Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 16.12.2020 a.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maksu ja Tolliamet (MTA) andis 18.03.2020 Maksuotsuse nr 12.2-3/050250-9, milles kohustas Xit tasuma maksusummat 3196,60 eurot. Maksuotsus on koostatud kahe episoodi kohta:
1.X osales 2017.-2018. aastal kinnisvaratehingus, milles ta sai Sooniste, Loigu ja Tammemetsa kinnistu omanikuks ja müüs kinnistud edasi nii, et osa Sooniste kinnistust jäi talle. Isiku selgituste kohaselt osales ta tehingutes A ettepanekul, kuna usaldab teda. Samuti kinnitas maksukohustuslane, et on hakanud mitmete äriühingute juhatuse liikmeks variisikuna A ja B ettepanekul. MTA leidis, et X osales tehingutes ilma nende üle tegelikku kontrolli omamata ning tegemist oli teenuse osutamisega, kuna maad sai omandada üksnes füüsiline isik. Tehingu tulemusel isiku varanduslik seis paranes ega ole usutav, et isik osales sellises tehingus ilma tasu saamata. Seega suurenes isiku vara 6391 euro võrra (väärtus notariaalse lepingu kohaselt), millelt tuleb tasuda tulumaksu 1278,20 eurot.
2.X on 2017. ja 2018. aastal pannud oma kontole sularaha kokku summas 8 370 eurot. Tegemist on isiku muu tuluga, millelt ei ole tulumaksu kinni peetud. Isiku kulud on olnud pidevalt suuremad tema tulud ega nähtu, et isikul võiksid tekkida säästud. Isiku seisukohad sularaha päritolu kohta on olnud ajas muutuvad. Isikul on olnud vajadus võtta laenu, mis kinnitab säästude puudumist. Puuduvad tõendid päritud esemete müügi ja laenu andmise kohta. Arvelduskontole kantud sularahalt 1(5)
tuleb tasuda tulumaksu kokku 1674 eurot. Eeltoodule lisandub ka alusetult tagastatud tulumaks (24,58 ja 219,82 eurot).
2.X esitas 06.05.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse maksuotsuse tühistamiseks. Kaebuse põhjendused:
1.Maksuotsus on tõendamata ning kaebaja selgitustega ei ole arvestatud. Kaebaja ei osanud varasemas maksumenetluses oma õiguseid kaitsta, sest talle ei selgitatud tõendite esitamise kohustust.
2.Kaebaja on selgitanud, miks ta sai kinnistu omanikuks ja see ei toimunud tulu saamise eesmärgil. Tulu tekiks alles siis, kui kaebaja võõrandaks kinnistu ja jätkas raha endale. Vastustaja tugineb vaid elulisele usutavusele. Kuna tegemist on kinnisasjaga, peaks ka kokkulepe tasu kohta olema notariaalselt kinnitatud.
3.Kaebaja esitab pangakonto väljavõtted, mis tõendavad, et kaebajal olid säästud, mida sularahas kontole kanda. Sääste ei pea hoidma pangas. Laenu võtmine ei kinnita säästude puudumist, sest laenu ei anta isikule, kel puudub püsiv sissetulek. Kaebaja sai pärandina vallasasjad (ikoonid, küünlajalad), mida ei ole registris ega kajastata pärimistunnistuses. Asjade müügil ei koostata kirjalikku lepingut. Müük toimus käest-kätte. Kaebaja saab tõendada esemete olemasolu tunnistajate ütlustega. Laenu tagasimaksmise osas tunnistab kaebaja, et mäletas asjaolusid valesti.
3.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Kohus leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Vaidlustatud otsus on õiguspärane. Kohus käsitleb esmalt kinnisvara tuluna käsitlemist ja seejärel kaebaja kontole laekunud sularaha.
5.TuMS § 12 lg 1 sätestab, et tulumaksuga maksustatakse residendist füüsilise isiku poolt maksustamisperioodil Eestis ja väljaspool Eestit kõikidest tuluallikatest saadud tulu. TuMS § 13 lg 11 kohaselt maksustatakse tulumaksuga töövõtu-, käsundus- või muu võlaõigusliku lepingu alusel makstud töö- või teenustasu. Kui maksustamisele kuuluv tulu on saadud mitterahalises vormis, siis on maksumaksja tulu suuruseks tuluna saadud asja või varalise õiguse turuhind (TuMS § 36 lg 4). TuMS § 13 lg 11 ei sätesta tulu vormi. TuMS ei ole selles osas järjekindel. Rahalised tasud maksustatakse palga ja juhtorgani liikme (§ 13 lg-d 1 ja 2) ja intressi (§ 17 lg 1) korral. Samas kasu vara võõrandamisest (§ 15 lg 32), dividendid ja kasumieraldised (§ 18 lg 1) ja kingitused ja annetused (§ 27 lg 4) võivad olla ka mitterahalised. Igal juhul võimaldab aga TuMS § 36 lg 4 ka mitterahalise tulu väärtuse ümber arvestamist. Eeltoodust tuleneb, et mistahes tulu ei pea olema üksnes rahaline ning ka muul viisil tasu saamine, sh kinnisasja omandamine võib olla isiku tuluks. Kohus märgib, et kokkulepe teenustasu kohta ei pea olema notariaalselt kinnitatud. Notariaalselt tõestatud peab olema kinnisasja üleandmine ja vastav võlaõiguslik tehing (AÕS §-d 119 ja 120).
6.Kohus selgitab, et olukorras, kus maksuhaldur on enda põhjendatud kahtlust veenvalt tõendanud, tuleb makskohustuslasel maksuhalduri kahtluste ümberlükkamiseks esitada tõendid selle kohta, et tegemist ei ole tuluga TuMS § 12 lg 1 mõttes (vt ka MKS § 150 ja TuMS § 36 lg 2). Sellise kohustuse panemist füüsilisele isikule ei ole põhjust pidada ebaproportsionaalseks. Vastustaja on lähtunud sellest, et tulenevalt kaebaja selgitustest kinnisvaratehingus osalemise ja ka variisikuna juhatuse liikmeks asumise kohta on tegemist kaebaja poolt teenuse osutamisega.
2(5)
Kaebaja ei ole toodud seoseid maksu- ega kohtumenetluses ümber lükanud. 19.09.2019 suuliste ütluste protokollis selgitab kaebaja, et see kõlab küll väheusutavalt, kuid ta ei saanud midagi selle eest, et ta juhatuse liikmeks hakkas. Tunneb A juba aastakümneid ja siiamaani on usaldanud teda (p 1). Kaebaja ise asja sisusse ei süvenenud ega tea midagi; oli kokkulepe, et ta annab oma allkirja ja kõik (p 4). See kinnistu on vist praeguseni tema nimel, teda kasutati variisikuna ära ning ta ei tea kinnistust midagi (p 6). Kaebaja on käinud (A ettepanekul) mitu korda notaris, enamasti juhatuse liikmeks tegemisel, raha ta selle eest tõesti ei saanud (p 9). Peale kahe äriühingu on ta variisik, kuhu juhatuse liikmeks palus tal astuda A või B. Ühtegi kontot ta vaadanud ei ole, aga on andnud volitusi nende kontode kasutamiseks. Osutab teenust B kui ka A ühiskondlikel alustel. Usub, et selle taga on mingi raha liikumine, et ta on variisik. Äriühingute tegemistest ei tea ta midagi (p 11). Pangakonto kasutajaks on ta andnud volitusi B ja A (p 13). Istungil selgitas kaebaja (alates 11:10:55), et tal ei olnud mingit sisemist huvi kinnistuga seotud tehingus osaleda. Ta ei tea kinnistust mitte midagi. Kui kinnistul tekivad mingid kohustused, siis [nemad] täidavad kohustused ära. Kaebajal on otseside A. Suusõnalise kokkulepe alusel võtab ta ühendust ja siis makstakse (maamaksu) kohustus kinni. Ühiskondlikel alustel teenuse osutamine tähendab, et ta teeb seda ilma tasuta. Iga äriühing vajab juhatust ja kaebaja on see, keda juhatusse pannakse. Kaebaja roll piirdus sellega, et käis notaris ja andis allkirja. Ta sai kinnistu hoidmiseks, et kui tekib vajadus või aeg, mil tuleb hoiult ära anda, siis lihtsalt annab. Tegemist ei olnud kingitusega, vaid sõprade vahelise kokkuleppega, vastutulek. Kaebaja ei esitanud mingeid tingimusi. Ta teab, mis vastutus kaasneb variisikuks olemisega, aga teeb seda suhete säilitamiseks. Kaebaja selgitas istungil lisaks, et samad isikud, kelle heaks kinnistud võttis, lubasid kompromissi summa ära maksta (istungil 11:28:58 lõpp). Täpsustavale küsimusele vastas kaebaja vaid, et rohkem isikuid ei ole, kui vaid A (11:37:06).
7.Kohus leiab, et nii maksumenetluses kui ka kohtuistungil antud ütlused kinnitavad vastustaja järeldust, et kinnistu on tegelikult saadud teenustasuna ja seega tuleb kinnistu väärtust arvestada kaebaja tuluna. Kaebaja selgitustest ei nähtu ühtegi eluliselt usutavat põhjust, miks ta sellist variisiku või üksnes allkirja andmise teenust tasuta osutab. Istungil antud selgitustest nähtub selle kokkuleppe täpsem sisu ka osas, et tekkivad kohustused (maamaks või ka võimalik maksukohustus) võidakse kaebajale hüvitada. Seega oli olemas kokkulepe teenuse (kinnisasja enda nimele võtmine) osutamiseks. Kaebajal on olemas arusaam kinnistu omanikuks ning ka juhatuse liikmeks olemise kohustustest ja võimalikust rahalisest vastutusest. Samas puudub mistahes eluliselt usutav selgitus, miks kaebaja peaks sellist teenust tasuta, üksnes suhete säilitamiseks, osutama. Kaebaja ei avaldanud, et tal oleks mistahes erakorralist vajadust või sõltuvussuhet A või B suhtes. Ka ei nähtu eeltoodust, et kaebaja teadmatust või kogenematust oleks ära kasutatud. Kaebaja on kohustusi ja vastutust adudes teadlikult neis tehingutes osalenud. Seetõttu saab sellise riski ja vastutuse võtmine mõistliku inimese seisukohalt olla võimalik vaid tasu eest.
8.Olukorras, kui maksukohustuslase puhul on tuvastatud sularaha valdamine, mida on alust pidada selle maksukohustuslase varaks ja mis ei ole taandatav samal või eelnevatel maksustamisperioodidel deklareeritud tuluks, on põhjendatud lugeda see maksukohustuslase varjatud tuluks. Selline tulu on võimalik (ning TuMS § 1 lg-st 1 ja § 12 lg-st 1 tulenevalt ka kohustuslik) maksustada tulumaksuga sõltumata sellest, kas maksuhaldur tuvastab vastava sularaha päritolu. Maksuhaldur ei saa uurimispõhimõttest tulenevalt küll hoiduda tuluallika tuvastamisest – eelkõige selle küsimisest kontrollitavalt isikult, samas juhul kui vastavat teavet kontrollitava isiku poolt ei anta või esitatakse selgitus, mis ei osutu kontrollimisel piisavalt usaldusväärseks, ei saa pidada tulumaksu määramise tingimuseks sularaha tegeliku päritolu tuvastamist. Kui sularaha tegelik päritolu ei ole tuvastatav, on põhjendatud pidada seda „muuks tuluks“ TuMS § 12 lg 1 tähenduses (TuMS § 12 lg-s 1 sisalduv tulu liikide loetelu ei ole ammendav).
3(5)
9.Vastustaja on maksuotsuses tuginenud sellele, et kaebaja ütlused sularaha päritolu kohta ei ole olnud järjekindlad ega usutavad. Kohus nõustub selle seisukohaga järgmistel põhjustel. 9.1 Kaebaja selgitas 02.12.2019, et sai umbes kolm tuhat eurot vanaemalt ja emalt päritud asjadelt (6 ikooni, kaks mööblieset, 2 nugade-kahvlite komplekti), mis ta siis müüs 2017. aastal. 27.02.2020 eriarvamuses selgitab kaebaja, et esemed läksid tema omandisse pärimise teel, neid esemeid ei pidanud registrisse kandma ja kõik isikud, kes seda tõendada saaksid on surnud. Müügi kohta arusaadavatel põhjustel dokumente ei koostatud. Kaebuses väidab kaebaja, et saab tõendada esemete olemasolu tunnistajate ütlustega. Istungil selgitas kaebaja, et müüs ikoone enne kolimist, 2010. aastal (11:22:08). Kaebaja ei mäleta, kust inimesed asjadest teada said, ajalehes ei kuulutanud (samas); kaebaja teatas, et tal on pakkuda, tuttavad soovitasid, inimesed tulid (kaebajale koju), vaatasid üle ja ostsid ära (istungil 11:37:06). Kaebaja ei oska öelda, kellele, millal ja kuidas, pärast ta enam neid ikoone näinud ei ole (samas). TuMS § 15 lg 4 p 4 sätestab, et tulumaksuga ei maksustata tulu isiklikus tarbimises oleva vallasasja võõrandamisest. Kohus nõustub kaebaja esindajaga istungil osas, et väikeses mahus isiklike asjade müüki ei pruugita igapäevaelus dokumenteerida. Kohus möönab, et praktikas tõenäoliselt selliseid tulusid ka ei deklareerita. Sealjuures tuleb arvestada ka, et MKS § 100 lg 1 kohaselt maksu ei määrata ja maksuotsust ei väljastata, kui maksusumma on väiksem kui 10 eurot, kui maksuseaduses või tollialastes õigusaktides ei ole sätestatud teisiti. Siinkohal on tegemist maksukohustuslase riskiga, et kui toimub asjade müük suuremal hulgal või suurema summa eest, võib maksuhaldur asuda kontrollima, kas tegemist on hoopis ettevõtlustuluga (vt Riigikohtu 14.01.2009 otsuse nr 3-3-1-70-08 p 11) või ei ole isiklike vallasasjade müük piisavalt tõendatud ja tegemist on muu, tuvastamata päritolu sularahas tuluga. Kohus leiab, et kaebaja ütlused asjade müügi kohta on vastuolulised. Esmalt ei kattu 02.12.2019 ja kaebuses toodud asjade nimekiri, ühiseks on vaid ikoonid. Kaebaja selgitas 02.12.2019, et müüs esemed 2017. aastal, samas kui istungil selgitas kaebaja, et müüs esemed enne kolimist 2010. aastal. Eriarvamuses selgitas kaebaja, et isikud, kes oleksid saanud esemete kaebaja omandisse minekut tõendada, on juba surnud, samas kui kaebuses leidis kaebaja, et saab tõendada esemete olemasolu tunnistajate ütlustega. Vastupidiselt aga istungil neid isikuid, kes olid esemete müügiga seotud (tuttavad, ostjad) kaebaja nimetada ei osanud. Kaebaja ütlused on liiga muutlikud ja hüplikud, et neid saaks pidada usaldusväärseks. Kohus selgitas juba 29.06.2020 määruses vajadust põhjendada, kus ta esemed müüs, kuidas ta ostjad leidis, kuidas esemed ja raha üle anti, millal tehingud toimusid jne, kuid seda kaebaja ei teinud ka pärast õigusteadmistega esindaja võtmist. Sama järeldust kordas kohus ka 10.07.2020 määruses. 9.2 Kaebaja selgitas 02.12.2019, et kandis arvele raha vanadest säästudest pärinevaid summasid. Kaebusega koos on esitatud pangakonto väljavõte aastatest 2001-2010. Vastustaja on põhjendanud, et kaebaja arvelduskontodelt ei nähtu, et kaebaja tulud võimaldaksid kaebajal säästa, vaid pigem ületavad kulud tulusid. Kohtul tekkis ka istungil küsimus, miks oli vajalik sularaha pangakontolt välja võtta, seda samas suuruses sularahas hoiustada ja siis pangakontole tagasi panna. Kui maksukohustuslane selles osas usutavat seisukohta ei esita või esitab põhjenduse, mille maksuhaldur põhjendatud kahtluse alla seab, on õigustatud teha järeldus, et sularaha sissemakse ei seondu varasema sularaha väljavõtmisega. Istungil selgitas kaebaja üksnes seda, et hoidis raha vahepeal sukasääres. 2017/2018 muutus kaebajal mõtteviis, kui sõbrad hakkasid hirmutama, et äkki tullakse ja varastatakse (11:22:08). Kuna kaebaja võttis raha välja krooniajal ja pani sularaha panka eurodena, küsis kohus raha vahetamise kohta. Kaebaja ei osanud selgitada, kuidas ta neid sääste vahetas, võib-olla tegi seda isegi pool-ametlikult (11:28:58). Kaebaja ei osanud ka selgitada, miks ta jättis täitmata esialgse õiguskaitse taotluse menetlemisel kohtu nõudmised pangakonto tervikliku väljavõtte kohta (samas). Kaebaja ei põhjendanud maksumenetluses, kuigi tal oli selleks võimalus, kust ta säästud täpsemalt pärinesid. Kaebaja selgitused selle kohta, et hoidis lihtsalt, üle aastakümne sularaha niisama kodus ja siis niisama otsustas selle uuesti tagasi panka viia, ei ole eluliselt usutav. Kuna tegemist pidi olema märkimisväärse summaga vahemikus 5000-8000 eurot (arvestades väidetavat ikoonide müüki) ehk 80 000 kuni
4(5)
125 000 krooniga, ei pea kohus usutavaks, et sellise hulga sularaha vahetamise kohta ei oska isik anda täpsemat teavet. 9.3 Kaebaja andis 19.09.2019 ütluseid, et talle tagastati kontole vanu võlgu, mh tagastas talle võlga sularahas G. K. Kaebaja ei mäleta enam,, kui palju raha talle anti, asi oli väga vana. Kirjalikku laenulepingut ei olnud. Kaebuses tunnistas kaebaja, et mäletas G. K-ga seoses asjaolusid valesti. Istungil (11:28:58) selgitas aga kaebaja, et laenusaaja keeldus võlga kinnitamast. Kaebaja ostis talle aastaid tagasi külmiku ja võlgnik maksis seda osadena tagasi. Kaebaja ei osanud kaebuses vastupidist väidetut selgitada (istungil 11:37:06). Maksutoimiku lisa 14 kohaselt kinnitas G. K. 12.02.2020, et ta ei ole võtnud ega andnud kaebajale laenu. Kohus leiab, et tegemist on sõna-sõna vastu olukorraga. Sealjuures ei ole kaebaja enda selgitused järjekindlad. Kaebaja on kohtule kahel korral (kaebus ja selle täiendus) oma allkirjaga kinnitanud, et G. K-ga seoses tunnistab kaebaja, et mäletas asjaolusid valesti. Kaebaja algselt ei mäletanud antud raha kogust, kuid istungil oskas kirjeldada, millega seoses raha anti. 9.4 Kohus leiab, et täiendavalt tuleb arvestada seda, et kaebaja on andnud nii kinnisvaratehinguga kui ka sularaha saamise erinevates episoodides eluliselt mitteusutavaid või vastuolulisi ütluseid, mis vähendavad kogumis kõigi ütluste usaldusväärsust.
10.Kohus jätab kokkuvõttes kaebuse rahuldamata, sest kaebaja ei ole maksuotsuse järeldusi ümber lükanud. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.