Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 05.11.2020 a.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Vangla 30.01.2020 käskkirjaga nr 5-2/20/56 (kaebaja 19.05.2020 lisa 2 osa, dtl 48-54) määrati X distsiplinaarkaristuseks VangS § 67 p 1 (seaduslike korralduste täitmine) rikkumise eest 3 ööpäeva kartserit ja Tallinna Vangla Kodukorra p 1.13.1 (viisakas suhtlemine) rikkumise eest noomitus. Käskkirja kohaselt ei andnud vahistatu X valvurile kambrist tagasi telefoni, kui talle anti korraldus, et ta kõned lõpetaks. Telefon tagastati alles pärast mitmeid korraldusi. Rikkumist tõendab 30.12.2019 ettekanne, samuti vahistatu 13.01.2020 selgitus, kus ta ei eita toimunut, kuid leiab, et korraldus ei olnud seaduslik. Menetleja tutvus ka videosalvestisega, kust nähtub, et ametnik oli kambri juures peaaegu 2 minutit, mis on tavapäratult pikk aeg vahistatu helistamise korraldamiseks. Seega ei allunud vahistatu ametniku korraldusele. Ametniku korraldusele võib jätta reageerimata vaid siis, kui see on tühine, kuid olemasoleval juhul tühisuse aluseid ei esine. Vahistatul on varasem samaliigiline rikkumine ja muud kehtivad distsipliinaarkaristused. Tegemist on raske rikkumisega, kuna see rikkumine ohustab vangla julgeolekut. Eeltoodust tulenevalt on proportsionaalseks karistuseks 3 ööpäeva kartserit.
2.X esitas 04.05.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 30.01.2020 käskkirja nr 52/20/56 tühistamiseks ja talle Tallinna Vangla poolt õigusvastaselt kartseris hoitud aja eest mitteva1(5)
ralise kahju 400 eurot hüvitamiseks. Kohus tagastas 29.05.2020 määrusega kaebaja nõude tühistada Tallinna Vangla 30.01.2020 käskkiri nr 5-2/20/56, kuna selles osas on kaebajal läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. Kaebaja leiab, et 30.01.2020 käskkiri ei ole normidega kooskõlas. 28.01.2020 protokollis, mis on käskkirja aluseks, ei käsitleta videosalvestist, millele hiljem käskkirjas tuginetakse. Asjaolud on vastuolulised ja eluliselt mitteusutavad. Kaebaja jääb oma 29.01.2020 vastuväidete juurde. Mittevaraline kahju seisneb ebavõrdses ja alandavas kohtlemises, alusetus karistamises ning karistusega kaasnevates piirangutes. Kaebaja 29.01.2020 vastuväidete kohaselt ei ole lubatud tugineda eelnevatele distsipliinirikkumistele, kuna need on kohtus vaidlustatud. Puudub süüline tegu ning ei ole välja selgitatud, kas kaebaja tervis karistusele vastu peab. Kaebaja suhtes puudub süüdimõistev kohtuotsus ja tuleb arvestada vahistatu erisusi (VangS § 100). Allumatuse etteheite osas on arusaadav, et kaebaja ei tagastanud telefoni, kuid ei selgu, kuidas olukord lahenes. Kui valvur lahkus telefoniga, on ka selge, et telefon tagastati valvurile. Neid asjaolusid on võimalik turvakaameraga vaadata, mida ei ole tehtud. Kaebaja ei saanud valvurit numbrite valimisel eksitada, kui numbri valimiseks tuleb see eelnevalt süsteemis avada. Rikkumise tõendamiseks peavad olema erinevad tõendiallikad.
3.Vastustaja palub kaebuse jätta rahuldamata. 30.01.2020 käskkiri on õiguspärane, distsiplinaarmenetlus on läbi viidud nõuetekohaselt, sh kogutud tõendeid, tuvastatud kaebaja süü ja kaebaja on saanud anda ütlusi. Määratud distsiplinaarkaristus on sobilik, vajalik ja mõõdukas. Kaebajale ei ole mittevaraliste kahju tekkinud. Kaebuse järgi väljendus mittevaraline kahju. Kaebaja ei ole ebavõrdse ja alandava kohtlemisega ning võrreldes teiste vahistatutega vabaduste piiramisega seotud kahju kohtueelses menetluses välja toonud.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Kohus on juba eelnevalt tagastanud käskkirja tühistamise nõude. Samuti on kohus eelnevalt sedastanud, et kaebaja on taotlenud vanglalt eelnevalt kahju hüvitamist üksnes kartserikaristuse, mitte aga noomituse osas. Kaebaja esitas käskkirjale 14.02.2020 vaide (kaebaja 19.05.2020 lisad 3 osa, dtl 58), millest nähtub, et kaebaja taotleb kartseris hoitud aja eest kahju hüvitamist summas 400 eurot, kuna käskkiri on õigusvastane. Kaebaja esitas vanglale 12.03.2020 kirja vaides puuduste kõrvaldamiseks (registreeritud 13.03.2020, vastustaja 27.05.2020 dokument, dtl 77), kus väljendas selgelt, et nõue on 400 eurot ja hüvitada karistusega tekitatud mittevaraline kahju. Seega ei käsitle kohus noomituse määramise õiguspärasust, kuivõrd sellega seoses ei ole kaebaja kahju hüvitamist taotlenud ega kohustuslikku kohtueelset menetlust läbinud. Noomitus määrati kaebajale Tallinna Vangla kodukorra p 1.13.1 rikkumise ehk ebaviisaka käitumise eest, mida kohus seega edaspidi ei käsitle.
5.RVastS § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu), võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist. Seega on kahju hüvitamise eelduseks vastustaja tegevuse, sh haldusakti õigusvastasus. Kui haldusakt, s.o 30.01.2020 käskkiri on õiguspärane, puudub kahjunõude kohustuslik eeldus ning kohus ei kontrolli ülejäänud eelduste täitmist. Kohus märgib, et kaebaja ei ole leidnud, et tegemist oleks õiguspärase haldusaktiga tekitatud kahjuga (RVastS § 16). Tegemist on erandliku kahju hüvitamise alusega, millega hüvitatakse isikule tema 2(5)
põhiõiguste erakordselt piiramisega tekitatud kahju. Kolmepäevast kartserikaristust ei saa selliseks erakordseks piiranguks karistuse õiguspärasuse korral pidada.
6.VangS § 100 lg 1 sätestab, et sama seaduse süülise rikkumise eest võib vahistatule kohaldada distsiplinaarkaristusi. Distsiplinaarkaristuse valikul võetakse arvesse eelvangistuse põhjust ja eesmärki (lg 3). Eelvangistuse eesmärgiks on isiku vabaduse võtmine ehk tõkendi rakendamine enne kohtuotsuse tegemist. Seetõttu puudub süütuse presumptsioonist lähtuvalt alus isiku käitumise riigipoolseks mõjutamiseks isiku resotsialiseerimiseks või õiguskuulekale käitumisele suunamiseks vastavalt VangS § 6 lg 1.1 Eeltoodu ei tähenda seda, et vahistatu distsiplinaarkorras mõjutamine on üldse lubamatu. VangS § 66 lg 1 alusel korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab käesoleva seaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele (§ 67 p 1). VangS § 90 lg 1 alusel kohalduvad nimetatud normid ka vahistatule. Paljude inimeste kinnipidamist kinnipidamisasutuses ei ole võimalik tagada, kui vajadusel ei ole võimalik isikuid suunata julgeoleku tagamiseks vähemalt kinnipidamisasutuses endas ametnike korraldusi täitma. Vanglaametnike korralduste täitmise kohustus ei ole suunatud vahistatu hilisemale õiguskuulekale käitumisele vanglast väljas. Seetõttu ei ole kaebaja distsiplinaarkorras mõjutamiseks vajalik ka eelnev süüdimõistev kohtuotsus, kuivõrd tegemist ei ole kriminaalkaristusega, vaid vanglas korra tagamise meetmega. Kohtule ei nähtu, et kaebaja suhtes oleks pidanud kohaldama muud VangS §-s 100 toodud erisust vahistatu distsiplinaarkorras karistamise kohta.
7.Kaebajale ei ole määratud distsiplinaarkaristust võimaliku ametniku eksitamise või eranumbril helistamise eest. Seetõttu ei käsitle kohus küsimust, kellele kaebaja helistas, kui pikalt ning kas kaebaja tegevus oli lubatud või eksitav. Vaidlustatud käskkirja aluseks on üksnes asjaolu, et kaebaja ei tagastanud vastavalt korraldusele telefoni. Telefoni tagastamise korralduse andmine on tõendatud esmalt valvuri ettekandega (kaebaja 19.05.2020 lisa 2 osa, dtl 21). Samuti nähtub kaebaja 13.01.2020 selgitusest, et kaebaja ei eita korralduse täitmata jätmist, vaid leiab, et korraldus ei olnud seaduslik (kaebaja 19.05.2020 lisa 2 osa, dtl 20). Ka nähtub 29.01.2020 menetlustoimingu protokollist (videosalvestise vaatamine, kaebaja 19.05.2020 lisa 2 osa, dtl 19), et valvur läheb kambri juurde kell 14.25.59 ja viibib seal ligikaudu 2 minutit, kuni 14.27.54. Protokolli kohaselt nähtub valvuri kehahoiakust, et selle aja jooksul suhtleb ta pikemat aega kambris viibiva isikuga. Eeltoodu on kooskõlas ka poolte vahel tekkinud aruteluga, kellega kaebaja üldse vestles. Distsiplinaarmenetluse protokolli kohaselt selgitas valvur täpsemalt, et vahistatu väitis, et helistab advokaadile, kuid tegelikult oli kõne pooleli eranumbril 53630084 (kaebaja 19.05.2020 lisa 2 osa, dtl 30-31). Ka kaebaja kõneeristusest nähtub kõne sellel numbril, mis lõppes kell 14.26.07 (kaebaja 19.05.2020 lisa 2 osa, dtl 23). Kuna valvur lahkus telefoniga kambri juurest alles rohkem kui poolteist minutit hiljem, on see kooskõlas valvuri sedastatuga, et valvur pidi andma korralduse telefoni tagastamiseks mitu korda. Kui kaebaja oleks korralduse kohe täitnud, puudunuks ka vajadus täiendavalt kambri juures viibida. Poolte vahel ei ole vaidlust, et telefon lõpuks tagastati ametnikule. Eeltoodu ei tähenda aga seda, et rikkumist ei olnud. Vahistatul tuleb korraldus täita selle esmakordsel andmisel. Ka korralduse selgusetuse korral, mida kaebaja ei väida, pidi korraldus hiljemalt teisel või kolmandal korral olema kaebajale arusaadav ja puudus vajadus korralduse kordamiseks ligikaudu 2 minuti jooksul. Vangla julgeoleku tagamiseks on vajalik, et korraldused täidetaks esmakordsel andmisel.
Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne, Madise, Lauri jt; 2014, Juura kirjastus, § 4, punkt 3, lk 28.
3(5)
Kaebaja väidab, et asjaolud on vastuolulised ja eluliselt mitteusutavad. Samas ei ole kaebaja välja toonud ühtegi konkreetset asjaolu, mis valvuri korralduse täitmata jätmise osas oleks olnud vastuoluline või mitteusutav. Valvuri selgitused on kooskõlas nii kaebaja enda selgituste, kõneeristuse kui ka videosalvestise vaatlusega. Seega ei tugine käskkiri vaid ühele tõendile, vaid ka teistele tõenditele kogumis. Ka vaid valvuri ettekandele tuginemine ei välistaks distsiplinaarkaristuse kohaldamist. Kohtupraktikas on selgitatud, et vanglaametniku pahausklikku käitumist ning ettekandes tõele mittevastavate asjaolude märkimist ei saa eeldada ning sellise väite esitaja peab esitama veenvad põhjendused oma seisukohtade kinnitamiseks. Vastupidisel juhul kujuneks olukord, kus sõna-sõna vastu olukordades oleks kinnipeetava väidetel ettemääratult suurem kaal ning oleks ebamõistlikult keerukas või lausa võimatu ühe ametniku juuresolekul toime pandud rikkumiste korral kinnipeetavate suhtes distsiplinaarseid mõjutusvahendeid kohaldada (vt Tartu Ringkonnakohtu 24. jaanuari 2019. a otsus haldusasjas nr 3-18-58, p 14). Eelduslikult ei ole vanglaametnikul huvi ja vajadust ebaõigeid ütlusi anda.
8.Käesolevas asjas ei ole oluline, kas valvuri antud korraldus oli õiguspärane ja seadusega kooskõlas. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et vanglaametniku korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus ilmselgelt vastab haldusmenetluse seaduse § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 7. märtsi 2003. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-21-03, p 13; 1. märtsi 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-103-06, p 14;
14.novembri 2012. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-44-12, p 17). Käesolevas asjas ei nähtu telefoni tagastamise korralduse mistahes tühisuse alust. Tühisuse tingimust ja sellega seonduvat kohtupraktikat on kaebajale selgitatud juba 28.01.2020 distsiplinaarmenetluse protokollis ja kaebaja ei ole täiendavalt ühtegi tühistuse alust välja toonud. Eeltoodust tulenevalt on vangla korrektselt tuvastanud kaebaja süülise teo – korralduse täitmata jätmine. Oma olemuselt saab telefon tagastamise korraldus jääda täitmata vaid teadlikult.
9.Kaebaja leiab, et käskkiri on õigusvastane, kuna distsiplinaarmenetluse protokollis ei ole tuginetud videosalvestisele. VangS § 64 lg 3 kohaselt distsiplinaarmenetluse käik protokollitakse. Vangla sisekorraeeskirja § 97 lg 2 kohaselt märgitakse protokolli muuhulgas viide tunnistajatelt võetud seletustele, sealhulgas asjaolude kirjeldus, mis tõendavad distsiplinaarsüütegu; viide muudele tõenditele ja nende asukohale; loetelu asjaoludest, millest peab selguma, milliste faktide ning tõendite alusel luges menetluse läbiviija süü tõendatuks ning põhjendatud ettepanek distsiplinaarkaristuse kohta (p-d 6-9). Protokolli tutvustatakse kinnipeetavale (p 13) ning protokollile lisatakse kinnipeetava seletus ja kirjalikud märkused protokolli kohta (§ 98 p 3). Seega täidab distsiplinaarmenetluse protokoll isiku ärakuulamise eesmärki. Ärakuulamisel saab isik viidata täiendavatele tõenditele või esitada alternatiivne selgitus olukorrale või oma käitumisele. Kaebaja on 29.01.2020 vastuväidetes ise tuginenud, et telefoni tagastamisega seonduv peaks nähtuma turvakaamerast, mida ei ole kontrollitud (kaebaja 19.05.2020 lisa 2 osa, dtl 36, 38-39). Kaebaja etteheitest lähtuvalt ongi turvakaamera salvestist vaadeldud. Eeltoodust ei saa aga teha järeldust, et iga uue tõendi või selgituse lisamisel tuleb isik veelkord ära kuulata, kuivõrd see võib muuta distsiplinaarkaristuse määramise ja täitmisele pööramise seaduses sätestatud tähtaegade tõttu võimatuks (VangS § 64 lg 41 ja § 65 lg 6). Kaebaja ei ole ka kaebuses kohtule toonud välja, et mis on salvestise alusel valesti tuvastatud või millised vastuväited jäid tal selle tõttu esitamata. Salvestiselt nähtuv on ka ülejäänud tõenditega kooskõlas. Ärakuulamata jätmisele ei saa tugineda, sh ka mitte distsiplinaarmenetluses, kui see ei too kaasa teistsuguse otsuse tegemist (Riigikohtu 15.05.2013 otsus nr 3-31-76-12 p 14). 4(5)
10.Kaebaja leiab, et kuna ta on varasemad karistused vaidlustanud, ei ole vanglal neile lubatud tugineda. Varasemale karistatusele tuginemine on iseenesest karistuse määramisel lubatud kaalutlus, kuivõrd see näitab, kas isik on varasematest rikkumistest õppinud või on vaja teda rangemate meetmetega mõjutada. Ka on kehtiv haldusakt kõigile täitmiseks ja lähtumiseks kohustuslik. Kohtule ei nähtu ega ole teada, et kaebaja varasemate distsiplinaarkaristuse täitmise käskkirjade kehtivus oleks peatatud (vt Tallinna Halduskohtu 20.02.2020 määrus nr 3-20-66 ja Tallinna Ringkonnakohtu 12.03.2020 määrus nr 3-20-66). Üksnes täitmise peatamine või kohtus vaidlustamine ei kõrvalda haldusakti kehtivust. Kohus märgib ka, et kuigi haldusakti õiguspärasust hinnatakse selle andmise aja seisuga, on tänaseks kaebaja poolt esitatud kaebus varasemate distsiplinaarkaristuste määramisele tagastatud (vt Tallinna Ringkonnakohtu 17.04.2020 määrus nr 3-20-66 p-d 17-19). Eesmärgipärane ei ole olukorra tekkimine, kus kinnipeetav saab välistada mistahes varasematele karistustele tuginemise üksnes kohtule kaebuse esitamisega. Vanglal on karistuse määra määramisel lai kaalutlusõigus. Arvestades kaebaja varasemaid rikkumisi, sh sama normi rikkumist, ei ole 3-ööpäevane karistus, mis moodustab 10% maksimummäärast (VangS § 100 lg 1 p 3) ilmselgelt ebaproportsionaalne.
11.Kohus leiab, et tuleb eristada karistuse määramist (käskkirjaga) ning karistuse täideviimist (kartserisse paigutamist). Kaebaja tervist tuleb vajadusel kontrollida karistuse täideviimisel ehk vahetult kartserisse paigutamisel. Seega kaebaja tervis ei välista iseenesest käskkirja andmist ega karistuse määramist. Vangla sisekorraeeskirja § 9 lg 1 kohaselt kontrollitakse kinnipeetava füüsilist ja vaimset tervist vastavalt vajadusele. Kaebaja ei ole väitnud, et tal oleks tervisehäire, mille tõttu ta ei peaks saama karistust kanda. Ka ei ole kaebaja vanglale esitatud kahju hüvitamise nõudes tuginenud tervise kahjustamisele.
12.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebaja vaidlustatud käskkiri on õiguspärane. Kohtule ei nähtu ka mistahes muude distsiplinaarmenetluse normide rikkumist, mis võiks kaasa tuua käskkirja õigusvastasuse. Kuna käskkiri on õiguspärane, on täitmata õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise esmane eeldus ning kohus muid eelduseid ei kontrolli. Seega jääb kaebus tervikuna rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.