Juri Ustimenko kaebus justiitsministri 16. septembri 2020. a otsuse nr 12-1/194-5 tühistamiseks ja Justiitsministeeriumi kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – Juri Ustimenko Vastustaja – Justiitsministeerium, volitatud esindaja Astrid Laurendt-Hanioja
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Juri Ustimenko kaebus rahuldamata.
2.Jätta kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 15 eurot Eesti Vabariigi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 12. aprillil 2021. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Tartu Vangla edastas 26. märtsi 2020. a kirjaga nr 8-1/95-1 Justiitsministeeriumile kinnipeetav Juri Ustimenko (kaebaja) taotluse karistuse kandmise jätkamiseks Venemaa Föderatsiooni üleviimiseks koos vajalike lisadokumentidega (dtl 135-202).
2.Justiitsminister teatas 16. septembri 2020. a otsuses nr 12-1/194-5, et keeldub taotlemast Venemaa Föderatsioonilt seisukohta kaebaja võimaliku karistuse kandmise jätkamiseks Venemaa Föderatsiooni üleviimise suhtes (dtl 21-23).
3.Kaebaja esitas 18. oktoobril 2020 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub tühistada justiitsministri 16. septembri 2020. a (kaebuses ekslikult märgitud oktoober) otsus ning kohustada väljastama kaebaja dokumendid tema Eestist välja saatmiseks (dtl 1-2, tõlge dtl 6). Kaebaja palub võtta asja juurde 2019. a maakohtu otsus kallaletungiga seoses. Kaebaja esitas
4.Tartu Halduskohus vabastas 28. oktoobri 2020. a määrusega kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest, võttis kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Justiitsministeeriumi ning kohustas vastustajat kaebusele vastama (dtl 27-28).
5.Justiitsministeerium esitas 25. novembril 2020 vastuse kaebusele (dtl 206-208).
6.Tartu Halduskohus otsustas 14. detsembri 2020. a määrusega lahendada asja kirjalikus menetluses, andes menetlusosalistele täiendava tähtaja menetluskulude nimekirja ja vastuväidete esitamiseks (dtl 215-217). Sama määrusega jättis kohus rahuldamata kaebaja taotluse prokuröri kõne asja juurde võtmiseks.
7.Kaebaja esitas 11, 12. ja 19. jaanuaril 2021 täiendavad seisukohad (dtl 301-302, 307, 362, tõlge 306, 311, 367).
8.Nikolai Lilitškin esitas 11. jaanuaril 2021 Tartu Halduskohtule avalduse, milles palus end kaasata kolmanda isikuna menetlusse (dtl 312-316, tõlge 359-361). N. Lilitškin selgitas, et ta tuleb kohtus üle kuulata selleks, et tuvastada kaebaja tegelikud kuritegelikud plaanid ja kommenteerida kaebaja kirju üksikasjalikult. Ühtlasi selgitas N. Lilitškin, et ta ei soovi kaebaja saatmist Venemaale, sest kui kaebaja sinna saadetakse, siis ta vabaneb ning tuleb tagasi Eestisse, mis on aga ohuks eestlastele.
9.Tartu Halduskohus jättis 17. veebruari 2021. a määrusega N. Lilitškini taotluse enda kolmanda isikuna menetlusse kaasamiseks rahuldamata (dtl 369-370).
10.Kaebaja esitas 28. veebruaril 2021 täiendava seisukoha seoses N. Lilitškini avaldusega (dtl 374, tõlge 379).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
11.Kaebaja taotleb justiitsministri 16. septembri 2020. a otsuse nr 12-1/194-5 tühistamist ja Justiitsministeeriumi kohustamist, väites järgmist.
3-20-2046
11.1.Vaidlusalune otsus on õigusvastane ning selles on liigselt osutatud kuritegude raskusele, arvestamata karistuse määramise aega. Kaebaja oli esimest kuritegu toime pannes väga noor, peaaegu murdeealine.
11.2.Samuti on otsuses ekslikult viidatud kaebajale seoses valvurile kallaletungiga, kuna selles asjas on süüdi mõistetud N. Lilitškin. Kaebaja süü on kontekstist välja rebitud. Kaebaja palub kohtul välja nõuda kriminaalasjas toimunud istungil prokuröri kõne kallaletungi asjaolude kohta. Kallaletungi eesmärk oli kiirendada ärasõitu Venemaale, kuivõrd N. Lilitškin väitis, et tal on sidemete võrk poliitikutega Venemaal ning ta aitab kaebajat.
11.3.Kaebaja pole kirjutanud armuandmistaotlust, seega jutt kuritegude raskusest on põhjendamatu.
12.Justiitsministeerium vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuseks kaebusele märkis vastustaja järgmist.
12.1.Alates 31. augustist 2018 oli Tartu Maakohtus kaebaja suhtes menetluses kriminaalasi nr 1-18-6989 ning seetõttu ei olnud vastustajal võimalik asuda kaebaja taotlust karistuse kandmise jätkamiseks üleviimiseks uuesti lahendama enne selles menetluses tehtud otsuse jõustumist. Tartu Maakohus tegi kriminaalajas otsuse 6. mail 2019, tunnistades kaebaja süüdi karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p 3 järgi (kehaline väärkohtlemine) ja mõistis karistuseks 1 aasta vangistust, KarS § 25 lg 2 - § 114 lg 1 p-de 4 ja 8 järgi (mõrva katse) ning mõistis karistuseks 8 aastat vangistust, KarS § 263 lg 1 p 2 järgi (avaliku korra raske rikkumine) ja mõistis karistuseks 1 aasta vangistust, KarS § 274 lg 2 p 3 järgi (vägivald võimuesindaja vastu) ja mõistis karistuseks 1 aasta vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis kohus kaebajale üksikkaristustest raskeima suurendamise teel liitkaristuseks 9 aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel liitis kohus mõistetud karistusele Tallinna Linnakohtu
16.jaanuari 2008. a otsusega liitkaristusena mõistetud eluaegse vangistuse ja mõistis kaebajale liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis eluaegse vangistuse, mille kandmise algusajaks luges 12. november 2002. Tartu Ringkonnakohus jättis esitatud apellatsioonkaebused 20. novembri 2019. a otsusega rahuldamata. Riigikohus ei võtnud
17.veebruari 2020. a määrusega kaebaja kaitsja kassatsioonkaebust menetlusse.
12.2.Kaebaja suhtes kriminaalasjas nr 1-18-6989 tehtud lahend jõustus 17. veebruaril 2020. Seejärel esitas Tartu Vangla Justiitsministeeriumile kaebaja avalduse tema karistuse kandmise jätkamiseks Venemaa Föderatsiooni üleviimiseks koos lisadokumentidega.
12.3.Vangistusega karistatute üleviimise menetlust karistuse kandmise jätkamiseks reguleerib Kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsioon (Strasbourg 1983) ja selle lisaprotokoll (Strasbourg 1997). Konventsiooni art 2 lg 2 kohaselt võib karistatud isik avaldada soovi enda karistuse kandmise jätkamiseks üleandmiseks karistavast riigist elukohariiki kas karistavale riigile või elukohariigile. Karistatud isik saab avaldada soovi enda üleviimiseks, kuid konventsioon ei anna õigust seda nõuda. Konventsiooni art 3 sätestab karistatud isiku üleandmise tingimused. Art 3 lg 1 p-i f kohaselt on üleandmise toimumise üheks tingimuseks, et üleandmisega peavad olema nõus karistav riik ja elukohariik.
12.4.Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 488 lg 5 kohaselt otsustab karistatud isiku üleandmise justiitsminister. Justiitsminister omab otsuse tegemisel laia kaalutlusruumi. Kaebaja viide teise kinnipeetava karistuse kandmise jätkamiseks üleviimise menetlusele ei ole asjakohane. Kõik menetlused on erinevad ning iga menetluse puhul arvestatakse konkreetse isiku poolt toime pandud kuriteo asjaolusid, tema isikut, käitumist karistuse kandmise ajal jne. Kinnipeetava karistuse kandmise jätkamiseks üleviimine on võimalus, see ei ole karistavale riigile siduv kohustus. Argumendid ja kaalutlused, millest
3-20-2046 justiitsminister otsustamisel lähtus ja mida arvestas, on esitatud 16. septembri 2020. a otsuses ja justiitsminister on keeldumist põhjalikult motiveerinud.
12.5.Arvestades Eestis toimepandud kuritegude raskust, vanglas karistuse kandmise ajal korduvaid distsiplinaarkaristusi, vanglas jätkuvat korduvat vägivaldsust kaaskinnipeetavate ning vanglateenistujate suhtes, Tartu Maakohtu 6. mai 2019. a otsusest nähtuvate raskete kuritegude toimepanemist vanglas ning muid 16. septembri 2020. a otsuses kajastatud kaalutlusi, otsustas justiitsminister, et selliste raskete tagajärgedega kuritegude korral on Eesti Vabariigil õigustatud huvi, et karistuse täideviimine, sh vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabanemise otsustamine, toimuks Eesti õiguse kohaselt ning üksnes nii on tagatud, et Eesti Vabariigi territooriumil ja siinsete kodanike vastu toime pandud raskete kuritegude eest mõistetud karistuse täitmine toimub Eesti seadusandja poolt kehtestatud ning ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel põhinevas korras. Langetatud otsus ei tähenda, et kaebaja Venemaa Föderatsioonile üleandmine ei oleks kunagi võimalik. Mõistliku aja möödudes on kaebajal võimalik taas taotleda enda üleviimist.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
13.Kaebaja on esitanud Tartu Halduskohtule kaebuse tema Venemaa Föderatsiooni karistuse kandmise jätkamiseks üleviimise menetluses tehtud justiitsministri 16. septembri 2020. a otsuse nr 12-1/194-5 tühistamiseks ja Justiitsministeeriumi kohustamiseks.
14.Kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni art 2 lg 2 sätestab, et ühe poole territooriumil karistatud isik võidakse, kooskõlas konventsiooni sätetega, talle määratud karistuse kandmiseks üle anda teise poole territooriumile. Selleks võib ta avaldada karistavale riigile või elukohariigile oma soovi, et ta antaks üle vastavalt konventsiooni tingimustele. Sama art 3. lõike kohaselt võib üleandmist taotleda nii karistav riik kui ka elukohariik. Üleandmise eelduseks on art 3 lg 1 p f järgi nii karistava riigi kui ka elukohariigi nõustumine üleandmisega.
15.Vastavalt kõnealuse konventsiooni preambulis sätestatule seatakse sellega sisse rahvusvaheline koostöö kriminaalõiguse vallas, mis „peaks aitama kaasa õigluse saavutamisele ja kohtulikult karistatud isikute sotsiaalsele rehabilitatsioonile“. Süüdimõistetud isikute üleandmise ja vabadusekaotuslike karistuste ülekandmise käsiraamatu kohaselt oleks asjakohasem võtta sotsiaalse rehabilitatsiooni huvides meetmeid riigis, mille keelt süüdimõistetud isik mõistab ja millega tal on tihedad seosed. Sotsiaalsed sidemed sugulaste ja sõpradega aitavad valmistada süüdimõistetud isikut ette tagasipöördumiseks ühiskonda. Isiku hoidmisel välisriigis ei pruugi selle eesmärgi saavutamine õnnestuda, kui on tõenäoline, et pärast karistuse kandmist ei lubata tal sellesse riiki jääda.1
16.KrMS § 488 lg 5 kohaselt otsustab vangistusega karistatud isiku üleandmise või sellest keeldumise valdkonna eest vastutav minister. Riigikohus on 2. novembri 2018. a otsuses asjas nr 3-16-1172 p-s 10 selgitanud, et selline otsus on haldusakt. Konventsioonist tuleneb selgelt, et isiku saab üle anda, kui mõlemad riigid on teinud nõustuva otsuse. Selline otsus reguleerib seega siduvalt karistatud isiku õigusi ja kohustusi ning vastab ka muus osas haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg-s 1 esitatud haldusakti tunnustele. Kuigi küsimust reguleerib kriminaalmenetluse seadustik, on sisuliselt tegemist haldusmenetlusega ning otsuse teeb haldusorgan. Ka haldusakti (praegusel juhul nõusoleku) andmisest keeldumine on haldusakt.
17.Eelnevalt viidatud Riigikohtu otsuse nr 3-16-1172 p-s 14 selgitas kolleegium ka seda, et riigil on karistuspoliitika valdkonnas ulatuslik suveräänne otsustusruum. Isikul ei ole subjektiivset õigust nõuda enda üleandmist elukohariigile. Kohtulik kontroll elukohariigile üleandmise taotluste kohta tehtud otsuste üle on piiratud. Kontrollida saab üksnes menetlusreeglite järgimist ja seda, kas tehtud on ilmselgeid kaalutlusvigu. Kohus kontrollib järgnevalt, kas vaidlusaluse otsuse tegemisel on järgitud menetlusreegleid ning kas kaalutlused on asjakohased. Menetlusreeglite järgimine
18.Kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsioon võimaldab nii karistaval riigil, elukohariigil kui süüdimõistetul isikul algatada menetluse, mille tulemuseks võib olla üleandmine.
19.Vaidlusaluses 16. septembri 2020. a otsuses, mis on adresseeritud kaebajale, on vastustaja menetluse alustamisega seoses märkinud üldsõnaliselt, et „Justiitsministeerium menetleb Teie taotlust karistuse kandmise jätkamiseks Venemaa Föderatsiooni (edaspidi VF) üleviimiseks“ (dtl 21). Otsusest ei nähtu, millise kuupäevaga kaebaja taotlust on vastustaja silmas pidanud. Vastustaja on kohtumenetluses selgitanud, et kuivõrd alates 31. augustist 2018 oli Tartu Maakohtus kaebaja suhtes menetluses kriminaalasi nr 1-18-6989, ei olnud vastustajal võimalik asuda kaebaja taotlust karistuse kandmise jätkamiseks üleviimiseks uuesti lahendama enne selles menetluses tehtud otsuse jõustumist (dtl 207). Asja materjalidest nähtub, et kaebaja suhtes kriminaalasjas nr 1-18-6989 tehtud lahend jõustus 17. veebruaril 2020, seega enne kaebaja
20.veebruari ja 19. märtsi 2020. a avalduste esitamist. Kaebaja avalduste esitamise ajal oli kriminaalasjas tehtud lahend juba jõustunud ja vastustaja ei pidanud taotluse lahendamiseks ootama lahendi jõustumist. Seega võib vastustaja kohtumenetluses esitatud selgitustest järeldada, et karistuse kandmise jätkamiseks üleviimise menetlus algas mõne varasema kaebaja taotluse alusel, mitte aga 20. veebruari või 19. märtsi 2020. a taotluse alusel. Seda kinnitab ka vastustaja 25. novembri 2020. a vastuses välja toodud asjaolude blokk, milles esmalt selgitatakse, et Tartu Vangla edastas Justiitsministeeriumile 28. novembril 2014 kaebaja taotluse karistuse kandmise jätkamiseks VF-i üleviimiseks koos vajalike lisadokumentidega. Justiitsminister otsustas KarS § 488 lg 5 kohaselt mitte esitada VF-ile taotlust kaebaja üleandmiseks karistuse kandmise jätkamiseks ning teatas sellest kaebajale 18. mai 2016. a kirjaga (dtl 206). Kaebaja esitas 9. juunil 2016 Tartu Halduskohtule kaebuse justiitsministri 18. mai 2016. a otsuse tühistamiseks. Tartu Halduskohus jättis 17. märtsi 2017. a otsusega kaebuse rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 17. aprilli 2018. a otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse ja tühistas halduskohtu otsuse, tehes asjas uue otsuse, millega tühistas justiitsministri 18. mai 2016. a otsuse ja kohustas justiitsministrit kaebaja taotlust uuesti lahendama. Riigikohus jättis 2. novembri 2018. a otsusega vastustaja kassatsioonkaebuse rahuldamata, aga muutis oma otsuse põhjendustega Tartu Ringkonnakohtu 17. aprilli 2018. a otsuse põhjendusi. Selles 2. novembri 2018. a otsuses viidatakse kaebaja 20. novembri 2014. a ja 11. mai 2015. a täiendatud taotlusele tema üleviimiseks Venemaa Föderatsiooni karistuse kandmise jätkamiseks (dtl 45). Samuti nähtub Riigikohtu lahendist, et kuigi ringkonnakohtu otsuse põhjendusi muudeti, jäi jõusse ringkonnakohtu otsuse resolutsioon, millega kohustati justiitsministrit kaebaja taotlust uuesti lahendama. Nii et ka kaebaja uute taotlusteta oleks vastustaja pidanud varasemad kaebaja taotlused lahendama.
20.Kohtule ei ole esitatud materjale, millest nähtuks, et selles menetluses oleks perioodil 2. november 2018 kuni 20. veebruar 2020 midagi tehtud. Vastustaja on seda põhjendanud asjaoluga, et kuna alates 31. augustist 2018 oli Tartu Maakohtus kaebaja suhtes menetluses
3-20-2046 kriminaalasi nr 1-18-6989, siis ei olnud vastustajal võimalik asuda kaebaja taotlust karistuse kandmise jätkamiseks üleviimiseks uuesti lahendama enne selles menetluses tehtud otsuse jõustumist. Need põhjendused on asjakohased, sest kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni art 3 p b sätestab, et konventsiooni alusel võib karistatud isiku üle anda ainult tingimusel, kui kohtuotsus on lõplik, st käesolevas asjas 17. veebruari 2020.
21.Pärast seda, kui kaebaja avaldas karistatavale riigile 20. veebruaril (kirjalik taotlus vabas vormis) ja 19. märtsil 2020 (kindla vormi kohane kirjalik taotlus) (dtl 137-140) soovi karistuse kandmise jätkamiseks Venemaa Föderatsiooni üleviimiseks, koostas Tartu Vangla 25. märtsil 2020 kaebaja kohta iseloomustuse (dtl 141-142) ja edastas 26. märtsil 2020 vastavad dokumendid Justiitsministeeriumile (dtl 135). Vangistusega karistatud isiku üleandmise keeldumise on otsustanud selleks pädev haldusorgan umbes pool aastat hiljem, s.o
16.septembril 2020. Justiitsministeerium on 24. septembril 2020 väljastanud Tartu Vanglale teadmiseks ja kaebajale kätteandmiseks justiitsministri 16. septembri 2020. a vastuse kaebaja karistuse kandmise jätkamiseks üleviimise menetluses (dtl 204). Ministeerium on palunud vanglal kirja ja selle tõlke väljatrüki üleandmise kohta täita dokumendi üleandmise teatis ja võtta kaebajalt dokumentide kättesaamise kohta allkiri. Tartu Vangla on 16. septembri 2020. a otsust tutvustanud kaebajale 1. oktoobril 2020, kuid kaebaja keeldus otsust vastu võtmast ning dokumendi üleandmise teatist allkirjastamast (dt 203). HMS § 30 sätestab, et kui menetlusosaline keeldub dokumenti vastu võtmast, teeb dokumendi kättetoimetaja kindlaks keelduja isiku ning teeb dokumendile märke, mille kinnitab oma allkirjaga. Sel juhul loetakse dokument menetlusosalisele kätte toimetatuks, välja arvatud juhul, kui dokumendi vastuvõtmisest keelduti HMS § 29 lõigete 1-3 rikkumise tõttu. Praegusel juhul on vangla järginud HMS §-s 30 sätestatut ning ei nähtu HMS § 29 lg-tes 1-3 nimetatud nõuete rikkumist.
22.Kokkuvõttes leiab kohus, et menetlus on toimunud õiguspäraselt. Kaalutluste asjakohasus
23.Kaebaja on 20. veebruari 2020. a taotluses selgitanud, et soovib Venemaa Föderatsiooni üleviimist põhjusel, et ta on 2015. a abiellunud ning saab oma abikaasaga kohtuda ainult Venemaal.
24.Kahtlust ei saa olla selles, et perekonnaelu puutumatus on väga oluline õigushüve. Kinnipidamisasutuses viibimise tõttu ei ole võimalik tagada abikaasadele samasugust kooselu, kui see on isiku vabaduses viibides. Kinnipidamisasutuses viibimine vähendab paratamatult abikaasade koosolemise võimalust. Ka on mõistetav, et pika vahemaa tagant on perekonnaliikmetel kinnipidamisasutuses viibivat pereliiget keerukas külastada, mistõttu on takistatud omavahelise vahetu kontakti säilitamine. Kulukam on ka muul viisil ühenduse pidamine (nt kirjutamine või helistamine). Seetõttu on välisriigis kinnipeetava isiku perekonna põhiõiguse riive väga intensiivne. Samas jätkab isik karistuse kandmist ka pärast elukohariigile üleandmist ning peab jätkuvalt kandma kinnipidamisasutuses karistust ka välismaal viibides.
25.Vastustaja viitab vaidlusaluses otsuses vangla andmetele, mille kohaselt kuuluvad kaebaja lähivõrgustikku ema Ljubov Ustimenko ja vend Jan Ustimenko. Kaebaja on lähedastega hoidnud kontakti peamiselt kirja teel, kuid võimalusel (paaril korral aastas) on pereliikmed viibinud vanglas pikaajalistel kokkusaamistel. Samuti on lähedased toetanud kaebajat materiaalselt kuni 2016. aastani. 29. septembril 2015 abiellus kaebaja Tartu Vanglas Nadezhda Chekinaga, abikaasa on viibinud vanglas pikaajalistel kokkusaamistel, viimati 3. detsembril 2015. Hiljem ei ole kokkusaamisi toimunud. Vastustaja on sellest järeldanud, et peresidemete
3-20-2046 säilimine ja lähedastega suhtlemine on tagatud ka Eesti Vabariigis. Kohtu hinnangul nähtub asja materjalidest siiski, et kaebaja peresidemed on nõrgad. Vaidlusaluse otsuse tegemise ajaks ei olnud kaebaja oma abikaasaga pikaajalistel kokkusaamistel kohtunud üle 4,5 aasta; lähedased ei olnud teda materiaalselt toetanud üle 5 aasta. Lisaks nähtub vangla materjalidest, et kaebaja katkestas suhted ema ja vennaga, kuna on veendumusel, et just nemad on süüdi selles, et Eesti riik keeldus teda Venemaale välja andmast (dtl 142). Vangla on selgitanud, et käesoleval hetkel kokkusaamisi ja omavahelist suhtlust abikaasaga telefonitsi ei toimu, kuna abikaasal puuduvad selleks rahalised vahendid.
26.Justiitsminister peab otsuse tegemisel arvesse võtma lisaks perekondlike sidemete olemasolule ka üldistest huvidest lähtuvaid kaalutlusi. Arvesse peab võtma kõiki kõnealust juhtumit puudutavaid asjaolusid.
27.Justiitsminister pidas kaebaja taotluse lahendamisel oluliseks kaebaja karistusi, nii Tallinna Linnakohtu 15. märtsi 2004. a otsusega mõistetud karistust, kui hilisemaid Tallinna Linnakohtu
16.jaanuari 2008. a otsusega ja Tartu Maakohtu 6. mai 2019. a otsusega mõistetud karistusi. Justiitsminister leidis, et tänaseks ära kantud karistuse kestus ei vasta proportsionaalselt mõistetud karistuse pikkusele ja iseloomule ning seatud kasvatuslikele eesmärkidele. Arvestades kaebajale süüksarvatud tegude erakordset raskust, ei saa lugeda karistuse eesmärke täidetuks. Kaebaja leiab, et kuna ta ei taotlenud armuandmist, vaid üleandmist Venemaa Föderatsioonile, siis on kuritegude raskusele viitamine õigusvastane. Kohus kaebajaga ei nõustu ning peab vastustaja sellekohaseid kaalutlusi õiguspäraseks. Vastustaja on õigesti leidnud, et mida vähemohtlikumad kuriteod, seda enam võib riik esiplaanile seada sotsiaalse rehabilitatsiooni kaalutlused ning aktsepteerida ka seda, et karistuse edasine täideviimine ei toimu enam karistuse mõistnud riigi õiguse järgi. Raskete tagajärgedega kuritegude korral on Eesti Vabariigil õigustatud huvi, et kaebaja karistuse täideviimine, sh vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustamine, toimuks Eesti õiguse kohaselt. Paljasõnalised on kaebaja väited, et karistuse raskusele viitamine räägib ministri eelarvamuslikkusest ja isiklikust huvitatusest.
28.Kaebaja peab valeks ja spekulatiivseks selgitusi kaebaja kallaletungist valvurile 2017. aastal, kuna asjas on süüdi mõistetud N. Lilitškin. Kaebaja selgitab, et kallaletungi eesmärk oli kiirendada ärasõitu Venemaale. Kaebaja sõnutsi peaks minister teadma, et kallaletung ei olnud tahtlik kuriteo kavatsus, vaid kavandatud operatsioon eesmärgiga sõita ära Venemaale.
29.Esmalt märgib kohus, et 6. mai 2019. a otsusest kriminaalasjas nr 1-18-6989 nähtub otseselt, et lisaks N. Lilitškinile oli selles asjas süüdistatav ka kaebaja, kes tunnistati süüdi KarS § 121 lg 2 p 3; § 25 lg 2, § 114 lg 1 p-de 4 ja 8; § 263 lg 1 p 2; § 274 lg 2 p 3 järgi ja kellele mõisteti üksikkaristustest raskeima suurendamise teel liitkaristuseks 9 aastat vangistust (dtl 52). Seega ei saa kaebajaga nõustuda, et asjas on süüdi mõistetud vaid N. Lilitškin. Mis puudutab kaebaja väiteid kallaletungi eesmärgi kohta, siis nende väidetega saab nõustuda. Asja materjalidest nähtub, et 6. mai 2019. a otsuses kriminaalasjas nr 1-18-6989 p-s 129 on viidatud kaebaja ütlustele, mille kohaselt N. Lilitškin on selgitanud, et tal on väga head sidemed Moskva ametnikega ning et kui kaebaja tahab, et tema küsimusega tegeletakse Kremlis, vene kinnipeetavate küsimusega Eestis, peab ta tegema midagi erakordset, tapma valvuri (dtl 78). Kohus oli otsuse p-s 151 seisukohal, et kaebaja ütlustes selle kohta, et mõte tappa vangivalvur tuli N. Lilitškinilt, ei ole alust kahelda, kuna ta on andnud kõigi asjaolude kohta teiste tõenditega kattuvaid ütlusi (dtl 83). Samuti leidis kohus otsuse p-s 161, et kogutud tõenditega on leidnud tõendamist N. Lilitškini ja kaebaja kavatsetus vangivalvur tappa (dtl 86). Kohus luges
3-20-2046 tõendatuks, et vangivalvurit ründama survestas teda N. Lilitškin, kes tegi talle ettepaneku valvur tappa selleks, et saada tähelepanu ja saavutada vene vangide probleemidega tegelemine Eesti vanglates ning et on eluliselt usutav, et kaebaja haaras kinni igast abipakkumisest, mis võimaldaks tema olukorda muuta ja pääseda Venemaale karistust kandma (otsuse p 184, dtl 90). Ka Tartu Ringkonnakohus on 20. novembri 2019. a otsuses asjas nr 1-18-6989 p-s 25.18 leidnud, et maakohus tuvastas õigesti kaebaja rünnet käivitavad tegurid ning et igati loogiline on maakohtu järeldus kaebaja lootusest N. Lilitškini abile, sest kirjas kiitles N. Lilitškin oma sidemetega Venemaal olukorras, kus kaebaja oli saanud äraütleva vastuse Venemaale väljaandmise kohta (dtl 127). Ringkonnakohus on viidatud p-s märkinud sedagi, et milline kõrvalseisja pilgu läbi eluline usutavus oli N. Lilitškini lubadustel aidata kaebajat, pole tähtis, oluline on see, et N. Lilitškini lubadusi uskus J. Ustimenko ning see on kindlalt tuvastatud.
30.Kuigi vaidlusaluses 16. septembri 2020. a otsuses ei ole viidatud kaebaja rünnet käivitavatele teguritele, ei muuda see otsust selles osas õigusvastaseks. Vastustaja lähtus jõustunud kohtuotsuste resolutsioonidest, otsuse põhjenduste analüüsimiseks polnud vajadust. Samuti märgib kohus, et 6. mai 2019. a otsusega ei mõistetud kaebajat süüdi ainuüksi valvurile kallaletungiga seonduvalt nagu võiks kaebaja seisukohtadest mõista.
31.Vaidlusaluses otsuses on oluliseks peetud ka kohtulahenditest tulenevaid rahalisi nõudeid. Otsuses leiti, et arvestades seda, et kaebaja vastu esitatud tsiviilnõuetest on tasutud vaid väike osa, tuleb karistuse kandmiseks teise riiki üleviimise korral möönda, et täitemenetlus muutub sellest pigem keerulisemaks ning seeläbi võlausaldajate seisnud võrreldes praegusega halveneb. Kohus nõustub vastustajaga, et hinnates seda, kus õigusrikkujal oleks kõige parem oma karistust kanda, võidakse arvesse võtta ka ohvrite huve. Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et eelnevalt viidatud Tallinna Linnakohtu lahenditest tulenevalt on kaebaja suhtes kinnipeetavate rahaliste vahendite arvestussüsteemi (K-Raha) andmetel täitemenetluses
23.märtsi 2020. a seisuga nõudeid summas 87 051,73 eurot (dtl 23, 141-142, 151-152). Kaebaja on ka varasemalt, 20. novembril 2014, taotlenud üleviimist Venemaa Föderatsiooni karistuse kandmise jätkamiseks (vt Riigikohtu 2. novembri 2018. a otsus asjas nr 3-16-1172, dtl 45-49). Toona oli isikul täitmata jooksvaid nõuded 86 306,39 euro ulatuses (dtl 46). Seega on kohtulahenditest tulenevate rahaliste nõuete suurus aja jooksul isegi kasvanud. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja teise riiki üleviimise korral muutub täitemenetlus keerulisemaks.
32.Samuti selgitas justiitsminister, et peab oluliseks kaalutluseks Tartu Vangla hinnangut kaebaja senisele karistuse kandmisele. Kohus peab ka seda kaalutlust õiguspäraseks. Kaebaja on kinnipeetav Tartu Vanglas, mistõttu on just Tartu Vangla iseloomustus asjakohane. Tartu Vangla iseloomustuse kohaselt on kaebaja vangistuse jooksul toime pannud erinevaid õigusrikkumisi, kasutades vägivalda kaaskinnipeetavate suhtes ning rünnanud vanglateenistujaid. Kaebajat on korduvalt karistatud distsiplinaarkorras ametnike korralduste eiramise ja ebaviisaka käitumise eest. Vangla hinnangule tuginedes on ministeerium leidnud, et kaebaja käitumisest nähtub tema vähene motivatsioon senist elustiili muuta. Seejuures rõhutati vaidlusaluses otsuses, et vanglast antud iseloomustuse kohaselt on vanglas läbi viidud kriminogeensete riskide hindamise põhjal kaebaja hinnatud avalikkusele üliohtlikuks (risk ühiskonnas), ametnikele kõrgohtlikuks (risk ühiskonnas ja vanglas), vangidele ja avalikkusele ohtlikuks (risk vanglas). Nendele väidetele ei ole kaebaja vastu vaielnud.
33.Kaebaja leiab, et arvestada oleks tulnud sellega, et minister saatis Venemaale varem mahalaskmisele mõistetud kinnipeetava Oleg Petjukovi. Kaebaja hinnangul kehtib pretsedendi põhimõte. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja viide teise kinnipeetava karistuse kandmise
3-20-2046 jätkamiseks üleviimise menetlusele ei ole asjakohane. Iga menetluse puhul arvestatakse kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni art-s 3 sätestatud üleandmise tingimusi. Konventsiooni alusel võib karistatud isiku üle anda ainult järgmistel tingimustel: (a) kui see isik on elukohariigi kodanik («elukohariik» tähendab riiki, kellele karistatud isik võidakse üle anda või on juba üle antud karistuse kandmiseks); (b) kui kohtuotsus on lõplik; (c) kui üleandmise taotluse laekumise ajal on karistatud isikul jäänud karistust kanda veel vähemalt kuus kuud või kui karistus on kindlaks määramata; (d) kui sellega nõustub karistatud isik, või kui selle isiku vanuse või füüsilise või vaimse seisundi tõttu peab üks kahest riigist seda vajalikuks, siis karistatud isiku seaduslik esindaja; (e) kui tegu või tegevusetus, mille eest karistus on määratud, on kuritegu vastavalt elukohariigi seadusele või oleks kuritegu sooritatuna selle riigi territooriumil; ja (f) kui karistav riik ja elukohariik nõustuvad üleandmisega.
34.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata kaebaja kaebuse justiitsministri
16.septembri 2020. a otsuse nr 12-1/194-5 tühistamiseks. Menetlus on läbi viidud, otsustatud ning otsus teatavaks tehtud õiguspäraselt. Otsuses välja toodud kaalutlused on asjakohased. Konventsiooni sotsiaalse rehabilitatsiooni eesmärk ei kaalu üles muid karistuspoliitilisi eesmärke. Kohustamisnõue
35.Kaebaja on esitanud ka kohustamisnõude Justiitsministeeriumi kohustamiseks väljastama tema dokumendid. Kohtu hinnangul on järgitud menetlusreegleid ja vaidlustatud haldusakti kaalutlused on asjakohased.
36.Riigivastutuse seaduse § 6 lg 1 sätestab, et isik võib nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Kohustamisnõude rahuldamise eelduseks on haldusakti või toimingu õigusvastasus (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-62-09, p 11). Kuna kohus leidis eelnevalt, et justiitsministri 16. septembri 2020. a otsus oli õiguspärane, jääb rahuldamata ka kaebaja kohustamisnõue. Menetluskulud
37.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja pole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Kaebaja vabastati kaebuse esitamise eest nõutavast riigilõivust (15 eurot) Tartu Halduskohtu
28.oktoobri 2020. a määrusega. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Eeltoodust tulenevalt jääb riigilõiv, mille tasumisest kohus kaebaja määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.