Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 22. aprill 2021).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maksu- ja Tolliameti 4. mai 2017. a maksuotsusega nr 12.2-3/034173-11 kohustati D.D.i tasuma füüsilise isiku tulumaksu aastate 2012-2014 eest summas 27 854,40 eurot. Maksukohustuse kohaselt ei olnud D.D. deklareerinud neil aastatel enda tulu summas 132 640 eurot, mis oli laekunud tema arvelduskontole ülekannetega kolmandate isikute poolt või D.D.i poolt sularaha sissemaksetena.
2.Pärast edutut vaidemenetlust (vaie jäeti rahuldamata 4. aprilli 2017. a vaideotsusega) esitas D.D. kaebuse, milles palus maksuotsus tühistada. Kaebuse kohaselt olid tema arvele kolmandate isikute
poolt tasutud summad laenu tagasimakse, tasu isikliku tehingu eest ja ettemaks. Sularaha, mille kaebaja ise arvele maksis, sai ta oma onult laenuna ja on selle hiljem tasunud.
3.Tartu Halduskohtu 21. jaanuari 2020. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.Tulumaksuseaduse (TuMS) § 12 lg 1 järgi maksustatakse tulumaksuga residendist füüsilise isiku poolt maksustamisperioodil Eestis ja väljaspool Eestit kõikidest tuluallikatest saadud tulu, sealhulgas palgatulu, ettevõtlustulu, kasu vara võõrandamisest, renditulu, litsentsitasud, intressid, dividendid, pensionid, stipendiumid, toetused, preemiad, hasartmänguvõidud, kindlustushüvitised, väljamaksed pensionifondist ja madala maksumääraga territooriumil asuva juriidilise isiku tulu. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 56 sätestab maksukohustuslase kohustuse esitada deklaratsioone ja muid tõendeid ning säilitada neid. MKS § 58 järgi tuleb maksustamise seisukohast tähendust omavate dokumentide säilitamise tähtajaks vähemalt seitse aastat.
3.2.Kaebaja jättis 2012-2014 tuludeklaratsioonides deklareerimata järgmised laekumised: A. P. tasus kaebajale 35 440 eurot; S. L. 25 000 eurot; V. P läbi kahe erineva isiku 4 500 eurot ning kaebaja ise tegi oma kontole sissemakseid 67 700 euro ulatuses.
3.3.Kaebaja väitel olid A. P. ja V. P. poolt tasutud summad neile antud laenu tagasimaksed. Kohtu hinnangul polnud see tõendatud. Laenusuhte kohta pole esitatud mingeid dokumente. Laenulepingud sõlmiti väidetavalt 2012. aastal, seega polnud maksumenetluse alustamise ajaks 2015. aastal dokumentide säilitamise tähtaeg veel möödunud. Kaebaja võttis ise riski, et laenu andmist ei ole hiljem võimalik tõendada. Kaebaja, A. P. ja V. P. seletused ei ole laenusuhte tõendamiseks piisavad ega eluliselt usutavad. A. P. sõnutsi ta enamikku laenatud summat ei vajanud ja see oli tal kodus alles, kuid samas tagastas ta laenu mitme kuu jooksul paljude erineva suurusega maksetena. V. P. tagastas laenu mitme vahendaja kaudu mitme maksena, mis olid erinevates suurustes (nt 2391, 534, 7598 eurot) ning makse selgituseks oli märgitud „arve“. Maksumenetluses ütles kaebaja algul, et laenuleping oli suuline ja muid dokumente ei vormistatud, kuid hiljem esitas väite võlakirja vormistamise ja hilisema hävinemise kohta. Sealjuures tegi kaebaja A. P.-ga ja V. P.-ga koostööd AS Termoisola raamatupidamises kasutatud arvete ja muude dokumentide vormistamisel ning vaidlusalused tagasimaksed ühilduvad ajaliselt ja summade üldise suuruse poolest AS Termoisola ja A.N.P. Group OÜ vahel toimunud arveldustega.
3.4.Kaebaja väitel oli S. L.-i poolt tasutud 25 000 eurot tagatis, mille kaebaja oleks pidanud tagastama või AS-le Termoisola üle andma. Kaebaja sõnul oli see summa ettemaks AS Termoisola valmistatud palkmaja eest ja ostja ise otsustas raha maksta mitte äriühingule, vaid kaebajale ning raha jäi kaebaja arvelduskontole. Kohtu hinnangul ei tõenda need väited, et summa tuleks maksustatavast tulust maha arvata. AS Termoisola ja S. L. vahel sõlmitud lepingu järgi pidi tasumine toimuma AS-i Termoisola esitatud arve alusel, kuid seda arvet ei ole esitatud. Lepingus pole viidatud, et tellija oleks pidanud mingis osas tasuma mitte töövõtjale, vaid kaebajale. Kaebaja ei ole tõendanud, et ta selle summa AS-le Termoisola edastas või S. L.-le tagastas.
3.5.Kaebaja väitel tegi ta sularahas sissemakseid oma kontole laenu arvel, mille võttis A. D.-lt. Kohus leidis, et see pole tõendatud. Kaebaja väitis algselt, et rahasumma anti talle 2013. a suvel Eestis, ent kui vastustaja ja kohus juhtisid tähelepanu sellele, et A. D. ei saanud 2013. a suvel Eestis käia, sest tal puudus Schengeni viisa, väitis kaebaja laenu võtmiseks ajaks 2012. a. Samas sissemaksed kaebaja kontole tehti 2013. a juulist 2014. a jaanuarini. Ei ole usutav kaebaja seletus, et ta võttis laenu ärilisel eesmärgil aastal 2012, hoidis seda pikka aega sularahas, kandis siis väiksemate summade kaupa sularahas oma kontole ja kulutas siis ära.
3.5.Vastustajale ei saa ette heita hindamata jätmist MKS § 94 alusel, sest summade suurus oli tõendatud konto väljavõttega.
3.6.MKS § 98 lg 1 järgi on maksusumma määramise aegumistähtaeg kolm aastat, maksusumma tahtliku tasumata jätmise korral viis aastat. Kaebajalt nõutakse 2017. a maksuotsusega maksusumma tasumist 2012-2014 aastate eest. Vastustaja oli kohtu arvates õigesti tuvastanud, et kaebaja varjas tahtlikult oma tulu ja hoidis kõrvale tulumaksu tasumisest. Kaebaja pangakontodest
nähtub, et ta tegi aastaid jooksvaid kulutusi summades, mis ületas tema ametlikke tulusid tunduvalt. Tema palk ja muud laekumised AS-st Termoisola olid 2012. aastal keskmiselt ca 1 814 eurot kuus, kuid kulutused ca 8 221 eurot kuus. Kaebaja töötas AS-s Termoisola mänedžerina, st sõlmis lepinguid, kontrollis ja võttis vastu töid, kinnitas arveid ja tegi ülekandeid. Seega pidi maksuarvestuse aluseks olevate tehingute dokumenteerimise ja dokumentide säilitamise vajadus olema talle hästi teada. Ta tegi valdava osa kulutustest tulude arvel, mida ta ei deklareerinud. Selline käitumine pikema aja jooksul saab olla ainult tahtlik.
3.7.Maksuotsus on nõuetekoheselt motiveeritud ning tõendamiskoormis on kaebajale üle läinud.
3.8.Määrav pole see, kas vastustaja on tõendanud, et kaebaja korraldas raha väljaviimist AS-st Termoisola ja see raha jõudis tagasi kaebajani. Oluline on see, et kaebaja pole tõendanud raha pärinemist tema väidetud allikatest.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.D.D. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada või uueks lahendamiseks halduskohtule saata. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised.
4.1.Kohus jättis 8. novembri 2019. a määrusega rahuldamata kaebaja taotluse tunnistajate ülekuulamiseks. Kohus põhjendas seda vastustaja seisukohaga, et muud asjaolud ja tõendid on isikute seletustest kaalukamad ja muid tõendeid ei kõrvalda see, kui isikud oma seletused kohtus uuesti esitavad. Sellega asus kohus juba ette eelistama vastustaja tõendeid ning rikkus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 61 lg-t 2, §-i 56, § 65 lg-t 1 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-i 243. Nii A. P. kui V. P. võivad kohtule kinnitada, et nad said kaebajalt laenu, mille maksid tagasi. Ülekuulamisest keeldudes jättis kohus olulise tõendi uurimata.
4.2.MKS §-st 82 tulenevalt oleks maksuhaldur pidanud koguma täiendavaid tõendeid, mitte rajama maksuotsust oletustele.
4.3.Laenu saamine või antud laenu tagasisaamine ei ole käsitatav tuluna. A. P. tagastas laenu mitmete pangaülekannetega summades, mis tal hetkel oli võimalik tagastada. Pärast kogu laenusumma tagastamist hävitas kaebaja A. P. antud allkirja laenu saamise kohta.
4.4.Kaebaja helistas 30. jaanuaril 2020 ka maksuhalduri infotelefonile, kus talle selgitati, et laenu andmist ei pea deklaratsioonis kajastama.
4.5.S. L. soovist AS-st Termoisola puitmaja ostes puitmajale 3-aastast garantiid ning mõlemad sõlmisid suulise kokkuleppe, mille kohaselt peale puitmaja paigaldust kannab S. L. 25 000 eurot kaebaja arveldusarvele, kes esineb S. L. ees garandina ning garantiijuhtumi saabumisel on kaebajal kohustus koheselt tagastada S. L-le 25 000 eurot ning S. L.-l on kohustus tagastada AS-le Termoisola puitmaja. Suuliselt lepingu sõlmimine ei ole keelatud. Edasiselt oleks AS Termoisola pidanud esitama arve kaebajale ja kaebaja oleks pidanud 25 000 eurot AS-le Termoisola üle kandma. Kuna kaebaja suhtes algatatud kriminaalmenetluse käigus kohaldati tõkendit vahi all viibimine ja arestiti kõik tema rahalised vahendid, ei olnud kaebajal võimalik seda summat AS-le Termoisola üle kanda. Arvet kaebajale AS Termoisola ei esitanud, kuna see oleks olnud mõttetu. Praeguse seisuga kaebaja seda summat AS-le Termoisola tasunud ei ole. See ei ole käsitatav kaebaja tuluna.
4.6.Kaebaja sai 70 000 eurot oma onult A. D.-lt 2012. aastal 2014-ks aastaks planeeritud soojustrassi ehitustöödeks. Ta pidi ostma töödeks vajaliku seadme Leedust, algul soovis müüja raha sularahas, kuid siis ülekandega. Kaebajal oli raha arveldusarvel, kuid tehing jäi ära. Kaebaja vahistamisel kandis kaebaja abikaasa raha enda arveldusarvele, võttis selle sularahas välja ning andis A. D.-le.
5.Maksuhalduri vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
5.1.Tunnistajate ülekuulamiseks puudus vajadus, sest A. P. ja V. D olid maksumenetluses
seletused andnud. Ülejäänud kaks tunnistajat olid kaebaja lähikondsed, kelle seletused olid ebausaldusväärsed, sh oli J. D. esitanud koos kaebajaga ühised tuludeklaratsioonid, teades, et need ei vasta tegelikkusele.
5.2.Maksuotsus ei põhine oletustel. Maksuhaldur on täiendavaid tõendeid kogunud ka AS Termisola maksumenetlusest ning kaebaja suhtes läbi viidud kriminaalmenetlusest.
5.3.A. P. poolt kaebajale antud raha ei saanud olla laen, kuna kaebaja ametlikud sissetulekud on olnud pidevalt kordades väiksemad, kui tema poolt kulutatud summad. Maksuhaldur on järeldanud, et A.N.P.Group OÜ juhatuse liikme A. P. ja AS Termoisola juhatuse liikmeks olnud kaebaja pikaajaline tutvus võimaldas kokku leppida fiktiivsete arvete koostamiseks selliselt, et peale fiktiivse arve tasumist A.N.P. Group OÜ arvelduskontole jõuaksid samad summad kaebajani. Selle järelduse õigsust kinnitab see, et A.N.P.Group OÜ arvelduskontole laekunud summad võeti välja sularahas.
5.4.Arusaamatu on kaebaja seisukoht, et AS Termoisola oleks pidanud esitama garantiiperioodi lõpul 3 aasta pärast arve kaebajale ja juhul, kui viimane oleks tasunud summa AS-le Termoisola, siis oleks AS Termoisola käibe deklareerinud. AS-il Termoisola oleks olnud kohustus deklareerida puitmaja müük esimese toimingu korral, st kauba lähetamisel või osalise makse laekumisel. Kaebaja kontolt nähtub, et ta kulutas S. L.-lt saadud raha ära, mis on vastuolus tema ütlustega, et tegemist oli garantiiga seotud tagatisrahaga. Pole esitatud tõendeid AS Termisola poolt S. L.-le maja müümise kohta.
5.5.Väidetavalt oma onult saadud raha paigutas kaebaja väiksemate summade kaupa oma arvelduskontole ning kulutas seda koheselt. See läheb vastuollu kaebaja väitega konkreetsesse projekti raha investeerimise kohta. Ühegi tõendiga pole tõendatud, et kaebaja sai selle raha onult.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks pole alust.
7.Kaebaja väidab apellatsioonkaebuses, et tema poolt tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmine oli vastuolus menetlusõigusega. Kaebaja taotles kaebuses nelja tunnistaja ülekuulamist. Halduskohus jättis selle taotluse rahuldamata 8. novembri 2019. a määrusega, kus leidis, et kohtul ei ole praegusel juhul asja õigeks lahendamiseks tunnistajate ülekuulamine HKMS § 65 lg 2 alusel vajalik. Sündmustest on möödunud 5-7 aastat ning kohus ei pidanud usutavaks, et tunnistajad suudavad kohtus meenutada toimunut täpsemalt kui maksumenetluses. Samuti märkis kohus, et: „Vastustaja tugineb suures osas sellele, et muud asjaolud ja tõendid on isikute seletustest kaalukamad. Muid tõendeid ei kõrvalda see, kui isikud oma seletused kohtus uuesti esitavad.“ (dtl 1568). Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus toimunud menetlusnormidega kooskõlas. HKMS § 65 lg-st 2 tuleneb, et kui kohus võtab vastu haldusmenetluses kogutud tõendeid, siis kuulab ta menetlusosalise taotlusel tunnistajana või vande all üle isiku, kelle ütlusi need tõendid sisaldavad, kui see on vajalik asja õigeks lahendamiseks, eelkõige juhul, kui isiku antud ütlused või seletused on ebaselged, mitmeti mõistetavad, olulisel määral vastuolulised või mittetäielikud või kui on põhjendatud kahtlus, et isik on andnud valeütlusi. Seega ei ole haldusmenetluses kasutatud tõendite vastuvõtmisel kohtul kohustust igal juhul haldusmenetluses ütlusi andnud isikut üle kuulata. Kohus peab seda tegema vaid siis, kui see on asja õigeks lahendamiseks vajalik. Käesoleval juhul kohus seda vajalikuks ei pidanud ning ringkonnakohus peab halduskohtu lähenemist õigeks. Maksumenetluses juba kogutud tõendid olid asja õigeks lahendamiseks piisavad, neist ilmneb ka ringkonnakohtu jaoks veenvalt, et kaebaja ei saanud vaidlusaluseid
rahasummasid viisil, nagu ta väidab. Seetõttu puudus vajadus tunnistajate täiendavaks küsitlemiseks.
8.Etteheide, et kohus asus eelistama vastustaja tõendeid, on põhjendamatu. Kohus on määruses lihtsalt viidanud vastustaja seisukohale, kes on leidnud, et muud kogutud tõendid ja asjaolud on kaalukamad, kuid see ei tähenda, et kohus on eelistanud vastustaja valitud tõendeid. Kohus on oma otsuses analüüsinud kõiki asjassepuutuvaid tõendeid. Ka apellatsioonkaebuses ei näita kaebaja, et halduskohus oleks jätnud kaebajat soosivad tõendid tähelepanuta ning tuginenud üksnes vastustaja esitatud tõenditele. Ainuüksi asjaolust, et kohus jättis rahuldamata kaebaja taotluse tunnistajate ülekuulamiseks, ei saa teha järeldust, et kohus eelistas vastustaja tõendeid. Seega ei ole kohus rikkunud HKMS § 61 lg-t 2, mille järgi pole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu.
9.Seega ei ole halduskohus tunnistajate ülekuulamisest keeldumisel kaebaja poolt välja toodud HKMS-i sätteid rikkunud. Apellatsioonkaebuses on tsiteeritud ka HKMS §-e 56 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-i 243, kuid need kaebaja poolt välja toodud sätted reguleerivad juba eeskätt kogutud tõendite hindamisega seonduvaid küsimusi ning olukorras, kus taotlus tõendite kogumiseks (tunnistajate ülekuulamiseks) on jäetud rahuldamata, ei saa nende sätete rikkumist kohtule ette heita.
10.Ringkonnakohus märgib ka seda, et arusaamatuks jääb tunnistajate ülekuulamisega seoses apellatsioonkaebuse väide, mille järgi nii A. P. kui V. P. võivad kohtule kinnitada, et nad palusid ja said kaebajalt protsendita laenu, mille maksid ka tagasi (dtl 1584). Kaebaja ei ole palunud V. P. tunnistajana ülekuulamist (vrd dtl 899 ja 1582), mistõttu on asjassepuutumatu oletus, justkui võiks V. P. midagi kohtule kinnitada.
11.Samuti leiab kaebaja, et maksuhaldur oleks MKS § 82 alusel pidanud koguma täiendavaid tõendeid. See norm sätestab, et maksuhaldur lähtub maksu määramisel eelkõige maksukohustuslase esitatud maksudeklaratsioonidest, maksukohustuslase raamatupidamisarvestusest ja muust tema poolt enda tegevuse kohta peetud arvestusest. Kui maksuhalduril tekib kahtlus maksukohustuslase esitatud andmete õigsuses, kogub ta täiendavaid tõendeid. Kaebaja ei arvesta selle etteheite juures, et maksuhaldur ongi täiendavaid tõendeid kogunud. Maksuotsuses (dtl 94 – 106) on ära näidatud mitmed tõendid, millele maksuhaldur maksuotsuse tegemisel tugines, sh kaebaja enda seletused, kolmandate isikute ütlused, erinevad dokumendid jms. Ringkonnakohus on seisukohal, et kogutud tõendid olid maksuotsuse tegemiseks piisavad ning kinnitavad maksuotsuse õiguspärasust. See, et maksuhaldur ei jõudnud maksumenetluses kaebaja jaoks sobiva tulemuseni, ei tähenda, et maksuhaldur oleks pidanud koguma täiendavaid tõendeid.
12.Kaebaja on jätkuvalt apellatsioonkaebuses raha päritolu osas sama versioonis juures, mille ta on esitanud ka kohtumenetluses, st et raha oli kas laen või laenu tagasimakse või siis kolmanda isiku poolt makstud nn garantiiraha.
13.Seoses A. P. poolt väidetavalt laenu tagasimaksena saadud 35 440 euroga peab ringkonnakohus vajalikuks kõigepealt välja tuua, et kaebaja oli AS Termoisola töötaja ning samal ajal ka selle juhatuse liikme poeg. AS Termoisola suhtes on asja materjalidest nähtuvalt läbi viidud maksumenetlus ning 18. septembri 2014. a maksuotsusega nr 12.2-3/15313-7 oli tuvastatud, et AS Termoisola ning A.N.P. Group OÜ vahel ei ole arvetel näidatud tehingud aset leidnud. AS-lt Termoisola laekunud summad võeti A.N.P. Group OÜ arvelt kohe välja ning sellel äriühingul
reaalset majandustegevust ei olnud. A. P, kellelt kaebaja väidatavalt laenu tagasimaksed sai, oli kõnealuste tehingute puhul A.N.P. Group OÜ esindajaks. Samuti on maksuhaldur välja toonud, et OÜ Termoisola poolt A.N.P. Group OÜ-le makstud summad kattusid nendega, mille A. P. kaebajale kandis. Näiteks kandis AS Termoisola A.N.P. Group OÜ-le 5 491 eurot ning viis ja kuus päeva hiljem kandis A. P. kaebaja arvele vastavalt 2 491 eurot ja 3000 eurot ehk kokkuvõttes sama summa, mille oli OÜ Termoisola maksnud A.N.P. Group OÜ-le (tl 125, kd I). Kaebaja väited, et selliselt toimus hoopis laenu tagasimaksmine kaebajale, ei ole usutav. Ilmselgelt on märksa usutavam maksuhalduri versioon, et selliselt tasus A. P. kaebajale tagasi hoopis summad, mille AS Termoisola oli alusetu sisendkäibemaksu õiguse tekitamiseks kandnud A.N.P. Group OÜ-le. Selle kasuks räägib ka asjaolu, et A. P. oli kaebajale raha üle kandes kirjutanud sageli selgituseks „arve“, mis ei viita kuidagi isikliku laenu tagasimaksele (vt tl 150-151p).
14.Kaebaja on selgituseks selle kohta, et A. P. tasus 35 440 eurot kokku 14 ülekandena ning väga erinevates summades, öelnud apellatsioonkaebuses seda, et A. P. tagastas laenu summades, mida tal oli sel hetkel võimalik tagastada. Ehkki sageli olid ülekanded tuhande või viiesaja euro täpsusega (nt 3000 või 5 500 eurot), on ülekannete seas ka mitmeid euro täpsusega summasid (2 491, 534, 7598 jne, vt samas). Pole usutav, et laenu tagasi maksev isik, kes suudab tagasi maksta summasid mitme tuhande euro kaupa, teeb samal ajal tagasimakseid ka sellistes ebaharilikes, euro täpsusega väljendatud summades. See raskendab märgatavalt ülevaate pidamist selle kohta, kui palju on laenust makstud ning kui palju on maksmata. Lisaks ei ole kaebaja versioon, et A. P. tasus korraga niipalju, kui tal oli hetkel võimalik, usutav ka seetõttu, et ülekannete ajateljelt nähtuvalt on A. P. tasunud kaebajale summasid sageli kõigest päevaste vahedega, nt perioodil 11.-13. oktoober 2012 on ta tasunud iga päev 3000 kuni 5 500 eurot ning enne seda 8.-9. oktoobril 2012 kummalgi päeval vastavalt 3000 ja 2000 eurot (tl 150, kd I). Laenu tagasimaksmise puhul oleks usutav, et isik, kelle rahalised vahendid võimaldavad pea igapäevaselt teha mitme tuhande euroseid ülekandeid, teeks tagasimakse ühekorraga suuremas summas, mitte ei jagaks neid makseid kuuepäevasele perioodile viieks erineva suurusega makseks. Küll sobitub niisugune maksete tegemine hästi sellise olukorraga, kus ettevõtlusest püütakse maksuvabalt raha välja viie ning alusetute arvete alusel äriühingu poolt tasutud summad makstakse tagasi füüsilisele isikule.
15.Mingeid tõendeid laenusuhte kohta kaebaja ja A. P. vahel peale nende endi ütluste, et laenu andmine ja tagastamine leidis aset, ei ole. Kujunenud olukorras loeb ringkonnakohus märksa kaalukamateks eelnevalt välja toodud asjaolud ning neid tõendavad dokumendid. Sellised asjaolud ei ole laenu tagasimaksmisele iseloomulikud ja sobituvad väga hästi sellega, et AS Termisola tasus maksueelise saamise eesmärgil A.N.P. Group OÜ esitatud alusetuid arveid ning tasutud summad jõudsid lõppkokkuvõttes kaebajani. Seega kinnitavad asja materjalid, et A. P. poolt kaebajale tagasi makstud summad ei olnud laenu tagasimakse ning selle maksustamine oli õiguspärane. See, et kaebaja on väitnud, et ta hävitas A. P. allkirjaga dokumendi laenu saamise kohta, ei oma tähtsust. Dokument, mille kunagist olemasolu väidetakse, aga mis ei ole säilinud, ei ole tõendina arvestatav. Samuti ei oma tähtsust asjaolu, et kaebaja väitel kinnitati talle 2020. a jaanuaris maksuhalduri infotelefonis, et laenu andmist ei pea deklaratsioonis kajastama. Vaidlus ei ole käesolevas asjas selle üle, kas laenu andmist peab maksudeklaratsioonis kajastama, vaid vaidlus on selle üle, kas rahasummad, mille A. P. kaebaja arvele kandis, olid laenu tagasimakse. Nagu eelnevalt ilmnes, ei ole laenu tagasimaksega tegemist ning seega ei saa kaebaja tugineda ka asjaolule, et deklaratsioonis ei pea laenuga seonduvat kajastama.
16.Teine maksustatud rahasumma oli S. L. poolt kaebaja kontole üle kantud 25 000 eurot. Kaebaja selgitab apellatsioonkaebuses, et see oli garantiiraha, mille S. L. pidi AS-st Termoisola puitmaja ostes kandma kaebaja kontole ning garantiijuhtumi ilmnemisel 3 aasta jooksul oli kaebajal kohustus tagastada S. L.-le 25 000 eurot ning S. L.-l oli kohustus tagastada AS-le Termoisola puitmaja. Apellatsioonkaebusest on väljaloetav, et kolmeaastase garantiitähtaja möödumisel pidanuks kaebaja tasuma summa AS-le Termoisola, mida ta aga vahistamise tõttu ei teinud ja summat ei ole senini AS-le Termoisola tasutud. Sellistes tingimustes leppisid osapooled kokku suuliselt. Ringkonnakohtu hinnangul on sellistes garantiitingimustes ostja, müüja ja füüsilisest isikust müüja esindaja vahel väga ebatavaline. Ei ole usutav, et sellistes tingimustes lepivad isikud tavapärase kliendisuhte raames ilma, et nad vormistaks niisugust tavapäratut kokkulepet kirjalikult. Seda põhjusel, et vaidluse korral on pooltel oma nõudmisi niisuguse ebahariliku kokkuleppe korral väga keeruline maksma panna. Lisaks läheb kaebaja poolt apellatsioonkaebuses esitatud seletus vastuollu kaebaja enda poolt maksumenetluses esitatud esialgse versiooniga, mille järgi tasus S. L. raha kaebaja arvelduskontole enda otsusel ning kaebaja kasutas raha oma otstarbeks (tl 126, kd I). Siis ei rääkinud kaebaja midagi garantiikokkuleppest ning ka raha kulutamine isiklikuks otstarbeks kaebaja poolt viitab sellele, et võimalusega raha tagastada või AS-le Termoisola edasi kanda kaebaja ei arvestanud. Kaebaja on nn garantiiraha versiooni esitanud alles eriarvamuses. Selline vasturääkivus kaebaja selgitustes kahandab nende usaldusväärsust. Lisaks on maksuhaldur ära näidanud, et ka see versioon pole usutav, sest AS Termoisola raamatupidamine sellist tehingut ei kajasta ning AS-ga Termoisola seotud isiku ütlustest tulenevalt ei ole AS Termoisola valmistanud palkmaja S. L.-le; maja väärtus koos paigaldamisega oli 25 000 eurot ning pole usutav, et garantii korras peaks kauba müüja tasuma ostjale 30 000 eurot (siis viitas kaebaja lepingu punktile, mille järgi oli ostjal võimalik pretensioonide ilmnemisel nõuda müüjalt 30 000 euro tasumist); et pole usutav, et äriühing teeks kulutusi maja valmistamisele, kuid ootaks selle eest tasu saamisega kolm aastat, kuni kaebaja raha äriühingule kannab (tl 4p).
17.Lisaks saab välja tuua, et kaebaja on apellatsioonkaebuses küll selgitanud seda, miks ta vaidlusalust summat AS-le Termoisola õigeaegselt ei tasunud (kuna ta oli vahi all), kuid nendib ise samas, et seda ei ole tasutud ka käesolevaks ajaks (apellatsioonkaebuse sõnastuse järgi on see summa „nn õhus“). Kaebaja ei ole selgitanud, miks see on jäetud senimaani tasumata, sealhulgas ei väida ta, et ta oleks jätkuvalt vahi all.
18.Viimasena osutab ringkonnakohus sellele, et hoolimata apellatsioonkaebuses enda versiooni kordamisest seoses 25 000 euroga ei selgita kaebaja seda, kuidas sai AS Termoisola üldse olla palkmaja valmistaja S. L.-le, kui seda ei näita äriühingu raamatupidamine ning seda ei kinnita ka maksumenetluses üle kuulatud ja äriühinguga seotud isik.
19.Eelneva tõttu on ringkonnakohus seisukohal, et kaebajale S. L.-i poolt tasutud 25 000 eurot on maksustatud õiguspäraselt ning pole alust seda kaebaja tuluna mitte käsitada.
20.Veel on kaebaja apellatsioonkaebuses vaidlustanud selle, et maksustati tema kontole sularaha sissemaksetena kantud 70 000 eurot. Kaebaja sõnul sai ta selle raha enda onult laenuna sularahas ning see on tagastatud kaebaja abikaasa vahendusel samuti sularahas. Seegi väide ei sobitu muude asjaoludega. Maksuhaldur on välja toonud, et kaebaja tegi sularahas sissemakseid oma kontole (mis kaebaja sõnul toimusidki onult sularahas saadud raha arvel) ca
pooleaastase perioodi jooksul väiksemate summade kaupa (2 300 – 8 700 eurot) ning kasutas summasid koheselt isiklikuks otstarbeks (tl 126p). Ei ole usutav, et isik, kes saab suuremas summas laenu sularahas, asub seda pangaarvele paigutama nii pika aja vältel ning korraga võrdlemisi väikestes summades, arvestades laenu suurust. Sellist käitumist kaebaja apellatsioonkaebuses ei selgita ning see ei sobitu ka tervikuna apellatsioonkaebuses esitatud versiooniga, mille järgi soovis kaebaja osta soojustrassi rajamiseks vajalikku seadet sularahas, kuid siis, pärast müüja meelemuutust, pidi tasuma ülekandega. Isegi kui selline müüjapoolne tingimuste esitamine ning nende muutmine leidis aset, siis ei ole arusaadav, miks pidanuks kaebaja laenuraha oma pangaarvele viima nii pika aja vältel ning nii väikeste summadena. Lisaks on kaebaja käitumine ka vastuoluline, sest oma sõnade järgi soovis ta raha kasutada kindlal otstarbel (seadme ostmiseks), ent kulutas selle samas jooksvalt ära (nt tasus kokku neli arvet äriühingutelt Okeaania Travel ning Evelina Dream Travel, vt tl 5, kd I). Eelneva tõttu ei ole ka selle rahasumma osas esitatud kaebaja selgitused usutavad ning maksukohustus on sellega seoses määratud seega õiguspäraselt.
21.Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulu (riigilõiv 750 eurot, tl 172, kd II) jääb halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.
22.Kaebaja taotlus asjas istungi korraldamiseks jääb rahuldamata. HKMS § 131 lg 1 p 2 järgi võib kohus asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui kohtu hinnangul on asja lahendamiseks olulised asjaolud võimalik välja selgitada kohtuistungit korraldamata ning menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus kohtuistungi korraldamist nõuda, arvestades kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu, sealhulgas kui menetlusosaliste vahel on vaidluse all üksnes õigusküsimused. Käesolevas asjas ilmnevad olulised asjaolud piisavalt selgelt asja materjalidest ning menetlusosalistelt täiendavate ütluste saamiseks kohtuistungil puudub vajadus. Asi on halduskohtus lahendatud istungil ning kaebaja on osalenud seal ise ja samuti oli seal tema esindaja. Seega on kaebaja saanud oma seisukohti kohtuistungil väljendada. Asja kirjalikus menetluses lahendamise kasuks räägib ka asjaolu, et see võimaldab ringkonnakohtul käesolevas asjas otsuse teha märksa kiiremini ja säästa samal ajal ressurssi ka teiste ringkonnakohtu menetluses olevate asjade kiiremaks lahendamiseks.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.