MJproductionestonia OÜ kaebus Kultuuriministeeriumi 03.12.2020 käskkirja tühistamiseks kaebajat puudutavas osas ning Kultuuriministeeriumi kohustamiseks maksta kaebajale toetust Kaebaja: MJproductionestonia OÜ, seaduslik esindaja Jüri Mets Vastustaja: Kultuuriministeerium, volitatud esindaja Merle Põld Kirjalik menetlus, digitoimik
Menetlusosalised
Asja läbivaatamise viis
RESOLUTSIOON
1.Jätta MJproductionestonia OÜ kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 10.06.2021. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.MJproductionestonia OÜ (edaspidi kaebaja) esitas Kultuuriministeeriumile taotluse kultuuriministri 30.04.2020 määruse nr 9 „COVID- 19 puhangust tingitud erakorraline abi kultuuri- ja spordivaldkonnale“ (edaspidi määrus nr 9) alusel toetuse saamiseks.
2.Kultuuriministri 03.12.2020 käskkirjaga „Toetuse eraldamine eelarvevahenditest “Lisavoor: Kultuuriministeeriumilt seni toetust mitte saanud kontserdikorraldajad, muusikakollektiivid, esitajad ja tugiteenused“ jäeti kaebaja taotlus rahuldamata põhjusel, et ettevõte ei ole osutanud teenust põhitegevusena kontserdikorraldajatele, muusikakollektiividele või esitajatele vähemalt kaks viimast aastat enne taotluse esitamist.
3.Tallinna Halduskohus registreeris 12.12.2020 kaebaja kaebuse Kultuuriministri 03.12.2020 käskkirja tühistamiseks kaebajale toetuse maksmisest keeldumise osas, Kultuuriministeeriumi kohustamiseks eemaldama toetuse määrusest (määrus nr 9) 2-aasta pikkuse tegutsemise nõude ning kohustada Kultuuriministeeriumi hüvitama COVID-19 viiruse leviku tõttu tekkinud kahju vastavalt kaebaja taotlusele.
4.Kohus võttis 04.01.2021 määrusega kaebuse menetlusse järgmistes nõuetes: 1) tühistada Kultuuriministeeriumi 30.04.2020 määruse nr 9 „COVID-19 puhangust tingitud erakorraline abi kultuuri- ja spordivaldkonnale“) § 4 lg 2 p 8 osas, milles see kehtestab taotlejale 2-aasta pikkuse tegutsemise nõude; 2) tühistada Kultuuriministri 03.12.2020 käskkiri kaebajale toetuse maksmisest keeldumise osas; 3) kohustada Kultuuriministeeriumit rahuldama kaebaja taotlus toetuse saamiseks.
5.Kohus tegi 26.01.2021 kaebajale ettepaneku kaebuse muutmiseks selgitades, et 03.12.2020 käskkirja tühistamisnõude alusena saab kohus analüüsida, kas määrus nr 9 § 4 lg 2 p 8 on vastuolus põhiseaduse (edaspidi PS) §-ga 12. Kohus leidis, et kaebuse eesmärgipärane tühistamisnõue saab olla tühistada kultuuriministri 03.12.2020 käskkiri „Toetuse eraldamine eelarvevahenditest “Lisavoor: Kultuuriministeeriumilt seni toetust mitte saanud kontserdikorraldajad, muusikakollektiivid, esitajad ja tugiteenused“ kaebajat puudutavas osas, s.o punkt 2.2.
6.Kaebaja kinnitas 26.01.2021 vastusega, et nõustub kaebuse muutmise ettepanekuga.
7.Kohus määras 06.04.2021 määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses.
KAEBAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
8.Kaebaja palub tühistada kultuuriministri 03.12.2020 käskkirjaga kaebaja suhtes tehtud toetuse maksmisest keeldumise otsus.
9.Kaebaja on seisukohal, et 2 aasta tegutsemisnõude seadmine määruses nr 9 ei ole õiglane ning kannatada on saanud kõik sama valdkonna ettevõtted. Kõiki tuleb kohelda võrdselt. Ka vähem kui 2 aastat tegutsenud ettevõtted maksavad makse samuti nagu 2, 3 või 5 aastat tegutsenud firmad. Kontserdikorraldajana on kaebaja saanud kahju seoses piirangutega.
10.Kultuuriministeerium tunnistas sisuliselt 29.03.2021 käskkirja nr 1-2.1/2021_12 andes ning kaebaja taotlust rahuldades, et käitus eelnevalt ebaõiglaselt toetuse määramata jätmisel, põhjusel, et kaebaja ei vastanud 2 aasta tegutsemise tingimusele. Ministeerium, kuulutades välja uue eelvooru kriisiabi saamiseks, eemaldas 2 aasta tegutsemise nõude. Kuna meetmed on samad ja tingimused samad (v.a 2 aasta tegutsemise nõue) võrreldes määruse nr 9 tingimustega, siis saab arvestada kultuuriministri 29.03.2021 käskkirja nr 1-2.1/2021_12 tõendiks.
Kultuuriministeeriumi vastusest kaebusele jääb arusaamatuks see, kuidas saab tugineda samadele andmetele ja seadustele, kuid teha erinevaid määrusi ja muuta oma reegleid.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
11.Vastustaja kaebusega ei nõustu ja põhjendab oma seisukohti järgnevalt.
12.Vaidlusalune käskkiri vastab HMS-is sätestatud nõuetele ja selle tühistamiseks ei ole alust.
13.Vaidlusaluse käskkirja p-ga 2.2 jäeti kaebaja taotlus rahuldamata, sest kaebaja ei ole tegutsenud nõutud tegevusalal vähemalt kaks viimast aastat ning ei vasta seetõttu määruse § 4 lg 2 p-s 8 sätestatud nõudele. Ka kohtu hinnangul ei saa olla vaidlust selles, et kaebaja ei vasta kahe aasta pikkuse tegutsemise nõudele.
14.Kõnealuse toetusmeetme kehtestamine lähtub koroonaviiruse levikust tingitud Vabariigi Valitsuse 12.03.2020 väljakuulutatud eriolukorrast ja sellega seotud sündmuste ning rahvatervise ja majanduse probleemide lahendamiseks 15.04.2020 vastu võetud riigi 2020. aasta lisaeelarve seadusest, millega nähti ette rahalised vahendid eriolukorra lahendamise ja selle mõju leevendamiseks. Riigi 2020. aasta lisaeelarve seaduse § 5 sätestab, et eraldatavaid COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse levikuga seotud kriisi leevendamiseks ette nähtud toetusmeetmete vahendeid võib kasutada üksnes kriisi leevendamise eesmärgil.
15.Kultuuriministri määrus nr 9 on kehtestatud kultuuri- ja spordivaldkonnas kriisimõjude leevendamiseks. Kriisimõjude leevendamise all saab mõista selle tagajärgede kõrvaldamist osaliselt ning mitte selle mõjude kõrvaldamist täielikult, sh ei tähenda see, et kõigile kriisist mõjutatud ettevõtjatele tuleb toetus ette näha.
16.COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse levikuga seotud kriisi mõjude leevendamine, sh toetusmeetmete, nende mahtude ettenägemine ja tingimuste seadmine on poliitiline otsus. Ka kohtuasjas nr 5-20-6 tehtud otsuses märgib Riigikohus, et nõustub ministri laia otsustusruumiga kõnesoleva toetuse tingimuste seadmisel. Kultuuriministeeriumi valitsemisala kriisi toetusmeetme sihtrühmaks oli kogu kultuuri- ja spordivaldkond, mis suuremal või vähemal määral kriisist kannatas. Siiski ei saa sellest tuletada kohustust sätestada toetusmeede kõikidele kultuuri- ja spordivaldkonnas tegutsevatele ettevõtjatele. Arvestada tuleb, et ette nähtud vahendid kriisi mõjude leevendamiseks kultuuri- ja spordivaldkonnas olid piiratud, selle tingimustes pidi toetuse andja seda sihistama erinevate valdkondade vahel ja sees ning tegema valikuid.
17.Määruse nr 9 § 2 lg-s 1 sätestatakse toetuse andmise eesmärgina COVID-19 puhangust oluliselt mõjutatud valdkondlike organisatsioonide jätkusuutlikkuse tagamine. Sama paragrahvi lõikes 2 määrati toetuse andmise tulemusena valdkondlike organisatsioonide majanduslik jätkusuutlikkus. Majanduslik jätkusuutlikus tulemuse saavutamisena on kooskõlas riigi 2020. aasta lisaeelarve seaduse ja Vabariigi Valitsuse kehtestatud üldtingimustega.. Majandusliku jätkusuutlikkuse tulemuse saavutamiseks oli vajalik piiritleda võimalike taotlejate hulk selliselt, et muusikavaldkond sektorina jääks tegutsema. Teisalt tuli aga arvestada meetme rahalise mahuga, et väljamakstav toetus oleks igale saajale piisavalt suur, et tegelikult kindlustada tema majanduslik jätkusuutlikkus (määruse § 2 lg 2). Selle taotlusvooru maht oli 1 200 000 eurot, taotleti 3 627 383 eurot ning kvalifitseerunud taotlejate põhjendatud maksimaalset toetussummat vähendati võrdselt 39,63% võrra määruse nr 9 § 9 lg 4 alusel. Selleks nähti kultuuriministri määruse nr 9 § 4 lg 2 p-s 8 ette, et muusikavaldkonna taotleja peab olema tegutsenud kontserdikorraldaja, muusikakollektiivi või esitajana äriregistris märgitud põhitegevusalal vähemalt kaks viimast aastat enne taotluse esitamist. Lisaks nähti samas ette nõuded, et tema 2020. aasta perioodi märts–juuli käive on langenud 30% või rohkem võrreldes 2019. aasta sama perioodiga; ta on esitanud seisuga 12.03.2020 litsentseeritud teoste esitusi
kooskõlas autoriõiguse seadusega ja tasunud autoritasud vastavalt sõlmitud litsentsilepingutele; korraldab autorite ning esitajate loomingu avalikke esitusi muusikalavastuste ja kontsertidena, millele on müüdud avalikult pileteid; on teavitanud avalikkust taotluses esitatud muusikalavastuse või kontserdi toimumisest; tema põhitegevusala äriregistri järgi ei ole muu hulgas üks järgmistest teenusest: majutus, reklaamiagentuur, suhtekorraldus ja teabevahetus, üritusturundus; ta ei tegele salvestatud muusikaga seotud kontsertide korraldusega ning tegeleb autoriloomingu elavas ettekandes kontsertide korraldusega; on esitanud 2019. aasta kohta Maksu- ja Tolliametile ettevõtlusest saadud tulude deklaratsiooni vorm E, kui tegemist on füüsilisest isikust ettevõtjaga.
18.Sellega seati muusikavaldkonna taotlejatele tingimused, mis piiritleks muusikavaldkonnas tegutsevad ettevõtjad, kelle tegevusele on kriis avaldanud olulist mõju ning kes on näidanud ennast jätkusuutliku ettevõtjana, kes panustab aasta ringi, et Eesti muusikaelu oleks mitmekesine, professionaalne ja kvaliteetne. Kuna muusikavaldkonna ettevõtjaid on väga palju, sest juba näiteks kontserdikorraldus on mitmete ettevõtjate kõrvaltegevus, peab riik tegema valiku. Otsustati, et toetatakse juba ennast muusikavaldkonnas jätkusuutlikena tõestanud ettevõtjaid ehk ettevõtjaid, kellel on piisavat sisulist potentsiaali, et sektor jääks tegutsema ja pakuks ühiskonnale muusikakultuurist osasaamist. Selleks seati 2-aastane eelneva tegutsemise nõue. Kaheaastane minimaalne tegutsemise aeg tagab, et tegemist on usaldusväärse ja pikemaaegsete eesmärkidega asutatud isikuga. Arvestades muusikavaldkonna toimimise eripära, on kaks aastat piisav aeg, et ettevõtja saaks näidata, et ta on püsivalt huvitatud valdkonnas tegutsemast, et ta on endale valdkondlikud kvaliteedinõuded selgeks teinud ja saavutanud partnerite usalduse. Muusikavaldkonnas ei saa tegutseda üksi, alati on vaja partnereid, kes pakuvad erinevaid tugiteenuseid (heliteenindus, valguslahendused, transport, lavaehitus jne). Muusikavaldkonnas tegutsetakse ka viisil, kus juriidiline isik asutatakse 1–2 kontserdi korraldamiseks ning on teada, et tihti tegutsevad need ettevõtjad umbes 1–1,5 aastat ehk ilma pikemaajalise tegutsemise eesmärgita. Kui ettevõtja on tegutsenud valdkonnas regulaarselt vähemalt kaks aastat, võib eeldada tema tahet tegutseda pikka aega. Seetõttu sidus toetuse andja toetuse taotlemisel taotleja nõudega, et ta oleks vastavas valdkonnas tegutsenud eelnevat vähemalt kaks aastat, sest selle kriteeriumi abil piiritleti taotlejad, kelle toetamise kaudu tagada valdkondlike organisatsioonide majanduslik jätkusuutlikkus ehk muusikasektori toimine, mis on kultuurivaldkonna toetamise eesmärk. Jätkusuutlike ettevõtjate toetamine on kooskõlas ka Euroopa riigiabi reeglitega, mis keelavad abi andmist raskustes olevatele ettevõtetele.
19.Seatud kahe aasta tegutsemise nõue on objektiivne kriteerium ja tagab kõigi alla kahe aasta muusikavaldkonnas tegutsevate ettevõtjate ühetaolise kohtlemise. Küll kohtleb see piirang erinevalt alla kahe aasta ja üle selle tegutsenud ettevõtjaid. See, et isikuid koheldakse erinevalt, ei ole iseenesest võrdsuspõhiõiguse rikkumine. PS-i § 12 lg 1 on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mis on piiratav igal PS-iga kooskõlas oleval põhjusel, näiteks riigi raha otstarbekaks ja säästlikuks kasutamiseks (RKÜKo 06.01.2015, 3-4-1-18-14, p 59), menetlusökonoomia tagamiseks (RKPJKo 09.09.2014, 3-4-1-16-14, p 16).
20.Taotlejale muusikavaldkonnas kahe aasta tegutsemise nõude seadmisel on mõistlik ja asjakohane põhjus. Kuivõrd kultuuriministri määrusega nr 9 sätestatud meetme eesmärk oli tagada valdkondlike organisatsioonide jätkusuutlikus, oli kahe aasta tegutsemise nõude seadmine muusikavaldkonnas vajalik ja objektiivne kriteerium, mis lõi eelduse meetmega seatud tulemuse saavutamiseks. Selle meetme eesmärk ei olnud hüvitada kriisist mõjutatud ettevõtjate kahjusid, vaid hüvitada kulusid, mille katmiseks planeeritud tulud kriisi tõttu oluliselt vähenesid. Viimane on vahetult seotud jätkusuutlikkuse tagamise eesmärgi saavutamisega.
21.Määruse nr 9 alusel toetuse andmise otsustamiseks on vajalik hinnata taotleja ja taotluse vastavust määruses sätestatud nõuetele. Seda ka juhul, kui peaks jääma kõrvale kahe aasta
tegutsemise nõue. Määrus sätestab lisaks nimetatud nõudele ka teisi nõudeid (määruse nr 9 § 4 lg 2 p 8, § 5). Lisaks tuleb hinnata taotleja esitatud kulude põhjendatust ja abikõlblikkust (määruse nr 9 § 7). Sellest tulenevalt on vastustaja seisukohal, et kui kohus peaks otsustama rahuldada kaebaja taotlus, peab ta ka nende asjaoludega arvestama.
22.Lisaks juhib vastustaja tähelepanu, et riigi 2020. aasta lisaeelarve seadusega kriisi leevendamiseks ette nähtud vahendid, mille rakendamiseks kehtestati kultuuriministri määrus nr 9, on ammendunud. Kultuuriministri määruse nr 9 § 15 alusel rakendati seda alates 01.03.2020 kuni 31.12.2020. Vastustaja vastuses viidatud riigiabi luba lõppes 31.12.2020 ning pärast nimetatud kuupäeva ei ole toetuse eraldamise otsuste tegemine lubatud (juhuks, kui taotleja toetamine vastab riigiabi tunnustele). Määruse rakendamise aega ega riigiabi loa kehtivust ei ole pikendatud.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
Kohus, uurinud kohtu poolt kogutud ja menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid ning nende seisukohti, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
23.Kaebaja taotleb kohtult tühistada kultuuriministri 03.12.2020 käskkiri „Toetuse eraldamine eelarvevahenditest “Lisavoor: Kultuuriministeeriumilt seni toetust mitte saanud kontserdikorraldajad, muusikakollektiivid, esitajad ja tugiteenused“ kaebajat puudutavas osas, s.o punkt 2.2, millega kaebaja taotlus jäeti rahuldamata. Käskkirja p 2.2 kaebajat puudutavas osas on toodud järgmised põhjendused: Kultuuriministeerium hindas taotleja esitatud dokumente ning jõudis järeldusele, et ettevõte ei ole osutanud teenust põhitegevusena kontserdikorraldajatele, muusikakollektiividele või esitajatele vähemalt kaks viimast aastat enne taotluse esitamist. Ettevõte on asutatud 27. veebruaril 2019. aastal, kuid selleks, et taotlusvooru kvalifitseeruda, peaks ettevõte olema asutatud hiljemalt 2. oktoobril 2018. aastal. Esitatud andmete alusel hindas Kultuuriministeerium, et taotleja ei vasta määruse § 4 lõike 2 punkti 8 tingimusele. Taotlejale saadeti otsuse projekt arvamuse andmiseks. Taotleja leidis, et kahe aastane tegutsemise nõue ei ole õiglane. Taotleja soovis saada erandit nõude osas, et on tegutsenud vähemalt kaks viimast aastat enne taotluse esitamist. Kultuuriministeeriumi leiab, et erandit ei saa kasutada, kuna määruses on kehtestatud konkreetne nõue, kus taotleja peab olema enne taotluse esitamist olema tegutsenud vähemalt kaks aastat. Taotleja on asutatud äriregistri andmetel 27.veebruar 2019, seega on tegutsenud vähem kui kaks aastat taotluse esitamise hetkeks. Tegemist on vastavusnõudega toetuse saamiseks ning vastavat nõuet kontrollitakse kõikide taotlejate puhul. Taotleja ei vastanud sellele nõudele ning seetõttu on tema suhtes tehtud rahuldamata jätmise otsus. Määruse § 11 lõike 6 punkti 1 alusel jätab Kultuuriministeerium taotluse rahuldamata põhjusel, et taotleja ei vasta esitatud dokumentide põhjal otsustades määruse § 4 lõike 2 punkti 8 nõudele. Vaidlustatavast käskkirjast ning määruse nr 9 § 4 lg 2 p-st 8 tulenevalt oli toetuse saamise eeltingimuseks, et kaebaja on tegutsenud määruse sihtgrupiks olevas valdkonnas vähemalt 2 aastat. Kaebaja hinnangul seab kõnealune nõue kaebaja võrreldes teiste valdkonna taotlejatega ebavõrdsesse seisu. Seega on vaidluse esemeks küsimus, kas määruses nr 9 sätestatud 2 aasta tegutsemise nõue rikub võrdsuspõhiõigust sellisel määral, et jätta 30.04.2020 määrus nr 9 § 4 lg 2 p 8 kohaldamata põhjusel, et see on vastuolus põhiseadusega.
24.HKMS § 158 lg 4 kohaselt jätab kohus asja lahendamisel kohaldamata seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (edaspidi PSJKS) § 4 lg 1 sätestab, et Riigikohus kontrollib õigustloova akti, selle andmata jätmise või välislepingu põhiseadusele vastavust põhistatud
taotluse, kohtuotsuse või -määruse alusel. Lõike 3 kohaselt algatab kohus menetluse kohtuotsuse või -määruse edastamisega Riigikohtule.
25.Haldusasjas nr 3-20-1364 on Tallinna Halduskohus 26.10.2020 otsuses analüüsinud 30.04.2020 määruse nr 9 õiguslikku olemust ning tuvastanud, et tegemist on õigustloova aktiga. Samale järeldusele jõudis Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-20-6 (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 22.12.2020 otsus). Seega puudub vaidlus, et määrus nr 9 on õigustloov akt.
26.Määrusega kehtestatakse COVID-19 puhangust tingitud erakorralise abi tingimused valdkondlike organisatsioonide põhitegevusega seotud kulude, mille katmiseks planeeritud tulud on oluliselt vähenenud, kompenseerimiseks (määruse nr 9 § 1 lg 1). Toetuse andmise eesmärk on COVID-19 puhangust oluliselt mõjutatud valdkondlike organisatsioonide jätkusuutlikkuse tagamine (määruse nr 9 § 2 lg 1). Asjassepuutuv säte on määruse nr 9 § 4 lg 2 p 8, mille kohaselt taotleja peab vastama järgmistele nõuetele: käesoleva lõike punktis 7 nimetamata muusikavaldkonna taotleja on tegutsenud kontserdikorraldaja, muusikakollektiivi või esitajana äriregistris märgitud põhitegevusalal vähemalt kaks viimast aastat enne taotluse esitamist; tema 2020. a perioodi märts-juuli käive on langenud 30% või rohkem võrreldes 2019. a sama perioodiga; on esitanud seisuga 12. märts 2020. a litsenseeritud teoste esitusi kooskõlas autoriõiguse seadusega ja tasunud autoritasud vastavalt sõlmitud litsentsilepingutele; korraldab autorite ning esitajate loomingu avalikke esitusi muusikalavastuste ja kontsertidena, millele on müüdud avalikult pileteid; on teavitanud avalikkust taotluses esitatud muusikalavastuse või kontserdi toimumisest; tema põhitegevusala äriregistri järgi ei ole muu hulgas üks järgmistest teenusest: majutus, reklaamiagentuur, suhtekorraldus ja teabevahetus, üritusturundus; ta ei tegele salvestatud muusikaga seotud kontsertide korraldusega ning tegeleb autoriloomingu elavas ettekandes kontsertide korraldusega; on esitanud 2019. a kohta Maksu- ja Tolliametile ettevõtlusest saadud tulude deklaratsiooni vorm E kui tegemist on füüsilisest isikust ettevõtjaga. Käesoleval juhul on vastustaja keeldunud kaebaja toetuse taotluse rahuldamisest põhjusel, et kaebaja ei vasta määruse nr 9 § 4 lg 2 p 8 nõudele, täpsemalt sättes kirjeldatud 2 aasta tegutsemise nõudele. Kuigi vastustaja on märkinud, et kaebuse rahuldamise korral tuleb arvestada ka sellega, et kaebaja peab ka teistele määruse nr 9 § 4 lg 2 p 8 kirjeldatud nõuetele vastama, leiab kohus, et kuivõrd vastustaja on keeldunud toetuse taotluse rahuldamisest just 2 aasta tegutsemise nõudele mittevastavuse tõttu (käskkirjas ei ole kirjeldatud muudele nõuetele mittevastavust), on käesolevas vaidluses asjakohane justnimelt määruse nr 9 § 4 lg 2 p 8 osas, mis sätestab taotlejale 2 aasta pikkuse tegutsemise nõude.
27.Kaebaja hinnangul tingib määruse nr 9 § 4 lg 2 p-s 8 sätestatud 2 aasta tegutsemise nõue valdkonna taotlejate vahel ebavõrdse olukorra. Seega on käesoleval juhul riivatavaks põhiõiguseks võrdsuspõhiõigus (PS § 12). Üldise võrdsuspõhiõiguse esemeline kaitseala (mida võrdsuspõhiõigus kaitseb) hõlmab kõiki eluvaldkondi (RKPJKo 01.10.2007, 3-4-1-14-07, p 13). Üldise võrdsuspõhiõiguse isikuline kaitseala (isikute ring, keda põhiõigus kaitseb) hõlmab kõiki isikuid (RKPJKo 01.10.2007, 34-1-14-07, p 13). See tähendab, et võrdsuspõhiõigus võib lähtuvalt PS § 9 lg-st 2 laieneda ka juriidilistele isikutele (RKPJKo 11.03.2015, 3-4-1-51-14, p 60).1 Võrdsuspõhiõigus on eraldiseisev põhiõigus, mille kohaldamine ei sõltu sellest, kas piiratud on mõnd teist PS-s sätestatud põhiõigust või vabadust (nt RKÜKo 30.06.2016, 3-3-1-86-15, p 47
Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, § 12 (kättesaadav https://pohiseadus.ee/sisu/3483), komm p 5.
jj; RKPJKo 08.11.2017, 5-17-9/8, p 25 jj; RKPJKo 18.12.2019, 5-19-42/13, p 47 jj; RKPJKo 19.12.2017, 5-17-13/10, p 37).2
28.Võrdsuspõhiõiguse rikkumise tuvastamisel tuleb kõigepealt selgitada välja võrdsuspõhiõiguse piirang: tuleb leida asjaolusid arvestades sobiv lähtekoht (RKPJKo 08.03.2011, 3-4-1-11-10, p 46), mille alusel ja keda omavahel võrreldakse (RKÜKo 30.06.2016, 3-3-1-86-15, p 47) ning tuua välja, milles erinev (faktilise erinevuse puhul samasugune) kohtlemine ehk võrdsuspõhiõiguse piirang seisneb (RKPJKo 10.06.2014, 3-4-114-14, p 12; RKPJKo 27.12.2011, 3-4-1-23-11, p 42; RKÜKo 10.12.2003, 3-3-1-47-03, p 26; RKPJKo 06.03.2002, 3-4-1-1-02, p 13). Lähtekoht on valitud õigesti siis, kui erinevalt koheldavad grupid on konkreetse diferentseerimise aspektist analoogilises olukorras (RKÜKo 27.06.2005, 3-4-1-2-05, p 40; vt ka RKÜKo 06.01.2015, 3-4-1-18-14, p 57). Analoogilise olukorra tuvastamine tähendab sisuliselt võrreldavate gruppide lähima ühise soomõiste leidmist (RKPJKo 18.12.2019, 5-19-42/13, p 47).3 Määruse nr 9 § 4 lg 1 määratleb isikud, kes saavad kõnealuse määruse alusel olla toetuse taotlejad. Määruse nr 9 § 4 lg 2 p 8 täpsustab isikute ringi kelle suhtes kehtib punktis 8 sätestatud 2 aasta tegutsemise nõue - § 4 lõike 2 punktis 7 nimetamata muusikavaldkonna taotleja, kes on tegutsenud kontserdikorraldaja, muusikakollektiivi või esitajana. Seega koheldakse asjassepuutuva sätte kontekstis erinevalt neid muusikavaldkonna taotlejaid (punktis 7 nimetamata kontserdikorraldajad, muusikakollektiivid, esitajad), kes on äriregistri kohaselt vastavas valdkonnas põhitegevusalana tegutsenud vähemalt 2 aastat ning neid, kes on tegutsenud vähem kui 2 aastat. Seega on määruse nr 9 § 4 lg 2 punktis 8 kirjeldatud taotlejate puhul erineva kohtlemise lähtekohaks muusikavaldkonnas tegutsemise aeg ning võrdlusgruppideks on esiteks need muusikavaldkonna taotlejad, kes on toetuse taotlemise hetkel äriregistri andmetel tegutsenud vähemalt 2 aastat ning teiseks need muusikavaldkonna taotlejad, kes on valdkonnas tegutsenud vähem kui 2 aastat. Viimasesse võrdlusgruppi kuulub ka kaebaja.
29.Võrdsuspõhiõiguse piiramine (see, et isikuid koheldakse erinevalt) ei ole iseenesest veel selle põhiõiguse rikkumine (RKPJKo 02.05.2005, 3-4-1-3-05, p 20). Võrdsuspõhiõigust on rikutud siis, kui piirang pole formaalselt (norm pole kehtestatud pädevus-, menetlus- ja vorminõuetele ja parlamendireservatsiooni arvestades või ei vasta õigusselguse põhimõtetele) või materiaalselt PS-ga kooskõlas.4 Käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et määruse nr 9 ning asjassepuutuva sätte kehtestamisel ei oleks järgitud pädevus-, menetlus ja vorminõudeid. Kaebaja kohtule sellekohaseid väiteid esitanud ei ole ning kohtul ei ole ka vastupidist veendumust tekkinud.
30.Piirangu materiaalse põhiseaduspärasuse kontrollimisel tuleb selgitada välja, kas piirangul (erineval kohtlemisel) on üldse legitiimset (PS-ga kooskõlas olevat) eesmärki. Kui legitiimset eesmärki ei leidu, on võrdsuspõhiõiguse piirang lubamatu (RKPJKo 31.01.2007, 3-4-1-14-06, p 30; RKPJKo 02.06.2011, 3-4-1-3-11, p 23). PS § 12 lg 1 sõnastus lubab järeldada, et tegemist on seadusereservatsioonita põhiõigusega. Riigikohus on siiski leidnud, et tegu on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega, mis on piiratav igal PS-ga kooskõlas oleval põhjusel (RKPJKo 18.12.2019, 5-19-42/13, p 56; RKÜKo 07.06.2011, 3-4-1-12-10, p 31), nt riigi raha otstarbekaks ja säästlikuks kasutamiseks (RKÜKo 06.01.2015, 3-4-1-18-14, p 59), menetlusökonoomia tagamiseks (RKPJKo 09.09.2014, 3-4-1-16-14, p 16), maksu lihtsaks administreerimiseks (RKPJKo 29.01.2014, 3-4-1-52-13, p 46.3) jne.5
Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne § 12, komm p 9. Samas, komm p 20.
Samas, komm p 21.
Samas, komm p 22.
Vastustaja on selgitanud, et määruse nr 9 üldine eesmärk oli kultuuri- ja spordivaldkonnas kriisimõjude osaline leevendamine, mitte kriisi mõjude täielik kõrvaldamine. Toetusega püüti saavutada olukorda, kus tagatud oleks valdkonna jätkusuutlikkus ja püsimine. Vastustaja sõnul oli 2 aasta tegutsemise nõude kehtestamise eesmärgiks selekteerida piiratud vahendite tingimustes välja need muusikavaldkonna ettevõtted, kelle puhul saab rääkida jätkusuutlikust tegevusest ning pidevast muusikavaldkonda panustamisest. Kohus nõustub, et riigi eraldatud vahendite otstarbekas ning säästlik kasutamine kriisi tingimustes on legitiimne eesmärk isikute erineval kohtlemisel.
31.Kui piirangut võib teatud eesmärgil seada, tuleb kontrollida, kas piirang ise on mõistlik (RKPJKo 30.10.2019, 5-19-25/9, p 68; RKPJKo 18.12.2019, 5-19-42/13, p 56; RKHKo 12.12.2006, 3-3-1-65-06, p 25) ja asjakohane (RKPJKo 29.05.2015, 3-4-1-1-15, p-d 57 ja 58; RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p 37).6 Vastustaja on selgitanud, et muusikavaldkonna ettevõtteid on palju, samas on valdkonnale iseloomulik, et ettevõtteid luuakse ka ainult paari kontserti andmiseks. Meetme eesmärk ei olnud hüvitada kriisist mõjutatud ettevõtjate kahjusid, vaid hüvitada kulusid, mille katmiseks planeeritud tulud kriisi tõttu oluliselt vähenesid ning see on vahetult seotud jätkusuutlikkuse tagamise eesmärgi saavutamisega. Kohus leiab, et vastustaja põhjendus, et 2 aastat on aeg, mis indikeerib, kas ettevõte on suuteline ka edaspidi valdkonna arengusse panustama, on asjakohane. Kohtu hinnangul võimaldab tegutsemise ajast sõltuva piirangu kehtestamine selekteerida välja need ettevõtted, kes on end tõestanud ning kes on suutnud juba pikemaajaliselt tegutseda. Tõsiasi on see, et piiratud vahendite tingimustes tuleb teha valikuid, kellele ning millistel tingimustel toetust suunata. Tegemist on poliitilise valikuga, mille puhul on ministril ulatuslik kaalutlusruum (Riigikohtu 22.12.2020 otsus nr 5-20-6, p 19). Riigikohus on viidatud lahendis etendusasutuste kontekstis selgitanud, et oluline oli tagada, et võimalikult paljud etendusasutused saaksid piisavalt suurt toetust, mis ka tegelikult aitaks neil kriisi üle elada. Võib vaielda, mille alusel hinnata ettevõtte jätkusuutlikkust. Kuid toetuse jagamine on riigi otsustada. Olukorras, kus kriisist mõjutatud valdkonna ettevõtteid on palju, kuid rahalised vahendid nende toetamiseks on piiratud, tuleb riigil toetuse jagamise tingimuste kehtestamisel arvestada toetuse eesmärki ning selle võimalikku mõju. Vastustaja on asjakohaselt toonud välja, et juhul kui kõigile soovijatele toetus määrata, ei saa keegi piisavalt, et kriisi tegelikult üle elada. Sel juhul ei täidaks toetuse jagamine määruse nr 9 eesmärki – tagada valdkonna organisatsioonide jätkusuutlikkus ja püsimine. Seega on piirang nii mõistlik kui ka asjakohane.
32.Erineva kohtlemise õigustatuse kontrollil tuleb kaaluda erineva kohtlemise eesmärki ja tekitatud erineva olukorra raskust (RKPJKo 29.01.2014, 3-4-1-52-13, p 47; RKPJKo 30.10.2019, 5-19-25/9, p 68; RKPJKo 18.12.2019, 5-19-42/13, p 56). Hinnata tuleb, kas riive intensiivsus on mõõdupärases suhtes taotletavate eesmärkide kaalukusega (RKPJKo 01.09.2005, 3-4-1-13-05, p 23).7 Kuigi valdkonna ettevõtete, kes on tegutsenud vähem kui 2 aastat (sh kaebaja) toimetulek kriisi tingimustes võib olla raskendatum võrreldes nende valdkonna ettevõtetega, kes on tegutsenud vähemalt 2 aastat ja kvalifitseeruvad seega määruse nr 9 alusel toetuse saajate sihtgruppi, kaalub võimalik võrdsuspõhiõiguse riive üles avaliku huvi riigi rahaliste vahendite otstarbeka ja säästliku kasutamise vastu ning muusikavaldkonna kui terviku püsimise vastu.
Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne § 12, p 23. Samas, komm p 24.
Vastustaja tegevusest nähtub ka, et vastustaja on kaalunud toetuse saamise piirangute mõju toetuse saajate ringile. Määruse nr 9 kuni 11.09.2020 kehtinud redaktsioonis (https://www.riigiteataja.ee/akt/130042020029) oli § 4 lg 2 punktis 8 sätestatud taotlejale 3 aasta tegutsemise nõue. Käesoleva asja juurde võetud määruse nr 9 seletuskirjast nähtub, et määruse uue redaktsiooniga sooviti laiendada toetuse saajate sihtrühma, andes võimaluse taotleda toetust olulistele muusikavaldkonna organisatsioonidele, kes esimesse taotlusvooru ei kvalifitseerunud.
33.Lisaks märgib kohus, et kaebajal kui juriidilisel isikul ei ole § 28 alusel subjektiivset õigust riigipoolsele toetusele.
34.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et määruse nr 9 § 4 lg 2 p-s 8 sätestatud 2 aasta tegutsemise nõue on põhjendatud ning proportsionaalne ning kõnealune säte põhiseaduspärane. Seega ei jäta kohus (HKMS § 158 lg 4 alusel) kohaldamata määruse nr 9 § 4 lg 2 p 8 osas, milles see seab taotlejatele 2 aasta tegutsemise nõude.
35.Haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele (HMS § 54). Kuna kaebaja ei vasta määruse nr 9 § 4 lg 2 punktis 8 sätestatud 2 aasta tegutsemise nõudele, oli kaebaja toetuse taotluse rahuldamata jätmine sel põhjusel õiguspärane, kuivõrd kaebaja ei vastanud toetuse saamise tingimustele. Seega on vaidlusalune haldusakt, kultuuriministri 03.12.2020 käskkiri kaebajat puudutavas osas (punkt 2.2) õiguspärane ning antud kooskõlas kehtiva õigusega.
36.Asjaolust, et kaebaja hilisem taotlus uues taotlusvoorus rahuldati, ei saa järeldada, et eelnev, vaidlusalune otsus taotluse rahuldamata jätmise kohta oleks olnud õigusvastane. Erinevad toetusmeetmed on erinevad nii nende eesmärkide, sihtgruppide kui toetusvahendite mahtude poolest. Eelnevalt on käesolevas otsuses selgitatud, et toetusmeetmete, nende mahtude määratlemine ja toetuse saamise tingimuste seadmine on poliitiline otsus, mille korral on valdkonna eest vastutaval ministril lai otsustusruum. Käesolevas vaidluses kohalduva määruse nr 9 sihtgurpiks on spordi- ja kultuurivaldkond riigiüleselt. Kaebaja poolt 03.04.2021 kohtule edastatud kultuuriministri 29.03.2021 käskkirja üheks õiguslikuks aluseks on kultuuriministri 21.01.2021 määrus nr 5 „COVID-19 puhangust tingitud erakorraline abi Ida-Viru ja Harju maakonna kultuurikorraldajatele“. Määruse nr 5 sihtgrupp on seega oluliselt piiratum. Valdkonna eest vastutaval ministril on õigus määratleda need sihtgrupid, kes toetust enim vajavad. Isikul ei ole subjektiivset õigust nõuda kindla toetusmeetme kehtestamist. Seejuures on toetuse jagamiseks eraldatavad ressursid muutuvad. Seega kui kaebaja ühes taotlusvoorus ei kuulunud toetuse saajate sihtgruppi, võibki ta teises taotlusvoorus teistel tingimustel kvalifitseeruda toetuse saajaks.
37.Eelnevast tulenevalt jätab kohus kaebuse rahuldamata ning kultuuriministri 03.12.2020 käskkirja „Toetuse eraldamine eelarvevahenditest “Lisavoor: Kultuuriministeeriumilt seni toetust mitte saanud kontserdikorraldajad, muusikakollektiivid, esitajad ja tugiteenused“ kaebajat puudutavas osas tühistamata.
38.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega tehti otsus kaebaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude välja mõistmist, jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Tristan Ploom
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.