D.D. kaebus Maksu ja Tolliameti 04.05.2017.a maksuotsuse nr 12.2-3/034173-11 tühistamiseks
Asja läbivaatamise vorm
Kohtuistung 08.01.2020
Menetlusosalised
Kaebaja m, esindaja advokaat Rein Laid Vastustaja Maksu- ja Tolliamet, esindaja Tiia Pukk
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud kaebaja menetluskulud välja mõistmata.
Edasikaebamise kord ja muud selgitused
kanda.
Jätta
3.Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, s.o hiljemalt 20.02.2020. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Kaebajal on õigus esitada enne kohtuotsuse jõustumist kohtule taotlus otsuse avaldamise viisi kohta (vt otsuse punkti 23).
Asjaolud ja poolte seisukohad
1.Maksu- ja Tolliamet (MTA) kohustas 04.05.2017.a maksuotsusega nr 12.2-3/034173-11 (I kd tl 17-23, edaspidi vaidlustatud otsus) D.D. tasuma maksusumma 27 854,40 eurot. Tegemist on füüsilise isiku tulumaksuga maksustamisperioodide 2012 - 2014 eest. MTA viitas 27.12.2016.a kontrollaktile nr 12.2-3/034173-10 (I kd tl 124-128). Maksukohustus tuleneb sellest, et kaebaja ei deklareerinud 2012-2014 tuludeklaratsioonides tulu summas 132 640 eurot: 1) A.P. tasus kaebaja arvelduskontole 35 440 eurot, 2) S.L. tasus kaebaja arvelduskontole 25 000 eurot, 3) kaebaja tegi oma arvelduskontodele sularaha sissemakseid kokku 67 700 eurot, 4) V.P. tasus kaebaja arvelduskontole läbi J.D. arvelduskonto 4 500 eurot.
Kaebaja tasus aastatel 2012 - 2014 kulutuste eest oma pangakontodelt 116 582 eurot. Kaebaja ei tõendanud, et kulud on tehtud varem maksustatud või maksustamisele mittekuuluvate tulude või saadud laenude arvelt. MTA leidis, et kaebaja jättis vaidlusaluse tulu deklareerimata tahtlikult. Usutavaks ei saa pidada seda, et kaebaja jättis oma tööülesannete täitmise kaudu aktsiaseltsis TERMOISOLA (edaspidi AS Termoisola) fiktiivsete tehingute kajastamise tulemusel saadud tulud ning oma arvelduskontole sissemakstud täiendavad tulud deklareerimata hooletusest. Kaebaja kasutas neid summasid isiklikuks tarbeks ning tema kulutused ületavad tunduvalt ametlikke sissetulekuid (palk AS-st Termoisola ja pension Sotsiaalametilt). Eelnevast tulenevalt ei ole usutav, et kaebaja ei saanud aru, et ta teenib tegelikult rohkem tulu, kui deklareerib. Vaidlustatud otsuse õiguslike alustena on märgitud maksukorralduse seaduse (MKS) § 92 lg 1 p 2, § 94 lg 1, § 95 lg 1 ja § 98.
2.D.D. esitas 14.06.2017 vaidlustatud otsusele vaide (I kd tl 24-28). MTA jättis 04.07.2017.a vaideotsusega nr 6-1/3763-2 (I kd tl 29-31) vaide rahuldamata. Kaebaja väitel toimetati vaideotsus talle kätte 14.08.2017.
3.D.D. esitas 12.09.2017 kohtule kaebuse, menetluse käigus esitas kaebaja ka täiendavaid seisukohti. Kaebaja palus vaidlustatud otsuse tühistada. Kaebaja leidis, et MTA järeldused ei põhine objektiivsetel tõenditel, vaid on rajatud oletustele. Kaebaja selgitused konkreetsete rahasummade kohta olid järgmised. Kaebaja andis A.P.ile laenu 35 440 eurot. Tegemist on laenu tagastamisega. Kaebajal oli võimalik laenu anda, kuna ta sai oma abikaasa isalt I.J. pulmakingiks 300 000 krooni. I.J. raha pärines tema firmast osaühing ORDINARI. Kaebaja ja A.P. on laenutehingut kinnitanud, nende seletused on üldjoontes kokkulangevad. Pooled vormistasid ka võlakirja, kuid see hävitati laenu täielikul tagastamisel. Kaebaja tegi tehingu A.P.i kui eraisikuga. AS Termoisola või A.N.P. Group OÜ tegevuse eest ei saa vastutada kaebaja, nende ühingute nimel said otsuseid vastu võtta ainult juhatuse liikmed. Kaebaja tööülesandeks AS-s Termoisola oli allhankijate leidmine, kaebaja ei käsutanud ühingu raha. MTA väide, et kaebaja korraldas fiktiivsete soetusarvete kajastamise kaudu raha väljaviimist AS-st Termoisola või et selliselt välja viidud raha jõudis tagasi kaebajani, on paljasõnaline ja oletuslik. S.L. tasutud summa oli ettemaks palkmaja eest, mille S.L.le müüs AS Termoisola 23.05.2012.a ostu-müügilepinguga. Lepingu punkt 10.1 nägi ette, et tootele anti garantii 3 aastaks ja tellijal on õigus nõuda vahendite külmutamist garantii kehtivuse ajaks. Kaebaja ei nõustu sellega, et ta kulutas selle summa isiklikeks väljaminekuteks Saksamaal, kuna ta ei ole Saksamaal käinud. Sularaha sissemaksed tegi kaebaja raha arvelt, mis pärines tema onult A.D.ilt. Kaebaja võttis A.D.ilt laenu 70 000 eurot. Kaebaja tagastas 62 000 eurot Venemaal 30.08.2015, A.D. andis laenu tagastamise ja laenujäägi kohta kviitungi. Kaebaja hinnangul on laenu võtmine sellega tõendatud. A.D. on korduvalt Eestis käinud, sh läbi Soome. Kaebaja ei nõustu sellega, et suguluse tõttu on A.D.i vormistatud dokument ebausaldusväärne. Ka V.P. tasutud summa oli laenu tagastamine ning võlatunnistus on hävitatud. Summa ei olnud seotud AS Termoisola tehingutega OÜ-ga Verinia, Aristarco OÜ-ga ja Prickig OÜ-ga. Väide, et nendele ühingutele tasutud raha jõudis tagasi kaebajani, on paljasõnaline ja oletuslik.
Kaebaja ei nõustu sellega, et ta jättis tulu deklareerimata tahtlikult. Tahtlust ei saa olla siis, kui isik ei saanud aru oma teo õigusvastasusest (n.t ei teadnud temal seadusega lasuvast tegutsemiskohustusest või -keelust). MTA ei ole arvestanud süü subjektiivset etteheidetavust. MTA ei ole esitanud hindamise metoodikat ja hindamisel kasutatud tõendeid. MTA kutsus isikud selgituste andmiseks oma ametiruumidesse ning esitas küsimusi aastatetaguste sündmuste kohta. Küsimuste esitamisega kirjalikult MTA ei nõustunud, samas heidab MTA ette vastuolusid seletustes. Kõik kaebaja ja tema tunnistajate seletused ning esitatud tõendid on MTA deklaratiivselt ja oletuslikult lugenud ebausaldusväärseteks.
4.Vastustaja esitas 07.03.2018 vastuse kaebusele, menetluse käigus esitas vastustaja ka täiendavaid seisukohti. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja jäi vaidlustatud otsuses esitatud põhjenduste juurde. Vastustaja hinnangul on vaidlustatud otsus õiguspärane. Vastustaja on võtnud arvesse kõik maksumenetluse käigus kogutud tõendid ja hinnanud neid kogumis. Vaidlustatud otsus on piisavalt põhjendatud. Kaebaja kohustus on tõendada, et vaidlusalune tulu oli mittemaksustatav või et maks sellelt on juba makstud. Kaebaja ei ole seda teinud.
5.Kohus tegi kohtuasja materjalide põhjal kindlaks, et MTA tegi 28.08.2017 AS Termoisola suhtes maksuotsuse nr 12.2-3/034171-49, selles käsitletakse maksustamisperioodi jaanuar 2013 - juuni 2015. AS Termoisola esitas kohtuasjas 3-17-2567 kaebuse maksuotsuse tühistamiseks. Kohus rahuldas 25.03.2019.a otsusega (II kd tl 112-123) kaebuse osaliselt - kohus tühistas ASle Termoisola tulumaksu määramise, muus osas jäi maksuotsus kehtima. Kohtuotsus ei ole jõustunud. Maksuotsus käsitles muuhulgas AS Termoisola tehinguid OÜ-ga Verinia (juhatuse liige 10.02.2014 - 09.09.2016 V.P.), Aristarco OÜ-ga (juhatuse liige 18.04.2013 - 04.11.2014 V.P.) ja Prickig OÜ-ga (volitatud esindaja alates 07.09.2012 V.P., II kd tl 129). Kohtuotsuse põhjal leidis kinnitust, et tehinguid ühingute vahel ei toimunud ning rahasummad, mille AS Termoisola nendele ühingutele tasus, võeti sularahas välja ja tagastati, sealhulgas kaebajale. Kaebaja oli AS Termoisola sisulises juhtimisprotsessis osalenud isik, kes korraldas võltsarvete koostamist ning tegutses juhatuse liikme teadmisel. Maksuotsus tugines AS Termoisola revisjoniaktile 23.02.2017 nr 12.2-3/034171-37 (II kd tl 31-93). Revisjoniaktis on kirjeldatud kaebaja arvutist pärinevaid andmeid (revisjoniakti lk 3941, 49-50, 63-66), mille põhjal kaebaja koostas OÜ Aristarco ja Prickig OÜ nimel vormistatud tehingute dokumente ja andis V.P.le juhiseid.
6.Otsuse punktis 5 nimetatud revisjoniakt käsitles ka AS Termoisola ja A.N.P Group vahelisi tehinguid. Revisjoniakti lk 63 on öeldud, et A.N.P.Group OÜ (A.P. oli selle ühingu juhatuse liige 10.01.2006-24.08.2010, osanik 10.01.2006-15.02.2013 ja volitatud esindaja, vt revisjoniakti lk 60 ja I kd tl 94-95) töövõtulepingud nr 1 kuni 3 ning nendega seotud eelarved ja aktid olid tegelikult kaebaja poolt tema arvutis koostatud. Dokumendid koostati hiljem neile märgitud kuupäevadest ning dokumentide tegeliku koostamise aeg langes kokku ajaga, mil vastavate dokumentide alusel hakati tegema väljamakseid. Väljamaksete algusena on märgitud vastavalt kuupäevad 07.11.2012, 12.12.2012 ja 06.02.2013. Kaebaja arvutist leitud andmeid on täpsemalt kirjeldatud revisjoniakti lk 64-66. Kaebaja arvutist leiti ka kiri, milles kaebaja annab A.P.ile juhiseid, kuidas peab Andrei vastama maksuametnike küsimustele A.N.P Group OÜ tehingu osas (revisjoniakti lk 66) MTA leidis revisjoniaktis toodud asjaolude põhjal, et kaebaja korraldas AS-st Termoisola raha väljaviimist läbi A.N.P Group OÜ. Kohtumenetluses ei selgunud, kas eeltoodud asjaolude põhjal on koostatud maksuotsuseid.
AS Termoisola ja A.N.P.Group OÜ vahel toimunud tehingud käsitles ka 20.03.2014.a kontrollakt nr 12.2-3/15218-11 (I kd tl 91-99). Kontrollakt koostati perioodi 01.01.201330.04.2013 kohta. MTA leidis, et 31.01.2013.a arvel nr 4-13 (leping 25.12.2012 nr 3) kajastatud töid ei ole tegelikult tehtud. Vastustaja selgitas oma 19.11.2019.a seisukohas, et AS Termoisola esitas parandusdeklaratsioonid ja menetlus ei jõudnud maksuotsuseni. Kohtu seisukoht
7.Kohtul tekkis asja läbivaatamisel küsimus, kas menetlusse oleks pidanud olema kaasatud J.D.. Vaidlustatud otsus on tehtud kaebaja suhtes ja selles on tulumaksu tasumise kohustus pandud kaebajale. Tuludeklaratsioonid, milles tulu osaliselt deklareerimata jätmist kaebajale ette heidetakse, esitas kaebaja ühiselt oma abikaasa J.D.ga. Pooled ei ole taotlenud J.D. kaasamist kohtumenetlusse kolmanda isikuna. Vastustaja kinnitas kohtuistungil, et kaebaja suhtes tehtud maksuotsus ei mõjuta J.D. maksukohustust. Kaebaja selgitas istungil, et ta taotles maksumenetluses J.D.lt seletuse võtmist tunnistajana ja oleks tema kaasamise vajaduse üle otsustanud selle põhjal. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 20 lg 1 kohaselt kaasab halduskohus kolmanda isikuna menetlusse isiku, kelle õiguste või kohustuste üle võidakse kohtulahendiga otsustada. Kohus ei näe võimalust, kuidas saaks käesolevas asjas tehtud kohtuotsus mõjutada J.D. maksukohustust. Sel juhul ei olnud vajadust tema kui kolmanda isiku kaasamiseks.
8.Tulumaksuseaduse (TuMS) § 12 lg 1 alusel maksustatakse tulumaksuga residendist füüsilise isiku poolt maksustamisperioodil Eestis ja väljaspool Eestit kõikidest tuluallikatest saadud tulu, sealhulgas palgatulu, ettevõtlustulu, kasu vara võõrandamisest, renditulu, litsentsitasud, intressid, dividendid, pensionid, stipendiumid, toetused, preemiad, hasartmänguvõidud, kindlustushüvitised, väljamaksed pensionifondist ja madala maksumääraga territooriumil asuva juriidilise isiku tulu. Õiguskirjanduses leitakse, et tulumaksuseadus ei defineeri tulu mõistet, tegemist on majandusliku kategooriaga. TuMS § 12 lg 1 toodud tululiikide loetelu ei ole ammendav, kuid see ei tähenda, et igasugune laekumine oleks käsitletav isiku maksustatava tuluna. Tulu peab olema rahaliselt hinnatav sissetulek. Sissetulek peab olema tagastamatu, s.t tulu saaja vara peab sissetuleku saamisel suurenema. Näiteks laenu saamine või väljaantud laenu tagasisaamine ei ole tulu, sest rikastumist ei toimu (L. Lehis. Maksuõigus. Kirjastus Juura 2004. Lk 225-226).
9.MKS § 56 lg 2 sätestab, et maksukohustuslane peab arvestust maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude kohta, annab seletusi, esitab deklaratsioone ja muid tõendeid ning säilitab neid seadusega ettenähtud tähtaja jooksul. Kui seadus sätestab tõendi kohustusliku liigi, saab maksukohustuslane kasutada tõendamisel ainult seda liiki tõendit. MKS § 82 põhjal lähtub maksuhaldur maksukohustuse täitmise kontrollimisel ja maksu määramisel eelkõige maksukohustuslase esitatud maksudeklaratsioonidest, maksukohustuslase raamatupidamisarvestusest ja muust tema poolt enda tegevuse kohta peetud arvestusest. Kui maksuhalduril tekib kahtlus maksukohustuslase esitatud andmete õigsuses, kogub ta täiendavaid tõendeid. MKS § 58 sätestab tehingute ja väljamaksetega seotud ning muude maksustamise seisukohast tähendust omavate dokumentide säilitamise tähtajaks vähemalt seitse aastat dokumendi koostamisest või saamisest, toimiku või dokumentide kogumiku puhul viimase sissekande tegemisele järgneva aasta 1. jaanuarist arvates.
10.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja jättis aastate 2012-2014 tuludeklaratsioonides deklareerimata järgmised laekumised: - A.P. tasus kaebaja arvelduskontole 35 440 eurot. Tasumine toimus 14 erineva suurusega maksena ajavahemikul 08.10.2012 - 25.06.2013 (I kd tl 150); - S.L. tasus 01.04.2013 kaebaja arvelduskontole 25 000 eurot; - kaebaja tegi oma arvelduskontole sularaha sissemakseid kokku 67 700 eurot. Sissemaksed tehti 15 erineva suurusega maksena ajavahemikul 25.07.2013 - 28.01.2014; - V.P. tasus läbi kahe isiku arvelduskonto kaebajale 4 500 eurot. Tasumine toimus kahe maksena, mis laekusid kaebajale 06.03.2014. Pooled ei vaidle selle üle, et tegemist on eelnimetatud isiku poolt kaebajale tasutud summaga. Vastustaja on kaebaja arvelduskontode andmed esitanud kohtule mitte algdokumendina, vaid lisaks andmetele ka analüüsi sisaldava tabelina (I kd tl 61-81). Kaebaja ei ole väitnud, et tabelisse üle kantud kontoandmed oleksid valed või puudulikud. Eelnimetatud andmed näitavad kaht sularaha sissemakset, mida ei ole maksustamisel arvesse võetud (13.11.2012 summas 3000 eurot ja 27.11.2013 summas 320 eurot), see asjaolu vaidlustatud otsuse õiguspärasuse hindamisel asjasse ei puutu. Kaebaja tugineb sellele, et erinevatel põhjustel ei kuulunud eeltoodud laekumised kaebaja maksustatava tulu hulka. Vaidluse lahendamiseks tuleb kohtul hinnata, kas kaebaja sellekohased väited on tõendatud.
11.Kaebaja väitel tagastasid A.P. ja V.P. kaebajalt võetud laenu. Selle väitega seotud tõenditeks on isikute seletused. A.P.i seletuse (I kd tl 88-90) kohaselt võttis ta umbes 2012 aasta kevadel-suvel kaebajalt laenu 30 000 eurot, lepingut ei sõlmitud. Laen anti üle sularahas Ülemiste keskuse esimese korruse fuajees. Laen on ilma protsendita, kuna tegemist on usaldusel põhineva suhtega ja neil on ühised sõbrad. Ta kulutas laenust ainult 8600 eurot. Sularaha hoidis ta kodus. Kui selgus, et laenu rohkem vaja ei ole, siis pani ta sularaha oma pangakontole ja tagastas kaebajale ülekandega. Ta pani maksete selgitused juhuslikult. Summa 2491 eurot kujunes seetõttu, et ta pani pangakontoris oma arvele kogu rahakotis oleva sularaha. Sarnane olukord esines veel ühel korral. Laen on täielikult tagastatud, 8600 eurot tagastas ta oma tööandjalt võetud laenust summas 15 000 eurot, ka selle laenu kohta lepingut sõlmitud ei ole. V.P. seletuse (I kd tl 103) järgi laenas ta kaebajalt raha, see anti üle sularahas. Tal ei ole isiklike probleemide tõttu pangakontot, ta andis raha laenu tagastamiseks oma emale ja ema tegi ülekande J.D.le. Kaebaja seletuse (I kd tl 82-87) järgi olid A.P.i tasutud summad laenu tagastus. Kaebaja andis laenu umbes 30 000 eurot 2012. aasta novembris oma seifist võetud summa arvel, laen anti üle Ülemiste keskuse kohvikus. Laenulepingut ei sõlmitud, dokumente raha üleandmise kohta ei vormistatud. Kohtuistungil selgitas kaebaja, et lepingut küll ei vormistatud, aga laenuvõtjad andsid kaebajale võlakirjad, mis laenu tagastamisel hävitati.
12.Kohtu hinnangul ei ole kaebaja tõendanud seda, et A.P.i ja V.P. poolt tehtud maksed kujutasid endast laenu tagasimakseid. Kaebaja ei ole laenusuhte kohta esitanud mingeid dokumente. Kaebaja väitel sõlmiti laenulepingud 2012. aastal. See tähendab, et maksumenetluse alustamisel kaebaja suhtes ehk 2015. aastal ei olnud dokumentide säilitamise tähtaeg veel möödunud. Kui kaebaja laenu
andmist kajastava võlakirja hävitas ja ei vormistanud laenusuhte kohta mingeid muid dokumente, siis võttis kaebaja sellega riisiko, et laenu andmist ei ole hiljem võimalik tõendada.
13.Kaebaja, A.P.i ja V.P. seletused ei ole laenusuhte tõendamiseks piisavad. Seletused ei ole eluliselt usutavad. Kahtlusi tekitavad asjaolud, et A.P. tagastas laenu perioodi 08.10.2012 25.06.2013 jooksul paljude erineva suurusega maksetena, kui ta tegelikult enamust summast ei vajanud ja see oli tal kodus alles, V.P. laenu tagastamine mitme vahendaja kaudu, mitme makse põhjuseks märgitud „arve“, tagasimaksete väga erinevad summad (sh 2491 eurot, 534 eurot, 7598 eurot), asjaolu, et maksumenetluses kinnitas kaebaja, et laenuleping oli suuline ja muid dokumente raha üleandmise kohta ei vormistatud (I kd tl 85), kuid pärast kontrollakti koostamist esitas väite võlakirja vormistamise ja hilisema hävitamise kohta. Raske on pidada kokkusattumuseks seda, et kaebaja oli eelkirjeldatud ebaharilikes laenusuhetes samade isikutega, kellega ta tegi koostööd AS Termoisola raamatupidamises kasutatud arvete ja muude dokumentide vormistamisel (vt otsuse punkte 5-6). Juhuslikuks ei saa pidada ka seda, et kaebaja väidetud laenu tagasimaksed ühilduvad ajaliselt ja summade üldise suuruse poolest AS Termoisola ja A.N.P Group OÜ vahel toimunud arveldustega (I kd tl 150). Sh esinevad kokkulangevused nullidega mitte lõppevate summade osas: vastavalt AS-lt Termoisola A.N.P Group OÜ-le tasutud ja A.P.ilt kaebajale tasutud summad on 5491,20 vs 2491, 8934,80 vs 534, 4598,40 vs 7598, 5393,50 vs 493. Eeltoodu on kohtu hinnangul piisav, et tekitada kahtlus laenusuhete tegelikus olemasolus ning mitte pidada laenusuhete tõendamisel piisavaks lepingupoolte seletusi. Kui tegemist ei olnud laenu tagastamisega, siis on kaebaja vara nende maksete arvel suurenenud ning tegemist on maksutatava tuluga.
14.Vastustaja kahtles laenude andmise faktis ka põhjusel, et kaebajal puudus sissetulek, mis oleks võimaldanud sellises ulatuses laenude andmist. Kohtu hinnangul ei saa kaebaja kohta väita, et tal puudus laenude andmiseks raha. Maksumenetluse dokumentidest selgub muuhulgas (I kd tl 84, II kd tl 79 pöördel-80), et 19.05.2015 kriminaalasja nr 15913000012 raames teostatud läbiotsimise käigus leiti kaebaja valdusest sularaha kogusummas 545 500 eurot. Seda arvestades ei saanud kaebajal rahapuudust olla. See ei lükka aga ümber otsuse punktis 12-13 toodut. Fakt, et kaebajal oli raha, ei anna mingit kindlat teavet selle kohta, mida kaebaja selle rahaga tegi. Kuna kaebajal raha olemasolu ei vaja tõendamist, siis ei puutu asjasse kaebaja esitatud tõendid selle kohta, kas I.J. kinkis kaebajale 300 000 krooni ehk 19 173,49 eurot ja kas tal oli majanduslikult võimalik seda teha (I kd tl 178-189).
15.Kaebaja väitel ei olnud S.L. tasutud 25 000 eurot maksustatav tulu, kuna tegemist oli summaga, mille see isik tasus kaebajale tagatisena ja mille kaebaja oleks pidanud tagastama või AS-le Termoisola üle andma. Kaebaja viitas tõendina 23.05.2012 sõlmitud lepingule, millega AS Termoisola kohustus valmistama S.L.le palkmaja hinnaga 25 000 eurot (I kd tl 190-193). Kaebaja seletuse (I kd tl 82-87) kohaselt oli S.L. tasutud summa ettemaks AS Termoisola valmistatud palkmaja eest, ostja ise otsustas maksta mitte äriühingule, vaid kaebajale ja raha jäi kaebaja arvelduskontole. Kohtu hinnangul ei tõenda eeltoodu, et see summa tuleks kaebaja maksustatava tulu hulgast välja arvata. Lepingu punkti 7.2 järgi pidi tasumine toimuma töövõtja ehk AS Termoisola esitatud arve alusel. Kohtule ei ole seda arvet esitatud. Lepingus puuduvad vähimadki viited sellele, et tellija oleks pidanud kas ettemaksuna või lõplikult tasuma mitte töövõtjale, vaid kaebajale. Lepingu punktis 10.1 on öeldud, et töövõtja annab tootele garantii, mis kehtib 3 aastat
ning tellijal on õigus nõuda vahendite külmutamist garantii kehtivuse ajaks. Ka see säte ei näita, et pooled oleksid kokku leppinud tasumise kaebajale. Kaebaja kontoandmete (I kd tl 61-81) põhjal kulutas kaebaja S.L.lt saadud summa ära. Sellist teguviisi ei saa pidada müügihinna külmutamiseks garantiile antud tagatisena. Määrava tähtsusega ei ole see, kus täpsemalt kaebaja selle raha ära kulutas, sh kas kaebaja on või ei ole viibinud Saksamaal. Kaebaja ei ole tõendanud, et ta on vaidlusaluse summa AS-le Termoisola edastanud või S.L.le tagastanud. Kaebaja vara on S.L. tasutud summa arvel suurenenud ja tegemist on maksustatava tuluga.
16.Kaebaja väitel tegi ta sularahas sissemaksed oma kontole laenu arvel, mille ta võttis A.D.ilt. Asjasse puutuvateks tõenditeks on: - A.D.i passi koopiad (I kd tl 194-198, II kd tl 145); - kviitung (I kd tl 199-200). Sellel on öeldud, et A.D. sai kaebajale antud laenust kätte 62 000 eurot ja võla jääk on 8 000 eurot. Laenu osalise tagastamise kuupäevaks on märgitud 30.08.2015, laenu andmise aega ei ole ära toodud. - kaebaja seletus (I kd tl 82-87), mille järgi tal oli 2013. aasta algul ühine äriprojekt A.D.iga. Seda finantseeris A.D., kes andis talle üle umbes 70 000 eurot. Raha anti üle 2013. aasta suvekuudel Eestis sularahas, kahes 35 000 euro suuruses osas. Kaebaja pani selle arvelduskontole. Projekt ei käivitunud ja kaebaja seda raha investeeringute tegemiseks ei kasutanud. Kohtu hinnangul ei ole tõendatud, et kaebaja võttis A.D.ilt laenu. Kaebaja väitis maksu- ja kohtumenetluses, et rahasumma anti üle 2013. aasta suvel Eestis. Pärast seda, kui lisaks vastustajale ka kohus juhtis tähelepanu, et A.D. ei ole 2013. aasta suvel Eestis käinud (tal puudus Schengeni viisa 31.10.2012-18.09.2013), väitis kaebaja laenu võtmise ajaks 2012. Samas sissemaksed kaebaja kontole on tehtud ajavahemikul 25.07.2013-28.01.2014. Kaebaja seletus, mille järgi ta võttis laenu ärilisel eesmärgil aastal 2012, hoidis seda pikka aega sularahas, kandis väiksemate summade kaupa sularahas oma kontole ja kulutas ära, ei ole eluliselt usutav. Vastustaja otsis maksumenetluses tõendeid, mis muudaksid laenu võtmise usutavamaks (näiteks andmeid selle kohta, et A.D. või laenu väidetavalt tagastanud J.D. on piiriületusel deklareerinud sularaha), selliseid tõendeid ei leidunud. Isegi kui kaebaja sai A.D.ilt laenu, ei ole kaebaja loonud usutavat seost saadud laenu ja tema kontole tehtud sissemaksete vahel. Samavõrd võis laenatud summa olla selle raha hulgas, mida kaebaja hoidis sularahas kodus. Selle versiooniga ühildub isegi paremini kaebaja väide laenu tagastamise kohta, kuna kaebaja ei ole esitanud tõendeid, et ta tagastatud summa 62 000 eurot oma kontolt välja võttis. Kokkuvõttes on kaebaja vara suurenenud ka kontole sisse makstud sularaha arvel ning need summad tuleb lugeda kaebaja maksustatavaks tuluks.
17.MKS § 94 lg 1 ja 2 kohaselt võib maksuhaldur tuvastada tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel. Hindamine on lubatud, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. Hindamine on lubatud ka juhul, kui füüsilisest isikust maksumaksja kulud ületavad tema deklareeritud tulusid ning maksumaksja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et need kulutused on tehtud varem maksustatud või mittemaksustatavate tulude või saadud
laenude arvel. Hindamisel tuginetakse asjas kogutud andmetele, samuti maksukohustuslase majandustegevuse näitajatele, tema kulutustele või võrdlustele teistes sarnastes maksuasjades kindlakstehtud andmetega. Maksuotsuses esitatakse hindamise metoodika ja hindamisel kasutatud tõendid. Kohus kahtleb selles, kas praeguses maksumenetluses on hindamine üldse toimunud. Vastustaja määras maksustamisele kuuluva summa kindlaks kaebaja pangakontodele laekunud ülekannete ja sularaha sissemaksete alusel. Summade suurus on tõendatud dokumendi ehk konto väljavõttega. Laekumiste toimumise üle pooltel vaidlust ei ole. Tasumisele kuuluv maksusumma tulenes otseselt maksustamisele kuuluva summa suurusest. MKS § 94 lg 1 kirjeldatu (füüsilisest isikust maksumaksja kulud ületavad tema deklareeritud tulusid) tähendab kohtu hinnangul pigem olukorda, kus tulude ja kulude suurus tuleneb isiku eluviisist, vara kooseisust ja omadustest vms ja ei ole otseselt dokumentide alusel kindlaks tehtav. Isegi kui asuda seisukohale, et praeguses asjas on maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud kindlaks tehtud hindamise teel, ei saa vastustajale seoses sellega etteheiteid teha. Metoodikaks on sel juhul, et tuludeks loetakse kontodelt nähtavad ülekanded ja sissemaksed ning arvestatud tõendiks on konto väljavõte. Nii on seda vaidlustatud otsuses ka kirjeldatud.
18.MKS § 98 lg 1 kohaselt on maksusumma määramise aegumistähtaeg kolm aastat, maksusumma tahtliku tasumata jätmise korral viis aastat. Aegumistähtaeg algab selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati. Kohtupraktika kohaselt (Riigikohtu lahend 3-3-1-38-12 ja selles viidatud kohtupraktika) peab maksuhaldur pärast kolmeaastase aegumistähtaja möödumist maksusumma määramisel tegema kindlaks maksukohustuslase tahtluse maksusumma tasumata jätmisel. Võlaõigusseaduse § 104 lg 5 kohaselt seisneb tahtlus õigusvastase tagajärje soovimises. Maksuhalduril tuleb maksuotsuses põhjendada oma hinnangut, miks ta leiab, et maksukohustuslane soovis õigusvastaste tagajärgede saabumist. Halduskohtu ülesanne ei ole tuvastada sellistel juhtudel tahtlust, vaid kontrollida, kas maksuhaldur on tahtluse tuvastanud õiguspäraselt.
19.Vastustaja nõuab 04.05.2017.a maksuotsuses kaebajalt 2012, 2013 ja 2014 aasta tulumaksu tasumist. See tähendab, et 2012. ja 2013. aasta osas tuli vastustajal tuvastada, et kaebaja jättis tulu deklareerimata tahtlikult, s.t soovis seda, et tulumaks jääb õigusvastaselt tasumata. 2014. aasta tuludeklaratsiooni esitamise tähtaeg oli 31.03.2015 ning vaidlustatud otsus on tehtud sellest arvates kolme aasta jooksul. Kohtu hinnangul on vastustaja õigesti kindlaks teinud, et kaebaja varjas tahtlikult oma tulu ja hoidis kõrvale tulumaksu tasumisest. Kaebaja pangakontodel toimunu (I kd tl 61-81) näitab, et kaebaja tegi aastaid jooksvaid kulutusi summades, mis tema ametlikke tulusid tunduvalt ületasid. Kaebaja SEB Pangas ja Swedbankis olevate kontode deebetkäive oli 2012. aastal kokku 98 651,55 eurot ehk keskmiselt 8 220,96 eurot kuus, selle hulgas on tasumised kauplustes, apteegis, reisibüroole, sideteenuste ja kindlustuse eest jms. Samal ajal olid kaebaja maksustatud või mittemaksustatavad tulud (palk ja muud laekumised AS-lt Termoisola, pension, intress) keskmiselt 1 814,06 eurot kuus. 2013. aastal oli kaebaja kontode deebetkäive kokku 68 500,12 eurot ehk keskmiselt 5 708,34 eurot kuus ning maksustatud või mittemaksustatavad tulud keskmiselt 1 062,03 eurot kuus.
Kaebaja oli AS Termoisola mänedžer. Kaebaja seletuse (I kd tl 82-87) kohaselt tegutses ta juhtivtöötajana ja hangetega, sh sõlmis lepinguid, kontrollis ja võttis vastu töid, kinnitas tasumisele kuuluvaid arveid ja teostas ülekandeid. See tähendab, et maksuarvestuse aluseks olevate tehingute dokumenteerimise ja dokumentide säilitamise vajadus oli kaebajale hästi teada. Kaebaja puhul ei ole tegemist ühekordsete või üksikute summadega, mis teadmatusest või tähelepanematusest on jäänud tuluna deklareerimata. Kaebaja tegi valdava osa kulutusi tulude arvel, mida ta ei deklareerinud ja millelt ei olnud tulumaksu tasutud. Selline majandamisviis pikema aja jooksul saab olla ainult tahtlik. Kohtu hinnangul järeldas vastustaja eeltoodust õigesti, et kaebaja korraldas tahtlikult oma tegevuse nii, et tulud laekuksid talle tulumaksu tasumata.
20.Vastuseks kaebaja muudele väidetele märgib kohus järgmist. MKS § 150 lg 1 sätestab, et maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral lasub maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Kaebaja leiab, et puudulikul tõendatud ja motiveeritud maksuotsuse tõttu ei ole tõendamiskoormis kaebajale üle läinud. Kohus sellega ei nõustu. Esiteks pidas kaebaja oma tulusid maksustamisele mittekuuluvateks ja jättis need deklareerimata ning see tähendab, et alates deklaratsiooni esitamisest, sh enne vaidlustatud otsuse tegemist oli kaebajal kohustus tõendada, et tegemist oli laekumistega, mis ei kuulu tema maksustatava tulu hulka. Teiseks ei nõustu kohus väitega, et vaidlustatud otsus on puudulikult motiveeritud. Vastustaja on põhjalikult ja tõenditele viidates selgitanud, miks ta ei pea kaebaja väiteid tõendatuks. Asja lahendamisel ei ole määrav, kas vastustaja on tõendanud, et kaebaja korraldas raha väljaviimist AS-st Termoisola ja see raha jõudis tagasi kaebajani. Määrav on see, kas kaebaja on tõendanud, et raha pärines tema väidetud allikatest. Kohus leidis eespool, et kaebaja seda teinud ei ole. Vastustaja alternatiivne seletus raha päritolu kohta omab tähendust sedavõrd, et see on eluliselt usutavam ning kõigi andmete ja dokumentidega paremini kooskõlas kui kaebaja esitatud versioonid. Isegi kui vastustaja alternatiivne versioon oleks tõendamata, ei oleks see vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks. Kaebaja pidi tõendama, et tegemist ei ole maksustatava tuluga, mitte vastustaja ei pidanud tõendama, kust täpselt vaidluse all olev tulu pärineb. Kohus ei nõustu sellega, et vastustaja väide kaebaja seotusest raha väljaviimisega AS-st Termoisola on paljasõnaline ja tõendamata. Kohus viitab eelkõige asjaolule, et kolmandate isikute nimel sõlmitud lepingud ja muud võlaõigusliku suhte dokumendid olid mitmel puhul vormistatud kaebaja arvutis ning arvutis leidusid ka kirjad, milles kaebaja andis tehingute vormistamise ja selgituste andmise kohta juhiseid. Kaebaja ei ole praeguses vaidluses neid andmeid ümber lükanud ning kohtuasjas 3-17-2567 tehtud halduskohtu otsuse põhjal ei vaidlustanud AS Termoisola neid fakte ka selles kohtuasjas.
21.Kokkuvõttes leiab kohus, et vaidlustatud otsus on õiguspärane ja kaebaja väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kohus jätab kaebuse rahuldamata. Menetluskulud. Selgitused
22.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle sätte alusel on menetluskulude kandmine kaebaja kohustus. Vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud ning kohus jätab HKMS § 109 lg 1 alusel menetluskulud välja mõistmata.
23.HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Kaebajal on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks
avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui kaebaja seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul.
/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.