XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 18.05.2020 otsusele nr 7001910004-2
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, esindaja Markus Hallang Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Mirja Sarap
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 07.09.2020 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
18.03.2021 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada XX apellatsioonkaebus osaliselt ning tühistada Tallinna Halduskohtu 07.09.2020 otsus haldusasjas nr 3-20-1029 osas, millega halduskohus jättis kaebuse tervikuna rahuldamata.
2.Rahuldada XX kaebus osaliselt ja tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 18.05.2020 otsus nr 7001910004-2 osas, millega Politsei- ja Piirivalveamet leidis, et XX ei kvalifitseeru täiendava kaitse saajaks. Kohustada Politsei- ja Piirivalveametit seda küsimust uuesti otsustama.
3.Politsei- ja Piirivalveameti menetluskulud jätta tema enda kanda. XX-le antud menetlusabi kulud jäävad riigi kanda.
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 17.05.2020. Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus
3-20-1029 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX saabus esmakordselt lennuga Istanbulist Eestisse 09.01.2019 ühekordse Schengeni viisa alusel. Tema viisa tunnistati piiripunktis kehtetuks, sest taotlejal puudusid dokumendid, mis õigustaksid reisi eesmärki, ning piisavad elatusvahendid. XX esitas 10.01.2019 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) rahvusvahelise kaitse taotluse, mille PPA luges 10.06.2019 otsusega nr 7001910004-1 välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 kohaselt põhjendamatuks ning tegi VRKS § 20 lg 2 alusel otsuse taotluse tagasilükkamise kohta. Otsust ei vaidlustatud. XX vabastati 21.06.2019 kinnipidamiskeskusest ning talle koostati koheselt sundtäidetav lahkumisettekirjutus. 26.06.2019 seisuga kuulutati isik põgenenuks. Rootsi Migratsiooniamet edastas 16.12.2019 PPA-le palve isiku tagasivõtmiseks EL määruse nr 604/2013 artikli 18 (1) D alusel, mille PPA 20.12.2019 rahuldas. XX anti 20.01.2020 Eestile üle. Ta esitas 27.01.2020 korduva rahvusvahelise kaitse taotluse.
2.PPA luges 18.05.2020 otsusega nr 7001910004-2 XX taotluse VRKS § 20 kohaselt põhjendamatuks ning tegi VRKS § 20 lg 2 alusel otsuse taotluse tagasilükkamise kohta. PPA luges taotluse selgelt põhjendamatuks VRKS § 201 p-de 2, 5, 6 ja 7 alusel. Taotleja sõnade kohaselt kardab ta Palestiina rühmitusi Hamas ja Fatah. Hamas kontrollib Gaza sektorit ja Fatah läänekallast, seega saab järeldada, et taotleja väljendab kartust riigivõimu teostavate organite ees (VRKS § 19 lg 5 p 2). Taotleja ei väida, et tal oleks olnud probleeme usu või rahvuse tõttu, ta ei kuulu ühtegi liikumisse või ühendusse. Taotleja tõi esile, et teda süüdistatakse Gaza sektoris Iisraeli heaks luuramises. Seega tuleb taotleja subjektiivse tagakiusukartuse põhjendatust hinnata poliitilise meelsuse alusel. Iisraeli kasuks töötamises süüdistamine on Palestiina okupeeritud aladel üsna laialt levinud. Spionaažis süüdistamine võib olla tõenäoline ka siis, kui teha iisraellastega ärilist koostööd. Isegi juhul, kui pidada tõeseks taotleja kirjeldust, kuidas ta 2016. a septembris kinni võeti ning teda küsitleti, tuleb arvestada, et taotleja elas kuni 2018. a juunini Gaza sektoris edasi, jätkates äritegevust. Seega ei olnud taotleja tõenäoliselt selline isik, keda oleks süüdistatud Iisraeli või Fatah toetamises. Taotleja vabastati pärast vahejuhtumit, ta sai arstiabi, tal võimaldati läbi ametliku piiripunkti lahkuda, pereliikmetel pole probleeme olnud. Türgis viibides käis taotleja Palestiina saatkonnas. Ta poleks seda teinud, kui tal oleks olnud hirm Palestiina ametivõimude ees ja ta oleks olnud tagaotsitav. Taotleja saabus esmakordselt Eestisse 09.01.2019 ning plaanis 10.09.2019 lennata Rootsi, et külastada seal elavaid vendasid. Varjupaigataotluse esitas taotleja alles pärast viisa kehtetuks tunnistamist ja sisenemiskeelu saamist. Taotleja selgitas tol korral, et kui teda poleks Tallinna 2(9)
3-20-1029 Lennujaamas kinni peetud, ei oleks ta taotlenud rahvusvahelist kaitset, vaid Türki tagasi pöördunud. Varjupaigataotluse esitas ta selleks, et vältida 5-aastast sissesõidukeeldu Schengeni alale. Selline käitumine viitab rahvusvahelise kaitse süsteemi teadlikule kuritarvitamisele. Taotleja muutis oma selgitusi, väites ühelt poolt, et tuli Eestisse, et siin äri ajada, kuid teisalt ütles, et tema sooviks oli minna Rootsi, et vendadega kokku saada. Taotleja poolt väidetav äripartner ei olnud taotleja tulekust teadlik. Vendade aadresse Rootsis taotleja ei teadnud. Pärast kinnipidamiskeskuses vabastamist läks taotleja Rootsi ja esitas seal rahvusvahelise kaitse taotluse. Kõik eeltoodu näitab, et taotleja esitas 10.01.2019 Eestis rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes eesmärgil, et vältida Schengeni sissesõidukeelu kohaldamist ja lahkumiskohustuse täitmist (VRKS § 201 p 6) ning ta ei esitanud taotlust esimesel võimalusel (VRKS § 201 p 7). Taotleja ei vaidlustanud PPA 10.06.2019 otsust, millega lükati tema 10.01.2019 taotlus tagasi. Ta kuulutati 26.06.2019 põgenenuks ning hiljem selgus, et ta esitas 12.12.2019 Rootsis rahvusvahelise kaitse taotluse. Rootsi võimudele väitis ta, et lahkus Eestist Kreekasse, sealt Türki ja siis tagasi Kreekasse. Sellega andis ta teadlikult valeütlusi. On tõenäoline, et taotleja läks Eestist otse Rootsi. Ei ole usutav, et ta reisis ebaseaduslikult ja ilma dokumentideta EL-st välja ja tagasi. Ta viisa oli kehtetuks tunnistatud, pass oli hoiul PPA käes. Rootsi ametivõimudele teadlikult valeütluste andmine on kahandanud taotleja üldist usutavust. Asjaolud annavad alust järeldada, et taotleja varjas enda pikemat aega Rootsi ametivõimude eest. Taotleja esitas 27.01.2020 korduva rahvusvahelise kaitse taotluse ning koos taotlusega 2 araabiakeelset paberit ja selgitas, et Gaza sektoris soovitakse tema kinnipidamist, kuna väidetakse, et ta on Mossadi spioon. PPA uuendas eelmise rahvusvahelise kaitse menetluse. Taotleja ei esitanud ka seekord taotlust esimesel võimalusel, vaid nädal pärast Rootsist Eestisse saatmist (VRKS § 201 p 7). Esitatud dokumentide järgi kutsuti taotlejat 10.07.2019 ja 07.01.2020 uurimisbüroosse seoses Mossadi kasuks luuramisega. PPA-s 05.02.2019 toimunud vestlusel taotleja ei väitnud, et teda on pärast 2016. a septembris toimunud intsidenti tülitatud. Ka ei maininud ta seda 14.05.2019 vestlusel. Taotleja lahkus Gaza sektorist 2018. a juunis. Ei ole usutav, et pärast Eestist keelduva otsuse saamist ja Rootsi jõudmist hakkas taotleja perekond saama kutseid taotleja ilmumiseks politseijaoskonda süüdistatuna Mossadi kasuks luuramises. Tõendid ei ole usaldusväärsed. Taotleja on esitanud teadvalt ebaõigeid andmeid ja valedokumente (VRKS § 201 p 2). Taotlejaga seotud asjaolud ja käitumine ei anna tunnistust rahvusvahelise kaitse vajadusest. Taotleja subjektiivne hinnang oma olukorra kohta ei ole objektiivsete asjaoludega tõendatud. Taotleja ei ole poliitilise meelsuse või omistatud poliitilise meelsuse tõttu sellises ohus, mis on 1951. a Genfi pagulasseisundi konventsiooni ja VRKS § 4 lg 1 alusel võimalikuks pagulaseks tunnistamise asjaoluks. Taotlus on VRKS § 201 p 5 alusel põhjendamatu, kuna see on korduv ja sellele kohaldatakse VRKS § 24 lg-t 1. Taotleja ei vaja täiendavat kaitset. Kuigi Gaza sektoris on omad raskused, ei ole sealne olukord selline, et tsiviilisikul oleks oht langeda juhusliku vägivalla ohvriks üksnes seal viibimise tõttu. Asjaolu, et taotleja elas ja töötas Gaza sektoris, kus endiselt elab tema perekond, näitab, et piirkonnas ei valitsenud sedavõrd suur oht kannatada tõsise kahju või juhusliku vägivalla käes. Taotleja väitis, et Gaza sektoris elades käisid seal külas ka tema Rootsis elavad perekonnaliikmed. Kuigi liikumine Gaza sektoris sisse ja välja eeldab eeltööd ja reisilubade taotlemist, on taotlejal naasmist lihtsustava asjaoluna olemas Palestiina Okupeeritud ala pass sünnikohamärkega Gaza. Egiptusest Gaza sektorisse reisivatel
3(9)
3-20-1029 palestiinlastel ei ole tarvis viisat, kui nende ID-kaardil või passis on elukohaks märgitud Gaza sektor.
3.XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 18.05.2020 otsuse nr 7001910004-2 tühistamiseks ning PPA kohustamiseks anda kaebajale rahvusvaheline kaitse. Kaebaja tagakiusajaks on päritoluriiki kontrolliv terroristlik organisatsioon Hamas. Kaebajat on päritoluriigis kinni peetud, väärkoheldud ning süüdistatud Iisraeli kasuks spioneerimises. Kaebaja sellekohased väited on olnud järjepidevad, detailsed ja kooskõlas päritoluriigi infoga. Kaebaja eesmärgiks oli jõuda turvalisse riiki kas äritegevuse või rahvusvahelise kaitse taotlemise kaudu. Need kaks asjaolu ei välista teineteist. Kui kaebaja viisa tühistati, oli ta sunnitud taotlema rahvusvahelist kaitset. Viisa alusel oleks kaebajal olnud võimalik külastada oma Rootsis elavaid vendasid seaduslikult. Vastav soov oli loomulik. Kaebaja poolt esitatud dokumendid olid nõuetekohased, PPA etteheited nende vormile ei ole asjakohased. PPA pole esitanud tõendeid selle kohta, et Gaza sektori politsei poolt väljastatud kutsed peaksid välja nägema teistsugused. Korrektorpliiatsi kasutamisest ei saa järeldada, et tegu on valedokumentidega. Kaebaja ei saanud kutsetest rääkida 05.02.2019 ja 14.05.2019 vestlustel, sest kutsed tulid ilmsiks hiljem. Kaebaja ei soovinud PPA esialgset keelduvat otsust vaidlustada, sest ta viibis Eesti kinnipidamiskeskuses, mis avaldas tõsist survet tema vaimsele tervisele. Otsuse vaidlustamine oleks kinnipidamist veelgi pikendanud. Täiendava kaitse vajaduse hindamisel tugineb PPA peamiselt Gaza sektori võrdlusele Süüria olukorraga. Samuti Rootsi seisukohale, et üksnes viibimine Gaza või Läänekalda territooriumil ei too isikule kaasa tõsist ohtu. Nimetatud Rootsi seisukoht on avaldatud 2017. aastal, seega ei tugine PPA 2020. a otsus asjakohasele infole. Kaebaja lahkus Gaza sektorist 2018. a juunis ning pidi lahkumisel andma garantii, et ta pöördub tagasi. Kaebaja ettenähtud ajal ei naasnud. Palestiinlased, kes õigel ajal tagasi ei pöördu, arreteeritakse või peetakse kinni. Gaza kinnipidamiskohtades piinatakse süstemaatiliselt, vähemalt psühholoogiliselt. Enamik seisab silmitsi füüsilise piinamisega. Vabastatud inimesed peavad minema politseijaoskonda iga kahe päeva tagant või iga kuu. Seega ohustab kaebajat tagasipöördumisel piinamine või inimväärikust alandav kohtlemine. Päritoluriigi info järgi lasid Palestiina võitlejad 2019. aastal Gaza sektorist Iisraeli suunas üle 1340 raketi ja muu lõhkekeha. Iisraeli kaitsejõud teostasid 579 õhurünnakut Gaza sektoris asuvate sihtmärkide vastu. Aasta jooksul sai umbes 100 palestiinlast surma ja 11 500 vigastada. Humanitaarolukord Gaza sektoris on katastroofiline. Seal elab 1,9 miljonit inimest 360 ruutukilomeetril. Juurdepääs puhtale veele puudub 100%-liselt, puhast vett saab osta vaid pudelites. Maapind on mürgitatud ning toitu tuleb importida. Gaza sektori piire kontrollivad kolm erinevat rühmitust, kes maksustavad kõike. Meditsiini kättesaadavus on keeruline ja suur puudus on ravimitest. Seda kõike tuleb täiendava kaitse vajaduse hindamisel arvesse võtta.
4.Tallinna Halduskohus jättis 07.09.2020 otsusega kaebuse rahuldamata, leides, et vaidlustatud otsus on õiguspärane. Õige on vastustaja seisukoht, et intsidenti, kus kaebajat oleks süüdistatud Iisraeli või Fatah heaks spioneerimises, tegelikult aset ei leidnud. Esitatud tõendid ei tõenda usaldusväärselt seda, et Gaza politsei tundis kaebaja vastu huvi. Tõendid on vasturääkivad ja ilmselge võltsimiskahtlusega. Tõendid on kas koopiad või väljatrükid. Ühel kutsel on kasutatud korrektorpliiatsit. Kutsetele on pastakaga ise tekst juurde kirjutatud, puudub usaldusväärsus 4(9)
3-20-1029 selles osas, kes need koostas. Tõendid saadeti Eestisse Rootsist ning ei ole võimalik tuvastada, kas need pärinevad Gaza sektorist. Igal juhul ei anna see ühekordne neli aastat tagasi juhtunud intsident tagakiusu mõõdet välja. Faktid, et kaebaja esitas rahvusvahelise kaitse taotluse Eestisse saabumise järel lennujaamas 20 tundi peale seda, kui tema viisa kehtetuks tunnistati ja 14.05.2019 vestluses selgitas ta, et esitas rahvusvahelise kaitse taotluse selleks, et talle ei kohaldataks 5-aastast Schengeni alale sissesõidukeeldu, kinnitavad, et kaebajat ei ähvardanud päritoluriigis tagakius. Samuti tunnistas kaebaja, et kui teda ei oleks piiril kinni peetud, oleks ta lennanud edasi Rootsi, et külastada oma vendi. Seetõttu ei ole usutavad kaebaja selgitused, et tema eesmärk oli tulla Eestisse. PPA on vaidlustatud otsuse p-des 2.1 ja 2.2 kajastanud piisava põhjalikkusega olukorda Gaza sektoris, leides, et olukord on tõsine, kuid kaebaja täiendavat kaitset siiski ei saa. PPA on leidnud, et Gaza sektori humanitaarolukord on viimastel aastatel järjepanu halvenenud, mainides muuhulgas elektri ja puhta vee puudust ning Iisraeli rünnakuid. Kuigi olukord Gaza sektoris on jätkuvalt keeruline, ei paigutu seal aset leidev konflikt kvalifikatsioonidirektiivi (Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 13.12.2011 direktiiv 2011/95/EL) artikli 15 (c) kohaselt riigisisese relvastatud konflikti raamidesse ega ole võrreldav Süüria aladel toimuvaga. Palestiina pagulaste jaoks on olemas spetsiaalne kaitserežiim. ÜRO Palestiina Põgenike Abija Tööorganisatsioon Lähis-Idas (United Nations Relief and Works Agency ehk UNRWA) on asutatud nende kaitseks ja abistamiseks. UNRWA tegutseb Läänekaldal, sealhulgas IdaJeruusalemmas ja Gaza sektoris, samuti Jordaanias, Süürias ja Liibanonis. Isikutel, kes saavad abi UNRWA-lt, ei ole õigust pagulasseisundile (kvalifikatsioonidirektiivi artikli 12 lg 1 punkt a, millega lisatakse 1951. aasta Genfi konventsiooni artikkel 1D EL-i õigusesse). Euroopa Kohus leidis 25.06.2018, et kui palestiinlane saab rahvusvahelist kaitset UNRWA-lt, ei saa talle anda samal ajal rahvusvahelist kaitset Euroopa Liidu poolt. Kohus sätestas ka kindlad reeglid, mille alusel saavad palestiinlased rahvusvahelist või täiendavat kaitset. Selleks peab isiku personaalne turvalisus olema tõsises ohus, ta on otsinud kaitset UNRWAlt, kuid ei ole seda saanud ning on olnud sunnitud lahkuma UNRWA hallatavalt alalt endast sõltumatutel põhjustel. Kohus leidis ka, et kui isik lahkus Gazast enne Euroopa Liitu mõnda teise riiki, oleks see teine riik pidanud tegema kindlaks, kas isik sai UNRWA-lt piisavalt abi. Seega ei piisa antud juhul kaitse saamiseks asjaolust, et Gaza sektori humanitaarolukord on äärmiselt tõsine. Sellele peab lisanduma kaebajat ennast personaalselt puudutav turvaoht. Antud juhul seda ei nähtu. Kuni 2018. aasta detsembrini soovitas Belgia asüülitaotlustega tegelev sõltumatu organ CGRS (Office of the Commissioner General for Refugees and Stateless Persons) anda kõikidele Gaza sektorist pärit isikutele rahvusvaheline kaitse või täiendav kaitse. Veebilehel 08.12.2018 avaldatud teadaandes soovitati edaspidi lähtuda individuaalsetest hinnangutest, kuna olukord Gazas on endiselt murettekitav, kuid seda enam mitte kõigi elanike jaoks. PPA on otsuse p-s 2.3 viidanud sellele, et Rootsi on asunud seisukohale, et üksnes viibimine Gaza sektori või Läänekalda territooriumil ei too isikutele kaasa tõsist ohtu. Suurbritannia varjupaigaküsimustega tegelev organ on leidnud 2019. aasta märtsi raportis, et ehkki humanitaarolukord Gazas on jätkuvalt tõsine, ei ole see reeglina siiski piisav selleks, et lugeda seda Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 3 või kvalifikatsioonidirektiivi 15 (b) rikkumiseks. Olukorda tuleb hinnata individuaalselt ja vaadata, kui haavatav on konkreetne isik. Kaebaja ei ole millegi poolest keskmisest enam 5(9)
3-20-1029 haavatav. Ta on terve noor mees, kes peaks saama Gazas keskmisest paremini hakkama. Kaebaja kinnitas istungil, et temal isiklikult ei ole terviseprobleeme. Samuti ei ole kaebajal lapsi. Seega ei saa konkreetselt kaebajat puudutavateks lugeda asjaolusid, et Gazas ei ole piisavalt koole, haiglakohti, ravimeid, puuduvad elementaarsed meditsiini- ja sotsiaalteenused.
5.XX palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 07.09.2020 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jääb halduskohtule esitatud seisukohtade juurde. Kaebaja taotleb rahvusvahelist kaitset, kuna teda ähvardab tema päritoluriigis terroristlikust organisatsioonist Hamas tulenev tagakius. Lisaks pagulasstaatusele kvalifitseerub kaebaja ka täiendava kaitse saajaks. Gaza sektoris valitsev olukord on niivõrd tõsine, et päritoluriiki naastes ähvardab kaebajat oht elule ja isikupuutumatusele juhusliku vägivalla ja katastroofiliste humanitaartingimuste tõttu kvalifikatsioonidirektiivi art 15 (c) mõistes, samuti kinnipidamine, mis seab ta piinamise või inimväärikust alandava kohtlemise ohtu art 15 (b) mõistes. Kohus ei ole välja toonud seda, milline peaks välja nägema Gaza politsei poolt väljastatud ja mittevõltsitud tõend. Kaebaja selgitas kohtuistungil, et tõendid saadeti Rootsi, kuna kaebaja andis oma vanematele Rootsis elava venna aadressi. Lisaks oli kaebaja ka ise tol hetkel venna juures Rootsis. Kohus leidis vääralt, et olukord kus kaebajat rööviti, peksti ja piinati, ei ole piisavalt tõsine, et kvalifitseeruda VRKS § 19 lg 1 järgi tagakiusuks. Kaebaja emale makstavaid sotsiaaltoetusi on kaebaja lahkumise järgselt ilma põhjuseta vähendatud. Gaza sektorisse saadetavad abipakid on kaebaja probleemide tõttu tema perekonnale ära keelatud. Seega on kaebaja perekonda selgelt tülitatud. Kaebaja esitas rahvusvahelise kaitse taotluse 20 tundi peale viisa kehtetuks tunnistamist, sest PPA ametnikud lennujaamas ütlesid talle, et ta ootaks järgmise päevani, mil teised ametnikud saaksid otsustada, kas ta saab varjupaika taotleda või mitte. Taotluse esitamiseni kulunud aeg või asjaolu, et kaebaja soovis ära hoida 5-aastase sissesõidukeelu kohaldamist, ei tõenda, et kaebaja ei vaja rahvusvahelist kaitset. Rahvusvahelise kaitse ja täiendava kaitse vajadus ei teki inimestel hetkel, mil nad sellekohase taotluse esitavad, vaid eksisteerib sellest eraldi. Kaebajale jääb kohtuotsus täiendavat kaitset puudutavas osas arusaamatuks, arvestades, et ka PPA esindaja nõustus kohtuistungil kaebajaga selles, et Gaza sektorit ei saa pidada turvaliseks kohaks ja kaebajat ei saa sinna tagasi saata. Sugulased said Gaza sektoris külas käia seetõttu, et neil olid Rootsi passid. Fakt, et sugulased käisid kaebaja perel külas, ei saa viia järelduseni, et kaebajat ei ähvarda tagakius VRKS § 4 lg 3 mõttes. Kaebaja on nii PPA-le kui ka kohtule välja toonud, kuivõrd keeruline on Gaza sektoris elavatel inimestel sealt lahkuda olukorras, kus territooriumit kontrollib terroristlik rühmitus ja naaberriikide piirid on põhimõtteliselt kinni. Kaebaja soovis korduvalt Gaza sektorist lahkuda, kuid tal ei olnud selleks võimalust. 6(9)
3-20-1029 Kaebaja ei ole UNRWA-lt kunagi abi saanud. Kohus on vaidluse asjaoludega sidumata toonud otsuses välja suures koguses päritoluriigi informatsiooni. Kohtu enda poolt viidatud otsuses nr C-585/16 ei otsustanud Euroopa Liidu kohus kategooriliselt, et UNRWA-lt abi saanud isikul ei ole õigust EL rahvusvahelisele kaitsele. Kohus otsustas, et isikul on siiski õigus kaitsele, kui selle isiku turvalisus on tõsises ohus. Lisaks on Euroopa Liidu kohus varasemalt otsustanud, et isikut saab lugeda UNRWA-lt abi saanuks ainult siis, kui ta on seda kaitset või abi ka tegelikult taotlenud. Haagi tribunal on 24.08.2020 otsuses jõudnud järeldusele, et UNRWA ei suuda täita oma mandaati ettenähtud viisil ning Gaza sektoris olev olukord on niivõrd tõsine, et sealt lahkunud inimeselt ei saa eeldada sinna naasmist.
6.PPA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning jääb oma varasemate seisukohtade juurde.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Rahvusvahelist kaitset puudutavas osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu põhjendustega ning PPA 18.05.2020 otsuses esitatud analüüsiga. Ringkonnakohus järgib halduskohtu otsuse põhjendusi ega korda neid (HKMS § 201 lg 4).
8.Apellatsioonimenetluses esitas kaebaja kaks uut tõendit: 1) Palestiina Siseministeeriumi kinnituse, et kaebaja ei ole pagulane; 2) sõjaväekohtu 15.12.2020 otsuse (kohtukutse), millega kohustatakse kaebajat end 10 päeva jooksul kohtule üles andma ning kus märgitakse, et kui isik ei anna end üles, peetakse teda seaduse eest põgenevaks ning tema üle mõistetakse kohut tagaselja. Ringkonnakohus leiab, et uued tõendid on seotud eelkõige täiendava kaitse saamisega, mitte küsimusega, kas kaebajale tuleb anda rahvusvahelist kaitset. Kohtukutselt ei nähtu, millega seoses nõutakse kaebajalt enda kohtule ülesandmist. Arvestades, et kaebaja viibib Gaza sektorist eemal alates 2018. aastast, on asi tõenäoliselt seotud sellega, et kaebaja ei pöördunud õigel ajal piirkonda tagasi.
9.Seoses pagulasseisundiga märgib ringkonnakohus veel, et nii PPA kui halduskohus on arvestanud võimalusega, et kaebaja poolt kirjeldatud ning 2016. a septembris toimunud intsident, sh kehaline väärkohtlemine, leidis aset. Samas ei kinnita kaebaja muud ütlused, et kaebaja tagakiusamine oleks olnud tõsine või korduv (VRKS § 19 lg 1). Politsei kutseid, millega kaebajat kohustati tulema 10.07.2019 Al-abbasi politseijaoskonda ning 07.01.2020 Tuffahi jaoskonda, ei pea ka ringkonnakohus usaldusväärseks. Kohtul puudub teadmine, kuidas neid kutseid tavapäraselt vormistatakse, kuid nt kutsel erinevate kirjutusvahendite kasutamine vähendab dokumentide usaldusväärsust. Samuti jagab ringkonnakohus halduskohtu kahtlusi selles, kas taolistele kutsetele kirjutatakse kutsumise põhjusena luuramist Mossadi kasuks. Kaebaja 2016. a kogemus viitab pigem sellele, et spionaažis kahtlustatavad võetakse kinni ette hoiatamata. Küsimus sellest, kas kaebaja esitas rahvusvahelise kaitse saamise taotluse esimesel võimalusel, ei oma pagulasseisundi tuvastamisel iseseisvat tähendust. Samas võib sel olla tähtsus kogumis teiste menetluse käigus tuvastatud asjaoludega. Kaebaja teadis, et ta ei soovi Gaza sektorisse tagasi pöörduda. Kui tal oleks olnud tõsine tagakiusukartus, oleks ta saanud abi paluda juba UNRWA-lt. Kaebaja lahkus aga 2018. a juunis Egiptuse kaudu Türki ning 2019. a jaanuaris reisis Eestisse viisaga, mille puhul esinesid selle kehtetuks tunnistamise 7(9)
3-20-1029 alused. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga selles, et vahet pole, mil viisil ta soovis tagada enda elamise Euroopa Liidus. Olukord, kus isik hakkab varjupaika taotlema alles siis, kui teda ähvardab riigist väljasaatmise ja sissesõidukeelu seadmise oht, viitab varjupaigasüsteemi kuritarvitamisele. Taotlus tuleb esitada viivitamatult pärast Eestisse saabumist (VRKS § 14 lg 1). Kui inimene soovib reaalselt saada teiselt riigilt kaitset, hakkab ta vastavaid õigusi realiseerima esimesel võimalusel, mitte ei näe varjupaigasüsteemis alternatiivi muudele riigis viibimise alustele. Eriti ühekordse viisa puhul peab olema inimesele selge, et selle alusel ei ole tal võimalik piiramatuks ajaks riiki jääda.
10.Arvestades Gaza sektoris valitsevat olukorda, vajab täiendava kaitse andmise üle otsustamine põhjalikku kaalumist.
11.Vaidlustatud haldusakti p-s 2.2 on vastustaja välja toonud, et Euroopa Liidu liikmesriikide praktika Gaza tsoonist pärit rahvusvahelise kaitse taotlejatega ja tagasisaadetavatega on vähene. 2017. aastal tehtud ad hoc päringust selgus, et koos tagasilükkava otsusega kohustatakse taotlejaid ka lahkuma. Rootsi on samas päringus asunud seisukohale, et üksnes Gaza territooriumil viibimine ei too isikutele kaasa tõsist ohtu ehk piirkonda ei saa käsitleda EIÕK art 3 ega kvalifikatsioonidirektiivi art 15 (b) raames. Ringkonnakohus märgib, et vastustaja on eelviidatud dokumenti käsitlenud ühekülgselt. Nii on näiteks Austria märkinud, et ei sunni isikuid tagasi pöörduma. Horvaatial oli olnud üks juhtum Gazast pärit isikuga, kellele varjupaika ei antud ja määrati tähtaeg vabatahtlikuks lahkumiseks. Otsus ei olnud vastuse andmise ajaks jõustunud. Küpros vastas, et üldiselt antakse kõigile Gaza sektori palestiinlastele rahvusvaheline kaitse (kas pagulase staatus või täiendav kaitse), tagasi ei ole saadetud kedagi. Saksamaa vastas, et igal üksikul juhul hinnatakse asjaolusid eraldi. Ungari vastuse kohaselt ei ole kohustusliku tagasipöördumise kohta otsuseid tehtud. Itaalia selgitas, et annavad Gaza sektori palestiinlastele täiendava kaitse, kedagi pole välja saadetud. Läti vastas, et neil on olnud 4 juhtumit ning palestiinlastele on antud rahvusvaheline kaitse, kedagi pole välja saadetud. Leedus oli olnud vaid üks kaasus ja tagasisaatmise otsuseid pole tehtud. Tagasisaatmist kinnitasid vaid Holland ja Norra. Rootsi selgitas, et põhimõtteliselt on võimalik taotlejaid Gazasse tagasi saata, kuid laste puhul nad väldivad seda. Päringule vastamise aja seisuga Rootsist Gazasse kedagi tagasi ei saadetud, sest see on väga keeruline. Eelnevast nähtub, et Gaza sektorisse tagasisaatmine on Euroopa Liidus pigem erandlik. Taotlejatele antakse kas pagulase staatus või täiendav kaitse. Mõlemast keeldumise korral eeldatakse, et isik lahkub vabatahtlikult, riigipoolset väljasaatmist ei toimu.
12.Isegi juhul, kui Gaza sektori puhul ei rakendu kvalifikatsioonidirektiivi art 15 (c), mille järgi kvalifitseerub isik täiendavale kaitsele, kui on suur ja individuaalne oht tsiviilisiku elule või isikupuutumatusele juhusliku vägivalla tõttu rahvusvahelise või riigisisese relvastatud kokkupõrke puhul, tuleb iga üksiku taotleja puhul hinnata art 15 (a) ja (b) esinemist (vastavalt VRKS § 4 lg 3 p-d 1 ja 2). Kvalifikatsioonidirektiivi art 15 (a) näeb täiendava kaitse eeldusena ette võimalikku surmanuhtlust või hukkamist ning (b) taotleja piinamist või ebainimlikku või väärikust alandavat kohtlemist või karistamist päritoluriigis. Kaebaja puhul on küsimus eelkõige art 15 (b) kohaldatavuses. Kohtul puuduvad andmed, et pidada kaebaja poolt esitatud sõjaväekohtu 15.12.2020 kutset võltsituks. Vastustaja ei saanud seda tõendit haldusmenetluses hinnata, aga on oluline välja selgitada, milline on võimalik karistus selle eest, kui isik ei pöördunud ettenähtud ajal Gaza sektorisse tagasi. Lisaks tuleb arvestada, et kutsest tulenevalt ähvardab kaebajat vahistamine. 8(9)
3-20-1029 Kohtumenetluse alla sattumise või karistuse määramise ja kandmise oht iseenesest ei tingi pagulasstaatuse andmist või täiendava kaitse saamist, kuid tähtsust omab see, et päritoluriigi teabe kohaselt on kinnipeetutel suur oht sattuda piinamise ja ebanimiliku kohtlemise ohvriks. UNRWA pädevuses ja võimuses ei ole kaitsta kaebajat sellise võimaliku väärkohtlemise eest, tegemist on eelkõige humanitaarabi pakkuva organisatsiooniga.
13.Eelnevat arvestades tühistab ringkonnakohus PPA 18.05.2020 otsuse osas, millega kaebajale ei antud täiendavat kaitset. Vastustaja peab selles osas tegema uue otsuse, hinnates muu hulgas küsimust, kas kaebaja tagasipöördumine on objektiivselt võimalik otsuse tegemise aja seisuga. Vaidlustatud haldusaktis viidatud raport, mille järgi on teatud eeldustel võimalik Gaza sektorisse naasta, sisaldab teavet 23.02.2018 seisuga ning ei pruugi enam olla aktuaalne. Lisaks peab vastustaja tuvastama, millised on sõjaväekohtu menetlusega kaasneda võivad tagajärjed kaebaja jaoks, et välistada Gazasse tagasipöördumisel kaebaja piinamine või muul viisil ebainimlik või väärikust alandav kohtlemine.
14.Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse seega osaliselt ning seda tuleb arvesse võtta ka menetluskulude jagamisel (HKMS § 108 lg 2). Kaebaja on saanud menetlusabi (riigilõiv, tõlkekulud) ning need kulud jäävad Eesti Vabariigi kanda (HKMS § 118 lg 2). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.
(allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.