Maksuõigus › Maksuotsused

3-20-843

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-20-843 1) TuMS § 12 lg 1 sätestab, et tulumaksuga maksustatakse residendist füüsilise isiku poolt maksustamisperioodil Eestis ja väljaspool Eestit kõikidest tuluallikatest saadud tulu. TuMS § 13 lg 11 kohaselt maksustatakse tulumaksuga töövõtu-, käsundus- või muu võlaõigusliku lepingu alusel makstud töö- või teenustasu. Kui maksustamisele kuuluv tulu on saadud mitterahalises vormis, siis on maksumaksja tulu suuruseks tuluna saadud asja või varalise õiguse turuhind (TuMS § 36 lg 4). TuMS § 13 lg 11 ei sätesta tulu vormi. TuMS § 36 lg 4 võimaldab ka mitterahalise tulu väärtuse ümberarvestamist. Seega tulu ei pea olema üksnes rahaline ning ka muul viisil tasu saamine, sh kinnisasja omandamine, võib olla isiku tuluks. Kokkulepe teenustasu kohta ei pea olema notariaalselt kinnitatud. Notariaalselt tõestatud peab olema kinnisasja üleandmine ja vastav võlaõiguslik tehing (asjaõigusseaduse (AÕS) §-d 119 ja 120). 2) Kui maksuhaldur on veenvalt ära näidanud põhjendatud kahtluse, tuleb maksukohustuslasel selle ümberlükkamiseks esitada tõendid, et tegemist ei ole tuluga TuMS § 12 lg 1 mõttes (vt ka maksukorralduse seaduse § 150 ja TuMS § 36 lg 2). Sellise kohustuse panemine füüsilisele isikule ei ole ebaproportsionaalne. MTA leidis, et tulenevalt kaebaja selgitustest kinnisvaratehingus osalemise ja variisikuna juhatuse liikmeks asumise kohta, on tegemist teenuse osutamisega. Kaebaja ei ole neid seoseid maksu- ega kohtumenetluses ümber lükanud. Kaebaja selgitas 19.09.2019 maksuhaldurile, et see kõlab küll väheusutavalt, kuid ta ei saanud midagi selle eest, et hakkas juhatuse liikmeks, ta tunneb K. Räppot aastakümneid ja seni on teda usaldanud (p 1); kaebaja ise ei süvenenud asja sisusse ega tea midagi; oli kokkulepe, et ta annab oma allkirja ja kõik (p 4); see kinnistu on vist praeguseni kaebaja nimel, teda kasutati variisikuna ära ja ta ei tea kinnistust midagi (p 6); kaebaja on käinud (K. Räppo ettepanekul) mitu korda notaris, enamasti juhatuse liikmeks vormistamisel, kuid raha ta selle eest ei saanud (p 9). Kaebaja märkis veel, et peale kahe äriühingu on ta ülejäänutes variisik, kuhu palus tal juhatuse liikmeks astuda K. Räppo või R. Sarv. Ühtegi kontot ei ole ta vaadanud, aga on andnud volitusi nende kontode kasutamiseks. Kaebaja osutab teenust R. Sarvele ja K. Räppole ühiskondlikel alustel. Äriühingute tegemistest ei tea kaebaja midagi (p 11). Pangakonto kasutamiseks on ta andnud volitusi R. Sarvele ja K. Räppole (p 13). Halduskohtu istungil selgitas kaebaja (alates 11:10:55), et tal ei olnud mingit sisemist huvi kinnistuga seotud tehingus osaleda ja ta ei tea kinnistust midagi. Kui kinnistul tekivad kohustused, siis võtab ta ühendust K. Räppoga ja (maamaksu) kohustus makstakse kinni. Ühiskondlikel alustel teenuse osutamine tähendab, et ta teeb seda tasuta. Iga äriühing vajab juhatust ja kaebaja on see, keda juhatusse pannakse. Kaebaja roll piirdus sellega, et käis notaris ja andis allkirja. Ta sai kinnistu hoidmiseks, st kui tekib vajadus või aeg, siis ta annab selle hoiult ära. Tegemist ei olnud kingitusega, vaid sõprade vahelise kokkuleppega, vastutulekuga. Kaebaja ei esitanud mingeid tingimusi. Ta teab, mis vastutus kaasneb variisikuks olemisega, aga teeb seda suhete säilitamiseks. Kaebaja selgitas istungil veel, et samad isikud, kelle heaks ta kinnistud hoiule võttis, lubasid praeguses asjas sõlmitava kompromissi summa ära maksta (11:28:58). Kaebaja maksumenetluses ja kohtuistungil antud ütlused kinnitavad vastustaja järeldust, et kinnistu on tegelikult saadud teenustasuna, seega tuleb kinnistu väärtust arvestada kaebaja tuluna. Kaebaja selgitustest ei nähtu ühtegi eluliselt usutavat põhjust, miks ta sellist variisiku või üksnes allkirja andmise teenust tasuta osutab. Istungil antud selgitustest nähtub selle kokkuleppe täpsem sisu ka osas, et tekkivad kohustused (maamaks või ka võimalik maksukohustus) võidakse kaebajale hüvitada. Seega oli olemas kokkulepe teenuse (kinnisasja enda nimele võtmine) osutamiseks. Kaebajal on arusaam kinnistu omanikuks ning ka juhatuse liikmeks olemise kohustustest ja võimalikust rahalisest vastutusest. Samas puudub eluliselt usutav selgitus, miks kaebaja peaks osutama sellist teenust tasuta, üksnes suhete säilitamiseks. Kaebaja ei avaldanud, et tal oleks mistahes erakorralist sõltuvussuhet K. Räppo või R. Sarvega. 3(6)

3-20-843 Ka ei nähtu, et kaebaja teadmatust või kogenematust oleks ära kasutatud. Kaebaja on kohustusi ja vastutust adudes teadlikult neis tehingutes osalenud. Seetõttu saab sellise riski ja vastutuse võtmine mõistliku inimese seisukohalt olla võimalik vaid tasu eest. 3) Kui maksukohustuslase puhul on tuvastatud sularaha valdamine, mida on alust pidada selle maksukohustuslase varaks ja mis ei ole taandatav samal või eelnevatel maksustamisperioodidel deklareeritud tuluks, on põhjendatud lugeda see maksukohustuslase varjatud tuluks. Selline tulu on võimalik (ning TuMS § 1 lg-st 1 ja § 12 lg-st 1 tulenevalt ka kohustuslik) maksustada tulumaksuga sõltumata sellest, kas maksuhaldur tuvastab vastava sularaha päritolu. Maksuhaldur ei saa uurimispõhimõttest tulenevalt hoiduda tuluallika tuvastamisest, eelkõige selle küsimisest kontrollitavalt isikult, kuid kui maksukohustuslane ei anna vastavat teavet või esitab selgituse, mis ei osutu kontrollimisel usaldusväärseks, ei saa pidada tulumaksu määramise tingimuseks sularaha tegeliku päritolu tuvastamist. Kui sularaha tegelik päritolu ei ole tuvastatav, on põhjendatud pidada seda „muuks tuluks“ TuMS § 12 lg 1 tähenduses. 4) Vastustaja on maksuotsuses tuginenud sellele, et kaebaja ütlused sularaha päritolu kohta ei ole olnud järjekindlad ega usutavad. See seisukoht on õige. Kaebaja selgitas 02.12.2019, et sai umbes kolm tuhat eurot vanaemalt ja emalt päritud asjade eest (kuus ikooni, kaks mööblieset, kaks nugade-kahvlite komplekti), mille ta siis müüs 2017. aastal. 27.02.2020 eriarvamuses selgitas kaebaja, et esemed läksid tema omandisse pärimise teel, neid esemeid ei pidanud registrisse kandma ja kõik isikud, kes seda tõendada saaksid, on surnud. Müügi kohta dokumente ei koostatud. Kaebuses väitis kaebaja, et saab tõendada esemete olemasolu tunnistajate ütlustega. Istungil selgitas ta, et müüs ikoone enne kolimist, 2010. aastal (11:22:08). Kaebaja ei mäleta, kust inimesed asjadest teada said, ajalehes ta seda ei kuulutanud; kaebaja teatas, et tal on asju müügiks pakkuda, inimesed tulid kaebajale koju, vaatasid asjad üle ja ostsid ära (11:37:06). Kaebaja ei osanud öelda, kellele, millal ja kuidas ta asjad müüs, kuid pärast ei ole ta enam neid ikoone näinud. TuMS § 15 lg 4 p 4 sätestab, et tulumaksuga ei maksustata tulu isiklikus tarbimises oleva vallasasja võõrandamisest. Kaebajaga saab nõustuda selles, et väikeses mahus isiklike asjade müüki ei pruugita igapäevaelus dokumenteerida. Praktikas tõenäoliselt selliseid tulusid ka ei deklareerita. Samas on tegemist maksukohustuslase riskiga, et kui isiklikke asju müüakse suuremal hulgal või suurema summa eest, võib maksuhaldur kontrollida, kas tegemist on hoopis ettevõtlustuluga (vt Riigikohtu 14.01.2009 otsus nr 3-3-1-70-08, p 11) või ei ole isiklike vallasasjade müük piisavalt tõendatud ja tegemist on muu, tuvastamata päritolu sularahas tuluga. Kaebaja ütlused asjade müügi kohta on vastuolulised. Esmalt ei kattu 02.12.2019 ja kaebuses toodud asjade nimekiri (kattuvad vaid ikoonid). Kaebaja selgitas 02.12.2019, et müüs esemed 2017. aastal, kuid istungil selgitas, et müüs esemed enne kolimist 2010. aastal. Eriarvamuses selgitas kaebaja, et isikud, kes oleksid saanud esemete kaebaja omandisse minekut tõendada, on juba surnud, kuid kaebuses leidis kaebaja, et saab tõendada esemete olemasolu tunnistajate ütlustega. Istungil ei osanud kaebaja nimetada isikuid, kes olid esemete müügiga seotud (tuttavad, ostjad). Kaebaja ütlused on liiga muutlikud ja hüplikud, et neid saaks pidada usaldusväärseks. Kaebajale on kohtumenetluses selgitatud vajadust põhjendada, kus ta esemed müüs, kuidas ta ostjad leidis, kuidas esemed ja raha üle anti, millal tehingud toimusid. Kaebaja selgitas 02.12.2019, et kandis pangaarvele vanadest säästudest pärinevaid summasid. Kaebusega koos on esitatud pangakonto väljavõte aastatest 2001–2010. Vastustaja on põhjendanud, et kaebaja arvelduskontodelt ei nähtu, et kaebaja tulud võimaldaksid kaebajal säästa, vaid pigem ületavad kulud tulusid. Istungil tekkis ka küsimus, miks oli vaja sularaha pangakontolt välja võtta, seda samas suuruses sularahas hoiustada ja siis pangakontole tagasi panna. Kui maksukohustuslane selles osas usutavat seisukohta ei esita või esitab põhjenduse, mille maksuhaldur põhjendatud kahtluse alla seab, on õigustatud teha järeldus, et sularaha 4(6)

3-20-843 sissemakse ei seondu varasema sularaha väljavõtmisega. Istungil selgitas kaebaja üksnes seda, et hoidis raha vahepeal sukasääres ning 2017/2018. aastal muutus kaebajal mõtteviis, kui sõbrad hakkasid hirmutama, et äkki tullakse ja varastatakse (11:22:08). Kuna kaebaja võttis raha välja krooniajal ja pani sularaha panka eurodena, küsis kohus raha vahetamise kohta. Kaebaja ei osanud selgitada, kuidas ta sääste vahetas (11:28:58). Kaebaja ei osanud ka selgitada, miks ta jättis täitmata kohtu nõude pangakonto tervikliku väljavõtte kohta. Kaebaja ei põhjendanud maksumenetluses, kuigi tal oli selleks võimalus, kust ta säästud täpsemalt pärinesid. Kaebaja selgitused selle kohta, et ta hoidis üle aastakümne sularaha niisama kodus ja siis niisama otsustas selle uuesti tagasi panka viia, ei ole eluliselt usutav. Kuna tegemist pidi olema märkimisväärse summaga vahemikus 5000–8000 eurot (arvestades ka väidetavat ikoonide müüki), ei ole usutav, et sellise hulga sularaha vahetamise kohta ei oska isik anda täpsemat teavet. Kaebaja ütles 19.09.2019, et talle tagastati kontole vanu võlgu. Kaebaja ei mäleta enam, kui palju raha talle tagastati, kirjalikku laenulepingut ei olnud. Kaebuses tunnistas kaebaja, et mäletas laenu tagastamisega seotud asjaolusid valesti. Istungil (11:28:58) selgitas kaebaja, et laenusaaja keeldus võlga kinnitamast. Kaebaja ostis talle aastaid tagasi külmiku ja võlgnik maksis seda osadena tagasi. Kaebaja ei osanud selgitada, miks on kaebuses väidetud vastupidist (11:37:06). Maksutoimiku lisa 14 kohaselt kinnitas väidetav laenusaaja 12.02.2020, et ta ei ole võtnud ega andnud kaebajale laenu. Seega on tegemist nn sõna sõna vastu olukorraga. Sealjuures ei ole kaebaja enda selgitused järjekindlad. Kaebaja on kaebuses ja selle täienduses oma allkirjaga kinnitanud, et mäletas kõnealuse isikuga seotud asjaolusid valesti. Kaebaja algselt ei mäletanud antud raha kogust, kuid istungil oskas kirjeldada, millega seoses raha anti. Täiendavalt tuleb arvestada, et kaebaja on andnud nii kinnisvaratehinguga kui ka sularaha saamise erinevates episoodides eluliselt mitteusutavaid või vastuolulisi ütlusi, mis vähendavad kogumis kõigi tema ütluste usaldusväärsust. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5(6)

3-20-843

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.