Teenistussuhted › Vabakutselised ametipidajad

hommikul adv Enno Heringsonile, teatades, et Neticom OÜ on saanud raha ning Viker OÜ soovib aktsiad makse vastu tagasi kanda. 22.11.2019 kell 10.47 edastas Neticom OÜ lepinguline esindaja adv Eerik Entsik advokaadibüroo esindajale adv Enno Heringsonile e-postiga kokkuleppe projekti. Adv Eerik Entsiku sõnul toimus lepinguprojekti edastamise järgselt tema ja adv Enno Heringsoni vaheline telefonikõne, mille käigus E. Heringson palus koostada kokkulepe selliselt, et võlgnevuse jääk tasutakse otse Viker OÜ arvelduskontole. 22.11.2019 kell 11.29 edastas Eerik Entsik Enno Heringsonile teise kokkuleppe projekti, milles oli tehtud soovitud muudatus. 22.11.2019 kella 12.00-13.00 vahel toimus OÜ Viker seadusliku esindaja Üllar Udrase ja Neticom OÜ seadusliku esindaja Jaak Roosipuu vaheline kohtumine, mille käigus Üllar Udras ja Jaak Roosipuu allkirjastasid Neticom OÜ ja Viker OÜ vahelise võlgnevuse kustutamise ja aktsiate pandist vabastamise kokkuleppe. Kuigi 22.11.2019 Neticom OÜ ja Viker OÜ vahelise võlgnevuse kustutamise ja aktsiate pandist vabastamise kokkuleppe osapooleks on märgitud ka Advokaadibüroo Heringson GLO OÜ, on võlasuhte poolteks ainult Neticom OÜ ja Viker OÜ, kuna advokaadibüroo tegutses Viker OÜ volituse alusel üksnes pandi eseme müügi korraldajana ning oli kaasatud kokkuleppesse seetõttu, et leping sisaldas Viker OÜ kohustust makse vastu Neticom OÜ väärtpaberid tagasi kanda (advokaadibüroo Heringson GLO OÜ kontole olid väärtpaberid enampakkumise korraldamiseks kantud). 25.11.2019 kella 16.00 paiku tasus Neticom OÜ Viker OÜ arvelduskontole 22.11.2019 võlgnevuse tasumise ja pandi tagastamise kokkuleppes kokku lepitud võlgnevuse jäägi summas 694 000 eurot. Kuid advokaadibüroo lepingut ei allkirjastanud ning aktsiaid Neticom OÜ-le tagasi ei kandnud. Viker OÜ esindajana edastas Üllar Udras 05.12.2019 kell 9.09 e-kirjaga advokaadibüroole (sh Neticom OÜ-le) digitaalselt allkirjastatud avalduse, milles Viker OÜ teatas, et Neticom OÜ on 25.11.2019 kell 16.08 täitnud Rävala Büroohoone AS-i aktsiatega tagatud kohustused ning kinnitas, et sellega on Viker OÜ pandiõigus lõppenud ning Viker OÜ-l on seega tekkinud kohustus panditud asi pantijale tagastada. Ühtlasi tühistas enampakkumise ning palus pandipidajana advokaadibürool kanda Neticom OÜ-le kuuluvad Rävala Büroohoone AS-i aktsiad, mis olid hoiul käsunduslepingu alusel advokaadibüroo Heringson GLO OÜ väärtpaberikontol, tagasi Neticom OÜ väärtpaberikontole (nr 99100263994). Sama avaldus oli edastatud ka Enno Heringsoni e-posti aadressile [email protected] ja advokaadibüroo e-posti aadressil [email protected] kell 10.20. Harju Maakohtu 05.12.2019 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-18674 hagi tagamise ajutise abinõuna peatati advokaadibüroo poolt 05.11.2019 ajalehes „Eesti Päevaleht“ väljakuulutatud Neticom OÜ-le kuuluva 100 000 Rävala Büroohoone AS-i aktsia müük avalikul kirjalikul enampakkumisel pandiõiguse realiseerimiseks kuni Neticom OÜ 27.11.2019 tsiviilasjas nr 2-19-18674 esitatud hagi tagamise taotluse lahendamiseni. Määruse põhjendavas osas märgitakse, et „Võttes arvesse eelpool toodut, on kohtul kahtlus, kas kostjal [Advokaadibüroo Heringson GLO OÜ] kui käsundisaajal on enam üldse õigust eelpool käsitletud enampakkumist läbi viia.“. 05.12.2019 Viker OÜ esindaja Üllar Udras korduvalt helistas advokaadibüroo esindaja adv Enno Heringson mobiiltelefonile, kuid telefoni vastu ei võetud. Viker OÜ esindaja edastas 05.12.2019 avalduse advokaadibüroole e-posti aadressil [email protected]. 06.12.2019 võttis adv Enno Heringson vastu e-toimikust Harju Maakohtu 05.12.019 määruse tsiviilasjas nr 2-19-18674, milles otsustati hagi tagamise ajutise abinõuna enampakkumine peatada ning 05.12.2019 Neticom OÜ menetlusdokumendi- Viker OÜ 05.12.2019 avalduse enampakkumise tühistamiseks. Seega Enno Heringson võttis dokumendid e-toimikust vastu 06.12.2019, kuid samas ei ole teada kättesaamise kellaaega, st kas enne või peale kella 12.00 (enampakkumise tähtaeg). Kaebaja ise väidab, et nimetatud dokumentidest sai ta teadlikuks alles peale aktsiate võõrandamist. 06.12.2019 kell 07.11 Neticom OÜ lepinguline esindaja adv Eerik Entsik edastas elektrooniliselt Harju Maakohtu 05.12.2019 hagi tagamise määruse tsiviilasjas nr 2-19-18674 advokaadibüroo elektronposti aadressidele [email protected] ja [email protected], ning palus kinnitada kohtumääruse kättesaamist. Lisaks 06.12.2019 kell 11.50, s.o 10 minutit enne tühistatud enampakkumise tähtaega, läksid Viker OÜ esindajad Üllar Udras ja adv Hannes Olli ning Neticom OÜ esindaja Jaak Roosipuu koos advokaadibüroo bürooruumidesse (Rävala pst 2), kus neile öeldi, et vandeadvokaat Enno Heringsoni büroos kohal ei ole. Advokaadibüroos üritasid Üllar Udras, Hannes Olli ja Jaak Roosipuu anda advokaadibüroo sekretärile üle Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 05.12.2019 hagi tagamise

määruse tsiviilasjas nr 2-19-18674, kuid sekretär keeldus määrust vastu võtmast. Samuti keeldus ta kommenteerimast, kas hagi tagamise määrus on kätte saadud hommikuse adv Eerik Entsiku e-kirjaga, ning paberitele alla kirjutamast. Kohtumääruse üleandmise katset pildistati. 06.12.2019 kell 11.50 ei olnud advokaadibüroo ruumides vandeadvokaat Enno Heringsoni, mida kinnitas sekretär, advokaadibüroo esindajatest viibisid sündmuste juures advokaadibüroo teine juhatuse liige Risto Käbi, advokaat Virge Murak ja Sirle Raudava. 06.12.2019 kell 12.45 helistas vandeadvokaat Enno Heringson Viker OÜ esindajale Üllar Udrasele ning teatas, et Rävala Büroohoone AS-i aktsiad on müüdud. Seejärel Üllar Udras saatis vandeadvokaadile Enno Heringsonile 06.12.2019 kell 13.30 SMS-sõnumi palvega saata 100 000 Rävala Büroohoone AS-i aktsiate digitaalallkirjadega müügileping. Vandeadvokaat Enno Heringson sõnumile ei vastanud ja viidatud müügilepingut ei saatnud. Müügilepingu teksti ei ole Viker OÜ-ga kooskõlastatud ning advokaadibüroole polnud antud mistahes volitusi müügileping Viker OÜ eest allkirjastada, vaid oli sõlmitud üksnes teenusleping enampakkumise korraldamiseks. Viker OÜ pole advokaadibüroole kunagi andnud esindusõigust esindamaks Viker OÜ 06.12.2019 müügilepingu ja 30.12.2019 täiendava lepingu sõlmimisel. Vaatamata sellele 06.12.2019 allkirjastas advokaadibüroo müügilepingu ja 30.12.2019 täiendava lepingu Viker OÜ nimel ja eest. Käsunduslepinguga ei antud advokaadibüroole esindusõigust müügilepingu, sh täiendava lepingu, sõlmimiseks. Käsunduslepingus ei ole kirjas, et advokaadibüroo võib esindada Viker OÜ aktsiate müügilepingu sõlmimisel. Advokatuuri aukohtu poolt olid mõlemad pooled (kaebuse esitanud isik ja advokaat) aukohtumenetluses ära kuulatud (nende seisukohad on toodud aukohtu otsuses). Eesti Advokatuuri Aukohtu 20.07.2020 otsuse alusel tunnistati vandeadvokaat Enno Heringson süüdi distsiplinaarsüüteos, mis seisneb eetikakoodeksi § 8 lg-te 1 ja 2, § 13, § 14 lg 4 ja § 15 esimese lause ning Advokatuuriseaduse (AdvS) § 44 lg 4 rikkumises ning määrati vandeadvokaat Enno Heringsonile karistuseks AdvS § 19 lg 2 p 2 alusel rahatrahv Eesti Advokatuuri kasuks summas 15 000 eurot. Enno Heringson vaidlustas Eesti Advokatuuri Aukohtu 20.07.2020 otsuse Tallinna Halduskohtus, taotledes selle tühistamist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja on seisukohal, et Enno Heringson osutas aukohtule kaebuse esitanud isikule, s.o OÜle Viker kahte liiki teenust- õigusabi võlgnikult laenude väljanõudmisel ja pandieseme (aktsiate) enampakkumise korraldamist. Õigusabi osutamise osas kaebajale pretensioonid puuduvad. Muude „õigusteenuse lepingu piirest väljuvate ülesannete“ hindamisel ei ole aga võimalik lähtuda samadest kriteeriumitest, mis õigusabi hindamisel. Aukohus on oma otsuses läbivalt ajanud eetikakoodeksi § 15 diferentseeritud teenused segamini. Veelgi enam, aukohtul puudus advokatuuri kodukorra (edaspidi kodukord) §-st 48 tulenevalt üldse pädevus arutada „õigusteenuse lepingu piirest väljuvate ülesannete“ täitmist. Lisaks sellele, et aukohus on asunud faktilisi asjaolusid hindama ilma pädevuseta ja valede kriteeriumite alusel, ei ole aukohus tõenditele tuginedes faktilisi asjaolusid ka selgeks teinud. Käesoleval juhul on aukohus täiesti hüljanud tõendite ja advokaadi väidete hindamise nõude - kõik kaebaja esitatud tõendid ja väited on tituleeritud asjasse puutumatuteks, samal ajal kui kõik vastaspoole tõendamata väited on loetud eelduslikult õigeks tulenevalt „elulisest usutavusest“. Kohtupraktikas on leitud, et: „/.../Aukohtul on kohustus teha põhjendatud otsus (AdvS § 17 lg 5), mis tähendab mh ka seda, et otsuses tuleb kajastada huvitatud isiku kõiki asjas tähtsust omavaid väiteid. Läbi põhjenduste nähtub ühelt poolt see, kuidas kujunes aukohtu otsus. Seeläbi tagatakse õigusselgus. Teiselt poolt tagab põhjenduste esitamine advokatuuri aukohtu enesekontrolli teostamise. Kohtu hinnangul ei nähtu aukohtu vaidlustatud otsusest põhjendusi kaebaja väite kohta, mille kohaselt osutas advokaat väidetavalt ebakvaliteetset õigusabi. Põhjenduste puudumise tõttu ei ole võimalik kohtul võtta seisukohta, kas aukohus on kaebaja väiteid sisuliselt hinnanud, aga jätnud need kirjalikult põhjendamata, või jätnud kaebaja väited üldse hindamata.../.“ Kui aukohus oleks nimetatud nõudeid

järginud, siis ei ole võimalik asuda seisukohale, et kaebaja oleks rikkunud eetikakoodeksi § 8 ja § 14 lg 4 sätteid. Asjaolu, et aukohus ei ole eristanud eetikakoodeksi §-st 15 tulenevat õigusteenuse lepingut muust „õigusteenuse lepingu piirest väljuvast ülesandest“ ega teinud selgeks faktilisi asjaolusid, on viinud aukohtu poolt ka täiesti vääralt huvide konflikti sisustamisele. Objektiivselt ei ole kaebaja huvide konfliktis tegutsenud ning seega pole ta rikkunud eetikakoodeksi § 13 ja ning AdvS § 44 lg 4 sätteid. Aukohtu otsus on täies ulatuses motiveerimata eetikakoodeksi § 8 lg 2 osas. Advokatuuri kodukorra § 51 (aukohtu kohtukoosseis) lg 2 sätestab, et asja arutab algusest lõpuni sama kohtukoosseis. Antud juhul ei ole vastavat sätet järgitud ning ei ole teada, milline oleks otsus olnud siis, kui aukohus oleks seda arutanud algses koosseisus. Juba märgitu tingib aukohtu otsuse tühistamise Advokatuuriseaduse (AdvS) § 17 lg 7 sätestab, et aukohtumenetluse täpsem kord määratakse advokatuuri kodukorras. Aukohtumenetluses kohaldatakse haldusmenetluse seaduses sätestatut ulatuses, mida käesolev seadus ja advokatuuri kodukord ei reguleeri. HMS § 40 lg 2 sätestab äärmiselt olulise üldprintsiibi, mille kohaselt enne menetlusosalise suhtes sellise toimingu sooritamist, mis võib kahjustada tema õigusi, peab haldusorgan andma talle võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Kohtupraktikast tähendab see seda, et ka aukohtu otsuse projekt oleks enne selle tegemist tulnud saata kaebajale arvamuse andmiseks. Aukohtu määratud karistus - 15 000 eurot - on mitte üksnes alusetu, vaid ka karistuse valik ja suurus on otsuses jäetud põhjendamata. Aukohus on korra juba täpselt sama tõendite kogumi pinnalt otsustanud, et puudub isegi alus aukohtumenetluse alustamiseks. Kuidas nüüd saab aukohus leida lausa, et: „käesoleval juhul on aukohtul esmakordselt tulnud lahendada kaebust, millest on selgunud, et teenust osutav advokaat on sedavõrd oluliselt rikkunud talle antud käsundit ja tegutsenud kliendi huvide vastaselt.“ Käesoleva vaidluse on põhjustanud Advokaadibüroo poolt eetikakoodeksi § 15 teises lauses sätestatud „muu õigusteenuse lepingu piirest väljuva ülesande“ täitmine, milleks oli Rävala Büroohoone AS 100 000 aktsia avaliku enampakkumise korraldamine. Just kõnealused aktsiad ja nende seniste omanike omavaheline tüli on käesoleva vaidluse peamiseks põhjustajaks. Aktsiaseltsil pika aja jooksul oli 3 aktsionäri: 1) Linaleo OÜ, juhatuse liige ja tegelik kasusaaja Priit Kotkas (alates 29.05.2002 Rävala Büroohoone AS juhatuse liige), samuti Milestone OÜ juhatuse liige, kellele Neticom OÜ samuti võlgu oli; 2) Viker OÜ, juhatuse liige ja tegelik kasusaaja Üllar Udras. Viker OÜ on samuti võlgu Priit Kotkasele kuuluvale äriühingule Nordland Ehitus ca 1,5 miljonit eurot; 3) Neticom OÜ, juhatuse liige ja tegelik kasusaaja Jaak Roosipuu. Võtnud suhteliselt suure intressiga laenu Viker OÜ-lt ja pantinud laenu tagatiseks oma 100 000 aktsiat. Kokku oli Viker OÜ nõue ca 963 000 eurot. Täiendavalt oli Neticom OÜ suurusjärgus ca 1,6 miljonit eurot võlgu ka Priit Kotkase äriühingule Milestone ehk siis Neticom OÜ võlad teiste aktsionäride ees olid kokku enam kui 2,5 miljonit eurot. Vikeri OÜ juhataja Üllar Udras on üks võtmetegelasi, kelle vastuoluline käitumine ongi põhjustanud ka käesoleva vaidluse. Aukohus on oma otsuses läbivalt ajanud eetikakoodeksi § 15 diferentseeritud teenused segamini. Veelgi enam, aukohtul puudus advokatuuri kodukorra § 48 tulenevalt üldse pädevus arutada „õigusteenuse lepingu piirest väljuvate ülesannete“ täitmist. Lisaks sellele, et aukohus on asunud faktilisi asjaolusid hindama ilma pädevuseta ja valede kriteeriumite alusel, ei ole aukohus tõenditele tuginedes faktilisi asjaolusid ka selgeks teinud. Käesoleval juhul on aukohus täiesti hüljanud tõendite ja advokaadi väidete hindamise nõude - kõik kaebaja esitatud tõendid ja väited on tituleeritud asjasse puutumatuteks, samal ajal kui kõik vastaspoole tõendamata väited on loetud eelduslikult õigeks tulenevalt „elulisest usutavusest“. Kohtupraktikas on leitud, et: „Aukohtul on kohustus teha põhjendatud otsus (AdvS § 17 lg 5), mis tähendab mh ka seda, et otsuses tuleb kajastada huvitatud isiku kõiki asjas tähtsust omavaid väiteid. Läbi põhjenduste nähtub ühelt poolt see, kuidas kujunes aukohtu otsus. Seeläbi tagatakse õigusselgus. Teiselt poolt tagab põhjenduste esitamine advokatuuri aukohtu enesekontrolli teostamise. Kohtu hinnangul ei nähtu aukohtu vaidlustatud otsusest põhjendusi kaebaja väite kohta, mille kohaselt osutas advokaat väidetavalt ebakvaliteetset õigusabi. Põhjenduste puudumise tõttu ei ole võimalik kohtul võtta seisukohta, kas aukohus on kaebaja väiteid sisuliselt hinnanud, aga jätnud need kirjalikult põhjendamata, või jätnud kaebaja väited üldse hindamata.3“ Kui aukohus oleks nimetatud nõudeid järginud, siis isegi p 2 käsitletut kõrvale jättes ei ole võimalik asuda

seisukohale, et E.Heringson oleks rikkunud Eetikakoodeksi § 8 ja § 14 lg 4 sätteid. Asjaolu, et aukohus ei ole eristanud eetikakoodeksi § 15 tuleneval õigusteenuse lepingut muust „õigusteenuse lepingu piirest väljuvast ülesandest“ ega teinud selgeks faktilisi asjaolusid, on viinud aukohtu poolt ka täiesti vääralt huvide konflikti sisustamisele. Objektiivselt ei ole kaebaja huvide konfliktis tegutsenud ning seega pole ta rikkunud eetikakoodeksi § 13 ja ning AdvS § 44 lg 4 sätteid. Faktilistest asjaoludest nähtub, et kogu olukorra tekitas Ü. Udrase vastuoluline käitumine, kus isik pika aja jooksul käitus ühel viisil ja vaid päev enne enampakkumise lõppu otsustas meelt muuta. Samas asjaolu, et Ü. Udras tekitas 05.12.2019 olukorra, kus kaebaja ei saanud isiku seisukohtade kardinaalselt muutumisest teada enne kui järgmisel päeval, ei saa olla kuidagi käsitletav advokaadi rikkumisena. Kui kliendi tahteavaldus ei jõua advokaadini õigeaegselt, siis on tegemist lihtsalt asjaolude halva kokkulangemisega, mitte advokaadi poolt teadliku õigusvastase käitumisega, kui selleks vastupidised tõendid puuduvad nagu antud juhul. Mh tsiviilseadustiku üldosa seadusest (TsÜS) § 139 tuleneb heausksuse eeldus. Märgitu kehtib ka advokaadi osas - nt oma varasemas otsuses samas asjas (lisa L) aukohus märkiski: „Advokaat on kõikidele kaebuses esitatud väidetele põhjalikult vastanud ning esitatud etteheited ümber lükanud. Aukohtul puudub alus nendes seisukohtades kahelda. Kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks.“ Kaebaja märgib, et kogu tekkinud olukord on suures plaanis just nimelt halbade asjaolude kokkusattumus, mitte kaebaja tahtlik õigusvastane käitumine. Paraku just sellisena on aukohus seda ebaõigesti hinnanud. Samas on seda tehtud nii tõendeid eirates kui ka vastuolus eetikakoodeksi ja kodukorras sätetega. Kodukorra §-st 48 tulenevalt puudub aukohtul pädevus asuda hindama õigusteenuse lepingu piirest väljuva ülesande täitmist. Kodukorra § 48 (aukohtu pädevus) p 1 sätestab, et aukohus arutab advokaatide distsiplinaarsüüteoasju. Distsiplinaarkorras saab hinnata advokaadi poolt õigusteenuse lepingu täitmist, mitte aga õigusteenuse lepingu piirest väljuvate ülesannete täitmist. Aukohtul puudub pädevus hinnata Eetikakoodeksi § 15 teises lauses sätestatud muu „õigusteenuse lepingu piirest väljuva ülesande“ täitmist. Eetikakoodeksi § 8 kohaldamine ei ole avaliku enampakkumise korraldamisele võimalik. Avaliku enampakkumise korral prevaleerivad kliendi enda määratud enampakkumise tingimused, millega klient väljendab vastaval ajahetkel enda tahet ja advokaat peab nendest lähtuma ega saa tegutseda kuidagi ainult enda kliendi huve eelistades näiteks teistele enampakkumisel osalevatele isikutele. Ka Eetikakoodeksi § 13 ega AdvS § 44 lg 4 kohaldamine ei ole avaliku enampakkumise korraldamisele võimalik. Kaebaja heidab vastustajale ette, et aukohus on jätnud hindamata tema poolt esitatud tõendid ja väited. Tõendite hindamata jätmine on oluline menetluslik rikkumine, mille tõttu ei ole aukohus asja lahendamise käigus selgeks teinud kõiki asjaolusid. Advokaadi käitumisele saab anda mh Eetikakoodeksi valguses hinnangu ainult kõiki asjaolusid hinnates. Kõiki tõendeid hinnates ei ole võimalik asuda seisukohale, et kaebaja oleks rikkunud Eetikakoodeksi § 8 lg 1. Kaebaja väitel aukohus on ta alusetult süüdi tunnistanud Eetikakoodeksi § 13 ning AdvS § 44 lg 4 rikkumises. Kaebaja leiab, et kõiki tõendeid hinnates ei ole võimalik asuda seisukohale, et ta oleks rikkunud ka Eetikakoodeksi § 14 lg-t 4. Kaebaja on seisukohal, et ta ei ole tegutsenud huvide konfliktis. Kaebaja väidab samuti, et aukohtu otsuse on teinud kodukorra §-ga 51 vastuolus olev koosseis. Advokatuuri kodukorra § 51 (aukohtu koosseis) lg 2 sätestab, et asja arutab algusest lõpuni sama kohtukoosseis. Kodukorra § 51 lg-st 2 tulenevalt pidid asja arutama aukohtu liikmed Andres Aavik, Raul Narits, Tõnis Tamme ja Gaida Kivinurm. Tõnis Tamme ei ole otsust allkirjastanud ega ka selles aukohtu liikmena märgitud. Kaebaja arvates märgitud rikkumine on niivõrd oluline, et aukohu otsus tuleks juba seetõttu tühistada. Kaebaja arvates tema karistamine rahatrahviga summas 15 000 eurot on ilmselgelt ebaproportsionaalne. Kaebajale on arusaamatu karistusõiguslikke põhiprintsiipe silmas pidades rahalise karistuse suurus. Vastustaja on seisukohal, et aukohtu otsus on õiguspärane ja piisavalt põhjendatud ning vastu võetud selleks pädeva haldusorgani poolt, arvestades kodukorra § 51 lg-s 1 sätestatud koosseisu liikmete miinimumarvu. Kõik kolm otsuse vastu võtnud ning allkirjastanud aukohtu liiget on olnud asja arutamise juures selle menetlusse võtmisest alates. Otsuse tegemisel osalenud aukohtu liikmed on võtnud otsuse vastu üksmeelselt ning otsuse osas ei ole esitatud eriarvamust. Samuti on otsus tehtud

kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Otsus on piisavalt põhjendatud ning selles on selgelt välja toodud advokaadile etteheidetavad rikkumised ning karistuse kujunemine, millele on aukohus kokkuvõtliku hinnangu andnud ja karistuse kujunemist põhjalikult selgitanud otsuse IV osas. Sh on aukohus välja toonud advokaadi teadlikkuse ja tahtluse (otsuse lk 30, 2. lõik; lk 31, 2. lõik; lk 33, 3. ning viimane lõik; lk 34,

30.12.2019 toiming aktsiate müügilepingu üle kinnitamiseks, on tehtud vastuolus kliendi huvidega ja ilma selleks volitusi omamata. Aukohus on välja toonud, et selline tegevus sai olla üksnes teadlik ja tahtlik. Huvide konfliktis tegutsemist kinnitab ka asjaolu, et advokaat asus OÜ-d Linaleo esindama asjas nr 2-20-666, mis sai alguse aktsiate enampakkumisest, millele on tähelepanu juhtinud ka Harju Maakohtu kohtunik Ants Mailend samas tsiviilasjas menetlusosalistele saadetud kirjas.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjaliku seletusega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja koostoimes, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Haldusasjas pooled vaidlevad selle üle, kas vaidlustatav distsiplinaarkaristuse määramise otsus on õiguspärane või mitte. Advokatuuri aukohtu 20.07.2020 otsuses on märgitud, et kaebajale ei panda süüks konfidentsiaalsuskohustuse mittetäitmist ( AdvS § 45 ja Advokatuuri eetikakoodeksi § 5), kuna seda ei olnud võimalik aukohtule esitatud tõendite alusel tõendada. Seega kohus sellel pikemalt ei peatu ega hinnangut ei anna. Advokatuuri aukohtu otsuses kirjeldatakse aukohtule esitatud kaebuse asjaolusid, samuti on selles toodud kaebuse asjaolud, advokaadi kirjalikud selgitused ning aukohtu otsuse põhjendused, sh distsiplinaarkaristuse valiku kriteeriumid. Kohus nõustub vastustaja põhjendustega, mida ei hakka üle kordama. Kaebajale on asjaolud ja aukohtu põhjendused teada. Kohus vastustaja põhjendustega/seisukohtadega (millega on tutvunud ka kaebaja) nõustumise korral ei pea hakkama neid üle kordama vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg-le 2, mille kohaselt kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Kohus nõustub aukohtumenetluses tuvastatud asjaoludega ning vastustaja hinnangutega. Kohus ei saa hakata asjaolusid ümber hindama, selleks puudub kohtul pädevus. Samuti ei saa kohus haldusorgani asemel ümber hinnata karistuse valikut, mis on haldusorgani kaalutlusotsus. Kohus üksnes hindab, kas karistuse valik on haldusaktis kajastamist leidnud. Praegusel juhul on vastustaja põhjendanud karistuse valikut vaidlusaluses otsuses. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja on rikkunud Advokatuuri eetikakoodeksi ja Advokatuuriseaduse (AdvS) nõudeid, mida on temale aukohtumenetluses süüks pandud. Distsiplinaarsüütegu on aukohus piisavalt selgelt ja arusaadavalt oma otsuses põhjendanud. Põhjendamiskohustuse rikkumisena ei saa käsitleda põhjendustega mittenõustumist. Kohus ei nõustu kaebaja väidetega, et rikutud on põhjendamiskohustust ja menetlusnorme ning aukohus on asunud faktilisi asjaolusid hindama ilma pädevuseta ja valede kriteeriumite alusel, samuti ei ole aukohus tõenditele tuginedes faktilisi asjaolusid selgeks teinud, sh ei ole põhjendanud karistuse valikut ja suurust. Peale selle heidab kaebaja vastustajale ette, et aukohus on jätnud hindamata tema esitatud tõendid ja väited, millega kohus ei nõustu. Kohus leiab, et vastustaja on õigesti hinnanud asjaolusid, sh kaebaja väiteid ja esitatud tõendeid, mille pinnalt on teinud õiged järeldused. Kaevatav otsus on piisavalt põhjendatud, sh on käsitletud ka karistuse valikut. Samuti ei ole kohtu hinnangul aukohtumenetluses rikutud menetlusnorme. Advokatuuri aukohtu poolt olid mõlemad pooled aukohtumenetluses ära kuulatud. Kaevatavast otsusest nähtub, et aukohus on hinnanud kaebaja väiteid ja esitatud tõendeid, vastupidist ei ole kaebaja kohtule tõendanud. Aukohus kui kollegiaalne organ arutab asju vähemalt kolmeliikmelises koosseisus (Advokatuuri kodukorra § 51 lg 1). Praegusel juhul aukohus on arvestanud kodukorra § 51 lg-s 1 sätestatud koosseisu liikmete

miinimumarvu. Vastustaja selgitas, et kõik kolm otsuse vastu võtnud ning allkirjastanud aukohtu liiget on olnud asja arutamise juures selle menetlusse võtmisest alates. Otsuse tegemisel osalenud aukohtu liikmed on võtnud otsuse vastu üksmeelselt/ühehäälselt, eriarvamust ei esitatud. Advokatuuriseaduse (AdvS) § 19 lg 1 kohaselt advokaadi ja advokaadibüroo tegevust sätestavate õigusaktide või kutse-eetika nõuete eiramise eest võib aukohus määrata advokatuuri liikmele distsiplinaarkaristuse, kui distsiplinaarsüütegu ei ole aukohtumenetluse algatamise ajaks aegunud. Vastavalt AdvS § 19 lg-le 2 distsiplinaarkaristusteks on: - noomitus (p 1), - rahatrahv advokatuur kasuks 64 kuni 16 000 eurot (p 2), - kutsetegevuse peatamine kuni üheks aastaks (p 3), - advokatuurist väljaheitmine (p 4), - pankrotihaldurina või patendivolinikuna tegutsemise õiguse äravõtmine kuni viieks aastaks (p-d 5, 6). AdvS § 19 lg 4 näeb ette, et aukohus arvestab distsiplinaarkaristust määrates muuhulgas distsiplinaarsüüteo raskust, menetletava asja olemust ja advokaadi varasemat karistatust. Aukohus on kaebajale distsiplinaarkaristust määrates lähtunud seaduses sätestatud nõuetest. Vastustaja kinnitas kohtule, et karistuse määramisel on arvestanud muuhulgas distsiplinaarsüüteo asjaolusid ja raskust ning isiku varasemat karistatust (puudub distsiplinaarkaristus). Distsiplinaarmenetluse algatamise, läbiviimise ja karistamise otsustamise õigus on üksnes Advokatuuri aukohtul (AdvS §-d 15 lg 1, 16, 17, 19). Kohus ei saa pädevuse puudumisel hakata aukohtumenetluses tuvastatud asjaolusid ümber hindama, sh määratud karistust muutma. Kohus leiab, et aukohtu ehk kollegiaalse organi distsiplinaarkaristuse valikut on kaevatavas otsuses piisavalt põhjendatud ning kohus pädevuse puudumise tõttu ei saa seda ümber hinnata/muuta. Vaidlust ei ole selles, et advokaat peab oma kutsetegevuses ja ka väljaspool seda järgima kutse-eetika nõudeid ning tema käitumine peab olema kooskõlas Advokatuuri eetikakoodeksiga. Vaidlus puudub ka selle üle, et advokaat peab kaitsma oma kliendi huve ning ei tohi tegutseda kliendi huvide vastaselt. Kohtu hinnangul antud juhul ei olnud kaebaja tegevus kooskõlas kliendi, Viker OÜ, huvidega. Kaebaja käitumisest, mis otsuses on põhjalikult lahti kirjutatud ning mida kohus ei hakka üle kordama, võib järeldada, et kaebaja tegutses Linaleo OÜ huvides, hoidudes dokumentide kättesaamisest, mis keelasid aktsiate enampakkumise läbiviimise (nt Harju Maakohtu 05.12.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-19-18674, mida püüti kaebajale kätte toimetada enne 06.12.2019 kl 12.00, kuid mis ebaõnnestus). Seejuures kohus märgib, et ka sekretäri kummastav käitumine kohtudokumendi vastuvõtmisest keeldumisel viitab sellele, et sekretär võis saada kaebajalt korralduse/juhised menetlusdokumente Viker OÜ ja Neticom OÜ esindajatelt mitte vastu võtta enne enampakkumise läbiviimist (et enampakkumine igal juhul toimuks ja aktsiad võõrandataks Linaleo OÜ-le, mis oli viimase huvides). Advokaadibüroo sekretäril ei ole pädevust iseseisvalt otsustada, milliseid klientide dokumente vastu võtta ja millistest keelduda. Kohtu jaoks ei ole eluliselt usutav, et advokaadibüroo sekretär teeks seda omal algatusel advokaadiga kooskõlastamata, seejuures riskides oma töökohaga. Samuti on kaheldav, et sekretär ei võtnud ühendust kaebajaga ega teavitanud teda advokaadibüroosse tulnud Viker OÜ ja Neticom OÜ esindajatest, kes soovisid temale üle anda kohtudokumendi (Harju Maakohtu 05.12.2019 määruse, mis kuulus viivitamata täitmisele) ning veelkord teavitada tahteavalduse muutmise faktist. Kohus osundab, et kui advokaat asub väljaspool advokaadibürood, siis on olemas kommunikatsioonivahendid, mille kaudu klientidega suhelda (telefoni teel, e-posti vahendusel jm). Vaidlust ei ole, et advokaat peab oma kliendile andma tagasisidet, eriti veel olukorras, kus peab enne enampakkumise läbiviimist veenduma, kas see on ikka kliendi (Viker OÜ) lõplik tahe või on klient ümber mõelnud ja loobunud sellest. Kaebaja käitumisest enne enampakkumise lõpptähtaja saabumist (06.12.2019 kl 12.00) võib järeldada, et kaebaja oli huvitatud enampakkumise läbiviimisest ja aktsiate müügist Linaleo OÜ-le, seepärast oligi ta asjaosalistele kättesaamatu kuni tehingu toimumiseni ning peale tehingut võttis ise ühendust Viker OÜ esindajaga ning teatas toimunud faktist - aktsiate müügist, mis oli vastuolus Viker OÜ huvidega (kuid Linaleo OÜ huvides). Kohus ei hakka siinkohal faktilisi asjaolusid üle kordama, märkides vaid, et nõustub vastustaja käsitlusega, sh järeldustega. Kohus märgib, et klient võib oma esialgset tahet muuta igal ajal (igas menetlusstaadiumis) ning sellega peab advokaat arvestama, olenemata sellest, kas see on advokaadile meelepärane või mitte. Advokaat peab lähtuma üksnes kliendi soovist ning tegutsema kooskõlas kliendi huvidega/tahtega. Esindades klienti advokaat ei aja oma asja ega lähtu oma isiklikest huvidest. Advokaat ei või

õigusteenust osutades omandada kliendi õigusi (AdvS § 44 lg 3). Advokaat peab üksnes ja alati lähtuma kliendi tahtest, sh aktsepteerima kliendi tahteavalduse muutmist. Advokatuuri eetikakoodeksi § 8 sätestab kliendi huvide kaitse. Sama paragrahvi lg 1 kohaselt advokaat peab õigusteenuse osutamisel tegutsema üksnes kliendi huvides, eelistades kliendi huve enda ja kolmandate isikute, sealhulgas kolleegide huvidele. Advokaat on kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki vahendeid ja viise, mis ei ole vastuolus seadusega ja kutse-eetika nõuetega, säilitades au ja väärikuse. Eetikakoodeksi § 8 lg 2 kohaselt advokaat kasutab kliendi ülesande täitmisel neid seadusega kooskõlas olevaid viise ja vahendeid, mis võimaldavad kliendi huve paremini kaitsta. Seejuures lähtub advokaat seadusest, oma teadmistest ja kogemustest ning südametunnistusest. Kui see pole vastuolus seadusega, kutse-eetika nõuetega või kliendi huvidega, arvestab advokaat kaitsmis- või esindusviiside ja vahendite valikul kliendi soovi. Kui klient on õigusteenuse lepingus piiranud advokaadi õigust teatud kaitsmisvõi esindusviise või -vahendeid kasutada, on see piirang advokaadile kohustuslik. Eetikakoodeksi § 14 lg 4 kohaselt advokaat peab klienti regulaarselt teavitama ülesande täitmisega seonduvatest asjaoludest ning vastama kliendi järelepärimistele asjakohaselt ja õigeaegselt, võimalusel pöördumises kasutatud keeles. Advokatuuri eetikakoodeksi § 15 näeb ette, et advokaat on kohustatud kliendilt saadud ülesande täitma hoolikalt ja täpselt vastavalt kliendiga sõlmitud õigusteenuse lepingule. Õigusteenuse lepingu piirest väljuvaid ülesandeid, mida klient on advokaadile andnud või mis on kliendi huvide kaitseks vajalikud, võib advokaat kas kokkuleppel kliendiga täita või nende ülesannete täitmisest loobuda. Kohus seejuures osundab, et väga oluline aspekt on tegutsemine kokkuleppel kliendiga, seega peab advokaadi tegevus olema kliendiga kooskõlastatud ning klient peab selle heaks kiitma. Antud juhul kaebaja ei kooskõlastanud ega klient ei aktsepteerinud enampakkumise läbiviimist ja aktsiate võõrandamist, sest asjaolud vahepeal muutusid ja võlg tasuti (Viker OÜ aktsepteeris tasutud võlasummat). Käsunduslepingu kohaselt võla tasumisel aktsiad tuli tagastada Neticom OÜ-le. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja tegevuse tõttu pärast Neticom OÜ poolt võla tasumist ei olnud enam Viker OÜ-l võimalik lepingu kohaselt Neticom OÜ-le aktsiad tagastada, kuna need olid enampakkumisel võõrandatud Linaleo OÜ-le. AdvS § 44 lg 4 kohaselt advokaat ei või õigusteenust osutada, kui ta samas asjas on osutanud või osutab õigusteenust kliendi huvidega vastuolus olevate huvidega isikule või kui seaduse kohaselt ei ole lubatud õigusteenust osutada. Advokaat peab hoiduma huvide konfliktist. Advokaadi kohustus on vältida tegutsemist huvide konfliktis. Eetikakoodeksi § 13 lg 2 ls 2 ütleb, et huvide konflikti ilmnemisel advokaat on kohustatud loobuma ülesande täitmisest, kui pärast selle vastuvõtmist ilmneb asjaolu, mis eelmise lõike (lg 1 advokaat ei tohi samas asjas esindada või kaitsta kahte või enamat klienti või osutada neile muud õigusteenust, kui nende isikute huvid on vastuolus. Advokaat ei või osutada kliendile õigusteenust juhul, kui esineb asjaolu, mis kahjustab või võib kahjustada advokaadi võimet täita käesoleva koodeksi § 8 lg 1 nõudeid ja tegutseda üksnes kliendi huvides (huvide konflikt), välja arvatud juhul, kui advokaat on sellisest asjaolust klienti teavitanud ja klient siiski soovib, et advokaat talle õigusteenust osutaks) kohaselt oleks välistanud ülesande vastuvõtmise. Kohus märgib, et eetikakoodeksi §-s 13 on selgelt ja arusaadavalt lahti kirjutatud, milles seisneb huvide konflikt ning mis on huvide konflikti ilmnemisel advokaadil keelatud teha. Kohus sarnaselt vastustajaga leiab, et kliendi (Viker OÜ) huvide rikkumise tingis ka asjaolu, et kaebaja ei kontrollinud enne Linaleo OÜ-ga aktsiate ostu-müügilepingu sõlmimist, kas ta on õigustatud müügilepingut sõlmima. Aktsiate võõrandamine sai toimuda üksnes siis, kui võlga Neticom OÜ ei tasu Viker OÜ-le enne enampakkumise algust. Advokaat oma hoolsuskohustust täites ning kliendi huvidest lähtudes oleks pidanud vähemasti 06.12.2019 enne kl 12.00 veenduma (kliendilt üle küsima), milline variant jääb kehtima- kas enampakkumine ja aktsiate võõrandamine või sellest loobumine juhul, kui võlg on enne enampakkumise läbiviimise alustamist tasutud. Kaebaja seda ei teinud ning seetõttu oli tulemus Viker OÜ huvidega vastuolus. Vastustaja on õigesti leidnud, et kuivõrd Viker OÜ 05.12.2019

advokaadibüroole (üldmeiliaadressile) edastatud teatest nähtuvalt Neticom OÜ aktsiatega tagatud kohustused Viker OÜ ees täitnud, siis ei olnud advokaadil käsunduslepingu järgi enam käsundit aktsiate ostu-müügi lepingu sõlmimiseks. Lisaks oli ka enampakkumine kohtu poolt 05.12.2019 peatatud, millest koheselt advokaadibürood ka teavitati. Eetikakoodeksi § 15 esimene lause näeb ette, et advokaat on kohustatud kliendilt saadud ülesande täitma hoolikalt ja täpselt vastavalt kliendiga sõlmitud õigusteenuse lepingule. Aukohus on õigesti leidnud, et jättes kontrollimata, milline käsunduslepingus sätestatud käsund seisuga 06.12.2019 kell 12.00 kehtis (mis otseselt sõltus sellest, kas võlg oli selleks ajaks tasutud või mitte), rikkus advokaat eelnimetatud kohustust. Kohus nõustub aukohtuga, et vandeadvokaat Enno Heringsonile kogenud advokaadina pidi olema ilmselt mõistetav, et tal on tekkinud vastandlike huvidega kliendid (Viker OÜ ja Linaleo OÜ). Viker OÜ huvides oli seisuga 06.12.2019 kl 12.00 enampakkumist mitte läbi viia ja aktsiaid mitte võõrandada, kuna võlg oli Neticom OÜ poolt aktsepteeritavas summas tasutud ning aktsiad kuulusid seetõttu tagastamisele Netocom OÜ-le ning Linaleo OÜ huviks oli enampakkumise toimumine ja Linaleo OÜ poolt Neticom OÜ aktsiate võõrandamine. Huvide konflikti peab vältima advokaat, mitte tema klient. Iga advokaat, sh kaebaja, peab teadma, kuidas käituda huvide konflikti ilmnemisel. Huvide konflikti ja ka kliendi käsundi eiramist kinnitab aukohtu hinnangul, millega nõustub kohus, ka aktsiate müügileping, mille tingimusi advokaat kliendiga ei kooskõlastanud ja mille tingimused lõpptulemusena ei vastanud Viker OÜ huvidele, s.o aktsiad anti üle Linaleo OÜ-le lepingu sõlmimisel ning Linaleo OÜ-le anti lepingu alusel ka võimalus tasuda aktsiate eest hiljem. Lisaks advokaat jätkas kliendi (Viker OÜ) esindamist ja tegutsemist vastuolus kliendi tahtega ka pärast seda, kui ta väidetavalt peale enampakkumise toimumist ja aktsiate võõrandamist Linaleo OÜ-le Viker OÜ esitatud tahteavalduse muutmisest teada sai. Eeltoodu viitab advokaadi teadlikule ja tahtlikule tegutsemisele Linaleo OÜ huvides ning vastuolus Viker OÜ huvidega. Seetõttu on kaheldav ka advokaadi väide, et ta ei olnud aktsiate müügilepingu sõlmimise hetkel teadlik Viker OÜ tahte muutumisest. Seda kinnitab ka asjaolu, et aktsiate müügitehingust alguse saanud kohtumenetlustes on advokaat lõplikult asunud Linaleo OÜ poolele, olles selle äriühingu esindajaks tsiviilvaidlustes. Aukohus on õigesti leidnud, et kõik kaebaja väidetavalt käsundi täitmiseks pärast 06.12.2019 tehtud toimingud, sh toiming 30.12.2019 sõlmitud aktsiate müügilepingu ülekinnitamiseks, on tehtud vastuolus Viker OÜ huvidega ning ilma selleks volitusi omamata (st vastuolus Viker OÜ tahteavaldustega). Ka Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-20-666 menetlusosalistele saadetud kirjas tõi välja, et kohtuvaidluse põhjustanud aktsiate müügitehingus esindas vandeadvokaat Enno Heringson Viker OÜ-d, kuid nüüd esindab endise kliendi positsiooniga otseses vastuolus olevas positsioonis Linaleo OÜ-d. Kohus nõustub vastustajaga, et käesoleval juhul kaebaja tegevuse tõttu klient (Viker OÜ) sai tulemuse, mida ei soovinud – aktsiad, mis kuulusid peale võla tasumist tagastamisele Neticom OÜ-le, võõrandati Linaleo OÜ-le, kuigi võlg oli tasutud (Viker OÜ aktsepteeris seda) ning kaebajale anti juhised enampakkumine tühistada (sellest loobuda) ning aktsiad kuulusid tagastamisele. Vaatamata sellele viis kaebaja läbi enampakkumise, mille tulemusel võõrandati aktsiad, mis pidid olema üle kantud Neticom OÜ-le, hoopis Linaleo OÜ-le, kelle huvides see tehing toimus. Kaebaja tegevus on viinud kohtuvaidlusteni, mille üheks pooleks on Viker OÜ, viimane kannab sellega seonduvalt ka täiendavaid kulusid. Kohus nõustub aukohtuga, et kaebaja on rikkunud AdvS § 44 lg 4, Advokatuuri eetikakoodeksi §-de 13, 8 lg-te 1 ja 2, 14 lg 4 ja 15 (esimese lause) nõudeid. Aukohus on vaidlusaluses otsuses need rikkumised selgelt ja arusaadavalt lahti kirjutanud, mida kohus ei hakka üle kordama nendega nõustumisel. Kohus leiab, tuginedes eeltoodule, et aukohus on õigesti hinnanud asjaolusid ning tuvastanud rikkumised, mida on piisavalt põhjalikult analüüsinud kaevatavas otsuses, samuti põhjendanud distsiplinaarkaristuse valikut.

Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et vaidlustatud otsus on õiguspärane ning puudub alus selle tühistamiseks.

MENETLUSKULUD

HKMS § 108 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti kaebaja kahjuks. Vastustaja menetluskulude hüvitamist ei ole taotlenud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.