X OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti 03.09.2020 korralduse nr 141/14483-1 tühistamise nõudes
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebuse esitaja – X OÜ, esindaja adv. Helmut Pikmets; Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja Margo Karu
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus ning tühistada Maksu- ja Tolliameti 03.09.2020 korraldus nr 14-1/14483-1;
2.Mõista Maksu- ja Tolliametilt osaühingu X kasuks menetluskuluna välja 5470 eurot ja 62 senti
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 10.05.2021. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maksu- ja Tolliamet andis 03.09.2020 korralduse nr 14-1/14483-1, millega kohustas X OÜ-d andma teavet ja esitama dokumente, et täita Venemaa Föderatsiooni maksuhalduri poolt rahvusvahelise ametiabi korras esitatud taotlust.
X OÜ esitas 21.09.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse Maksu- ja Tolliameti 03.09.2020 korralduse nr 14-1/14483-1 tühistamise nõudes.
3.Tallinna Halduskohtu 09.10.2020 määrusega võeti kaebus menetlusse. Maksu- ja Tolliamet vastas kaebusele 06.11.2020.
4.Tallinna Halduskohtu 23.03.2021 määrusega määrati haldusasi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses. 15.04.2021 määrusega muudeti eelnevalt nimetatud 23.03.2021 määruse resolutsiooni punktis 2 antud tähtaega.
5.Maksu- ja Tolliamet esitas 16.04.2021 täiendava seisukoha.
6.X OÜ esitas 20.04.2021 kaebuse täiendused koos täiendavate tõenditega.
7.X OÜ esitas 28.04.2021 veel ka kohtukõne kirjalikud teesid ning menetluskulude nimekirja.
8.Maksu- ja Tolliamet esitas 03.05.2021 täiendavad seisukohad, millele kaebaja veel ka omakorda vastas.
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
9.Kaebaja leiab, et korraldus ei ole kooskõlas ei OECD Maksuasjades vastastikuse haldusabi konventsiooni (Konventsioon) ega Eesti siseriikliku maksukorraldusõigusega. Kaebajale kui kolmandale isikule pannakse korraldusega kohustusi, milliste täitmist ei saa kaebajalt nõuda. Korraldus on sisuliselt õigusvastane, motiveerimata ja ebaselge ning tuleb seetõttu tühistada.
9.1.Korralduses ei ole põhjendatud, kuidas nii ulatuslikud andmed kaebaja majandustegevuse kohta saaksid üldse olla seotud Venemaal AO Y suhtes läbiviidava kontrolliga ja milleks on AO Y maksukohustuste kontrollimiseks Venemaa maksujurisdiktsioonis vaja teada kaebaja tehinguid kolmandate isikutega ja kaebaja pangakonto ajalugu. Konventsiooni artikli 5 punkt 1 sätestab, et taotluse saanud riik võib esitada teabevahetuse taotluse alusel vaid teavet, mis puudutab teatud isikuid ja tehinguid. Kaebajalt nõutakse teabe ja dokumentide esitamist abstraktsete (konkretiseerimata) tehingute kohta ebamõistlikult ulatusliku ajavahemiku eest.
9.2.Taotluse saanud riik ei saa meetmete rakendamisega rikkuda siseriikliku õigusega antud õigusi ega tagatisi, ega saa vahetada teavet, mis ei ole kättesaadav tema enda seaduste või halduspraktika alusel (vt. ka MKS § 511 lg 4). Eesti siseriikliku õiguse kohaselt ei oleks MTA saanud nõuda kolmandalt isikult teabe ja dokumentide esitamist majandustegevuse kohta tervikuna, nimetamata nõutava teabe või dokumentide seost konkreetse kontrollitava maksuobjektiga.
9.3.Kaebaja arvates ei vasta korralduse põhjendused MKS § 46 nõuetele. MKS § 61 lg 2 ja § 62 lg 1 seab piiranguid maksuhaldurile teabe ja dokumentide nõudmiseks kolmandalt isikult. Enne kolmandalt isikult teabe ja dokumentide nõudmist tuleb teabe saamiseks pöörduda maksukohustuslase poole. Korralduses ei ole põhjendatud, miks vastavat teavet ei ole võimalik saada maksukohustuslaselt ning kas soovitav teave on asjakohane Konventsiooniga hõlmatud maksuobjekti kontrollimiseks ja millise maksuobjekti kohta teavet üldse küsitakse.
9.4.Konventsiooni artikli 5 punktist 2 ja artikli 21 punktidest 1 ja 2 tulenevalt ei saa MTA osutada haldusabi teabevahetuseks (sh. rakendada siseriiklike meetmeid teabe kogumiseks), kui taotletud teave ei oleks kättesaadav siseriikliku õiguse kohaselt või teabe saamiseks rakendatavad meetmed oleksid vastuolus siseriikliku õiguse või halduspraktikaga. Korraldusest ei selgu, kas ja kuidas laieneb Venemaa Föderatsiooni maksujurisdiktsioon kolmandate riikide residentide majandustegevusele ja nendevahelistele tehingutele. Vastavalt Eesti siseriiklikule õigusele ei oleks MTA saanud nõuda analoogilise teabe ja tõendite esitamist kolmandate riikide residentide omavaheliste majandussuhete kohta. MKS ega ükski siseriiklik maksuseadus ei näe ette MTA-le
pädevust kontrollida kolmandate riikide maksusubjektide omavahelisi majandussuhteid. MTA ei saa osutada rahvusvahelist ametiabi teabevahetuseks nende maksusubjektide omavaheliste majandussuhete osas, kes ei allu Venemaa Föderatsiooni maksujurisdiktsioonile.
9.5.Põhjendatud ei ole Venemaa maksuhalduri maksustamisjurisdiktsioonist väljuva teabe nõudmine kaebajalt. Korraldusest ei selgu nõutava teabe seost maksumenetlusega (sh. kelle suhtes on Venemaal maksumenetlus alustatud). Konventsiooni artiklite 2(1) ja 4(1) kohaselt kohaldatakse Konventsiooni vaid Konventsioonis loetletud maksude suhtes. Korralduse põhjenduste alusel ei ole võimalik kontrollida kelle maksukohustuse ja millise maksu osas teavet nõutakse. Kui välisriigi maksuhalduri abitaotlusest ja korraldusest ei selgu ei nõutava teabe seost menetlusega ega Konventsiooniga hõlmatud maksu, siis ei ole kontrollitav Konventsiooni kohaldamise alus ja on lihtne mööda minna kaebaja õiguste tagamisest, millised tulenevad nii MKS § 61 lg 2 ja § 62 lg 1 regulatsioonist kui ka vajadusest kaitsta kaebaja äri- ja maksusaladust.
10.Täiendavas 20.04.2021 seisukohas märgib kaebaja, et vastustajal oleks pidanud tekkima kahtlus teabepäringus esitatud kinnituste õigsuse osas juba sel alusel, et teabepäringule olid näidisena lisatud kaebaja AO Y vaheline leping ning teabepäringus endas on viidatud muudele Venemaa maksuhalduri poolt kogutud tehingudokumentidele, milliste valguses dubleeriksid Korralduse punktides 1-3 kaebajalt nõutavad dokumendid AO Y maksumenetluses juba esitatud dokumente. Oluline on ka märkida, et Konventsioon ei kohusta Eestit informatsiooni vahetama, ignoreerides siseriiklike maksuseadusi. Konventsiooni artikli ulatus on küllaltki lai, kuid asjakohasuse nõue peaks välistama riikide püüded hankida teavet, teadmata, kas see üldse eksisteerib või küsima teavet lootuses seda avastada. Kaebaja leiab, et lisaks MKS § 511 lg 5 punktis 2 sätestatud alusele (kaebaja ärisaladuse kaitse seoses Korralduse punktides 3d ja 4 küsitud teabega) peab käesolevas asjas kohaldama ka Konventsioonist tulenevad aluseid abi andmisest keeldumise kohta, mis ulatuslikumalt kaitsevad kaebaja õigusi (sh. Põhiseaduse §-ga 31 tagatud ettevõtlusvabadust). OECD puhul on tegemist välislepinguga MKS § 1 lg 5 tähenduses. Erinevalt EL direktiivist, mis peab olema üle võetud liikmesriigi seadusandlusesse, võib välislepingu regulatsioon erineda siseriiklikust maksuseadusest ja pakkuda isikule seadusega võrreldes soodsamat kohtlemist. Materiaalõiguslik analoogia maksuõiguses on lubatud vaid üksikisiku kasuks. Kohustuste laiendamine või ebasoodsa kohtlemise rakendamine analoogia korras ei ole võimalik. Isegi kui eeldada, et OECD Konventsiooni tõlgendamisel peaks lähtuma analoogiast 16.04.2021 seisukoha punktis 2.2. viidatud Euroopa Kohtu praktikaga seonduvalt, siis kaebaja arvates ei oleks tulemus vaidlusaluses küsimuses erinev sellest, millele tugineb kaebaja. Korralduse punktide 3d ja 4 alusel nõutav teave väljub aga OECD Konventsiooni ulatusest (Konventsiooni art. 4, 5, 18 ja 21). Venemaa Föderatsiooni maksukoodeksi § 113 järgi on maksunõude esitamise aegumise tähtaeg 3 aastat maksurikkumise toimepanemisest. Arvestades maksukohustuste määramise aegumistähtajaga on teabe nõudmine kaebajalt ilmselgelt ebaproportsionaalne. Pole selge milliste meetmetega tagab vastustaja, et kaebajalt nõutud ja Venemaa maksuhaldurile edastatav teave ei satu kolmandate isikute, sh. AO Y või teiste kalaturu osaliste kätte. Kaebajale jääb arusaamatuks vastustaja ettepanek kaebajale tõendada seda, et temalt nõutav teave ei ole AO Y suhtes Venemaal läbiviidavas maksumenetluses asjakohane.
11.Täiendavalt 28.04.2021 esitatud kohtukõnede teesides märgib kaebaja, et jääb kõigi menetluses esitatud argumentide ja taotluste juurde ja palub kohtul nendega arvestada kaebuse lahendamisel. Korraldusest ei selgu nõutava teabe seos maksumenetlusega, sellega on nõutud kaebajalt teavet majandustegevuse kohta, mis ei ole lubatav, ning rahvusvahelise ametiabi osutamise eeldused ei ole täidetud (OECD Konventsiooni art. 4, 5, 18 ja 21). Korraldusest ei selgu kaebajalt nõutava teabe asjakohasus Venemaal läbi viidava maksukontrolli jaoks. Kaebaja poolt 20.04.2021 esitatud dokumentaalsetest tõenditest tuleneb, et korralduses väidetavalt Venemaa Föderatsiooni
maksuhalduri kinnituste põhjal esitatud põhjendused ei vasta tõele. Vastustaja 07.07.2021 järelpärimises Venemaa maksuhaldurile on väljendatud vastustaja tegelik seisukoht Venemaa maksuhalduri abitaotluses esitatud kinnituste kohta, mille kohaselt ametiabi osutamine Venemaa maksuhalduri abitaotluse alusel ei ole võimalik ilma täiendavate tõendite saamiseta selle kohta, et Venemaa maksuhaldur on siseriiklikult ammendunud kõik võimalused teabe saamiseks AO-lt Y. Vastustaja oli 07.07.2020 teinud Venemaa maksuhaldurile vastavasisulise järelpärimise, kuid positiivset vastust koos tõenditega Venemaalt saadud ei ole. Vastustaja varjas seda asjaolu kohtu eest. Korraldusega nõutava teabe osas ei ole täidetud haldusabi osutamise eeldused. Kaebajalt nõutakse teavet, mis Venemaa maksuhalduril on juba olemas. Samuti nõutakse teavet kaebaja majandustegevuse teostamise kohta, mis ei ole seotud kaebaja ja AO Y tehingute maksukontrolliga ja AO Y maksukohustuse tuvastamisega. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et nii ulatusliku ja ATFga mitteseotud teabe nõudmine kujutab endast OECD Konventsiooni rakendamise keelatud võtet, mis on rahvusvaheliselt tuntud fishing expedition nime all.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
12.Vastustaja on seisukohal, et kaebuses esitatud asjaolud ei anna alust kaebuse rahuldamiseks ning vaidlustatud korraldus on õiguspärane.
12.1.Vaidlustatud korraldusega pannakse kaebajale kohustusi, mille täitmist saab kaebajalt nõuda Konventsiooni ja MKS § 61 lg 1 ja 62 lg 1 regulatsiooni alusel. Venemaa Föderatsiooni maksuhaldur pöördus konventsiooni alusel rahvusvahelise ametiabi korras MTA poole täiendava teabe saamiseks seoses Venemaa äriühingu AO Y ja X OÜ vahel toimunud tehingute kohta ajavahemikul 01.01.2017-31.12.2018. Venemaa Föderatsiooni maksuhalduri teabenõude kohaselt on AO Y vähendanud oma müügitulu seoses tehingutega X OÜ-ga. Maksuasjades vastastikuse haldusabi konventsiooni ratifitseerimise seaduse § 2 lg 16 kohaselt kooskõlas konventsiooni artikli 2 lõikega 2 deklareerib Eesti Vabariik, et kohaldab Konventsiooni järgmistele maksudele: 1) artikli 2 lõike 1 punkti a alapunkti i kategoorias tulumaks; 2) artikli 2 lõike 1 punkti b alapunkti ii kategoorias sotsiaalmaks, töötuskindlustusmakse ja kohustusliku kogumispensioni makse; 3) artikli 2 lõike 1 punkti b alapunkti iii kategoorias B) maamaks, C) käibemaks, D) aktsiisid, E) raskeveokimaks ja G) hasartmängumaks.
12.2.Vastustaja leiab, et korraldus teabe andmise ja dokumentide esitamise osas on piiritletud. Korralduses on üheselt arusaadav, et kaebaja majandustegevuse osas nõutav teave seondub AO-ga Y. Kaebaja ei ole vastupidist tõendanud. MKS § 511 lg 8 punktide 1-3 kohaselt võib maksuhaldur välisriigi pädeva asutuse taotluse alusel kolmandalt isikult teabe nõudmisel jätta korralduses märkimata: taotluse esitanud välisriigi ja pädeva asutuse andmed, välisriigis läbiviidava maksumenetluse sisu ja selle maksukohustuslase identifitseerimist võimaldavad andmed, kelle maksuasjaga seoses teavet kogutakse. Vastustaja leiab, et kaebaja osas on Konventsioon kohaldatav. Asjaolu, et korralduses ei ole märgitud Venemaa maksuhalduri poolt kontrollitavat maksuobjekti, on õiguspärane. Vastustaja hinnangul MKS § 551 lg 2 p 3 ei eelda konkreetset seost kontrollitava maksuobjektiga. Põhjendatud ei ole ka kaebaja seisukoht, et vaidlustatud korralduse põhjendused ei vasta MKS § 46 nõuetele. MTA on seisukohal, et välisriigi pädeva asutuse taotluse alusel kolmandale isikule esitatava korralduse korral piisab vastava välisriigi pädeva asutuse kinnitusest. Korralduses on märgitud, et Venemaa äriühing ei ole Venemaa maksuhaldurile tehingute kohta nimetatud äriühinguga teavet edastanud. Vastustaja ei pea kontrollima Venemaa maksuhalduri väiteid, et Venemaa maksuhaldur on kõik siseriiklikud võimalused informatsiooni saamiseks ammendanud.
12.3.Tulenevalt Konventsioonist on maksuhalduritele loodud võimalus kontrollida kolmandate riikide maksuobjektide omavahelisi majandussuhteid. Kaebaja lepingulisele esindajale ei saa olla teadmata, et Konventsioon võimaldab maksuhalduritel läbi viia üheaegseid maksukontrolle ja osalemist maksukontrollidel välismaal. Kas kaebaja tehingupartnerite osas Venemaa Föderatsiooni maksujurisdiktsioon kohaldub või mitte, ei ole asjaoluks, mis õigustaks korralduse täitmata jätmist.
12.4.Olenemata sellest, kas teabe kogumine käesolevas asjas on peatunud või mitte, ei tähenda see seda, et kaebaja oleks vabastatud kohustusest tõendada asjaolusid, millele ta kaebuses tugineb (HKMS § 59 lg 1). Vastustaja on seisukohal, et HKMS § 59 lg 1 kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. Kaebaja ei ole kaebusele lisanud vaidlustatud korraldusega soovitud dokumente. Kaebaja ei ole põhjendanud, miks ta leiab, et vaidlustatud korralduses soovitud dokumendid ei seondu AO Y ja X OÜ vaheliste vastastikuste kaubandussuhetega.
13.Täiendavas 16.04.2021 seisukohas jäi MTA 06.11.2020 esitatud seisukohtade juurde. MKS § 61 lõikest 2 koostoimes Konventsiooni artikkel 18 lõike 1 punktiga f saab järeldada, et välisriigilt abitaotluse saanud Eesti maksuhaldur peab välisriigi taotluse saamisel olema veendunud selles, et Venemaa maksuhaldur on teabe saamiseks kasutanud ära kõik siseriiklikud võimalused päritava teabe saamiseks ning on muuhulgas pöördunud samade tehingutega seoses teabe saamiseks maksukohustuslase poole. Samas ei tulene nendest ega ühestki teisest sättest, millal võib maksuhaldur lugeda välisriigi maksuhalduri kinnitust piisavalt veenvaks. Konventsiooni artikkel 18 lõike 1 punktist f järeldub, et MTA-l ei ole kohustust täiendavalt kontrollida Venemaa maksuhalduri kinnitust siseriiklike võimaluste ammendumisest. MTA-l piisab abitaotluse lahendamisel veendumusest, et liikmesriigi abitaotlus vastab abi taotleva riigi seadustele ja halduspraktikale. MTA on veendunud, et Venemaa maksuhalduri abitaotlus vastab abi taotleva riigi seadustele ja halduspraktikale. Venemaa maksuhalduri abitaotlus ei ole vastuolus MKS-s sätestatuga ega kohtupraktikaga, mis käsitleb teabe nõudmist kolmandatelt isikutelt. Eeltoodust tulenevalt vaidlustatav korraldus on kooskõlas MKS § 61 lg-ga 2 ja vastava kohtupraktikaga.
14.Täiendavas 03.05.2021 seisukohas palus vastustaja jätta arvestamata kaebaja 28.04.2021 kohtukõne teesides esitatud seisukohtadega; jätta arvestamata kaebaja viitega välismaa õigusele, sest see ei ole kontrollitav; jätta asja lahendamisel arvestamata Tallinna Halduskohtu 27.08.2019 haldusasja nr 3-19-90 punktides 18, 19, 24-26 esitatud põhjendustega 1; jätta tähelepanuta kaebaja viited Tallinna Halduskohtu 08.03.2021 lahendile nr 3-20-1183, sest MTA on eelpool nimetatud kohtulahendi vaidlustanud. MTA on kohtulahendi nr 3-20-1183 vaidlustanud asjaolul, et MTA ei pea kontrollima Venemaa maksuhalduri väiteid. Vastustaja selgitab, et Venemaa maksuhaldur on kinnitanud, et tema võimalused täiendava teabe saamiseks on ammendunud. Venemaa maksuhaldur soovib tuvastada, kas kaebaja omab majanduslikku kontrolli AO-i Y üle. Eesti kohtupraktika mõistes on tegemist tavapärase ostja – müüja maksustamisega, kus kolmandalt isikult soovitakse teavet. Seetõttu ei ole asjakohane kaebaja viide haldusasja nr 3-19-90 lahendi vastavatele punktidele. Kaebaja ei saa ühe jõustunud halduskohtu lahendi põhjal asuda seisukohale, et oleks väljakujunenud kohtupraktika OECD Konventsiooni rakendamise küsimustes. Riigikohtu praktikast tulenevalt ei ole Venemaa maksuhalduril kohustust esitada kaebajale täpselt samu küsimusi nagu on eelnevalt esitatud AO-le Y. Kaebajal puudub vajadus veenduda, kas Venemaa maksuhaldur on samad küsimused esitanud ka maksukohustuslasele. Piisab sellest, et eelnevalt on AO-lt Y nõutud teavet sama kontrollitava perioodi majandustehingute kohta. Seetõttu ei oma ka tähtsust kaebaja 20.04.2021 kaebuse täienduse III osas esitatud seisukohad ja esitatud tõendid. Seetõttu tuleb jätta ka arvestamata 20.04.2021 kaebuse täienduste punktis 34 esitatud väiteid. Kaebaja lepinguline esindaja on jätnud põhjendamatult tähelepanuta, et 2017. aasta maksustamisperioodi võimaliku aegumise osas on MTA-l võimalik küsida dokumente perioodi eest, mis väljuvad MKS § 98 lg 1 sätestatud
aegumistähtajast. Kaebaja viide välismaa õigusele tuleb asja lahendamisel jätta arvestamata. MKS § 511 lg 8 vastuvõetud muudatus omab seost Eesti Vabariigi poolt 2014 ratifitseeritud konventsiooniga. Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et Venemaa maksuhalduri päringust tuleneb, et kogu teave on konfidentsiaalne. AO Y on väidetavalt Venemaa maksuhaldurile dokumente esitanud. MTA saab konventsiooni raames esitatud abitaotluse lahendamisel lähtuda põhimõttest, et abitaotlev haldusorgan võib kolmandatele isikutele esitada maksukohustuslasest erinevaid küsimusi ning nõuda kolmandalt isikult dokumente, mis kinnitaksid väidetavate tehingute toimumist. Kaebaja ise on esitanud kohtule tõendid, mis kinnitavad Venemaa maksuhalduri abitaotluse põhjendatust. Seetõttu on kaebus põhjendamatu.
KOHTU PÕHJENDUSED
15.Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Maksu- ja Tolliameti 03.09.2020 korraldust nr 141/14483-1 ja taotletud selle tühistamist. Eelnimetatud haldusaktiga kohustati kaebuse esitanud osaühingu esindusõiguslikku isikut andma teavet ja vastama kuidas on seotud omavahel AO Y ning X OÜ, esitama pangakontode väljavõtted ajavahemikku 01.01.2017-31.12.2018 puudutavas osas ja kõikide isikute andmed, kellel võis olla õigus vastavaid pangakontosid kasutada, samuti muid tehingutega seonduvaid dokumente. Nimetatud kohustus on toodud välja vaidlustatud korralduse punktides 1 ja 2, punkti 3 alapunktides a, b, c ja d ning punkti 4 alapunktides a ja b, mida kohus siinkohal tervikuna üle ei korda.
16.Vaidlustatud korraldus on koostatud kaebaja kui kolmanda isiku suhtes ning baseerub Venemaa Föderatsiooni maksuhalduri vastavasisulisel pöördumisel, mis edastati rahvusvahelise ametiabi korras lähtuvalt Euroopa Nõukogu liikmesriikide ning Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) liikmesriikide vastastikuse haldusabi konventsioonist maksuasjades (edaspidi konventsioon). Vaidlustatud haldusaktis on märgitud, et Venemaa äriühing ei ole Venemaa maksuhaldurile vastavate tehingute kohta teavet edastanud, et rahvusvahelist ametiabi kasutatakse juhul, kui kõik siseriiklikud võimalused informatsiooni saamiseks on ammendatud ja et Venemaa maksuhaldur on kinnitanud siseriiklike võimaluste ammendumist informatsiooni kogumisel. Korralduse andmise õiguslike alustena on viidatud maksukorralduse seaduse § 30 punktile 1, §-le 46, § 61 lõigetele 1 ja 3 ning § 62 lõikele 1 ja lõike 3 punktidele 2 ja 4. Vastavalt maksukorralduse seaduse § 30 punktile 1 võib Maksu- ja Tolliamet avaldada maksukohustuslase ja kolmanda isiku nõusoleku ning teadmiseta maksusaladust sisaldavat teavet välisriigi pädevale asutusele välislepingus ettenähtud korras. MKS §-s 46 on toodud välja maksuhalduri haldusaktidele esitatavad üldised nõuded ning seonduvalt eelnimetatuga käesoleval juhul otsest vaidlust ei ole. MKS §-i 61 lõiked 1 ja 3 ning § 62 lõige 1 ja lõike 3 punktid 2 ning 4 võimaldavad (üldjuhul) kolmandatelt isikutelt teavet, samuti asjade ja esitajaväärtpaberite ettenäitamist ning dokumentide esitamist nõuda, kuid antud juhul ei väljendu vaidluse põhiolemus selles.
17.Vaidlustatud korralduses konventsiooni artiklitele viidatud ei ole, kuid Venemaa Föderatsiooni 24.04.2020 taotluses, mille vastustaja haldusasja materjali juurde on esitanud, osundatakse konventsiooni artiklile 5, mille kohaselt esitab taotluse saanud riik abi taotleva riigi palvel sama konventsiooni artiklis 4 nimetatud teabe, mis puudutab teatud isikuid või tehinguid ja kui taotluse saanud riigi maksuandmed ei ole piisavad teabenõude täitmiseks, võtab riik meetmeid, et anda abi taotlevale riigile soovitud teavet. Konventsiooni neljanda artikli esimeses lõikes sätestatakse, et konventsiooniosalised vahetavad eelkõige selles jaos (artiklid 4-10) ettenähtud teavet, mis on konventsiooniga hõlmatud makse käsitlevate riigisiseste õigusaktide kohaldamiseks eeldatavalt asjakohane. Vastavalt konventsiooni artiklile 6 võivad konventsiooniosalised vahetada teatud juhtudel ja lähtudes kokkulepitud menetluskorrast artiklis 4 nimetatud teavet ka automaatselt.
18.Antud juhul automaatse teabevahetusega tegemist ei ole ning vastustaja kohustab esitama teavet juhindudes riigisisestest õigusaktidest ehk eelkõige maksukorralduse seaduse §-i 61 lõigetest 1 ja 3 ning §-i 62 lõikest 1 ja lõike 3 punktidest 2 ning 4, mis võimaldavad kolmandalt isikult üldjuhul teavet nõuda. Kaebaja on seisukohal, et talle kui kolmandale isikule on pandud siiski kohustusi, mille täitmist nõuda ei saa ja seda tehakse ebamõistlikult ulatusliku ajavahemiku abstraktsete ning konkretiseerimata tehingute suhtes. Kaebaja väidab, et siseriikliku õiguse kohaselt ei oleks maksuhaldur saanud nõuda kolmandalt isikult teabe ja dokumentide esitamist majandustegevuse kohta tervikuna, nimetamata nõutava teabe või dokumentide seost konkreetse kontrollitava maksuobjektiga ega nõuda analoogilise teabe ja tõendite esitamist kolmandate riikide residentide omavaheliste majandussuhete kohta. Kaebaja viitab ka MKS § 61 lõikega 2 seatud piirangule teabe ja dokumentide nõudmisel kolmandalt isikult, sest enne kolmandalt isikult teabe ja dokumentide nõudmist tuleb teabe saamiseks maksukohustuslase enda poole pöörduda, kusjuures vaidlustatud korralduses ei ole põhjendatud, miks vastavat teavet ei ole võimalik saada maksukohustuslaselt endalt ning kas soovitav teave on asjakohane konventsiooniga hõlmatud maksuobjekti kontrollimiseks ning millise maksuobjekti kohta teavet üldse küsitakse.
19.Vastustaja omakorda leiab, et konventsioon on kaebaja osas kohaldatav ja et asjaolu, mille kohaselt ei ole korralduses Venemaa maksuhalduri poolt kontrollitavat maksuobjekti märgitud, on õiguspärane. Vastustaja hinnangul ei eelda MKS § 551 lg 2 p 3 konkreetset seost kontrollitava maksuobjektiga. Maksu- ja Tolliamet on seisukohal, et välisriigi pädeva asutuse taotluse alusel kolmandale isikule esitatava korralduse korral piisab vastava välisriigi pädeva asutuse kinnitusest, kusjuures korralduses ongi märgitud, et Venemaa äriühing ei ole Venemaa maksuhaldurile tehingute kohta osaühinguga X teavet edastanud ja et vastustaja ei pea kontrollima Venemaa maksuhalduri väiteid selle kohta kas kõik siseriiklikud võimalused informatsiooni saamiseks on ammendanud. Vastustaja eelnimetatud seisukohaga ei saa nõustuda, sest konventsiooni neljanda artikli esimese lõike kohaselt saavad konventsiooniosalised vahetada artiklites 4-10 ettenähtud teavet (ainult) osas, mis on makse käsitlevate riigisiseste õigusaktide kohaldamisel asjakohane. Vastavalt maksukorralduse seaduse § 61 lõikele 2 on aga vaja enne teabe nõudmist kolmandalt isikult pöörduda teabe saamiseks kõigepealt maksukohustuslase poole, välja arvatud juhul, kui maksuhalduril puuduvad andmed maksukohustuslase elu- või asukoha kohta, maksukohustuslane ei ole maksuhaldurile teadaoleval aadressil kättesaadav või takistab maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamist.
20.Konventsiooni artikli 18 esimese lõike punkti f kohaselt peaks abitaotlusest nähtuma kas see on abi taotleva riigi seaduste ja halduspraktikaga kooskõlas ja kas see on artikli 21 lõike 2 punkti g nõudeid silmas pidades õigustatud. Vastavalt eelnimetatud artikli 21 lõike 2 punktile g ei tõlgendata konventsiooni, välja arvatud artiklit 14, taotluse saanud riigi kohustusena osutada haldusabi, kui taotlev riik ei ole võtnud kasutusele kõiki oma seaduste ja halduspraktikaga võimaldatud asjakohaseid meetmeid, välja arvatud siis, kui nendele meetmetele tuginemine oleks ebaproportsionaalselt keeruline. Haldusasja materjali juurde esitatud 24.04.2020 päringutes on küll konstateeritud, et teabe kättesaamise siseriiklikud võimalused olid ammendatud, kuid samas ei selgu nendest päringutest, et millised siis olid need asjakohased meetmed, mis tulemust ei andnud või millistele meetmetele tuginemine oleks olnud ebaproportsionaalselt keeruline. See ei kajastu ka korralduses nr 14-1/14483-1, mida kaebaja vaidlustab. Maksu- ja Tolliamet väidab, et välisriigi pädeva asutuse kinnitusest piisab ja et vastustaja ei peagi kontrollima Venemaa maksuhalduri väiteid selle kohta kas kõik siseriiklikud võimalused informatsiooni saamiseks on ammendatud ja et konkreetse maksuobjekti märkimata jätmisel ei ole samuti tähendust. Eelnimetatud seisukohaga ei saa nõustuda, see ei ole kooskõlas konventsiooni artikliga 4, artikli 18 lõike 1 punktiga f ning artikli 21 lõike 2 punktiga g. Vastustaja viitab küll maksukorralduse seaduse § 511 lõike 8 punktile 2, mille
kohaselt võib välisriigis läbiviidava maksumenetluse sisu korralduses märkimata jätta, kuid sellest ei saa järeldada, et taotluse siseriikliku õigusega kooskõlas olemist ei peaks sisuliselt hindama.
21.Kaebaja märgib, et Venemaa Föderatsioonis kontrollitav äriühing on sealsele maksuhaldurile vastanud ja nõutud dokumente esitanud, mis peaks tähendama seda, et kogu korraldusega nõutav dokumentatsioon ja teave on Venemaa maksuhalduril olemas. Kaebaja on esitanud hulgaliselt sellekohaseid tõendeid. Kohus nendel pikemalt ei peatu, sest selle pinnalt ei saa päris kindlalt väita, et Venemaa maksuhaldur on saanud kogu materjali, mida oli küsitud või jäetud teataval ajahetkel küll küsimata, kuid mis oleks olnud siiski vajalik. Käesoleva haldusasja kontekstis on vaidlus ning küsimus üksnes selles kas kolmanda isiku kohustamine teavet ning dokumente esitama baseerus nõuetele vastaval rahvusvahelise ametiabi saamise taotlusel ja kas see oli kooskõlas konventsiooni sätete ning siseriikliku õigusega. Küll aga saab selle pinnalt järeldada seda, et informatsiooni ja materjale on esitatud, et sellest ei ole keeldutud ning mis omakorda viitab sellele, et situatsioonist, kus kõik siseriiklikud võimalused informatsiooni saamiseks oleksid olnud Venemaal ammendatud või oleksid võinud osutuda ebaproportsionaalselt keeruliseks, ilmselt rääkida ei saa. Seega on vaidlustatud haldusaktis sisalduv lause, mille kohaselt ei ole Venemaa äriühing Venemaa maksuhaldurile vastavate tehingute kohta teavet edastanud, ebaõige. Vastustaja ei ole olnud oma positsioonis, mille kohaselt ei peaks olema tarvis siseriiklike võimaluste ammendavuse osas midagi täpsustada, päris järjekindel ka olnud. Nimelt on esitatud haldusasja materjalide juurde maksuhalduri 07.07.2020 e-kiri, milles palutakse seonduvalt Venemaa Föderatsioonist saadud 24.04.2020 päringutega edastada kinnitus selle kohta, et maksukohustuslasele oli esitatud (vastav) korraldus või ettekirjutus dokumentide ning informatsiooni esitamiseks kui selline (üldse) olemas oli. Kaebaja järeldab, et sellele ei ole vastust saadud ja et sellele ei olekski saadud vastata kuna tegelikke faktilisi asjaolusid arvesse võttes, ei olnud võimalik taolisi tõendeid esitada. Mis puutub vastusesse või võimalikku vastusesse, siis haldusasja materjali juurde seda esitatud ei ole.
22.Vastustaja positsiooniga ei saa nõustuda ka seetõttu, et olukorras, kus midagi kontrollima ega täpsustama ei pea, oleks võimalik küsida peaaegu igasugust informatsiooni erinevate tehingute kohta kui see maksukontrolliga ja maksuasjadega kuidagi seostub. Vastustajaga ei saa nõustuda ka selles, et informatsioon kontrollitava maksuobjekti kohta ei ole oluline. Taoline seisukoht on tegelikult vastuolus või vähemalt mingil määral vastuolus vastustaja enda tegevusega rahvusvahelise ametiabi korras saadud taotluse lahendamisel, sest vaidlustatud korralduse punktides 1-4 fikseeritud kohustuse maht on tunduvalt kitsam kui 24.04.2020 päringute nr 13-4-05/0056, nr 13-4-05/0057 ja 13-4-05/0058 alusel teada saada soovitu. Konventsiooniga on küll loodud erinevate riikide maksuhalduritele võimalus kontrollida kolmandate riikide maksuobjektide omavahelisi majandussuhteid, kuid see võimalus ei ole siiski piiramatu. Kaebajaga tuleb nõustuda, et teabe nõudmisel taolises ulatuses on konventsiooni rakendamise keelatud võtete tunnused. Kaebaja on veel osundanud asjaolule, mille kohaselt peaks Venemaa Föderatsiooni maksukoodeksi § 113 järgi olema maksunõude esitamise aegumise tähtaeg 3 aastat maksurikkumise toimepanemisest ning arvestades maksukohustuste määramise aegumistähtajaga oleks taolisel juhul korralduses nimetatud teabe nõudmine kaebajalt ilmselgelt ebaproportsionaalne ja ebavajalik. Vastustaja vaidleb sellele vastu ning väidab, et viitest ei ole aru saada kas tegemist on ühe lausega sättest või on viidatud (vastavale) välismaa õigusele täies ulatuses. Samas oleks vastustajal olnud võimalik see Venemaa Föderatsiooni maksuhaldurilt üle küsida.
23.Lähtuvalt eeltoodust tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud korraldus ei ole kooskõlas konventsiooni neljandas artiklis sätestatud põhimõttega, mille kohaselt vahetavad konventsiooniosalised sellist teavet, mis on konventsiooniga hõlmatud makse käsitlevate riigisiseste õigusaktide kohaldamiseks eeldatavalt asjakohane ega artikli 18 lõike 1 punktis f ja artikli 21 lõike 2 punktis g sätestatud regulatsiooniga selle kohta, et taotluse saanud riigil ei ole kohustust osutada
(üldjuhul) haldusabi kui see ei ole õigustatud ning taotlev riik ei ole võtnud kasutusele kõiki oma seaduste ja halduspraktikaga võimaldatud asjakohaseid meetmeid. Seetõttu ei saa asuda ka seisukohale, et vaidlustatud haldusakt oleks kooskõlas siseriikliku õigusega, sealhulgas maksukorralduse seaduse § 61 lõikega 2 ning tuleb tühistada.
24.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on lahend vastustaja kahjuks. Kaebaja on menetluskulude nimekirja esitanud ning vandeadvokaadilt saadud õigusabi eest vastavate arvete alusel 14829 euro ja 60 sendi suuruse õigusabikulu (koos käibemaksuga) väljamõistmist vastustajalt ühtlasi ka taotlenud. Menetluskuluks on veel ka kaebuselt tasutud riigilõiv summas 15 eurot ning haldusasja juurde esitatud dokumentide tõlketeenuse kulu, mis on koos käibemaksuga 1755 eurot ja 62 senti. Seega on menetluskulu, mille väljamõistmist vastustajalt taotletakse, kokku 16600 eurot ja 22 senti. Õigusabikulude ning dokumentide tõlketeenuse kulude väljamõistmist taotletakse koos käibemaksuga ning kohus lähtub sellest. Samas peab kohus tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku § 109 lõikest 6 välja mõistma üksnes vajaliku ja põhjendatud menetluskulu. Vastustaja on menetluskulude põhjendatuse küsimuse ühtlasi ka tõstatanud. Vastustaja on märkinud, et menetluskulude hüvitamise taotlus esitati ka hilinenult, millega kaebaja ei nõustu. Arvestades asjaolu, et Tallinna Halduskohtu 23.03.2021 määruses ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamise kuupäeva eraldi välja toodud ja et menetluskulude hüvitamise taotluse esitamisega ei ole kaasnenud menetluse venimist, siis kohus sellel vaidlusel või võimalikul vaidlusel pikemalt ei peatu ning aktsepteerib taotlust kui sellist. Küll aga ei ole see põhjendatud taolises ulatuses nagu kaebaja taotleb. Põhjendatud ja vajaliku menetluskulu kindlaksmääramine jääb alati mingil määral hinnanguliseks, kuid arvestades kohtupraktikat, käesoleva haldusasja mahtu ning vaidluse keerukusastet, tuleb kaebaja taotletud õigusabikulu mõnevõrra ülemääraseks pidada. Lähtuvalt eeltoodust mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja 1755 eurot ja 62 senti dokumentide tõlketeenuse kuluna ja 3700 eurot õigusabikuluna, milles sisalduvad ka käibemaksud ning riigilõivu summas 15 eurot ehk kokku vastava menetluskuluna 5470 eurot ja 62 senti.
(allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik Muudetud Tallinna Ringkonnakohtu 11.02.2022 kohtuotsusega
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.