X. X. ja Y.-Y. Y. kaebus Kaitseväe 29.03.2021 käskkirjale nr 144P ja käskkirjale nr 143P ning Kaitseministeeriumi 30.04.2021 vaideotsusele nr 10.41/21/1434 ja vaideotsusele nr 10.4-1/21/1433 Kaebajad: lepinguline esindaja Indrek Kukk Vastustaja I: Kaitsevägi Vastustaja II: Kaitseministeerium Istung 08.10.2021, digitoimik
Menetlusosalised
Asja läbivaatamise viis
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X. X. kaebus. Tühistada Kaitseväe 29.03.2021 käskkirja nr 144P resolutsioon p 1.2 ja selle aluseks olev käskkirja lisa „Ressursimahuka koolituse kulude hüvitamise nõue“. Tühistada Kaitseministeeriumi 30.04.2021 vaideotsus nr 10.4-1/21/1434.
2.Rahuldada Y.-Y. Y. kaebus. Tühistada Kaitseväe 29.03.2021 käskkirja nr 143P resolutsioon p 1.2 ja selle aluseks olev käskkirja lisa „Ressursimahuka koolituse kulude hüvitamise nõue“. Tühistada Kaitseministeeriumi 30.04.2021 vaideotsus nr 10.4-1/21/1433.
3.Mõista Kaitseväelt ja Kaitseministeeriumilt solidaarselt X. X. kasuks välja menetluskulud 1590 eurot.
4.Mõista Kaitseväelt ja Kaitseministeeriumilt solidaarselt Y.-Y. Y. kasuks välja menetluskulud 1590 eurot.
Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29.11.2021. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda
apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X. X. (kaebaja I) ja Y.-Y. Y. (kaebaja II) on lõpetanud Eesti Lennuakadeemia nelja aastase rakenduskõrghariduse õppe õhusõiduki juhtimise õppekava kopteripiloodi peaerialal. Kaebaja I teenis alates oktoober 2018 Kaitseväe juures kopteripiloot-vaatlejana ning alates juuni 2019 täitis lisaks lennuohutusohvitseri ülesandeid kuni oktoobrini 2020, misjärel oli lennuohutusohvitser. Kaebaja II teenis alates november 2017 Kaitseväe juures kopteripilootvaatlejana ning alates oktoober 2020 piloodina. X. X.ile ja Y.-Y. Y.ile (edaspidi kaebajad) selgitati teenistusse asudes, et Kaitsevägi jätkab vähemalt aastani 2025 kopterite opereerimist. Kaitseväe struktuurimuudatusega kavatseti alates 01.01.2021 kaotada õhuväe lennubaasis kopteripilootide ametikohad ja muuta lennuohutusohvitseri ametikoht piloodi ametikohaks, mis tähendab, et kõik kopteripiloodid ning kopteripiloodi taustaga lennuohutusohvitserid pidid ümber õppima lennukipiloodiks.Kaitsevägi pakkus kaebajatele teenistussuhte jätkamist, kas n-ö mittelendaval ja väiksemapalgalisel, kuid auastmelt samaväärsel ametikohal või alternatiivina õppida ümber lennukipiloodiks. Kaebajad nõustusid ümber õppima lennukipiloodiks Kaitseväe korraldatud koolitusel, kuivõrd samaväärset ametikohta samaväärse palgaga (kopteripiloot) polnud Kaitseväel ega mujal avalikus- ega erasektoris pakkuda.
2.Kaitsevägi suunas 11.11.2020 kaebajad 16.11.2020 kuni 31.12.2022 toimuvale lennukipiloodi koolitusele (koolitus) ning kaebajad kohustusid jätkama kaitseväeteenistuses neli aastat alates 16.11.2020. Kaebajaid teavitati, et koolitust viib läbi aktsiaselts Pakker Avio (edaspidi koolitaja) ning et koolitusega seotud kulu on koolitatava kohta 90 030 eurot. Kaitsevägi sõlmis 28.10.2020 koolitajaga hankelepingu koolituse korraldamiseks, mille järgi hankelepingu objektiks on 24 kuud kestev piloodikoolitus neljale õppurile maksumusega ühe õppuri kohta 90 030 eurot. Kaitsevägi lähtus hankelepingut koostades 14.07.2020 sõlmitud raamlepingust ja selle lisast 1 „Tehniline kirjeldus PILOODIKOOLITUS (223656)“: hanke esemeks oli õhuväe kopteripilootide ümberõpe lennukipiloodiks ehk ATP(A) tervikkursus (ATP(A) integrated course), mis muu hulgas pidi koosnema ATP täisprogrammist (680 h) ning MCC teooria (25 h) ja praktika programmist (15 h).
3.Kaitsevägi otsustas 2020 detsembris, et kopterite kasutamist jätkatakse ka aastal 2021, kuid võimalust jätkata kopteripiloodi ülesannete täitmist pakuti neile teenistujatele, kes juba ümberõppes ei osalenud. Kaebajad teavitasid 02.02.2021 e-kirjaga nii õhuväestaabi personaliosakonna ülemat major Lauri Kuusekändu kui ka 03.02.2021 e-kirjaga instruktor major Mati Sikku, et kaebajatel on tekkinud võimalus asuda teenistusse Politsei- ja Piirivalveametis (PPA) kopteripiloodi ametikohale. Kaebajad esitasid 04.02.2021 Kaitseväele teenistusest vabastamise taotlused seoses sooviga asuda teenistusse PPA-s ning 19.02.2021 taotlused piloodikoolituse lõpetamiseks lugedes koolituse viimaseks päevaks 19.02.2021. Kaitsevägi vabastas 29.03.2021 käskkirjadega kaebajad teenistusest.
Kaitsevägi kohustas hüvitamisnõuetega mõlemat kaebajat tasuma ressursimahuka koolituse kulu 14 175 eurot. Nõuetest nähtub, et need koosnevad ATP teooria täisprogrammi ja MCC teooria programmi maksumusest kokku summas 15 120 eurot, millest arvestatakse maha 945 eurot proportsionaalselt koolitusel osaletud aja kohta (kuutasu 315 eurot, koolitusel osaleti 3 kuud).
4.Kaebajad esitasid vaide hüvitamisnõuete tühistamiseks, mille Kaitseministeerium jättis 30.04.2021 vaideotsustega rahuldamata.
5.Kaebajad esitasid Tallinna Halduskohtule (edaspidi kohus) kaebuse koolituskulude tagasimakset puudutavate käskkirjade ja vaideotsuste tühistamiseks. Kohus võttis kaebused menetlusse ja arutas asja istungil.
KAEBAJATE NÕUDED JA PÕHJENDUSED
6.Tühistamisnõuete ja kohustamisnõude aluseks on järgnevad väited.
7.Hüvitamisnõuded on materiaalselt õigusvastased, sest hüvitamisnõueteks puudub õiguslik alus: 1) Kaitseväe ja kaebajate vahel sõlmitud haldusleping ei näinud ette kulude hüvitamist; 2) Kaitsevägi saaks igal juhul nõuda vaid koolitusega reaalselt kantud ja otseses seoses olevate kulutuste hüvitamist. Hüvitamisnõude esitamisega on rikutud kaalutlusõigust: 1) kaalutlusõigus on tervikuna kasutamata jäetud; 2) kaalutlusõiguse teostamisel pole arvestatud oluliste asjaoludega; 3) hüvitamisnõuete esitamine on vastuolus õiguskindluse, õigusselguse ja muude haldusõiguse üldpõhimõtetega. Hüvitamisnõuded on formaalselt õigusvastased, sest hüvitamisnõuete esitamisega on rikutud põhjendamis- ja selgitamiskohustust: 1) ei ole järgitud hüvitamisnõuetele sätestatud kohustuslikke nõudeid; 2) hüvitamisnõuete põhjendused on vastuolus vaideotsuste põhjendustega.
8.Koolituskulude hüvitamisele kohaldatakse avaliku teenistuse seaduses (edaspidi ATS) sätestatut, mis tähendab, et kaitseväeteenistuse seadus (edaspidi KVTS) § 156 sätted on erinormiks ATS-s sätestatu suhtes (KVTS § 101). Koolitusele lähetamise teatisega küsitakse tegevväelaselt nõusolek vastavalt Kaitseministri 06.02.2013 määruse nr 8 „Tegevväelase ressursimahuka koolituse kulu arvestamine ja hüvitamine ning määramata tähtajaga tegevteenistuses olemise kohustuse määramise kord“ § 2 lg-s 1 sätestatule, mis on kooskõlas ka KVTS § 156 lg-s 8 sätestatuga. Koolitusel osalemiseks võib sõlmida halduslepingu (ATS § 32 lg 2) ning eeltoodu tähendab, et kui koolitusel osalemine sõltub teenistuja nõusolekust, sõlmitakse selleks haldusleping. Ressursimahukal koolitusel osalemist on kohtupraktikas ka teist laadi teenistussuhetes peetud halduslepinguga hõlmatuks. Näiteks on leitud vanglateenistuse kontekstis, mida reguleerivad erinormina vangistusseaduse sätted, et ressursimahukas koolitusleping ATS § 32 lg 1 tähenduses on haldusleping HMS § 95 mõistes (Tallinna Ringkonnakohtu määrus asjas nr 2-16-19581, p 17). Ressursimahukal koolitusel osalemist halduslepingu alusel kinnitavad ka seaduse rakendaja selgitused. Koolitusleping on haldusleping, kuna see on avalik-õiguslik mitmepoolne kokkulepe, mis toimub teenistussuhte raames ning juhi diskretsiooniotsuse alusel. Tegemist on üksikjuhtumit reguleeriva halduslepinguga HMS § 98 lg 1 tähenduses. Halduslepingu puhul on lepingu jõustumine seotud nii ametiasutuse kui ka ametniku tahteavaldusega. Seega on kaebajate teatised ning kaebajate antud nõusolekud käsitletavad halduslepingu sõlmimisena, mille tõttu tuleb poolte õigusi ja kohustusi sisustada halduslepingu regulatsioonist
lähtuvalt.
9.Halduslepingutele kohaldatakse tsiviilõiguslike lepingute kohta sätestatut haldusõiguse kohta käivate erisustega (HMS § 105). Haldusleping on tühine, kui sellest ei nähtu isiku õigused ja kohustused (HMS § 63 lg 2 p 5; HMS § 103 lg 1 p 1). Halduslepinguga tuleb poolte õigustes ja kohustustes selgelt kokku leppida: kui puudub vastav kokkulepe, siis puuduvad ka vastavad õigused ja kohustused (võlaõigusseadus § 2 lg 1). Kaebajad olid mõlema teatisega kohustatud osalema lennukipiloodi kursustel ja jätkama teenistuses neli aastat alates 16.11.2020. Muid kohustusi teatistes kaebajatele ei sätestatud. Hüvitamisnõuetes on märgitud, et teatiste alusel on kaebajad võtnud kohustuse jätkata kaitseväeteenistuses neli aastat alates 16.11.2020 või hüvitama koolitusega tekkinud kulutused proportsionaalselt tegevteenistusajale. Vaideotsuses on selgitatud, et kaebajad on võtnud kohustuse jätkata kaitseväeteenistuses ja hüvitama koolitusega tekkinud kulutused proportsionaalselt tegevteenistusajale (vaideotsus p 5). Kaebajad ei ole teatisega võtnud kohustust hüvitada ükskõik millistel tingimustel koolitusega tekkinud kulutused. Kaebajad on teatisega võtnud vaid kohustuse osaleda koolitusel. Halduslepingus tuleb märkida, millised on koolituse katkestamise puhul selle tagajärjed. Eeltoodut kinnitab ka määruse seletuskiri, kus selgitatakse, et nõusoleku küsimise ja andmise eesmärk on teadvustada isikule enne koolitusele suunamist sellega kaasnevaid kohustusi, et tegevväelane oleks teadlik nõude tekkimisest juhul, kui ta otsustab koolituse katkestada või lahkuda tegevteenistusest enne ettenähtud tähtaega.
10.Koolitusele saadetud tegevväelane on kohustatud KVTS § 156 lõike 2 punktides 1–5 nimetatud asjaolude ilmnemisel hüvitama ressursimahukale koolitusele tehtud kulu (määruse § 5 lg 1). Koolituse katkestamisel mõjuva põhjuseta on tegevväelane kohustatud hüvitama proportsionaalselt tegevteenistusajaga ressursimahuka koolitusega otsese kulu, ümberasumise kulu, päevaraha ja välislähetustasu ning lähetusega seotud kulu, mida riik on kandnud (KVTS § 156 lg 2 p-s 1). See tähendab, et kulude hüvitamine on seotud vaid nende kuludega, mida riik on koolituse katkestamise ajaks otseselt seoses koolitustega kandnud. Hüvitamisele kuulub vaid koolitusega seotud otsene kulu, kuid mitte kulu, mis tekkis koolituse katkestamisest ning mis on seotud võimalike koolituspartnerite ja haldusorgani vahelise sisesuhtega. Koolitus katkestati juba 19.02.2021 taotluste alusel ning pärast seda pole kaebajate koolitamisega seoses ühtegi sündmust toimunud. Operatiiv- ja väljaõppe allohvitser veebel Eduard Vära selgitustest nähtub, et 22.03.2021 seisuga on koolituse eest kokku nelja osaleja kohta tasutud 20 964,72 eurot. Raamlepingu p 3 kohaselt toimub koolituse eest arveldamine vastavalt sellele, kui palju teenust on osutatud ning arve teenuse eest tuleb esitada pärast seda, kui teenus on osutatud ning arve tuleb tasuda esitamisest 28 päeva jooksul. Seega nähtub, et koolituse katkestamise ajaks sai maksimaalne hüvitamisnõue kummagi kaebaja kohta olla vaid 4913,61 eurot (5241,18 eurost arvestatud maha 327,57 eurot) proportsionaalselt koolitusel osaletud aja kohta). Pärast 19.02.2021 ei tehtud juba toimunud koolitustega seoses ühtegi kulutust. Eeltoodu on kooskõlas ka seaduse rakendaja enda selgitustega, et kui ametiasutus on koolituskulud ette tasunud, siis peab ametnik need kõik hüvitama, olenemata sellest, kas ta koolitusel käimist jätkab või mitte. Kui aga ametisutus tasub pika perioodi jooksul iga koolituse osa eest eraldi, siis peab ametnik lahkumise korral asutusele hüvitama juba tehtud kulud ning pärast lahkumist toimuvate koolituse osade eest ei tasu. Seega saab nõuda vaid nende kulude hüvitamist, mida Kaitsevägi on reaalselt seoses kaebajate koolitamisega kandnud. Eeltoodu tõttu on hüvitamisnõuded esitatud suuremas ulatuses, kui seda võimaldab seadus.
11.Koolitaja sõnul on ATP teooria täisprogrammi kogumaksumuseks ühe osaleja kohta 12 000
eurot. Seega ei saa olla kuidagi põhjendatud ATP teooria täisprogrammi kulude hüvitamisnõue summas 14 400 eurot. Samuti nähtub raamlepingu p-st 3, et koolitaja esitab arve tellija kontaktisikule pärast seda, kui teenus on osutatud. See tähendab, et koolitajaga sõlmitud lepingute alusel pidi koolituse kuludena tasuma täpselt nii palju, kui teenust osutati. Enne arve esitamist ei saanud ka vastav nõue muutuda sissenõutavaks, s.o kulu tekkida. Samuti ei ole põhjendatud MCC teooria programmi maksumuse hüvitamise nõue, sest tegu on koolituse osaga, mis mõlemal kaebajal oli juba varasemalt läbitud. Kõigil koolitusel osalejatel oli MCC programm läbitud juba varasemalt, mida on selgitatud ka vaietes. Vaideotsustes selgitati, et 11.11.2020 kohustati kaebajaid läbima koolitust ettenähtud mahus ja koolituse sisu osas etteheiteid ei tehtud. Koolitusteatistest nähtub, et kaebajatele ei selgitatud, et koolitus koosneb ka MCC teooria programmist. Kaebajad ei osalenud hanke ega koolitusprogrammi koostamisel. Tegu on Kaitseväe eksimusega hanke korraldamisel, millega on kaebajatele pandud põhjendamatu kohustus.
12.Kaalutlusõigus on haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel, mida tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve (HMS § 4). Kaalutlusõiguse kohaldamine on haldusorgani kohustus, mitte õigus. Koolituse katkestamisel kuulub hüvitamisele proportsionaalselt tegevteenistusajaga ressursimahuka koolitusega seotud kulu, mida riik on kandnud, kui koolitus katkestati mõjuva põhjuseta (KVTS § 156 lg 2 p 1). Mõjuva põhjuse olemasolu välistab hüvitamisnõude. Hüvitamisnõude esitamine ilma kaalutlusõigust teostamata on võimatu, sest igakordselt tuleb kasutada kaalutlusõigust võimaliku mõjuva põhjuse sisustamiseks. Haldusorgan peab kaaluma olulisi asjaolusid, haldusorgani ja tegevväelase põhjendatud huve ning andma hinnangu, kas katkestamise tingis mõjuv põhjus. Hüvitamisnõuetes ei ole sellist kaalutlust kasutatud. Kaalutlusõiguse kasutamata jätmine on üldiselt selline viga, mis on kaalutlusotsuse tühistamise aluseks. Kaitseministeerium on tunnistanud, et hüvitamisnõuete esitamisel on tehtud kaalutlusviga, sest haldusorgan ei ole kaalutlusõiguse kohaldamise kohustust täitnud.
13.Kaalutlusõiguse teostamisel tuleb arvestada kõigi oluliste asjaoludega ning kui kaalutlusõiguse teostamisel on jäetud mõni oluline asjaolu tähelepanuta, on tegemist olulise kaalutlusveaga. Koolituse katkestamise puhuks hüvitamisnõude esitamine on seotud „mõjuva põhjuse“ mõistega, mis on määratlemata õigusmõiste. Selle mõiste tõlgendamine ja rakendamine on kohtu poolt kontrollitav. Olulised asjaolud, millega hüvitamisnõude esitamisel ja mõjuva põhjuse sisustamisel pole arvestatud on eelkõige, et: 1) kaebajad lahkusid kaitseväeteenistusest, sest Kaitsevägi ei saanud pakkuda teenistust nende valitud erialal, 2) kaebajad jätkasid avalikku teenistust nende valitud erialal PPA-s, 3) kaebajate teenistusest vabastamist on selleks esitatud taotluste lahendamisel peetud õigustatuks mõjuva põhjuse tõttu. Mõjuva põhjuse mõiste sisustamisel teenistusest vabastamisel on arvestatud sellega, et kaebajad jätkavad riigi teenistuses siseturvalisuse tagamisel ning just enda valitud erialal, mille kaebajad omandasid nelja aasta jooksul õppides Eesti Lennuakadeemias. Teenistusest vabastamise otsustes peeti teenistussuhte lõpetamise alusena mõjuvaks põhjuseks kaebajate teenistuse asumist PPA-s ning tehti otseselt viide KVTS § 142 lg-s 4 sätestatule: „Tegevväelane võib nõuda määratud ajaga tegevteenistusest erakorralist vabastamist mõjuval põhjustel [ . . . ]“. Vaideotsustes on selgitatud, et soovi töötada muul ametipostil või teise tööandja juures, ei saa lugeda teenistusest vabastamise ega ka hüvitamisnõude esitamisel mõjuvaks põhjuseks. Seega on jäetud hüvitamisnõude puhul arvestamata asjaoluga, et teenistusest lahkumine ei
olnud seotud lihtsa sooviga teenida kõrgemat palka ega asjaoluga, et leiti „teine tööandja“. Tegelikult jätkasid kaebajad teenistust teises riigiasutuses kopteripiloodi erialal. Kõige laiemas tähenduses ei olnud kaebajate jaoks tegu „teise tööandjaga“, sest kaebajad jätkavad riigi teenistuses ning panustades oma tegevusega riigi turvalisusesse sama palju või rohkem, kui vastustaja I teenistuses. Kusjuures mõlemad kaebajad asusid PPA-s teenistusse väiksema teenistustasuga, kui see oli vastustaja I juures. Samuti on jäetud täielikult arvestamata asjaoluga, et teenistusest vabastamist on peetud põhjendatuks mõjuva põhjuse tõttu, mis peab tähendama, et ka koolituse katkestamine toimus mõjuva põhjuse tõttu. Kui teenistusest vabastamine toimus mõjuva põhjuse tõttu, siis tulnuks seda ilmselgelt arvestada ka hüvitamisnõuete esitamisel, sest teenistusest vabastamine ja koolituse katkestamine toimus samade asjaolude tõttu. Arvestada tuleb ka sellega, et koolitusel osalemine oli kaebajate jaoks sundkäik, mitte vabast tahtest lähtuv otsustus - kaebajad olid sisuliselt valiku ees, kas jätkata teenistust n-ö mittelendaval ametikohal, mis erineb täielikult kaebajate senisest erialast, või läbida koolitus erialal, mis on küll lähemal kaebajate valitud erialale, kuid erineb siiski oluliselt sellest, mis on olnud kaebajate kutsumus ja sellest lähtuv karjäärivalik.
14.Haldusakti andmisel tuleb järgida õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtteid (Põhiseaduse § 10). Õigusselguse põhimõtte kohaselt peab haldusorgani tegevus olema piisavalt selge ja arusaadav, et isikutel oleks mõistlik võimalus riigi tegevust ette näha ja kohandada oma tegevust sellele vastavalt (PS § 13). Kaitsevägi selgitas kaebajatele 09.02.2021, et koolitusele on seni nelja koolitatava kohta kulunud 20 964,72 eurot, s.o mõlema kaebaja poolt kuuluks koolituse mõjuva põhjuseta katkestamisel hüvitamisele 5 241,81 eurot. Kaitsevägi selgitas, et kuu ajaga viidatud summad tõenäoliselt ka kasvavad. Kaitsevägi kinnitas, et hüvitamisele kuulub äärmisel juhul vaid kulu, mis on kantud enne koolituse katkestamist. Personaliosakonnaülem selgitas kaebajatele telefoni teel veel täiendavalt, et vastustajal I võivad tekkida koolituse katkestamisest täiendavad kulud, mis tulenevad sõlmitud hanke- ning raamlepingust, kuid nende kulude kandmise eest kaebajad ei vastuta. Kaebajad mõistsid antud selgitusi nii, et kui kaebajad jätkavad koolitusel osalemist, siis kasvab ka võimalik koolituse katkestamisel hüvitamisele kuuluv summa, mis tähendab, et kaebajatele on kasulikum koolitus katkestada pigem varem kui hiljem. Kaitsevägi ei andnud kaebajatele pärast 09.02.2021 kuid enne hüvitamisnõudeid teada, et antud summa kujuneb oluliselt suuremaks, s.o kolm korda suuremaks. Seega oli kaebajatel õiguspärane ootus, et hüvitamisnõue (kui see esitatakse) ei ületa mingil juhul 09.02.2021 teada antud summat, kui koolitusel osalemine ka viivitamatult katkestatakse. Sellest lähtuvalt ei saanud kaebajad näha ette ka riigi tegevust ega kohandada oma tegevust vastavalt sellele. Kui kaebajad oleks 09.02.2021 saanud info, et hüvitamisnõue esitatakse oluliselt suuremas ulatuses, siis oleks olnud võimalik teenistusest vabastamise taotlus veel ka tagasi võtta. Kaitseväe tegevus on vastuoluline ka muus osas. Kaebajatele selgitati teenistusse asudes, et kopterite opereerimine jätkub vähemalt aastani 2025. Kaitsevägi otsustas, et kopterite opereerimine lõppeb juba 2020. Kaitsevägi otsustas 2020 lõpus, et kopterite opereerimine jätkub veel vähemalt 2021, kuid selleks hetkeks olid kaebajad juba andnud nõusoleku koolitustel osalemiseks. Seega ei olnudki kaebajatel võimalik mõistlikult oma tegevust ette planeerida, sest poole aasta jooksul muutis Kaitsevägi oma varasemaid otsuseid kaks korda. Eeltoodust nähtub, et Kaitseväe tegevus haldusaktide andmisel ja halduslepingute sõlmimisel ei ole järginud kaebajate õiguspärast ootust ega õiguskindluse põhimõtet. Kuna Kaitsevägi on andnud vastuolulist infot nii hüvitamisnõude suuruse kohta kui ka oma enda tegevuse kohta, siis pole kaebajatel olnud võimalik riigi tegevust ette näha ja kohandada oma tegevust vastavalt sellele.
15.Koormav haldusakt peab olema kirjalikult põhjendatud (HMS § 56 lg 1), mis tähendab, et hüvitamisnõude kujunemine peab olema isikule arusaadav.
Põhjendamiskohustuse täitmiseks on hüvitamisnõude esitamisel nähtud ette täiendavad sätted, mille kohaselt peab hüvitamisnõue sisaldama koolitusega seoses tehtud kulude loetelu, maksumust ja kogusummat. Samuti peavad olema avatud hüvitamisele kuuluva summa komponendid (määrus § 2 lg 3 p-d 6 ja 7). See tähendab, et hüvitamisnõudes peab näitama täpselt, kuidas on koolitusele kulunud summa jaotunud ning mille eest seda nõutakse. Seda tuleb eriti teha olukorras, kus kaebajale on eelnevalt selgitatud, et koolitusele on kulunud oluliselt erinev summa, ning kus koolituse komponendid ise on arvestatud tunnipõhiselt. Hüvitamisnõudes on vaid märgitud, et ATP täisprogrammi maksumus on 14 400 eurot ühe õppuri kohta ning MCC teooria programmi maksumuse 720 eurot ühe õppuri kohta. Sellega ei ole täidetud põhjendamisnõuet. Hüvitamisnõudes ei ole avatud hüvitamisele kuuluva summa komponendid. Kaebajatele ei saanud sellise hüvitamisnõude kujunemine olla kuidagi arusaadav ega põhjendatud.
16.Istungil viitasid kaebajad Kaitseväe ja koolitaja vahel sõlmitud raamlepingu p-le 7.4., mis annab Kaitseväele õiguse raamlepingu alusel sõlmitud hankeleping igal ajal üles öelda, kui kaob olulises ulatuses vastav vajadus.
VASTUSTAJATE SEISUKOHT
17.Vastustajad ei nõustu kaebusega ja põhjendavad oma seisukohti järgnevalt.
18.Kaitseväeteenistuse seadus (edaspidi KVTS) on eriseadus avaliku teenistuse seaduse (edaspidi ATS) suhtes, ning KVTS-s reguleeritud tegevteenistusele kohaldatakse ATS-i KVTSis toodud erisustega (KVTS § 1 lg 3). Tegevväelase ressursimahuka koolitusega seonduv on reguleeritud KVTS §-is 156. Tegevväelasele antava ressursimahuka koolituse regulatsioon erineb ATS-is sätestatust, arvestades Kaitseväe pikaajalise praktikaga tegevväelastele erialase koolituse võimaldamisel. Näiteks, on ATS-is antud ametiasutusele kaalutlusõigus ressursimahukal koolitusel osalemiseks halduslepingu sõlmimiseks (ATS § 32 lg 2). Sellist kaalutuslõigust KVTS §-is 156 toodud ei ole ja Kaitsevägi saab tegevväelase saata ressursimahukale koolitusele üksnes tegevväelase kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud nõusolekul (KVTS § 156 lg 8). Seega, ei kohaldu tegevteenistusele ATS-is toodud ressursimahuka koolituse regulatsioon, sh kohustus sõlmida haldusleping. Tegevväelase ressursimahukale koolitusele saatmine ning ressursimahuka koolituse kulu hüvitamise nõude esitamine on tegevteenistussuhtest tulenev nõue. Seega, ei kohaldu kaebajate antud nõusolekutele halduslepingule ettenähtud nõuded. Eeltoodust tulenevalt, ei saa nõustuda kaebajate väitega, et nad ei ole võtnud kohustust tasuda koolituskulude eest, vaid ainult kohustuse jätkata teenistuses neli aastat alates 16.11.2020. Tegevväelase kohustus, hüvitada ressursimahuka koolituse kulu proportsionaalselt tegevteenistusajaga, tuleneb otse KVTS § 156 lg-st 2. Kaitseministri 06.02.2013 määrus nr 8 „Tegevväelase ressursimahuka koolituse kulu arvestamine ja hüvitamine ning määramata tähtajaga tegevteenistuses olemise kohustuse määramise kord“ (edaspidi määrus) reguleerib tegevteenistuses olemise kohustuse pikkust, mis ei või olla pikem kui 10 aastat koos koolitusel oldud ajaga (määruse § 4). Määruse § 2 sätestab ressursimahuka koolituse kulu arvestamise teatise vorminõuded. Teatises toodud koolituskulude kogusumma ja teenistuses olemise kohustuse kestus sisustavad konkreetsel juhul KVTS § 156 lg-s 2 toodud summalist ja ajalist kohustust. Nõusoleku andmisega ressursimahukal koolitusel osalemiseks, kinnitab tegevväelane, et ta on aru saanud nii tegevteenistuses olemise kohustuse pikkusest kui ka varasema teenistusest lahkumise korral ressursimahuka koolituse kulu hüvitamise kohustusest proportsionaalselt tegevteenistusajale ehk siis võimaliku hüvitatava summa suurusest. Lisaks, juhivad vastustajad tähelepanu, et kaebajate poolt allkirjastatud ressursimahuka koolituse kulu arvestamise teatisel on aluseks märgitud KVTS § 156 lg 7, millega määratakse mh ressursimahuka koolituse kulu arvestamine ja selle hüvitamine, vastavalt määrusele.
19.Kaebajad leiavad, et Kaitsevägi saaks igal juhul nõuda vaid koolitusega reaalselt kantud ja otseses seoses olevate kulutuste hüvitamist. Määruse § 3 lg 3 kohaselt võib ressursimahuka koolituse kulu hüvitamise nõudes sätestatud kulude loetelu, maksumus ja kogusumma erineda enne koolitust koostatud ressursimahuka koolituse kulu arvestamise teatises koolituskulude loetelust, eeldatavast maksumusest ja kogusummast nende kulude osas, mis täiendavalt tehti või jäeti tegemata seoses tegevväelase ressursimahuka koolitusega. Määruse § 3 lg 1 kohaselt esitatakse tegevväelasele ressursimahuka koolituse kulu hüvitamise nõue koos tegevteenistussuhte lõpetamise või sõjaväelise auastmega rahuaja ametikohalt vabastamise käskkirjaga, või 30 päeva jooksul KVTS § 156 lg 2 punktis 1 sätestatud asjaolust teada saamisest arvates. Nõude esitamise aja sätestamisel on võetud arvesse, et osa kulusid võib ilmneda pärast koolituse lõppemist. Seega, ei saa vastustajad nõustuda kaebajate väitega, et hüvitamisele kuulub üksnes kulu, mis on tehtud enne koolituse katkestamist. Kaitsevägi võttis koolitajaga sõlmitud hankelepinguga rahalise kohustuse. Hankelepingu kohaselt ei olnud koolitus osadeks jaotatud viisil, mis oleks näinud ette koolituse etappide eraldi planeerimise ja nende eest tasumise. Tuleb asuda seisukohale, et koolitajal oli ootus, et Kaitsevägi täidab oma lepingulised kohustused, tagades õpingutele 4 koolitatavat ja saab selle eest ka kokkulepitud tasu. Tulenevalt eeltoodust oli tegemist koolitusega seotud otsese kuluga ehk koolitustasuga. Tegevväelaste ressursimahukat koolitust reguleerib KVTS § 156 ja seega tuleb poolte õiguste ja kohustuste määratlemisel lähtuda KVTS-is toodud sätetest. KVTS § 156 lg 2 kohaselt on hüvitatavaks kuluks koolitusega seotud otsene kulu – seega, kaebajate poolt koolituse katkestamisel oli Kaitseväel kohustus tasuda koolitajale kokku 90 030 ühe kaebaja kohta ning see summa nõuda sisse kaebajatelt. Kaitsevägi asus koolitajaga koolituskulude osas läbirääkimistesse seoses kaebajate poolt sooviga ennetähtaegselt tegevteenistusest lahkuda. 25.03.2021 toimunud kohtumise tulemusena jõuti koolitajaga järgmisele kokkuleppele: 1) Hankelepingu muudatuse tingis piloodikoolituse mahu CPL(A) vähendamine 50% võrra Kaitseväest tulenevatel põhjustel. Selle tulemusel jääb hankelepingu esemeks piloodikoolitus CPL(A) kahele õppurile; 2) Tellija tasub 2 piloodikoolituse 19.02.2021 katkestanud õppuri eest kokku 25 200 eurot
(+KM):
3) ATP teooria täisprogrammi maksumuse 12 000 eurot (+KM) üks õppur; 4) MCC teooria 25h maksumuse 600 eurot (+KM) üks õppur. Teooriatundide eest tasumine oli põhjendatud, kuna koolitaja kasutas teooriakoolituse läbiviimiseks alltöövõttu, et tagada kvaliteetne teooriaõpe. Seetõttu, oli koolitaja sõlminud eelkokkulepped ning võtnud kohustused grupikoolituste eest tasumiseks, olenemata osalevate isikute arvust. Teiste hankelepingu lisades toodud koolituse osade eest kaebajate eest tasu ei nõutud. Kokkulepet Kaitseväe ja koolitaja vahel võib pidada tulemuslikuks, kuivõrd koolitaja ei esitanud arvet teiste hankelepingu lisades toodud koolituse osade eest, mida kaebajad nõustusid läbima omapoolsete nõusolekute andmisega ressursimahukal koolitusel osalemiseks ning Kaitseväel õnnestus kaebajatele vastu tulles hankelepinguga kokkulepitud summat märkimisväärselt vähendada. Kokkulepe Kaitseväe ja koolitaja vahel oli saavutatud enne kaebajate tegevteenistusest vabastamist ning ressursimahuka koolituse hüvitamise nõue esitati koos tegevteenistusest vabastamise käskkirjadega vastavalt määruse § 3 lg-le 1, mille kohaselt esitab Kaitsevägi tegevväelasele ressursimahuka koolituse kulu hüvitamise nõude koos tegevteenistussuhte lõpetamise või sõjaväelise auastmega rahuaja ametikohalt vabastamise
käskkirjaga, või 30 päeva jooksul KVTS § 156 lg 2 punktis 1 sätestatud asjaolust teada saamisest arvates.
20.Kaebajad toovad välja, et põhjendatud ei ole MCC teooria programmi maksumuse hüvitamise nõue, sest tegu on koolituse osaga, mis mõlemal kaebajal oli juba varasemalt läbitud. Käesolevas menetluses ei oma antud asjaolu sisulist tähendust, kuna kaebajad andsid 11.11.2020 nõusoleku enda koolitusele suunamiseks maksumusega 90 030 eurot. Kaebajatel oli nõusoleku andmisele eelnevalt õigus ja võimalus küsida koolituse kohta lisaselgitusi. Kui kaebajatel oleks olnud kahtlusi koolituse sisulise vastavuse osas, oleks kaebajad pidanud vastavasisulise vaide esitama 30 päeva jooksul nõusoleku andmisest (KVTS § 214 lg 2 p 3).
21.Kaebajad esitasid 04.02.2021 Kaitseväele teenistusest vabastamise taotlused seoses sooviga asuda teenistusse Politsei- ja Piirivaleametis. Tegemist oli omal soovil tegevteenistusest vabastamisega KVTS § 140 lg 1 punkti 1 alusel. Arvestades, et ressursimahuka koolituse kulu tuleb hüvitada, kui isik vabastatakse tegevteenistusest KVTS § 140 lg 1 punkti 1 alusel (KVTS § 156 lg 2 punkt 2), oli Kaitseväel alus ja kohustus ressursimahuka koolituse kulu hüvitamist kaebajatelt nõuda.
22.Kaebajate hinnangul olid olulisteks asjaoludeks, millega hüvitamisnõude esitamisel ja mõjuva põhjuse sisustamisel arvestada: 1) kaebajad lahkusid kaitseväeteenistusest, sest Kaitsevägi ei saanud pakkuda teenistust nende valitud erialal; 2) kaebajad jätkasid avalikku teenistust nende valitud erialal PPA-s; 3) kaebajate teenistusest vabastamist on selleks esitatud taotluste lahendamisel peetud õigustatuks mõjuva põhjuse tõttu. Ei oma tähtsust, mis oli kaebajate varasem eriala. Kaitsevägi on lõpetamas opereerimist helikopteritega ja sellest asjaolust lähtudes tehti kaebajatele ettepanek ümberõppeks. Oluline on siinjuures lähtuda asjaolust, et Kaitsevägi vajas teise suunitlusega piloote ja kaebajad olid nõus osalema ümberõppes, siinjuures osalema ressursimahukal koolitusel maksumusega 90 030 eurot kaebaja kohta. Seega, on sellest tulenevalt oluline hinnata osapoolte ootusi ja nõudmisi teineteise suhtes. Kaitsevägi pakkus kaebajatele võimalust jätkata tegevteenistuses ning kuivõrd kaebajad olid nõus jätkama tegevteenistuses (esitades 27.10.2020 ja 13.11.2020 Kaitseväele omapoolsed taotlused tegevteenistuses jätkamiseks) ja samuti olid valmis ja nõus osalema ümberõppes, võtsid osapooled pikemaajalisi kohustusi, sh võtsid kaebajad nõusoleku andmisega kohustuse osaleda ressursimahukal koolitusel ning arvestada ressursimahukal koolitusel osalemisega seotud nõuetega (sh selle katkestamisel koolitusega seotud kulude hüvitamisega). Kaebajate soov tegevteenistusest lahkuda põhjendusel, et Kaitsevägi ei pakkunud neile erialast tööd, ei saa lugeda oluliseks asjaoluks, kuna kokku oli lepitud uutes põhimõtetes, millega kaebajad olid nõus. Kaebajad nõustusid jätkama tegevteenistuses ja osalema ümberõppeks vajalikul ressursimahukal koolitusel. Samuti, ei ole tegevväelase ressursimahuka koolituse kulu hüvitamisel oluline, kas isik jätkab teenistust avalikus sektoris või mitte. Tegevteenistusest lahkumine omal soovil teenistuses jätkamise kohustuse ajal toob igal juhul kaasa koolituskulu hüvitamise nõude. Tegevteenistuse eripäraks on asjaolu, et suurem osa teenistusest on ettevalmistus sõjaaja ülesanneteks. See ettevalmistus kätkeb endas ka koolitusel osalemist, mis võib osutuda väga kulukaks (mh käesolevat kaebust puudutav ressursimahukas koolitus summas 90 030 eurot ühe kaebaja kohta) ja olla tagatud riigi poolt. Ei ole tavapäratu, et 30-aastase tegevteenistuse jooksul viibib tegevväelane kokku 10 aastat koolitustel. Sellest tulenevalt, on KVTS-is nähtud ette rangemad ressursimahuka koolituse nõuded ja kohustused, võrreldes muu avaliku sektoriga.
23.KVTS § 142 lg 3 ja lg 4 kohaselt võib tegevväelane nõuda määratud ajaga tegevteenistusest erakorralist vabastamist asutusepoolse olulise rikkumise tõttu või mõjuval põhjustel, eelkõige kui tegevväelase terviseseisund või perekondlikud kohustused ei võimalda tal rahuaja ametikohal ettenähtud tööd teha. Tuginedes kaebuses toodule, oli kaebajate tegevteenistusest lahkumise ajendiks soov asuda varasemalt omandatud erialal tööle PPA-s. Soovi töötada muul ametipostil või teise tööandja juures, ei saa lugeda KVTS § 142 lg 4 kohaselt mõjuvaks põhjuseks. Seda on silmas pidanud ka seadusandja. KVTS seletuskirja kohaselt „Tingimuste sätestamine eristab tegevväelasi, kellel on teenistusest vajalik lahkuda tõesti ainult Kaitseväepoolsete rikkumiste tõttu või oma tervise pärast või perekondlikest kohustustest lähtuvalt, mitte suurema palga pärast“. Lähtudes KVTS § 140 lg 1 punktist 1, § 142 lg 3 ja 4, ei ole alust tegevväelast vabastada määratud ajaga tegevteenistusest tegevväelase soovil ilma eeltoodud põhjusteta. Kaitsevägi, võttes arvesse kaebajate soovi teise tööandja juures töötada ning hinnates kaebajate motivatsiooni Kaitseväes edasi teenimiseks, rakendas kaalutlusõigust ja otsustas kaebajatele vastu tulles kaebajad ennetähtaegselt tegevteenistusest vabastada, kuid sellist vabastamist ei saa siduda ressursimahuka koolituse kulu hüvitamisega. Tegevväelasel tuleb hüvitada ressursimahuka koolituse kulu kui ta vabastatakse tegevteenistusest KVTS § 140 lg 1 punkti 1 alusel (KVTS § 156 lg-s 2). Kuna kaebajad vabastati tegevteenistusest KVTS § 140 lg 1 p 1 alusel, lasub neil hoolimata tegevteenistusest vabastamise asjaoludest kohustus hüvitada ressursimahuka koolituse kulu.
24.Kaebajad leiavad, et hüvitamisnõuete esitamine on vastuolus õiguskindluse, õigusselguse ja muude haldusõiguse üldpõhimõtetega ning hüvitamisnõuded on formaalselt õigusvastased, sest hüvitamisnõuete esitamisega on rikutud põhjendamis- ja selgitamiskohustust. Kuni 04.02.2021 toimunud kirjavahetusest selgus, et konkreetselt selleks hetkeks tehtud kulude osas täpsed andmed puudusid. Kaitseväe poolt antud info osas võimalikust hüvitatavast koolitustasust ei olnud tol hetkel täit selgust, kuivõrd puudusid andmed koolitajaga hiljem saavutatud kokkuleppega väljanõutavast summast. Vastustajad juhivad tähelepanu, et kaebajatele saadetud kirjavahetuses kajastus hüvitatava summa hinnanguline vahemik 12 000 16 000 eurot, mille piiresse kaebajatelt välja nõutav summa ka jäi. Kaitseväe poolt 09.02.2021 kaebajatele saadetud kirjas toodi välja, et selle hetke seisuga oli hüvitatava summa arvestuse aluseks 5 241,18 eurot. Samas lisati, et summa ilmselt kasvab. On oluline mainida, et selleks hetkeks ei olnud Kaitseväel teada, mis ulatuses koolitajaga kokkuleppele jõutakse. Seega, ei saa asuda seisukohale, et kaebajad said eeldada, et hüvitatav summa on just see, millele kirjavahetuses on viidatud, kuivõrd arvestades antud nõusolekut ressursimahukale koolitusele suunamiseks ja koolituse kogumaksumust (90 030 eurot kaebaja kohta), on igati arusaadav, et summa võib suureneda. Arvestades, et tegevteenistusest vabastamise taotluse esitamise hetkeks 04.02.2021, ei olnud konkreetset summat Kaitseväe poolt edastatud, ei saa asuda seisukohale, et kaebajad tegid tegevteenistusest lahkumise otsuse vaid sellepärast, et koolituse katkestamisel oleks hüvitatava summa arvestamise aluseks 5 241,81 eurot. Nimetatud summa oli 09.02.2021 hetke seisuga teadaolev summa, mis edastati kaebajatele samuti 09.02.2021 e-kirjaga ning arvestades eeltoodud kuupäevi, ei saanud see olla ajendiks tegevteenistusest lahkumise otsuse langetamisele. Tähelepanu tuleb juhtida sellele, et kaebajad olid teadlikud, et nad on suunatud ressursimahukale koolitusele, mille kulu on kokku 90 030 eurot kaebaja kohta. Samuti, oli kaebajatele teada, et ressursimahukal koolitusel osalemisega võtsid nad endale kohustuse jätkata tegevteenistuses Kaitseväe koosseisus ettenähtud ametikohal 4 (neli) aastat alates
16.11.2020 või hüvitada nimetatud koolitusega tekkinud kulutused proportsionaalselt tegevteenistusajale. Asjakohane ei ole kaebajate väidet, mille kohaselt, olles olnud teadlikud 09.02.2021 hüvitatava kulu lõplikust summast, oleks kaebajatel olnud võimalik teenistusest vabastamise taotlust veel tagasi võtta. Vastustajad peavad oluliseks mainida, et tegevteenistusest vabastamise taotluse (tahteavalduse) tagasivõtmist reguleerib tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 72, mille kohaselt tahteavaldust ei loeta tehtuks, kui enne tahteavaldust või sellega ühel ajal jõuab tahteavalduse saajani tahteavaldust tagasivõttev tahteavaldus. Muudel juhtudel, pärast tahteavalduse jõustumist, ei ole võimalik tahteavaldust enam tagasi võtta ega tühistada. Seega, tegevteenistusest vabastamise taotlus jõustub selle jõudmisest Kaitseväeni ja seda saab muuta või tühistada vaid poolte kokkuleppel kuni avalduses näidatud tegevteenistuse lõppemise kuupäevani. Sellest tulenevalt, ei saanud kaebajad eeldada, et tegevteenistusest vabastamise taotluse esitamise hetkeks, so 04.02.2021, on nende poolt võimaliku hüvitatava summa arvestamise aluseks 5 241,81 eurot ning et neil on võimalus hiljem, summa mittesobivusel, oma taotlus tagasi võtta. Kaebajate hinnangul ei ole hüvitamisnõude puhul järgitud hüvitamisnõudele ettenähtud spetsiifilisi nõudeid. Vastustajad sellega nõustuda ei saa. Hüvitamisnõudes on toodud välja hüvitatava kulu arvestus konkreetsete koolitusmoodulite osas, mis tuli Kaitseväel seoses kaebajate koolituse katkestamisega ja seoses tegevteenistusest vabastamisega koolitajale tasuda. On oluline juhtida tähelepanu asjaolule, et koolituskuludeks on määruse § 1 lg 2 kohaselt: õppemaks või koolitustasu, sõidukulu, majutuskulu, ümberasumiskulu, välislähetuse päevaraha ja lähetustasu, kindlustus- ja ravikulu, toitlustamisega seotud kulu, muu koolitusega seotud kulu, koolitusruumide ja -inventari rent, muu lähetusega seotud kulu. Hüvitamisnõudes oli toodud koolitustasu, kui ühe koolituskulu komponendi, arvestus, mis oli ka ainuke koolituskulu komponent. Kaebajad ei saanud eeldada, et Kaitsevägi jaotaks koolitustasu veelkord osadeks, kuna koolitustasu oli toodud ühtse summana kaebajate poolt 11.11.2020 allkirjastatud nõusolekutes. Samuti ei saa nõustuda kaebajate väitega, et rikutud on põhjendamiskohustust. Vastustajad asuvad seiskohale, et hüvitamisnõudes olid toodud kõik olulised põhjendused, mis omasid olulisust hüvitamisnõude esitamisel.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
25.Kohus leiab, et kaebajate kaebus tuleb rahuldada.
26.Kaebuse lahendamise seisukohast ei oma tähendust: 1) kas Kaitseväel oli kaebajate teenistusse asumisel kavatsus kasutada koptereid aastani 2025; 2) mis põhjustel otsustas Kaitsevägi 2020.a loobuda kopterite kasutamisest alates 01.01.2021; 3) mis põhjustel otsustas Kaitsevägi 2020.a detsembris jätkata kopterite kasutamist 2021.a. Oluline on, et muutunud oludes tegid kaebajad vabatahtliku otsuse jätkata Kaitseväes lennukipilootidena, nõustudes 11.11.2020 minema koolitusele ümberõppe eesmärgil (kaebuse lisa 7,8). Samuti tegid kaebajad 04.02.2021 tegevteenistusest lahkumisavaldust esitades vabatahtliku otsuse, mis olid tingitud võimalusest asuda teenistusse PPA-s kopteripiloodina (kaebuse lisa 12).
27.Koolitusteatises viidati Kaitseväeteenistuse seadusele § 156 lõike 7 alusel ning kaitseministri 06.02.2013 määrusele nr 8 „Tegevväelase ressursimahuka koolituse kulu arvestamine ja hüvitamine ning määramata tähtajaga tegevteenistuses olemise kohustuse määramise kord” ning selgitati, et kaebajad on koolitusel osalemisest tulenevalt kohustatud jätkama tegevteenistuses 4 aastat alates 16.11.2020. Koolitusteatises oli märgitud koolituse kulu
90 030 eurot. Koolitusteatises puudus regulatsioon koolituse katkemise korral koolituskulude tagasinõude kohta.
28.Kaebajad sõlmisid koolitusteatise kohta nõusolekut andes koolituslepingu (KVTS § 156 lg 8). Seda kinnitasid kaebajad istungil (salvestis 10:05:36, 10:06:59). Kaebajad teadvustasid lepingut sõlmides, et neil on kohustus jätkata tegevteenistuses 4 aastat alates 16.11.2020. Kui kaebajad said teada võimalusest asuda teenistusse PPA-s kopteripiloodina, siis teadvustasid nad, et kaitseväeteenistusest omal soovil lahkudes tuleb hüvitada koolituskulu. Selle tõendiks on kaebajate kirjavahetus Kaitseväe esindajatega 02.02.2021-09.02.2021 (kaebuse lisa 12,13). Kirjutan seoses mõne küsimusega, mis mul tekkis ressursimahuka koolituse lõpetamise kohta. Palun võimalusel vastust tänase päeva jooksul, et saaksin teha töölepingu lõpetamise osas kaalutletud otsuse., et Teie nõuande kohaselt uurisin täpsemalt töölepingu ja koolituse lõpetamisega seotud võimalusi ja kohustusi. Lugesin lepingu uuesti läbi ja tutvusin Kaitseväeteenistuse seaduse ja määrusega „Tegevväelase ressursimahuka koolituse kulu arvestamine ja hüvitamine ning määramata tähtajaga tegevteenistuses olemise kohustuse määramise kord“. Seega, minu küsimused on järgnevad:
1.Kas olen õigesti aru saanud, et järelikult pean hüvitama koolitusest proportsionaalselt selle osa, mis on koolituse katkestamiseni minu koolitamisele asutus kulutanud ehk alates 16.11.2020 kuni koolituse katkestamiseni? (kaebaja II 05.02.2021 11:33 e-kiri, kaebuse lisa 13). Kirjavahetusest nähtub, et küsimus ei ole mitte selles, kas koolituskulu tuleb hüvitada, vaid mis ulatuses tuleb kulu hüvitada. Kaebaja II küsimused lähtuvad tegevteenistusest omal soovil lahkumisest (KVTS § 140 lg 1 p 1). Selle aluse esinemisel tuleb koolituskulu hüvitada (KVTS § 156 lg 2 p 2).
29.Koolituslepingu puhul võivad lepingupoolte kohustused olla kindlaks määratud lepingus või sätestatud seaduses (VÕS § 23). Ressursimahuka koolitusega seotud kulu tagasimaksmise kohustus on sätestatud KVTS § 156 lg-s 2 ja KVTS alusel kehtestatud määruses. Järelikult ei välista koolitusteatises koolituskulude tagasinõude regulatsiooni puudumine vastava nõude esitamist. Kaebajad vabastati teenistusest omal soovil KVTS § 140 lg 1 p 1 alusel (29.03.2021 käskkirjade p 1, kaebuse lisa 1, 2). KVTS § 142 omab tähendust teenistusest vabastamise aluste ja tähtaegade osas lähtuvalt teenistuse olemusest (määramata ajaga, määratud ajaga). Seadus ütleb üheselt, et omal soovil tegevteenistusest vabastamisel tuleb koolituskulu hüvitada (KVTS § 156 lg 2 p 2 viitega KVTS § 140 lg 1 p 1). Seega oli Kaitseväel õiguslik alus kohustada kaebajaid hüvitama koolituskulu.
30.Tuleb eristada kahte õigussuhet: Kaitseväe ja kaebajate õigussuhet seoses tegevteenistuse ja ressursimahuka koolitusega ning Kaitseväe ja koolitaja õigussuhet hanke- ja raamlepingu alusel. Kaitseväe ja koolitaja vahel on sõlmitud raamlepingu p 7.4. (kaebuse lisa 10), mis annab Kaitseväele õiguse raamlepingu alusel sõlmitud hankeleping igal ajal üles öelda, kui kaob olulises ulatuses vastav vajadus. Kohus tõlgendab seda sätet selliselt, et Kaitseväel oli õigus ühepoolselt hankelepingut muuta lähtuvalt vajadusest. Olukord, kus kavandatud 2-aastase koolituse puhul jääb koolituse alguses 4 koolitatava asemel 2 koolitatavat, vastab raamlepingu p-le 7.4. Hankelepingu muutmisele tugineb ka vastustaja (Kaitseväe vastus kaebusele p 17).
Raamlepingus ei ole reguleeritud Kaitseväe varalisi kohustusi koolitaja ees koolituse katkestamise korral. Kaitsevägi nõustus läbirääkimiste tulemusel koolitajaga hüvitama kulutusi teatud tegevuste eest, mille osas oli koolitaja eelkokkuleppeid sõlminud (Kaitseväe vastus kaebusele p 17). Seetõttu nõudis Kaitsevägi mõlemalt kaebajalt koolituskulu 14 175 eurot hüvitamist. Kohtule ei ole teada, mis põhjustel võttis Kaitsevägi endale kohustuse hüvitada koolituskulud ka tegevuste eest, mis olid küll planeeritud, kuid jäid toimumata (edaspidi täiendav kulu). Kaitseministeeriumi esindaja ei osanud istungil selgitada, miks Kaitsevägi nõustus sellise koolitaja nõudega, kuna läbirääkimistel osalesid Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse esindaja(d) (salvestis 11:02:23). Eeltoodust tulenevalt ei ole kohus veendunud, et täiendav kulu on käsitatav ressursimahuka koolitusega seotud otsese kuluna KVTS § 156 lg 2 p 2 mõttes, mida saab kaebajatelt välja mõista. Kaitsevägi võis läbirääkimiste tulemusel võtta endale kohustuse hüvitada koolitajale täiendav kulu. Kuid Kaitsevägi oleks pidanud arvestama, et kaebajad ei osalenud läbirääkimistel ning kaebajatel ei saanud Kaitseväe esindajate varasematest selgitustest tulenevalt tekkida teadmist, et neil tuleb täiendav kulu hüvitada.
31.Vastupidi, kohtu hinnangul andsid Kaitseväe esindajate selgitused mõiste otsene kulu kohta kaebajatele aluse eeldada, et Kaitseväe hüvitusnõue ei puuduta täiendavat kulu. Kohtu järeldus põhineb kaebajate kirjavahetusel Kaitseväe esindajatega 02.02.2021-09.02.2021 (kaebuse lisa 12,13). Kaebaja II 02.02.2021: millised kohustused piloodikoolituse lõpetamisega kaasnevad? Lauri Kuusekänd (Kaitsevägi, personaliosakonna ülem) 02.02.2021: teil tuleb hüvitada ressursimahuka koolitusega võetud kohustused. Millises mahus, jään praegu vastuse võlgu, sest see RKIK leping ei ole mulle täielikult selge. Üldiselt tuleks aga hüvitada teie osas juba tehtud kulutused. L. Kuusekänd 04.02.2021 kell 10:08: konsulteerisin õhuväe juristiga. nüüd ressursimahuka kokkuleppe kulude osas on põhjendatud sisse nõuda teie osas juba tehtud kulud. Ma ei tea hetkel, kui palju RKIK juba tasunud on, kuid teooria osa kuigi kulukas olla ei tohiks. RKIK tasub arveid kogu grupi kohta tervikuna, need tuleb siis neljaga jagada ning saame ühe teenistuja osas tehtud kulutuse, mis siis tuleb hüvitada. Kaebaja II 05.02.2021: 1. kas olen õigesti aru saanud, et järelikult pean hüvitama koolitusest proportsionaalselt selle osa, mis on koolituse katkestamiseni minu koolitamisele asutus kulutanud ehk alates 16.11.2020 kuni koolituse katkestamiseni? L. Kuusekänd 09.02.2021: 1. Jah, täpselt nii ongi. Oleme seni saanud Pakker Aviost arve summas 20964,75 eurot. Tegu on teooriaõppe reaalse kuluga nelja teenistuja kohta. Sellekohaselt tuleks praegu ühel teenistujal hüvitada 5241,18 eurot. Vastustaja esindaja selgitas istungil, et L. Kuusekännu vastus kaebajatele ei olnud tema ainuisikuline arvamus, vaid see oli läbi arutatud Merle Lepaga kui Kaitseväe õhuväe juristi ja Triin Koppeli kui Kaitseväe õhuväe personaliülemaga (salvestis 10:42:44, 10:43:13). L. Kuusekänd 09.02.2021 e-kirja koopia real on M. Lepp ja T. Koppel. Seega on L. Kuusekännu selgitused käsitatavad haldusorgani selgitustena. Selgituste (02.02.2021 ja 04.02.2021 e-kirjad) kohaselt on otseseks kuluks juba tehtud kulutused. Sellest lähtusid kaebajad 04.02.2021 tegevteenistusest lahkumise avaldust tehes.
32.Vastuses kaebusele (p 33) märgib Kaitsevägi: Arvestades, et tegevteenistusest vabastamise taotluse esitamise hetkeks 04.02.2021, ei olnud konkreetset summat Kaitseväe poolt edastatud, ei saa asuda seisukohale, et kaebajad tegid tegevteenistusest lahkumise otsuse vaid sellepärast, et koolituse katkestamisel oleks hüvitatava summa arvestamise aluseks 5 241,81 eurot. Kohus nõustub, et kaebajad ei teadnud 04.02.2021 seisuga hüvitamisele kuuluvat summat. Kuid kaebajad arvestasid 04.02.2021 selgitusega, et tasuda tuleb juba läbitud teooria osas eest, mis kuigi kulukas olla ei tohiks. On ilmselge, et hüvitusnõue 14 175 eurot ei lähe kokku Kaitseväe personaliosakonna ülema selgitusega. Kaebajad selgitasid istungil, et L. Kuusekännu 02.02.2021 ja 04.02.2021 e-kirjad olid kooskõlas 09.02.2021 e-kirjaga, kus selgitati, et mõlemal kaebajal tuleb hüvitada 5241,18 eurot (10:13:17, 10:13:30). Samuti selgitasid nad, et neil oli alust uskuda L. Kuusekännu selgitust, mitte aga major Mati Siku 04.02.2021 kell 8:36 e-kirjas esitatud väidet, et hüvitatav summa on 12 000 – 16 000 eurot. Põhjuseks M. Siku selgitus 04.02.2021 e-kirjas, et personaliosakond oskab täpsemalt sellele küsimusele vastata. Personaliosakond vastas ja lükkas M.Siku arvamuse ümber. Keegi ei seadnud hiljem personaliosakonna selgitust kahtluse alla (salvestis 10:15:29, 10:16:28). Kaebajate selgitused on kooskõlas M. Siku e-kirja sisuga (kinnitatud vastuse ja täpsemad detailid annab siiski A1 ehk õhuväe personaliosakond) ja kronoloogiaga (L. Kuusekännu 04.02.2021 ja 09.02.2021 vastused on hilisemad). Lisaks selgitasid kaebajad, et nad ei oleks 04.02.2021 teinud teenistusest lahkumise avaldust, kui nad oleksid teadnud, et hüvitusnõue koolituse eest on üle 14 000 euro (salvestis 10:27:38). Kohtu jaoks on see selgitus usutav, arvestades, et kaebajate töötasu PPA kopteripiloodina on 1800 euro bruto (salvestis 10:05:13, 10:05:19).
33.Eeltoodust tulenevalt andsid Kaitseväe esindajate selgitused enne 29.03.2021 haldusaktide andmist kaebajatele aluse uskuda, et neilt nõutakse vaid otsese kulu hüvitamist 5241,18 eurot. Haldusorgani varasemad selgitused enne haldusakti andmist on õiguspärase ootuse tekkimise aluseks. Õiguspärase ootuse põhimõtet kui õiguse üldpõhimõtet tuleb arvestada kaalutlusõiguse teostamisel (HMS § 4). Kohus leiab, et Kaitseväel oli kohustus oma varasematest selgitustest tulenevalt kaaluda, kas esitada kaebajatele kahjunõue täiendavate kulude osas (mis kokkuvõttes tõi kaasa hüvitusnõude 14 175 eurot). Kaitsevägi kaalutlusõigust ei teostanud. Tegemist on olulise kaalutlusveaga, mis toob kaasa haldusaktide õigusvastasuse. Seetõttu tühistab kohus haldusaktid. Samuti kuuluvad tühistamisele vaideotsused.
34.Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Kohus tegi otsuse vastustajate kahjuks. Kaebajad taotlevad vastustajatelt menetluskulude solidaarselt väljamõistmist järgmiselt (07.10.2021 ja 12.10.2021 menetlusdokumendid): 1) riigilõiv 60 eurot; 2) õigusteenuse kulud 3120 eurot (2400+720 eurot, koos käibemaksuga). HKMS § 109 lg 6 sätestab, et kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus leiab, et õigusteenuse ajakulu, mis on kulude arvutamise aluseks, on vaidluse mahtu arvestades vajalik ja põhjendatud. Seetõttu tuleb vastustajatelt mõista solidaarselt nii kaebaja I kui ka kaebaja II kasuks menetluskulud 1590 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Tristan Ploom
Jõustunud osaliselt Tallinna Ringkonnakohtu määrusega
RESOLUTSIOON
1.Kinnitada X. X., Kaitseväe ja Kaitseministeeriumi vahel haldusasjas nr 321- 1027 sõlmitud kompromiss järgmiste tingimustega: „X. X. hüvitab Kaitseväele 1511 eurot. Viidatud summa hõlmab hüvitist Kaitseväe nõuete eest X. X.’i vastu, mis tulevad Kaitseväe juhataja 30.03.2021 (dateeritud 29.03.2021) käskkirjast nr 144P ja selle lisast 1 „Ressursimahuka koolituse kulude hüvitamise nõue“. Hüvitis tasutakse hiljemalt 30.09.2023 Rahandusministeerium i arveldusarvele Rahandusministeerium i arveldusarvele EE8910102200347960 11 (SEB) või EE9322002210237786
06 (SWEDBANK)
(viitenumber mõlemas pangas: 2800048972; selgitus: 3-21-1027, kaebaja nimi ja kompromissi sõlmimise kuupäev). Hüvitise tasumisega loetakse kõik nõuded (sh kõrvalnõuded), mis tulenevad Kaitseväe juhataja 30.03.2021 (dateeritud 29.03.2021) käskkirjast nr 144P ja selle lisast 1 „Ressursimahuka koolituse kulude hüvitamise nõue“ X.
X. vastu lõppenuks, s.o Kaitsevägi ja Kaitseministeerium loobuvad ülejäänud ulatuses nõuetest X. X. vastu. Kompromissi sõlmimisega loetakse ühtlasi lõppenuks poolte võimalikud menetluskulude nõuded haldusasjas nr 3-21-1027, s.o pooled ei taotle menetluskulude väljamõistmist kuivõrd menetluskulude kandmine on lahendatud kompromissi raames.“
2.Kinnitada Y.-Y. Y., Kaitseväe ja Kaitseministeeriumi vahel haldusasjas nr 321-1027 sõlmitud kompromiss järgmiste tingimustega: 3-211027 2(5) „Y.-Y. Y. hüvitab Kaitseväele 1511 eurot. Viidatud summa hõlmab hüvitist Kaitseväe nõuete eest Y.-Y. Y. vastu, mis tulevad Kaitseväe juhataja 30.03.2021 (dateeritud 29.03.2021) käskkirjast nr 143P ja selle lisast 1 „Ressursimahuka koolituse kulude hüvitamise nõue“. Hüvitis tasutakse hiljemalt 30.09.2023 Rahandusministeerium i arveldusarvele EE8910102200347960 11 (SEB) või EE9322002210237786
06 (SWEDBANK)
(viitenumber mõlemas pangas: 2800048972; selgitus: 3-21-1027, kaebaja nimi ja kompromissi
sõlmimise kuupäev). Hüvitise tasumisega loetakse kõik nõuded (sh kõrvalnõuded), mis tulenevad Kaitseväe juhataja 30.03.2021 (dateeritud 29.03.2021) käskkirjast nr 143P ja selle lisast 1 „Ressursimahuka koolituse kulude hüvitamise nõue“ Y.Y. Y. vastu lõppenuks, s.o Kaitsevägi ja Kaitseministeerium loobuvad ülejäänud ulatuses nõuetest Y.Y. Y. vastu. Kompromissi sõlmimisega loetakse ühtlasi lõppenuks poolte võimalikud menetluskulude nõuded haldusasjas nr 3-21-1027, s.o pooled ei taotle menetluskulude väljamõistmist kuivõrd menetluskulude kandmine on lahendatud kompromissi raames.“
3.Tühistada Tallinna Halduskohtu 28.10.2021 otsus haldusasjas nr 3-211027 osas, millega halduskohus rahuldas kaebuse Kaitseväe 29.03.2021 käskkirjade nr 143P ja 144P resolutsiooni p-i 1.2 ja nende lisaks olevate hüvitamisnõuete tühistamiseks osas, millega Kaitsevägi kohustas kaebajaid hüvitama proportsionaalselt tegevteenistusajaga ressursimahuka koolitusega seotud
kulud, mis ületavad 4367 eurot 65 senti (ilma käibemaksuta). Lõpetada selles osas haldusasja menetlus. 4. Tagastada X. X. ja Y.Y- Y- eest tasutud riigilõivust 80 eurot ning kanda see
ADVOKAADIBÜRO
O
PRICEWATERHOUS
ECOOPERS LEGAL
OÜ AS-s Swedbank asuvale kontole nr EE0722002210551091
17.5. Asendada avaldatavas määruses kaebajate nimed tähemärgiga.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.