Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
8. aprill 2021, Tallinn
Haldusasja number
3-20-1219
Haldusasi
XX kaebus Tallinna Vangla 27. aprilli 2020. a käskkirja nr 5-2/20/291 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 16. oktoobri 2020. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – XX Vastustaja – Tallinna Vangla, esindajad Irene Iskül, Ave Kasvandik, Monika Raiendik
Menetluse alus ringkonnakohtus
Tallinna Vangla apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
24. märts 2021
RESOLUTSIOON
Jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
16.oktoobri 2020. a otsus haldusasjas nr 3-20-1219 muutmata.
Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 10. mail 2021 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata
3-20-1219 menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Vangla määras 27.04.2020 käskkirjaga nr 5-2/20/291 vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1 p 1 ja § 64 lg 4 alusel kinnipeetav XX-le distsiplinaarkaristuseks noomituse Tallinna Vangla avavangla kodukorra p 9.7 rikkumise eest, mis seisnes selles, et kinnipeetav läks 27.03.2020 kell 20.26 avavangla II korruse köögist oma tuppa koos toiduga. Avavangla kodukorra p 9.7 sätestab, et vangla poolt ettenähtud toidukordade ajal väljastatakse toit kinnipeetavatele korrustel asuvates köökides ning söömine toimub ainult korrustel asuvates päevaruumides ja toidu tubadesse viimine on keelatud. Kodukorra seletuskirja kohaselt on toidu tuppa viimine keelatud, kuna see võib põhjustada antisanitaarset olukorda ning häirida toas puhkavat, õppivat, televiisorit vaatavat jne kaaskinnipeetavat. Kuivõrd XX ei ole pärast 02.03.2020 kaupluses käimist (mil ta soetas üksnes praetud kanakroketeid ja sibulaid) isiklike vahendite arvelt toitu ostnud, siis on vähetõenäoline, et kinnipeetav soojendas 27.03.2020 enda soetatud toitu ja läks sellega oma tuppa (sh ei olnud toidukarbis kanakroketeid ega sibulaid). Lisaks ei ole oluline, kas tegemist on vangla poolt pakutava toiduga või kinnipeetava enda valmistatud või soetatud toiduga, sest igasuguse toidu söömine toimub ainult korrustel asuvates päevaruumides. Videokaamerate salvestiste kohaselt viibis 27.03.2020 kell 20.26 II korruse päevaruumis seitse kinnipeetavat ja vabu laudu oli piisavalt, ei hoida kaaskinnipeetavatega vajadusel distantsi. Avavanglas ei viibinud 27.03.2020 ühtegi haigustunnustega kinnipeetavat. Kinnipidamisasutuses ei ole mõistlikult võimalik tagada COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamiseks kehtestatud 2+2 reegli rakendamist. XX-l oli võimalik süüa oma toitu nõuetekohaselt päevaruumis ja söömiseks tuppa minek ei olnud millegagi põhjendatud. XX on varem (04.03.2020) pannud toime samalaadse rikkumise, mille kohta tehti talle suuline märkus. Kinnipeetav tutvus avavangla kodukorraga 18.02.2020 ning on ka pärast tähelepanu juhtimist teadlikult jätkanud samalaadsete rikkumiste toimepanemist. XX on oma rikkumist sisuliselt tunnistanud, kuid püüdnud otsitud põhjendustega oma käitumist õigustada. Korra ja distsipliini järgimine on avavanglas eriti oluline, sest avavanglas toimub intensiivsem kinnipeetavate vabanemiseelne taasühiskonnastamine. Distsiplinaarkaristuse määramine on vajalik, et anda selge signaal, et tegemist on taunitava käitumisega, mida ei tolereerita. See võib suurendada tõenäosust, et kinnipeetav teeb edaspidi suuremaid pingutusi vangistusalastest õigusaktidest tulenevate kohustuste järgimiseks. Noomitus on karistusena proportsionaalne ja piisav.
2.Tallinna Vangla jättis 15.06.2020 vaideotsusega nr 5-15/20/112-2 XX 18.05.2020 vaide rahuldamata.
3.XX esitas Tallinna Halduskohtule 25.06.2020 kaebuse Tallinna Vangla 27.04.2020 käskkirja nr 5-2/20/291 tühistamiseks. Avavangla kodukorra p-s 9.7 sätestatud keeld puudutab üksnes vangla poolt pakutavat toitu, kuid kaebaja valmistas 27.03.2020 köögis vangla kauplusest soetatud kiirnuudleid ja läks neid oma tuppa sööma. Karistamine on lisaks ebaproportsionaalne, sest kaebaja läks toiduga oma tuppa enda tervise kaitseks, sest ei soovinud seoses COVID-19 haigust põhjustava viiruse levikuga viibida ruumis, kus on palju teisi inimesi ja soovis ka täita Vabariigi Valitsuse poolt viiruse leviku tõkestamiseks kehtestatud piiranguid (s.o hoida teiste inimestega 2-meetrist vahemaad). Isegi kui kaebaja on kodukorda rikkunud, ei kahjustanud tema käitumine kellegi julgeolekut ja temale distsiplinaarkaristuse määramine on ebaproportsionaalne, sest karistamisega kaasneb mh lühiajalise väljasõidu keeld, mis takistab lähedastega suhete hoidmist. Ebaõige on vangla väide, et kaebaja läheduses ei viibinud ühtegi 2(6)
3-20-1219 haigustunnustega kinnipeetavat, sest samal korrusel viibis üks maski kandev kinnipeetav, kelle puhul võib järeldada, et ta oli haige. Samuti võivad avaldatud teabe kohaselt nakkusohtlikud olla ka isikud, kellel puuduvad nähtavad haigustunnused. Kaebajale ei ole 04.03.2020 tehtud suulist hoiatust toiduga tuppa minemise eest, vaid sama valvur on ise toonud temale toitu tuppa.
4.Tallinna Vangla palus 31.08.2020 vastuses jätta kaebus rahuldamata. Kuna avavangla kodukorra p-s 9.7 sätestatud toidu tuppa viimise keelu eesmärk on vältida tubades antisanitaarse olukorra tekkimist ja teiste toas viibivate kinnipeetavate häirimist, siis ei saa nimetatud sätet tõlgendada viisil, et see puudutab üksnes vangla poolt pakutavat toitu. Kaebajale oli toidu tuppa viimisega seonduvalt tehtud varasemalt ka suuline märkus. Toiduga tuppa mineku eesmärk ei olnud kaebaja tervise kaitse, vaid videosalvestistelt nähtub, et kaebaja viibis 27.03.2020 köögis koos 6-7 teise kinnipeetavaga, ilma et ta oleks püüdnud hoida nendega distantsi või oleks mõnel köögis viibinud kinnipeetaval esinenud haigustunnuseid. Päevaruumis oli sel hetkel 7 vaba lauda ning kaebaja oleks saanud istuda teistest eemal üksinda laua taga ja rahulikult süüa. COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamiseks piirati liikumist küll vanglaväliselt, kuid mitte vanglasiseselt. Kui kinnipeetav rikub vanglas kehtestatud sisekorrareegleid, on see signaaliks, et vanglas kehtivat korda ei tule järgida ning isikul võib tekkida karistamatuse tunne, mida ei saa kinnipidamisasutuse tingimustes aga lubada.
5.Tallinna Halduskohus rahuldas 16.10.2020 otsusega XX kaebuse ning tühistas Tallinna Vangla 27.04.2020 käskkirja nr 5-2/20/291. Tallinna Vangla direktori 27.11.2018 käskkirjaga nr 1-1/18/89 kinnitatud avavangla kodukorra p-st 9.7 ei tulene üheselt mõistetavalt ja selgelt keeldu, mille eiramist kaebajale ette heidetakse. Isegi kui normi saab selle eesmärgist lähtudes tõlgendada vastustaja kirjeldatud viisil, tuleb distsiplinaarkaristuse määramisel lahendada kahtlused süüdistatava kasuks. See tähendab, et ka ebaselget või mõistlikult mitmeti tõlgendatavat keelunormi tuleb selles normis sisalduva keelu rikkumise eest kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramise üle otsustamisel tõlgendada kinnipeetava jaoks soodsamalt. Tõlgendus, et kodukorra p 9.7 teisest lausest tulenevalt on keelatud konkreetselt vangla poolt määratud toidukordade ajal toidu tubadesse viimine, on vähemalt mõistlikult võimalik ning punkti kui terviku sõnastus (st algab sõnadega „[v]angla poolt ettenähtud toidukordade ajal“) ja järgnev p 9.8 räägivad pigem sellise tõlgenduse kasuks. Punktideks jaotatud õigusakti puhul on mõistlik eeldada, et mitmest lausest koosneva punkti puhul määrab vastavas punktis sätestatud kohustuste ja keeldude ulatuse kindlaks eeskätt esimene lause ning sellele järgnevad laused täpsustavad või täiendavad seda. Kuigi võib küsida, miks on vajalik p 9.7 teine lause („Toidu viimine tubadesse on keelatud.“), kui esimese lause teises osas on niigi sätestatud, et „söömine toimub ainult korrustel asuvates päevaruumides“, ei tingi see vääramatut järeldust, et p 9.7 teine lause hõlmab ka mistahes muud toitu lisaks sellele toidule, mille vangla väljastab toidukordade ajal, mil söömine toimub ainult päevaruumides. Seejuures reguleerib kodukorra p 9.7 kolmas lause samuti üheselt mõistetavalt vaid toidu jagamise ja söögikordade ajal toimuvat. Seega ei saa vastustaja tõlgendust pidada vähemasti ainumõeldavaks. Teistsugust tõlgendust toetab ka kodukorra p 9.8, milles on sätestatud, et vabal ajal võib kinnipeetav sööki valmistada I ja II korruse köögis, ning puuduvad igasugused piirangud selles osas, kus kinnipeetav võib vabal ajal ise valmistatud sööki süüa. Pidades silmas, et kodukorra p 9.7 algab sõnadega „vangla poolt ettenähtud toidukordade ajal“ ja p 9.8 algab sõnadega „vabal ajal“, saab neid mõistlikult tõlgendada nõnda, et esimene reguleerib söömise korraldust toidukordade ajal ja teine reguleerib söömise korraldust vabal ajal. Kuna p-s 9.8 ei ole sätestatud kohustust süüa vabal ajal valmistatud sööki päevaruumis ega keeldu viia seda tubadesse, on võimalik tõlgendada seda sätet nii, et vastavaid piiranguid ei ole kehtestatud. Normi eesmärke (s.o vältida tubades antisanitaarse olukorra tekkimist ja söömisega teiste kaaskinnipeetavate häirimist) arvestades võib olla tõepoolest raske mõista, miks tuleks eristada 3(6)
3-20-1219 söömist toidukorra ajal ja vabal ajal, ent üksnes selle eesmärgiga ei saa vähemalt distsiplinaarkaristuse määramise kontekstis õigustada normile kinnipeetava jaoks ebasoodsama tõlgenduse valimist. Kui küsimus on kinnipeetava karistamises mitmeti tõlgendatava normi rikkumise eest ning nende mitme mõistlikult võimaliku tõlgenduse hulgas on ka tõlgendus, mille korral ei saa kinnipeetavale ette heidetavat käitumist normi rikkumisena kvalifitseerida, tuleb karistamisest loobuda. Praegusel juhul ei ole vaidlust selles, et kaebaja ei läinud oma tuppa vangla poolt määratud toidukorra ajal. Avavangla kodukorra p-s 9.7 sätestatud toidu tuppa viimise keelu tõlgendamise seisukohast ei ole lisaks oluline, kas tegemist on kinnipeetava enda soetatud toiduga või toiduga, mille ta on õiguspäraselt või õigusvastaselt saanud muul viisil kui selle ise soetanud, vaid küsimus on selles, kas nimetatud säte reguleerib söömise korraldust vabal ajal ehk muul ajal kui vangla poolt määratud toidukordade ajal. Kuna kaebaja ei pannud temale ette heidetavat tegu toime toidukorra ajal, vaid viimasest toidukorrast oli möödas juba umbes 2 tundi (kodukorra lisa 1 kohaselt toimub õhtusöök kell 18.00–18.30), siis ei ole sellise mitmeti mõistetava ja ebaselge õigusnormi rikkumise eest karistuse määramine lubatav. Seega tuleb distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri tühistada, ilma et oleks vaja käsitleda poolte ülejäänud argumente.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Tallinna Vangla palub 16.11.2020 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Halduskohus leidis ebaõigesti, et avavangla kodukorra p 9.7 reguleerib käitumist ainult vangla poolt ettenähtud toidukordade ajal. Sellest sättest tuleneb üheselt mõistetav ja selge keeld viia tubadesse mistahes toitu. Normi tuleb tõlgendada selle eesmärgi kaudu, mistõttu ei ole oluline vaidlusaluse lause koht konkreetses sättes. Kodukorra seletuskirja järgi on sätte eesmärk vältida tubades antisanitaarse olukorra tekkimist ja kaaskinnipeetavate häirimist, mistõttu ei ole vahet, millise toidukorra ajal või mis toiduga kaebaja oma tuppa läks. Seda on möönnud ka halduskohus. Vaidlusaluses lauses („Toidu viimine tubadesse on keelatud.“) ei ole täpsustatud, et keeld kehtib ainult vangla toidu osas. Ka grammatiliselt tõlgendades hõlmab „toit“ igasugust sööki, olenemata sellest, kes on selle väljastanud või valmistanud. Halduskohus on jätnud tähelepanuta vangla esitatud tõendi, mis kinnitab, et kaebaja oli teadlik, et tuppa on keelatud viia nii vangla poolt väljastatud kui ka isiklikku toitu. Väär on kaebaja väide, et temale ei ole kunagi hoiatust tehtud ja seetõttu saab ta kodukorrast aru teisiti. Kaebaja pani samasuguse rikkumise toime ka 04.03.2020 kell 17.12 ja selle koha tegi vanemvalvur talle suulise märkuse. Seega isegi juhul, kui nõustuda, et kodukorra p 9.7 on võimalik tõlgendada mitmeti ning kaebaja tõlgendas nimetatud sätet varem viisil, et see puudutab üksnes vangla poolt pakutavat toitu, pidi ta hiljemalt 04.03.2020 aru saama, et tuppa on keelatud viia igasugust (nii vangla väljastatud kui ka poest ostetud) toitu. Seega pani kaebaja rikkumise toime teadlikult ja tahtlikult.
7.XX palub 24.11.2020 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja jääb oma varasema seisukoha juurde, et kodukorra p 9.7 ei reguleeri oma toiduga tuppa minemist, mistõttu ei saanud kaebajat selle eest ka karistada. Vangla väide, et vanemvalvur on teinud kaebajale 04.03.2020 hoiatuse, on paljasõnaline ja tõendamata. Kohtumenetluses esitatud teise valvuri 04.03.2020 e-kiri on umbmäärane ja sellele ei ole distsiplinaarmenetluses viidatud, samuti on see tõend ebausaldusväärne. Vangla on ka ise möönnud, et kodukorra p 9.7 saab mõista mitmeti, kuid kaebajat ei saa karistada ebaselge sätte rikkumise eest.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4(6)
3-20-1219
8.Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. HKMS § 201 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata.
Avavangla kodukorra p-d 9.7 ja 9.8 näevad ette järgmist: „9.7.
Vangla poolt ettenähtud toidukordade ajal väljastatakse toit kinnipeetavatele korrustel asuvates köökides ning söömine toimub ainult korrustel asuvates päevaruumides. Toidu viimine tubadesse on keelatud. Toidu jagamise ja söögikordade ajal on kinnipeetaval keelatud liikumine väljaspool oma toa korrust.
Vabal ajal võib kinnipeetav sööki valmistada I ja II korruse köögis. Realiseerimistähtaja ületanud ja riknenud toiduained hävitatakse.“
10.Ehkki normi tõlgendamisel on oluline arvestada muu hulgas selle eesmärki, ei saa kõrvale jätta ka muid tõlgendamisviise, sh grammatilist ja süstemaatilist tõlgendust. Tuleb nõustuda, et avavangla kodukorra p 9.7 teine lause ei tee keeleliselt vahet sellel, kas tubadesse on keelatud viia üksnes vangla pakutavat toitu või ka kinnipeetava enda valmistatud toitu, samuti võib avavangla kodukorra p 9.7 seletuskirjas toodud põhjendustest järeldada, et sellega on tahetud keelata igasuguse toidu tubadesse viimine (kuna tagajärjed, mida soovitakse ära hoida – tubades antisanitaarse olukorra tekkimine ja samas toas viibivate kaaskinnipeetavate häirimine –, ei sõltu sellest, kas toas söödava toidu on väljastanud vangla või valmistanud kinnipeetav ise). Halduskohus juhtis aga põhjendatult tähelepanu, et süstemaatiliselt on avavangla kodukorda võimalik mõistlikult tõlgendada ka selliselt, et p 9.7 reguleerib ainult vangla poolt ettenähtud toidukordade ajal toimuvat ning vabal ajal söögi valmistamist ja ka tarbimist reguleerib p 9.8, mis toidu tubadesse viimise keeldu ei sisalda. XX 12.04.2020 seletusest ja 18.05.2020 vaidest nähtuvalt on kodukorra p-st 9.7 sellisel viisil aru saanud ka kaebaja.
11.Kuigi halduskohus ei ole pidanud vajalikuks täiendavalt analüüsida seda, kas asjaomase normi mitmeti tõlgendatavusele vaatamata pidi kaebaja olema teadlik, et avavangla kodukorra p 9.7 keelab igasuguse toiduga tuppa mineku, ei ole see toonud kaasa ebaõige otsuse tegemist. Esiteks ei saaks kinnipeetavat avavangla kodukorra p 9.7 rikkumise eest karistada ka juhul, kui kinnipeetavale on küll selgitatud, et säte keelab minna tuppa nii vangla pakutava kui ka enda valmistatud toiduga, kuid tegelikkuses sättest sellist keeldu ei tulene. Teiseks on oluline, et olenemata sellest, milline valvur XX-le 04.03.2020 toas söömise kohta märkuse tegi, nähtub vangla esitatud 04.03.2020 e-kirjast, et kaebajale tehti märkus selle kohta, et ta sõi 04.03.2020 õhtul oma toas lõunasööki. Sellisest sõnastusest võib aru saada, et valvuri hinnangul sõi kaebaja 04.03.2020 oma toas vangla pakutud toitu ning seetõttu ei ole ainuüksi märkuse tegemise faktist võimalik üheselt järeldada, et kinnipeetav pidi ilmselgelt mõistma, et toas on keelatud süüa ka enda valmistatud toitu.
12.Vaidlustatud käskkirjas sisalduv analüüs selle kohta, kas kaebaja oli vangla kauplusest hiljaaegu soetanud selliseid toiduaineid, mida ta 27.03.2020 õhtul köögis soojendas või mitte, ei ole asjassepuutuv, sest eelkõige omab tähtsust, et vastustaja pole väitnud, et see toit, millega XX oma tuppa läks (kiirnuudlid ja kaks viilu röstsaia), oleks temale väljastatud vangla poolt ettenähtud toidukordade ajal.
13.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 16.10.2020 otsus muutmata.
5(6)
3-20-1219
14.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Tallinna Vangla on olnud apellatsioonkaebuse esitamisel HKMS § 104 lg 10 alusel vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest ning kumbki pool ei ole esitanud andmeid ringkonnakohtu menetlusega seoses kantud muude kulude kohta. Seega jäävad menetlusosaliste võimalikud menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.