Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar, Maili Lokk 22.04.2021, Tartu 3-20-178 X kaebused Tallinna Vangla 07.11.2019. a käskkirja nr 52/19/740, 23.12.2019. a vaideotsuse nr 5-15/19/198-2, 17.12.2019. a käskkirja nr 5-2/19/849, 16.01.2020. a vaideotsuse nr 5-15/19/239-3, 20.12.2019. a käskkirja nr 5-1/19/2599 ja 21.01.2020. a vaideotsuse nr 5-15/20/22 tühistamiseks ning avavanglasse tagasipaigutamiseks kohustamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 24.08.2020. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Tallinna Vangla apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja ‒ X Vastustaja/apellant ‒ Tallinna Vangla
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 24.08.2020. a otsus osas, millega rahuldati esitatud kaebus osaliselt ning tühistati Tallinna Vangla 17.12.2019. a käskkiri nr 5-2/19/849, 20.12.2019. a käskkiri nr 5-1/19/2599, 16.01.2020. a vaideotsus nr 5-15/19/239-3 ja 21.01.2020. a vaideotsus nr 5-15/20/2-2 ning kohustati Tallinna Vanglat paigutama kaebaja Tallinna Vangla avavanglasse ja mõisteti Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 20 eurot.
3.Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta X kaebus tervikuna rahuldamata ning tema poolt esimese astme kohtus kantud menetluskulud kaebaja enda kanda.
4.Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 22.04.2021, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
1.Tallinna Vangla karistas 07.11.2019. a käskkirjaga nr 5-2/19/740 (tl-d 81-83) Xt noomitusega selle eest, et ta rikkus 07.10.2019 Tallinna Vangla 04.10.2019. a käskkirjast nr 5-1/19/1942 (lühiajalise väljasõidu lubamine) tulenevat kohustust helistada vanglasse kell
22.00.Kaebaja esitas 21.11.2019 vanglale vaide, mille vangla jättis 23.12.2019. a vaideotsusega nr 5-15/19/198-2 (tl-d 84-85) rahuldamata.
2.Tallinna Vangla karistas 17.12.2019. a käskkirjaga nr 5-2/19/849 (tl-d 37-40) kaebajat kartserisse paigutamisega kolmeks ööpäevaks kolmekuulise katseajaga selle eest, et ta rikkus Tallinna Vangla direktori 27.11.2018. a käskkirjaga nr 1-1/18/89 kinnitatud „Tallinna Vangla avavangla kodukorra” p 5.2.1, kuna viibis 18.11.2019 öörahu ajal ajavahemikul kell 04:27-04:31 avavangla esimese korruse majapidamisruumis. Kaebaja esitas 19.12.2019 vanglale vaide, mille vangla jättis 16.01.2020. a vaideotsusega nr 5-15/19/239-3 (tl-d 50-51) rahuldamata.
3.Tallinna Vangla otsustas 20.12.2019. a käskkirjaga nr 5-1/19/2599 (tl-d 53-55) paigutada kaebaja ümber karistuse kandmise jätkamiseks Tartu Vangla kinnisesse osakonda, kuna kaebaja oli lühikese aja jooksul hooletusest tingituna toime pannud kaks distsipliinirikkumist ja kaebaja suhtes puudus usaldus, et ta võiks jätkata karistuse kandmist leebemate järelevalve tingimustega avavanglas. Kaebaja esitas 22.12.2019 vanglale vaide, mille vangla jättis 21.01.2020. a vaideotsusega nr 5-15/20/2-2 (tl-d 60-61) rahuldamata.
4.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule 06.01.2020 kaebuse Tallinna Vangla 07.11.2019. a käskkirja nr 5-2/19/740 ja 23.12.2019. a vaideotsuse nr 5-15/19/198-2 tühistamiseks (haldusasi nr 3-20-44). Tallinna Halduskohus andis kaebuse kohtualluvuse järgi üle Tartu Halduskohtule.
5.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule 28.01.2020 kaebuse Tallinna Vangla 17.12.2019. a käskkirja nr 5-2/19/849, 16.01.2020. a vaideotsuse nr 5-15/19/239-3, 20.12.2019. a käskkirja nr 5-1/19/2599 ja 21.01.2020. a vaideotsuse nr 5-15/20/2-2 tühistamiseks ning uue otsuse tegemiseks, millega paigutada kaebaja tagasi Tallinna Vangla avavanglasse (haldusasi nr 3-20-178). Tartu Halduskohus liitis 02.03.2020. a määrusega haldusasjad nr 3-20-44 ja 3-20-178 ühte menetlusse (nr 3-20-178).
6.Kaebuste kohaselt ei ole vastustaja analüüsinud kõiki olulisi asjaolusid ning vaidlusalused haldusaktid on kaalutlusvigadega ja ebaproportsionaalsed. Samuti ei ole haldusaktid piisavalt põhjendatud. Kaebaja palus vangla haldusaktid tühistada ning kohustada vanglat paigutama ta tagasi avavanglasse.
6.1.Kaebaja põhjendas seoses Tallinna Vangla 07.11.2019. a käskkirjaga, et jäi uudiseid vaadates magama ning ema äratas ta üles, küsides, kas ta on vanglasse juba helistanud. Kaebaja helistas seejärel kell 22:31 vanglasse. Vangla oleks vajadusel saanud ise kaebaja kontaktiks märgitud telefoninumbrile helistada. Kaebajale jääb arusaamatuks, milles seisneb oht vangla julgeolekule, kui kaebaja helistab pool tundi hiljem.
6.2.Kaebaja põhjendas seoses Tallinna Vangla 17.12.2019. a käskkirjas kirjeldatud sündmusega, et ärkas 18.11.2019 üles ning vaatas oma käekella, mis näitas, et kell on 05:32. Kuna kaebaja arvas, et ta on vangla äratuse kell 05:30 sisse maganud, tegi ta voodi ära ja läks hügieenitoiminguid tegema. Seejärel läks kaebaja kööki ning avastas, et söögisaali seinakell näitab kellaaega 04:32. Seejärel liikus kaebaja oma tuppa tagasi, et korda mitte rikkuda. Kaebaja sai aru, et tema käekell oli seisma jäänud.
Kaebaja ei teinud mingeid keelatud toiminguid. Kaebaja ei mõista, miks ei tulnud vanglaametnik kaebajat hoiatama, et ta ei tohiks väljaspool oma kambrit viibida. Karistuse määramisel ei ole õige arvestada kaebajale varasemalt määratud distsiplinaarkaristust, mille kaebaja on kohtus vaidlustanud. Kartserit tuleks kohaldada üksnes erandlikel asjaoludel. Asjasse ei puutu Tallinna Vangla 16.01.2020. a vaideotsuses märgitu, et kaebajaga samas toas viibivad kinnipeetavad magasid erinevalt kaebajast edasi ning et kaebaja poolt toime pandud rikkumise hetkel oli koridoris ainult üks kinnipeetav, kes käis tualetis.
6.3.Kaebaja ei käitunud 07.10.2019 ja 18.11.2019 süüliselt, s.h ettevaatamatusest või hooletusest, kuna tal ei olnud võimalik sündmusi ette näha. Mõlemal juhul oleks piisanud suulisest hoiatusest või vestlusest. Vangla karistab kinnipeetavaid valikuliselt ja kohtleb kaebajat võrreldes teiste kinnipeetavatega ebavõrdselt.
6.4.Ükski õigusakt ei sisalda volitusnormi kinnipeetava tagasi kinnisesse vanglasse paigutamiseks ning distsiplinaarkäskkirjade tühistamisel tuleb kaebaja paigutada tagasi avavanglasse. Kaebajal on vabaduses 7-aastane poeg, keda vanglasse ei tooda ning seetõttu ei saa kaebaja temaga ka mujal, kui väljaspool vanglat kohtuda. Kaebajal on ka haige ema, kes ei saa tervise tõttu kaebajat Tartu Vanglasse vaatama tulla. Kaebajal on olemas kindel töökoht, kuhu teda tagasi oodatakse.
7.Tartu Halduskohus rahuldas 24.08.2020. a otsusega kaebuse osaliselt. Halduskohus tühistas Tallinna Vangla 17.12.2019. a käskkirja nr 5-2/19/849, 20.12.2019. a käskkirja nr 5-1/19/2599, 16.01.2020. a vaideotsuse nr 5-15/19/239-3 ja 21.01.2020. a vaideotsuse nr 5-15/20/2-2 ning kohustas Tallinna Vanglat paigutama kaebaja tagasi Tallinna Vangla avavanglasse. Ülejäänud osas (väljasõidul helistamiskohustuse rikkumine) jättis halduskohus kaebuse rahuldamata. Halduskohus põhjendas oma otsust järgmiselt.
7.1.Vangla tuvastas õigesti, et kaebaja rikkus 07.10.2019 lühiajalise väljasõidu ajal helistamiskohustust. Tallinna Vangla 04.10.2019. a käskkirjast nähtub, et kaebaja pidi helistama õhtusel ajal vanglasse hiljemalt kell 22:00. Põhjendamatu on kaebaja osutus sellele, et ohtu vangla julgeolekule ei esine, kui helistamine toimub kokkulepitust mõnevõrra hiljem. 30-minutilist hilinemist ei saa pidada marginaalseks. Väide, et kaebaja jäi tahtmatult magama ning ei saanud seetõttu õigel ajal helistada, ei ole vabandav asjaolu. Kaebaja rikkus lubatust hilisema helistamisega lühiajalisele väljasõidule kehtestatud korda ning pani hooletusest toime distsiplinaarsüüteo VangS § 63 lg 1 mõttes. Tegemist on oma olemuselt kerge distsiplinaarüleastumisega, kuid ka kerge distsiplinaarsüütegu omab teataval määral negatiivset mõju vangla distsipliinile ning sellise teo eest karistamine teenib üldpreventiivset eesmärki. Kaebajat karistati kõige leebema distsiplinaarkaristusega – noomitusega. Lühiajaline väljasõit on kinnipeetavale kohaldatud soodustus, mitte avavangla tavarežiimi osa ning sellega kaasnevad kinnipeetavale ka kohustused, mitte üksnes õigused. Distsipliini tagamine on oluline väärtus avavanglas ning vangla on õigesti leidnud, et sellise rikkumise korral ei ole põhjendatud piirduda üksnes rikkumisele tähelepanu juhtimisega. Kohtule pole äratuntav kaebuses viidatud põhiseaduse normide rikkumine.
7.2.Tallinna Vangla 17.12.2019. a käskkirjaga karistati kaebajat distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega kolmeks ööpäevaks kolmekuulise katseajaga selle eest, et ta viibis 18.11.2019 öörahu ajal kell 04:27–04:31 osakonna majapidamisruumis ning rikkus sellega Tallinna Vangla avavangla kodukorra p 5.2.1. Kodukorra p-i 5.2.1. kohaselt võib öörahu ajal toast väljuda ainult tualettruumi kasutamiseks või ametniku poole pöördumiseks. Kodukorra lisa 1 kohaselt on öörahu ajavahemikul 21:30 – 5:30. Videomaterjal kinnitab, et kaebaja viibis distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas nimetatud kellaajal majapidamisruumis. Kaebaja suundus esmalt pesemisruumi ja viibis seal ca 3 minutit, seejärel sisenes kaebaja majapidamisruumi ning viibis seal ca 4 minutit. Seejärel suundus kaebaja oma tuppa. Samuti on videolt näha, et kaebaja liikus pärast jalanõude tuppa viimist
söögisaali. Videomaterjal kinnitab, et kaebaja vaatas söögisaalis seinakella poole ja liikus seejärel tagasi oma eluruumi. Kaebaja selgitused käekella mittetöötamise kohta pole kohtu hinnangul kuigi usaldusväärsed. Vastustaja märkis vaideotsuses, et kaebaja väidet käekella seisma jäämise kohta ei ole distsiplinaarmenetluses kahtluse alla seatud (I kd, tl 51). Seega ei ole välistatud, et kaebaja käekell jäi seisma või tõrkus muul põhjusel juba eelmisel õhtul ning kaebaja ei märganud seda enne hommikut. Olenemata sellest, kas kaebaja käekell oli töökorras või mitte, lasub kinnipeetaval kohustus veenduda öörahu lõppemises, kui ta soovib kasutada üldkasutatavaid ruume. Kohtu hinnangul oleks kaebaja pidanud hiljemalt pesemisruumist väljumisel mõistma, et öörahu ei pruugi olla lõppenud, sest osakonna koridoris ega kaebaja toa läheduses asunud söögisaalis ei viibinud ühtegi kinnipeetavat, samuti ei olnud söögisaal ja majapidamisruum öörahu välisele ajale omase valgustusega. Keskmiselt kohusetundlikul kinnipeetaval oleks pidanud tekkima kahtlus, et öörahu ei ole tegelikult veel lõppenud ja kontrollida kohe kellaaega. Kaebaja viibis Tallinna Vangla avavanglas alates 02.01.2019. Seetõttu ei olnud kaebaja öörahu lõppemise ja majapidamisruumi kasutamise lubatavuse kontrollimisel piisavalt hoolas ning pani hooletusest toime distsiplinaarüleastumise, viibides majapidamisruumis ajal, mil selle kasutamine ei olnud vangla kodukorra p 5.2.1. järgi lubatud. Kaebaja väide, et mõnda teist kinnipeetavat ei ole sarnaste kergete rikkumiste tõttu karistatud, ei oma asja lahendamisel tähtsust. Kaebajale distsiplinaarkaristuse määramisel pidi vangla lähtuma kaebaja toimepandud teost, selle raskusest ja süü suurusest, mitte teiste kinnipeetavatega varem toimunust. Esitatud materjalidest ei nähtu vangla omavoli ega olulisi minetusi distsiplinaarmenetluse läbiviimisel. Vangistusseadus annab vanglale õiguse jätta distsiplinaarkaristus ka määramata ehk piirduda üksnes distsiplinaarsüüteo toimepanemise tuvastamisega. Lühikese ajavahemiku jooksul teise hooletusest toime pandud distsiplinaarrikkumise korral ei ole karistuse määramisest loobumine siiski vanglas distsipliini tagamise eesmärgil põhjendatud. Ka kerge distsiplinaarsüütegu omab teataval määral negatiivset mõju vangla distsipliinile ning karistamisel on muu hulgas ka üldpreventiivne eesmärk. Halduskohus ei nõustunud vanglaga aga selles, et hooletusest toime pandud rikkumine, mille kestus oli lühiajaline ning mis ei saanud märkimisväärselt ohustada vangla julgeolekut ja mõjutada vangla distsipliini, on selline, mille puhul oli proportsionaalne kohaldada isiku suhtes rangeimat distsiplinaarmeedet ehk kartserikaristust. Kohtu hinnangul ei vasta määratud karistus rikkumise raskusele ning on seetõttu ebaproportsionaalne.
7.3.Kinnipeetava avavanglasse paigutamise aluseid reguleerib VangS § 20 lg 1, samuti justiitsministri 25.03.2008. a kehtestatud määruse nr 9 Täitmisplaan (TP) §-d 17 ja 20. Avavanglast kinnisesse vanglasse ümberpaigutamise alused on sätestatud VangS §-s 21. Praegusel juhul tingis kaebaja ümberpaigutamise see, et kaebajal oli kaks kehtivat distsiplinaarkaristust, millest üks oli määratud vangla kodukorras selleks mitte ettenähtud ajal ja kohas viibimise eest. Vangla tugines ümberpaigutamisel seega TP § 17 lg 2 p-le 1 ning VangS § 21 lg-le 1. VangS § 21 lg 1 näeb ette, et kui kinnipeetav ei täida vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirjade nõudeid või paneb toime uusi õiguserikkumisi, võib kinnipeetava ümber paigutada kinnisesse vanglasse. Kinnipeetava ümberpaigutamine avavanglast kinnisesse vanglasse on lubatud ka siis, kui see on vajalik vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks. VangS § 21 lg 1 alusel isiku avavanglast kinnisesse vanglasse ümberpaigutamise otsus on kaalutlusotsus. Kinnipeetava avavanglast kinnisesse vanglasse paigutamine on lubatav siis, kui esineb oht distsiplinaarsüütegude toimepanemiseks tulevikus või kui vangla usaldus isiku vastu on oluliselt vähenenud. Halduskohtu hinnangul ei ole kumbki eeldus antud juhul täidetud. Vangla on 20.12.2019. a käskkirjas tuginenud asjaolule, et kaebaja pani toime kaks hooletusest tingitud distsiplinaarüleastumist ning seetõttu puudub vanglal
veendumus, et kinnipeetav ei jätka enam tulevikus õigusrikkumiste toimepanemist. Kaebaja toimepandud distsiplinaarüleastumised olid olemuselt kerged ja toime pandud hooletusest. Kergete rikkumiste toimepanemine ei ole üldjuhul piisav isiku üleviimiseks rangema režiimiga kinnipidamistingimustesse. Lisaks tuleb arvestada seda, et kuna halduskohus tühistas ühe Tallinna Vangla käskkirja, millega kaebajale üks distsiplinaarkaristus määrati, siis ei ole kaebajat karistatud TP § 17 lg 2 p-s 1 viidatud rikkumise eest. Põhjendatud on kaebaja seisukoht, et kinnisesse vanglasse üleviimisel oleks tal raskem säilitada kontakti pereliikmetega, samuti ei oleks kaebajal võimalik jätkata töötamist väljaspool vanglat. Kinnipeetava ümberpaigutamine avavanglast kinnisesse vanglasse vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks VangS § 21 lg 1 ls 2 alusel ei eelda alati õigusrikkumisi ega eeskirjade eiramist kinnipeetava poolt, kuid see on aktsepteeritav üksnes möödapääsmatul juhul ning vangla peab konkreetsetele asjaoludele viidates ära näitama, miks nõuavad VangS §-s 6 nimetatud täideviimise esemärgid (kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitse) isiku üleviimist kinnisesse vanglasse (vt ka Tartu Halduskohtu 22.04.2020. a otsus asjas nr 3-19-2282, p 10). Vangla ei ole sellele alusele vaidlustatud käskkirjas selgesõnaliselt tuginenud ega põhjendusi sellel alusel ümberpaigutamiseks esile toonud. Seega ei saa kaebaja ümberpaigutamine tugineda ka VangS § 21 lg 1 ls-s 2 sätestatud alusele.
7.4.Kuna kohus tühistas kaebaja avavanglast kinnisesse vanglasse ümberpaigutamise otsuse, tuleb vanglal taastada haldusakti andmisele eelnenud olukord ehk paigutada kaebaja varasemale kinnipidamisrežiimile avavanglasse. Varasema olukorra taastamine ei ole vanglale ülemäära koormav, sest kaebaja on praeguseks Tartu Vanglast ümberpaigutatud Tallinna Vangla kinnisesse osakonda ning tema ümberpaigutamine Tallinna Vangla avavanglasse ei nõua märkimisväärseid pingutusi.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.Tallinna Vangla esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu 24.08.2020. a otsuse tühistada osas, milles halduskohus kaebuse rahuldas ning teha uue otsuse, millega jätta X kaebus täielikult rahuldamata.
8.1.Vastustaja ei nõustu kohtu käsitlusega, et avavangla kodukorra nõuete rikkumine ja vangla ruumides selleks mitte ettenähtud ajal ja kohas viibimine on olemuselt kerge rikkumine. Vastustaja ei nõustu ka kohtu hinnanguga, et taolise teo eest määratud kartserikaristus kolmekuulise katseajaga on ebaproportsionaalne. Katseaja jooksul on kinnipeetaval võimalik käituda õiguskuulekalt ning vältida käskkirjas märgitud kartserikaristuse täitmisele pööramist. Vangistuse täideviimise eesmärgi täitmisel (VangS § 6 lg 1) hinnatakse distsiplinaarkaristuse liigi mõju kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele suunamisele ja õiguskorra kaitsmisele. Kaebaja puhul leiti, et varasemalt määratud kergem karistus (noomitus käskkirja nr 5-2/20/740 alusel) ei ole talle ilmselt piisavalt mõju avaldanud ning seda olukorda arvestati raskendava asjaoluna. Kaaluti ka võimalikke teisi distsiplinaarkaristuse liike ning leiti, et just kartserikaristuse määramine katseajaga oleks efektiivne ning see võib aidata kinnipeetaval oma teo õigusvastasust ja sellega kaasnevat tagajärge hinnata, suunates teda edaspidi seadusekuulekalt käituma. Asjaolu, et kaebaja talle määratud kolmekuulise katseaja jooksul ühtegi distsiplinaarsüütegu toime ei pannud, kinnitab, et distsiplinaarkaristuse liik oli valitud õigesti. Vastustaja hinnangul on videosalvestistelt näha, et kaebajal oli võimalus oma toast väljudes koheselt kontrollida kellaaega ja tuvastada, et tegemist on jätkuvalt öörahu ajaga. Kaebaja seda ei teinud. Vangla ei saa aktsepteerida öörahu ajal tegevusi, mis ei ole kodukorra järgi lubatud. Avavanglas toimub intensiivsem kinnipeetavate vabanemiseelne taasühiskonnastamine ja väga suurt rõhku pannakse distsipliinile, et soodustada kinnipeetavate edaspidist õiguskuulekat käitumist. Olukorras, kus kõik kinnipeetavad võiksid viibida öörahu ajal seal, kus nad parasjagu soovivad, muutuks järelevalve teostamine kinnipeetavate üle keerukaks või üldse võimatuks.
8.2.Leides, et kaebaja rikkumised olid kerged ja vangla julgeolekut oluliselt ei ohustatud, asus halduskohus sisuliselt teostama kaalutlusõigust vangla eest. Tallinna Vangla 20.12.2019. a käskkirja üheks aluseks oli määratud distsiplinaarkaristus, mis välistab isiku avavanglas viibimise lähtuvalt kõrgemalseisvast õigusaktist (TP). Seega ei saa vastav tegu olla kerge ega vangla julgeolekult oluliselt mitteohustav. Ka teine ehk varasem kaebaja kinnisesse vanglasse paigutamise aluseks olnud tegu oli toime pandud avavanglas karistuse täideviimisele iseloomulikus olukorras - lühiajalisel väljasõidul. Vanglateenistus vastutab vanglas, sh avavanglas karistust kandvate isikute võimaliku mõju eest üldisele avalikule julgeolekule laiemalt. Seejuures omab tähtsust põhimõtteline ohu realiseerumise võimalus, mitte see, kas kõik võimalikud ohud realiseeruvad. Avalikkusel on ootus, et vanglas viibivate isikute üle teostatakse järelevalvet ja isikute suhtes, kes viibivad avavanglas, on vanglateenistusel piisav usaldus.
8.3.Õige ei ole halduskohtu seisukoht, et vangla ei tuginenud kaebaja kinnisesse vanglasse paigutamisel selgesõnaliselt VangS § 21 lg-le 1. Vaidlusaluse käskkirja resolutsioon toetub õigusliku alusena VangS § 21 lg-le 1 ning käskkiri sisaldab ka piisavalt põhjendusi, tuues välja, et vangla üldise julgeoleku tagamine on vältimatult vajalik selleks, et kindlustada vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamine. Vanglateenistuse hinnangul ei olnud kaebaja enam piisavalt usaldusväärne, et tema suhtes kohaldada avavanglas viibimisele iseloomulikke soodustusi ning oli piisav alus oletada, et kinnipeetav võib toime panna uue õigusrikkumise. Vastustaja ei nõustu halduskohtuga, et ühe distsiplinaarsüüteo eest määratud karistuse väidetav ebaproportsionaalsus tõi kaasa kaebaja avavanglast kinnisesse vanglasse paigutamise õigusliku aluse ära langemise. Pole jälgitav, millest lähtuvalt jõudis halduskohus järeldusele, et ka ühe distsiplinaarkaristuse korral peaks isik olema vanglateenistuse silmis piisavalt usaldusväärne, et viibida avavanglas.
8.4.Vastustaja ei nõustu halduskohtu viitega Tartu Halduskohtu 22.04.2020. a otsusele asjas nr 3-19-2282. Viidatud haldusasjas puudusid kohtu hinnangul tõendid kinnipeetava poolt süüteo toimepanemise kohta. Praeguses asjas tuvastas halduskohus kaebaja süü mõlemas etteheidetud distsiplinaarsüüteos ja vaidlus käib vaid ühe distsiplinaarsüüteo karistuse proportsionaalsuse üle.
8.5.Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus kanda karistust avavanglas. Avavanglasse paigutatakse ja soodustusi kohaldatakse üksnes kinnipeetavatele, kelle suhtes on vanglateenistusel piisav usaldus, et nad on õiguskuulekad ja täidavad neile määratud kohustusi. Kaebaja paigutati kinnisesse vanglasse lähtuvalt tema enda tegevusest. Teda on teavitatud avavanglas kehtivast korrast ja selle rikkumise tagajärgedest ning tal oli võimalik oma käitumist suunata, kuid ta ei teinud seda. Kaebaja huvi vastutusest vabaneda ei kaalu üles avalikkuse huvi hoida ära täiendavaid õigusrikkumisi ja teostada rangema režiimiga järelevalvet. Samuti ei võimalda isegi kaebaja avavanglasse tagasi paigutamine tagada tema poolt soovitavat eesmärki (tööle asumine, lühiajalised väljasõidud), kuna ka avavanglasse paigutatud isikutel puudub subjektiivne õigus saada VangS § 22 lg-s 1 sätestatud soodustusi või lühiajalisi väljasõite. VangS § 22 lg 2 seab eeltingimused, millal on lubatav soodustusi kohaldada. Need eeltingimused on kaebaja puhul täitmata ning see on selgelt ja põhjendatult välja toodud ka tema suhtes antud haldusaktides. Vangla märkis 20.12.2019. a käskkirjas, et avavangla on olemuselt vangla kergema režiimiga osakond, kus võimaldatakse kinnipeetaval töötada ja liikuda järelevalveta väljaspool vanglat ning selliselt võib isiku liikumine olla vanglale julgeolekuriskiks. Vangla kohustamine halduskohtu poolt paigutada kaebaja avavanglasse, võtab vanglalt kaalumisõiguse isiku usaldusvääruse osas ja teistelt, vangla hinnangul avavanglasse sobivatelt isikutelt, võimaluse saada paigutatud kergema režiimiga osakonda. Riigikohtu halduskolleegium leidis 20.04.2019. a määruses asjas nr 3-18-111 (p 18), et kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus avavanglas viibimiseks, küll on tal subjektiivne õigus saada hinnatud, kas ta vastab avavanglasse paigutamise tingimustele ning tingimustele vastamisel on tal õigus sellele, et kaalutakse tema avavanglasse paigutamist. Kohus ei saa seda
kaalumist teha vangla eest ka juhul, kui isik on varasemalt avavanglas viibinud.
9.Kaebaja palub vastuses vangla apellatsioonkaebuse rahuldamata jätta. Kaebaja jääb varem halduskohtule esitatud selgituste ja põhjenduste juurde ning märgib vastuseks apellatsioonkaebusele järgmist.
9.1.Kaebaja leiab, et avavangla kodukorra p 5.2.1. rikkumise eest katseajaga kartserikaristuse määramine on ebaproportsionaalne. Proportsionaalsuse põhimõte nõuab, et riik ei piiraks isikute õigusi ega tekitaks neile muid koormavaid tagajärgi tühja-tähja pärast, vaid ainult siis, kui see on hädavajalik. See põhimõte nõuab, et asutus (vangla) mõtleks oma otsuse piisava põhjalikkusega läbi, et vältida tarbetuid ebameeldivusi isikutele. Vangla tekitas sellega rohkem kahju kaebaja lapsele ja emale, samuti kaebaja inimväärikusele seoses sellega, et ta ei saa enam väljaspool vanglat tööl käia. Olukorras, kus kaebaja ekslikult lähtus valest kellaajast, oleks efektiivne ja mõistlik olnud tema mittekaristamine.
9.2.Vastustaja väide, nagu puuduks vanglal TP § 17 lg 2 p-st 1 tulenevalt kaalutlusõigus, on ebaõige. Vastustaja on kaebaja suhtes pahatahtlik ja käitub sihikindlalt, et kaalutlusõigust mitte kasutada. Kaebaja leiab, et halduskohtul oli õigus tõendeid ümber hinnata. Põhiseaduse § 146 näeb ette, et õigust mõistab ainult kohus, mis tähendab, et lõppastmes otsustab vaidlusküsimuse kohus. Halduskohus tuvastas, et vangla arutluskäik otsuse tegemisel ei olnud mõistlik ning vangla rikkus kaalutlusõigust. Kaebaja leiab, et vangla rikkus seadust sellega, et piirdus kaalutlusõiguse formaalse täitmisega (RKHKm asjas nr 3-3-1-17-98, p 2). Vangla otsus ümberpaigutamise kohta on formaalne, vangla ei arvestanud otsuse tegemisel kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning kaalumine ei toimunud ratsionaalselt. Kõigi õigusaktidest tulenevate vormi- ja menetlusnõuete järgimise korral oleks lõppotsus suure tõenäosusega olnud teistsugune. Vastustaja arvates ei ole jälgitav halduskohtu seisukoht, et ka ühe distsiplinaarkaristuse korral peaks isik olema vanglateenistuse jaoks piisavalt usaldusväärne, et viibida avavanglas. Kaebaja teada on avavanglas küllalt kinnipeetavaid, kellel on mitu kehtivat karistust korrarikkumiste eest. Avavangla rikkus seetõttu kaebaja suhtes ka võrdse kohtlemise põhimõtet. Kaebaja arvates karistati teda tahtlikult eesmärgiga ta kinnisesse vanglasse paigutada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Käesolevas asjas võttis halduskohus X esitatud tühistamis- ja kohustamiskaebuse menetlusse ning rahuldas selle osaliselt ja jättis osaliselt, s.o Tallinna Vangla 07.11.2019. a käskkirja nr 5-2/19/740 ja 23.12.2019. a vaideotsuse nr 5-15/19/198-2 tühistamise nõudes rahuldamata. Kaebaja ei esitanud apellatsioonkaebust halduskohtu otsuse peale. Seetõttu jõustus halduskohtu otsus kaebuse osalise rahuldamata jätmise osas apellatsioonitähtaja möödumisel (HKMS § 176 lg-d 1 ja 2). Tallinna Vangla apellatsioonikaebus esitati Tartu Halduskohtu 24.08.2020 otsusele osas, millega X kaebus rahuldati - tühistati Tallinna Vangla 17.12.2019. a käskkiri nr 52/19/849, 20.12.2019. a käskkiri nr 5-1/19/2599, 16.01.2020. a vaideotsus nr 5-15/19/239-3 ja 21.01.2020. a vaideotsus nr 5-15/20/2-2 ning kohustati Tallinna Vanglat paigutama X Tallinna Vangla avavanglasse ja mõisteti vanglalt kaebaja kasuks välja menetluskulud. Seega kontrollib ringkonnakohus halduskohtu 24.08.2020. a otsuse seaduslikkust ja põhjendatust HKMS § 197 lg 1 alusel üksnes Tallinna Vangla apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses.
11.Ringkonnakohtu hinnangul tuleb Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada osas, millega esitatud kaebus rahuldati ja mõisteti Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 20 eurot. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue
otsuse, millega jätab X kaebuse tervikuna rahuldamata ning tema poolt esimese astme kohtus kantud menetluskulud kaebaja enda kanda.
12.Asja materjalidest nähtuvalt karistas Tallinna Vangla 07.11.2019. a käskkirjaga nr 5-2/19/740 kaebajat noomitusega selle eest, et ta rikkus 07.10.2019 Tallinna Vangla 04.10.2019. a käskkirjast (X lubamine lühiajalisele väljasõidule) tulenevat kohustust helistada vanglasse hiljemalt kell 22.00. Kaebaja esitatud vaide jättis vangla 23.12.2019. a vaideotsusega nr 5-15/19/198-2 rahuldamata. Tallinna Vangla karistas 17.12.2019. a käskkirjaga nr 5-2/19/849 kaebajat kartserisse paigutamisega kolmeks ööpäevaks kolmekuulise katseajaga selle eest, et ta rikkus Tallinna Vangla avavangla kodukorra p 5.2.1,viibides 18.11.2019 öörahu ajal ajavahemikul kell 04.27-04.31 vangla ruumides selleks mitte ettenähtud kohas. Kaebaja esitatud vaide jättis vangla 16.01.2020. a vaideotsusega nr 5-15/19/239-3 rahuldamata. Tallinna Vangla otsustas 20.12.2019. a käskkirjaga nr 5-1/19/2599 paigutada kaebaja ümber karistuse kandmise jätkamiseks Tartu Vangla kinnisesse osakonda, kuna kaebaja on korduvalt hooletusest tingituna toime pannud lühikese aja jooksul kaks distsipliinirikkumist ja vanglal puudub kaebaja suhtes usaldus ja veendumus, et ta võiks jätkata karistuse kandmist leebemate järelevalvetingimustega avavanglas. Kaebaja esitatud vaide jättis vangla 21.01.2020. a vaideotsusega nr 5-15/20/2-2 rahuldamata. Halduskohus tühistas vaidlusaluse otsusega vangla 17.12.2019. a käskkirja nr 5-2/19/849 ja sellega seotud 16.01.2020. a vaideotsuse põhjendusega, et kaebaja poolt hooletusest toime pandud rikkumine oli oma olemuselt nii kerge rikkumine, et selle eest on ebaproportsionaalne mõista kinnipeetavale kartserikaristust olenemata sellest, et see määrati kolmekuulise katseajaga. 20.12.2019. a käskkirja nr 5-1/19/2599 ja sellega seotud 21.01.2020. a vaideotsuse tühistas halduskohus põhjendusega, et tühistatud on kaebaja ümberpaigutamise aluseks olnud distsiplinaarkaristus ja seega pole enam VangS § 21 lg-st 1 tulenevat alust sellise otsuse tegemiseks ning ka kaebaja varasem distsiplinaarüleastumine oli oma olemuselt kerge ja toime pandud hooletusest. Samuti ei ole vastustaja 20.12.2019. a käskkirjas selgesõnaliselt tuginenud VangS § 21 lg 1 ls-s 2 sätestatud ümberpaigutamise alusele ega esitanud põhjendusi sellel alusel kaebaja kinnisesse vanglasse ümberpaigutamiseks, mistõttu ei saa vastustaja kaebaja ümberpaigutamisel tugineda ka VangS § 21 lg 1 ls-s 2 sätestatud alusele (ümberpaigutamine on vajalik vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks).
13.Mis puudutab Tallinna Vangla 17.12.2019. a käskkirja nr 5-2/19/849, siis nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et X pani 18.11.2019 hooletusest toime distsiplinaarkorras karistatava teo, viibides vangla majapidamisruumis ajal, mil selle kasutamine ei olnud avavangla kodukorra p 5.2.1 järgi lubatud. VangS § 63 lg 1 kohaselt võib käesoleva seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kohaldada kinnipeetavale distsiplinaarkaristusi. Distsiplinaarkaristuse määramiseks peab olema tuvastatud karistatav tegu, selle õigusvastasus ja süü kui vastutuse eeldused ning need asjaolud vaidlusalusest käskkirjast ka nähtuvad. Küll aga ei nõustu ringkonnakohus halduskohtu selle seisukohaga, et kaebaja karistamine selle teo eest kartserikaristusega isegi juhul, kui kolme ööpäeva pikkune kartserikaristus määrati kaebajale kolmekuulise katseajaga, on rikkumise olemust arvestades ebaproportsionaalselt karm karistus ja toob kaasa nimetatud käskkirja ning 16.01.2020. a vaideotsuse tühistamise. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et koheselt täitmisele pööratavat kartserikaristust ja selle karistuse võimalikku raskust ei saa võrdsustada VangS § 65 lg 2 alusel määratud katseaja tõttu edasilükatud kartserikaristusega. 17.12.2019. a käskkirjaga kohaldati kaebaja suhtes distsiplinaarkaristusena kolme ööpäeva pikkust kartserisse paigutamist kolmekuulise katseajaga. See tähendab, et määratud kartserikaristust ei viidud koheselt täide ja see viiakse
täide vaid juhul, kui kinnipeetav paneb katseaja jooksul toime uue rikkumise. Kui isik ei pane katseaja jooksul toime uut rikkumist, ei viida taoliselt määratud kartserikaristust ka kunagi täide. Seega on distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja täitmise asjaolude üle kontroll esmalt isikul endal. VangS § 63 lg 3 kohaselt võetakse distsiplinaarkaristuse valikul arvesse vangistuse täideviimise eesmärki, mille kõrval hinnatakse ka muid olulisi asjaolusid (nt karistuse vastavus, vastutust raskendavad ja kergendavad asjaolud, kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolu). Vaidlusaluses käskkirjas on välja toodud karistuse liigi valikul eesmärk kaebajat õiguskuulekale teele suunata, samuti on leitud, et varasemalt lühikese aja jooksul eelnevalt määratud kergemaliigiline karistus (noomitus 07.11.2019. a käskkirja alusel) ei ole kaebajale ilmselt piisvalt mõju avaldanud ning hinnatud seda karistuse liigi valikul raskendavaks asjaoluks. Kohaselt on kaalutletud ka võimalike teiste distsiplinaarkaristuse liikide vahel ning leitud, et just kartserikaristuse määramine katseajaga oleks kaebaja jaoks efektiivne karistus ning aitaks kinnipeetaval oma teo õigusvastasust ja sellega kaasnevat tagajärge hinnata, suunates teda edaspidi seadusekuulekalt käituma. Vaidlusaluse käskkirjaga kaebajale määratud kartserikaristust reaalselt täide ei viidud, kuna kaebaja käitus katseajal õiguskuulekalt. Seega asjaolu, et kaebaja talle määratud kolmekuulise katseaja jooksul ühtegi distsiplinaarsüütegu toime ei pannud, kinnitab, et distsiplinaarkaristuse liik oli valitud õigesti. Kaebaja viibis rikkumise toimepanemise ajal 18.11.2019 jätkuvalt avavanglas, kus toimub intensiivsem kinnipeetavate vabanemiseelne taasühiskonnastamine ja suurt rõhku pannakse distsipliinile ning korra järgimisele, et soodustada kinnipeetava edasist õiguskuulekat käitumist. Samas oli kaebajat avavanglas viibimise ajal varasemalt juba karistatud noomitusega, mis VangS § 63 mõistes on kõige kergem distsiplinaarkaristuse liik võrreldes kartserisse paigutamisega, mida sama paragrahvi kohaselt võib vangla iseenesest toime pandud distsipliinirikkumise eest kohaldada kuni 45 ööpäevaks. Kuna kaebaja pani toime korduva rikkumise, ei saa vastustajale kuidagi ette heita seda, et ta kohaldas 18.11.2019. a rikkumise eest kaebajale noomitusest raskemaliigilist karistust, tehes seda siiski viisil, et kolme ööpäeva pikkust kartserikaristust ei pöörata täitmisele juhul, kui kaebaja ei pane kolme kuu jooksul toime uut distsipliinirikkumist. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna sellises olukorras ja selliselt kaebajale määratud kartserikaristust põhjust ebaproportsionaalseks pidada ka asjaolu, et kaebaja poolt 18.11.2019 toime pandud rikkumise süü vorm ei olnud tahtlus, vaid oli hooletus. Asja materjalidest ei nähtu, et määratud karistus ei oleks kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärgiga ega ka muid asjaolusid, mis lubaksid pidada määratud karistust ülemääraseks. Nagu juba öeldud, tuleb karistuse mõõdukuse hindamisel arvestada ka seda, et VangS § 65 lg 2 alusel oli kartserikaristuse täitmisele pööramine edasi lükatud. Karistuse liigi valikut on käskkirjas arusaadavalt põhjendatud, samuti on selgitatud asjakohaste põhjendustega, miks kohaldati katseaega. Ringkonnakohus leiab seega, et kaebajale 17.12.2019. a käskkirjaga määratud distsiplinaarkaristus on õiguspärane ja õiguspärane on ka vaidlusalune käskkiri, kuna see on antud pädeva isiku poolt kehtiva õiguse alusel ning sellega kooskõlas, see on proportsionaalne ja kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Samuti on asja materjalidest nähtuvalt menetlus läbi viidud nõuetekohaselt ja tähtaegselt, X on karistuse määramisel ära kuulatud, käskkiri on põhjendatud, kõik kaebaja poolt menetluse käigus esitatud sisulised vastuväiteid on kokkuvõtvalt käskkirjas kajastatud ja nendega arvestamise võimalusi põhjendatud. Kuna 17.12.2019. a käskkiri nr 5-2/19/849 on ringkonnakohtu hinnangul igati õiguspärane, vastab HMS §-de 54 ja 56 nõuetele ning haldusakti tühistamiseks alus puudub, siis seoses eeltooduga puudub alus ka vangla 16.01.2020. a vaideotsuse nr 5-15/19/239-3 tühistamiseks.
14.Tulenevalt VangS §-st 21 lg 1 juhul, kui kinnipeetav ei täida käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirjade nõudeid või paneb toime uusi õiguserikkumisi, võib kinnipeetava ümber paigutada kinnisesse vanglasse. Kinnipeetava ümberpaigutamine avavanglast kinnisesse vanglasse on lubatud ka siis, kui see on vajalik vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks. VangS § 21 lg 1 ls 1 puhul peetakse silmas olukorda, kus vangistuse avatud
täideviimise käigus selgub kinnipeetava sobimatus selleks avavanglasse paigutamise aluste äralangemise tõttu ja tähendab sisuliselt avatud täideviimisele üleviimise otsuse tagasivõtmist isiku õigusvastase käitumise (vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirjade nõuete rikkumine või uute õiguserikkumiste toimepanemine) korral. Vangistuse eeskirjade rikkumist ning õigusrikkumisi VangS § 21 lg 1 ls 1 järgi on erialakirjanduses mõistetud laiemalt kui vaid üht rikkumist, ning selle aluse kohaldamist on peetud võimalikuks ka näiteks korduva kohusetundetu suhtumise korral oma kohustustesse (L. Madise jt. Vangistusseadus §-d 1–109. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, 2014, § 21 komm 3.2, lk 76). Samas on tunnustatud vangla otsustusruumi abinõude kohaldamisel, sh ei pruugi mingi rikkumine päädida küll distsiplinaarkaristusega, kuid võib olla aluseks tagasi kinnisesse vanglasse paigutamisel. Samas ei pruugi ka distsiplinaarkaristusega päädinud tegu ilmtingimata kaasa tuua avavanglast kinnisesse vanglasse üleviimist.
14.1.Lisaks nimetatud sättele reguleerib kinnipeetava ümberpaigutamise menetluslikku külge TP, mille § 17 sätestab avavanglasse ümberpaigutamise üldtingimused ning selle lg-s 2 on toodud loetelu tingimustest, millele avavanglasse ümber paigutatav kinnipeetav peab vastama. TP § 17 lg 2 p 1 kohaselt peab avavanglasse või kinnise vangla avavanglaosakonda ümber paigutatav kinnipeetav vastama järgmistele tingimustele: kinnipeetaval ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust, mis oleks määratud töökohustuse täitmisest keeldumise, tubakatoodete või süütamisvahendite korra nõuete rikkumise, vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele mitteallumise eest, sidepidamisvahendite või nende tarvikute keelatuse eest või vangla kodukorras selleks mitte ettenähtud ajal ja kohas viibimise eest ning on piisavalt alust oletada, et kinnipeetav ei pane toime uut õiguserikkumist.
14.2.17.12.2019 määrati Tallinna Vangla käskkirjaga nr 5-2/19/849 Xle distsiplinaarkaristus avavangla kodukorra p 5.2.1 rikkumise eest. Seega ei vastanud kaebaja enam tingimustele, mis on TP § 17 lg 2 p-s 1 seatud avavanglas karistust kandvale kinnipeetavale ja nimetatud distsiplinaarkaristus välistas X edaspidise viibimise avavanglas ning ta tuli kinnisesse vanglasse või vangla kinnisesse osakonda tagasi paigutada. Tallinna Vangla 20.12.2019. a käskkirja nr 5-1/19/2599 põhjendustest nähtub, et selles peetakse kaebaja ümberpaigutamise õigusliku alusena silmas esimest juhtu VangS § 21 lg 1 mõistes ehk lauset üks, s.o olukorda, kus pärast kinnipeetava avavanglasse paigutamist selgub, et ta ei sobi kandma karistust avatud režiimil. Kinnisesse vanglasse tagasisuunamise põhjuseks on sellisel juhul kinnipeetavale osutatud usalduse kuritarvitamine, mis võib väljenduda vangistuse täideviimise eeskirjade rikkumises või uute õigusrikkumiste toimepanemises (L. Madise jt. Vangistusseadus §-d 1–109. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, 2014, § 21 komm 3.1, lk 76). Praegusel juhul heideti kaebajale ette vangistuse eeskirjade rikkumist. Kuna ümberpaigutamine ei ole distsiplinaarkaristuse liik, ei ole välistatud nende meetmete koosrakendamine. Arvestades, et avavanglast kinnisesse vanglasse ümber paigutamine otsustatakse kaalutlusõiguse alusel, tuleb sellises otsuses näidata kinnipeetava ümberpaigutamist põhjendavad asjaolud.
14.3.Võttes arvesse seda, et avavanglas on kontroll ja järelevalve kinnipeetavate igapäevaelu ja tegevuste üle väiksem, kui kinnises vanglas ja kinnipeetaval on tulenevalt suuremast liikumisvabadusest ka suuremad võimalused ja ahvatlused kehtestatud korra eiramiseks, siis peab avavanglasse paigutatav kinnipeetav olema piisavalt usaldusväärne. Vastustaja selgitas nii vaidlusaluses käskkirjas kui ka 21.01.2020. a vaideotsuses, et vanglal puudub tänu 18.11.2019 juhtunule ja ka sellele, et kaebaja rikkus juba 07.10.2019 avavanglas olles Tallinna Vangla 04.10.2019. a käskkirjast tulenevat kohustust, kaebaja suhtes usaldus selleks, et ta võiks oma karistuse kandmist siiski avavanglas jätkata.
14.4.Kuna üheks aluseks, mis välistab isiku avavanglas viibimise lähtuvalt TP § 17 lg 2 p-st 1, on distsiplinaarkaristuse olemasolu, mis on määratud vangla kodukorras selleks mitte ettenähtud ajal ja kohas viibimise eest, siis nõustub ringkonnakohus vastustajaga, et sellist distsiplinaarkorras karistatavat kaebaja tegu ei saa pidada kergeks ega vangla julgeolekult
oluliselt mitteohustavaks. Nagu juba märgitud, oli ka kaebaja varasem distsipliinirikkumine toime pandud avavanglas karistuse täideviimisele iseloomulikus olukorras, s.o VangS § 32 lg 3 alusel võimaldatud lühiajalisel väljasõidul. Nõustuda tuleb ka sellega, et vanglateenistus vastutab vanglas, sh avavanglas, karistust kandvate isikute võimaliku mõju eest üldisele avalikule julgeolekule laiemalt ning seejuures ei oma tähtsust, kas kõik võimalikud ohud realiseeruvad, vaid oluline on nende põhimõtteline realiseerumise võimalus. Avalikkusel on ootus, et vanglas viibivate isikute üle teostatakse piisavat järelevalvet ja isikute suhtes, kes viibivad avavanglas, on vanglateenistusel piisav usaldus. Vanglateenistuse hinnangul ei olnud kaebaja enam piisavalt usaldusväärne, et tema suhtes kohaldada avavanglas viibimisele iseloomulikke soodustusi, kuna see eeldab ka õiguskuulekat käitumist. Samuti puudus vanglal kindel veendumus, et kaebaja ei jätka õigusrikkumiste toimepanemist, kui ta siiski avavanglasse edasi karistust kandma jäetakse. Avavanglast kinnisesse vanglasse paigutamine on seega kaebaja enda poolt toimepandu tagajärg.
15.Arvestades eelnevat ja ka käesoleva otsuse p-s 13 toodud seisukohta, on ringkonnakohtu hinnangul Tallinna Vangla 20.12.2019. a käskkiri nr 5-1/19/2599 igati õiguspärane, kuna see on samuti antud pädeva isiku poolt kehtiva õiguse alusel ning sellega kooskõlas, proportsionaalne ja kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Käskkirja andmisel on kaebaja ära kuulatud, käskkiri on põhjendatud ja sisaldab selgitusi, miks vastustaja leidis, et avavanglas karistuse kandmise jätkamine kaebaja puhul ei ole enam õigustatud. Haldusaktis on samuti välja toodud vangla vastused kaebaja vastuväidetele, mille viimane esitas vastuseks vangla teatisele tema avavanglast kinnisesse vanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamise kohta ning mis puudutasid distsiplinaarkorras karistamise võimalikkust ainult tahtliku rikkumise eest, viiteid kriminaaltäitevõiguse seisukohtadele seoses täitmisplaaniga, perega kohtumise võimatust juhul, kui ta Tartu Vanglasse viiakse, võimalikku hüvitamisnõuet juhul, kui vangla 17.12.2019. a käskkiri tühistatakse ja vajadust jätkata töötamist Sirje Stiil OÜ-s.
16.Vastustaja on õigesti viidanud ka asjaolule, et TP-st ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust saada avavanglasse või avavangla osakonda ja sinna ka jääda juhul, kui ta on avavangla osakonda mingiks ajavahemikuks siiski paigutatud. Tõlgendades VangS §-e 14, 16 ja 20 süstemaatiliselt, on leitud, et vangistusseaduse mõtte kohaselt prevaleerib vangistuse kinnine täideviimine avatud täitmise ees (L. Madise jt. Vangistusseadus §-d 1–109. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, 2014, lk-d 43, 73 ja 77). Kuigi kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust avavanglasse ümberpaigutamiseks ja sinna jäämiseks, tuleb jaatada tema õigust kaalutlusvigadeta otsustusele. Nagu juba märgitud, ei ole ringkonnakohtu hinnangul vastustaja 20.12.2019. a käskkirja nr 5-1/19/2599 andmisel rikkunud kaebaja menetluslikke õigusi ning haldusaktis toodud põhjendused ja kaalutlused on vaidlusaluse otsustuse tegemiseks olnud igati piisavad. Kaebajal tuli arvestada, et vabadusekaotusliku karistuse määramisel tuleb tal viibida vangistuses kinnises vanglas kogu temale määratud karistuse aja ja avavanglas viibimine on üksnes võimalus, mis ei pruugi rakenduda kõigile kinnipeetavatele. Ka õiguskirjanduse kohaselt on avatud vangistuse täideviimise kõige iseloomulikumaks jooneks põgenemisvastaste abinõude puudumine ja vangla julgeoleku tuginemine kinnipeetavate usaldusele (L. Madise jt. Vangistusseadus §-d 1–109. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, 2014, lk 47). Avavanglasse paigutatakse ja soodustusi kohaldatakse üksnes kinnipeetavatele, kelle suhtes on vanglateenistusel piisav usaldus, et nad on õiguskuulekad ja täidavad neile määratud kohustusi. Kinnipeetava, kes on kinnisesse vanglasse paigutatud lähtuvalt oma tegudest ja kellele on antud eelteave avavanglas kehtivast korrast ja selle rikkumise tagajärgedest ning kellel on võimalik oma käitumist suunata, kuid ta seda ei tee, huvi vastutusest vabaneda ei kaalu üles avalikkuse huvi hoida ära täiendavaid õigusrikkumisi ja teostada rangema režiimiga järelevalvet.
17.Mis puudutab veel kaebaja poolt, sh vastuses apellatsioonkaebusele esitatud vastuväiteid, märgib ringkonnakohus, et asjaolu, et isik on avavanglast paigutatud kinnisesse vanglasse ei tähenda veel, et sellega tekivad talle tingimata kahjulikud ja kõrvaldamatud tagajärjed. Praeguseks ajaks on kaebaja Tartu Vanglast ümber paigutatud Tallinna Vangla kinnisesse osakonda. Suhete säilitamine Tallinnas ja Harjumaal elavate lähedastega, sh emaga on võimalik ka kinnises vanglas viibides. Ka kinnises vanglas viibides on võimalik esitada taotlus lühiajaliseks väljasõiduks (VangS § 32 lg 1) või väljaviimiseks (VangS § 33). Iseenesest on õige vastustaja selgitus, et kaebaja avavanglasse tagasi paigutamine ei taga tema poolt soovitavaid eesmärke, kuna ainuüksi avavanglas viibimine ei anna kinnipeetavale VangS-s toodud soodustusi. Ka avavanglasse paigutatud isikutel puudub subjektiivne õigus saada VangS § 22 lg-s 1 märgitud soodustusi (töötamine ja liikumine järelevalveta väljaspool vangla territooriumi) või lühiajalisi väljasõite (VangS § 32). Lisaks seab VangS § 22 lg 2 eeltingimused (soodustusi võib kohaldada kinnipeetavale, kelle käitumine karistuse kandmise ajal on osutunud heaks ja kelle suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi ning järgib talle soodustuste osas tehtud ettekirjutusi), millistele kinnipeetavatele on lubatav soodustusi kohaldada. Tallinna Vangla hinnangul on need eeltingimused X puhul täitmata ning sellekohased asjaolud on selgelt välja toodud ka tema suhtes antud haldusaktides. Vastustaja selgitas samuti, et kaebaja luba järelevalveta väljaspool vanglat töötamiseks OÜ-s Sirje Stiil tunnistati kehtetuks juba 20.11.2019. a käskkirjaga nr 5-1/19/2302 ja tegemist on kehtiva haldusaktiga.
18.Ringkonnakohtu hinnangul ei tingi vastustaja 20.12.2019. a käskkirja nr 5-1/19/2599 tühistamist ka viide Tartu Halduskohtu 22.04.2020. a otsusele asjas 3-19-2282 ja selles toodud põhjendustele ning lõpptulemusele. Selles haldusasjas tühistati Tartu Vangla käskkiri, millega kinnipeetavale oli määratud distsiplinaarkaristus (noomitus) ning otsus, millega, arvestades kinnipeetava distsiplinaarkorras karistamist, paigutati ta ümber avavangla osakonnast vangla kinnisesse osakonda, kuid nimetatud haldusasja asjaolud erinevad oluliselt käesoleva haldusasja asjaoludest. Viidatud haldusasjas tühistati distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri põhjusel, et kohtu hinnangul puudusid asjas tõendid süüteo toimepanemise kohta kaebaja poolt ja kuna vangla oli sidunud kaebaja avavanglast kinnisesse vanglasse paigutamise käskkirjaga, mis sisulise õigusvastasuse tõttu tühistati, siis ei olnud põhjendatud ka kaebaja kinnisesse vanglasse paigutamine. Käesolevas haldusasjas on tuvastatud kaebaja süü nii 07.11.2019. a käskkirjas nr 5-2/19/740 kui ka 17.12.2019. a käskkirjas nr 5-2/19/849 toodud rikkumiste toimepanemisel.
19.Kuna Tallinna Vangla 20.12.2019. a käskkirja nr 5-1/19/2599 tühistamiseks alus puudub, siis seoses eeltooduga puudub alus ka vangla 21.01.2020. a vaideotsuse nr 5-15/20/2-2 tühistamiseks. Arvestades seda, et kaebaja kaebused jäävad tühistamisnõuete osas rahuldamata, siis ei ole ka alust rahuldada ka esitatud kohustamisnõuet.
20.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui kõrgema astme kohus teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). Kuna ringkonnakohtu otsuse tagajärjel jääb kaebaja kaebus tervikuna rahuldamata, jäävad kaebaja kantud menetluskulud (riigilõiv) esimese astme kohtus HKMS § 108 lg 1 alusel tervikuna tema enda kanda. Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel vabastatud. Seega puudub vajadus antud osas menetluskulude jaotamiseks.
21.Tulenevalt kaebaja taotlusest tuleb avaldatavas kohtulahendis asendada kaebaja nimi tähemärgiga vastavalt HKMS § 175 lg-le 3.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.