Tallinna Ringkonnakohus Kaire Pikamäe (eesistuja), Monika Laatsit, Oliver Kask
Määruse tegemise aeg ja koht
15.06.2022, Tallinn
Haldusasja number
3-22-903
Haldusasi
Politseija Piirivalveameti taotlus kinnipidamiskeskusesse paigutamise loa saamiseks
Menetlusosalised
Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja EL Puudutatud isik – X, riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 22.04.2022 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
X
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde asjas nr 3-22-791 esitatud Politsei- ja Piirivalveameti 06.04.2022 taotluse lisa 4 (06.04.2022 küsitluse protokoll) ja Politsei- ja Piirivalveameti 01.06.2022 vastuse lisa (dtl 135–139).
2.Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 22.04.2022 määruse resolutsioon haldusasjas nr 3-22-903 muutmata, kuid muuta halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt ringkonnakohtu määruse põhjendustele.
3.Asendada avaldatavas määruses puudutatud isiku nimi tähemärgiga.
4.Tõlkida määruse sissejuhatus, resolutsioon ja põhjendused vene keelde.
Määruse resolutsiooni punkti 2 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5). Muus osas ei saa määruse peale edasi kaevata (HKMS § 235 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 06.04.2022 kinni Usbekistani Vabariigi kodaniku X väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 15 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel.
3-22-903
2.Tallinna Halduskohus rahuldas 07.04.2022 määrusega haldusasjas nr 3-22-791 PPA taotluse VSS § 23 lg 1 ja 11, § 15 lg 1 ja § 15 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel ning andis loa X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 07.06.2022. Halduskohtu määrust ei ole vaidlustatud ja see on jõustunud.
3.X esitas 20.04.2022 rahvusvahelise kaitse taotluse.
4.PPA esitas 21.04.2022 Tallinna Halduskohtule taotluse paigutada X kinnipidamiskeskusesse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 362 lg 3, § 361 lg 1 ning lg 2 p-de 4 ja 5 alusel. Puudutatud isik esitas 26.10.2021 Eesti saatkonnas Kiievis taotluse pikaajalise (D-liiki) viisa saamiseks eesmärgiga asuda tööle ettevõttesse AS Y. Viisa taotluses on isik märkinud, et valdab vene ja usbeki keelt ning on vallaline. 28.10.2021 väljastati isikule D-liiki viisa kehtivusega 03.11.2021–02.11.2022. Samuti oli isikule ajavahemikuks 04.10.2021– 01.01.2023 väljastatud lühiajalise töötamise luba AS-i Y. Töötamise registrist ei nähu, et isik oleks registrisse kantud ja et talle oleks palka makstud. Isik vahistati Rootsis 09.03.2022 ja anti 06.04.2022 Dublini III määruse1 alusel Eestile üle. Isikul oli kaasas Usbekistani pass, milles oli Eesti Vabariigi D-viisa. Isiku viisa tunnistati 06.04.2022 kehtetuks ja isik peeti kinni. Puudutatud isiku 06.04.2022 küsitlusel selgus, et ta lahkus 01.08.2021 kodumaalt Usbekistanist, et minna tööle Ukraina Vabariiki. Ukrainas hakkas isik otsima võimalusi Euroopa Liidu liikmesriigi tööviisa vormistamiseks. Isiku eesmärk oli selle viisaga liikuda Rootsi Kuningriiki, kus elavad tema abikaasa emapoolsed sugulased. 2021. aasta septembri alguses kohtus puudutatud isik Kiievis Ukraina kodanikuga, kes pakkus 1000 euro eest võimalust Eesti tööviisa saamiseks. Tal ei olnud plaanis AS-ga Y ühendust võtta ega Eestisse tööle asuda, vaid liikuda Eesti viisat kasutades Rootsi. Schengeni alale Ungarisse sisenes puudutatud isik 03.11.2021. Rootsis Uppsalas elas ta oma naise sugulase juures ja töötas ebaseaduslikult kullerina pitsarestoranis. Rootsi politsei vahistas isiku 09.03.2022. Puudutatud isikul puudub Eesti Vabariigis püsiv elukoht, majanduslikud ja perekondlikud sidemed ning igapäevaseks toimetulekuks rahalised vahendid (isikul on sularaha ca 100 eurot). Isikul ei ole enda sõnul Eestis ega Schengeni alal olulisi sotsiaalseid sidemed ega perekonnaliikmeid, kelle eest tuleb tal hoolt kanda. Puudutatud isik sai aru, et viibis Eestis ja Schengeni alal seadusliku aluseta. Puudutatud isiku väljasaatmine Usbekistani oli planeeritud 26.04.2022 ja isik oli sellest teadlik. 20.04.2022 esitas isik kirjalikult sooviavalduse rahvusvahelise kaitse saamiseks. Avaldus registreeriti 21.04.2022. Puudutatud isik selgitas 21.04.2022 küsitlusel, et vajab rahvusvahelist kaitset, kuna ta kardab oma elu pärast. Isiku sõnade kohaselt andis ta allkirja, et Usbekistanis tuleks võimule uus partei „Hakekat va tarakijot“. Pärast allkirja andmist hakkas kohalik politsei teda ähvardama, nt tuldi isiku koju, ta võeti auto peale, viidi kuskile ja pärast vabastamist pidi ta ise koju saama. Samuti ähvardati teda ja tema perekonda vägivallaga. Ta ei esitanud kohe rahvusvahelise kaitse taotlust, kuna arvas, et Eesti politsei ei saa teda Usbekistani välja saata. Kui selgus, et ta saadetakse tagasi Usbekistani, otsustas isik taotleda rahvusvahelist kaitset. Isiku sõnul on tal on abikaasa ja kolm last. Isiku selgituse kohaselt on ta Usbekistanis suurtes võlgades, kuna tema
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. a määrus nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest.
2(8)
3-22-903 äri ebaõnnestus. Ta on võlgu veel 30 000 dollarit. Seejärel selgitas isik, et lisaks poliitilistele põhjustele ei soovi ta Usbekistani tagasi minna tasumata võlgade pärast. Puudutatud isik ei ole usaldusväärne, sest väärkasutas talle väljastatud Eesti viisat. Isik võib jätkata Eesti Vabariigi õiguskorra rikkumist ning põgeneda teise Schengeni konventsiooni liikmesriiki ebaseaduslikult sisepiire ületades, kuna tema huvi jääda ebaseaduslikult Schengeni alale on suur. PPA-l on alust arvata, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse eesmärgiga vältida väljasaatmist. Kui isikul oleks olnud tõsimeelne soov saada rahvusvahelist kaitset, oleks ta seda taotlenud esimeses turvalises riigis. Isik sisenes Schengeni alale Ungari kaudu, läbis enne Rootsi jõudmist Slovakkia, Poola ja teised liikmesriigid. Samuti ei ole eluliselt usutav, et isik ei saanud juba 06.04.2022 aru, et teda saadetakse välja Usbekistani. Isiku küsitlusel selgitati, et talle tehakse sundtäidetav ettekirjutus Schengeni alalt ja Eestist lahkumiseks, isikule tutvustati ettekirjutust lahkumiskohustusega Usbekistani. Ka kohtuistungil selgitati, et isikut peetakse kinni kuni tema väljasaatmiseni. Esineb isiku põgenemise oht VSS § 68 p 2 kohaselt. Puudutatud isik esitas juba viisa taotlemisel valeandmeid, kui väitis, et tema reisi eesmärk on Eestis tööle asumine. Tegelikkuses oli tema eesmärk jõuda Rootsi sugulaste juurde. Isik esitas valeandmeid ka viisataotluse täitmisel (nt märkis, et on vallaline, kuid 21.04.2022 küsitlusel väitis, et tal on abikaasa ja kolm last). Põgenemisohtu suurendab asjaolu, et Rootsi pääsemiseks esitas isik valeandmeid ning maksis ka märkimisväärse summa. Isiku usaldusväärsust vähendab asjaolu, et isikul oli võimalik oma viibimine ja töötamine Rootsis seadustada, kuid ta ei teinud seda. VRKS §-s 29 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik isiku suhtes tõhusalt kohaldada. Isik hakkaks end ametivõimude eest varjama, et takistada rahvusvahelise kaitse menetluse läbiviimist ja võimalikku väljasaatmist pärast menetluse lõppu. Isik võib lahkuda Rootsi või jääda ebaseaduslikult Eestisse töötama.
5.X selgitas 22.04.2022 kohtuistungil, et mõistab, et tal ei ole lubatud rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemise ajaks Eestist lahkuda, kuid ta ei ole nõus kinnipidamiskeskuses kinnipidamisega. Hetkel ei ole tal Eestis viibimiskohta, kuid Eestis on palju usbekke, kes võivad teda aidata. Samuti saavad tema sõbrad talle raha saata. Tema vanematel on Taškendis korter, millega seotud kulusid on vaja tasuda ja seetõttu palub ta abi, et leida tööd, et vanemaid aidata.
6.Tallinna Halduskohus rahuldas 22.04.2022 määrusega taotluse ning andis PPA-le loa X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 22.06.2022. PPA taotlus on põhjendatud. Esineb isiku põgenemise oht, samuti on alust arvata, et ta on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks ja väljasaatmise vältimiseks (VRKS § 361 lg 2 p 5). Isik väärkasutas talle väljastatud Eesti D-viisat ja esitas viisa taotlemisel valeandmeid. Isik ei seadustanud Rootsis enda töötamist. Seega ei ole puudutatud isikul usutavat kavatsust lahkuda Eestist ja Schengeni alalt, vaid tema sooviks on liikuda tagasi Rootsi või jääda ebaseaduslikult Eestisse töötama. Isik peeti 06.04.2022 kinni VSS § 15 lg pde 1 ja 2 alusel, kuid ta esitas rahvusvahelise kaitse taotluse alles 21.04.2022 ehk pärast seda, kui talle sai teatavaks tema riigist väljasaatmise aeg. Isikul oli võimalus esitada rahvusvahelise kaitse taotlus esimeses turvalises riigis, kuid selle asemel asus ta Rootsis ebaseaduslikult tööle. Seetõttu ei saa pidada usaldusväärseks isiku ütlusi rahvusvahelise kaitse vajaduse kohta. VRKS §-s 29 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik isiku suhtes tõhusalt kohaldada, kuna esineb tema põgenemise oht. Puudutatud isik pole oma varasema käitumisega tekitanud usaldust sellisel määral, et leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine oleks põhjendatud. Isikul puuduvad Eestiga majanduslikud, sotsiaalsed ja perekondlikud sidemed. Ta ei soovinud
3(8)
3-22-903 Eestisse tulla ning taotles Eesti viisat pääsemaks Rootsi. Rootsis töötas ta ebaseaduslikult, kuigi oleks saanud oma töötamise seadustada. Puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemiseks on tema kinnipidamiskeskusesse paigutamine proportsionaalne, kohane ja vajalik abinõu. Asjaolusid, mis kinnipidamise välistaksid, ei esine. Isik on seni viibinud kinnipidamiskeskuses kaks nädalat. Isiku kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine ei ole vastuolus turvalisuse ja tervisekaalutlustega (VSS § 23 lg 4).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.X palub 16.05.2022 täiendatud määruskaebuses halduskohtu 22.04.2022 määrus tühistada, jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada ta kinnipidamiskeskusest. PPA ei ole põhjendanud seisukohta, et puudutatud isik väärkasutas temale väljastatud Eesti Dviisat. Puudutatud isiku reisi eesmärgiks oli tegelikult Eestis tööle asumine, mistõttu ta taotleski selleks viisat. PPA väide, et tema tegelikuks sooviks oli jõuda Rootsi sugulaste juurde, ei ole kuidagi tõendatud. Puudutatud isik ei ole esitanud valeandmeid enda abikaasa ja laste kohta. Eksitus võis olla tingitud asjaolust, et ta ei saanud keelest õigesti aru. Halduskohtu hinnang, et isikul pole usutavat kavatsust Eestist ja Schengeni alalt lahkuda, ei vasta tõele. Halduskohus ei ole põhjendanud ka seisukohta, et on võimalik, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes seetõttu, et lükata edasi enda väljasaatmist. PPA ega kohus ei ole piisavalt põhjendanud isiku põgenemisohu esinemise võimalust. Põgenemisohu hindamisel tuleb iga juhtumi asjaolusid eraldi hinnata (vt Riigikohtu 19.06.2019 määrus nr 3-19-415, p 11). Puudutatud isiku kinnipidamine ei ole PPA eesmärkide täitmiseks vältimatu. Kinnipidamiskeskusesse ei saa paigutada rahvusvahelise kaitse taotlejat, kelle põgenemise oht on väike (Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p 12). Kohus ei saa anda isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks luba, lähtudes asjaolude kogumist, millele taotleja ei ole kohtumenetluses tuginenud (samas, p 13). Seega ei ole kohus puudutatud isikuga seotud asjaolusid õigesti hinnanud ja on jõudnud valede järeldusteni. Halduskohtu märgitu, et puudutatud isiku ütlused rahvusvahelise kaitse vajaduse osas ei ole usaldusväärsed, ei ole aluseks põgenemisohu määratlemisele. PPA ega kohus ei ole põhjendanud, miks puudutatud isik ega tema ütlused ei ole usaldusväärsed, vaid on lähtunud enda subjektiivsest arvamusest. Usalduse puudumine ei saa olla VSS-i ega VRKS-i järgi isiku kinnipidamise alus (vt Riigikohtu 19.06.2019 määrus nr 3-19-415, p 9). Ka PPA pole kasutanud uurimispõhimõtet ega uurinud kõiki asjaolusid. Isik leidis tulenevalt asjaoludest, et Eesti on sobiv koht rahvusvahelise kaitse taotlemiseks. Isiku sooviks oli koduriigist lahkuda ja varjupaika taotleda, seega on tema piiriületus ja kaitse taotlemine Eestis põhjendatud. Halduskohus ei ole põhjendanud seisukohta, et puudutatud isik ei pruugi ilma kinnipidamiskeskusesse paigutamiseta olla menetlustoiminguteks kättesaadav. Isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamine on ebaproportsionaalne. Jääb arusaamatuks, miks ei ole PPA ega kohus kaalunud teiste järelevalvemeetmete kohaldamist, nt Vao varjupaigataotlejate majutuskeskusesse paigutamist. Puudutatud isik kinnitab, et Vao keskuses elamise ajal täidab ta kõik PPA esitatavad nõudmised. Seejuures märkis isik kohtuistungil, et ta ei ole kinnipidamisega nõus ja tal on Eestis tuttavaid usbekke, kes aitavad tal ennast siin sisse seada ja toetavad teda. PPA ega kohus ei ole selle asjaoluga arvestanud.
8.PPA palub 25.05.2022 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata.
4(8)
3-22-903 Puudutatud isik väitis 06.04.2022 küsitlusel, et tema eesmärk ei olnudki Eestisse tööle tulla, vaid minna Rootsi. Samuti näitab isiku teekond Ukrainast Rootsi, et see oli planeeritud ja ei sisaldanud eesmärki jõuda Eestisse. Rahvusvahelise kaitse vajaduse korral taotleb isik seda esimeses turvalises riigis. Kuigi väited perekonnaseisu kohta ei ole viisa saamisel määravad, on isik vastuoluliste andmete esitamisega kahjustanud oma usaldusväärsust. Viisa taotlemine Eestis töötamiseks, kui isikul ei olnud tegelikult seda eesmärki, on valeandmete esitamine. Seisukoht, et puudutatud isik ei ole usaldusväärne, on kujunenud asjaolude kogumis hindamise tulemusena. Seejuures on hinnatud isiku varasemat käitumist, isiku ütlusi, rahvusvahelise kaitse taotlemise esitamise aega ja muid asjasse puutuvaid asjaolusid. PPA ei välista võimalust, et isikul võib olla rahvusvahelise kaitse vajadus, kuid see vajab kontrollimist. Asjaolu, et puudutatud isikul on Eestis tuttavad, kes aitavad tal Eestis end sisse seada ja toetavad teda, ei vähenda isiku põgenemisohtu. Ka Rootsis seaduslikult viibiv sugulane ei suutnud tagada puudutatud isiku seaduslikku viibimist ja töötamist Rootsis.
9.PPA selgitas 01.06.2022 täiendavas vastuses, et Rootsi esitatud vastuvõtmispalve kohaselt esitas puudutatud isik Rootsis 11.03.2022 rahvusvahelise kaitse taotluse. Dublini III määruse art 12 lg 2 kohaselt vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest viisa välja andnud liikmesriik, kui taotlejal on kehtiv viisa. Kuna Eesti oli väljastanud puudutatud isikule viisa kehtivusega kuni 01.11.2022, sai Rootsi esitada Eestile Dublini III määruse alusel puudutatud isiku vastuvõtmise palve. Tulenevalt VRKS § 3 lg-test 1, 3 ja 4 on PPA seisukohal, et sooviavaldus rahvusvahelise kaitse saamiseks peab olema esitatud Eesti Vabariigi territooriumil, sh piirialal või transiidialal. Seega ei käsita Eesti rahvusvahelise kaitse taotlejana välismaalasi, kes on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse teises liikmesriigis, kuid ei ole seda esitanud Eestile. PPA ei saa välismaalast sundida esitama taotlust Eesti Vabariigi territooriumil. Puudutatud isik ei esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust 06.04.2022 kinnipidamise, küsitluse ega lahkumisettekirjutuse tutvustamise käigus. Samuti ei esitanud ta seda halduskohtu istungil. Seetõttu ei käsitanud PPA isikut rahvusvahelise kaitse taotlejana.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.PPA tugines 22.04.2022 halduskohtule esitatud taotluses mh puudutatud isiku 06.04.2022 küsitlusel antud selgitustele, kuid taotlusega koos seda protokolli kohtule ei esitanud. Nimetatud protokolli esitas PPA halduskohtule asjas nr 3-22-791 (06.04.2022 taotluse lisa 4). Ringkonnakohtu hinnangul tuleb see protokoll asja õigemaks lahendamiseks võtta ka praeguse asja materjalide juurde (HKMS § 203 lg 2, § 185 lg 1 ja § 62 lg 2). PPA esitas praeguses asjas 01.06.2022 vastuse lisana Rootsilt saadud puudutatud isiku vastuvõtmise palve (dtl 135–139). Ringkonnakohus leiab, et ka see tõend tuleb võtta haldusasja toimikusse, sest see omab haldusasja lahendamisel tähtsust.
11.X palub määruskaebuses vabastada end tõlkekulude kandmisest. Ringkonnakohus andis X-le 02.05.2022 määrusega riigi õigusabi ning kuna isik viibib kinnipidamiskeskuses, pole alust arvata, et tema majanduslik seisund oleks paranenud. Kohtulahendi tõlkimiseks menetlusabi andmisel ei hinnata isiku menetluses osalemise edukust ega mõistlikkust ja seda ei välista ka isikule riigi õigusabi korras advokaadi määramine (HKMS § 111 lg 4). Ringkonnakohus rahuldab X taotluse ning vabastab ta HKMS § 110 lg 1 p 1 alusel asjas tehtava kohtumääruse sissejuhatuse, resolutsiooni ja põhjenduste tõlkimise kulude kandmisest. Kuna haldus- ja halduskohtumenetluses on osalenud vene keele tõlk, tuleb kohtumääruse sissejuhatus, resolutsioon ja põhjendused tõlkida vene keelde.
12.PPA 01.06.2022 vastusest ja selle lisast ilmneb, et puudutatud isik esitas 11.03.2022 Rootsis rahvusvahelise kaitse taotluse. Kuna Rootsi esitas sellele tuginedes Eestile isiku 5(8)
3-22-903 vastuvõtmise palve ja Eesti nõustus isiku Dublini III määruse alusel vastu võtma, oli PPA sellest asjaolust teadlik juba siis, kui isik Eestisse saadeti. Asjaoludest nähtuvalt ei teinud Rootsi puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotluse kohta lõplikku otsust. PPA leiab, et kuna puudutatud isik ei esitanud Rootsist saabudes Eesti Vabariigi territooriumil rahvusvahelise kaitse taotlust, ei pidanud PPA teda ka rahvusvahelise kaitse taotlejana käsitama enne, kui ta selle taotluse 20.04.2022 Eestis esitas. Ringkonnakohus PPA sellise käsitusega ei nõustu. Dublini III määruse art 2 p c määratleb taotlejat kolmanda riigi kodanikuna või kodakondsuseta isikuna, kes on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse, mille suhtes ei ole veel tehtud lõplikku otsust. VRKS § 3 lg 1 järgi on rahvusvahelise kaitse taotleja välismaalane, kes on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse, mille kohta ei ole tehtud lõplikku otsust. Seega tuleneb mõlemast õigusaktist, et isikul on rahvusvahelise kaitse taotleja staatus nii kaua, kuni tema taotluse kohta ei ole otsust tehtud (vt ka Euroopa Kohtu otsus asjas C-322/19 ja C-385/19, p 64). Rahvusvahelise kaitse taotleja staatus ei sõltu sellest, milline liikmesriik isiku taotlust läbi vaatab või millises liikmesriigis ta viibib (vt Riigikohtu 13.10.2021 määrus nr 3-20-2668, p 14; 08.06.2021 määrus nr 3-20-1943, p 19). Ühtlasi ei ole oluline see, kas isik esitas Eestis uue rahvusvahelise kaitse taotluse (vt Tallinna Ringkonnakohtu 04.03.2021 määrus nr 3-20-2668, p 7). Seda hoolimata VRKS § 3 lg-st 4, mille kohaselt võtab rahvusvahelise kaitse taotluse vastu ja lahendab PPA. Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (81 SE) seletuskirja2 kohaselt ei oma VRKS § 3 lg 4 sisulist tähendust, vaid täidab õigusselguse eesmärki, määrates seaduses kindlaks rahvusvahelise kaitse taotlusi menetleva ametiasutuse. Kuna eeltoodu põhjal oli puudutatud isik 06.04.2022 Rootsist Eestisse saabudes rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses, ei saanud teda VSS alusel kinni pidada. Hoolimata puudutatud isiku viisa kehtetuks tunnistamisest, oli tal seaduslik alus Eestis viibimiseks (VRKS § 10 lg 2 p 2). Küll oleks võimalik olnud ka 06.04.2022 isiku kinnipidamisel tugineda VRKS-le, nagu PPA on seda teinud 21.04.2022 halduskohtule taotluse esitamisel. Kuivõrd praeguses määruskaebemenetluses on vaidluse all Tallinna Halduskohtu 22.04.2022 määrusega antud isiku kinnipidamise luba, ei asu ringkonnakohus siinkohal siiski hindama, kas puudutatud isiku esmakordne kinnipidamine halduskohtu 07.04.2022 määruse alusel asjas nr 3-22-791 oli õiguspärane.
13.Halduskohus leidis 22.04.2022 määruses, et puudutatud isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamine on PPA taotletud alustel (VRKS 361 lg 1 ning lg 2 p-d 4 ja 5 ja VSS § 68 p 2) põhjendatud. VRKS § 361 lg 1 kohaselt võib isikut kinni pidada § 361 lg-s 2 sätestatud alusel, kui VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. VRKS § 361 lg 2 p 4 järgi võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht; ning p 5 järgi siis, kui on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. VRKS § 361 lg 21 kohaselt käsitatakse sama paragrahvi lg 2 p-des 4 ja 7 nimetatud põgenemisohuna seda, kui esineb VSS §-s 68 nimetatud asjaolu.
14.Ringkonnakohus leiab, et isiku kinnipidamisel ei ole põhjendatud tugineda VRKS § 361 lg 2 p-le 5. Nimetatud alus on kohaldatav juhtudel, kui rahvusvahelise kaitse taotlus esitatakse pärast seda, kui isikut juba peetakse kinni lahkumiskohustuse sundtäitmise tagamiseks ning objektiivsete kriteeriumide põhjal ja konkreetse juhtumi asjaolude hindamise tulemusel on piisavalt alust arvata, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes eesmärgiga lükata edasi
3-22-903 lahkumiskohustus või vältida väljasaatmist (Riigikohtu 15.04.2021 määrus nr 3-20-2119, p-d 12–13; 17.04.2020 määrus nr 3-19-1068, p-d 16–17). Praeguses asjas on kinnitust leidnud, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse juba 11.03.2022 Rootsis. Nagu ringkonnakohus eespool selgitas, tuli isikut seega juba 06.04.2022 Eestisse saabudes käsitada rahvusvahelise kaitse taotlejana, kellel oli ühtlasi seaduslik alus Eestis viibimiseks. Seega ei saanud PPA ka 06.04.2022 isikut VSS alusel lahkumiskohustuse sundtäitmise tagamiseks kinni pidada. PPA ei ole ka tuginenud sellele, et isik oleks Rootsis esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole järelikult praeguses asjas VRKS § 361 lg 2 p-le 5 tuginemise eeldused täidetud.
15.Ringkonnakohus nõustub aga PPA ja halduskohtuga, et esineb alus isiku kinnipidamiseks VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel. Sätte peamine eesmärk on tagada, et isik oleks PPA-le kättesaadav asjaolude selgitamiseks vajalikeks menetlustoiminguteks (nt ärakuulamiseks). Väljaselgitamist vajavate asjaolude all on silmas peetud pagulase staatuse aluseks olevate väidete (nt tagakiusukartust põhistavad asjaolud, päritoluriigis ümberpaiknemise võimalikkusega seostuv jms) kontrollimist, mis eeldavad taotleja isiklikku osalust ja kättesaadavust. Sätte kohaldamine aitab kaasa ka taotleja teise liikmesriiki edasiliikumise ennetamisele (Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p-d 18.1–18.2). Kuigi asjaolude ebaselgus üksi ei ole üldjuhul piisavaks aluseks vabaduse võtmiseks, võib see olla piisav koostoimes põgenemisohuga, kui asjaolude väljaselgitamine isiku osaluseta ei ole võimalik (vt ka Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3152-14, p 12; Tallinna Ringkonnakohtu 08.0.2021 määrus nr 3-21-2004, p 11). PPA esitas halduskohtule taotluse puudutatud isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks vahetult pärast seda, kui isik oli PPA-le rahvusvahelise kaitse taotluse esitanud ning mõned nädalad pärast seda, kui Rootsi ta Eestile üle andis. VRKS § 18 lg 2 kohaselt peab PPA kontrollima rahvusvahelise kaitse taotleja esitatud tõendite ja andmete õigsust, taotleja väidete usutavust ja muid asjaolusid ning tegema selleks vajalikke menetlustoiminguid. Kuna PPA-l ei olnud halduskohtule taotluse esitamise ajaks võimalik veel isiku väiteid põhjalikumalt kontrollida, on isiku kättesaadavus vajalik.
16.PPA põhjendas oma taotluses põgenemisohu olemasolu VSS § 68 p-s 2 nimetatud asjaolu esinemisega. Nimetatud sätte järgi esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on esitanud valeandmeid või võltsitud dokumendi Eestis viibimise seadusliku aluse või selle pikendamise, Eesti kodakondsuse, rahvusvahelise kaitse või isikut tõendava dokumendi taotlemisel. Kuigi VSS §-s 68 sätestatakse asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, tuleb ohu lõplikuks kindlakstegemiseks vaadelda ka muid välismaalasega seotud asjaolusid kogumis (Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-9316, p 13). Põgenemise ohu hindamisel ei ole iseenesest keelatud arvesse võtta ka isiku minevikusündmusi ja varasemat käitumist (Riigikohtu 27.04.2014 otsus nr 3-3-1-1-14, p-d 17 ja 19; vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 26.03.2019 ja 12.09.2019 määrused nr 3-19-334; 15.11.2021 määrus nr 3-21-2175, p 16).
17.Ringkonnakohus leiab sarnaselt halduskohtuga, et esineb VSS § 68 p-st 2 tulenev puudutatud isiku põgenemise oht. Isiku viisataotlusest (dtl 13) nähtuvalt soovis ta saada pikaajalist viisat (D) lühiajaliseks töötamiseks. Külastatava juriidilise isikuna oli taotlusele märgitud AS Y aadressiga XXX, Tallinn. PPA selgituse kohaselt ei nähtu töötamise registrist isiku andmeid selles ettevõttes töötamise kohta. Puudutatud isik selgitas esialgsel kinnipidamisel, et ta ei kavatsenudki selles ettevõttes tööle asuda, vaid soovis viisat kasutades minna Rootsi oma abikaasa sugulaste juurde. Isik asus tööle hoopis Rootsis, mida ta talle väljastatud Eesti viisa alusel teha ei võinud. Seega on isik esitanud viisa taotlemisel valeandmeid tegeliku eesmärgiga saada seaduslik alus Schengeni alale sisenemiseks ja soovitud sihtkohta jõudmiseks. PPA on taotluses ja halduskohus määruses ka nendele asjaoludele 7(8)
3-22-903 tuginenud. Puudutatud isiku soov Eesti asemel Rootsi jõuda nähtub ka praeguse asja juurde võetud 06.04.2022 küsitluse protokollist (lk 3). Halduskohus leidis õigesti, et sellise käitumise põhjal võib järeldada, et isikut ei saa pidada usaldusväärseks, mistõttu ei ole võimalik kohaldada ka leebemaid järelevalvemeetmeid. Seega on halduskohus isiku põgenemisohtu ja usaldusväärsuse puudumist piisavalt põhjendanud, lähtudes seejuures puudutatud isikuga seotud konkreetsetest asjaoludest. Samuti on nende asjaoludega piisavalt tõendatud PPA väide, et isiku tegelikuks sooviks oli jõuda Rootsi. Puudutatud isik ei väida määruskaebuses, et tema 06.04.2022 antud ütlused ei vasta tõele. Isiku põgenemisohtu kinnitavad ka muud temaga seotud asjaolud. Kuigi isik läbis enne Rootsi jõudmist teisi Euroopa Liidu liikmesriike (Ungari, Slovakkia, Poola), ei esitanud ta neis rahvusvahelise kaitse taotlust. Samuti on isik 21.04.2022 küsitlusel selgitanud, et soovib rahvusvahelist kaitset mh seetõttu, et tal on koduriigis võlad, mida ta ei suuda ära maksta (dtl 19). Seetõttu on tõenäoline, et isik võib kinnipidamiskeskusest vabanedes üritada raha teenimise eesmärgil liikuda ebaseaduslikult mõnda teise liikmesriiki. Põgenemisohu kindlaks tegemine on prognoosotsus, mille raames hinnatakse isiku teatud liiki käitumise tõenäosust. Võimalik oht ei pea olema realiseerunud (Tallinna Ringkonnakohtu 11.08.2020 määrus nr 321-651, p 20). Ringkonnakohus leiab, et kirjeldatud asjaolud annavad kogumis piisava aluse arvata, et puudutatud isiku põgenemise oht on suur ja leebemaid järelevalvemeetmeid ei saa kohaldada. Määruskaebuses ei ole toodud esile selliseid asjaolusid, mis selle järelduse ümber lükkaksid. Ehkki puudutatud isik avaldas kohtuistungil, et ta leiaks Eestis olevate usbekkide seast kellegi, kes saab teda Eestis oleku ajal aidata, ei ole ta nimetanud ühtki konkreetset isikut. Isiku põgenemisohtu ei välista ka kinnitus, et ta täidab Vao keskuses viibimise ajal PPA korraldusi.
18.Eeltoodust tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 22.04.2022 määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
19.VRKS §-st 13 ja HKMS § 175 lg-st 3 lähtuvalt tuleb kohtumääruse avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.