Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
11. veebruar 2021, Tallinn
Haldusasja number
3-20-1583
Haldusasi
XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 11. augusti 2020. a otsuse nr 7002010080-1 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks vaadata tema rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 7. oktoobri 2020. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, esindaja v.adv Aleksei Ratnikov Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Grete Raidma
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 7. oktoobri 2020. a otsuse haldusasjas nr 3-20-1583 resolutsioon muutmata, kuid muuta halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
XXle apellatsiooniastmes antud menetlusabi kulud jätta riigi kanda. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 15. märtsil 2021 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses
3-20-1583 (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Valgevene Vabariigi kodanik XX (sünd. xxx) saabus 27.06.2020 Leedust Läti kaudu Eestisse. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas XXi 28.06.2020 Tallinnas kinni, kuna ta ei allunud politseiametniku korraldustele ja tal puudusid dokumendid, ning toimetas ta kainenema. XX esitas samal päeval PPA-le rahvusvahelise kaitse taotluse, mille kohaselt vajab ta Eestis poliitilist varjupaika, sest teda kiusavad taga Valgevene võimud. Taotleja tegutses Valgevenes maaklerina ja abistas raadiot Svoboda, mistõttu sattus ta riigivõimu tagakiusamise ohvriks. XX taotles varjupaika ka Leedus, kuid tal ei ole seal enam turvaline, sest Leedu varjupaigataotlejate keskuses nägid teda seal koostöö raames viibinud Valgevene KGB ametnikud.
2.Politsei- ja Piirivalveamet jättis 11.08.2020 otsusega nr 7002010080-1 XXi rahvusvahelise kaitse taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 21 lg 1 p 6 alusel läbi vaatamata, sest taotluse läbivaatamise eest vastutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.06.2013 määruse (EL) nr 604/2013 (Dublini III määrus) järgi Leedu Vabariik, ning lükkas selle VRKS § 21 lg 2 alusel tagasi, pannes taotlejale ühtlasi VRKS § 25 lg 21 alusel kohustuse lahkuda tema taotluse läbivaatamise eest vastutavasse riiki ehk Leedu Vabariiki. Euroopa rahvusvahelise kaitse taotlejate andmebaasi EURODAC andmetel on XX esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse 2014., 2017. ja 2018. a-l Austrias ning 2018. a-l Leedus. XX esitas Leedus rahvusvahelise kaitse taotluse 18.06.2018, kuid lahkus 22.07.2018 riigist. Šveitsi Konföderatsioon saatis taotleja Dublini III määruse alusel 24.04.2019 tagasi Leetu ning kohaldas talle sissesõidukeeldu Schengeni alale alates 19.06.2019 kuni 18.06.2022. Kuna Leedu Vabariik andis 14.07.2020 kirjas Dublini III määruse art 18 lg 1 p-i c alusel nõusoleku XXi tagasivõtmiseks ja nõustus menetlema tema rahvusvahelise kaitse taotluse lõpuni, jätab PPA taotluse VRKS § 21 lg 1 p 6 alusel läbi vaatamata. Dublini III määruse art 29 lg 1 kohaselt tuleb XX esimesel võimalusel pärast vaidlustamistähtaja möödumist Leedule üle anda ning see ei või toimuda hiljem kui 14.01.2020. Taotleja väited seoses teda Leedus ähvardava ohuga ei ole PPA-le teadaolevatel andmetel põhjendatud. Leedu migratsiooniamet vaatab rahvusvahelise kaitse taotluse läbi 3 kuu jooksul ning menetlust on võimalik pikendada kuni 6 kuu võrra. Varjupaigataotlejatele võimaldatakse tasuta majutust, sotsiaalteenuseid ja meditsiiniabi. Leedu ja Valgevene on majanduslikult tugevalt seotud, kuid poliitilised suhted on halvad ja seega pole alust karta koostööd Valgevene julgeolekuasutustega.
3.XX esitas Tallinna Halduskohtule 24.08.2020 kaebuse PPA 11.08.2020 otsuse nr 7002010080-1 tühistamiseks ja PPA kohustamiseks vaadata tema rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi. Leedu pädev asutus ei ole kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse kohta otsust teinud ligi kahe aasta jooksul, rikkudes taotluse läbivaatamise tähtaegu. Kaebaja taotluse läbivaatamise tähtaega on korduvalt pikendatud ning kaebajaga ei ole tehtud isegi intervjuud ega koostatud mingit otsust. Seetõttu on Leedu minetanud õiguse lahendada kaebaja 2(9)
3-20-1583 rahvusvahelise kaitse taotlus ning kaebajal tekkis õigus esitada teisele liikmesriigile uus rahvusvahelise kaitse taotlus. Dublini III määruse art 17 lg 1 kohaselt võib liikmesriik erandina otsustada vaadata läbi ka sellise rahvusvahelise kaitse taotluse, mille läbivaatamise eest ta art 3 lg 1 kohaselt ei vastuta, ning praegusel juhul esinebki alus selle erandi kohaldamiseks, sest Leedu on menetlenud kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlust ebamõistlikult ja põhjendamatult kaua (vt ka Dublini III määruse põhjendused 4 ja 5). Kuna kaebaja sisenes Leedusse 2018. a juunis ebaseaduslikult, siis lõppes Leedu vastutus rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest Dublini III määruse art 13 lg 1 kohaselt 2019. a juunis. Kuna kaebaja sisenes Eestisse kui teise liikmesriiki viisavabalt, siis vastutab tema rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest Dublini III määruse art 14 lg 1 kohaselt Eesti. Dublini III määrusest ei tulene piirangut, et rahvusvahelise kaitse taotlust ei vaadata sisuliselt läbi põhjusel, et taotleja on varem juba neljal korral ebaõnnestunult varjupaika taotlenud. PPA otsuses on ebaõigesti märgitud Leedu poolt vastutuse tunnustamise kuupäevaks 14.07.2020, sest tegelikult võttis Leedu selle vastutuse juba 2018. a juunis. PPA otsuses märgitud tähtajaks (14.01.2020) ei ole kaebajat võimalik Leedule üle anda ja otsus on ainuüksi sel põhjusel tühine. Kaebajal ei ole Leedus turvaline ja tema tervis on seal ohus. Leedu ametivõimude lohakuse tõttu said Valgevene KGB ametnikud teada, et kaebaja viibis Leedus ja taotles rahvusvahelist kaitset. Kaebajat on Leedus viiel korral füüsiliselt rünnatud ning talle on tekitatud vigastusi ja traumasid. Kaebaja sattus Leedus ka kummalistel asjaoludel liiklusõnnetusse ning tal on alust arvata, et see oli meelega põhjustatud. PPA ei ole arvestanud, et kaebaja on VRKS § 151 lg 1 tähenduses erivajadustega isik, mistõttu tulnuks tema rahvusvahelise kaitse taotlus vaadata läbi kasvõi humaansetel kaalutlustel. Kaebajal on Eestis diagnoositud krooniline Xx (B18.2), mille ravi ei tohi katkestada, lisaks xx (F41.0), xx (F43.1) ja xx (F60.3). Leedus ei ole kaebajale meditsiiniline abi kättesaadav, sest seal tühistatakse pidevalt temale väljastatud ravikindlustuspoliise. Valgevenes oli kaebaja opositsioonis ja sealsed võimud sundisid teda loobuma temale kuuluvast kinnistust Valgevene presidendiga seotud ettevõtte Tapas kasuks. Kaebaja suhtes kasutati piinamist ja sundi ning sellest tekkis kaebajal posttraumaatiline häire.
4.Politsei- ja Piirivalveamet palus 25.09.2020 vastuses jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja seisukoht, et Leedu on minetanud õiguse menetleda tema rahvusvahelise kaitse taotlust, ei ole kooskõlas Dublini III määruses kehtestatud kriteeriumitega vastutava liikmesriigi määramiseks. Leedus toimuva rahvusvahelise kaitse menetluse seaduspärasust hindab Leedu kohus. PPA otsuses sisalduv ilmne ebatäpsus (s.o üleandmise hiliseimaks tähtajaks on 14.02.2021 asemel ekslikult märgitud 14.01.2020) ei mõjuta haldusakti sisu. Vastustaja võib selle haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 59 sätestatud korda järgides parandada. Dublini III määruse art 17 lg 1 ei kohusta liikmesriiki, kes ei ole määruse järgi vastutavaks riigiks, rahvusvahelise kaitse taotlust läbi vaatama (vt Euroopa Kohtu 23.01.2019 otsus nr C-661/17, M.A. jt). PPA ei ole Leedu kohta käiva informatsiooni põhjal tuvastanud ühtegi asjaolu, mis tingiks erandina Dublini III määruse art 17 lg 1 rakendamise. Humaansetel kaalutlustel taotluse läbivaatamist ei tingi üksnes asjaolu, et Leedu on kaebaja arvates menetlenud tema taotlust ebamõistlikult kaua. Dublin III määruse art 13 ei ole asjassepuutuv, sest see reguleerib olukorda, kus rahvusvahelise kaitse taotleja on kolmandast riigist tulles ületanud ebaseaduslikult mõne liikmesriigi piiri ja taotleb seejärel rahvusvahelist kaitset teises liikmesriigis. Praegusel juhul ei ole vaidlust, et kaebaja taotles rahvusvahelist kaitset esmalt Leedus, kus tema taotlus võeti menetlusse ja talle väljastati elamisluba (kehtis kuni 09.09.2020). Kaebaja põgenes Leedust enne lõpliku otsuse tegemist, nagu ta on seda varemgi korduvalt teinud. Kohaldatav ei ole ka Dublini III määruse art 14.
5.Tallinna Halduskohus jättis 07.10.2020 otsusega kaebuse rahuldamata, nõustudes PPA 11.08.2020 otsuse põhjendustega ja pidamata vajalikuks neid korrata (HKMS § 165 lg 2). Puudub õiguslik (vt Dublini III määruse põhjendus 3) ja faktiline alus väitmaks, et Leedu kui 3(9)
3-20-1583 Euroopa Liidu liikmesriik pole turvaline. Leedu on tunnustanud vastutust kaebaja taotluse läbivaatamise eest ja nõustunud tema tagasivõtmisega. Dublini III määruse art 29 lg 1 kohaselt tuleb kaebaja anda Leedule üle hiljemalt 14.01.2021. PPA otsuses on tehtud aastaarvus ilmselge eksimus ning see nähtub ka Leedu migratsiooniameti 14.07.2020 kirjast. Ebatäpsus ei too kaasa haldusakti tühistamist ja PPA võib selle vea HMS § 59 alusel kõrvaldada. Dublini III määruse art 17 lg 1 on kaalutlusõigust võimaldav norm (vt Euroopa Kohtu 23.01.2019 otsus nr C-661/17, M.A. jt) ning vastustaja on õigesti leidnud, et praeguses asjas puuduvad erandlikud asjaolud. Kohaldamisele ei kuulu ka Dublini III määruse art-d 13 ja 14. Kaebaja saabus Euroopa Liitu, ületades esmalt Leedu piiri ning esitas seal rahvusvahelise kaitse taotluse ja sai viibimisõiguse, kuid põgenes enne lõpliku otsuse tegemist. PPA kogutud teabe kohaselt tehakse Leedus rahvusvahelise kaitse taotluse kohta otsus kolme kuu jooksul ja vajaduse korral pikendatakse taotluse läbivaatamist. Kaebaja ei ole viidanud, millisel õiguslikul alusel läheks vastutus taotluse läbivaatamise eest üle teisele liikmesriigile juhul, kui Leedu isegi oleks ületanud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise tähtaegasid. Rahvusvahelise kaitse menetluse lõpule viimine (sh vestlus taotlejaga) ei ole ka objektiivselt võimalik, kui taotleja ei ole menetlejale kättesaadav. PPA kontrollis, et rahvusvahelise kaitse taotlejatele on Leedus tagatud sotsiaalteenuste ja meditsiinilise abi kättesaadavus mitte vähemal määral kui Eestis. Samuti hinnati Leedu ja Valgevene poliitilisi suhteid, mis ei viita kuidagi, et Leedus viibiv varjupaigataotleja võiks olla ohustatud. Kaebaja ei ole tõendanud ühtegi asjaolu, millest tulenevalt peaks Leedu asemel Eesti vastutama tema taotluse läbivaatamise eest Dublini III määruse art 3 lg 2 teise lõigu kohaselt (vt Euroopa Kohtu 19.03.2019 otsus kohtuasjas C163/17, Jawo, p-d 87–88, 92, 95). Kaebaja väited meditsiiniabi mittetagamisest on paljasõnalised ja ei ole PPA käsitletud teabe põhjal eluliselt usutavad. Kaebaja esitatud ambulatoorsest epikriisist nähtub, et talle osutati Leedus ravi seoses vaimse tervisega. Isegi kui eeldada, et kaebaja vajas püsivat ravikuuri, katkestas ta selle Leedust lahkudes ise. Pole mõistlikku põhjust arvata, et Xx ravi ei oleks kaebajale Leedus kättesaadav ega tagatud. Meediakajastuste põhjal toetab Euroopa Liidu liikmesriikidest just Leedu kõige rohkem Valgevene opositsioonilise liikumise eesmärke ja on andnud kaitset mitmetele opositsiooni aktivistidele. Seda konteksti arvestades on kaebaja väide Valgevene KGB külastusest Leedu varjupaigakeskusesse ilmselge väljamõeldis. Kuna kaebaja on mitmel korral ebaõnnestunult taotlenud Euroopa Liidus rahvusvahelist kaitset, on tema näol tegu ilmselgelt ebausaldusväärse isikuga, kelle eesmärk on kas venitada taotluse menetlemist või saavutada mingi muu üksnes temale endale tajutav eesmärk. Asja materjalidest ei nähtu ainsatki eluliselt usutavat kaebaja väidet, mis annaks aluse kahelda PPA otsuses jätta taotlus sisuliselt läbi vaatamata põhjusel, et selle menetlemise eest vastutab teine EL-i liikmesriik. Kaebaja viide VRKS §-le 151 ei ole asjakohane, sest tema taotlust ei menetletud sisuliselt (st ei analüüsitud tema selgitusi rahvusvahelise kaitse vajaduse kohta). Samas oli kaebajale ka nn Dublini menetluses ärakuulamisel tagatud tõlgi abi ja kõigile kinnipidamiskeskuses viibivatele isikutele on lisaks tagatud meditsiiniabi.
6.XX esitas Tallinna Halduskohtule 08.10.2020 esialgse õiguskaitse taotluse PPA 11.08.2020 otsuse kehtivuse peatamiseks. Tallinna Halduskohus jättis 09.10.2020 määrusega XXi esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata ning Tallinna Ringkonnakohus jättis 22.10.2020 määrusega rahuldamata XXi määruskaebuse halduskohtu määruse peale. XX anti Leedu Vabariigile üle 21.10.2020.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4(9)
3-20-1583
7.XX palub 06.11.2020 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada tema kaebus. Halduskohus ei ole analüüsinud apellandi seisukohti, et vastustaja pidi tema rahvusvahelise kaitse taotluse vaatama läbi sisuliselt. Kuna apellant taotles Leedus rahvusvahelist kaitset 2018. a juunis, siis pidanuks selles asjas otsus olema tehtud 2018. a septembris ja isegi pikendamise korral hiljemalt 2018. a detsembris (ning üleminekusätteid arvestades kas 01.07.2019 või hiljemalt 31.12.2019). PPA 11.08.2020 otsuses ei ole viidatud, et Leedu oleks seniajani apellandi taotlust lahendanud. Seetõttu on Leedu minetanud oma õiguse lahendada apellandi rahvusvahelise kaitse taotlus. Kuna apellant oli Leedu ametivõimude viivituse tõttu sunnitud taotlema rahvusvahelist kaitset Eestis, siis on põhjendamatu väita, et hoopis apellant tegeleb viivitamisega. Halduskohus leidis ebaõigesti, et Leedu on turvaline riik. Apellant on selgitanud, et abistas raadiot Svoboda ning seetõttu hakkasid Valgevene ametivõimud teda kiusama. Leedus ei ole apellandil turvaline, sest koostöö raames Leedu varjupaigataotlejate keskuses viibinud Valgevene KGB ametnikud on teda seal näinud. Praeguses asjas esineb alus Dublini III määruse art 17 lg-s 1 nimetatud erandi kohaldamiseks, sest apellandil on õigus efektiivsele ja õiglasele haldusmenetlusele (vt Dublini III määruse põhjendused 4 ja 5), kuid teine liikmesriik ei ole pika aja jooksul tema taotlust sisuliselt lahendanud. On ilmne, et kui liikmesriik ei tee pika aja jooksul otsust rahvusvahelise kaitse taotluse kohta, ei vasta selles liikmesriigis toimuv menetlus Dublini III määruse nõuetele. Ekslik on ka järeldus, et Dublini III määruse art 13 ei ole praeguses asja kohaldatav, sest apellant on tulnud kolmandast riigist (Valgevene), ületanud maismaa kaudu Eesti piiri ja taotles siin rahvusvahelist kaitset. Leedust oli apellant sunnitud lahkuma, sest tema elu ja tervis sattusid seal ohtu. Leedu vastutus apellandi taotluse läbivaatamise eest lõppes Dublini III määruse art 13 lg 1 kohaselt hiljemalt 2019. a juunis ning kuna apellant sisenes viisavabalt Eestisse kui teise liikmesriiki, siis tekkis Dublini III määruse art 14 lg 1 järgi Eestil kohustus vaadata tema taotlus sisuliselt läbi. Apellandile ei tagatud Leedus meditsiiniabi kättesaadavust, sest talle väljastatud ravikindlustuspoliise tühistati pidevalt. Vastustaja ei ole seda ümber lükanud. Kuna apellant on Leedus tunnistatud erivajadustega isikuks VRKS § 151 lg 1 tähenduses ja temale määrati Eestis ravi, mida ei tohi katkestada, siis pidanuks PPA vaatama apellandi taotluse sisuliselt läbi.
8.Politsei- ja Piirivalveamet vaidleb 09.12.2020 vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub see jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Leedu tunnustas 14.07.2020 oma vastutust apellandi taotluse läbivaatamise eest ja nõustus tema tagasivõtmisega, mis toimus 21.10.2020. Apellant ei ole viidanud, millisel õiguslikul alusel läheb vastutus üle teisele liikmesriigile, kui Leedu isegi oleks ületanud rahvusvahelise kaitse taotluse menetlustähtaegu. Tuleb arvestada, et rahvusvahelise kaitse taotlust ei saa menetleda, kui taotleja pole kättesaadav. Apellant esitas Leedus taotluse 15.06.2018 ja EURODAC-i andmetel taotles ta juba 07.08.2018 rahvusvahelist kaitset Austrias. Halduskohus ei ole jätnud väidet Valgevene KGB ametnike külastusest Leedu varjupaigataotlejate keskusesse tähelepanuta, vaid ei pidanud seda Leedu ja Valgevene poliitilisi suhteid arvestades usutavaks. Dublini III määruse art 17 lg-s 1 sätestatud erandi kohaldamiseks ei olnud alust. Leedus toimunud menetluse pikenemine oli tingitud apellandi põgenemisest. Dublini III määruse art-d 13 ja 14 ei ole praeguses asjas kohaldatavad. Määruse üks eesmärke on ka vältida rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitamist ja nn asylum shopping’ut. Paljasõnalised ja ebausutavad on väited, et apellandile ei olnud vajalik ravi Leedus kättesaadav. VRKS § 151 ei ole asjakohane, sest apellandi taotlust ei menetletud sisuliselt. Apellandile on olnud tagatud meditsiiniline abi ning temale Eestis määratud tablettide ravikuur ei katkenud, sest apellandile anti tabletid Leetu kaasa.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5(9)
3-20-1583
9.Ringkonnakohus leiab, et XXi apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
10.VRKS § 21 lg 1 p 6 näeb ette, et rahvusvahelise kaitse taotlus jäetakse sisuliselt läbi vaatamata, kui Dublini III määruse järgi vastutab selle läbivaatamise eest muu riik. VRKS § 21 lg 2 kohaselt lõpetatakse rahvusvahelise kaitse menetlus sel juhul taotluse tagasilükkamise otsusega ning PPA ei pea seejuures hindama, kas taotleja vastab rahvusvahelise kaitse saamise nõuetele. PPA jättis 11.08.2020 otsusega nr 7002010080-1 XXi rahvusvahelise kaitse taotluse VRKS § 21 lg 1 p 6 alusel läbi vaatamata ja lükkas selle VRKS § 21 lg 2 alusel tagasi, sest taotluse läbivaatamise eest vastutab Dublini III määruse art 18 lg 1 p c järgi Leedu. PPA 11.08.2020 otsus on Dublini III määruse art 26 lg 1 tähenduses üleandmisotsus, millega palve esitanud liikmesriik (Eesti) teavitas rahvusvahelise kaitse taotlejat (apellanti) otsusest jätta tema taotlus läbi vaatamata ja anda ta üle Leedule kui vastutavale liikmesriigile (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 22.10.2020 määrus nr 3-20-1583, p 11; 09.10.2020 määrus nr 3-20-1232, p 15.1). Vaidlust ei ole selles, et Leedu nõustus 14.07.2020 apellandi tagasi võtma ja apellant anti 21.10.2020 Leedule üle.
11.Dublini III määruse art 27 lg-st 1 tulenevalt peab rahvusvahelise kaitse taotlejale olema tagatud võimalus üleandmisotsust vaidlustada ning see peab hõlmama nii Dublini III määruse kohaldamise kui ka selle liikmesriigi faktilise ja õigusliku olukorra hindamist, kuhu taotleja üle antakse (vt määruse põhjendus 19). Küll aga ei saa taotleja üleandmisotsuse vaidlustamisel tugineda Dublini III määruse nendele sätetele, mis ei ole tema olukorra suhtes kohaldatavad (vt Euroopa Kohtu 02.04.2019 otsus liidetud kohtuasjades C-582/17 ja C-583/17, H. ja R., p-d 39 ja 43).
12.PPA algatas Dublini III määruse art 23 lg 1 alusel Leedule 07.07.2020 tagasivõtmispalve esitamisega tagasivõtmismenetluse (Dublini III määruse art-d 23–25), mida kohaldatakse määruse art 18 lg 1 p-des b–d või art 20 lg-s 5 nimetatud isikute suhtes (vt C-582/17 ja C583/17, H. ja R., p-d 46–52 ja 65–66; Euroopa Kohtu 25.01.2018 otsus kohtuasjas C-360/16, Hasan, p-d 42–44). Tagasivõtmispalve kohaselt vastab apellant Dublini III määruse art 18 lg 1 p-s c nimetatud isiku tunnustele ehk tegemist on kolmanda riigi kodanikuga, kes on läbivaatamise käigus taotluse tagasi võtnud ja esitanud taotluse mõnes muus liikmesriigis. PPA märkis tagasivõtmispalves (p 12), et tal puuduvad andmed, kas Leedus 15.06.2018 esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus on lahendatud või mitte, ning täpsustas, et EURODAC-i andmetel lahkus apellant Dublini süsteemi alalt 10.11.2017 ning taotles pärast seda rahvusvahelist kaitset 15.06.2018 Leedus ja uuesti 07.08.2018 Austrias.
13.Erinevalt vastuvõtmismenetlusest (vt Dublini III määruse art-d 21 ja 22) ei tuvasta tagasivõtmispalve esitanud liikmesriik, kas palve saajaks olev liikmesriik on vastutav rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest Dublini III määruse 3. peatükis kehtestatud vastutuskriteeriumite kohaselt, vaid palve esitanud liikmesriik peab kontrollima vaid seda, et palve saajaks olev liikmesriik vastaks määruse art 20 lg-s 5 või art 18 lg 1 p-des b–d sätestatud tingimustele. Dublini III määruse art 18 lg 1 p-de b–d kohaldamisel on vastutus taotluse läbivaatamise eest juba tuvastatud ning tagasivõtmismenetluses ei ole määruse 3. peatükis sätestatud vastutuskriteeriumid asjasse puutuvad (vt C-582/17 ja C-583/17, H. ja R., p-d 57– 71). Tagasivõtmispalve esitanud liikmesriik ei saa kontrollida, kas palve saajaks olev liikmesriik on vastutavaks liikmesriigiks Dublini III määruse 3. peatüki vastutuskriteeriumite kohaselt, sest määruse art 18 lg 1 p-des b–d ette nähtud juhtudel tähendaks see, et teise liikmesriigi pädevad asutused võiksid uuesti sisuliselt läbi vaadata järelduse, millele omaenda vastutuse osas jõudsid esimese liikmesriigi pädevad asutused. Kui Dublini III määruse kohaldamine ja rahvusvahelise kaitse menetluse tegelik kättesaadavus on juba tagatud, 6(9)
3-20-1583 kahjustaks vastutava liikmesriigi määramise menetluse tulemuse (korduv) läbivaatamine ka rahvusvahelise kaitse taotluste kiire menetlemise eesmärki (vt C-582/17 ja C-583/17, H. ja R., p-d 72–80).
14.Eeltoodust tulenevalt on apellandi viited Dublini III määruse 3. peatükis sisalduvatele art-tele 13 ja 14 asjasse puutumatud. Olukorras, kus Leedu tunnistas 14.07.2020 oma vastutust apellandi taotluse läbivaatamise eest ja nõustus ta tagasi võtma, samuti nähtub apellandi enda edastatud Vilniuse rajooni jaoskonnakohtu 05.03.2020 otsusest, et Leedu migratsiooniameti 18.06.2018 otsusega nr 15/6-12 alustati tema rahvusvahelise kaitse taotluse sisulist menetlust, on täidetud Dublini III määruse art 18 lg 1 p-de b–d kohaldamise esmane eeldus ehk vastutava liikmesriigi määramise menetlus on Leedus läbitud ning Leedu on tunnistanud oma vastutust taotluse läbivaatamise eest ja alustanud taotluse läbivaatamist kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.06.2013 direktiiviga 2013/32/EL. PPA-l ei olnud alust Leedu ametivõimude seda otsust ümber hinnata, mh aspektist, kas Leedu vastutus võis olla Dublini III määruse kohaselt lõppenud. Tagasivõtmispalvele esitatud 14.07.2020 vastusest nähtuvalt lahkus apellant Leedust enne, kui tema rahvusvahelise kaitse taotluse kohta jõuti otsus teha.
15.Dublini III määruse art 18 lg 1 p-d b–d käsitlevad olukordi, kus isik on esitanud ühes liikmesriigis rahvusvahelise kaitse taotluse ja see on läbivaatamisel (punkt b), isik on läbivaatamisel oleva taotluse tagasi võtnud (punkt c) või isiku taotlus on jäetud rahuldamata (punkt d) ning samas esitab uue rahvusvahelise kaitse taotluse mõnes muus liikmesriigis või viibib elamisloata mõne muu liikmesriigi territooriumil. Apellandi tagasivõtmisel on tuginetud Dublini III määruse art 18 lg 1 p-le c, kuid puuduvad andmed, et XX oleks Leedus 15.06.2018 esitatud taotluse otseselt või kaudselt tagasi võtnud või sellest loobunud või oleks tema taotluse menetlemine lõpetatud (vt direktiivi 2013/32/EL art-d 27 ja 28). Kuigi direktiivi 2013/32/EL art 28 lg 1 p-i b kohaselt võib liikmesriik eeldada, et taotleja on oma rahvusvahelise kaitse taotluse kaudselt tagasi võtnud või sellest loobunud mh juhul, kui taotleja on varjab end või on oma elukohast loata lahkunud ja ei ole mõistliku aja jooksul pädeva ametiasutusega ühendust võtnud, ei saa apellandi Leedust lahkumist automaatselt hinnata rahvusvahelise taotluse tagasivõtmiseks Dublini III määruse art 18 lg 1 p-i c tähenduses, sest vastasel korral muutuks määruse art 18 lg 1 p b sisutuks. Nimelt on mõlemal juhul eelduseks, et isik on esitanud uue taotluse või viibib elamisloata mõnes muus liikmesriigis ehk on esimesest liikmesriigist lahkunud. Seega olnuks praegusel juhul kohasem esitada tagasivõtmispalve Dublini III määruse art 18 lg 1 p-i b alusel. Eeltoodu ei anna siiski alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks, sest PPA eksimus ei saanud muuta menetluse lõpptulemust.
16.Dublini III määruse art 17 lg 1 on vabatahtlikkuse alusel kohaldatav säte, mis võimaldab igal liikmesriigil iseseisvalt, poliitilistest, inimlikest või praktilistest kaalutlustest lähtudes otsustada rahvusvahelise kaitse taotlus läbi vaadata isegi juhul, kui ta ei ole selle eest määruses sätestatud kriteeriumite kohaselt vastutav (vt Euroopa Kohtu 23.01.2019 otsus kohtuasjas C661/17, M.A. jt, p 58). Dublini III määruse põhjenduse 3 kohaselt peetakse kõiki EL-i liikmesriike, kes järgivad tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet, kolmandate riikide kodanikele turvalisteks riikides, ilma et see mõjutaks määruses sätestatud vastutuskriteeriume. Dublini süsteem põhineb vastastikusel usaldusel ning seega tuleb eeldada, et igas liikmesriigis toimub rahvusvahelise kaitse taotluste menetlemine kooskõlas EL-i põhiõiguste harta, Genfi 1951. a pagulasseisundi konventsiooni ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni nõuetega. Kõnealune eeldus ei ole siiski ümberlükkamatu, vaid liikmesriik ei tohi rahvusvahelise kaitse taotlejat anda üle vastutavale liikmesriigile, kui talle ei saa olla teadmata, et selle liikmesriigi varjupaigamenetluses ja taotlejate vastuvõtutingimustes esinevad eriti olulised süsteemsed puudused kujutavad endast kaalukaid ja tõendatud asjaolusid, mis annavad alust arvata, et taotlejal tekib reaalne oht saada koheldud ebainimlikult või alandavalt 7(9)
3-20-1583 harta art 4 tähenduses. Näiteks kui täielikult riigi abist sõltuv isik satuks enda tahtest ja isiklikest valikutest olenemata nii äärmuslikku materiaalsesse puudusse, et tal ei oleks võimalik rahuldada oma kõige esmasemaid vajadusi (eelkõige toit, pesemine ja majutus) ning mis kahjustaks tema füüsilist või vaimset tervist või asetaks ta inimväärikust alandavasse olukorda (vt Euroopa Kohtu 19.03.2019 otsus kohtuasjas C-163/17, Jawo, p-d 82–93).
17.Leedu faktilist ja õiguslikku olukorda ning Dublini III määruse art 17 lg 1 kohaldamist puudutavas osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki üle korrata (HKMS § 201 lg 4). PPA 11.08.2020 otsuses (p 7.1) on analüüsitud rahvusvahelise kaitse taotlejatele Leedus võimaldatavaid teenuseid ja leitud, et nende tase on võrreldav Eestis pakutavate teenustega. Apellandi väide Leedus vajalikust meditsiinilisest abist ilmajäämisest on ebausutav. Seejuures märkis apellant 20.07.2020 vestlusel (p 27), et kuigi ta olevat haiglast ravikindlustuse puudumise tõttu välja kirjutatud, siis hiljem uurides selgus, et tema ravikindlustus siiski kehtis. Seega võis tegemist olla üksnes eksitusega. PPA kinnitusel on apellandile Eestis määratud ravimid antud talle Leetu kaasa, et ta saaks vajalikku ravi jätkata. Järelikult on vastustaja arvestanud ka apellandi võimalike erivajadustega VRKS § 151 lg 1 tähenduses. Ringkonnakohus märgib siiski, et ei nõustu PPA ja halduskohtuga selles, et VRKS § 151 lg 1 on kohaldatav üksnes rahvusvahelise kaitse taotluse sisulisel läbivaatamisel. Sätte eesmärk on tagada erivajadustega isikutele nende erivajadustele vastav tugi kogu menetluse kestel ehk taotluse esitamisest kuni selle kohta otsuse (sh üleandmisotsuse) tegemiseni (vt ka Riigikogu XII koosseisu 81 SE seletuskiri, lk-d 2 ja 18–19).
18.Apellandi 20.07.2020 vestlusel (p 27) esitatud väide, et Leedu ametivõimud ei soovi tema rahvusvahelise kaitse taotlust sisuliselt menetleda, hoidmaks häid suhteid Valgevenega, ei ole Leedu kohta käivat informatsiooni arvestades usutav. Leedu on avaldanud pidevalt toetust Valgevene opositsioonile ja mõistnud hukka Valgevene ametivõimude tegevust ning andnud rahvusvahelist kaitset mitmetele (sh kõrge profiiliga) Valgevene poliitilistele põgenikele. Ehkki ringkonnakohus ei pea ilmselgelt võimatuks, et apellant võis Leedu varjupaigakeskuses viibides kohata Valgevene julgeolekuasutuste töötajaid, kes võisid seal viibida Leedu ametivõimude teadmata, siis isegi juhul, kui Valgevene võimud peaksid olema teadlikud apellandi Leedus viibimisest ja seal rahvusvahelise kaitse taotlemisest, ei ole apellant usutavalt põhistanud, et Valgevene ametiisikud võiksid talle Leedus viibides ohtu kujutada või tal puuduks võimalus saada nende eest Leedult kaitset. Ka apellandi 20.07.2020 vestlusel (p 27) esitatud väide selle kohta, et temaga Leedus 16.02.2020 toimunud liiklusõnnetuse asjaolud olid kummalised, ei ole kuidagi seostatav kahtlusega, et Valgevene KGB ametiisikud võiksid teda Leedus ohustada. Lisaks tuleb arvestada, et Vilniuse rajooni jaoskonnakohtu 05.03.2020 otsusest nähtuvalt juhtis apellant 16.02.2020 avariisse sattudes sõidukit alkoholijoobes, mistõttu ei pruugi tema hinnang juhtumi asjaoludele olla adekvaatne.
19.Ainuüksi argument, et apellandi hinnangul on tema rahvusvahelise kaitse taotlust Leedus menetletud ebamõistlikult pikka aega, ei ole selliseks erandlikuks asjaoluks, mis võiks anda alust PPA kohustamiseks vaadata apellandi taotlus Dublini III määruse art 17 lg 1 järgi sisuliselt läbi. Kuna apellant on Leedus toimuva menetluse kestel kahel korral riigist lahkunud (esitas Leedus 15.06.2018 taotluse ja lahkus 22.07.2018 Austriasse, kust liikus edasi Šveitsi ja saadeti sealt Dublini menetlusega 24.04.2019 tagasi Leetu, kust omakorda saabus 27.06.2020 Eestisse), siis on tõenäoline, et taotluse lahendamise viibimine on olnud suurel määral tingitud tema enda tegevusest. Kokkuvõtlikult ei ole põhjust järeldada, et Leedu rahvusvahelise kaitse menetluses või taotlejate vastuvõtutingimustes esineksid sellised süsteemsed puudused, mis annaksid alust arvata, et apellanti võiks Leedus ähvardada reaalne ebainimliku või alandava kohtlemise oht.
8(9)
3-20-1583
20.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 4 alusel jääb XXi apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 07.10.2020 otsuse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus muudab osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
21.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Tallinna Halduskohtu 17.09.2020 määruse ja menetlusabi jätkuvuse põhimõtte (HKMS § 114 lg 2) alusel oli XX apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest. Tallinna Halduskohtu 18.08.2020 määrusega nr 3-20-1529 on XXile antud PPA 11.08.2020 otsuse nr 7002010080-1 vaidlustamiseks riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Apellanti on apellatsiooniastmes esindanud riigi õigusabi korras määratud advokaat. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad menetlusabi kulud HKMS § 108 lg 1 ja § 118 lg 3 alusel riigi kanda. Apellandi muud võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. PPA ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. Riigi õigusabi osutaja tasutaotluse lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega.
(allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.