X kaebus Tallinna Vangla 30.10.2020 kirja nr 5-11/20/242872, 04.12.2020 vaideotsuse nr 5-15/20/338-2 tühistamiseks ja Tallinna Vangla direktori 27.10.20 käskkirja nr 1-1/20/50 punkti 2 õigusvastasuse tuvastamiseks ja 10.12.2020 käskkirja nr 1-1/20/56 punkti 3.2 tühistamiseks ning Tallinna Vangla kohustamiseks taotletud kokkusaamiste võimaldamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave Kasvandik
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta trahvitaotlus rahuldamata.
2.Jätta kaebus rahuldamata.
3.Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 07.07.2021. a.
Tallinna Vangla 30.10.2020 kirjaga nr 5-11/20/24287-2 (dtl 27) lahendati kaebaja Xi taotlus pikaajaliseks kokkusaamiseks õe, ema, elukaaslase ja lapsega novembris ja detsembris 2020. Kirja kohaselt võimaldatakse vangla sisekorraeeskirja (VSke) § 45 kohaselt vähemalt üks pikaajaline kokkusaamine üks kord poole aasta jooksul ning kaebajale võimaldati II poolaastal 2020. aastal pikaajaline kokkusaamine 25.07.2020. Tallinna Vangla direktori 27.08.2020 käskkirja 1-1/20/44 p 1.2 ja 27.10.2020 käskkirja nr 1-1/20/50 punkti 2 koosmõjus on Covid-19 haigust põhjustava koroonaviiruse leviku ja sellest tingitud nakatumise ohu tõusu tõttu Eestis peatatud pikaajaliste kokkusaamiste avalduste vastuvõtt, kokkusaamiste graafikute koostamine ja uute pikaajaliste kokkusaamiste toimumine. Seetõttu tagastatakse kaebaja 23.09.2020 ja 20.10.20 pikaajalise kokkusaamise taotlused läbivaatamatult. Tallinna Vangla 04.12.2020 vaideotsusega nr 5-15/20/338-2 (dtl 36) jäeti kaebaja vaie rahuldamata. Asjas nähtub, et määruses sätestatud miinimum oli vaide esitajale tagatud ning selles osas isiku õigusi ei piiratud. Taotluste tagastamine on kooskõlas direktori käskkirjadega. Vaide esitaja väited, et 1(8)
lähedased on teinud teste ja saab ka kambris kümme päeva olla, ei välista viiruse edasikandumist, mistõttu risk ei ole põhjendatud.
2.Tallinna Vangla 27.08.2020 käskkirja nr 1-1/20/44 (dtl 65 jj) p-ga 1.2 peatati Tallinna Vangla direktori 22.11.2018 käskkirjaga nr 1-1/18/88 kinnitatud kodukorrapunktis 12.2.3 kirjeldatud pikaajaliste kokkusaamiste avalduste vastuvõtt, kokkusaamiste graafikute koostamine ning uute pikaajaliste kokkusaamiste toimumine. Põhjendused: Käesoleva käskkirjaga kehtestatakse kinnipeetavate vanglavälise suhtlemise piirangud, mis on vajalikud, et ennetada koroonaviiruse SARS-CoV-2 uut puhangut. Käskkiri on välja antud üldkorraldusena. Käskkirja välja andmise tingib COVID-19 haigusesse nakatumise oluline tõus. Viimase kuu aja jooksul, seega alates 26.07.2020, on nakatumiste arv, samuti viimase 14-päeva haigestumus 100 000 elaniku kohta oluliselt tõusnud. Viimase kuu (26.07-25.08.2020) jooksul on Eestis haigus diagnoositud 275 inimesel, 25.08.2020 seisuga tõusis viimase 14-päeva haigestumus 100 000 elaniku kohta 10,3-ni, olles pidevas tõusutrendis. Seega on oht, et võimalik viirusekandja võib siseneda vanglasse, väga suur. Teadaolevalt levib COVID-19 inimeselt inimesele piisknakkuse kaudu, peamiselt lähedasel kontaktil nakkuskahtlase inimesega, kellel on nakkusele iseloomuslikud sümptomid. Teadusartiklites avaldatud info kohaselt võib viirus olla nakkav ka peiteajal, mil haigestunud isikul on vaevumärgatavad sümptomid või puuduvad need hoopis. Seega ei pruugi olla vanglateenistusel kohe teavet isikute kohta, kellest võib lähtuda nakkusoht, mistõttu tuleb käsitleda potentsiaalselt ohtlikena kõiki isikuid. Viirus võib levida ka viirusega nakatunud pindade kaudu, kuivõrd viirus võib olla elujõuline ja nakkusohtlik esemetel pikka aega. Hetkel on suurimaks ohuks, et viirus tuuakse vanglasse sisse vanglaväliste isikute poolt, ehk siis lühi- ja pikaajaliste kokkusaamiste korral külastaja poolt. Pikaajalise kokkusaamise korral on aga külastajad lähikontaktis kinnipeetavaga, kelle lähikontaktseteks on hiljem omakorda mitmed teised kinnipeetavad, sest vangla tingimustes, sh eluosakondades või ka jalutusaladel ei ole alati võimalik tagada isikutevahelist piisavat ohutut kaugust, mille kaudu nakkusohtu vältida (sh vangi ja ametniku vahel). Sellises olukorras lasub riigil haldusorgani kaudu positiivne sekkumiskohustus, mis seisneb nakkusohtlike välistamises, mis võivad ohustada vanglas viibivate isikute, sh kinnipeetavate elu ja tervist. Riigi positiivne soorituskohustus põhiseaduslikku järku õigushüve kaitsmisel tähendab ka vajadusel isikutele tavaolukorras kohalduvate selliste subjektiivsete õiguste piiramist (nt kokkusaamised), mille piiramata jätmine võib otseselt soodustada viiruse levikut. Selliste õiguste piiramine epideemia tõkestamiseks on möödapääsmatu. Vanglas viibib väga palju riskirühma kuuluvaid kinnipeetavaid, kelle puhul viirusesse nakatumine võib osutuda eluohtlikuks. Julgeolek ehk turvalisus tähendab kaitstust ohtude vastu. Kahtlemata hõlmab see igasuguseid elu või tervist ohustada võivaid asjaolusid, sh epideemia. Viirusjuhtumite ja nende leviku tõkestamiseks ei ole muude meetmetega võimalik saavutada eesmärki sama efektiivselt, kuna vaid teatud kinnipeetavatele piirangute seadmisel ei pruugi olla kõikide vangide elu ja tervis sedavõrd mõjusalt kaitstud. Siinkohal tuleb välja tuua, et kokkusaamised on ainult üheks vahendiks, et tagada kinnipeetavatele võimalus säilitada ja edendada vanglaväliseid, sh perekondlikke positiivseid suhteid. Vangidele jääb ka uute kokkusaamiste planeerimise lõpetamisel võimalus suhelda lähedastega kirja ja telefoni teel.
Tallinna Vangla direktori 27.10.2020 käskkirja nr 1-1/20/50 (dtl 76 jj) kohaselt otsustati jätkata Tallinna Vangla direktori 27.08.2020. a käskkirja nr 1-1/20/44 punktis 1.2 sätestatud meetmete kohaldamist (kodukorra punktis 12.2.3 kirjeldatud pikaajaliste kokkusaamiste piirang) (p 2). Põhjendused: COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 leviku tõus Eestis ja maailmas tervikuna näitab, et viiruse leviku tõkestamiseks on vaja rakendada asjakohaseid meetmeid. Terviseameti andmete põhjal on 26. oktoobri 2020.a seisuga viimase 14 päeva haigestumus 100 000 elaniku kohta 42,06. Viiruse jätkuvat levikut ilmestab ka haiglaravi vajavate patsientide arv: kui 24.09.2020 oli haiglas viibivate patsientide arv 31 patsienti ning juhitavat hingamist vajas 2 patsienti, siis 26.10.2020 oli haiglas 35 isikut ja juhitavat hingamist vajab 3. Kokku on COVID-19 viirusesse Eestis surnud 73 inimest. Viru Vanglas teatati 26.10.2020 viiest positiivse testitulemuse saanud kinnipeetavast. Terviseameti hinnangul on Eestis olnud viiruse leviku kasv stabiilne, kuid Euroopas kasvab viiruse levik. Ka Eestis on üleriigiliselt kehtestatud piiranguid, mille eesmärgiks on ennetada ja tõkestada COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARSCoV-2 levikut. Kuigi viiruse kohta on teadusallikates avaldatud hulgaliselt infot, ei ole viiruse leviku peatamiseks selle kohta veel piisavalt teavet, mistõttu tuleb viirust jätkuvalt pidada reaalseks ohuks elule ja tervisele ning seda määratlemata hulgale isikutele. 15 protsenti COVID-19 patsientidest vajab haiglaravi ja 10 protsenti juhitavat hingamist. Samalaadselt on toimitud ka teistes Euroopa riikide vanglates, kus lühiajalisi kokkusaamisi võimaldatakse vaid pleksiklaasiga eraldatult ning pikaajalisi kokkusaamisi ei toimu. Sa-
2(8)
muti näitab viimasel ajal kogutud info, et kui inimene kõnnib, jookseb või teeb sporti, siis võib viirus levida ka oluliselt kaugemalt distantsilt kui seni arvatud. See tähendab, et vanglas liikumised tuleb hoida minimaalsena ja seda ka isikukaitsevahendite kasutamise korral. Kuna vangi nakatumise risk on eriti suur just pind- ja inimkontakti kaudu, siis on oluline viia sellised kontaktid miinimumini. Kuna viirus võib levida ka ilma sümptomiteta isikult, on oluline, et igasuguseid inim- ja pindkontakte oleks võimalikult vähe. Viiruse tuvastamise juhtudel või selle kahtluse korral tuleb ametnikel olla 14 päeva karantiinis. Selliste juhtumite arv tuleb hoida võimalikult madalal, et säilitada ka eriolukorras vangla toimevõime tagamiseks piisava arvu ametnike olemasolu. Kuna vaktsiini ei ole veel viirusele leitud ning riigid ei saa endale enam täielikku riigipiiride sulgemist lubada, soovitatakse järgida juba väljakujunenud ning toimivad viiruse ohjeldamist ja ennetamist: käte pesemine, nakkusnähtude puhul testimine ning viirusesse nakatumise korral täielik isolatsioon. Samuti on efektiivseks ennetavaks meetmeks peetud suhtlemispiirangute seadmist ning füüsilise distantsi hoidmist. Meetmed, mis hõlmavad sotsiaalset distantseerumist, isolatsioon, karantiin, käte pesemine, riigipiiride sulgemine ja reisikeeld on viiruse kiiret levikut peatanud. Uuringute raames on selgunud, et ligikaudu pooled viiruse edasiandjatest on isikud, kellel ei ole haigussümptomeid ilmnenud. Eeltoodu iseloomustab selgelt füüsilise distantsi hoidmise olulisust kuna viirus on kergesti nakkuv veel sümptomiteta isikutelt. Valitsusasutus saab täita oma põhiseadusliku soorituskohustuse vaid siis, kui on kindel, et ka vähemate meetmetega toimib viiruse tõkestamine sama mõjusalt. Kahjuks ei ole viiruse ja selle leviku kohta teadaolevat arvestades seda võimalik veel kinnitada. Ühegi muu meetmega, kui vahetute kokkusaamiste vähendamisega, ei ole võimalik sama efektiivselt viiruse leviku tõkestamist ära hoida. Meetme proportsionaalsuse juures tuleb arvestada ka, et jätkuvalt toimuvad lühiajalised kokkusaamised, mis soodustavad vanglavälist suhtlemist ja võimaldavad hoida sotsiaalseid sidemeid. Seega on kinnipeetavatel olnud võimalik saada kokkusaamisi ka 25.09.2020.a käskkirjaga nr 1-1/20/45 sätestatud meetmete kohaldamise ajal.
Tallinna Vangla direktori 10.12.2020 käskkirjaga nr 1-1/20/56 otsustati mitte lubada Tallinna Vangla direktori 22.11.2018 käskkirjaga nr 1-1/18/88 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukord“ punktis 13.1.1 kirjeldatud pikaajaliste kokkusaamiste toimumist, kuna Tallinna Vangla direktor kohaldab vangistusseaduse § 72 lg 11 alusel isikutele vanglas viibimise keeldu (p 3.2). Põhjendused: COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku kasv nii Eestis kui mujal maailmas jätkub. Kuigi riigid on rakendanud viiruse leviku tõkestamiseks ulatuslikke meetmeid, püsib nakatumine ja surmajuhtumite arv väga kõrgel. Koroonaviiruse levik kasvab ka Eestis iga päevaga. Terviseameti hinnangul ähvardab Eesti meditsiinisüsteemi ülekoormus ja eesmärgiks on peatada viiruse leviku kasv ja püüda olukorda säilitada, et seejärel saavutada nakatunute arvus langustrendi. Haigusel on peiteaeg, seega tuleb vähenda igasuguseid lähikontakte, et vältida võimalikku nakatumist soovitatakse oma käigud läbi mõelda ja kasutada asjaajamistel e-kanaleid. Viimase 14 päeva haigestumus saja tuhande elaniku kohta on 09.12.2020 seisuga 414,98. Oktoobri lõpus vanglatesse jõudnud viirus on saadud küll kontrolli alla, aga see on saavutatud eelkõige vanglates kohaldatud piirangute tõttu. Tallinna ja Viru Vangla näited iseloomustavad viiruse vanglas leviku kiirust olukorras, kus piiranguid ei olnud rakendatud. Kui 26.10.2020 teatati viiest positiivse testitulemuse saanud kinnipeetavast, siis on Viru Vanglas 09.11.2020 seisuga kokku 189 positiivse testitulemusega vangi, mõned vangid on viidud ka juba haiglaravile. Seetõttu on äärmiselt oluline kasutada isikukaitsevahendeid ja viia mistahes sellised kontaktid nii ametnike, kinnipeetavate kui ka muude isikute vahel miinimumini. Riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi kellegi perekonna- ega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. Vangidele suhtluspiirangute seadmine mõjutab lisaks kinnipeetavatele endile ka kolmandate isikute, eelkõige vangi lähedaste, õigusi, s.t. õigust era- ja perekonnaelule. On vaieldamatu, et maailmas ja Eestis tekkinud koroonaviiruse pandeemia olukorras on avalikkuse huvides massilise nakatumise ohu piiramine kõikvõimalike meetmetega, vältimaks nii elanike, vanglateenistujate kui ka kinni peetavate isikute haigestumist või surma. Riigi positiivne soorituskohustus põhiseaduslikku järku õigushüve kaitsmisel tähendab ka vajadusel isikutele tavaolukorras kohalduvate selliste subjektiivsete õiguste piiramist (kokkusaamised), mille piiramata jätmine võib otseselt soodustada viiruse levikut. Selliste õiguste piiramine epideemia tõkestamiseks on möödapääsmatu. Piirangute leevendamiseks jäetakse elekter ööpäevaringselt sisselülitatuks kogu piirangute kohaldamise ajal.
2.X esitas 29.12.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse järgmiste põhjendustega:
1.Pikaajalised kokkusaamised on üliolulised ja tähtsad peresuhetele. Eriti lapsele võib see omada pöördumatut mõju. Sh on olulised ka Riigikohtu otsuses nr 5-18-8 toodud põhjendused. 3(8)
2.Vangla ei saa end lõpmatuseni peita viiruse ohu taha. Alternatiivina tuleks kaebaja lubada lühiajalisele väljasõidule. Sõjavägi lubab ajateenijaid puhkusele. Kõik on keelatud, sh ka helistamine ainult 1 tund nädalas, kuid siis ei saa last kättegi, sh ei ole võimalik helistada õhtuti või nädalavahetusel. Kuna pere on Pärnumaal, ei ole lühiajalised kokkusaamised otstarbekad. Lühiajalised kokkusaamised ja telefonikõned on ülimalt koormavad, ajakulukad, rahakulukad, ebaefektiivsed ja mõttetud. Koosolemine oma lähedastega ilma järelevalveta on kinnipeetava jaoks ilmselgelt väga oluline õigus. Perega kokkusaamise võimaluse puudumine ei pruugi olla rahaliselt hüvitatav. Kunagi hiljem võib kokkusaamistega olla juba hilja. Arvestada tuleb ka kohtuotsuses nr 3-19-1165 tooduga.
3.Kaebaja jaoks on oluline ka stabiilsus, nt 1 kord kuus. Kokkusaamised võiksid olla ka pikemad (nt 6 päeva). Kaebaja taotleb kokkusaamisi mitte vähem kui 1 kord kahe kuu jooksul ja mitu päeva järjest; alternatiivina lubada kaebaja lühiajalisele väljasõidule koju, kasvõi elektroonilise valvega.
4.Valvurid said vaktsineerimise võimaluse veebruarikuus. Kuna kambreid otsitakse ka läbi, saab sellest järeldada, et ohtu tervisele ei ole. Valvur käib iga päev kaks korda kambris. Samuti määrab vangla sunniviisiliselt inimesi tööle koristama. Lapsega kohtuda on ohtlik, aga üldkasutatavate ruumide ja prügi koristamine ei ole ohtlik – see käitumine on vastuoluline. Valvurid käivad kodus ja võivad olla viiruse kandjad, kuigi nad on vaktsineeritud.
5.Kaebajale lubati kokkusaamine 19.06.2021.
3.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata:
1.Tallinna Vangla direktori käskkirjad nr 1-1/20/50 ja nr 1-1/20/56 vastavad haldusmenetluse seaduse §-s 54 sätestatud nõuetele ning nende osaliselt kehtetuks tunnistamiseks puudub alus. Haldusaktis on kajastatud põhjendused ja kaalutlused, miks pikaajaliste kokkusaamiste keeldu tuleb rakendada ja kaebaja on neist teadlik.
2.Pikaajalise kokkusaamise korral on külastajad lähikontaktis kinnipeetavaga, kelle lähikontaktseteks on hiljem omakorda mitmed teised kinnipeetavad, sest vangla tingimustes, sh eluosakondades või ka jalutusaladel ei ole alati võimalik tagada isikutevahelist piisavat ohutut kaugust, mille kaudu nakkusohtu vältida (sh vangi ja ametniku vahel). Kuna suur hulk kinnipeetavaid kuuluvad oma vanuse või tervisliku seisundi tõttu riskigruppi, on suur tõenäosus, et nad vajavad nakatumisel haiglaravi. Haiglaravi vajavad kinnipeetavad tuleb viia ravile tsiviilhaiglatesse, mistõttu suureneks haiglate koormus voodikohtade nappuse ja vangi saatmisega kaasnevate turvanõuete tõttu.
3.Kuni pikaajaliste kokkusaamiste taastamiseni saavad kinnipeetavad lähedastega suhelda klaasist vaheseinaga eraldatuna lühiajalistel kokkusaamistel, telefoni teel ja lähedastega kirjavahetust pidades. Kahtlemata ei asenda telefonivestlus kokkusaamist, kuid ka sel viisil saab end üksteise käekäiguga kursis hoida. Pärnust kord kuus lühiajalisel kokkusaamisel käimine ei ole majanduslikult kulukam, kui pikaajalisele kokkusaamisele tulek seda oleks, kuid lühiajalise kokkusaamise võimaluse kasutamine on kaebaja ja tema pereliikmete otsustada.
4.Tallinna Vangla on õiguspäraselt 30.10.2020 kaebaja 23.09.2020 taotluse nr 5-11/20/24285-1 ja 20.10.2020 taotluse nr 5-11/20/24287-1 läbivaatamatult tagastanud, sest direktori 27.08.2020. a käskkirja nr 1-1/20/44 punkti 1.2 alusel oli pikaajalise kokkusaamiste avalduste vastuvõtt ja kokkusaamiste võimaldamine peatatud ja 25.09.2020. a käskkirja nr 1-1/20/45 punktiga 2 piirangut jätkatud. Vangla ametnikul oli kohustus direktori käskkirjades sätestatust lähtuda ja taotlused kaebajale läbivaatamatult tagastada. Kuna Xi taotluste läbi vaatamata jätmine on toimunud õiguspäraselt, ei olnud vaide rahuldamiseks alust.
5.Tallinna Vangla direktori 04.05.2021. a käskkirja nr 1- 1/21/16 punktiga 6 on 10.12.2020. a käskkiri nr 1-1/20/56 kehtetuks tunnistatud. Käskkirja punktiga 3 on pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamine taastatud, alates 03.05.2021 on võimalik pikaajalisteks kokkusaamisteks avaldusi esitada ja kokkusaamisi saab planeerida alates 17.05.2021. Vangla arvestab ka avaldustega, mis on esitatud enne 03.05.2021 ja veel menetlemisel. Xi taotlust pikaajaliseks kokkusaamiseks menetluses ei ole ja uut taotlust ta esitanud ei ole (12.05.2021 seisukoht).
4(8)
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Kohus on vastavalt kaebaja 05.02.2021 täpsustusele võtnud menetlusse kaebaja nõuded Tallinna Vangla 30.10.2020 kirja nr 5-11/20/24287-2, 04.12.2020 vaideotsuse nr 5-15/20/338-2 tühistamiseks ja Tallinna Vangla direktori 27.10.20 käskkirja nr 1-1/20/50 punkti 2 ja 10.12.2020 käskkirja nr 1-1/20/56 punkti 3.2 tühistamiseks ning Tallinna Vangla kohustamiseks taotletud kokkusaamiste võimaldamiseks (vt 10.02.2021 määrus). Kaebaja esitas kohtule 18.02.2021, 01.03.2021 ja 22.03.2021 teated, sh 18.02.2021 ja 22.03.2021. Kaebaja teadetele on lisatud 16.02.2021 vastus nr 5-11/21/4487-2 (dtl 112-113) ja 18.03.2021 vaideotsus nr 5-15/21/118-2 (dtl 153-154), mis käsitlevad märtsis pikaajalise kokkusaamise mittelubamist. Kaebaja on kohtule edastanud ka vangla 28.01.2021 vastuse nr 5-8/20/2988-2 (dtl 114-115), mis käsitleb kaebajale telefonikõnede võimaldamist. Kohus selgitas 29.04.2021 määruses, et loeb kõik pärast kaebuse menetlusse võtmist esitatud kaebaja seisukohad sisulisteks seisukohtadeks iseloomustamaks vastustaja tegusviisi. Kaebaja ei ole eelnimetatud teadetes väljendanud selget soovi neile lisatud haldusaktide vaidlustamiseks. Arvestades, et kaebaja palub enda 05.02.2021 väljendatut arvestada otsuse tegemisel, ning et kohtule nähtuvalt oskab kaebaja läbida kohustuslikku kohtueelset menetlust ja soovi korral formuleerida selgeid nõudeid juba kaebuse esmasel esitamisel, tõlgendab kohus pärast kaebuse menetlusse võtmist esitatud kaebaja menetlusdokumente sisuliste seisukohtade, mitte eraldi nõuetena. Kaebaja ei ole 29.04.2021 määruses esitatud kohtu tõlgendusele vastu vaielnud ega esitanud nõudeid muude vangla vastuste vaidlustamiseks. Kohus ei kontrolli seega vastustaja keeldumisi pikaajalistest kokkusaamistest, mis jäävad pärast 2020. aasta detsembrit.
5.Eeltoodust tulenevalt on käesolevas asjas vaidluse all üksnes vastustaja vastus, millega keelduti kaebajale pikaajalise kokkusaamise võimaldamist 2020. aasta novembris ja/või detsembris. Kaebaja on kinnipeetav, kes kannab vanglas karistust (vt Harju Maakohtu 12.10.2020 kohtumäärus nr 1-171676). VangS § 25 lg 2 sätestab, et pikaajaline kokkusaamine on üks ööpäev kestev kooselamine vangla selleks ettenähtud ruumides ilma pideva järelevalveta. Põhjendatud juhtudel võib vanglateenistuse ametnik kinnipeetava pikaajalise kokkusaamise taotluse lahendamisel pikendada pikaajalist kokkusaamist kuni kolme ööpäevani, kui see on kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega ning kinnipeetava käitumine on karistuse kandmise ajal olnud hea. Pikaajaliste kokkusaamiste kord, sagedus ja kokkusaajatele lubatud asjade loetelu sätestatakse vangla sisekorraeeskirjas (VSke). VSke § 45 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale vähemalt üks pikaajaline kokkusaamine üks kord poole aasta jooksul. Vastustaja 30.10.2020 kirjast nähtub, et kaebajal oli eelmine pikaajaline kokkusaamine 25.07.2020. Seega puudus vanglal kohustus tagada kaebajale uus pikaajaline kokkusaamine enne 25.01.2021. Kohtuasjas ei ole ka vaidluse all 2021. aastal tehtud keeldumised ning seetõttu ei oma asjas ka tähtsust, kuidas sobituvad omavahel kokku VSke ajapiirangud ning erandlikes olukordades vangla direktori poolt VangS § 72 alusel vangla julgeolekut ja korda ohustava sündmuse lahendamiseks kasutatavad meetmed.
6.VSke § 45 ajapiirang ei tähenda seda, et vastustaja ei peaks kaaluma, kas lubada kinnipeetavale pikaajalisi kokkusaamisi varem kui kuuekuulise tähtaja möödumisel. Käesolevas asjas ei olnud vanglal võimalik kaebaja isikust tulenevaid asjaolusid täiendavalt kaaluda, sest vangla direktori 27.08.2020 ja 27.10.2020 üldkorraldustest tulenevad pikaajaliste kokkusaamiste keeld koroonaviiruse laialdase leviku tõttu. Enne põhjenduste analüüsi peab kohus vajalikuks märkida, et ka üldkorralduste õiguspärasust tuleb hinnata ex ante ehk nende andmise ajal teada olnud olukorra, ohuprognoosi, teaduslike teadmiste ja 5(8)
sel ajal olemas olnud tõrjemeetmete pinnalt. Ajas on teadmised koroonaviiruse leviku ja ohustatud isikute kohta täienenud. Ka on kohtuotsuse tegemise ajal Eestis enamikele täiskasvanutest kättesaadav vaktsiin, kuid on üldteada asjaolu, et esimesed vaktsineerimised koroonaviiruse vastu toimusid alles 27.12.20201. Ka ei olnud üldkorralduste andmise ajal ega kaebaja suhtes antud keeldumiste ajal võimalik tõsikindlalt ette näha koroonaviiruse edasist levikut.
7.Kohus leiab, et asjas ei ole üheselt kohaldatavad Riigikohtu otsuses nr 5-18-8 toodud põhjendused. Toodud asjas kaalus Riigikohus perekonnaelu puutumatuse riivet vahistamise eesmärkidega, s.o ennekõike kriminaalmenetluse lubamatu mõjutamise, sh tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise ning tunnistajate mõjutamise vältimisega. Vahistatu korral tuleb arvestada lisaks ka süütuse presumptsiooniga ehk ei saa eeldada, et isik on toime pannud kuriteo ning tema õigusi piiratakse sellest tulenevalt. Ka Tallinna Halduskohtu otsus haldusasjas nr 3-19-1165 puudutas kaebaja õigusi vahistatu staatuses olukorras, kus kaebaja ei olnud saanud pikaajalisi kokkusaamisi 3 aasta jooksul. Kaebaja on süüdimõistetu, kes kannab toimepandud kuritegude eest karistust. Vabaduskaotuslikule karistusele ongi iseloomulik, et isikul ei ole võimalik suhelda talle meeldivate inimestega talle sobival ajal ja viisil, sh ka pereliikmetega. Vangla peab küll soodustama vanglavälist suhtlemist, sh kontakte perekonnaga, kuid seda üksnes sotsiaalsete sidemete katkemise vältimise eesmärgil (VangS § 23). Kinnipeetaval puudub õigustatud ootus eeldada, et tema sotsiaalsed sidemed vanglas viibimise ajal parenevad või sotsiaalseid kontakte võimaldatakse sama tihti kui vabaduses viibides. Osa karistusest ongi see, et lähedaste inimestega koosviibimine on harvem ja isik kogeb, et see on tema toimepandud tegude tagajärg (eripreventiivne eesmärk). Kuigi kaebaja võib soovida, et talle tagataks perega kokkusaamine ilma järelevalveta, on vanglakaristuse üks keskseid osiseid, et kinnipeetava isiku suhtes rakendatakse reeglina pidevat järelevalvet (teatud eranditega). Järelevalve tagamine on oluline nii vangla julgeoleku kui ka kinnipeetava õiguskuulekale teele suunamise eesmärgil.
8.Käesolevas asjas tuleb perekonnaelu puutumatusele vastanduva põhiõigusena kaaluda isikute õigust elu ja tervise kaitsele. Nimetatud asjaolusid on põhjalikult käsitletud eeltoodud üldkorraldustes, mida kohus ei korda täies ulatuses. Kohus selgitab, et kaitstav ei ole üksnes kaebaja ega tema pereliikmete põhiõigus elule ja tervisele, millest nad võivad soovida pereelu edendamiseks loobuda, vaid ka vanglaametnike ning teiste kinnipeetavate põhiõigus elule ja tervise kaitsele. Nii vanglaametnike kui ka kinnipeetavate ulatuslikul haigestumisel võib sattuda ohtu esmalt vangla julgeolek (ei ole piisavalt valvureid) ning seejärel ka ühiskonna julgeolek või ka meditsiinisüsteemi ressursid. Nagu nähtub 10.12.2020 käskkirjast ja ka sellekohastest pressiteadetest, levis vähemalt Viru Vanglas koroonaviirus ulatuslikult2. Koroonaviiruse osas on laiemalt olnud teada, et kolded kujunevad välja kohtades, kus on palju inimesi ühes kohas ja tihe inimeste vaheline suhtlus, nagu lasteasutused, tehased, hoolekandeasutused või sõjaväeosad. Vanglad sarnanevad oma olemuselt ka neile kohtadele, mistõttu pidi Tallinna Vangla kasutusele võtma ennetavad meetmed.
9.Üldkorraldustest tuleneb, et peresuhete säilitamiseks oli võimalik siiski saada lühiajalisi kokkusaamisi (27.10.2020 käskkirja p 1.1 ja dtl 79, mille kohaselt oli võimalik saada lühiajalisi kokkusaamisi ka 25.09.2020 käskkirjast tulenevalt). Kaebaja ei ole neid taotlenud, pidades neid koormavaks, ajakulukaks, rahakulukaks, ebaefektiivseks ja mõttetuks, kirjeldades sarnaselt ka telefonikõnesid. Tuleb küll möönda, et üldkorralduste alusel olid välistatud eraldamiseta s.o ilma vaheseinata kohtumised pereliikmetega, mis võib lapse korral muuta suhtluse keerukamaks. Kohus märgib, et koroonaviiruse laiema leviku ajal olid üldised laiemad soovitused (vt nt https://www.kriis.ee/et/koroonaviiruse-olemus-ja-levimisviis) vältida inimestega kontakte, sotsiaalseid koosviibimisi, teha võimalusel kaugtööd, mitte viia lapsi lasteaeda, mitte külastada vanavane1
maid, vältida võimalusel ühistranspordi kasutamist, eelistada suhtlust virtuaalselt või telefoni teel jne. Ehk üldised soovitused või teatud juhtudel ka kategoorilised suunised ei olnud suunatud üksnes kinnipeetavatele, vaid kogu ühiskonnale. Ka vabaduses viibiv inimene võib tõenäoliselt pidada suhtlust telefoni teel vms vähem mõjusaks kui vahetut suhtlust. Kaebaja ja tema pere sai teha kaalutud otsuse, kas ja mil viisil sel keerulisel ajal suhtlus siiski tagada või kas suhtlusest täielikult loobuda. Kui kaebaja või tema pere on pidanud õigeks loobuda lubatud suhtlusviisidest, ei pea vangla seetõttu tagama vanglas viibivate teiste isikute elu ja tervist enamohustavate viiside kasutamise võimalust. Käesolevas asjas ei ole kaebaja vaidlustanud lühiajalise väljasõidust keeldumist. Tegemist ei ole pikaajalise kokkusaamise alternatiiviga, sest lühiajalise väljasõidu kestel on kinnipeetav ilma järelevalveta. Lühiajalise väljasõidu lubamise otsustamisel arvestab vanglateenistuse ametnik kuriteo toimepanemise asjaolusid, individuaalse täitmiskava täitmist ja kooskõla vangistuse täideviimise eesmärkidega (VangS § 32 lg 4). Täiendavad kaalumiskriteeriumid sätestab veel VSke § 82 lg 1. Kuigi sellise loa andmisest keeldumine ei ole käesolevas asjas vaidluse all, ei pruugi olla loa andmine nõutav üksnes seetõttu, et kinnipeetav peab lühiajalisi kokkusaamisi või telefonikõnesid mõttetuks.
10.Kohus ei nõustu ka kaebajaga, et koroonaviirusest tuleneva tegeliku ohu vähesust näitab see, et kambreid otsitakse läbi, valvur käib kambris või kinnipeetavaid määratakse majandustöid tegema. Valvurite toimingud on ilmselgelt seotud vangla julgeoleku tagamisega, mis kaalub üles kaebaja soovi saada pikaajalisi kokkusaamisi. Vangla ei saa loobuda vanglasisese julgeoleku tagamisest ka viiruse leviku tingimustes ning ka sel ajal tuleb tagada kinnipeetavate üle järelevalve. Seetõttu ei olnud viiruse leviku tõrjumiseks ka piisav, et kaebaja viibiks 10 päeva kambris, sest juba ainuüksi kaebajat kontrollinud valvurid võinuks nakatuda ja ka nakkust edasi kanda. Teisalt ei saa jätta tegemata vajalikke majandustöid ega suunamata kinnipeetavaid neid tegema. Majandustööd on oma olemuselt reeglina sellised, mis vajavad tegemist ka viiruseleviku tingimustest. Välise tööjõu kaasamine võib suurendada viiruse vanglasse toomise tõenäosust. Kuna viirus levib valdavalt inimeselt inimesele piisknakkusena3, siis ongi vanglaväliste inimestega, sh lapsega kohtumisel nakkusoht suurem. Kaebaja on pidanud ka vastuoluliseks, et valvurid käivad kodus ja võivad olla viiruse kandjad. Kohus märgib, et süüdimõistetuid, kes kannavad vabadusekaotuslikku karistust, ja vanglaametnikke, kelle jaoks on tegemist tööga, tuleb kohelda erinevalt. Perekondliku suhtlemise vähenemine on üks osa vabadusekaotusliku karistuse kandmisest, kuid ei ole reeglina osaks töökoha valiku tegemisel. Vangide viibimine kinnipidamisasutuses tagatakse riikliku sunnijõuga, kuid vanglateenistujad on vabad teenistusest lahkuma. Seega ei ole proportsionaalne piirata vanglateenistujate perekondlikku suhtlust samaväärselt kinnipeetavatega, mis võiks viia selleni, et vanglateenistujaid ei olegi võimalik teenistusse leida. Nagu kaebaja on ka viidanud, said valvurid vaktsineerimise võimaluse juba veebruaris, mis tähendab, et tegemist on ühe esmajärjekorras pärast meditsiinitöötajaid vaktsineeritud grupiga. Eeltoodust nähtub, et ka vangla ja/või Justiitsministeerium on võtnud tarvitusele riigi käsutuses olevad meetmed, et vähendada viiruse levikut ja aidata kaasa olukorra normaliseerumisele. Kohtuotsuse tegemise seisuga4 tagatakse pikaajalisi kokkusaamisi tavapärase korra järgi.
11.Kohus leiab kokkuvõttes, et kaebaja soov saada talle soovitud mahus ja tihedusega pikaajalisi kokkusaamisi ei kaalunud 2020. aasta sügisel üles vangla vajadust tagada vangla ja ühiskonna julgeolek ning teiste kinnipeetavate elu ja tervise kaitse. Viimasest kokkusaamisest oli taotletud kohtumiste ajaks möödunud alla 6 kuu. Kaebajal oli võimalik kasutada teisi suhtlusviise peresidemete säilitamiseks, millest kaebaja loobus. Piirangud ei olnud iseloomulikud üksnes vangistuses viibivale isikule, vaid analoogseid soovitusi, suuniseid või lausa korraldusi anti ka vabaduses viibivatele inimestele.
Seega ei ole kokkusaamiste piiramine seotud üksnes kaebaja viibimisega vanglas, vaid koroonaviirusest tulenevate üldiste piirangutega. Kaebaja toodud viited ei ole asjakohased. Riigikohtu otsus nr 3-3-1-11-12 puudutas juba määratud pikaajalise kokkusaamise katkestamist. Kohus on samas lahendis selgitanud, et isikul on õigus eeldada, et tema perekonna- ja eraellu ei sekkuta muidu, kui põhiseaduses nimetatud eesmärkide saavutamiseks. Nagu kohus on käsitlenud, on käesoleval juhul piirangutega kaitstav isikute elu ja tervis. Kaebaja viidatud EIKi lahendid Hokkanen vs Soome ja A.V vs Sloveenia puudutavad vabaduses viibiva isiku hooldusõigust ja lapsega suhtlemise õigust. Käesolevas asjas ei ole tegemist hooldusõigusliku vaidlusega, vaid piirangud perekonnaelule tulenevad kriminaaltäitevõigusest ja kaebaja poolt karistuse kandmise faktist. Ka õiguskantsleri 05.11.2019 seisukoht puudutab eraldamiseta lühiajalist kokkusaamist, mida kaebaja oma väidete kohaselt soovinud ei ole.
12.Kokkuvõttes seega ei olnud vastustaja keeldumine kaebajale 2020. a detsembris pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamisest ega ka nende aluseks olnud üldkorraldused õigusvastased. Kuna kohus ei tühista haldusakte, jätab kohus ka kohustamisnõude rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 alusel ja kuna vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, jäävad poolte menetluskulud poolte endi kanda. Kohus jätab kaebaja taotluse vastustaja trahvimiseks rahuldamata, kuivõrd vastustaja väljatoodud asjaolud, millele kaebaja vastu vaidleb, et ole käesolevas asjas vaidluse all ega olulised. Sh ei ole välistatud, et vastustaja poolt vastamise aja seisuga (12.05.2021) olid kaebaja varasemad taotlused lahendatud ning ühtegi lahendamata taotlust menetluses ei olnud. Kuna kohus kuulutab asjas kohtuotsuse ja eeltoodu jääb n.ö kontrolliperioodist välja, ei pea kohus vajalikuks nimetatud asjaolu ka täiendavalt kontrollida. Trahvimine ei ole ka vajalik kaebaja õiguste kaitseks.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.