Noblessneri Izakaya OÜ kaebus Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse 31.05.2020 otsuse nr 1.1-5.1/20/2650 tühistamise ning Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse kohustamise (vaadata Noblessneri Izakaya OÜ taotlus uuesti läbi) nõudes
Menetlusosalised
Kaebaja: Noblessneri Izakaya OÜ (registrikood 14736259), volitatud esindaja vandeadvokaat Rait Kaarma Vastustaja: Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, volitatud esindaja Anu Jaanson
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Noblessneri Izakaya OÜ kaebus rahuldamata.
2.Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29.03.2021 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). HKMS § 52 lg 1 kohaselt tuleb avaldus sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt.
3-20-1643
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Noblessneri Izakaya OÜ esitas 11.05.2020 Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusele (edaspidi EAS) taotluse nr EU54211 väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministri 29.04.2020 määruse nr 12 „Turismisektori ettevõtjale COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse puhangust tulenenud kahjude osalise hüvitamise toetus“ (edaspidi määrus nr 12) alusel toetuse saamiseks.
2.EAS tunnistas 31.05.2020 otsusega nr 1.1-5.1/20/2650 määruse nr 12 § 7 lg 3 ja § 12 lg 3 alusel Noblessneri Izakaya OÜ nõuetele mittevastavaks ning jättis taotluse rahuldamata. Otsuse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised. Taotlust ei ole võimalik rahuldada, kuna taotleja ei vasta määruse nr 12 § 7 lõikes 3 sätestatud nõuetele. Toitlustusettevõtja käibe languse osalise hüvitamise toetust võib taotleda vähem kui aasta tegutsenud toitlustusettevõtja, kelle 2020. a märtsi või aprilli käibe langus Maksu- ja Tolliameti (MTA) andmete alusel võrreldes ettevõtja tegutsemisaja keskmise ühe kalendrikuu käibega peab olema vähemalt 40 protsenti ja kelle tegutsemisaja eest tasutud tööjõumaksude kogusumma oli vähemalt 10 000 eurot. Käibe languse arvutamisel võetakse aluseks ettevõtja poolt MTA-le tähtaegselt esitatud viimase kuu käibedeklaratsiooni andmed. Taotleja esmakande aeg äriregistris on 03.06.2019 ning määruse nr 12 kohaselt loetakse seda ka ettevõtte tegusemisaja alguse ajaks. Seega on taotleja tegutsenud vähem kui aasta. MTA andmete kohaselt oli taotlejal tegusemisaja keskmise ühe kalendrikuu käibega võrreldes 9-protsendilise käibemaksumääraga käibe kasv märtsis 25,14% ja aprillis käibe langus -34,29%. Seega ei vasta taotleja määruse nr 12 nõuetele ja toetust ei maksta. Kuna otsus põhineb taotleja enda poolt MTA-le esitatud andmetel, ei ole taotleja ärakuulamine vajalik.
3.Noblessneri Izakaya OÜ esitas 30.06.2020 vaide EAS-i 31.05.2020 otsuse kehtetuks tunnistamiseks ning EAS-i kohustamiseks jätkata 14.05.2020 taotluse menetlemist.
4.EAS jättis 03.08.2020 vaideotsusega Noblessneri Izakaya OÜ vaide rahuldamata. Vaideotsust põhjendatakse kokkuvõtlikult järgmiselt. Vaidlustatud otsuses on tuvastatud, et vaide esitaja suhtes on esmakande aeg äriregistris tehtud 03.06.2019, mida on otsuse kohaselt loetud ka ettevõtja tegutsemisaja alguse ajaks. Vaideorgan leiab, et eraõigusliku juriidilise isiku õigusvõime tekib registrisse kandmisest (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 26 lg 2), sh äriühingu õigusvõime tekib äriregistrisse kandmisest (äriseadustiku (ÄS) § 2 lg 3). Erisusi tegutsemise aja osas juriidiliste isikute puhul selles kontekstis ei eristata ja seega on ettevõtja tegutsemine seotud äriregistri kandega. TsÜS § 26 lg 1 kohaselt on juriidilise isiku õigusvõime võime omada tsiviilõigusi ja kanda tsiviilkohustusi. Seega ei eristata n-ö aktiivseid ja passiivseid perioode. Vaideorgani hinnangul saaks ettevõtja poolt teatud teenuste osutamise aega ettevõtja tegutsemisaja algusena toetuse maksmise kontekstis käsitleda juhul, kui määrus nr 12 seda selgesõnaliselt võimaldaks. Nii lähtutakse teenuste pakkumise algusajast näiteks määruse nr 12 § 7 lg-s 1 sätestatud majutusettevõtja käibe languse osalise hüvitamise toetuse puhul ja määruse nr 12 § 7 lg-s 7 sätestatud turismiatraktsiooni käibe languse osalise hüvitamise toetuse puhul. Seega juhtudel, kus COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse puhanguga seotud toetuste saamise tingimused eeldavad käibe languse kindlaksmääramisel teatud teenuste osutamise algusaja arvestamist, on seda ka toetuse saamise tingimustes otseselt väljendatud. EAS on õigesti kohaldanud määrust nr 12 ning leidnud, et kui ettevõtja on kantud äriregistrisse 03.06.2019, tuleb tema taotluse nõuetele vastavuse hindamisel lähtuda määruse nr 12 § 7 lg 3 teisest lausest, mille kohaselt peab taotleja 2020. a märtsi või aprilli käibe langus MTA andmete alusel võrreldes ettevõtja tegutsemisaja keskmise ühe kalendrikuu käibega olema vähemalt 40 protsenti.
5.Noblessneri Izakaya OÜ esitas 02.09.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse EAS-i 31.05.2020 otsuse nr 11-5.1/20/2650 tühistamiseks ning EAS-i kohustamiseks jätkata 14.05.2020 2(11)
3-20-1643 esitatud taotluse menetlemist. Ühtlasi esitas kaebaja taotluse algatada määruse nr 12 § 7 lõike 3 teise lause osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja nõue ja seisukohad
6.Kaebaja nõuab EAS-i 31.05.2020 otsuse nr 1.1-5.1/20/2650 tühistamist ning EAS-i kohustamist vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi.
7.EAS-i otsus on nii sisuliselt kui ka formaalselt õigusvastane. Kaebaja on seisukohal, et EAS on 31.05.2020 otsuses valesti tõlgendanud määruse nr 12 § 7 lõike 3 teist lauset. Kaebaja ei nõustu EAS-i tõlgendusega, et nimetatud sättes mainitud ettevõtja tegutsemisaeg tähendab aega alates ettevõtte registrisse kandmisest. EAS-i vastav tõlgendus ei ole kooskõlas määruse nr 12 eesmärgiga. Määruse nr 12 § 1 lg 1 sätestab, et toetuse sihtrühm on turismisektori ettevõtja, kelle majandustegevus on negatiivselt mõjutatud COVID-19 viiruse puhangust tingitud erandlike asjaolude tõttu. Määruse nr 12 § 2 lg 1 sätestab, et toetuse andmise eesmärk on ühekordse tagastamatu abi andmine turismisektori ettevõtjatele COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse puhangust tulenenud kriisikahjude osaliseks hüvitamiseks. Määruse nr 12 § 2 lg 2 kohaselt on toetuse andmise oodatav tulemus turismisektori ettevõtjate jätkusuutlikkus toodete ja teenuste pakkumisel pärast COVID-19 pandeemia lõppemist. Nimetatud eesmärkide valguses on EAS rakendanud esiteks põhjendamatut ning teiseks ettevõtjale ebasoodsat määruse tõlgendust. Määruse nr 12 eesmärgiga kooskõlas olev tõlgendus oleks konkreetsel juhul andnud tulemuse, mille puhul kaebaja oleks oma majandusnäitajate alusel toetuse saamise tingimustele vastanud ning toetust saanud.
8.Põhjendamatu on käsitleda määruses nr 12 kasutatud väljendit „ettevõtja tegutsemisaeg“ ajana alates ettevõtte registrisse kandmisest. Ei ole tavapärane ega eluline, et (toitlustus)ettevõttel tekib käive kohe vahetult pärast registrisse kandmist. Äritegevuse loogikale ja ettevõtte käivitamise faasile omaselt on pärast äriühingu registrisse kandmist käive tavapäraselt pigem nn negatiivne ehk tehtud kulud ületavad müügitulusid. Vaatamata äriühingu registrisse kandmisele 03.06.2019 oli kaebaja 2019. a III kvartali käive 0 eurot. Kaebajal tekkis käive alles 2019. aasta IV kvartalis. Täpsemalt avati kaebaja poolt opereeritav restoran alles 15.11.2019 (nimetatud restorani tegevus käivitus sisuliselt alles alates 2019 detsembrikuust). Seega tuleb toetuse saamise tingimuste hindamisel lähtuda perioodist, mil ettevõtja oma toitlustusettevõtlusalase tegevusega reaalselt alustas ehk 2019 detsembrikuust ehk tegelikust tegutsemisajast mitte äriühingu formaalsest asutamise kuupäevast. Kaebaja nelja esimese kuu (november 2019 – veebruar 2020 ehk siis kriisieelne aeg) keskmine käive oli 78 597,55 eurot. Aprillis langes käive 23 684,99 eurot, mis näitab keskmise suhtes 69,86% langust.
9.Määruses nr 12 ei ole määratletud, et ettevõtte tegutsemisaeg tähendaks aega alates ettevõtte registrisse kandmisest. Kaebaja hinnangul on tegemist EAS-i poolse formaalse grammatilise tõlgendusega, mis ei ole kooskõlas määruse nr 12 eesmärgiga ning mis on ettevõtjale ebasoodne ning ettevõtja suhtes ebaõiglane ning oleks muuhulgas ka vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduses sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega. EAS-i tõlgenduse ebaõigsusele viitab ka asjaolu, et määruse nr 12 § 7 lõigetes 1, 6 ja 7 on reguleeritud toetuse saamise tingimused vastavalt ka majutusettevõtjatele, reisiettevõtjatele ja turismiatraktsioonidele, mille puhul ei ole määruses nr 12 kasutatud väljendit tegutsenud vähem kui aasta, vaid on kasutatud väljendit pakkunud teenuseid vähem kui aasta. Kaebaja hinnangul oleks samasugune käsitlus asjakohane ka toitlustusettevõtete puhul ja teistsugune tõlgendus ei ole põhjendatud ning paneb toitlustusettevõtjad võrreldes teiste turismisektori ettevõtetega põhjendamatult ebasoodsamasse olukorda. On ilmne, et Noblessneri Izakaya OÜ toitlustusettevõtjana sai COVID-19 viiruse 3(11)
3-20-1643 puhangust olulisel määral negatiivselt mõjutatud ja vajaks oma teenuste pakkumise jätkamiseks sarnaselt teiste turismisektori ettevõtetega määruses nr 12 silmas peetud toetust.
10.EAS-i 31.05.2020 otsus ei ole kooskõlas põhiseaduse §-st 12 tuleneva võrdse kohtlemise põhimõttega. Põhiõigustesse puutuvat tuleb tõlgendada üldreeglina laiendavalt ja antud juhul laieneb eeltoodud võrdse kohtlemise põhimõte ka juriidilisest isikust ettevõtjale. EAS-i tõlgendus asetab toitlustusettevõtjad võrreldes majutusettevõtjate, reisiettevõtjate ja turismiatraktsioonide opereerijatega põhjendamatult ebasoodsamasse olukorda ja teeb toitlustusettevõtjatele toetuse saamise alusetult võrreldes teiste nimetatud ettevõtjatega keerukamaks ning konkreetsel juhul ka võimatuks.
11.Vastustaja ei ole esitanud sisulist ja veenvat omapoolset selgitust, miks ja kuidas on toitlustusettevõtete erinev kohtlemine põhjendatud. Seoses COVID-19 pandeemiaga jäid nii toitlustusettevõttel kui näiteks majutusettevõttel kliendid (sh turistid) tulemata ja käive saamata. Samas oli ettevõtjatel vajalik katta püsikulusid, maksta tasusid töötajatele jne. Kaebaja ei suuda näha ühtegi sellist sisulist (rääkimata määravalt olulist) erinevust, kuidas toitlustusettevõtjad kannatasid kriisi mõjusid teisiti või vähem võrreldes näiteks majutusettevõtjatega puutuvalt antud vaidlusesse – puudub mõistlik põhjendus, miks ühel juhul lähtutakse mõistest „tegutsemisest“ ja teisel juhul teenuste „pakkumise ajast“.
12.Seega on EAS teinud ebaõige kaalutlusotsuse, mis rikub ettevõtjate võrdse kohtlemise põhimõtet ning eksinud määruse nr 12 tõlgendamisel (eelistanud alusetult põhiõigustega vähem kooskõlas olevat tõlgendust). Selle tulemusel jääb COVID-19 viiruses puhangust mõjutatud kaebaja toetusest ilma.
13.Kui kohus peaks asuma seisukohale, et toitlustusettevõtted ja turismiatraktsioonid ning majutusettevõtted pole piisavalt sarnased või võrreldavad, siis koheldakse antud juhul alla aasta tegutsenud toitlustusettevõtteid õigusvastaselt ebavõrdselt pikemalt kui aasta tegutsenud toitlustusettevõtetega, kellel on n-ö käibed stabiilsemad ja ettevõtte käivitamisfaas läbitud. Antud juhul tuleks määruse nr 12 mõtet ja eesmärki arvestades tõlgendada määrust nr 12 just vähem kui aasta tegutsenud toitlustusettevõtet soosivalt ja võimalikult võrdselt pikemalt kui aasta tegutsenud toitlustusettevõtetega.
14.Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 22.12.2020 asjas nr 5-20-6 tehtud otsuse punktis 18, et sarnaste asutuste puhul ei ole lubatav mõne asutuse ebasoodsam kohtlemine võrreldes teiste asutustega, kuna vastupidisel juhul riivatakse põhiseaduse § 12 lõikes 1 sätestatud võrdsuspõhiõigust. Riigikohus sedastas, et ebavõrdseks kohtlemiseks peab olema mõistlik ja asjakohane põhjus. Riigi eesmärk oli, et võimalikud paljud asutused saaksid toetust, mis ka tegelikult aitaks neil kriis üle elada. Kaebaja leiab, et ka käesolevas asjas oli toitlustusettevõtte puhul kindlasti tegemist vähemalt sarnase asutusega võrreldes näiteks majutusettevõtetega. Seega vastavalt Riigikohtu käsitlusega ei oleks toitlustusettevõtte ebasoodsam käsitlemine lubatud ja see riivaks ettevõtjate võrdsuspõhiõigust. Ka toitlustusettevõte kuulub turismisektori ettevõtete alla ning laiem eesmärk peaks olema, et ka toitlustusettevõtted saaksid toetust, mis aitaks neil kriisi üle elada.
15.Määruses nr 12 toitlustusettevõtete ja muude ettevõtete puhul kasutatud erinevad väljendid ettevõtte tegutsemisaeg ja teenuste osutamise aeg on kaebaja hinnangul määruses nr 12 sõnastatud erineval kujul pigem juhuslikult ning mitte mingisugusest sisulisest soovist eristada toitlustusettevõtteid teistest ettevõtetest. Praegusel juhul ei saanud kaebaja ette näha, et ta ei oleks tohtinud äriühingut registreerida enne, kui ta toitlustusteenust reaalselt osutama asub, kuna vastupidisel juhul lõikab ta endal ära tulevikus õiguse saada riigilt pandeemia korral toetusi.
16.Kui kohus leiab, et määruse nr 12 sõnastusest tulenevalt peab toetuse määramisel käsitlema toitlustusettevõtjaid erinevalt majutusettevõtjatest, reisiettevõtjatest ja muudest 4(11)
3-20-1643 turismiatraktsioonidest, ja seda ei ole võimalik n-ö põhiseaduspärasemalt tõlgendada, siis palub kaebaja tunnistada määruse nr 12 § 7 lõike 3 teine lause osaliselt põhiseadusvastaseks ning algatada selle sätte põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Kaebaja hinnangul on EAS-i praeguse tõlgenduse puhul tegemist selgelt põhiseadusest tuleneva ettevõtjate võrdse kohtlemise põhimõtte ja ettevõtlusvabaduse põhimõtte vastuoluga. COVID-19 poolt põhjustatud tagajärgede käes kannatasid toitlustusettevõtjad sarnaselt teiste turismivaldkonna ettevõtetega ja puudub alus nende erinevaks kohtlemiseks. Vastustaja seisukohad
17.EAS palub jätta kaebus rahuldamata ning kõik menetluskulud kaebaja kanda.
18.Vastustaja ei nõustu kaebaja etteheitega justkui oleks vastustaja määruse nr 12 § 7 lg 3 teist lauset valesti tõlgendanud. Määruse nr 12 §-s 1 on esitatud määruse kohaldamisala, kelle suhtes vastavat regulatsiooni kohaldatakse. Määruse nr 12 seletuskirjas on märgitud, et „määrusega luuakse mehhanism ettevõtjate tõendatud kriisikahjude osaliseks kompenseerimiseks. Täpsemad tingimused on välja töötatud sõltuvalt sektori ettevõtjate spetsiifikast ja kahjude esialgselt prognoositud ulatusest“. Määruse nr 12 § 2 lg 2 kohaselt toetuse andmise oodatav tulemus on turismisektori ettevõtjate jätkusuutlikkus toodete ja teenuste pakkumisel pärast COVID-19 pandeemia lõppemist. Eesmärgile vastavalt saab toetada neid taotlejaid, kes täidavad kõik taotlejale ja taotlusele esitatud nõuded. Ehk teisisõnu, toetusmeede on valikuline, toetust ei anta ükskõik millisele turismisektori ettevõtjale, vaid sellisele, kes täidab toetuse saamiseks ettenähtud tingimused.
19.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja puhul on tegemist toitlustusettevõtjaga. Määruse nr 12 § 7 lg 3 teine lause sätestab, et juhul kui toitlustusettevõtja on tegutsenud vähem kui aasta, peab tema 2020. a märtsi või aprilli käibe langus MTA andmete alusel võrreldes ettevõtja tegutsemisaja keskmise ühe kalendrikuu käibega olema vähemalt 40 protsenti. Vaidlustatud otsuses on õiguspäraselt märgitud, et taotleja ei vasta määruse nr 12 § 7 lg-s 3 sätestatud nõuetele. Taotleja esmakande aeg äriregistris on 03.06.2019 ning määruse nr 12 kohaselt loetakse seda ka ettevõtte tegutsemisaja alguse ajaks ning seega on taotleja tegutsenud vähem kui aasta. Eraõigusliku juriidilise isiku õigusvõime tekib registrisse kandmisest (TsÜS § 26 lg 2), sh äriühingu õigusvõime tekib äriregistrisse kandmisest (ÄS § 2 lg 3).
20.Ettevõtja poolt teatud teenuste osutamise aega ettevõtja tegutsemisaja algusena toetuse maksmise kontekstis saab vastustaja hinnangul käsitleda juhul, kui määrus nr 12 seda selgesõnaliselt võimaldaks. Nii lähtutakse teenuste pakkumise algusajast näiteks määruse nr 12 § 7 lg-s 1 sätestatud majutusettevõtja käibe languse osalise hüvitamise toetuse puhul ja määruse nr 12 § 7 lg-s 7 sätestatud turismiatraktsiooni käibe languse osalise hüvitamise toetuse puhul. Seega juhtudel, kus COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse puhanguga seotud toetuste saamise tingimused eeldavad käibe languse kindlaksmääramisel teatud teenuste osutamise algusaja arvestamist, on seda ka toetuse saamise tingimustes otseselt väljendatud. Antud juhul on määruse nr 12 § 7 lg 3 teine lause sõnastatud piisavalt selgelt, mis ei anna võimalusi teistsugusele tõlgendusele, sest selline tõlgendus läheks vastuollu normi endaga.
21.Seoses väitega, et otsus pole põhiseadusega kooskõlas, märgib vastustaja järgmist. PS § 12 järgi tuleb sarnases olukorras olevaid isikud kohelda sarnaselt. Selles põhimõttes väljendub sisulise võrdsuse idee: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Toitlustusettevõtjate ja majutusettevõtjate vahel on väga palju erisusi. Toitlustusettevõtjate ja majutusettevõtjate sihtgrupid ei ole omavahel võrreldavad, kuna tegemist on erinevate ettevõtlusvaldkonna gruppidega. Kuivõrd need on erinevad grupid, keda ei peagi võrdselt kohtlema, ei riku nende isikute erinev kohtlemine võrdse kohtlemise põhimõtet. Samuti ei ole tegemist ka PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabaduse riivega, kuna ettevõtlusvabadus ei kohusta 5(11)
3-20-1643 riiki andma ettevõtjale vahendeid, kuid riik peab tagama õigusliku keskkonna vaba turu toimimiseks. Ettevõtjal ei ole subjektiivset õigust nõuda riigilt toetust, kui ta ei vasta määruses nr 12 sätestatud tingimustele. Vastustaja palub jätta kaebaja taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks rahuldamata.
22.Riigil on lai kaalutlusruum otsustamaks, missuguseid toetusi ja missugustele sihtgruppidele jagada. Sarnast seisukohta on väljendanud ka Riigikohus1. Nn kriisitoetuste rahastamine toimub 2020. aasta lisaeelarve seaduses ettenähtud vahenditest. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse kehtestatud nn Covid-19 üldtingimustest2, tuleb enne ministri määruse kehtestamist Vabariigi Valitsusel abi andmise tingimused heaks kiita. Määruse nr 12 alusel makstakse riigieelarve vahenditest toetust ja isikul puudub subjektiivne õigus toetuse saamiseks. Seega oli riik vaba kujundamaks toetuse saamise tingimusi ja eelduseid, st millistele sihtgruppidele ja milliste tingimuste alusel toetust antakse. Määruse nr 12 § 6 punkti 2 kohaselt otsustas riik maksta toitlustusettevõtjatele käibe languse osalise hüvitamise toetust. Määruse nr 12 § 7 lõikes 3 toodud nõue toitlustusettevõtjatele, kes võivad toitlustusettevõtja käibe languse osalise hüvitamise toetust taotleda, on siseriiklik toetuse andmise tingimus. Kuna eelarvelised vahendid olid piiratud, ei olnud võimalik toetada kõiki ettevõtjaid, mistõttu määrati teatud kriteeriumid, millele vastavad ettevõtjad toetuse saamiseks kvalifitseeruvad.
23.Selleks, et veenduda, kas nimetatud toetuse saajad on võrdsed, tuleb analüüsida iga turismisektoriga seotud toetuse saaja olemust ja toetuse saamise eeltingimusi.
24.Määruse nr 12 kohaselt ei ole turismiatraktsioon isik. Turismiatraktsioon on külastuskeskus või muuseum, mis pakub külastajatele teenuseid ning mille omanik on 1. veebruari 2020. a seisuga äriregistris registreeritud eraõiguslik juriidiline isik, füüsilisest isikust ettevõtja, kohaliku omavalitsuse üksuse asutus või kohaliku omavalitsuse üksuse osalusel asutatud sihtasutus või mittetulundusühing. Seega on turismiatraktsioon ettevõte ja sellise ettevõtte käive ei pea moodustama tema omaniku kogu käivet - näiteks poleks ju mõeldav, et muuseumi käive moodustaks kohaliku omavalitsuse üksuse kogu käibe. Kuna turismiatraktsiooni käibe languse osalise hüvitamise toetusega ei toetata turismiatraktsiooni omaniku käibe langust tervikuna ja võttes jällegi näitena kohaliku omavalitsuse üksusele kuuluva turismiatraktsiooni, ei olnud põhjendatud käsitleda muuseumi või külastuskeskuse tegutsemise aja algusena aega, mil tema omanik asutati või kanti registrisse. Seega on turismiatraktsiooni käibe languse puhul tema vastavate teenuste osutamise aja algusest lähtumine ainumõeldav ja määruses olev vastav sõnastus ei ole, erinevalt kaebaja väidetust, juhuslik.
25.Majutusettevõtja käibe languse osalise hüvitamise toetuse saamise määravaks eelduseks on 9 %-lise käibemaksumääraga teenuste osutamine. Seda põhjusel, et käibemaksuseaduse § 15 lõike 2 punkti 4 kohaselt on majutus või majutus koos hommikusöögiga teenused, millele kohaldub väiksem käibemaksumäär ja ilmselgelt ei leidu majutusettevõtjat, kes vastava teenuse osutamisel õigust soodsamale maksumäärale ei kasutaks. Määrus nr 12 ei eelda, et majutusteenus oleks majutusettevõtja puhul tema ainus tegevusala, kuid kuna käibemaksudeklaratsioonidest on selgesti nähtav, millisel ajaperioodil on ettevõtja osutanud 9 %-lise käibemaksumääraga majutusteenust, ei ole põhjendatud arvestada majutusettevõtja teenuste osutamise aja hulka aega, mil ta ei osutanud teenust, mille käibe languse hüvitamiseks on toetus ette nähtud. Seejuures ei saa lähtuda eeldusest, et vaid teenuste osutamise aja arvesse võtmine on ilmtingimata toetuse saamise seisukohalt majutusettevõtjale soodsam, kui kogu tegutsemisaja arvesse võtmine. 9
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 22.12.2020 otsus asjas nr 5-20-6, punkt 19 Riigieelarve seaduse § 812 lõike 1 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 28.04.2020 määrus nr 31 „COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse levikuga seotud kriisi ja sellest tuleneva eriolukorra mõju leevendamiseks ette nähtud toetusmeetmete üldtingimused“
6(11)
3-20-1643 protsendilise käibemaksumääraga teenuste osutamise ajast lähtumise sätestamine kandis määruses eesmärki võimalikult täpselt kindlaks määrata sihtrühm, mis omakorda võimaldab sihtrühma sees kohelda isikuid võrdselt. Seega on majutusettevõtja käibe languse puhul tema vastavate teenuste osutamise aja algusest lähtumine ainumõeldav ja määruses nr 12 olev vastav sõnastus ei ole juhuslik nagu seda väidab kaebaja.
26.Toitlustusettevõtja käibe languse osalise hüvitamise toetuse saamise tingimuseks oli määruses nr 12 see, et isik on kandnud äriregistrisse teatud justiitsministri 28. detsembri 2005. aasta määruse nr 59 „Kohtule dokumentide esitamise kord” lisas 16 „Eesti majanduse tegevusalade klassifikaator (EMTAK)” sätestatud tegevusala. Toetuse tingimuste kujundamisel arvestati, et sellisel isikul võib olla mitu ettevõtet (näiteks mitu restorani või kohvikut) ja toetuse saamise võimalust ei piiratud vaid ühe ettevõttega. Samuti ei ole toitlustusettevõtja käibe hindamisel piiratud tema tegevus vaid toitlustusteenusega ning toitlustusettevõtja käibe hulka arvestatakse tema igasugune käive. Selline regulatsioon võib toitlustusettevõtja jaoks olla soodsam võrreldes olukorraga, kus toetuse andmisel võetaks arvesse vaid konkreetset ettevõtet (sarnaselt turismiatraktsiooniga) või konkreetsete teenuste osutamise aega (sarnaselt majutusettevõtjaga). Määruses nr 12 toodud toetuse tingimuste kujundamisel lähtuti vajadusest määrata toetuse sihtrühm kindlaks läbipaistvalt, mittediskrimineerivalt ja üheselt kõigi sihtrühma kuuluvate isikute jaoks. Sihtrühma kuuluvate isikute ebavõrdse kohtlemisega pole tegu pelgalt seetõttu, et kaebaja jaoks oleks olnud mõne teise sihtrühma toetuse tingimused soodsamad.
27.Seega leiab vastustaja, et toitlustusettevõtjad ei ole võrreldes teiste turismisektori ettevõtjatega asetatud põhjendamatult ebasoodsamasse olukorda. Ka juhul, kui asuda seisukohale, et toitlustusettevõtja on olnud võrreldes teiste taotlejatega ebasoodsamas olukorras, on selline riive põhjendatud. Toetusmeetmete tingimuste kujundamisel oli 2020. a kevadel eriolukorra tingimustes oluliseks eelduseks, et toetusmeede pidi toimima kiiresti ja efektiivselt, sealhulgas polnud võimalik toetuste taotluste menetlemisele kulutada ebaproportsionaalselt palju aega. Kriisitoetuse menetlus ei saa olla tavapärase pikkusega ning administratiivse lihtsuse, millega saavutatakse menetluse kiirus (kantud muuhulgas ettevõtjate endi huvidest), kaudu on võimalik saavutada mõjusa toetuse maksmine määruse sihtgruppidele. Kui tavaolukorras ei ole administratiivse koormuse vähendamine piisav põhjus ebavõrdseid tingimusi seada, siis kriisiolukord on eriolukord, mis väljub tavapärase halduse piiridest. Vastustaja leiab, et eesmärk oli jõuda abivajajateni võimalikult kiiresti.
28.Kokkuvõtvalt leiab vastustaja, et vaidlustatud otsus on motiveeritud, kaalutlusvigadeta ja õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. Samuti ei ole alust määruse nr 12 § 7 lõike 3 põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks.
KOHTU PÕHJENDUSED
29.Kohus, hinnanud asjas esitatud tõendeid kogumis ja nende vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab seda järgmiselt.
30.Kaebaja nõuab EAS-i 31.05.2020 otsuse nr 11-5.1/20/2650 tühistamist ning EAS-i kohustamist vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi.
31.Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selles, et kaebaja on toitlustusettevõtja määruse nr 12 § 4 punkti 3 tähenduses, s.t 1. veebruari 2020. a seisuga äriregistris registreeritud äriühing, mis on registreeritud Eesti majanduse tegevusalade klassifikaatoris (EMTAK 2008) koodiga I56, välja arvatud muu toitlustamine I5629. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja registreeriti äriregistris 03.06.2019 ning alates 05.06.2019 on kaebaja registreeritud käibemaksukohustuslasena.
32.Menetlusosalised vaidlevad selle üle, kas EAS on jätnud kaebaja õiguspäraselt ilma määruse nr 12 alusel antavast riigiabist. Ennekõike on vaidlusküsimuseks see, kuidas sisustada (s.t millest 7(11)
3-20-1643 alates arvestada tegutsemisaja algust) määruse nr 12 § 7 lõigetes 3 ja 4 sätestatud tegutsemisaega (vrd määrusest nähtuv sõnastus „tegutsenud vähem kui aasta“ ning „tegutsemisaja“).
33.Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.
34.Määruse nr 12 § 2 lg 1 kohaselt on toetuse andmise eesmärk ühekordse tagastamatu abi andmine turismisektori ettevõtjatele COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse puhangust tulenenud kriisikahjude osaliseks hüvitamiseks. Toetuse sihtrühm on turismisektori ettevõtja, kelle majandustegevus on negatiivselt mõjutatud COVID-19 viiruse puhangust tingitud erandlike asjaolude tõttu (määruse nr 12 § 1 lg 1). Kõnesoleva määruse alusel antakse riigiabi COVID-19 raamistiku mõttes, mida antakse nimetatud raamistiku osa 3.1 alusel ja sellele kohaldatakse COVID-19 raamistikus ning konkurentsiseaduse §-s 341 sätestatut (määruse nr 12 § 1 lg 2).
35.Vastavalt määruse nr 12 § 7 lg-le 3 võib toitlustusettevõtja käibe languse osalise hüvitamise toetust taotleda toitlustusettevõtja, kelle 2020. a märtsi või aprilli käibe langus MTA andmete kohaselt oli võrreldes 2019. a sama kuu käibega vähemalt 40 protsenti ja kelle 2019. a eest tasutud tööjõumaksude kogusumma oli vähemalt 10 000 eurot. Juhul kui toitlustusettevõtja on tegutsenud vähem kui aasta, peab tema 2020. a märtsi või aprilli käibe langus MTA andmete alusel võrreldes ettevõtja tegutsemisaja keskmise ühe kalendrikuu käibega olema vähemalt 40 protsenti. Käibe languse arvutamisel võetakse 2020. a kohta aluseks ettevõtja poolt MTA-le tähtaegselt esitatud viimase kuu käibedeklaratsiooni andmed.
36.Seega on määruse nr 12 § 7 lg 3 kohaldamise eeldusteks, et 1) taotleja on toitlustusettevõtja; 2) toitlustusettevõtja käive langes 2020. a märtsis või aprillis võrreldes eelneva aasta sama kuu käibega vähemalt 40% ning 3) 2019. a eest tasutud tööjõumaksude kogusumma oli vähemalt 10 000 eurot. Kui toitlustusettevõtja on tegutsenud vähem kui aasta, peab tema 2020. a märtsi või aprilli käibe langus MTA andmete alusel võrreldes ettevõtja tegusemisaja keskmise ühe kalendrikuu käibega olema vähemalt 40 protsenti.
37.Vaidlustatud otsusega tunnistas vastustaja kaebaja nõuetele mittevastavaks ning jättis kaebaja 11.05.2020 esitatud taotluse rahuldamata. Vastustaja leidis MTA andmetele tuginedes, et taotleja tegutsemisaja keskmise ühe kalendrikuu käibega võrreldes esines märtsis 2020 käibe kasv 25,14% ning aprillis käibe langus -34,29%.
38.Kaebaja leiab, et vastustaja on eksinud ning toetuse saamise tingimuste hindamisel tuleb lähtuda perioodist, mil ettevõtja oma toitlustusettevõtlusalase tegevusega reaalselt alustas. Kaebaja selgitab, et vaatamata äriühingu registrisse kandmisele 03.06.2019 oli ettevõtte 2019. a III kvartali käive 0 eurot. Käive tekkis alles 2019. aasta IV kvartalis, kui avati kaebaja poolt opereeritav restoran. Kaebaja nelja esimese kuu (s.o november 2019 kuni veebruar 2020) keskmine käive oli 78 597,55 eurot. Aprillis langes käive keskmisega võrreldes 69,86%.
39.Kohus nõustub kaebajaga küll selles, et vastupidiselt vastustaja väidetule (vrd vaidlustatud otsuse lk 1) ei ole määruses nr 12 sõnaselgelt sätestatud, et tegutsemisaja algusajaks loetakse äriühingu registrisse kandmist3. Siiski ei tähenda see, et vastustaja tõlgendus oleks ebaõige ning lähtuma peaks kaebaja seisukohast.
40.TsÜS § 26 lg 1 kohaselt on juriidilise isiku õigusvõime võime omada tsiviilõigusi ja kanda tsiviilkohustusi. Vastustaja on õigesti märkinud, et vastavalt TsÜS § 26 lg-le 2 tekib eraõigusliku
Erinevalt nt sarnase eesmärgiga väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministri 20.01.2021 määruse nr 2 „Turismiga seotud majandusharu ettevõtjate toetamine seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse levikuga“ § 4 punktist 8, mille kohaselt loetakse tegutsemise alguseks ettevõtja esmakande aega äriregistris.
8(11)
3-20-1643 juriidilise isiku õigusvõime seadusega ettenähtud registrisse kandmisest. Ka äriseadustiku (ÄS) § 2 lg 3 sätestab, et äriühingu õigusvõime tekib äriregistrisse kandmisest ja lõpeb äriregistrist kustutamisega.
41.Kohtu hinnangul on vastustaja põhjendatult järeldanud, et registrisse kandmise hetke saab pidada ka juriidilise isiku tegutsemise algusajaks. Kohus ei nõustu kaebajaga, et ettevõtja tegutsemisaega tuleks arvestada alates „tegelikust tegutsemisajast“. Ka ei ole registrikanne üksnes „formaalne asutamise kuupäev“. Äriregistrisse esmakande tegemisel on ka sisuline tähendus ning see annab äriühingule (oma organite kaudu) võimaluse muu hulgas astuda erinevatesse õigussuhetesse.
42.Asjaolu, et vastustaja on mõiste sisustamisel lähtunud peamiselt grammatilisest tõlgendusest, ei ole praegusel juhul vale. Tegemist on võrdlemisi laiale sihtrühmale (s. o turismisektori ettevõtjale, kelle majandustegevus on negatiivselt mõjutatud COVID-19 viiruse puhangust tingitud erandlike asjaolude tõttu, vt määruse nr 12 § 1) suunatud toetuste maksmist reguleeriva määrusega, mis peab võimalikult täpselt sätestama kriteeriumid, mille alusel toetust makstakse ning kuidas toetuse suurust arvutatakse. Seega peavad tingimused olema nii õigusteadmisteta isikutele arusaadavad kui ka objektiivselt kontrollitavad. Seda konteksti silmas pidades toetab määruses nr 12 kasutatud sõnastus vastustaja seisukohta, et tegutsemisaega tuleb arvestada äriregistri kande tegemisest. Pelgalt asjaolu, et praegusel juhul on selline tõlgendus kaebaja jaoks ebasoodne, ei tähenda, et vastustaja tõlgendus oleks vale.
43.Kohtu hinnangul toetab vastustaja seisukohta ka see, et määruses nr 12 viidatakse toitlustusettevõtjale ning tema tegutsemisele, mitte aga sellele, kui kaua on tegutsenud vastav toitlustusasutus (s. o konkreetne ettevõte kui majandusüksus, vt TsÜS § 661). Ka on vastustaja selgitanud (vt 12.02.2021 seisukoha p 2.6.3.), et toetuste tingimuste kujundamisel arvestati muu hulgas sellega, et toitlustusettevõtjal võib olla mitu ettevõtet ja seetõttu ei piiratud toetuse saamise võimalust vaid ühe ettevõttega.
44.Kohus leiab, et äriühingu kui ettevõtja tegutsemist ei saa sisustada üksnes käibe tekkimise kaudu. Ka töötajate otsimine, töölepingute ja vajadusel rendilepingute sõlmimine ning kõik muud restorani avamisele eelnenud toimingud on kohtu hinnangul käsitatavad toitlustusettevõtja tegutsemisena. Ka kaebaja konkreetne restorani avamisele suunatud tegevus algas või pidi algama oluliselt varem kui restorani avamine 2019. aasta novembrikuus. Seega oleks põhjendamatu arvestada tegutsemisaega alles käibe tekkimisest. Kuivõrd ka määruse nr 12 § 7 lg 4 alusel arvestatakse toetuse suurust protsendina „tegutsemisaja eest tasutud tööjõumaksudest“ ning eelduslikult pidi ka kaebajal olema (vähemalt osade) töötajatega töölepingud sõlmitud juba enne restorani avamist, on põhjendatud sisustada mõistet „tegutsemisaeg“ ühetaoliselt nii lõikes 3 kui
4.Vastupidine lahendus oleks ebaloogiline, sest põhjustaks olukorra, kus osa aega, mil registrisse kantud äriühing maksab küll teatud hulgale töötajatele töötasu, ei saaks arvata „tegutsemisaja“ hulka, kuna (piisavat) käivet ei ole veel tekkinud ning tegemist ei ole kaebaja viidatud „tegeliku tegutsemisajaga“.
45.Vastustaja tõlgendust toetab kohtu hinnangul ka määruse nr 12 § 7 lg 3 esimese lause sõnastus: „Toitlustusettevõtja käibe languse osalise hüvitamise toetust võib taotleda toitlustusettevõtja, kelle 2020. a märtsi või aprilli käibe langus Maksu- ja Tolliameti andmete kohaselt oli võrreldes 2019. a sama kuu käibega vähemalt 40 protsenti ja kelle 2019. a eest tasutud tööjõumaksude kogusumma oli vähemalt 10 000 eurot“. Nimetatust järeldub, et kaebaja poleks toetusele kvalifitseerinud ka nt olukorras, kui kaebaja olnuks äriregistris registreeritud nt 2019. aasta jaanuaris ning käive oleks tekkinud alles mais. Sellisel juhul oleks ta tegutsenud (nii äriregistris registreerimist silmas pidades kui ka kaebaja pakutud algusaega arvestades) rohkem kui aasta, kuid kuna 2019. aasta samal kuul (s.t märtsis või aprillis) käivet ei tekkinud, ei oleks ka käibe langus saanud olla 40 protsenti. 9(11)
3-20-1643
46.Vaidlust ei ole selles, et sarnaselt teistele turismisektori ettevõtjatele on COVID-19 kriis ka kaebajale negatiivset mõju avaldanud. Siiski ei tähenda see, et toetuste jagamisel täpsemaid tingimusi sätestada ei tohiks. Ei saa eeldada, et olukorras, kus asjaomane minister otsustab teatud sektori ettevõtjaid toetada, peaksid ilmtingimata kõik ettevõtjad ka toetusele kvalifitseeruma. Piiratud ressursside tingimustes on kohtu hinnangul põhjendatud, et toetuse saamisele sätestatakse teatud kriteeriumid. Pelgalt asjaolu, et asjaolude kokkulangemise tõttu olid kriteeriumid praegusel juhul kaebajale ebasoodsad, ei tähenda, et tingimused olnuks õigusvastased. Vastustaja on õigesti märkinud, et toetusmeede on valikuline ning seda antakse vaid sellisele ettevõtjale, kes täidab toetuse saamiseks ettenähtud tingimused.
47.Kohtu hinnangul ei ole alust jätta määruse nr 12 § 7 lg 3 teine lause kohaldamata ning algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Vaatamata asjaolule, et kaebaja jaoks osutusid toetuse tingimused ebasoodsaks, ei ole tegemis võrdse kohtlemise põhimõtte riivega.
48.Õige on vastustaja seisukoht, et toitlustusettevõtjate ja (näiteks) majutusettevõtjate vahel on palju erinevusi ning seega ei ole ka toetuse saajate sihtgrupid selles osas võrreldavad. Vastustaja on 12.02.2021 täiendavas vastuses (vt vastuse p 2.6.) põhjalikult selgitanud, millistele argumentidele tuginedes jõuti erinevate ettevõtjagruppide puhul erinevate, ka määruse nr 12 sõnastuses kajastatud, lahendusteni. Kohus ei pea nende tervikuna kordamist vajalikuks, kuid rõhutab, et sõltuvalt asjaoludest võib regulatsioon olla toitlustusettevõtjatele teiste gruppidega võrreldes ka kasulikum. Nii on vastustaja selgitanud, et toitlustusettevõtjal võib olla mitu ettevõtet ning toetuse saamise võimalust ei piiratud vaid ühe ettevõttega ning ka käibe hindamisel ei ole tegevust vaid toitlustusteenusega piiratud. Vastustaja on õigesti märkinud, et selline regulatsioon võib toitlustusettevõtja jaoks olla soodsam võrreldes olukorraga, kus toetuse andmisel võetaks arvesse vaid konkreetset ettevõtet (sarnaselt turismiatraktsiooniga) või konkreetsete teenuste osutamise aega (sarnaselt majutusettevõtjaga).
49.Kohtu hinnangul on usutav, et eespool viidatud asjaoludest (vt vastustaja 12.02.2021 seisukoha p 2.6.) lähtuti ka määruse nr 12 väljatöötamisel. Kaebaja etteheide justkui oleks määruse nr 12 sätete erinev sõnastus ettevõtjagruppide lõikes juhuslik, on põhjendamatu.
50.Turismisektori ettevõtjate grupid ei ole võrreldavad ka põhjusel, et COVID-19 kriisiga kaasnenud piirangud mõjustasid mõnda liiki turismisektori ettevõtjaid rohkem kui teisi. Seetõttu on määruses nr 12 ka toetuse suurus (protsent tasutud tööjõumaksudest) erinev (vrd majutusettevõtjate puhul 100 protsenti, toitlustusettevõtjate puhul 20 protsenti jne). Ka määruse nr 12 seletuskirjast4 nähtub, et täpsemad tingimused on välja töötatud sõltuvalt sektori ettevõtjate spetsiifikast ja kahjude esialgsest prognoositud ulatusest. Seega ei ole järeldusel, et toitlustusettevõtjad on võrreldes teiste turismisektori ettevõtjatega põhjendamatult ebasoodsamasse olukorda asetatud, alust.
51.Kuigi kaebaja tuluteenimise võimalused olid viiruse leviku tõkestamiseks kehtestatud piirangute tõttu oluliselt ahtamad, ei olnud tema tegevus täielikult välistatud. See nähtub ka EASle esitatud taotlusest, milles kaebaja viitas toidu kaasamüügi võimalustele (vt taotluse osa II: „Restorani käive langes drastiliselt – 90% Käive säilis ainult tänu take-away ja Wolt teenustele, mis omakorda tõid kaasa lisakulutusi ning madala kasumimarginaali“). Nimetatut arvestades leiab kohus, et see ei ole võrreldav kaebaja viidatud Riigikohtu 22.12.2020 otsuses nr 5-20-6 analüüsitud olukorraga, kus teatri tegevus oli piirangute tõttu täielikult välistatud (vt viidatud otsuse p 19).
52.Kohus leiab, et teiste toitlustusettevõtjatega on kaebajat võrdselt koheldud. Põhjendamatu on kaebaja väide (kaebaja täiendava seisukoha p 2.6.) nagu koheldaks alla aasta tegutsenud
3-20-1643 toitlustusettevõtjaid ebavõrdsemalt võrreldes pikemalt kui aasta tegutsenud toitlustusettevõtjatega. Asjaolu, et kriteeriumid võivad mõnel juhul (sõltuvalt konkreetse äriühingu registreerimise ajast, toitlustusäri edukusest jne) olla kasulikumad kauem tegutsenud ettevõtjale ning mõnel teisel juhul soodsamad just vähem aega tegutsenud ettevõtjale, ei anna alust pidada neid kriteeriumeid võrdse kohtlemise põhimõttega vastuolus olevaks. Kohus ei nõustu kaebaja järeldusega justkui tuleks määruse nr 12 mõttest ja eesmärgist lähtudes tõlgendada õigusakti viisil, mis soosiks vähem kui aasta tegutsenud toitlustusettevõtjaid.
53.Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et EAS-i 31.05.2020 otsus nr 1.1-5.1/20/2650 on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. Tühistamisnõude rahuldamata jätmine tingib ka esitatud kohustamisnõude rahuldamata jätmise. Seega jääb kaebus tervikuna rahuldamata.
54.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule esitanud, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt) Anu Maria Brenner kohtunik
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.