Eesistuja Janar Jäätma, liikmed Kaire Pikamäe ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
26.02.2021, Tallinn
Haldusasja number
3-20-829
Haldusasi
XX kaebus Tallinna Vangla 30.01.2020 käskkirja nr 52/20/56 alusel kartseris hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja XX Vastustaja Tallinna Vangla, esindaja Irene Iskül
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 06.10.2020 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 06.10.2020 otsus haldusasjas nr 3-20-829 muutmata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 212 lg 1).
hiljemalt
29.03.2021
Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Tallinna Vangla karistas 30.01.2020 käskkirjaga nr 5-2/20/56 vahistatu XX vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 rikkumise eest kolme ööpäeva pikkuse kartserikaristusega ning Tallinna Vangla kodukorra p 1.13.1 rikkumise eest noomitusega. Käskkirjas märgiti kokkuvõtlikult järgmist: 1) XX ei allunud 30.12.2019 kella 14.25 paiku vanglaametniku seaduslikele korraldustele lõpetada erakõned ja tagastada telefon. XX helistas numbrile, mida polnud märgitud registreerimislehele. Vahistatul on kohustus alluda vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele. Allumatus seab ohtu vangla julgeoleku. Sellest tulenevalt on allumiskohustuse rikkumine pigem raske rikkumine. XXal olid seisuga 30.12.2019 kehtivad distsiplinaarkaristused, millest üks oli määratud samuti allumatuse eest; 2) pärast seda, kui ametnik andis XXale korralduse lõpetada erakõned ja tagastada telefon, suhtles XX ametnikuga kõrgendatud hääletoonil (käratas) ja kasutas ebaviisakat väljendit „Ma ei anna sulle toru tagasi, sa tõmba uttu.“ Sellega rikkus XX Tallinna Vangla kodukorra p 1.13.1, mille kohaselt peab vahistatu käituma viisakalt ning ta ei tohi kasutada ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava sisuga ning väärikust riivavaid väljendeid, samuti ei tohi hääletoon ega kehakeel olla agressiivne. Vahistatul tuleb ametnikega suhelda korda järgides. XXal puudusid seisuga 30.12.2019 kehtivad distsiplinaarrikkumised selle eest, et ta oleks ebaviisakalt või ebatsensuurselt käitunud.
2.XX esitas halduskohtule kaebuse, milles nõuab Tallinna Vangla 30.01.2020 käskkirja nr 52/20/56 alusel kartseris hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitist 400 eurot. Kaebaja esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) 30.01.2020 käskkiri ei ole normidega kooskõlas. 28.01.2020 protokollis, mis on käskkirja aluseks, ei käsitleta videosalvestist, millele hiljem käskkirjas tuginetakse. Asjaolud on vastuolulised ja eluliselt mitteusutavad. Kaebaja jääb oma 29.01.2020 vastuväidete juurde. 2) eelnevatele distsipliinirikkumistele ei saa tugineda, kuna need on kohtus vaidlustatud; 3) süüline tegu puudub; 4) vangla ei ole välja selgitanud, kas kaebaja tervis peab karistusele vastu; 5) kaebajat pole süüdi mõistetud ja arvestada tuleb vahistatu erisusi (VangS § 100); 6) allumatuse etteheite osas on arusaadav, et kaebaja ei tagastanud telefoni, kuid ei selgu, kuidas olukord lahenes. Kui valvur lahkus telefoniga, on ka selge, et telefon tagastati valvurile. Neid asjaolusid on võimalik turvakaameraga vaadata, mida ei ole tehtud. Kaebaja ei saanud valvurit numbrite valimisel eksitada, kui numbri valimiseks tuleb see eelnevalt süsteemis avada. Rikkumise tõendamiseks peavad olema erinevad tõendiallikad; 7) mittevaraline kahju seisneb ebavõrdses ja alandavas kohtlemises, alusetus karistamises ning karistusega kaasnevates piirangutes.
3.Vastustaja taotleb kaebuse rahuldamata jätmist. Vaidlusalune käskkiri on õiguspärane, distsiplinaarmenetlus on läbi viidud nõuetekohaselt, sh kogutud tõendeid, tuvastatud kaebaja süü ja kaebaja on saanud anda ütlusi. Kaebajale ei ole mittevaralist kahju tekkinud.
4.Tallinna Halduskohus jättis 06.10.2020 otsusega kaebuse rahuldamata kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) kaebaja taotles vanglalt kahju hüvitamist üksnes alusetu kartserikaristuse, mitte aga noomituse eest. Kuna noomituse määramise eest ei ole kaebaja vanglalt kahju hüvitamist nõudnud, on selles osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata; 2) vaidlustatud käskkiri on õiguspärane ja seetõttu ei saa kahju hüvitamise nõuet RVastS § 7 lg 1 alusel rahuldada; 2(6)
3-20-829 3) kui vahistatu paneb toime distsiplinaarsüüteo, võib teda selle eest karistada (VangS § 100 lg 1). Eelvangistuse eesmärgiks ei ole isiku käitumise mõjutamine resotsialiseerimise eesmärgil (Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Madise, Lauri jt, 2014, lk 28). Julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele (VangS § 67 p 1 ja § 90 lg 1). Kaebaja distsiplinaarkorras mõjutamiseks ei ole vajalik eelnev süüdimõistev kohtuotsus, kuivõrd tegemist ei ole kriminaalkaristusega, vaid vanglas korra tagamise meetmega. Kaebaja suhtes ei oleks pidanud kohaldama muud VangS §-s 100 toodud erisust; 4) kuna kaebajat ei karistatud ametniku eksitamise või eranumbrile helistamise eest, ei käsitle kohus neid väiteid, kellele ja kui pikalt kaebaja helistas; 5) telefoni tagastamise korralduse andmine on tõendatud esmalt valvuri ettekandega. Samuti nähtub kaebaja 13.01.2020 selgitusest, et kaebaja ei eita korralduse täitmata jätmist, vaid leiab, et korraldus ei olnud seaduslik. Ka nähtub 29.01.2020 menetlustoimingu protokollist (videosalvestise vaatamine), et valvur läheb kambri juurde kell 14.25.59 ja viibib seal ligikaudu 2 minutit, kuni 14.27.54. Protokolli kohaselt nähtub valvuri kehahoiakust, et selle aja jooksul suhtleb ta pikemat aega kambris viibiva isikuga. Eeltoodu on kooskõlas ka poolte vahel tekkinud aruteluga, kellega kaebaja üldse vestles. Distsiplinaarmenetluse protokolli kohaselt selgitas valvur täpsemalt, et vahistatu väitis, et helistab advokaadile, kuid tegelikult oli kõne pooleli eranumbril 53630084. Ka kaebaja kõneeristusest nähtub kõne sellel numbril, mis lõppes kell 14.26.07. Kuna valvur lahkus telefoniga kambri juurest alles rohkem kui poolteist minutit hiljem, on see kooskõlas valvuri sedastatuga, et valvur pidi andma korralduse telefoni tagastamiseks mitu korda. Kui kaebaja oleks korralduse kohe täitnud, puudunuks ka vajadus täiendavalt kambri juures viibida. Kuigi telefon tagastati valvurile, ei järeldu sellest, et rikkumist ei toimunud; 6) vahistatul tuleb korraldus täita selle esmakordsel andmisel. Hiljemalt teisel või kolmandal korral pidi kaebajale olema arusaadav korralduse sisu. Vangla julgeoleku tagamiseks on vajalik, et korraldused täidetakse esimese korralduse andmisel; 7) kaebaja ei ole välja toonud ühtegi konkreetset asjaolu, mis valvuri korralduse täitmata jätmise osas oleks olnud vastuoluline või mitteusutav. Valvuri selgitused on kooskõlas nii kaebaja enda selgituste, kõneeristuse kui ka videosalvestise vaatlusega. Seega ei tugine käskkiri vaid ühele tõendile, vaid ka teistele tõenditele kogumis. Vanglaametniku pahausklikku käitumist ning ettekandes tõele mittevastavate asjaolude märkimist ei saa eeldada ning sellise väite esitaja peab esitama veenvad põhjendused oma seisukohtade kinnitamiseks; 8) vanglaametniku korraldus ei olnud tühine haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2 alusel; 9) vaidlustatud käskkiri pole õigusvastane põhjusel, et distsiplinaarmenetluse protokollis pole tuginetud videosalvestisele. Kaebaja tugines 29.01.2020 vastuväites, et kontrollima peaks ka turvakaamera salvestist. Iga uue tõendi lisamisel ei tule isikut uuesti ära kuulata. Seejuures pole kaebaja selgitanud, millised vastuväited jäid tal nüüd selle tõttu esitamata. Salvestiselt nähtuv on kooskõlas ülejäänud tõenditega; 10) teada ei ole, et kaebaja varasemate distsiplinaarkaristuse täitmise käskkirjade kehtivus oleks peatatud. Seega sai nendele tugineda; 11) arvestades kaebaja varem toime pandud rikkumisi, ei ole kolme ööpäeva pikkune karistus ilmselgelt ebaproportsionaalne; 12) karistuse määramist tuleb eristada karistuse täitmisest. Kaebaja tervist tuleb vajadusel kontrollida enne karistuse täitmist.
3(6)
3-20-829
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.XX taotleb apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist ning kaebuse rahuldamist või alternatiivselt asja halduskohtule uuesti otsustamiseks saatmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) kohtuotsuses viidatud erialakirjandus ei ole õigusakt. Kohus on ekslikult jätnud tähelepanuta VangS § 103, kuna ei kontrollinud, kas karistusega on taotletud kaebaja ümberkasvatamist; 2) kohus on ebaõigesti hinnanud tõendikogumit. Valvur ei saa olla tunnistajaks distsiplinaarmenetluses (tsiviilkohtumenetluse seadustik § 251; HMS § 8, § 11 lg 1 p 4, § 39 lg 1, HKMS § 56 lg 2). Korralduse andmine tuleb faktiliselt tuvastada. Kaebaja pole korralduse andmist omaks võtnud. Korralduse andmist ei tõenda videosalvestis, kuna sellel puudub heli. 1 minut ja 47 sekundit on proportsionaalne aeg valvuril täita kodukorra p-st 12.3.3.2 tulenevat kohustust. Kui on sõna-sõna vastu olukord, tuleb eelistada soodsamat lahendust. Tegevuse õiguspärase käitumise eeldus kehtib ka kaebaja suhtes; 3) viited Riigikohtu lahenditele ei ole asjassepuutuvad. Tühisuse alust on võimalik hakata vaagima alles pärast korralduse faktilise andmise tõendamist; 4) distsiplinaarmenetluse protokoll ei täida ärakuulamise, vaid informatsiooni kogumise eesmärki. Salvestist ei ole nõuetekohaselt menetletud. Kaebaja ei ole salvestist näinud ega usu vastustaja väiteid salvestise kohta. Ka kohus ei ole salvestist näinud; 5) kohus on jätnud tähelepanuta, et kaebajat karistati 4 päeva; 6) kuna kaebus käsitleb ka karistuse täideviimist, tuli vanglal enne karistuse täitmisele pööramist kontrollida kaebaja tervist.
6.Tallinna Vangla taotleb vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) apellandi argumendid on otsitud ning vaidlustatud otsuses ei ole apellandi märgitud puudusi. Arusaamatuks jääb apellandi viide VangS §-le 103. Samuti on põhjendamatu apellandi väide, et kohus oleks VangS §-st 100 lähtudes pidanud kontrollima, kas vangla on karistuse määramisel hoidunud n-ö ümberkasvatamisest. Kohus on otsuse p-s 6 põhjalikult selgitanud vahistatud isiku distsiplinaarkorras karistamise vajadust; 2) tõendid kogumis näitavad, et apellant ei allunud korraldusele lõpetada telefonikõnede tegemine. Korraldus ei olnud ilmselgelt tühine, mistõttu oli apellandil kohustus koheselt korraldusele alluda ning apellandi vastupidised seisukohad on põhjendamatud; 3) vaidluse seisukohalt on ebaoluline, kas distsiplinaarmenetluse protokoll täidab isiku ärakuulamise eesmärki või informatiivset eesmärki. Videosalvestise vaatlus on nõuetekohaselt protokollitud ning kohus on õigesti viidanud, et salvestiselt nähtuv ja teised tõendid on omavahel kooskõlas. Apellant ei ole endiselt selgitanud, mis asjaolud on videosalvestise alusel valesti tuvastatud; 4) ebaõige on kaebaja väide, et talle määrati distsiplinaarkaristuseks 4 ööpäeva kartserit. Käskkirjast nähtub üheselt, et apellanti karistati VangS § 67 p 1 rikkumise eest 3 ööpäevaks kartserisse paigutamisega; 5) apellandi arusaam on ekslik, et enne karistuse täideviimist on vastustaja kohustatud kontrollima tema tervist. Vanglale ei tule õigusaktidest kohustust kontrollida kinnipeetava tervislikku seisundit enne kartserikambrisse paigutamist. VangS § 52 lg-st 2 tuleneb küll vanglale üldine kohustus kinnipeetavat ravida, kuid selleks peab kinnipeetav ise soovi avaldama. Kui kinnipeetav teavitab, et ta on haige, hindab meditsiinitöötaja kinnipeetava tervislikku seisundit ning otsustab, kas kinnipeetava võib kartserikambrisse paigutada või mitte. Lisaks ei ole apellant kordagi välja toonud, milles tema terviseprobleem seisnes, mis oleks välistanud kartserikaristuse kandmise. Kui apellandil tekkis kartserikambris viibimise ajal mõni tervisega seotud probleem, siis oli tal igal hetkel võimalus pöörduda vanglaametniku poole, kes oleks vajaduse korral kutsunud kambri juurde meditsiinitöötaja. 4(6)
3-20-829
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohtu hinnangul pole apellatsioonkaebus põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohtadega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
8.Kuigi halduskohus on viidanud otsuses erialakirjandusele, ei ole ta seda käsitanud kui õigusakti, vaid selle abil on ta avanud normi mõtte.
9.Kaebaja viide VangS §-le 103 pole praegusel juhul asjakohane, kuna see norm lubab vahistatu suhtes kohaldada julgeolekumeetmeid, mis on sätestatud VangS §-des 66–72. Vahistatu distsiplinaarne mõjutamine on sätestatud VangS §-s 100 ning seda on lubatud teha, kui vahistatu on süüliselt rikkunud VangS-i, vangla sisekorraeeskirja või muud õigusakti. Kaebajale heideti ette VangS § 67 p-st 1 tulenevat allumiskohustuse täitmata jätmist.
10.Apellatsioonkaebusest võib järeldada, et kaebaja hinnangul pole distsiplinaarsüüteo toimepanemine tõendatud, kuna valvur ei saa olla tunnistaja ning kaebaja seadis kahtluse alla vastustaja väite korralduse andmise osas ega kinnitanud selle andmist. Halduskohtu põhjendustest nähtuvalt on halduskohus vanglaametniku korralduse andmise tõendatuks lugemisel hinnanud vanglaametniku ettekannet, kaebaja 13.01.2020 selgitusi, 29.01.2020 menetlustoimingu protokolli ja valvuri täiendavaid selgitusi. Vanglaametniku 30.12.2019 ettekandest nähtub, et kaebaja ei andnud 30.12.2019 kl 14.25 paiku kambris S5-19 tagasi telefoni kuigi valvur oli sellise korralduse kaks korda eelnevalt andnud (dtl 17). Videosalvestise 29.01.2020 vaatluse protokollis on märgitud, et valvur läheb kambri 4k-S5-19 juurde kl 14.25.29, mille toiduluuk on avatud, kuna kambris viibiv isik helistab. Telefoniaparaat on avatud toiduluugil. Valvur on kambri juures ca 1 minut ja 54 sekundit. Valvuri kehahoiakutest nähtub, et selle aja sees ta sulgeb kõne ja suhtleb pikemalt kambris viibiva isikuga. Vahepeal ei ole telefoni toiduluugi peal näha. Kell 14.27.54 võtab valvur kambrist telefoni ära, sulgeb toiduluugi, asetab telefoni põrandale ja lahkub kambri juurest. Kedagi teist S5 sektsioonis ei viibi (dtl 19). Vanglaametnik märkis 22.01.2020 selgitustes, et kaebaja väitis, et helistab advokaadile, kuid tegelikult oli kõne pooleli eranumbril 53630084 (dtl 90). Kõneeristusest nähtub samuti kõne numbril 53630084, mis lõppes 14.26.07 (dtl 23). Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus õigesti eespool nimetatud tõendite alusel tuvastanud, et korralduse andmine ja selle täitmisest keeldumine on tõendatud.
11.Isegi juhul, kui õige peaks olema kaebaja seisukoht, et ta väljendas 13.01.2020 vastuses vanglale õiguslikku positsiooni ega võtnud sellega korralduse andmist omaks, ei muudaks see asjaolu käesoleva otsuse p-s 10 tehtud järeldust. Teised tõendid kogumis lubavad korralduse andmise lugeda tõendatuks (vt ka käesolev otsus, p 13).
12.Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohtadega, et valvuri ettekandega ei saa tõendada korralduste andmist. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 98 p 2 järgi lisatakse protokollile distsipliinirikkumise avastanud teenistuja ettekanne. Ametniku ettekanne distsipliinirikkumise kohta ning selles toodud rikkumise kirjeldus on käsitatavad distsipliinirikkumise ühe tõendina, mida tuleb hinnata kogumis teiste olemasolevate tõenditega (Tartu Ringkonnakohtu 29.12.2011 otsus asjas nr 3-11-86, p 8).
5(6)
3-20-829
13.Seadusest ei tulene kaebaja järeldus, et distsipliinirikkumist tuleb tõendada üksnes videovõi helisalvestisega. Kuivõrd ringkonnakohus ei pidanud valvuri 30.12.2019 ettekannet ja 22.02.2020 e-kirja ning XXa 30.12.2019 kõnede eristust ja 29.01.2020 menetlustoimingu protokolli vastuolulisteks ega ebausaldusväärseteks, oli nende tõenditega võimalik tõendada vanglaametniku poolt korralduste andmist ja distsipliinirikkumise toimepanemist. Kuigi halduskohus tutvus üksnes salvestise vaatluse kohta koostatud protokolliga, ei mõjuta see asja tulemust. Salvestisele pole omistatud määravat tähendust. Tegemist on üksnes ühe tõendiga kogumis. Valvuri seletused ja videosalvestise vaatluse protokollis märgitu on kooskõlas teiste tõenditega. Kõneeristusest nähtub, et kaebaja helistas numbrile, mida telefonikõne registreerimislehel polnud (dtl 12 ja 13). Sellises olukorras pole kohtul alust kahelda ametniku seletuste ja menetlustoimingu protokolli usaldusväärsuses. Kaebaja ei ole esitanud veenvaid põhjendusi selle kohta, miks oleksid vanglaametnikud pidanud olema huvitatud valeettekande tegemisest ning kaebajale põhjendamatult karistuse määramisest (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 15.12.2020 otsus asjas nr 3-19-588, p 18; 29.12.2011 otsus asjas nr 3-11-86, p 8).
14.Halduskohus on õigesti leidnud, et distsiplinaarmenetluse protokollis videosalvestise märkimata jätmine ei too kaasa käskkirja õigusvastasust. Selle üle, milliseid tõendeid rikkumise asjaolude väljaselgitamiseks kogutakse, otsustab vanglateenistus kaalutlusõiguse alusel (Tallinna Ringkonnakohtu 17.12.2015 otsus asjas nr 3-13-1403, p 9). Distsiplinaarmenetluse 28.01.2020 protokollis oli viidatud tõenditele ja loetletud asjaolusid, millest selgus, milliste faktide ning tõendite alusel luges menetleja kaebaja süü tõendatuks (dtl 30–35). Videosalvestise uurimisele viitas kaebaja 29.01.2020 vastuväites distsiplinaarmenetluse protokollile (dtl 36–39) ning pärast seda koostati 29.01.2020 videosalvestise vaatluse protokoll (dtl 19). Kaebaja on saanud vanglale asjaolude kohta oma seisukoha avaldada. Kohus on tõendeid kogumis hinnates leidnud, et vangla pole asjaolude tuvastamisel eksinud.
15.Ainuüksi asjaolu, et kaebaja hinnangul olid vanglaametniku korraldused õigusvastased, ei tähendanud, et need korraldused oleksid tühised. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et kaebaja ei ole ühtegi ilmset korralduste tühisuse alust välja toonud.
16.Kaebaja pole tõendanud tervisehäire esinemist ega välja toonud, milles tema terviseprobleem seisnes, mis oleks välistanud kartserikaristuse kandmise.
17.Vaidlustatud käskkirjaga määrati kolm ööpäeva kartserikaristust, mitte neli.
18.Kuna vastustaja tegevus ei olnud õigusvastane, pole vaja analüüsida teiste kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduste täidetust.
19.Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.
20.Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja pole menetluskulusid kandnud.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.