Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Janar Jäätma, Monika Laatsit
Määruse tegemise aeg ja koht
04.03.2021, Tallinn
Haldusasja number Haldusasi
3-20-2668 Politsei- ja Piirivalveameti taotlus anda luba X kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindajad Jelena Judina ja Ivan Moskaljov Puudutatud isik – X, esindaja riigi õigusabi korras v.adv Aleksei Ratnikov
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 01.01.2021 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 01.01.2021 määruse peale menetlusse.
2.Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 01.01.2021 määruse resolutsioon muutmata. Muuta halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse p 2 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).
Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) ametnikud pidasid 31.12.2020 kell 08.51 kinni Rootsist laevaga Eestisse saabunud Gruusia Vabariigi kodaniku X, kellel puudus kehtiv reisidokument. Menetluse käigus tuvastas PPA, et Šveits on isikule kehtestanud sissesõidukeelu Schengeni alale kuni 24.09.2022 ning ta on esitanud Prantsusmaal rahvusvahelise kaitse saamise taotluse. Lisaks sellele leiti X kasutuses võltsimistunnustega Venemaa Föderatsiooni juhiluba. PPA tegi 31.12.2020 X-le ettekirjutuse Eestist lahkumiseks.
2.PPA esitas 31.12.2020 Tallinna Halduskohtule taotluse X paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse (KPK) väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 23 lg 1 alusel. PPA põhjendas isiku kinni pidamise vajadust sellega, et kehtiva reisidokumendi puudumise tõttu ei ole võimalik isikut viivitamatult Eestist välja saata, ent vabaduses viibides võib ta hakata enda väljasaatmisest kõrvale hoidma. Isik lahkus rahvusvahelise kaitse taotluse
3-20-2668 menetluse ajal Prantsusmaalt, olles teadlik, et selle menetluse ajal on tal õigus viibida vaid Prantsusmaal. Vaatamata sellele, et isik sai Šveitsis ebaseadusliku viibimise eest rahatrahvi, ei takistanud see tal liikumist teistesse Schengeni liikmesriikidesse (Rootsi, Eesti). Põgenemise oht esineb muu hulgas juhul, kui välismaalane on sisenenud Eestisse tema suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtivusaja jooksul (VSS § 68 p 7). Isiku senine käitumine, sh võltsimistunnustega Venemaa juhiloa kasutamine, ei tekita tema vastu piisavat usaldust, mida eeldab leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine.
3.Tallinna Halduskohus rahuldas 01.01.2021 määrusega PPA taotluse ja andis VSS § 23 lg-te 1 ja 11 alusel loa X paigutamiseks KPK-sse kuni tema kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 01.03.2021. Taotlusele lisatud dokumendi kohaselt on Šveits X-le kehtestanud sissesõidukeelu Schengeni alale, millest tulenevalt on tema Eestis viibimine ebaseaduslik. Samuti ei tohi isik lahkuda Eestist mõnda teise Schengeni ala riiki. Erandina on isikul ilmselt õigus viibida Prantsusmaal, kus ta on esitanud varjupaigataotluse. Puudutatud isiku väljasaatmist takistab kehtiva reisidokumendi puudumine. Isikul kaasas olnud Gruusia isikutunnistus ei ole reisidokument. Põhjendatud on PPA seisukoht, et vabaduses viibides võib puudutatud isik asuda enda väljasaatmist takistama, eeskätt lahkuda Eestist mõnesse teise Schengeni ala riiki, kasutades ära seda, et Schengeni ala sees riigipiiridel piirikontroll üldjuhul puudub. Kahtlust, et puudutatud isik ei jääks vabadusse pääsedes Eestis ootama enda väljasaatmist, õigustab eeskätt see, et ta on ringi liikunud Schengeni alal ilma reisidokumendita. Isegi kui puudutatud isik ei olnud teadlik tema suhtes kehtestatud Schengeni alale sisenemise keelust, nagu ta väidab, pidi ta igal juhul olema teadlik sellest, et taotledes varjupaika Prantsusmaal, ei tohi ta liikuda teistesse riikidesse. PPA-le menetluse käigus antud seletustest nähtuvalt siirdus puudutatud isik Prantsusmaalt Rootsi, sooviga seal elada. Puudutatud isiku varasem käitumine näitab, et ta kas ei soovi saada aru oma kohustustest või rikub neid sihilikult. On ebausutav, et isik ei saanud aru sellest, et tal ei ole Eestisse saabumiseks seaduslikku alust. Kahtlust, et puudutatud isikul ei ole ilmselt motivatsiooni vabaduses viibides Eesti politseile kättesaadavaks jääda, suurendab ka see, et tal puuduvad Eestis sidemed ning praktiliselt osutuks Eestis iseseisvalt hakkama saamine puudutatud isiku jaoks tõenäoliselt keeruliseks: ta peaks leidma endale elukoha, millega kaasneksid täiendavad kulud jne. Neil asjaoludel on pigem usutav, et vabadusse pääsedes püüaks puudutatud isik Eestist lahkuda, millega takistaks enda välja saatmist sellesse riiki, kuhu ta välja saata tuleks ning samuti oleks tema iseseisev Eestist lahkumine vastuolus Schengeni alale sisenemise keeluga. On ilmne, et ühessegi riiki, millel on Eestiga piir, ei saa puudutatud isik õiguspäraselt siseneda. Puudutatud isiku suhtes leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei oleks tõhus, kuivõrd see eeldab teatud usaldust isiku vastu. Puudutatud isik oma senise käitumise tõttu sellist usaldust ei vääri: ta saabus Eestisse ebaseaduslikult ja kehtivat reisidokumenti omamata. Puudutatud isiku ebausaldusväärsust suurendab ka asjaolu, et ta kasutas mootorsõiduki juhtimisel juhiluba, mis on PPA asjatundja hinnangul võltsitud. Neil asjaoludel on alust arvata, et vabadusse pääsedes ei jää isik ootama enda välja saatmist, vaid lahkub Eestist ja jätkab Schengeni alal liikumist hoolimata kehtivast Schengeni alale sisenemise keelust.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4.X palub määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 01.01.2021 määrus ning teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata. Halduskohtu hinnang põgenemise ohu kohta on ebaõige ja põhjendamatu. X ei kavatse tema suhtes toimuvast menetlusest kõrvale hoiduda ning on PPA-le kättesaadav ja aitab menetlusele 2(5)
3-20-2668 igati kaasa. Määruskaebuse esitaja ei olnud enne Eestisse saabumist teadlik Šveitsi poolt kehtestatud sissesõidukeelust Schengeni alale. Määruskaebuse esitajat kontrolliti Šveitsist lahkumisel, Itaalias ja Saksamaal, kuid üheski nimetatud riikidest ei tekkinud tal probleeme. X soovib Prantsusmaale naasta. Põgenemise ohu tuvastamisel ei saa lähtuda üksnes VSS §-s 68 loetletud alustest, vaid peab vaatlema ka muid konkreetset isikut ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-93-16, p 13). PPA ja kohus ei ole nende asjaoludega arvestanud. Põgenemise oht on objektiivne, mitte subjektiivne PPA usaldusest lähtuv asjaolu. Usalduse puudumine välismaalase vastu ei saa olla tema kinnipidamise aluseks ei VSS ega välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) järgi. Kohtu hinnang, et määruskaebuse esitaja lahkub väljasaatmismenetluse ajal Eestist, on spekulatiivne ega arvesta X kohtuistungil antud ütlustega. PPA ega kohus ei ole kaalunud määruskaebuse esitaja suhtes leebemate järelevalvemeetmete kohaldamist. Määruskaebuse esitaja võiks viibida varjupaigataotlejate majutuskeskuses, kus ta täidaks kõik PPA esitatavad nõudmised.
5.PPA selgitas 01.03.2021 vastuses kohtunõudele, et kuna X ei esitanud Eestis rahvusvahelise kaitse saamise taotlust, ei kohaldu temale VRKS sätted ning seetõttu peeti isik kinni VSS § 15 lg 1 alusel ning PPA tugines taotluse esitamisel VSS § 23 lg-le 1. 31.12.2020 toimunud küsitlusel selgus, et X esitas Prantsusmaal rahvusvahelise kaitse taotluse, mille kohta ei ole tehtud lõplikku otsust ning vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.06.2013 määruse (EL) nr 604/2013 (Dublini III määrus) art 18 lg 1 p-le b saadetakse ta Prantsusmaale, mitte kodakondsuse järgsesse riiki (Gruusiasse). PPA esitas 04.01.2021 tagasivõtmispalve Prantsusmaa migratsiooniametile, mille viimane rahuldas 13.01.2021 kirjaga. Isik lahkus 01.03.2021 KPK-st ning ta antakse üle Prantsusmaa ametivõimudele.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Määruskaebus tuleb võtta halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 204 lg-le 1 ja § 207 lg-le 1 tuginedes menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
7.SIRENE vormil Prantsusmaa poolt edastatud teabest (PPA taotluse lisa 11) nähtub, et X esitas Prantsusmaal rahvusvahelise kaitse taotluse ning talle on taotluse menetlemise ajaks väljastatud ajutine dokument kehtivusega 03.09.2020 kuni 02.03.2021. Prantsusmaal rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist kinnitas isik ka 31.12.2020 küsitlusel (küsitluse protokoll – PPA taotluse lisa 3), samuti viitas sellele PPA oma 31.12.2021 taotluses. Kuigi X ei ole Eestis rahvusvahelise kaitse taotlust esitanud, on tal Euroopa Liidu õigusest (Dublini III määrus) tulenevalt erinev staatus ning temale ei kohaldu naasmisdirektiivi režiim1. Dublini III määruse art-s 28 sätestatud nõuded kohalduvad seejuures nii nende isikute suhtes, kes on tagasivõtupalve esitajaks olevas liikmesriigis esitanud uue rahvusvahelise kaitse taotluse (art 23), kui ka nende suhtes, kes ei ole uut taotlust esitanud (art 24).
8.Kuigi enne asjaolude selgumist pidas PPA X esialgu õigesti kinni VSS alusel, siis taotlusest ja PPA 01.03.2021 vastusest ilmneb, et PPA oli juba kohtule taotluse esitamise ajal teadlik, et X eest vastutavaks liikmesriigiks Dublini III määruse art 18 lg 1 p b alusel on Prantsusmaa ning ka taotluses on märgitud, et isik kavatsetakse saata Prantsusmaale, mitte tema
Euroopa Komisjoni 16.11.2017 soovitus (EL) 2017/2338, millega võetakse kasutusele ühine tagasisaatmise käsiraamat, mida liikmesriikide pädevad asutused peavad kasutama tagasisaatmisega seotud ülesannete täitmisel. Kättesaadav: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:32017H2338&from=ET, p 5.3, lk-d 26–28.
3(5)
3-20-2668 kodakondsusjärgsesse riiki Gruusiasse. Sellest ajast sai puudutatud isikut kinni pidada Dublini III määruse art 28 lg 2 alusel, mitte VSS-i alusel.
9.Dublini III määruse art 28 lg 2 kohaselt võivad liikmesriigid isikuid kinni pidada, et tagada üleandmismenetluse täideviimine, kui esineb märkimisväärne oht asjaomase isiku põgenemiseks, hinnates igat juhtumit eraldi, ning juhul, kui kinnipidamine on proportsionaalne ja muid, leebemaid alternatiivseid sunnimeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Euroopa Liidu Kohus on märkinud, et Dublini III määruse art 28 lg-test 2 ja 3 tuleneb selgelt, et liikmesriigid võivad asjaomaseid isikuid kinni pidada juba enne vastuvõtmis‐ või tagasivõtmispalve palve saajaks olevale liikmesriigile esitamist (31.05.2018 otsus nr C-647/16, p 67). Dublini III määruse art 28 regulatsioon on võetud Eesti õigusesse üle VRKS § 361 lg 2 p-ga 7 ja lg-ga 21 (vt Riigikogu XIII koosseisu 81 SE seletuskiri, lk-d 35 ja 39). VRKS § 361 lg 2 p 7 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada isiku üleandmiseks Dublini III määruses sätestatud korras, kui esineb isiku põgenemise oht. 01.05.2016 jõustunud VRKS muudatuste eelnõu (Riigikogu XIII koosseisu 81 SE) seletuskirjast (lk 35) nähtub, et Dublini III määruse menetluste puhul ei hinnata põgenemisohtu mitte VSS § 68, vaid VRKS § 361 lg 21 alusel, kuigi muus osas kohaldub kinnipidamise praktilisele ja menetluslikule poolele VSS (arvestades VRKS-st tulenevaid piiranguid).
10.Seega on PPA taotluses ja halduskohtu määruses X kinnipidamisel ekslikult tuginetud VSS § 15 lg-s 1 ja lg 2 p-des 1 ja 3 sätestatud alustele. Arvestades, et isiku kinnipidamiseks esineb VRKS § 361 lg 2 p-s 7 sätestatud eraldiseisev alus (koostoimes VRKS § 361 lg-ga 1) ning VRKS § 361 lg 21 viitab ka põgenemisohu hindamisel VSS §-le 68 ja loata lahkumisele teisest Euroopa Liidu liikmesriigist (mis on praeguse juhul kattub sisuliselt VSS § 68 p-s 9 sätestatud alusega), ei ole halduskohus jõudnud isiku kinnipidamise põhjendatuse hindamisel kokkuvõttes ebaõigele järeldusele. Ekslikule õiguslikule alusele viitamine on oluline puudus, kuid see ei too vältimatult kaasa vaidlustatud määruse tühistamist ja isiku kinnipidamiskeskusest vabastamist, kui asjakohane regulatsioon on tegelikult olemas ning on ilmselge, et eksimus ei saanud mõjutada asja otsustamist (vt Tallinna Ringkonnakohtu 27.02.2017 määrus nr 3-17-1837, p 13). Ringkonnakohtu hinnangul on taotluses välja toodud asjaoludel Dublini III määruse art-s 28 sätestatud tingimused X kinnipidamiseks täidetud.
11.PPA taotluses ja halduskohtu määruses on välja toonud olulisemad põgenemise ohule viitavad asjaolud. Kinnipidamisel on arvestatud määruskaebuse esitajast lähtuvate asjaoludega, mitte pelgalt VSS §-s 68 sätestatud alustega. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohtadega põgenemisohtu puudutavas osas ega pea vajalikuks selles osas kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/33/EÜ art 7 p-st 1 tulenevalt on rahvusvahelise kaitse taotlejal õigus vabalt liikuda vastuvõtva liikmesriigi territooriumil. Prantsusmaal rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisega ei kaasnenud samas Xle õigust viibida teistes liikmesriikides. On tuvastatud, et X lahkus 2019. aastal Prantsusmaalt pärast taotluse esitamist Šveitsi, kus ta peeti seadusliku aluseta riiki sisenemise katse eest kinni, talle tehti rahatrahv ning kohaldati sissesõidukeeldu Schengeni alale, mis kehtib alates 25.09.2019 kuni 24.09.2022. Ringkonnakohus ei pea usutavaks määruskaebuse esitaja väidet, et ta polnud sissesõidukeelust teadlik, arvestades, et Šveitsist edastatud teabe kohaselt anti ettekirjutus isikule üle (PPA taotluse lisa 10). Isegi kui X polnud sissesõidukeelust teadlik, oli ta teadlik sellest, et tal on õigus viibida üksnes Prantsusmaal ning muudes Schengeni ala riikides liikumiseks puudub tal õiguslik alus (küsitluse protokoll – PPA taotluse lisa 3). Sellest hoolimata lahkus määruskaebuse esitaja Prantsusmaalt teadaolevalt juba teist korda – Rootsi ja sealt omakorda Eestisse, väidetavalt eesmärgiga liikuda edasi Prantsusmaale. Teisest liikmesriigist loata lahkumine viitab põgenemise ohule (VRKS § 361 lg 21, VSS § 68 p 9). Ehkki isik nimetas oma sihtriigiks Prantsusmaa, on halduskohus põhjendatult märkinud, et pole võimalik prognoosida, kas isik läheb Prantsusmaale või mõnda teise riiki, arvestades, et isik on 4(5)
3-20-2668 liikunud Schengeni alal ilma reisidokumendita. Määruskaebuse esitaja kinnipidamise aluseks ei ole praegusel juhul usalduse puudumine, küll aga on PPA ja halduskohus viidanud sellele asjakohaselt hinnangu andmisel, kas isiku suhtes on võimalik kohaldada leebemaid järelevalvemeetmeid. Isiku senine käitumine, sh võltsitud juhiloa kasutamine, ei tekita veendumust selles, et ta on leebemate järelevalvemeetmete kohaldamise korral üleandmiseks kättesaadav. Isiku kirjelduse põhjal Venemaa juhiloa saamise asjaoludest (vajas uue nimega (Q, endine nimi Y) juhiluba ning sai selle väidetavalt Prantsusmaal elava endise Venemaa politseiametniku kaudu, kellele maksis 120 eurot sularahas) pole usutav, et isik ei teadnud selle dokumendi võltsitusest. Isiku puhul tuvastatud reaalset põgenemise ohtu saab tõhusalt tõrjuda üksnes tema liikumisvabaduse piiramisega. Määruskaebuses ei ole toodud välja selliseid asjaolusid, mille põhjal oleks alust pidada isiku kinnipidamist perioodil 01.01.–01.03.2021 ebaproportsionaalseks.
12.Eelneva põhjal jääb X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 01.01.2021 määruse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus muudab halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
(allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.