Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
10. november 2022, Tallinn
Haldusasja number
3-21-585
Haldusasi
X kaebus Harku Vallavalitsuse 1. detsembri 2020. a ettekirjutus-hoiatuse nr 12-4/16-5 osaliseks tühistamiseks ja 16. veebruari 2021. a korralduse nr 142 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 3. novembri 2021. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – X, esindaja AF Vastustaja – Harku vald, esindaja AS
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
19. oktoober 2022
RESOLUTSIOON
Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 3. novembri 2021. a otsus haldusasjas nr 3-21-585 muutmata.
Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 12. detsembril 2022 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata
3-21-585 menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harku Vallavalitsus kohustas 01.12.2020 ettekirjutus-hoiatusega nr 12-4/16-5 X peatama ehitustööd Harku vallas Viti külas asuval Säde tee 15 kinnistul (registriosa nr 2987402; katastritunnus 19809:028:0260; pindala 1147 m2; sihtotstarve 100% elamumaa) ettekirjutuse teatavaks tegemisest kuni ehituslubade väljastamiseni (p 4.1) ning tagama ehitusload abihoone püstitamiseks ja aiamaja laiendamiseks hiljemalt 31.05.2021 (p-d 4.2 ja 4.3). Ettekirjutuse p-s 4.1 määratud kohustuse täitmata jätmise korral rakendab Harku Vallavalitsus sunniraha 2100 eurot (p 5.1) ning p-des 4.2 ja 4.3 määratud kohustuste täitmata jätmise korral sunniraha 1000 eurot (p-d 5.2 ja 5.3). Harku Vallavalitsus alustas 20.07.2020 laekunud kaebuse alusel 24.08.2020 riikliku järelevalve menetlust seoses Säde tee 15 kinnistul toimuvate ehitustöödega ja 13.08.2020 paikvaatlusel tuvastati ehitisregistrisse kandmata abihoone põhjapoolse külje laiendamine, milleks ei ole taotletud ehitusluba. X selgitas 07.09.2020, et abihoone ehitamist alustati 1991. a-l ja praegu ei ole tegemist ehitise laiendamisega, vaid olemasoleva hoone taastamisega, ning samuti on koostamisel projektdokumentatsioon, mis esitatakse vallale pärast valmimist. Paikvaatlusel tuvastatu ning X esitatud teabe ja fotode pinnalt ei ole võimalik väita, et laienduse asukohas oleks kunagi midagi paiknenud, vaid tegemist on hoone laiendamise või hoone ümberehitamisega, mis nõuaks ikkagi ehitusteatise ja ehitusprojekti teavitatuks lugemist. Vallal puuduvad dokumendid, millest nähtuks Säde tee 15 kinnistule abihoone püstitamiseks ehitusloa andmine, ning ka X selgitustest võib järeldada tema teadlikkust sellest, et abihoone on püsitatud ebaseaduslikult. Tegemist on ebaseadusliku hoone ebaseadusliku laiendamisega. Vald tuvastas lisaks, et kinnistul asuv aiamaja ei vasta ehitusprojektile. Säde tee 15 kinnistule on 1987. a-l antud luba püstitada aiamaja ehitusaluse pinnaga 40,3 m2 (Harju rajooni RSN TK ehituse ja arhitektuuri osakonna tootmisgrupi töö nr IP431), mille juurde võis ehitada kasvuhoone ehitusaluse pinnaga 17,5 m2. X 19.11.2020 selgituse kohaselt ehitati kinnistule aiamaja vastavalt 1987. a ehitusprojektile, kuid hoonet on hiljem laiendatud ja selle pikkus on nüüd 10 m ja laius 7 m ehk ehitusaluseks pinnaks 70 m2. Seega on tegu elukondliku hoone laiendamisega üle 33%, milleks on ehitusseadustiku (EhS) lisa 1 järgi nõutav ehitusluba.
2.Harku Vallavalitsus jättis 16.02.2021 korraldusega nr 142 (vaideotsus) rahuldamata X 30.12.2020 vaide Harku Vallavalitsuse 01.12.2020 ettekirjutus-hoiatuse nr 12-4/16-5 p-de 4.2, 4.3, 5.2 ja 5.3 kehtetuks tunnistamiseks.
3.X esitas Tallinna Halduskohtule 18.03.2021 kaebuse, mille nõueteks jäid tühistada Harku Vallavalitsuse 01.12.2020 ettekirjutus-hoiatuse nr 12-4/16-5 p-d 4.2, 4.3, 5.2 ja 5.3 ning 16.02.2021 korraldus nr 142. Ettekirjutus on haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2 p 5 järgi tühine, sest see on arusaamatu ja ei ole täidetav. Kaebaja peatas ehitustööd, kuid tal ei ole võimalik täita nõuet tagada ehituslubade väljastamine, sest ehitusloa andmine sõltub vastustajast. Kaebaja saab üksnes esitada mõistliku aja jooksul ehitusloa taotluse. Ebarealistlik on nõuda kaebajalt ehituslubade saamist hiljemalt 31.05.2021, sest tal on vaja esmalt saada projekteerimistingimused, siis koostada ehitusprojekt ja kooskõlastada see puudutatud isikute ja asjaomaste asutustega. Mõistlik aeg ehitamise seadustamiseks oleks nt kolm aastat, kuid vastustaja on selleks andnud ca 5 kuud ja vaideotsusest arvates vaid 3 kuud. Pooleliolev ehitis ei riku kellegi õigusi ja ei ole ohtlik. Pärast ehitamise peatamist on omaniku valik, kas taotleda ehitusluba või ehitis lammutada või konserveerida. Kaebaja on pandud tahtlikult olukorda, kus 2(10)
3-21-585 ta ei jõua ettekirjutust tähtaegselt täita ja peab suure tõenäosusega tasuma sunniraha. Kaebaja korduvatele taotlustele vaatamata ei ole kohtusse pöördumise seisuga projekteerimistingimusi väljastatud. Kaebaja kinnistul 13.08.2020 tehtud paikvaatlus oli õigusvastane, sest see toimus kaebajat teavitamata ja talla ei saadetud ka paikvaatluse protokolli. Seega oli tegemist lubamatu sissetungimisega kaebaja eraomandisse ja rikutud on korrakaitseseaduse (KorS) § 50 lg-t 1. Tähtsust ei oma, et kinnistul puudub piirdeaed, sest kinnistu piirid on selgelt nähtavad.
4.Harku vald palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Ettekirjutuse p-des 4.1, 4.2 ja 4.3 on konkreetselt määratletud, millised kohustused ja milliseks tähtajaks peab kaebaja täitma. Eluliselt ei ole usutav, et kaebaja ei saanud sellest aru. Seda, kas vajalikud load on väljastatud, kontrollib vastustaja ettekirjutuses märgitud tähtajal ehitisregistrist. Kui kaebaja loobub edasi ehitamisest või lükkab selle tulevikku, siis ei saa Säde tee 15 kinnistul säilida õigusliku aluseta abihoone ja aiamaja laiendus, vaid vastustajal tuleks koostada lammutamisettekirjutus. Praegu on valitud kaebajat vähem koormav lahendus. Ettekirjutuses ei ole üksikasjalikult välja toodud, millised toimingud tuleb ehitamise seadustamiseks teha, kuid see info on avalikult kättesaadav. Vajaduse korral saavad vastustaja ametnikud kaebajat nõustada, kuid selgitusi ei ole küsitud. Kaebusest nähtuvalt on kaebaja tegelikult ka teadlik, mida tuleb ehituslubade saamiseks teha. Ettekirjutuse täitmise tähtaeg ei ole ebarealistlik. Järelevalvemenetlust alustati 24.08.2020 ja kaebaja väitel toimus sel ajal projektdokumentatsiooni koostamine. Kaebajal oli ehituslubade hankimiseks seega ca 9 kuud, mis on ettekirjutuse täitmiseks piisav. Vastustaja nõuab vajalike ehituslubade tagamist võimalikult kiiresti, sest kuni ehituslubade väljastamiseni on tegemist ebaseaduslike ehitistega. Vastustaja ei nõustu pikendama ehituslubade tagamiseks ettenähtud tähtaega 3 aastani, sest see muudaks ehitusjärelevalve ebatõhusaks. Usutavaks ei saa pidada, et kaebaja soovib edasi ehitamisest loobuda, vaid ta üksnes viivitab vajalike taotluste esitamisega (nt taotles projekteerimistingimusi alles 05.02.2021). Põhjendatud vajaduse korral on vastustaja valmis ettekirjutuses toodud tähtaegu ka pikendama. Projekteerimistingimuste taotluse kohta märkuste esitamine on tavapärane. Valla järelevalveametnikud läksid Säde tee 15 kinnistule paikvaatlust tegema lootuses, et omanik viibib kohal ja saab anda selgitusi. Kohapeal selgus, et omanikku kinnistul ei viibi, kuid juba tänavalt võis näha, et kodaniku kaebuses ebaseadusliku ehitustegevuse kohta esitatud asjaolud peavad paika ning kinnistule on ehitatud ebaseaduslik hoone ja hoone laiendus. Pidades väga tõenäoliseks, et kinnistul toimub korrarikkumine ning arvestades KorS § 50 lg 1 p-i 3, sisenes ehitusjärelevalve spetsialist kaebaja kinnistule, et teha pildid ebaseaduslikust ehitisest. Kinnistu oli aiaga piiramata ja vastustaja ametnikud ei võtnud sealt midagi kaasa ega teinud muud lubamatut. Kaebaja on asunud paikvaatlusega tema õiguste rikkumist väitma alles pärast 01.12.2020 ettekirjutuse tegemist (sh ei küsinud selle protokolli). Seega on kaebaja paikvaatlust aktsepteerinud ja nõustunud selle korraldamise viisiga. Kaebaja peab taluma tema suhtes tehtavat riiklikku järelevalvet.
5.Tallinna Halduskohus jättis 03.11.2021 otsusega rahuldamata kaebaja taotluse asjas kohtuistungi korraldamiseks ning jättis kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Vaidlust ei ole selles, et Säde tee 15 kinnistul ehitatakse / laiendatakse abihoonet ehitusaluse pinnaga 17,5 m2 ja aiamaja ehitusaluse pinnaga 70 m2. Aiamaja ehitamiseks või laiendamiseks oli EhS § 38 lg 1 ja lisa 1 järgi nõutav ehitusluba, mida ei ole väljastatud, ning kaebaja ei vaidlusta ka seda, et enne ehitusloa taotlemist tuli taotleda projekteerimistingimused. Praegusel juhul on korrarikkumiseks KorS § 5 lg 1 tähenduses ehitamine ilma nõutava ehitusloata, millega rikuti EhS § 19 lg 1 p-i 2. Sellest sättest tulenevalt vastutab avaliku korra eest ehitise omanik (vt ka KorS § 15 lg 1). Vastustajal on õigus, et vaadeldavad ehitised ei või jääda kinnistule ebaseaduslikuna püsima määramata ajaks ning vastustaja võis KorS § 6 lg 1 ja § 28 lg 1 ning EhS § 130 lg 2 p 3 kohaselt teha kaebajale ettekirjutuse. Ettekirjutus on antud kaalutlusõiguse alusel ja kaalutlusotsuse kohtulik kontroll on piiratud. Ettekirjutus ei ole tühine, sest HMS § 63 lg-s 2 nimetatud ilmselgelt aluseid ei esine. Tallinna Ringkonnakohus märkis 3(10)
3-21-585 24.05.2021 määruses, et ettekirjutuse p-de 4.2 ja 4.3 sõnastus ei ole küll õnnestunud, kuid neist tulenevad kohustused on siiski arusaadavad. Halduskohus nõustub sellega. Ehitisregistrist nähtuvalt on Harku Vallavalitsuse 30.03.2021 korraldusega nr 235 väljastatud projekteerimistingimused Säde tee 15 aiamaja laiendamiseks üksikelamuks (st kaebaja soovib aiamaja laiendada üle 33% ja liita selle ebaseaduslikult püstitatud abihoonega, mille tulemusel tekib üks terviklik üksikelamu). Projekteerimistingimused lubavad kinnistule projekteerida ühe üksikelamu ja ühe abihoone (lubatud suurim ehitisealune pind kokku 229 m2). Järelikult oli kaebajal pärast ehitusprojekti koostamist ja ehitusloa saamist võimalik täita ettekirjutuse vaidlustatud nõuded. Ehitisregistrist ei nähtu, et kaebaja oleks taotlenud ehitusluba, mistõttu ei olnud EhS § 42 lg-st 5 tulenevalt võimalik saada ehitusluba hiljemalt 31.05.2021. Kaebaja on vastustajale 07.09.2020 selgitanud, et abihoone ehitamiseks koostatakse vajalikud dokumendid, mis esitatakse nende valmimisel. Seega võis vastustaja õigustatult eeldada, et dokumentatsioon hoone seadustamiseks on valmimisel ja esitatakse lähiajal ning puudub alus väita, et 01.12.2020 ettekirjutuse täitmiseks antud tähtaeg (31.05.2021) oleks olnud ebamõistlikult lühike. Kaebaja esitas projekteerimistingimuste taotluse alles 22.03.2021 ehk enam kui pool aastat hiljem ja projekteerimistingimused väljastati 30.03.2021. Seega ei saa väita, et viivituse on põhjustanud vastustaja tegevus. Kaebaja heidab küll ette, et talle esitati täiendavaid tingimusi, kuid pole selgitanud, millised tingimused olid ebavajalikud või ebaseaduslikud. Viide vaide esitamisele ei ole põhjendatud, sest vaide esitamine ei peata ettekirjutuse kehtivust ega täitmist. Vastustaja lahendas vaide 16.02.2021 ja kaebajal oli ka pärast seda piisavalt aega taotleda vajalikke lube, kuid ehitusloa taotlust ei ole seni esitatud. Asjakohane ei ole vastuväide, et ehitusloa menetluse kulgemine ei sõltu kaebajast, sest ehitusloa taotluse menetlemiseks peaks kaebaja esmalt sellise taotluse esitama. Kaebaja viivitas ettekirjutuse nõuete täitmisega omal vastutusel ning ta pidi arvestama, et kui ta jätab ettekirjutuse nõuded tähtajaks täitmata, siis võib vastustaja rakendada tema suhtes sunniraha (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 24.05.2021 määruse p 13). Vajadusel on kaebajal võimalik taotleda tähtaja pikendamist, millele on viidanud ka vastustaja. Harku vald on kinnitanud, et ettekirjutuse täitmistähtaja möödumisele vaatamata ei ole kaebajale sunniraha kohaldatud, vaid oodatud, et ta ebaseadusliku tegevuse seadustaks. Kohtule ei nähtu, et kaebaja oleks taotlenud tähtaja pikendamist või astunud täiendavaid samme lubade saamiseks. Kaebaja on leidnud, et 13.08.2020 paikvaatlusega riivati tema omandipõhiõigust, sest teda ei kaasatud paikvaatluse juurde. Kohaliku omavalitsuse pädevus ehitusjärelevalve korraldamisel tuleneb EhS § 130 lg 2 p-st 3 ning EhS § 131 järgi võib seejuures rakendada mh KorS §-s 50 sätestatud erimeetmeid. Vaidlust ei ole selles, et kaebajat paikvaatlusest ei teavitatud ning ta ei viibinud selle juures. Piiratud või tähistatud kinnisasja valdaja või tema määratud täisealise isiku juuresolekuta on valduse läbivaatamine lubatud, kui see on vajalik vahetu ohu tõrjumiseks (KorS § 51 lg 41). Kuna vahetu oht (KorS § 5 lg 5) puudub, siis sisenesid vastustaja ametnikud kaebaja kinnistule õigusvastaselt. Kui meetmeid on rakendatud valdaja juuresolekuta, siis tuleb valdajat esimesel võimalusel teavitada (KorS § 49 lg 4, § 51 lg 5, § 52 lg 3). Vastustaja ei ole põhjendanud, miks ei olnud kaebajat võimalik paikvaatlusest teavitada. Asjakohane ei ole ka see, et kaebaja ei ole protokolli küsinud, sest KorS § 50 lg-st 5 tulenes kohustus teda teavitada. Vastustaja ei ole lisaks väitnud, et rikkumist ei olnud võimalik tuvastada ilma kaebaja kinnistule sisenemata. Piiramata ja tähistamata kinnisasja puhul ei saa rääkida valdusesse sisenemisest või selle läbivaatamisest (vt Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2020 otsus nr 3-19-1719, p 14), kuid kaebajatega tuleb nõustuda, et aia puudumisest ei saa järeldada, et kinnistul puuduvad piirid. Kuivõrd loata ehitamise tuvastamine ei olnud kiireloomuline toiming, siis oli vastustaja tehtud paikvaatlus õigusvastane. Paikvaatluse õigusvastasus ei anna siiski alust tühistada ettekirjutust, sest vaidluse all ei ole, et kaebaja oli alustanud kinnistul ehitamist ilma vajalikke lube omamata (HMS § 58). Kuna kohus ei tühista ettekirjutust, siis ei ole alust tühistada ka vaideotsust.
4(10)
3-21-585
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.X palub 02.12.2021 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega rahuldada tema kaebus. Halduskohus rikkus kaebaja 11.10.2021 taotlust eirates kohtuistungi korraldamata jätmisega kaebaja õigust viibida oma kohtuasja arutamise juures (põhiseaduse § 24 lg 2, HKMS §-d 126 ja 131), mistõttu tuleb halduskohtu otsus HKMS § 199 lg 1 p 2 alusel tühistada. Suuline arutamine oli vajalik, sest vastustaja dokumendid ja seisukohad on ebaselged. Halduskohtu põhjendused kinnitavad, et vaidlustatud ettekirjutus on arusaamatu ja mitmeti tõlgendatav ning seetõttu HMS § 63 lg 2 p 5 järgi tühine. Ettekirjutusega on kaebajale sunniraha ähvardusel määratud võimatu kohustus tagada ehitusloa olemasolu 31.05.2021, kuigi kaebaja ehituslube ei väljasta. Pole selge, kuidas hinnata ehitusloa tagamist nt juhul, kui kaebaja ehitamist ei jätka või lükkab selle edasi. Vastustaja ei ole HMS § 36 lg 1 p-de 1 ja 3 kohaselt selgitanud, milliseid toiminguid peaks kaebaja tegema ja millised dokumendid esitama, et täita ettekirjutus nõuetekohaselt. Ettekirjutuse ebaselgust kinnitab ka see, et vastustaja ja kohtud on mõistnud selle sisu erinevalt. Kohtute tõlgendus on seejuures vastuolus ettekirjutuse sõnastusega („4.2. Tagama abihoonele ehitusloa püstitamisel hiljemalt 31.05.2021.“; „4.3. Tagama aiamajale ehitusloa laiendamisel hiljemalt 31.05.2021.“). Kohustus teha kõik endast olenev ja kohustus saavutada tulemus on erinevad kohustused (vt võlaõigusseaduse (VÕS) § 24 lg 1; Euroopa Kohtu kohtujuristi 13.02.2014 ettepanek kohtuasjas C-527/12, p 38). Kaebajal ei ole ka reaalselt võimalik teha kõike endast olenevat, sest tal on ehituse seadustamiseks EhS lisa 1 järgi võimalik valida 18 erinevat varianti (sõltuvalt elamu üldpinnast, kõrgusest ja ehitustegevuse liigist) ja 3 erinevat põhimenetlust (ehitusteatis, ehitusteatis ja ehitusprojekt, ehitusluba) ning ta ei suuda teha neid kõiki korraga ja samaaegselt, sest igas menetluses on kümneid protseduure ja toiminguid. Seega jätab ka kohtute formuleering teha „kõik endast olenev“ kaebaja kohustuste mahu ja piirid ebamääraseks ning võimaldaks vastustajal kaebajat kiusata ja kohaldada otsitud ettekäändel sunniraha. Kaebaja on rõhutanud, et peatas ehitustegevuse ja ei saa aru, mida vastustaja temalt veel nõuab. Kaebaja ei pea tegema midagi, sest pooleliolev konstruktsioon ei nõua ehitusluba ja selle võib konserveerida. Kaebaja on saanud projekteerimistingimused, kuid vastustaja ega kohus ei ole võtnud seisukohta, kas ettekirjutus on sellega täidetud. Kohtute tõlgendus muudab ebaselgeks, kas ettekirjutus kehtib ka pärast 31.05.2021. Kohus ei saa vastustaja ettekirjutuse vigast sõnastust ise korrigeerida. Kuna halduskohus nõustus, et kaebaja ei pea ehitamist jätkama, tulnuks ettekirjutus tühistada. Kaebaja kinnistul asuv poolik konstruktsioon ei ole veel saanud hooneks, see ei riku kolmandate isikute õigusi ega huve ning see ei ole õigusvastane ega ohtlik. Kuna kaebajal oli võimalik mh valida poolelioleva konstruktsiooni lammutamine või konserveerimine, siis ei saanud vastustaja nõuda kaebajalt ehitamise jätkamist ja ehitusloa saamist, seda eriti mitte võimatuks tähtajaks ja sunniraha ähvardusel. Ehitamine on kaebaja õigus, mitte kohustus. Kaebaja on avaldanud, et sooviks ehitamise seadustada mõistliku aja ehk kolme aasta jooksul. Vastustaja ei ole toonud välja ühtegi kaalukat põhjust, miks määrati tähtajaks 31.05.2021, mitte näiteks 31.12.2024. Kui 3-aastase tähtaja välistamist ei ole põhjendatud, siis on see meelevaldne. Halduskohus tugines tähtaja osas jällegi üksnes ringkonnakohtu etteruttavale seisukohale. Halduskohus ei ole põhjendanud seisukohta, et pooleliolev konstruktsioon ei tohiks kinnistule jääda. Praktikas loata püstitatud konstruktsioone reeglina ei lammutata, vaid neid seadustatakse, v.a väga erandlikud juhtumid, mida ei ole praegusel juhul välja toodud. Kui konstruktsioon ei ole materiaalselt õigusvastane, võib see jääda kinnistule nagu nt varemed, vundamendid jm. Valitseva kohtupraktika järgi ei saa lammutamisettekirjutust tingida üksnes ehitise formaalne õigusvastasus. Seega kohustati kaebajat õigusvastaselt saama hiljemalt 31.05.2021 ehitusluba 5(10)
3-21-585 ja vastustaja ei tohi määrata kaebajale sunniraha, kui ta otsustab pooliku ehitise konserveerida ega saa ehitusluba hiljemalt 31.05.2021. Ettekirjutuse täitmise tähtaeg on ebarealistlik ja seega vastuolus asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 7 lg-ga 3. Halduskohus ei ole kaebaja sellekohaselt väiteid üldse sisuliselt analüüsinud, vaid leidis paljasõnaliselt, et 6 kuud on piisav ja isegi 3 kuud oli piisav. Samas ei ole kohus uurinud, mida olnuks kaebajal tarvis tähtajaks teha ja kui palju kuluks nendele toimingutele aega. Põhjenduste puudumise tõttu tuleks otsus tühistada. Ehitisregistri statistika kohaselt oli ettekirjutuse tegemise aja ehk 01.12.2020 seisuga Harku vallas keskmine menetlusaeg kokku 493 päeva (sh ehituslubade puhul 472 päeva ja projekteerimistingimuste puhul 21 päeva) ja viimase kahe aasta (2020–2021) keskmine kokku 154 päeva (sh ehituslubade puhul 128 päeva ja projekteerimistingimuste puhul 26 päeva). Seega anti kaebajale projekti ettevalmistamiseks ja kogu menetluse läbimiseks ilmselgelt ebapiisavalt aega. Halduskohus märkis valesti, et kaebaja taotles projekteerimistingimusi 22.03.2021, sest kaebaja esitas tegelikult taotluse juba 19.01.2021. Kohus ei andnud hinnangut senise menetluse käigus toimunule.
7.Harku vald palub 05.01.2022 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ettekirjutus ei ole tühine, sest p-des 4.1–4.3 toodud kohustused ja nende täitmise tähtaeg on määratletud väga konkreetselt. Usutav ei ole, et kaebaja ei mõistnud temale pandud kohustusi. Ettekirjutuse täitmist kontrollib vastustaja ehitisregistri vahendusel. Kui kaebaja soovib edasi ehitamisest loobuda või lükata ehitamise tulevikku, ei saa Säde tee 15 kinnistul olevad õigusliku aluseta abihoone ja aiamaja laiendus säilida, vaid sellises olukorras tuleb vallal koostada kaebajale lammutamisettekirjutus. Seadustamisettekirjutusega on valitud kaebajat vähem koormav lahendus. Ettekirjutuses ei ole eraldi välja toodud, mida kaebajal tuleb ehitamise seadustamiseks täpselt teha, sest tegemist on kõigile kättesaadava avaliku infoga ning vajaduse korral saavad vallaametnikud nõustada. Kaebaja seisukohtadest nähtuvalt on ta väga hästi kursis, milliseid toiminguid tal teha tuleks. HMS § 36 lg 1 p-d 1 ja 3 ei ole asjakohased, sest kaebaja ei ole vastustajalt selgitusi küsinud. Kuna kaebaja väitis lisaks, et ehitusprojekt on juba koostamisel, siis eeldas vastustaja, et kaebajal on kogu vajalik teave olemas ja ehituslubade taotlemine ettevalmistamisel. Vastustaja ei saa tõepoolest nõuda kaebajalt ehitamise jätkamist, kuid ta saab EhS § 19 lg 1 p 2, § 38 lg 1 ja EhS lisa 1 alusel siiski nõuda kaebajalt ehituslube. Ebaseaduslikud ehitised ei või kinnistule jääda määramata ajaks, vaid need tuleb kas seadustada või lammutada ning seda mõistliku aja (mitte alles nt 3 aasta) jooksul. Ettekirjutuse täitmiseks määratud tähtaja pikkus tulenes osaliselt kaebaja enda 07.09.2020 seletustest, et ehitusprojekti koostamine juba käib. Määratud tähtaeg ei ole kuidagi ebareaalne või ebamõistlikult koormav. Ettekirjutuse täitmiseks määratakse tähtaeg, mis võimaldab ettekirjutuse täita, aga mitte sellega viivitada. Arusaamatud on väited, et kaebaja soovib edasi ehitamisest üldse loobuda, sest sellist teavet ei ole kaebaja vallale kunagi esitanud ja seda ei saa pidada ka eluliselt usutavaks. Kaebajat ei ole kiusatud ega otsitud ka põhjust määrata sunniraha. Kaebaja suhtes ei ole sunniraha kohaldatud, kuigi ettekirjutuse täitmise tähtaeg on möödunud ja kaebaja ei ole taotlenud selle pikendamist. Paikvaatlus toimus kaebaja juuresolekuta, sest järelevalve teostajal on vajaduse korral õigus siseneda kinnisasjale valdaja nõusolekuta (KorS § 50 lg 1 p 3). Ametnikud lootsid, et kaebaja viibib paikvaatluse ajal kinnistul, kuid teda seal ei olnud. Samas paistis juba tänavalt, et vallale esitatud kaebuses toodud asjaolud on õiged ning kinnistule on püstitatud ebaseaduslik hoone ja hoone laiendus. Korrarikkumise tõttu sisenes ehitusjärelevalve spetsialist kaebaja kinnistule, et ebaseaduslikku ehitist pildistada. Kinnisasi oli aiaga piiramata ning ametnikud ei võtnud sealt midagi kaasa ega ei teinud muud lubamatut, vaid üksnes fikseerisid korrarikkumise. Kaebajal ei olnud enne 01.12.2020 ettekirjutuse tegemist mingeid vastuväiteid 13.08.2020 paikvaatlusele (sh ei ole kaebaja taotlenud selle protokolli). Vastustaja ei nõustu halduskohtu hinnanguga, et paikvaatlus toimus õigusvastaselt. Isegi kui see nii oli, ei mõjutanud see ettekirjutuse tegemist. 6(10)
3-21-585
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Seonduvalt kaebaja etteheidetega, et halduskohus jättis 11.10.2021 taotluse kohtuistungi korraldamiseks ebaõigesti rahuldamata, märgib ringkonnakohus, et see võimalik menetlusviga ei tingi kaebuse rahuldamist ega asja uueks arutamiseks saatmist. HKMS § 199 lg 1 p 2 alusel tuleb asi saata halduskohtule uueks arutamiseks siis, kui isik ei ole saanud oma arvamust üldse avaldada. Praegusel juhul sai kaebaja esitada kõik oma seisukohad halduskohtule kirjalikult. Isegi kui Harku valla vastuväited kaebusele võinuks kujutada endast menetlusolukorra olulist muutumist HKMS § 131 lg 2 teise lause tähenduses ja see andis kaebajale õiguse võtta tagasi 18.03.2021 kaebuse p-s 8 esitatud taotlus arutada asja kirjalikus menetluses, on kaebaja saanud esitada oma seisukohad ka suuliselt Tallinna Ringkonnakohtu 19.10.2022 istungil. Seetõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks istungi korraldamisega seonduval põhjalikumalt peatuda, kuid märgib siiski, et üldjuhul ei saa menetlusolukorra oluliseks muutuseks pidada seda, et vastustaja ei nõustu kaebusega, vaid vaidleb sellele vastu. Käesolevas asjas pidid Harku valla seisukohad olema kaebajale teada juba vaideotsusest ja vastustaja ei esitanud halduskohtule ühtegi tõendit, mis polnuks kaebajale teada (Harku vald lisas 24.03.2021 vastusele üksnes X 07.09.2020 avalduse ning vastustaja muudel menetlusdokumentidel lisasid ei olnud).
9.Kaebaja taotleb Harku Vallavalitsuse 01.12.2020 ettekirjutus-hoiatuse nr 12-4/16-5 p-de 4.2, 4.3, 5.2 ja 5.3 ning 16.02.2021 korralduse nr 142 (vaideotsus) tühistamist. Ettekirjutuse p-dega 4.2 ja 4.3 on kaebajat kohustatud vastavalt: „Tagama abihoonele ehitusloa püstitamisel hiljemalt 31.05.2021“ ja „Tagama aiamajale ehitusloa laiendamisel hiljemalt 31.05.2021“. Ettekirjutuse p-d 5.2 ja 5.3 sisaldavad hoiatusi, et vastavalt p-des 4.2 ja 4.3 määratud kohustuse mittetäitmisel rakendab Harku Vallavalitsus sunniraha mõlemal juhul 1000 eurot. Vaidluse all on esmajoones küsimus, kas ettekirjutuse p-d 4.2 ja 4.3 panevad kaebajale võimatu kohustuse. Kaebaja hinnangul on ettekirjutuse p-d 4.2 ja 4.3 tühised vastavalt HMS § 63 lg 2 p-le 5, sest temale pandud kohustus ei ole arusaadav ega täidetav.
10.Haldusakt (või selle osa) on HMS § 63 lg 2 p 5 kohaselt tühine, kui sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Haldusakti tühisuse tuvastamiseks peavad HMS § 63 lg-s 2 sätestatud puudused olema ilmselged (nt Riigikohtu 07.03.2003 määrus nr 3-3-1-21-03, p 13; 17.11.2020 otsus nr 3-18-1725, p 16). Kaebaja märgib iseenesest õigesti, et tulemusele või tegevusele suunatud kohustused (st kohustus saavutada teatud tulemus või kohustus teha kõik mõistlikult võimalik tulemuse saavutamiseks – vt VÕS § 24 lg 1) on erineva sisu ja ulatusega. Kaebajal on õigus ka selles, et kohtud ei saa vaidlustatud ettekirjutuse sõnastust ise korrigeerida. See ei välista siiski ettekirjutusega pandud kohustuste tõlgendamist vastavalt üldistele tahteavalduste tõlgendamise reeglitele (vrd tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 lg 1). Kuna kaebaja ei teadnud ega pidanud teadma, milline on olnud vastustaja tegelik tahe, tuleb lähtuda sellest, kuidas kaebajaga sarnane mõistlik isik pidi ettekirjutuse vaidlusaluseid punkte samadel asjaoludel mõistma.
11.Ringkonnakohus on seisukohal, et ettekirjutuse p-d 4.2 ja 4.3 ei ole tühised. Kuigi kaebaja ei väljasta ehituslubasid (EhS § 39 lg 1), saab vastustaja ehitusload anda üksnes kaebaja esitatud nõuetekohase taotluse alusel (EhS §-d 40–42). Kaebajal oli võimalik ehituslubade väljastamine tagada seeläbi, et esitab vastustajale ehitisregistri kaudu piisava ajavaruga (vähemalt 30 päeva enne 31.05.2021 – vt EhS § 42 lg 5 esimene lause) õigusaktide nõuetele vastavad taotlused (sh ehitusprojekti) ehituslubade saamiseks. Tuleb arvestada, et ehitusloa andmisest saab keelduda üksnes seaduses (EhS § 44) sätestatud aluse esinemise korral. Seetõttu olukorras, kus esitatud taotlus ja selle lisad vastavad kõigile ehitamist reguleerivatele või ehitamise aluseks olevatele õigusaktidele (sh planeeringutele), ei oleks vastustajal õiguspärast võimalust keelduda taotletud ehituslubade andmisest. Ringkonnakohtu hinnangul pidi kaebajaga sarnases olukorras mõistlik 7(10)
3-21-585 isik ettekirjutuse p-dest 4.2 ja 4.3 aru saama, et kui ta soovib ehitisi olemasoleval kujul säilitada või neid edasi ehitada, tuleb tal aegsasti esitada nõuetekohased ehitusloa taotlused. Kaebaja ei saa ettekirjutuse täitmata jätmist õigustada argumendiga, et põhimõtteliselt ei ole välistatud, et ettekirjutuses märgitud tähtajaks võib ehituslubade väljastamine osutuda võimatuks ka temast mitte oleneval põhjusel (sh vastustaja tegevusetuse või viivituse tõttu). Vajaduse korral oleks vastustajal võimalik nii ettekirjutuse täitmise tähtaega muuta (HMS § 64 lg-d 1–3, § 65 lg 2) kui ka lükata sunnivahendi rakendamine edasi (ATSS § 8 lg 2).
12.Kaebaja on juhtinud tähelepanu, et EhS-i ja selle lisa 1 järgi oleks tal võimalik ehitamise seadustamiseks valida kolme põhimenetluse raames kokku 18 erinevat lahendusvarianti ning pole selge, kuidas hinnatakse ettekirjutuse p-de 4.2 ja 4.3 täitmist juhul, kui kaebaja ei soovi ehitamist jätkata või lükkab selle edasi. Ettekirjutusega kaebajale pandud kohustused lähtuvad mõistlikust eeldusest, et kaebaja eesmärgiks on pooleliolevad ehitised valmis ehitada ja hiljem kasutusele võtta. Kaebaja taotles 07.09.2020 seisukohas selgelt võimalust ehitised seadustada ja kaebaja esindaja kinnitas ka ringkonnakohtu 19.10.2022 istungil, et kaebaja soovib jätkuvalt ehitamise seadustada. Väited, et kaebaja võib soovida edasi ehitamisest ka loobuda, on seetõttu üksnes teoreetilised ja vastustajale ei ole põhjust heita ette, et ettekirjutuse andmisel ei ole selle võimalusega arvestatud. Ettekirjutus ei kohusta kaebajat ehitamist jätkama, vaid ettekirjutus on suunatud ehitamise seadustamisele. Kaebajal on õigus ehitamist jätkata, kui talle on väljastatud ehitusload. Olenemata sellest, et kui kaebaja ehituslube ei taotle, rikub ta ettekirjutuse p-dega 4.2 ja 4.3 pandud kohustusi ning vastustaja saaks määrata talle sunniraha, ei tulene vaidlustatud ettekirjutusest vahetult kaebajale kohustust õigusliku aluseta abihoone ja aiamaja laiendus lammutada. Samas on ekslik seisukoht, et pooleliolevad „konstruktsioonid“ ei nõua ehitusluba ja võivad seetõttu jääda kinnistule alles. Ehitusloa nõutavuse hindamisel ei saa lähtuda sellest, mis on ettekirjutuse tegemise hetkeks valmis ehitatud, vaid tuleb hinnata seda, mida soovitakse ehitada. Seda, kas olukorras, kus ehitamist ei jätkata, tuleks pooleliolevad ehitised lammutada, saab hinnata EhS § 132 lg 3 alusel lammutamisettekirjutuse tegemisel. Nagu märgitud, ei ole olemasolevate „konstruktsioonide“ lammutamise küsimus praeguse vaidluse esemeks.
13.Isegi juhul, kui kaebaja tõepoolest ei mõistnud seda, millist käitumist temalt ettekirjutuse p-dega 4.2 ja 4.3 oodatakse, ei saanud ta hea usu põhimõttest (TsÜS § 138 lg 1) lähtudes jätta 01.12.2020 ettekirjutust lihtsalt täitmata, vaid pidanuks vajaduse korral pöörduma vastustaja poole selgituste saamiseks või ettekirjutuse nõuete täpsustamiseks (nt Riigikohtu 17.11.2020 otsus nr 3-18-1725, p 17), samuti sai ta arvestada 16.02.2021 vaideotsuses toodud selgitustega (nt Riigikohtu 20.04.2018 otsus nr 3-15-443, p 13). Kui täiendavate selgituste andmise vajadus ei pidanud olema vastustajale ettenähtav, tuli tal HMS § 36 lg 1 kohaseid selgitusi anda üksnes menetlusosalise soovil (vrd Riigikohtu 08.06.2022 otsus nr 3-20-1631, p 12). Praegusel juhul ei ole kaebaja vastustajalt mingeid konkreetseid selgitusi küsinud, paludes 07.09.2020 vastuses üldsõnaliselt „anda abi ja kaasa aidata dokumentatsiooni vormistamisel“, märkides samas, et arhitektid juba tegelevad projektdokumentatsiooni koostamisega. Vastustaja sai seega eeldada, et kaebaja on ettekirjutusega pandud kohustusi mõistnud ja teda nõustavad spetsialistid, kes on ilmselgelt kursis ehitusloa menetluses tähtsust omavate küsimustega.
14.Kuivõrd ettekirjutuse p-d 4.2 ja 4.3 saab lugeda täidetuks pärast ehituslubade väljastamist, siis ei tähenda Harku Vallavalitsuse 30.03.2021 korraldusega nr 235 projekteerimistingimuste andmine, et kaebaja on 01.12.2020 ettekirjutuse täitnud. Ettekirjutuse kehtivust ei mõjuta ka asjaolu, et selle täitmise tähtaeg on möödunud, sest ettekirjutusega pandud kohustuse täitmise tähtaega ei saa samastada ettekirjutuse kehtivusajaga HMS § 61 lg 2 tähenduses. Ettekirjutuse nõuded ei ole pärast 31.05.2021 muutunud sisutuks (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 05.03.2021 määrus nr 3-20-1613, p 8) ning ettekirjutust ei ole muudetud ega kehtetuks tunnistatud ja see kehtib kuni ettekirjutusega pandud kohustuste lõpliku täitmiseni. Projekteerimistingimuste 8(10)
3-21-585 kohaselt on kaebajal võimalik laiendada aiamaja viisil, et sellega liidetakse üheks tervikuks mh abihoone, mistõttu oleks ettekirjutuse p-d 4.2 ja 4.3 täidetud ka ühe ehitusloa väljastamisega, mis hõlmab nii aiamaja laiendamist kui ka abihoone püstitamist.
15.ATSS § 7 lg-st 3 tuleneb, et ettekirjutuse vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaeg peab võimaldama sunnivahendi adressaadil kohustuse täita. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et 01.12.2020 ettekirjutuse täitmise tähtaeg oli ebamõistlikult lühike ja seega ei olnud ettekirjutust objektiivselt võimalik täita. Ettekirjutusega kohustati kaebajat tagama ehituslubade olemasolu hiljemalt 31.05.2021 ehk kaebajale jäi kohustuse täitmiseks aega ligikaudu kuus kuud. Kaebaja hinnangul olnuks mõistlik aeg ettekirjutuse täitmiseks kolm aastat. Apellatsioonkaebuses välja toodud ehitisregistri infoportaali statistikaandmed Harku vallas ehituslubade väljastamise kohta on ringkonnakohtu hinnangul eksitavad, sest üldhinnangut menetluse prognoositavale kestusele ei saa anda üksikute menetluste põhjal, vaid lähtuda tuleb pikemast perioodist. Vastustaja on lisaks õigesti viidanud, et aritmeetiline keskmine võib anda moonutatud tulemuse ja arvestada tuleks mediaankeskmist. Apellatsioonkaebuse tabelis 2 tooduga täpselt samade parameetritega otsingu tulemustest nähtub, et 2020. a novembris oli ehituslubade väljastamisel 472 päeva nii aritmeetiline kui ka mediaankeskmine ning samas ka maksimaalne ja minimaalne menetlusaeg, mis tähendab, et selles kuus väljastas Harku vald ainult ühe päringus ette antud tingimustele vastava ehitusloa, mille menetlus oli tõesti kestnud väga kaua. Samamoodi kujutab 2021. a veebruari aritmeetiline keskmine menetlusaeg 424 päeva endast anomaaliat, sest selles kuus on väljastatud mh üks ehitusluba, mille menetlus kestis 1158 päeva (tegemist oli kahe aasta lõikes pikima menetlusajaga). Harku vallas aastatel 2020–2021 väljastatud ehituslubade menetlemise aja mediaankeskmiseks tuli kaebaja valitud parameetrite puhul 70 päeva (kokku ehituslubade menetlusi 96), aga kui hõlmata päringus ehitustegevuse liikidena ka ehitise püstitamise ning määrates peamiseks kasutusotstarbeks üksikelamu (11101) ja suvila, aiamaja (11103), siis tuleb ehituslubade menetlusaja mediaankeskmiseks 61 päeva ja aritmeetiliseks keskmiseks 95 päeva (kokku ehituslubade menetlusi 331, mille kestused jäid vahemikku 15–1158 päeva). Samade näitajatega projekteerimistingimuste menetlusi oli Harku vallas kahe aasta jooksul 91 ja nende menetlemiseks kulus keskmiselt 20 päeva (mediaan) või 22 päeva (aritmeetiline).
16.Eeltoodud statistiliste andmete alusel ei ole põhjust väita, et vastustaja antud kuuekuuline tähtaeg projekteerimistingimuste ja ehituslubade taotlemiseks ning ehitusprojekti koostamiseks oli ilmselgelt ebapiisav. Vastustaja sai eeldada, et projekteerimistingimuste menetlemiseks ei kulu üle ühe kuu ja ehituslubade menetlustele kulub kuni kaks-kolm kuud. Vastustaja on lisaks asjakohaselt põhjendanud, et ettekirjutuse täitmise tähtaja määramisel arvestati täiendavalt X 07.09.2020 selgitusi, milles kaebaja märkis, et arhitektid juba töötavad Säde tee 15 projektdokumentatsiooniga ja see esitatakse vallale pärast valmimist. Ettekirjutuse täitmiseks ei pea määrama sellist tähtaega, mida adressaadil oleks mugav järgida või mis võimaldab talle n-ö rahulikku tegutsemist, sest riiklik järelevalve toimub avalikes huvides ja korrarikkumised tuleb kõrvaldada põhjendamatu viivituseta. Asjaolu, et kaebaja esitas ettekirjutuse kehtetuks tunnistamiseks 30.12.2020 vaide, ei vabastanud teda kohustusest ettekirjutus täita ega lükanud selle täitmise tähtaega edasi (HMS § 81). Ettekirjutuse täitmiseks määratud tähtaja ebapiisavust ei järeldu ka asjaolust, et kaebaja 19.01.2021 taotluse alusel väljastati projekteerimistingimused alles 30.03.2021, sest 01.12.2020 ettekirjutuse andmisel sai vald lähtuda üksnes prognoosist. Vajaduse korral saanuks kaebaja taotleda ka ettekirjutuse täitmiseks antud tähtaja pikendamist, kuid ta ei ole seda teinud. Halduskohus ei pidanud andma hinnangut ettekirjutuse täitmisele, sest vastustaja ei ole kaebaja suhtes kohaldanud sunniraha ning praeguse vaidluse esemeks on üksnes 01.12.2020 ettekirjutuse ja 16.02.2021 vaideotsuse tühistamise nõuded.
17.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et paikvaatlus toimus õigusvastaselt, kuid see menetlusviga ei anna alust vaidlustatud ettekirjutust ja vaideotsust tühistada, sest asjast ei nähtu, 9(10)
3-21-585 et ettekirjutuse aluseks olevad asjaolud (s.o ebaseaduslik ehitamine) oleks tuvastatud valesti. Paikvaatluse õigusvastasus ei ole seega mõjutanud asja otsustamist (vt riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p 1, HMS § 58). Vaidlust ei ole selles, et kaebaja kinnistu oli 13.08.2020 paikvaatluse toimumise ajal aiaga piiramata ja vastustaja ametnikud viibisid üksnes Säde tee 15 kinnistul, kuid ei sisenenud seal paiknevatesse hoonetesse. Valdusesse sisenemise õigusliku alusena on viidatud KorS § 50 lg 1 p-le 3, mille kohaselt võib korrakaitseorgan (sh kohaliku omavalitsuse üksus ehitusjärelevalve teostamisel – vt EhS § 130 lg 2 ja § 131) valdaja nõusolekuta siseneda mh tema valduses olevale piiratud või tähistatud kinnisasjale, kui see on vajalik seadusega või seaduse alusel kehtestatud nõuete täitmise tagamisel ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks või tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks.
18.Tähtsust ei oma, et kinnistul puudus piirdeaed, sest vastustaja ametnikud on ilmselgelt mõistnud, et nad viibivad võõral maatükil omaniku loata. Kuna tegemist oli õuemaaga, siis ei saanud kinnistul piirete või tähistuste puudumisest eeldada omaniku luba maatükil viibida (vt keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 32 lg-d 1 ja 2). Kui kinnisasjal viibimiseks on omaniku luba või selle olemasolu saab eeldada, siis puudub üldse vajadus rakendada riikliku järelevalve teostamisel KorS §-s 50 sätestatud erimeedet. KorS § 50 lg 7 kohaselt on valdusesse sisenemise protokollimine kohustuslik. Protokolli koostamisel tuleb lähtuda KorS §-s 12 ja HMS §-s 18 sätestatust. Ringkonnakohus nõudis vastustajalt välja 13.08.2020 paikvaatluse protokolli ning see vastab küll muudele HMS § 18 lg-tes 2 ja 3 sätestatud vorminõuetele, kuid selles ei ole välja toodud menetlustoimingu eesmärki (HMS § 18 lg 2 p 3). Seega ei saa paikvaatluse protokolli pidada valdusesse sisenemise nõuetekohaseks dokumenteerimiseks. Valdusesse sisenemine oli ka sisuliselt õigusvastane, sest KorS § 50 lg 3 järgi tuleb valdusesse võimaluse korral siseneda valdaja või muu õigustatud isiku juuresolekul (st õigus siseneda valdaja nõusolekuta ei tähenda üldjuhul õigust siseneda valdaja teadmata), kuid praegusel juhul ei ole vastustaja ametnikud isegi püüdnud kaebajat menetlustoimingust teavitada ega temaga enne valdusesse sisenemist ühendust saada. Kaebaja juuresolekuta valdusesse sisenemist ei muuda õiguspäraseks ametnike väidetav lootus, et kaebaja viibib kinnisasjal (puudub ka põhjendus, millele see lootus tugines), ning asjaolu, et ametnikud ei võtnud kinnistult midagi kaasa ega teinud muud lubamatut. Kui vastustaja väitel sai juba tänavalt veenduda, et kinnisasjal toimub ebaseaduslik ehitustegevus, siis jääb arusaamatuks, miks oli korrarikkumise fikseerimiseks üldse tarvis valdusesse siseneda. Nagu märgitud, ei tingi valdusesse sisenemise õigusvastasus siiski kaebuse rahuldamist, sest see ei ole mõjutanud ehitusjärelevalve menetluse lõpptulemust.
19.Kuna Harku Vallavalitsuse 01.12.2020 ettekirjutus-hoiatus nr 12-4/16-5 on õiguspärane, siis ei ole alust tühistada ka Harku Vallavalitsuse 16.02.2021 korraldust nr 142.
20.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb X apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 03.11.2021 otsus muutmata.
21.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. X on apellatsiooniastmes tasunud riigilõivu 15 eurot ja kandnud esindajakulu 1027,20 eurot, mis vastab esindaja 25,68 töötunnile. Kulude kandmine seoses praeguse haldusasja menetlemisega ringkonnakohtus on nõuetekohaselt tõendatud. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Harku vald ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.