Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe
Määruse tegemise aeg ja koht
24. mai 2021, Tallinn
Haldusasja number
3-21-585
Haldusasi
XX kaebus Harku Vallavalitsuse 1. detsembri 2020. a ettekirjutus-hoiatuse nr 12-4/16-5 osaliseks tühistamiseks ja 16. veebruari 2021. a korralduse nr 142 tühistamiseks ning 13. augusti 2020. a paikvaatluse õigusvastasuse tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 26. märtsi 2021. a määrus
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, esindaja Anton Filjaev Vastustaja – Harku vald, esindaja Alle-Riin Siimo
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse XX määruskaebus Tallinna Halduskohtu 26. märtsi 2021. a määruse haldusasjas nr 3-21-585 resolutsiooni punktide 1 ja 2 peale.
Rahuldada XX määruskaebus osaliselt.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 26. märtsi 2021. a määruse haldusasjas nr 3-21585 resolutsiooni punkt 2 osas, milles halduskohus tagastas kaebuse Harku Vallavalitsuse 16. veebruari 2021. a korralduse nr 142 tühistamiseks. Saata asi selle nõude osas ettevalmistava menetluse jätkamiseks Tallinna Halduskohtule.
Ülejäänud osas jätta määruskabus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 26. märtsi 2021. a määruse resolutsiooni punktid 1 ja 2 muutmata, kuid muuta halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
Tagastada XX määruskaebuselt haldusasjas nr 3-21-585 tasutud riigilõiv 30 (kolmkümmend) eurot ja kanda see XX (isikukood XXXXXXXXXXX) arvelduskontole nr XXXXXXXXXXX Swedbank AS-s.
Kaebuse tagastamist puudutavas osas võib määruse peale esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3). Muus osas ei saa määruse peale edasi kaevata (HKMS § 235 lg 1, § 252 lg 7).
3-21-585
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harku Vallavalitsus kohustas 01.12.2020 ettekirjutus-hoiatusega nr 12-4/16-5 XX peatama ehitustööd Harku vallas Viti külas asuval Säde tee 15 kinnistul (registriosa nr 2987402; katastritunnus 19809:028:0260; pindala 1147 m2; sihtotstarve 100% elamumaa) ettekirjutuse teatavaks tegemisest kuni ehituslubade väljastamiseni (p 4.1) ning tagama ehitusload abihoone püstitamiseks ja aiamaja laiendamiseks hiljemalt 31.05.2021 (p-d 4.2 ja 4.3). Ettekirjutuse p-s 4.1 määratud kohustuse täitmata jätmise korral rakendab Harku Vallavalitsus sunniraha 2100 eurot (p 5.1) ning p-des 4.2 ja 4.3 määratud kohustuste täitmata jätmise korral sunniraha 1000 eurot (p-d 5.2 ja 5.3). Harku Vallavalitsus alustas 20.07.2020 laekunud kaebuse alusel 24.08.2020 riikliku järelevalve menetlust seoses Säde tee 15 kinnistul toimuvate ehitustöödega ja 13.08.2020 paikvaatlusel tuvastati ehitisregistrisse kandmata abihoone põhjapoolse külje laiendamine, milleks ei ole taotletud ehitusluba. XX selgitas 07.09.2020, et abihoone ehitamist alustati 1991. a-l ja praegu ei ole tegemist ehitise laiendamisega, vaid olemasoleva hoone taastamisega, ning samuti on koostamisel projektdokumentatsioon, mis esitatakse vallale pärast valmimist. Paikvaatlusel tuvastatu ning XX esitatud teabe ja fotode pinnalt ei ole võimalik väita, et laienduse asukohas oleks kunagi midagi paiknenud, vaid tegemist on hoone laiendamise või hoone ümberehitamisega, mis nõuaks ikkagi ehitusteatise ja ehitusprojekti teavitatuks lugemist. Vallal puuduvad dokumendid, millest nähtuks Säde tee 15 kinnistule abihoone püstitamiseks ehitusloa andmine, ning ka XX selgitustest võib järeldada tema teadlikkust sellest, et abihoone on püsitatud ebaseaduslikult. Tegemist on ebaseadusliku hoone ebaseadusliku laiendamisega. Vald tuvastas lisaks, et kinnistul asuv aiamaja ei vasta ehitusprojektile. Säde tee 15 kinnistule on 1987. a-l antud luba püstitada aiamaja ehitusaluse pinnaga 40,3 m2 (Harju rajooni RSN TK ehituse ja arhitektuuri osakonna tootmisgrupi töö nr IP431), mille juurde võis ehitada kasvuhoone ehitusaluse pinnaga 17,5 m2. XX 19.11.2020 selgituse kohaselt ehitati kinnistule aiamaja vastavalt 1987. a ehitusprojektile, kuid hoonet on hiljem laiendatud ja selle pikkus on nüüd 10 m ja laius 7 m ehk ehitusaluseks pinnaks 70 m2. Seega on tegu elukondliku hoone laiendamisega üle 33%, milleks on ehitusseadustiku (EhS) lisa 1 järgi nõutav ehitusluba.
2.Harku Vallavalitsus jättis 16.02.2021 korraldusega nr 142 (vaideotsus) rahuldamata XX 30.12.2020 vaide Harku Vallavalitsuse 01.12.2020 ettekirjutus-hoiatuse nr 12-4/16-5 p-de 4.2, 4.3, 5.2 ja 5.3 kehtetuks tunnistamiseks.
3.XX esitas Tallinna Halduskohtule 18.03.2021 kaebuse Harku Vallavalitsuse 01.12.2020 ettekirjutus-hoiatuse nr 12-4/16-5 p-de 4.2, 4.3, 5.2 ja 5.3 ning 16.02.2021 korralduse nr 142 tühistamiseks, samuti 13.08.2020 paikvaatluse õigusvastasuse tuvastamiseks. Vaidlustatud ettekirjutus on haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2 p 5 järgi tühine, sest see on arusaamatu ja mitmeti tõlgendatav. Kaebaja on küll peatanud ehitustööd oma kinnistul, kuid tal puudub võimalus täita nõuet tagada ehituslubade väljastamine, sest kaebaja ei saa ise ehituslubasid väljastada ega garanteerida nende väljastamist, vaid kaebajal on üksnes võimalik esitada mõistliku aja jooksul ehitusloa taotlus. Vastustaja ei saa kirjutada kaebajale ette, kas ja kui kiiresti ta võib oma maal ehitada. Ehituslubade menetlemise tähtaegu arvestades ei ole realistlik nõuda kaebajalt ehituslubade saamist hiljemalt 31.05.2021, sest kaebajal tuleb esmalt saada projekteerimistingimused, seejärel koostada projekteerimistingimustele vastav ehitusprojekt ning saada sellele kooskõlastused puudutatud isikutelt ja asjaomastelt asutustelt. Seetõttu on vastustaja pannud kaebaja olukorda, kus ta ei jõua ettekirjutust tähtaegselt täita ning peab suure tõenäosusega tasuma sunniraha. Pahatahtlik on väide, et kaebajal oli ehitamise seadustamiseks aega 9 kuud, sest ettekirjutus tehti alles 01.12.2020 ja vaideotsus 16.02.2021. Asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 7 lg 3 kohaselt peab hoiatusega ettekirjutuse 2(8)
3-21-585 vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaeg võimaldama sunnivahendi adressaadil kohustus täita. Seega pidanuks vastustaja arvestama, kui kaua võiks pensionieas oleval ja heas usus tegutseval eriteadmisi mitteomaval eraisikul kuluda ehitusloa menetluse läbimiseks. Kaebaja avaldas juba vaides, et mõistlik tähtaeg ehituslubade hankimiseks oleks kolm aastat. Kaebaja kinnistul 13.08.2020 tehtud paikvaatlus oli õigusvastane, sest see toimus kaebajat teavitamata ja temale ei saadetud ka paikvaatluse protokolli. Seega oli tegemist lubamatu sissetungimisega kaebaja eraomandisse, mis oli vastuolus korrakaitseseaduse (KorS) § 50 lg-s 1 sätestatud tingimustega. Kaebaja palus esialgse õiguskaitse taotluses peatada 01.12.2020 ettekirjutus-hoiatuse kehtivus ja keelata Harku vallal sunniraha sissenõudmine. Kaebaja ei jõua ilmselt 31.05.2021 ehitusluba saada ja seega võib vastustaja alates 01.06.2021 asuda temalt sisse nõudma sunniraha, millele lisanduksid täitekulud. Ettekirjutuse kehtima jäämise korral võib vastustaja määrata kaebajale ka uue sunniraha juba suuremas ulatuses. Sissenõutud sunniraha tagasisaamine võib osutuda raskendatuks (st nõuda lisapingutusi ja -kulutusi).
4.Harku vald palus 24.03.2021 seisukohas jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei ole põhjendatud, kuna kaebus on selgelt perspektiivitu. Ettekirjutuse p-de 4.2 ja 4.3 täitmist (ehituslubade väljastamist) kontrollitakse pärast tähtaja möödumist ehitisregistrist. Ehitamise jätkamisest loobumine või ehitamise edasilükkamine ei võimalda kinnistul säilida ebaseaduslikke juurdeehitusi ja laiendusi, vaid selles olukorras tuleks vastustajal teha ettekirjutus õigusliku aluseta püsitatud ehitise lammutamiseks. Ehituslubade tagamiseks kohustamine on kaebajat vähim koormav abinõu. Kaebusest nähtuvalt saab kaebaja aru, mida tal tuleb ehituslubade saamiseks teha, kuid vajaduse korral on tal võimalik saada selle kohta vajalikku infot ka vastustajalt. Vallal on õigus kohustada kaebajat õigusvastane ehitamine seadustada. Ettekirjutuse täitmise tähtaeg peab motiveerima adressaati oma kohustust täitma. Kaebajale ettekirjutuse täitmiseks määratud tähtaeg on proportsionaalne, sest vastustaja alustas järelevalvemenetlusega juba 24.08.2020 ning ettekirjutuse andmisel on lähtutud kaebaja enda 07.09.2020 selgitustest, et juba siis toimus ehitusprojekti dokumentatsiooni ettevalmistamine. Seega on kaebajal ehituslubade hankimiseks olnud aega ligi 9 kuud. Isegi kui kaebajal ei ole võimalik ehituslubasid saada 31.05.2021, on selle tinginud kaebaja enda viivitus ja asjaolu, et projekteerimistingimuste taotlus esitati esimest korda alles 05.02.2021. Põhjendatud vajaduse korral on vastustaja valmis pikendama ettekirjutuse täitmise tähtaega, kuid selleks peab kaebaja olema teinud enda poolt kõik, et ettekirjutus tähtaegselt täita. Vastustajale ei saa heita ette, et ta on kaebajale esitanud projekteerimistingimuste menetluses täiendavaid nõudmisi. Taotletud projekteerimistingimused väljastatakse tõenäoliselt 30.03.2021 ning ehituslubade väljastamise praktikat arvestades oleks kaebajal võimalik ehitusload saada 31.05.2021 (Harku valla 2020. a ehitusloa menetluste mediaankestus oli 47 päeva).
5.Tallinna Halduskohus jättis 26.03.2021 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 1), tagastas kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel läbivaatamatult Harku Vallavalitsuse 16.02.2021 korralduse nr 142 tühistamise ja 13.08.2020 paikvaatluse õigusvastasuse tuvastamise nõuetes (resolutsiooni p 2) ning võttis kaebuse menetlusse Harku Vallavalitsuse 01.12.2020 ettekirjutus-hoiatuse nr 12-4/16-5 osalise tühistamise nõudes. Kuigi ettekirjutuse resolutsiooni vaidlustatud punktid on sõnastatud segaselt ja mitmeti mõistetavalt, on ettekirjutuse põhjendusi arvestades mõistetav, et kaebajal tuleb juba valmimisjärgus ehitis hiljemalt 31.05.2021 seadustada, st astuda samme ehitusloa saamiseks, või ehitis lammutada, kui ta ei soovi ehitamist jätkata. Kaebaja ei ole väitnud, et ettekirjutuse täitmisega kaasneksid talle pöördumatud tagajärjed (rahalised raskused vms), vaid on nentinud üksnes ebamugavust sisse nõutud sunniraha tagasi saamisel. Pooled ei vaidle selle üle, et EhS § 38 lg 1 ja § 42 lg 1 järgi tuleb kaebajal ehitise seadustamiseks saada projekteerimistingimustele vastav ehitusluba. Kuna ehitamist alustati ilma ehitusloata, ei saa ettekirjutust pidada õigusvastaseks. Arvestades, 3(8)
3-21-585 et kaebajale väljastatakse projekteerimistingimused 30.03.2021 ja ehitusluba antakse EhS § 42 lg 5 järgi 30 päeva jooksul ehitusloa taotluse esitamisest arvates, ei ole ettekirjutuse tähtajaks täitmine võimatu. Kuna kaebajal on võimalik ettekirjutus tähtajaks täita, puudub tal esialgse õiguskaitse vajadus ja seega tuleb esialgse õiguskaitse taotlus jätta rahuldamata. Kaebaja on taotlenud 13.08.2020 paikvaatluse õigusvastasuse tuvastamist. Kuna paikvaatlust puudutavaid väiteid hindab kohus ettekirjutuse õiguspärasuse kontrollimisel, puudub kaebajal vajadus esitada eraldi taotlus paikvaatluse toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks ning kaebuse see nõue tuleb HKMS § 45 lg 2 ja § 121 lg 2 p 2 alusel tagastada. Kaebaja ei ole selgitanud, kuidas rikub Harku Vallavalitsuse 16.02.2021 korraldus tema õigusi iseseisvalt. Kohustused tulenevad kaebajale üksnes ettekirjutusest ja need jääksid kehtima ka vaideotsuse tühistamise korral. Seega tuleb kaebus vaideotsuse tühistamise nõudes HKMS § 45 lg 4 ja § 121 lg 2 p 2 alusel tagastada.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.XX palub 12.04.2021 määruskaebuses tühistada halduskohtu määruse resolutsiooni p-d 1 ja 2, rahuldada esialgse õiguskaitse taotlus ning võtta kaebus vaideotsuse tühistamise ja paikvaatluse õigusvastasuse tuvastamise nõuetes menetlusse. Halduskohus on sisuliselt möönnud ettekirjutuse ebaselgust, mistõttu on ettekirjutus HMS § 63 lg 2 p 5 järgi tühine, selle kehtivus tuleb peatada ja kaebajale ei saa määrata sunniraha. Esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmine, olenemata ettekirjutuse puudulikkusest ja selle täitmise tähtaja ebarealistlikkusest, viitab kohtu erapoolikusele. Kaebajal ei ole objektiivselt võimalik saada ehitusluba hiljemalt 31.05.2021, sest ehitusloa menetluse kestus ei sõltu ainuüksi kaebaja enda tegevusest. Kui asjaosaliste vahel ei teki vaidlusi, siis oleks eelduslikult võimalik ehitusluba saada 2022. a jaanuaris. Ajavahemikul 01.04.2021–01.08.2021 toimuks eelprojekti koostamine ja kooskõlastamine ning 01.08.2021–31.12.2021 põhiprojekti koostamine ja kooskõlastamine. Ebarealistliku täitmistähtaja jõusse jätmisega on halduskohus sisuliselt möönnud, et kaebajal tuleb tasuda sunniraha kohustuse täitmata jätmise eest, mille tähtaegne täitmine on objektiivselt võimatu. Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei eelda kaebaja õiguste pöördumatut rikkumist, vaid õiguskaitsevajaduse jaatamiseks piisab sellest, kui kaebajalt nõutakse sunniraha sisse juba kohtumenetluse ajal, millega kaasneks talle ebaõiglus ja stress ning kaebajal tuleks sissenõutud sunniraha tagasisaamiseks alustada uut kohtumenetlust. Halduskohus on lisaks mõistnud vaidlustatud ettekirjutust viisil, et kaebajal tuleb astuda samme ehitusloa saamiseks või ehitis lammutada. Samas tuvastas halduskohus, et kaebaja ongi astunud samme ehitusloa saamiseks ja talle väljastatakse 30.03.2021 projekteerimistingimused. Kohus ei ole selgitanud, miks ei piisa ettekirjutuse täidetuks lugemiseks juba projekteerimistingimuste saamisest. Kaebajale tuleks ehitusprojekti koostamiseks anda mõistlik aeg ja kui ta esitab selle aja jooksul projekti, siis ei ole alus rakendada tema suhtes sunniraha või muud sanktsiooni. Halduskohus jättis lisaks arvestamata, et isegi kui kaebaja ehitise lammutaks, jääksid ehitusloa tagamise nõuded ikkagi kehtima. Paikvaatluse õigusvastasuse tuvastamise nõude tagastamine rikub kaebaja õigust pöörduda oma õiguste rikkumise korral kohtusse (põhiseaduse (PS) § 15). Halduskohus ei selgitanud, milline on paikvaatluse õigusvastasuse tuvastamiseks tõhusam õiguskaitsevahend. Kaebaja soovib, et paikvaatlusega kaasnenud sissetungi õigusvastasus tuvastatakse kohtuotsuse resolutsioonis eraldiseisvalt, mitte ei piirdutaks selle õigusvastasuse tuvastamisega üksnes halduskohtu otsuse põhjendavas osas, mis ei ole siduv. Tuvastamisnõude tagastamise korral võib paikvaatlusega seonduv jääda haldusasja lahendamisel üldse tähelepanuta. Lisaks soovib kaebaja vaidlustada 4(8)
3-21-585 ka vaideotsust, sest see sisaldab hulgaliselt argumente, millega vastustaja on püüdnud tühist ja seadusevastast haldusakti õigustada. Halduskohtu määruse vaidlustamisviide on ebaõige, sest selle kohaselt ei saa kaebuse tagastamise peale justkui määruskaebust esitada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.XX määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 121 lg 4, § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52−54 ja 205 toodud nõuetele. Haldusasjas määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 9). Ringkonnakohus ei pea määruskaebuse lahendamiseks vajalikuks nõuda vastustajalt selle kohta täiendavat seisukohta, vaid arvestab tema poolt varem avaldatuga. I Esialgne õiguskaitse
8.Kaebaja on palunud esialgse õiguskaitse korras peatada 01.12.2020 ettekirjutus-hoiatuse kehtivus ja keelata Harku Vallavalitsusel selle täitmata jätmise eest sunniraha sissenõudmine. Kuna kaebuses on palutud tühistada üksnes 01.12.2020 ettekirjutuse nõuded tagada abihoone püstitamiseks ja aiamaja laiendamiseks ehituslubade olemasolu (p-d 4.2 ja 4.3) ning nendega seotud sunniraha hoiatused (p-d 5.2 ja 5.3), siis tõlgendab ringkonnakohus esialgse õiguskaitse taotlust HKMS § 251 lg 1 p-st 1 tulenevalt selliselt, et kaebaja taotleb üksnes ettekirjutuse vaidlustatud punktide kehtivuse peatamist. Ehitustööde peatamise nõude (p 4.1) ja sellega seotud sunniraha hoiatuse (p 5.1) peale ei ole kaebust esitatud, mistõttu ei saa selles osas olla vajalik ka kaebaja õiguste esialgne kaitsmine.
9.Kaebaja on esialgse õiguskaitse vajadust põhjendanud asjaoluga, et kuna tal ei ole ilmselt võimalik saada Säde tee 15 kinnistul asuvate ehitiste seadustamiseks hiljemalt 31.05.2021 ehituslube, siis võiks vastustaja 01.06.2021 asuda temalt kohtutäituri vahendusel nõudma sisse 2000 eurot sunniraha (millele lisanduvad täitekulud) ja selle hilisem tagasisaamine oleks seotud lisapingutuste ja -kuludega. Kaebusest nähtuvalt ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust selle üle, et kui kaebaja soovib abihoone ehitamist ja aiamaja laiendamist jätkata, tuleb tal selleks taotleda ja saada ehitusluba. Kaebaja on heitnud esmajoones ette seda, et tal ei ole võimalik ise „tagada“ ehituslubade olemasolu ja vastustaja ei tohtinud lisaks määrata tähtaega ehituslubade saamiseks (nt kui omanik ei soovigi ehitamist jätkata) ning määratud tähtaeg on ka ebarealistlikult lühike.
10.Esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamise iseseisev eesmärk ei saa üldjuhul olla kaebaja kaitsmine tema õigusvastase tegevuse (kehtiva ettekirjutuse nõuete tähtajaks täitmata jätmine) võimalike tagajärgede (sh sunniraha sissenõudmise) eest, kui vaidlustatud haldusaktiga pandud kohustuse täitmine pole tema suhtes ebamõistlikult koormav. Ettekirjutuse adressaadil puudub võimalus valida, kas täita ettekirjutus või tasuda sunniraha, sest tal on kohustus täita kehtivat ettekirjutust selle väidetavast õigusvastasusest sõltumata (vt HMS § 60 lg 2; Riigikohtu 22.04.2015 otsus nr 3-3-1-72-14, p 16). Sunniraha rakendamise ärahoidmiseks võiks esialgse õiguskaitse kohaldamine olla põhjendatud eelkõige olukorras, kus ettekirjutus on ilmselgelt õigusvastane või hoiatuses määratud sunniraha suurus ilmselgelt ülemäärane. Samas ei pea sunniraha olema adressaadi jaoks iseenesest hõlpsasti tasutav, sest sellisel juhul ei pruugiks see motiveerida teda üldse ettekirjutust täitma.
11.Kaebaja ei ole põhistanud, et hoiatuses märgitud sunniraha oleks ilmselgelt ülemäärane või tooks sunniraha sissenõudmine temale kaasa ebaproportsionaalselt koormavad tagajärjed. 5(8)
3-21-585 Esialgse õiguskaitse abinõu rakendamise õigustamiseks ei piisa ainuüksi asjaolust, et sisse nõutud sunniraha tagasisaamiseks peaks kaebaja algatama uue kohtuvaidluse, vaid see saaks olla üksnes täiendavaks argumendiks. Olukorras, kus kaebaja esialgse õiguskaitse vajadus seondub üksnes võimaliku sunniraha rakendamisega, tuleb esmajoones hinnata seda, kas ettekirjutuse tähtaegne täitmine oli kaebaja jaoks mõistlikult võimalik. Seejuures ei ole alust pidada vaidlustatud ettekirjutuse nõudeid ilmselgelt õigusvastaseks või ettekirjutust selle ebaselguse tõttu HMS § 63 lg 2 p 5 järgi tühiseks. Ettekirjutuse p-de 4.2 ja 4.3 sõnastus ei ole küll õnnestunud, kuid neist on siiski võimalik mõistlikult aru saada nii, et kui adressaat soovib ehitisi olemasoleval kujul säilitada või neid edasi ehitada, siis tuleb tal teha kõik endast olenev, et saada selleks vajalikud ehitusload. Kuigi vastustaja on õigesti viidanud, et isegi kui omanik edasi ehitamisest loobub, ei saa õigusliku aluseta ehitatud abihoone ja aiamaja laiendus jääda kinnistule alles, ei saa 01.12.2020 ettekirjutusest siiski teha järeldust, et sellega oleks kaebajat alternatiivselt kohustatud ehitised hiljemalt 31.05.2021 lammutama. Vastustajal on vajaduse korral võimalik teha lammutamisettekirjutus pärast seda, kui on selge, et kaebaja ehitamist ei jätka ega taotle ka ehitusluba ebaseaduslike ehitiste lammutamiseks.
12.Ehitisregistrist nähtuvalt on Harku Vallavalitsuse 30.03.2021 korraldusega nr 235 väljastatud projekteerimistingimused Säde tee 15 aiamaja laiendamiseks üksikelamuks (st kaebaja on soovinud aiamaja laiendada üle 33% ja liita selle ebaseaduslikult püstitatud abihoonega, mille tulemusel tekib üks terviklik üksikelamu). Projekteerimistingimuste järgi on kinnistule lubatud projekteerida üks üksikelamu ja üks abihoone (lubatud suurim ehitisealune pind kokku 229 m2). Seega on kaebajal iseenesest võimalik pärast ehitusprojekti koostamist ja ehitusloa saamist täita ettekirjutuse vaidlustatud nõuded. Kuivõrd ehitisregistrist ei nähtu, et kaebaja oleks praeguseks esitanud ehitusloa taotluse, siis on EhS § 42 lg-st 5 tulenevalt ilmne, et kaebajal ei ole enam reaalselt võimalik saada ehitusluba hiljemalt 31.05.2021. Kaebaja on ise prognoosinud, et kui vaidlusi ei teki, siis oleks ehitusluba võimalik saada 2022. a jaanuaris. Kuna ettekirjutus on tehtud 01.12.2020 ja täitmise tähtajaks on 31.05.2021 (s.o pool aastat), ei ole alust väita, et ettekirjutuse täitmiseks on antud ilmselgelt ebamõistlikult lühike tähtaeg. Seda enam, et täitmistähtaja määramisel tugineti mh kaebaja enda 07.09.2020 seletusele, et projekti dokumentatsiooni kokkupanemisega oli juba alustatud (vt 16.02.2021 vaideotsuse p-d D3–D5). Seejuures ei ole ka määrav, et kaebaja esitas ettekirjutuse peale vaide, mille vastustaja lahendas 16.02.2021 vaideotsusega, sest vaide esitamine ei peata ettekirjutuse kehtivust ega täitmist, mistõttu tuli kaebajal ettekirjutuse nõuete täitmisega tegeleda ka vaidemenetluse ajal.
13.Eeltoodust tulenevalt on ettekirjutuse nõuete täitmisega viivitamine olnud kaebaja enda teadlik risk. Kaebaja pidi arvestama, et kui ta jätab ettekirjutuse nõuded tähtajaks täitmata, siis võib vastustaja rakendada tema suhtes sunniraha. See ei tähenda siiski, et vastustaja võiks tema suhtes 10.06.2021 kohaldada automaatselt sunniraha 2000 eurot. Esiteks on kaebajal võimalik taotleda ettekirjutuse täitmiseks antud tähtaja pikendamist, mille võimalikkusele on vastustaja ka viidanud eeldusel, et kaebaja on aktiivselt asunud ettekirjutuse nõudeid täitma ja on ilmne, et ettekirjutus täidetakse mõistliku aja jooksul ka sunnivahendit kohaldamata. Täitmistähtaja pikendamine oleks põhjendatud eelkõige olukorras, kus ettekirjutuse täitmine ei ole viibinud kaebaja enda tegevusetuse tõttu. Teiseks tuleb arvestada, et olenemata sellest, et 01.12.2020 ettekirjutus-hoiatuse p-des 5.2. ja 5.3 on kaebajat hoiatatud 2 × 1000 euro suuruse sunniraha rakendamise eest, ei ole see lõplik ja siduv otsustus, vaid vastustaja on kohustatud sunniraha sissenõudmisel täiendavalt kaaluma, kas sunniraha täies ulatuses sissenõudmine on asjaolusid arvestades põhjendatud (nt Riigikohtu 19.06.2019 otsus nr 3-17-1059, p 13; 22.04.2015 otsus nr 3-3-1-72-14, p 14). Muu hulgas tuleb vastustajal enne sunniraha sissenõudmiseks kohtutäituri poole pöördumist teavitada kaebajat sunniraha rakendamisest ning anda talle võimalus esitada sellele oma vastuväited või taotleda sunniraha rakendamise edasilükkamist, samuti vaidlustada sunniraha rakendamine kohtus või tasuda täitekulude vältimiseks sunniraha 6(8)
3-21-585 vabatahtlikult (nt Riigikohtu 22.04.2015 otsus nr 3-3-1-72-14, p 19). Selles etapis on kaebajal võimalus esitada nii vastuväiteid sunniraha suurusele kui ka tõendid, millest võib nähtuda, et sunniraha (täies ulatuses) sissenõudmine oleks tema suhtes ebaproportsionaalne (nt tõendid ettekirjutuse täitmiseks astutud sammude või oma majandusliku seisundi kohta jmt). Kuna sunniraha sissenõudmine ei toimu automaatselt ja sunniraha rakendamise korral on kaebaja käsutuses tõhusad õiguskaitsevahendid, siis ei esine kaebajal praegusel ajal esialgse õiguskaitse vajadust ja halduskohus jättis taotluse õigesti rahuldamata. II Kaebuse osaline tagastamine
14.Halduskohus tagastas 13.08.2020 paikvaatluse õigusvastasuse tuvastamise nõude HKMS § 45 lg 2 ja § 121 lg 2 p 2 alusel, märkides, et kohus hindab paikvaatlusega seonduvaid väiteid ettekirjutuse õiguspärasuse kontrollimisel. Kaebaja rõhutab, et Säde tee 15 kinnistul toimunud paikvaatlusega rikuti tema omandi ja valduse puutumatust, sest järelevalveametnikul puudus kinnistule sisenemiseks omaniku nõusolek.
15.Vaatamata sellele, et 01.12.2020 ettekirjutuse kohaselt alustati 20.07.2020 kaebuses välja toodud ja 13.08.2020 paikvaatluse käigus tuvastatud asjaolude pinnalt järelevalvemenetlust formaalselt alles 24.08.2020, tuleb 13.08.2020 paikvaatlust pidada 01.12.2020 ettekirjutuse tegemisega lõppenud ehitusjärelevalve menetluse (EhS § 130 lg 2 p-d 2 ja 3) toiminguks, sest haldusorgani initsiatiivil algatatud haldusmenetluse alguseks tuleb haldusmenetluse seaduse (HMS) § 35 lg 1 p-de 2 ja 3 järgi lugeda kas menetluse alustamisest menetlusosalise teavitamine või menetlusosalise suhtes esimese menetlustoimingu sooritamine, sõltuvalt sellest, kumb neist toimus esimesena. Seetõttu, isegi kui kaebajat teavitati menetluse alustamisest 24.08.2020, oli ehitusjärelevalve menetlus alanud juba 13.08.2020 paikvaatluse tegemisega.
16.Menetlustoimingu iseseisev vaidlustamine on HKMS § 45 lg 3 kohaselt lubatud üksnes juhul, kui see rikub kaebaja mittemenetluslikke õigusi, sõltumata haldusaktist või lõplikust toimingust, või kui menetlustoimingu õigusvastasus tingiks vältimatult kaebaja õigusi rikkuva haldusakti andmise või lõpliku toimingu tegemise. Kuivõrd kaebaja on pöördunud 13.08.2020 paikvaatluse õigusvastasuse tuvastamise nõudega kohtusse alles pärast 01.12.2020 ettekirjutuse tegemist (st pärast haldusmenetluse lõppu), siis saaks see nõue olla lubatav üksnes tingimusel, et paikvaatlusega on kaebaja õigusi rikutud menetluse lõpptulemusest sõltumata. Kaebaja näib seda praegusel juhul ka väitvat. Ringkonnakohus märgib, et isegi kui 13.08.2020 paikvaatlus riivas kaebaja omandipõhiõigust (PS § 32), oleks kõnealuse menetlustoimingu eraldiseisvat vaidlustamist põhjust aktsepteerida eelkõige olukorras, kus kaebuse asjaoludest nähtuvalt võib menetlustoiming (nt selle sooritamise viisi tõttu – vara rikkumine vmt) olla õigusvastane sellest sõltumata, kas meetme kohaldamise tingimused (KorS § 50) olid täidetud või mitte. Praegusel juhul ei ole kaebaja väitnud, et paikvaatlusega (valdusesse sisenemisega) oleks rikutud tema vara, vaid väited omandiõiguse / valduse kaitse ebaproportsionaalsest riivest seonduvad üksnes asjaoluga, et paikvaatlus toimus kaebaja nõusolekuta ja teda kaasamata.
17.Isegi kui nõustuda, et HKMS § 45 lg 3 ei piira praegusel juhul paikvaatluse eraldiseisvat vaidlustamist, tuli kaebus tuvastamisnõudes tagastada HKMS § 45 lg 2 alusel, sest kaebaja ei ole põhjendanud, miks on 13.08.2020 paikvaatluse õigusvastasuse tuvastamine tema õiguste kaitseks vajalik (HKMS § 38 lg 4). Kui eeldada, et kaebaja soovib edaspidi taotleda vastustajalt kahju hüvitamist, ei annaks ka selline kavatsus HKMS § 45 lg 2 teisest lausest tulenevalt õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks. Ainuüksi kaebaja huvi tuvastada vastustaja menetlustoimingu õigusvastasus ei ole piisav põhjendatud huvi, mis õigustaks tuvastamisnõudega halduskohtusse pöördumist. Preventiivse huvi puhul peaks kaebaja kohtule põhjendama, et tal on põhjust karta 7(8)
3-21-585 õigusvastase tegevuse kordumist. Seejuures ei ole mõistlikku põhjust arvata, et kui kohus peaks ettekirjutuse osaliseks tühistamiseks esitatud kaebuse lahendamise käigus jõudma järeldusele, et 13.08.2020 paikvaatlus oli õigusvastane, ei arvestaks vastustaja halduskohtu seisukohtadega võimalike hilisemate paikvaatluste tegemisel (nt kontrollides ettekirjutuse täitmist). Kuivõrd tuvastamiskaebuse esitamine ei olnud HKMS § 45 lg 2 kohaselt lubatav, siis tulnuks kaebus selle nõude osas tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu, mitte aga HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel kaebuse eesmärgipäratuse tõttu. Ringkonnakohus muudab selles osas halduskohtu määruse põhjendusi.
18.Määruskaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada osas, milles vaidlustatakse halduskohtu poolt kaebuse tagastamist Harku Vallavalitsuse 16.02.2021 korralduse nr 142 (vaideotsuse) tühistamise nõudes. Põhjendamatu on halduskohtu etteheide, et kaebaja ei selgitanud, kuidas rikub vaideotsus tema õigusi iseseisvalt, kuna see ei mõjuta ettekirjutusest tulenevaid kohustusi. Ringkonnakohus märgib, et HKMS § 45 lg 4 piirab üksnes vaideotsuse vaidlustamist ilma vaide esemeks olevat haldusakti või toimingut vaidlustamata, kuid praeguses asjas on kaebus esitatud nii vaide esemeks olnud haldusakti (01.12.2020 ettekirjutus-hoiatuse) kui ka vaideotsuse peale. Seetõttu ei ole tuginemine HKMS § 45 lg-s 4 sätestatud piirangule asjakohane ja halduskohus ei saanud kaebust vaideotsuse tühistamise nõudes tagastada.
19.Seonduvalt määruskaebuses tehtud etteheitega, et halduskohtu määrusest saab järeldada, et kaebuse osalise tagastamise peale ei saa edasi kaevata, märgib ringkonnakohus, et tegemist on ilmselgelt üksnes eksitusega, sest kohtu selgitustest nähtuvalt on soovitud viidata mitmele punktile, kuid üks number on kogemata välja jäänud („Määruse punktidele 1 ja võib esitada määruskaebuse /.../“). See kohtu eksimus ei ole kaebajal siiski takistanud edasikaebamisõiguse teostamist. III Kokkuvõte
20.Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus määruskaebuse osaliselt ja tühistab Tallinna Halduskohtu 26.03.2021 määruse resolutsiooni p 2 osas, milles halduskohus tagastas kaebuse Harku Vallavalitsuse 16.02.2021 korralduse nr 142 tühistamiseks. Ringkonnakohus saadab kaebuse selle nõude osas halduskohtule ettevalmistava menetluse jätkamiseks. Ülejäänud osas (esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmine ja paikvaatluse õigusvastasuse tuvastamise nõude tagastamine) jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata, kuid ringkonnakohus muudab halduskohtu määruse põhjendusi.
21.Haldusasjas määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja RLS § 22 lg 1 p 9). Kuna XX on määruskaebuse esitamisel tasunud 12.04.2021 riigilõivu 30 eurot, siis tuleb see HKMS § 104 lg 5 p 1 ja lg 8 ning RLS § 15 lg 1 p 1 alusel maksjale tagastada. (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.