Teenistussuhted › Muud teenistussuhted

3-19-1095 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-19-1095 sai kaebaja vastustajalt vastuse, et ministeerium esitas OSCE-le kaalumiseks kaks kandidaati, kaebaja kandidatuuri eelnimetatud kahe isiku hulgas ei olnud. Kaebaja kandideeris 17.06.2018 OSCE iRecruitment`i kaudu uuesti OSCE SMM-i vaatleja ametikohale. Selle avalduse lükkas vastustaja tagasi ega vahendanud kaebaja kandidatuuri edasi hindamiseks OSCE-le. 26.07.2018 kirjas teatas vastustaja, et selleks ajaks on kolmas isik Eestist missioonile lähetamiseks välja valitud ja juba missioonile asumas ning seetõttu uusi kandidaate missioonile ei esitata. 21.03.2014 alguse saanud OSCE SMM on relvastamata tsiviilmissioon, mille peamised ülesanded on jälgida ja anda erapooletult ja objektiivselt aru olukorrast Ukrainas ning hõlbustada dialoogi kõigi kriisi osapoolte vahel. Seetõttu tulnuks seoses kaebaja lähetamisega OSCE SMM-le kohaldada RTsMS-i. OSCE SMM mahub ülaltoodud asjaolusid kogumis arvesse võttes igal juhul RTsMS § 2 p-s 1 defineeritud mõiste „rahvusvaheline tsiviilmissioon" alla ja kaebaja sama paragrahvi p-s 2 määratletud mõiste „ekspert" alla. Kaebajale tasu maksmisel pidanuks vastustaja lähtuma RTsMS § 18 lg-st 2. Kuna kaebajale ei makstud missioonile eelnenud kuue kuu jooksul töötasu ega palka, tulnuks tasu maksmisel aluseks võtta vähemalt 3-kordne Eesti töötasu alammäär. Faktiliselt maksti kaebajale tasu aga tema ja vastustaja vahel sõlmitud käsunduslepingu ja selle lisade 1–3 alusel ajavahemikul 04.07.2014–31.03.2016 brutosummana 949,05 eurot kuus ning ajavahemikul 01.04.2016– 31.03.2017 brutosummana 430 eurot kuus. Kaebaja jätkas ajavahemikul 01.04.2017– 31.03.2018 tööd, kuid selleks perioodiks lepingut ei pikendatud ja tasu ei makstud. Samuti ei makstud kaebajale tasu perioodil 23.05.2014–03.07.2014. OSCE SMM ei vasta RTsMS § 2 p-des 4 ja 7 määratletud kiireloomulise või lühiajalise missiooni tunnustele, vaid kestust arvestades on tegemist sama paragrahvi p-s 10 defineeritud pikaajalise missiooniga, mille puhul ületas eksperdi lähetusaeg 90 järjestikust kalendripäeva. Kaebaja viibis missioonil 2014. a maist kuni 2018. a märtsini. Seega, isegi kui eeldada vastustaja põhjenduste õigsust, saab teha järelduse, et vähemalt ajavahemikul 19.04.2017– 31.03.2018 pidanuks RTsMS kohalduma ka kaebaja suhtes. Tasu maksmata jätmine olnuks põhjendatud üksnes juhul, kui esinenuks RTsMS § 18 lg-s 5 kirjeldatud olukord – kui kaebajale maksnuks palka rahvusvaheline organisatsioon, kelle otsealluvuses ta missioonil ülesandeid täitnuks. Antud juhul ei maksnud OSCE kaebajale palka. OSCE hüvitas kaebajale rahaliselt vaid reisikulud missiooni asukohta ja sealt koju vastavalt missiooni alustamisel ja sealt lahkumisel ning maksis talle maksuvabalt tasu elukondlike kulude (majutus, toit jms) osaliseks katmiseks. Täiendavalt maksti kaebajale maksuvabalt hazard payment`i kõrgendatud ohu piirkonnas viibimise eest. Kaebajale maksti tasu 22 834,74 eurot vähem, kui tulnuks maksta siis, kui juhindutud oleks RTsMS § 18 lg 2 ls-s 2 sätestatud määrast. Kaebaja on praegusel ajal töötu. Eesti Töötukassa 23.01.2019 otsusega nr 119004036 määrati kaebajale l80-päevaseks perioodiks (29.01.2019– 27.07.2019) makstava töötuskindlustushüvitise suuruseks 8,33 eurot päevas. Kaebaja keskmine ühe kalendripäeva töötasu viimasele kolmele töötamise kuule eelnenud üheksal töötatud kuul oli töötukassa arvestuse kohaselt 14,33 eurot. Juhul kui kaebajale oleks makstud tasu vastavalt RTsMS § 18 lg 2 ls-le 2, oleks talle makstav töötuskindlustushüvitis märkimisväärselt suurem. Lähtudes töötuskindlustuse seaduse § 9 lg-test 1, 2 ja 4, kujuneks kaebaja keskmiseks ühe kalendripäeva töötasuks viimasele kolmele töötamise kuule eelnenud üheksal töötatud kuul (periood aprill–detsember 2016) 21,5 eurot. Kaebajal sündis xxx Ukrainas viibides tütar. Eestisse naasnuna esitas kaebaja Sotsiaalkindlustusametile (SKA) taotlused lapsetoetuse ja vanemahüvitise saamiseks. SKA 3(12)

3-19-1095 määras 15.03.2019 otsusega ajavahemikuks 01.03.2019–31.08.2034 igakuiseks lapsetoetuseks 60 eurot ja perioodiks 01.03.2019–05.02.2019 igakuiseks vanemahüvitiseks 540 eurot. Vanemahüvitise määramisel arvestas SKA vastavalt perehüvitiste seaduse (PHS) § 37 lg-le 3 hüvitisele õiguse tekkimise päevale eelnenud kalendriaasta (s.o 2017. a) isikustatud sotsiaalmaksu summaks 425,70 eurot. Kuna vastustaja ei maksnud kaebajale tasu ülejäänud missioonil viibitud kuude, s.o ajavahemiku 2017. a aprill–detsember eest, siis kujunes kaebaja ühe kalendrikuu keskmiseks tuluks vaid 107,5 eurot ning igakuise hüvitise suuruseks määrati PHS § 40 lg 1 alusel 540 eurot. Juhul, kui kaebajale oleks makstud tasu vastavalt RTsMS § 18 lg 2 ls-le 2 iga 2017. a-l missioonil viibitud kuu eest, oleks talle makstav vanemahüvitis 1204,67 eurot kuus. Kokku on kaebaja varalise kahju hüvitamise nõude suuruseks 32 954,02 eurot (s.o saamata jäänud tsiviilmissioonil osalemise tasu 22 834,74 eurot + saamata jääv töötuskindlustushüvitis 1619,91 eurot + saamata jääv vanemahüvitis 8499,37 eurot). Väärikuse alandamise korral on ette nähtud mittevaralise kahju hüvitamine. Vastustaja vastuolulist ja sõnamurdlikku käitumist arvestades saab kaebajal mittevaralise kahju tekkimist eeldada (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1). Kaebuses kirjeldatud vastustaja käitumisaktid kogumis põhjustasid kaebajale kannatusi, mis on käsitatavad väärikuse alandamisena tasemel, mida tuleb hüvitada rahas. Väärikaks ei saa pidada käitumist, millega vastustaja andis pidevalt ebaselgeid ja vastuolulisi selgitusi missioonil osalemiseks esitamise kohta ning jättis ühelegi objektiivsele ja mõjuvale põhjusele viitamata kaebaja kandidatuuri lõpuks sootuks esitamata. Kogu aja vältel oli kaebaja teadmatuses ja mures enda ja pereliikmete tuleviku suhtes. Sellega kaasnes pikaajaline emotsionaalne pingeseisund ehk stress. Kaebaja oli varasema põhjal eeldanud, et saab missioonil tööd jätkata, kuid oli sunnitud naasma perega Eestisse. Tööd ei ole kaebaja leidnud käesoleva ajani. Kaebaja kandideeris 2018. a-l korduvalt teistele tsiviilmissioonidele, kuid ei osutunud kordagi valituks. Vastustaja tugines subjektiivsetele põhjendustele. Vastustaja suhtumist kaebajasse iseloomustab asjaolu, et erinevalt teistest OSCE SMM-l osalenud vaatlejatest ei peetud vajalikuks kutsuda teda rahvusvahelistel tsiviilmissioonidel osalenud Eesti ekspertide tänamiseks korraldatud üritustele 16.06.2017 ja 18.06.2019. Üritustel pälvisid presidendi ja välisministri tunnustuse koos kaebajaga OSCE SMM-l osalenud Eestipoolsed vaatlejad. Kaebajat kummalegi üritusele ei kutsutud ja talle tänu ei avaldatud, ehkki ta elas enam kui neli aastat veendumuses, et esindab Ukraina kriisikoldes missioonil viibides ja eluga riskides Eesti riiki. Selline ebavõrdne kohtlemine tekitas kaebajas solvumistunnet, mis on samuti vaadeldav hingelise kannatusena (nt Riigikohtu 06.06.2002 otsus nr 3-3-1-27-02, p 14).

Välisministeerium palus jätta kaebuse rahuldamata.

21.03.2014 otsustati seoses Ukrainas aset leidva olukorraga luua OSCE SMM. Samal ajal kuulutas OSCE välja konkursi missioonile vaatlejate leidmiseks. Soovi missioonil vaatlejana osaleda avaldasid mitmed eestlased (sh kaebaja), esitades OSCE kodulehel sellekohased avaldused. Avalduse esitamise järgselt küsis OSCE kandidaatide päritoluriigi nõusolekut. 16.05.2014 pöördus kaebaja vastustaja poole täpsustavate küsimustega, mis puudutavad ennekõike Donetski elamispiirkondi ning OSCE poolt makstavat päevaraha. Kaebaja alustas 27.05.2014 missioonil tööd seconded ametikohal ja sõlmis vastavasisulise lepingu OSCE-ga. Kaebaja allkirjastas 07.07.2014 käsunduslepingu, mida pikendati missiooni pikendamise aja kaupa kuni 31.03.2017. Vastustaja saatis 26.01.2016 kaebajale teate käsunduslepingu alusel makstava tasu vähendamise kohta ning sai selle kohta kaebajalt samal päeval nõusoleku. 22.03.2017 saatis vastustaja kaebajale e-kirja, millega teavitati kaebajat lepingu ja tasu maksmise lõppemisest 31.03.2017. Vastustaja saatis 16.03.2018 kaebajale e-kirja, milles tegi 4(12)

3-19-1095 ettepaneku missioonil jätkata kuni 31.03.2019. Vastustaja saatis 28.03.2018 kaebajale e-kirja, milles teatas, et kaebaja missioonil osalemist ei ole siiski võimalik pikendada. Rahvusvaheline tsiviilmissioon täidab rahvusvahelise tsiviilkriisiohje ülesandeid ning luuakse enamasti rahvusvaheliste organisatsioonide poolt vastava organisatsiooni otsustusprotseduuri kohaselt. Organisatsiooni otsus (liikmesriikide konsensuslik otsus) luua missioon ei tähenda seda, et liikmesriik selles ka ise osalema peab, olgu rahaliselt või ekspertide lähetamisega. Konkreetse osalemisotsuse missioonil langetab iga riik suveräänselt. Eesti puhul otsustab missioonil osalemise välisminister, arvestades nii missiooni välispoliitilist prioriteetsust Eesti jaoks kui ka eelarvelisi vahendeid. Kõnealuse missiooni loomine otsustati seoses Ukrainas kujunenud keerulise olukorraga 21.03.2014. Kuigi tegemist oli ja on endiselt välispoliitiliselt Eesti jaoks prioriteetse riigiga, ei olnud missioonile panustamine sel hetkel eelarveliselt võimalik ja missioonil osalemise otsust ei tehtud. Samal ajal kuulutas OSCE välja konkursi missioonile vaatlejate leidmiseks. Vastustaja informeeris kõiki kandideerijaid eelnevalt, et vastustajal ei ole võimalik neile maksta palka ning ainsa tasuna saavad nad arvestada OSCE päevarahadega. Sellest, et neil tingimustel ei ole missioonil osalejatele ette nähtud sotsiaalsete garantiide tagamist, sai kaebaja üheselt aru ning kinnitas seda ka oma hilisemas e-kirjas vastustajale. Kaalunud olukorda ning samas piiratud eelarvelisi võimalusi, otsustas vastustaja, et OSCE konkursil edukalt kandideerinuid tuleks võimalust mööda siiski toetada, mistõttu otsustati sõlmida nendega käsunduslepingud minimaalsete sotsiaalsete tagatiste säilitamiseks. Kaebusest jääb ebaselgeks, milline vastustaja konkreetne tegevus on käsitatav väärikuse alandamisena. Vastustaja on juba varasemas suhtluses kaebajaga vabandanud olukorra eest, mis tekkis 16.03.2018 saadetud e-kirja tagajärjel ning pakkunud tekkinud läbielamiste kompenseerimiseks 6000 eurot. Sellest on kaebaja keeldunud. Kaebajalt ei ole võetud alatiseks võimalust järgnevatel missioonidel osaleda. 16.06.2017 ja 18.06.2019 Eesti riigi poolt tsiviilmissioonidele lähetatud ekspertide tänamiseks korraldatud üritustele kutsuti RTsMS alusel lähetatuid. Eestlasi, keda riik lähetanud ei ole, töötab missioonidel veel. Kaebajat ei kutsutud, kuna teda ei olnud lähetatud RTsMS alusel. Vastustajal ei ole ühegi õigusakti alusel kohustust tänuüritust korraldada, seega puudub kaebaja subjektiivsete õiguste riive.

otsusega

kaebuse

rahuldamata

ja

Kaebaja leiab ekslikult, et tema tegevus Ukrainas OSCE missioonil oleks pidanud olema tasustatud RTsMS alusel. Nimetatud seadus reguleerib Eesti riigi osalemist rahvusvahelisel tsiviilmissioonil ning missioonile lähetatava eksperdi õigusi, kohustusi ja sotsiaalseid tagatisi (RTsMS § 1 lg 1). Eesti riik otsustas kõnealusel missioonil osaleda alles 19.04.2017 (välisministri 19.04.2017 käskkiri nr 85 „Rahvusvahelisel tsiviilmissioonil osalemine“; dtl 235). Välisministri pädevus sellise otsuse langetamiseks tulenes RTsMS § 7 lg-st 5. Seega ei osalenud Eesti riik kaebuses kirjeldatud ajal kuni 19.04.2017 kõnealusel missioonil, mistõttu ei kohaldu nimetatud perioodi osas RTsMS. Asjaolu, et 04.07.2014–31.03.2017 oli kaebajaga sõlmitud käsundusleping, ei oma praeguse vaidluse lahendamisel määravat tähtsust. Nimetatud leping pole sõlmitud RTsMS alusel, sellega hõlmatud perioodil Eesti riik missioonil ei osalenud. Vastustaja tegevus sellise lepingu sõlmimisel ja täitmisel pole praeguse vaidluse ese. Ekslik on ka kaebuse seisukoht, et vähemalt perioodil 19.04.2017–31.08.2018 pidanuks kaebaja olema tasustatud RTsMS alusel. Puudub vaidlus, et kaebaja missioonil osalemise kohta, sh nimetatud perioodil, pole ühtegi haldusakti (vt Välisministeeriumi 22.12.2017 e-kiri kaebajale; dtl 32). Avalik-õiguslik teenistussuhe tekib haldusakti alusel. Seega polnud kaebaja teenistussuhtes Eesti riigiga ka perioodil 19.04.2017–31.03.2018, mistõttu tal puudus õigus 5(12)

3-19-1095 RTsMS-s ette nähtud hüvedele missioonil osalemise eest. Seejuures ei oma määravat tähtsust kaebuses toodud ühe ametniku e-kirjas viidatud võimalus jätkata 31.03.2018–31.03.2019 „seaduse alusel ja kõigi garantiidega“ (vt Väliministeeriumi 16.03.2018 e-kiri kaebajale; dtl 36), kuna vastavat otsust vastustaja ei teinud (vt Välisministeeriumi 28.03.2018 e-kiri kaebajale; dtl 37). Seega on varalise kahju nõue alusetu, kuna puudub avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus (RVastS § 7 lg 1). Alusetu on ka mittevaralise kahju nõue. Väärikuse alandamise alla ei asetu igasugused hingelised läbielamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Asjas ei nähtu, et vastustaja tegevus oleks kaebaja suhtes olnud vastuoluline määral, mis õigustaks rahalise kompensatsiooni väljamõistmist. Kaebaja alustas 27.05.2014 Ukrainas tegevust OSCE-ga sõlmitud lepingu alusel. Pooled pole väitnud ja asja materjalidest ei nähtu, et Eesti riik oleks seoses sellega andnud kaebajale mingisuguseid lubadusi. Kaebajaga 07.07.2014–31.03.2017 tähtajalise käsunduslepingu sõlmimine ei andnud kaebajale õiguspärast ootust selle jätkuvale pikendamisele. Eelnevast ei saanud kaebajal tekkida ka õiguspärast ootust, et vastustaja toetab 2018. a kaebaja kandidatuuri OSCE seconded ametikohale. Selles küsimuses on vastustajal ulatuslik diskretsiooniruum. Asja materjalidest ei nähtu diskretsiooni kuritarvitamist. Vastustaja kaalutlused on asjakohased, kaebuses kahtlustatud subjektiivsus pole kohtule äratuntav. Kaebuse kohaselt kaebajal pikaajaliselt esinenud emotsionaalse pingeseisundi suhtes puudub vastustaja süü. Segadust tekitavaks on võimalik pidada Välisministeerium 16.03.2018 e-kirja kaebajale, kuid puudub vaidlus, et vastustaja poolt kaebajale hingeliste üleelamiste kompenseerimiseks pakutud 6000 eurot ei võtnud kaebaja vastu. Hingelised üleelamised ei peagi olema tingimatult ja üksnes rahaliselt kompenseeritavad. Kohus loeb Välisministeerium 21.01.2019 kirjas nr 4-4/4571-16 kaebaja ees vabandamist viimasele tekitatud mittevaralise kahju heastamiseks piisavaks (dtl 93). Asjaolu, et kaebaja on Eestis käesoleva ajani töötu, pole seostatav vastustaja tegevusega. Asjas nähtuva teabe kohaselt kutsuti tänuüritustele isikud, kelle suhtes kohaldus RTsMS. Kuna kaebaja selliste isikute ringi ei kuulunud, pole kaebajat ebavõrdselt koheldud. Isegi juhul, kui kaebaja tulnuks kutsuda nimetatud üritustele, ei saanud kutsumata jätmine tekitada talle selliseid kannatusi, mis tuleks hüvitada rahas. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-19-1095 väljendanud kaebajale seisukohta, et OSCE SMM on rahvusvaheline tsiviilmissioon RTsMS § 2 p 1 mõistes ja kaebaja on ekspert RTsMS § 2 p 2 mõistes, kellele kohalduvad kõik sotsiaalsed garantiid, mida sama seadus eksperdile ette näeb. Veelgi enam, juba 11.12.2017 kaebajale saadetud e-kirjas märkis vastustaja esindaja, et: „Aastatagune otsus oli, et edaspidi lähetab Välisministeerium kõik eksperdid vaid tsiviilmissioonide seaduse alusel.“ Seega juba hiljemalt 2017. a detsembris oli vastustaja jõudnud otsusele, et eksperdid tuleb lähetada tsiviilmissioonidele RTsMS alusel. Vastustaja väide, mille kohaselt vaatlejad osalesid OSCE SMM-l omal vastutusel, on esitatud eesmärgiga õigustada oma õigusvastast tegevust. Vähemalt ajavahemikul 19.04.2017– 31.03.2018 pidanuks kaebaja suhtes igal juhul kohalduma RTsMS. Selle perioodi eest ei makstud aga kaebajale üldse tasu. Samas lähetati RTsMS regulatsioonist juhindudes Eestist OSCE SMM-le Ukrainasse uusi vaatlejaid. Sellist erinevat kohtlemist on põhjendatud käsitada põhiseaduse §-st 12 tuleneva üldise võrdsuspõhiõiguse rikkumisena. Vastustaja asus esimest korda väitma, et vaatlejad osalesid missioonil omal vastutusel ning ei olnud Eesti riigi ametlikud esindajad, alles 14.09.2018 kirjas ehk pärast seda, kui kaebaja oli korduvalt nõudnud vastustajalt konkreetseid vastuseid OSCE SMM-l osalemist puudutavatele küsimustele. Veel 2017. a lõpus oli vastustaja seisukohal, et kaebaja ei osalenud missioonil „omal vastutusel“, vaid esindas Eestit. Halduskohus ei ole sellele tähelepanu osutanud. Halduskohus on tähelepanuta jätnud, et OSCE SMM vaatleja ametikoht on seconded ehk OSCE liikmesriigi lähetatud. Vastustaja veebilehel avaldatud OSCE terminite sõnastiku kohaselt tähendab sõna secondment lühidalt kokkuvõttes, et OSCE kontekstis on tegemist praktikaga, kus osalev riik teeb personali OSCE-le kättesaadavaks, jätkates selle tasustamist. Kohtule oleks pidanud asjaolude põhjal olema selge, et kaebajale tulnuks maksta tasu vastavalt RTsMS § 18 lg-le 2 ja seda kogu OSCE SMM-l viibimise vältel. Tasu maksmata jätmine olnuks põhjendatud üksnes juhul, kui esinenuks RTsMS § 18 lg-s 5 kirjeldatud olukord – kui kaebajale maksnuks palka rahvusvaheline organisatsioon, kelle otsealluvuses ta missioonil ülesandeid täitnuks. OSCE kaebajale palka ei maksnud. OSCE hüvitas rahaliselt vaid reisikulud missiooni asukohta ja sealt koju missiooni alustamisel ja sealt lahkumisel ning maksis maksuvaba hüvitist elukondlike kulude (majutus, toit jms) osaliseks katmiseks, samuti maksuvabalt nn hazard payment’i tasu kõrgendatud ohu piirkonnas viibimise eest. Asjaoludega vastuolus ja paljasõnaline on vastustaja 08.05.2019 otsuse väide, et kaebajale olid alates esimesest missioonile asumisest teada kõik tingimused, sh kaasnevad rahalised tasud ja sotsiaalsed tagatised. Kaebaja alustas vaatlejana 27.05.2014 vastustaja poolt heaks kiidetud eksperdi ametikohal, kuid alles 04.07.2014 teatas vastustaja talle, et valmistab ette OSCE SMM-l osalevate vaatlejatega sõlmitavat käsunduslepingut. Kaebaja allkirjastas lepingu 07.07.2014. Seega ei saanud ta 2014. a mais missioonile siirdudes olla teadlik, kas ja millistel tingimustel temaga leping sõlmitakse. Vastustaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks tema väidet, et poolte vahel olid olulised tingimused enne missioonil töö alustamist kokku lepitud. Halduskohus ei ole hinnanud asjaolusid ja tõendeid, mis kinnitavad kaebaja veendumust, et vastustaja keeldus tema missioonil osalemist pikendamast vastuolulistele ja subjektiivsetele põhjendustele tuginedes. Kaebajale sai teatavaks, et 2018. a-l lähetas vastustaja OSCE SMMle vaatlejana E.K, kes oli teeninud samal missioonil eelnevalt juba 2,5 aastat, naases sealt omal soovil ning sai osalemise eest ka tänukirja. Tema töötamist missioonil vaatlejana 2018. a septembris kinnitab kaebaja ja E.K vaheline e-kirjavahetus. E.K lähetati missioonile RTsMS-i alusel ajal, mil kaebaja osales samal missioonil olukorras, kus temaga 2014. a juulis sõlmitud käsunduslepingut ei oldud pikendatud. Seega on kinnitust leidnud, et vastustaja ettekäänded 7(12)

3-19-1095 kaebaja missioonil osalemise mittepikendamiseks olid otsitud. Tegemist on ebavõrdse kohtlemisega. Vastustaja ei ole põhjendanud, miks ei peetud vajalikuks käsunduslepingut pikendada olukorras, kus seda oldi eelnevalt kolm korda pikendatud ja lepingu sõlmimise eesmärgiks oli vastustaja väitel kaebajale minimaalsete sotsiaalsete tagatiste säilitamine. Vastustaja ei ole siiani esitanud arusaadavat selgitust, miks ei peetud pärast peaaegu kolmeaastast perioodi kaebajale sotsiaalsete tagatiste säilitamist äkitselt enam vajalikuks, ehkki tema osalemine OSCE SMM-l jätkus ja talle väljastati diplomaatiline pass. Halduskohus on jätnud tähelepanuta kõik kaebaja väited selle kohta, et kandidaatide valimine rahvusvahelistes tsiviilmissioonides osalemiseks ei olnud läbipaistev ega kooskõlas hea haldustava põhimõttega. Kaebaja on nõudnud vastustajalt korduvalt andmeid, mis võimaldaks veenduda, millistest kriteeriumidest lähtudes leiti kandideerinud isikute hulgast sobivad. Vastustaja esitas valimist kajastava protokolli väljavõtte vaid ühel korral, s.o 26.03.2019, kui kaebaja kandideeris taaskord EUMM Georgia missioonile ega osutunud valituks. Ülejäänud kordadel soovitud dokumente ei esitatud, mistõttu on tõenäoline, et neid ei koostatud või esineb kaalukas põhjus nende varjamiseks. Ekslik on halduskohtu väide, et kaebuses on peetud sõnamurdlikuks vastustaja 08.05.2019 keeldumist kaebajale varalise ja mittevaralise kahju hüvitamisest summas 44 305 eurot. Kaebaja pidas sõnamurdlikuks hoopis asjaolu, et vastustaja ise eeldas esialgu oma käitumisega kaebajale hingeliste üleelamiste põhjustamist, vabandas ja avaldas valmisolekut mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 6000 eurot, kuid hiljem taganes lubatust, väites, et kahju hüvitamise aluseid ei esine. Alusetu on kohtu väide, et kaebaja ei ole näidanud, milles seisnes ministeeriumi sõnamurdlikkus kompromissiläbirääkimiste ajal. Kaebaja on esitanud selle kohta põhjaliku selgituse 10.06.2019 kaebuse p-s 3.4.6. Kaebaja nõustub põhimõtteliselt, et kaebaja mittekutsumine vastustaja korraldatud tänuüritusele ei saanud tekitada talle rahaliselt hüvitatavaid kannatusi. Samas ei ole kaebaja mittevaralise kahju tekkimist põhistades tuginenud üritusele mittekutsumise faktile. Üritusele mittekutsumisele viitas kaebaja hoopis 27.12.2019 täiendavas seisukohas, et ilmestada vastustaja suhtumist temasse. Vastustaja käitumine on olnud õigusvastane, korduv ning kaebajale pikema aja vältel hingelisi üleelamisi põhjustav, millest tingituna esineb alus mittevaralise kahju hüvitamiseks rahas. Usutav on, et kaebuses kirjeldatud vastustaja käitumisaktid kogumis põhjustasid talle selliseid kannatusi, mis on käsitatavad väärikuse alandamisena tasemel, mida tuleb hüvitada rahas. Kaebaja ei leia, et tema kasuks väljamõistetav kahjuhüvitis peab olema tingimata 6000 eurot või ligikaudu samas suurusjärgus. Kaebaja pidas nimetatud summat kohaseks seetõttu, et sellise summa pakkus vastustaja ise oma 21.01.2019 kirjas. Kui kohus ei nõustu selle summaga, siis palub kaebaja kohtul määrata õiglane hüvitis enda äranägemisel.

8(12)

3-19-1095 Eesti Vabariik peab andma oma kinnituse kandidaadi esitamisel, kandidaadi OSCE poolt valituks osutumisel ja ka viibimise pikendamisel, sest muul moel ei ole võimalik OSCE missioonile kandideerida ega seal töötada. Kinnituse andmisega ei kaasne Eesti Vabariigile kohustust maksta mingit tasu ega toetust. Rahalised kohustused kandidaadi suhtes tekivad OSCE-l pärast kandidaadiga lepingu sõlmimist. Sellesse protsessi ei ole kaasatud Eesti Vabariik. Kandidaadil ei saa olla õigustatud ootust, et tema kandidatuur missioonile esitatakse või tema missioonil olekut pikendatakse. Kaebajaga sõlmiti käsundusleping minimaalsete sotsiaalsete tagatiste säilitamiseks. Kuigi käsundusleping sõlmiti 2014. a juuli alguses, samas kui kaebaja alustas tööd 2014. a mai lõpus, olid poolte vahel olulised tingimused enne töö alustamist kokku lepitud. Ei ole ühtegi vastupidist tõendit. Kaebaja väited, mille kohaselt ei olnud ta teadlik kõikidest tingimustest, mis tema suhtes kohalduvad, on pahatahtlikud ning kohut eksitavad. Tõenditest on nähtav, et kaebaja on talle võimaldatavatest tingimustest teadlik, saades aru ka sotsiaalsete tagatiste olemasolu ja puudumise tegelikest tagamaadest. Käsund kaebajaga lõppes lepingus kokkulepitud ajal 31.03.2017. Edasi maksis missioonil viibimise eest ainult OSCE. Kaebajal puudus õigustatud ootus, et tema lepingut vastustajaga pikendatakse. Pooled ei ole ühelgi viisil kokku leppinud käsundi jätkumises. Seega pidi kaebajale olema üheselt selge, et tema missioonil viibimisest ei teki Eesti Vabariigile mingeid kohustusi. Vastustaja ei saa vastutada kaebaja otsuse eest viibida pikema aja vältel Ukrainas ja mitte tegeleda töö otsimisega, muuta oma elukorraldust või muretseda enda ja pereliikmete tuleviku pärast. E.K oli vahepeal Eestis, tegi siin tööd ja kandideeris uuesti ning osutus valituks, ta ei viibinud pidevalt missioonil. Kõikide kandidaatide puhul lähtutakse ühesugustest OSCE etteantud valikukriteeriumidest. On alusetu väita, nagu oleks läbirääkimistesse asumine millegi eeldus (praegusel juhul hingeliste üleelamiste põhjustamise). Samuti on alusetu väita, nagu kujutaks läbirääkimiste käigus eri seisukohtade väljendamine või läbirääkimiste lõpetamine enne kokkuleppele jõudmist endast sõnamurdlikkust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-19-1095 2014–27.03.2016. Selle ajaperioodi osas on taotlus Välisministeeriumile esitatud RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud 3-aastase tähtaja rikkumisega, sest kahju tekkimisest pidi kaebaja teada saama jooksvalt koheselt maksete laekumisest arvates (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-15-17, p 11 ühes viidatud kohtupraktikaga), ning Välisministeerium on seega andnud sisulise hinnangu osaliselt aegunud nõudele. Nagu öeldud, ei ole Välisministeerium ega halduskohus sellele küsimusele tähelepanu pööranud. Ringkonnakohus ei pea menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt aga mõistlikuks uuendada praeguse haldusasja sisulist läbivaatamist tähtaja küsimuse ja võimaliku tähtaja ennistamise taotluse lahendamiseks, sest vaidluse tulemus kaebaja jaoks jääb samaks – kaebaja jaoks ei ole sisulist vahet, kas kaebuse menetlus tuleb osaliselt lõpetada kaebetähtaja rikkumise pärast ja osaliselt jääb kaebus rahuldamata või jääb kaebus tervikuna rahuldamata (vt kohtuotsuse edasised põhjendused).

3-19-1095 eksperdiks võis tegelikkuses olla ka kaebaja, kuid mingil teadmata põhjusel jäi see õiguspäraselt vormistamata.

3-19-1095 HKMS § 108 lg-le 1 jäävad kaebaja esimese ja teise kohtuastme menetluskulud kaebaja enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud.

(allkirjastatud digitaalselt)

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.