Oliver Kask (eesistuja), Maret Altnurme ja Monika Laatsit
Määruse tegemise aeg ja koht
14. detsember 2020, Tallinn
Haldusasja number
Menetlusosalised
3-20-1943 Politsei- ja Piirivalveameti taotlus XX kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks loa saamiseks Taotluse esitaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Katri Bergmann Puudutatud isik – XX, riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 9. oktoobri 2020. a määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Haldusasi
RESOLUTSIOON
1.Võtta XX määruskaebus Tallinna Halduskohtu 9. oktoobri 2020. a määruse peale haldusasjas nr 3-20-1943 menetlusse.
2.Jätta XX määruskaebus rahuldamata.
3.Muuta Tallinna Halduskohtu 9. oktoobri 2020. a määrust haldusasjas nr 3-20-1943 ja lubada Politsei- ja Piirivalveametil XX kinnipidamiskeskuses kinni pidada kuni välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse § 361 lg-s 2 sätestatud aluste äralangemiseni, kuid mitte kauem kui 18. novembrini 2020 (k.a).
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse punktide 2–3 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5). Muus osas ei ole määrus edasikaevatav (HKMS § 235 lg 1).
1.Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Põhja prefektuuri politseiametnikud pidasid 28.06.2020 Tallinnas 48 tunniks kinni Valgevene kodaniku XX (sündinud XX.XX.XXXX) ja toimetasid ta kainenemisele. Isik oli PPA hinnangul joobes, käitus ebaadekvaatselt ega allunud teda kontrollinud politseiametnike korraldustele. Šveits on isiku suhtes kohaldanud sissesõidukeelu Schengeni alale ajavahemikuks 19.06.2019 kuni 18.06.2022. Isikul on kehtiv luba viibimiseks Leedus kuni 09.09.2020.
3-20-1943
2.XX esitas 28.06.2020 Eestis rahvusvahelise kaitse taotluse nr 7002010080-1. Isiku sõrmejälgede kontrollimisel Eurodacist selgus, et isik on viimase kuue aasta jooksul taotlenud rahvusvahelist kaitset kokku neljal korral: Austrias 16.12.2014, 19.10.2017 ja 07.08.2018 ning Leedus 15.06.2018. Ühtegi senist rahvusvahelise kaitse taotlust ei ole rahuldatud. Austriast on isik välja saadetud 10.11.2017. Isik avaldas, et ei soovi minna tagasi Leetu, vaid soovib rahvusvahelist kaitset Eestis. XX väidab, et tal on Leedus elukaaslane.
3.PPA esitas 28.06.2020 Tallinna Halduskohtule taotluse XX kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kaheks kuuks välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 362 lg 2 alusel, sest esineb VRKS § 361 lg 2 p-s 4 nimetatud kinnipidamise alus.
4.Tallinna Halduskohtu 29.06.2020 määrusega asjas nr 3-20-1232 rahuldati PPA taotlus ja anti luba isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks, s.o kuni 29.08.2020.
5.Leedu Vabariik rahuldas 14.07.2020 kirjaga nr 15.6-7/47-2 Eesti Vabariigi palve XX tagasivõtmise kohta Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 604/2013 (Dublini III määruse) artikli 18 lg 1 alapunkti c alusel.
6.XX esitas 08.07.2020 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse (täiendatud 17.07.2020) Tallinna Halduskohtu 29.06.2020 määruse peale asjas nr 3-20-1232. Tallinna Ringkonnakohtu 21.08.2020 määrusega jäeti määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 29.06.2020 määrus muutmata. Riigikohus jättis 24.11.2020 määruskaebuse ringkonnakohtu määruse peale menetlusse võtmata.
7.PPA otsustas 11.08.2020 jätta VRKS § 21 lg 1 p 6 alusel XX rahvusvahelise kaitse taotluse läbi vaatamata, kuna Dublini III määruse art 18 lg 1 alapunkti c järgi vastutab taotluse läbivaatamise eest Leedu Vabariik, ning tegi VRKS § 21 lg 2 alusel otsuse taotluse tagasilükkamise kohta ja kohustas taotlejat lahkuma taotluse läbivaatamise eest vastutavasse riiki, st Leedu Vabariiki.
8.PPA esitas 25.08.2020 Tallinna Halduskohtule taotluse XX kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks nelja kuu võrra.
9.Tallinna Halduskohtu 26.08.2020 määrusega asjas nr 3-20-1232 rahuldati PPA taotlus ja anti PPA-le luba XX kinnipidamiskeskuses kinnipidamistähtaja pikendamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui neljaks kuuks.
10.XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 11.08.2020 otsuse nr 7002010080-1 tühistamiseks ja PPA kohustamiseks taotluse uueks läbivaatamiseks. Kaebus jäeti Tallinna Halduskohtu 07.10.2020 otsusega asjas nr 3-20-1583 rahuldamata.
11.XX peeti 07.10.2020.2020 48 tunniks kinni väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 15 lg 1, § 19 lg 1 ja § 15 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel.
12.PPA esitas 07.10.2020 Tallinna Halduskohtule taotluse loa saamiseks XX kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks VSS § 23 lg 1 alusel kuni kaheks kuuks, sest esineb VSS § 15 lg-s 1 nimetatud põhimõte ja VSS § 15 lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud isiku kinnipidamise alused. 2(9)
3-20-1943 XX-l puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks. Isikule on tehtud ettekirjutus Eestist lahkumiseks, mis kuulub sundtäitmisele alates 05.12.2019. Esineb VSS § 15 lg 2 p-s 1 sätestatud kinnipidamise alus. Isik saabus Eesti Vabariiki ebaseaduslikult, ületades selleks Eesti Vabariigi ja Läti Vabariigi vahelist kontrolljoont. Isik ei omanud seaduslikku alust Eestis viibimiseks (VSS § 68 p 8). Väidetavalt olevat isik saabunud 27.06.2020 Leedust Eestisse tuttava autoga läbi Ikla piiripunkti. 28.06.2020 viibis isik Tallinnas joobnud olekus ning ebaadekvaatses seisundis ega allunud politseiametnike korraldustele. Isik toimetati kainenemisele. XX ebaseaduslik Eestisse sisenemine viitab asjaolule, et ta on valmis õigusrikkumiste toimepanemiseks ja puudub põhjus arvata, et ta väldib sarnast käitumist tulevikus. Põgenemisohule viitab lisaks rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine, et vältida enda tagasisaatmist Leedu Vabariiki. Isik võib asuda ennast varjama ka Eestis ega pruugi olla väljasaatmismenetluse lõpuni PPA-le kättesaadav. XX on viimase kuue aasta jooksul taotlenud rahvusvahelist kaitset kokku neljal korral. Leedus sai ta asüüli taotlemise ajaks elamisloa, millega võis viibida ainult Leedus. Isik ei ole oodanud ära menetluste lõplikke otsuseid, vaid alati enne menetlevast riigist põgenenud (VSS § 68 p 9). Šveits on isiku suhtes kohaldanud sissesõidukeeldu Schengeni alale 19.06.2019 kuni 18.06.2022. Seega pidi isik olema teadlik reisipiirangutest. XX on 20.07.2020 läbi viidud vestluse käigus andnud selgelt mõista, et ei soovi enda tagasisaatmist Leedusse Dublini III määruse alusel. Põgenemisohtu suurendab asjaolu, et isiku rahvusvahelise kaitse taotlus jäeti läbi vaatamata (VRKS § 21 lg 1 p 6). Seetõttu ei pruugi XX olla motiveeritud jääma leebemate järelevalvemeetmete kohaldamisel Eestisse. Põgenemisohu korral ei tagaks leebemate järelevalvemeetmete rakendamine soovitud eesmärki ka juhul, kui PPA kohaldaks isiku suhtes mitut erinevat meedet samaaegselt. Isiku kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine ei ole vastuolus isiku turvalisuse ja tervisekaalutlustega ega ebaproportsionaalne taotletava eesmärgi suhtes. Praeguseks ajaks on isik kinnipidamiskeskuses viibinud VRKS alusel ca 3 kuud.
13.Tallinna Halduskohtu 09.10.2020 määrusega anti luba XX kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 09.12.2020 (k.a). Põhjendatud on PPA kahtlus, et isik võib põgeneda. XX saabus Eestisse ebaseaduslikult (VSS § 68 p 8) ega ole saanud luba või õigust Eestis viibida. Kuna XX-l puuduvad Eestis elu- ja töökoht, sotsiaalsed sidemed ja piisavad elatusvahendid, võib ta siit lahkuda teise riiki. XX on viimase kuue aasta jooksul taotlenud rahvusvahelist kaitset kokku neljal korral. Leedus sai isik asüüli taotlemise ajaks elamisloa, millega võis viibida ainult Leedus. Isik ei ole oodanud ära menetluste lõplikke otsuseid, vaid enne seda riigist põgenenud (VSS § 68 p 9). Šveits on kohaldanud isiku suhtes sissesõidukeelu Schengeni alale. Puudutatud isik selgitas, et läks Šveitsi eesmärgiga seadustada enda viibimine Schengeni alal koos tolleaegse abikaasa ja vastsündinud lapsega, kuid seda tal ei võimaldatud. Ta pidi olema teadlik reisipiirangutest ja viibimiskoha kohustusest. Seega puudub PPA-l alus arvata, et XX järgib seekord järelevalvemeetmeid ja on PPA-le kättesaadav. XX varjupaigataotlused on seni jäetud rahuldamata. Põhjendamatute taotluste esitamine näitab soovi takistada enda väljasaatmist.
3(9)
3-20-1943 XX on 20.07.2020 vestluse käigus andnud selgelt mõista, et ei soovi enda tagasisaatmist Leetu. Sama selgitas isik halduskohtu istungil. Põgenemisohtu võib vähendada XX pooleliolev ravikuur, kuid ravikuur põgenemisohtu ei välista. PPA esindaja kinnitas halduskohtu istungil, et Euroopa Liidus jätkatakse teises riigis pooleli jäänud ravi. Põgenemisohu tõttu ei oleks leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine tõhus, sest võimalikku ebaseaduslikku piiriületust ning võimalust, et isik võib end siseriiklikult hakata ametivõimude eest varjama, saab takistada vaid isiku liikumisvabaduse piiramisega (vt Riigikohtu 29.01.2015 määrus asjas nr 3-3-1-48-14, p 17). Seega on XX kinnipidamiskeskusesse paigutamine proportsionaalne abinõu. Väljasaatmine Leetu ei ole perspektiivitu.
MENETLUSOSALISE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
14.XX palub 22.10.2020 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 09.10.2020 määrus ja teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata ning vabastada ta viivitamatult kinnipidamiskeskusest. Määruskaebuse esitaja ei soovi menetluse ajal lahkuda teise riiki. XX märkis ka kohtuistungil, et tema huvides on Eestis temale määratud ravi lõpetada ning tema sooviks Eestis rahvusvahelist kaitset taotleda. Usalduse puudumine ei saa olla VSS ega VRKS alusel isiku kinnipidamise alus (Riigikohtu 19.06.2019 määrus asjas nr 3-19-415, p 9). Kuigi VSS § 68 kohaselt käsitatakse põgenemisohuna mh seda, kui esineb normis nimetatud asjaolu, ei saa põgenemisohu tuvastamisel lähtuda ainult viidatud sättes loetletud alustest. Põgenemisohtu tuleb hinnata konkreetsest isikust ja olukorrast lähtudes (vt ka Riigikohtu 31.05.2017 määrus asjas nr 3-3-193-16, p 13 ja 19.06.2019 määrus asjas nr 3-19-415, p 11). Euroopa Komisjoni 16.11.2017 soovituses (EL) 2017/2338 märgitakse, et põgenemisohtu ei saa automaatselt eeldada. Sageli eeldab ohu tuvastamine mitme kriteeriumi täitmist. Vältida tuleb automaatseid järeldusi. Vastustaja ja halduskohus ei ole isiku põgenemise ohtu kohaselt hinnanud. Põgenemisoht peab olema objektiivne, mitte sõltuv haldusorgani subjektiivsest hinnangust. Isik on korduvalt märkinud, et Leedus jäeti tema ravimine pooleli. XX ei soovi Leetu tagasi pöörduda. Vastustaja ega halduskohus ei ole sellega arvestanud. Isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamine on ebaproportsionaalne (vt Riigikohtu 16.06.2017 määrus asjas nr 3-3-1-24-17, p 13).
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
I
15.Määruskaebus tuleb võtta halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 204 lg-le 1 ja § 207 lg-le 1 tuginedes menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
4(9)
3-20-1943
16.PPA pidas XX kinni 28.06.2020. Isik esitas samal päeval Eestis rahvusvahelise kaitse taotluse nr 7002010080-1. Leedu Vabariik rahuldas 14.07.2020 kirjaga nr 15.6-7/47-2 Eesti Vabariigi palve XX tagasivõtmise kohta Dublini III määruse art 18 lg 1 alapunkti c alusel. PPA otsustas 11.08.2020 jätta VRKS § 21 lg 1 p 6 alusel XX rahvusvahelise kaitse taotluse läbi vaatamata, kuna Dublini III määruse art 18 lg 1 alapunkti c järgi vastutab taotluse läbivaatamise eest Leedu Vabariik, ning tegi VRKS § 21 lg 2 alusel otsuse taotluse tagasilükkamise kohta ja kohustas taotlejat lahkuma taotluse läbivaatamise eest vastutavasse riiki, st Leedu Vabariiki. XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 11.08.2020 otsuse nr 7002010080-1 tühistamiseks ja PPA kohustamiseks taotluse uueks läbivaatamiseks. Kaebus jäeti Tallinna Halduskohtu 07.10.2020 otsusega asjas nr 3-20-1583 rahuldamata. Vaidlus on pooleli apellatsiooniastmes.
17.Ringkonnakohus selgitas 09.10.2020 määruse asjas nr 3-20-1232 p-s 15.1, et PPA 11.08.2020 otsust nr 7002010080-1 tuleb käsitada Dublini III määruse art 26 lg 1 mõttes üleandmisotsusena, kuna Leedu Vabariik oli nõus isiku tagasi võtma ning PPA jättis sellel põhjusel isiku rahvusvahelise kaitse taotluse läbi vaatamata. Ringkonnakohus märkis sama lahendi p-des 15.2 ja 15.3, et kui isik on Dublini III määruse art 28 kohaselt kinni peetud, siis selle isiku üleandmine palve esitanud liikmesriigilt vastutavale liikmesriigile toimub esimesel reaalsel võimalusel ja hiljemalt kuue nädala jooksul ajast, mil teine liikmesriik rahuldas kaudselt või otseselt palve asjaomane isik vastu või tagasi võtta, või ajast, mil vaidlustamise või läbivaatamise peatav toime vastavalt Dublini III määruse art 27 lg-le 3 lõpeb. Kui isik vaidlustab üleandmisotsuse, peab riigisiseses õiguses olema ette nähtud, et isikul oleks õigus jääda asjaomasesse liikmesriiki, kuni selguvad vaidlustamise tulemused, või üleandmise menetlus peatub või isikule on ette nähtud õigus taotleda üleandmisotsuse täideviimise peatamist kuni vaidlustamise või läbivaatamise tulemuste selgumiseni (Dublini III määruse art 27 lg 3 p-d a–c). Üleandmisotsuse vaidlustamisel hakkab seega kuuenädalane tähtaeg kulgema pärast seda, kui halduskohus on teinud otsuse üleandmisotsuse kohta või kui kohtu määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse üleandmise täideviimise peatamise kohta on lõppenud (vt Euroopa Kohtu 13.09.2017 otsus kohtuasjas C-60/16, Khir Amayry, p 40). Halduskohus tegi 07.10.2020 otsuse PPA 11.08.2020 otsuse kohta. XX esitas 08.10.2020 esialgse õiguskaitse taotluse asjas nr 3-201583, mille halduskohus jättis 09.10.2020 määrusega rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 22.10.2020 määrusega jäi XX määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata.
18.Seega ei ole PPA 11.08.2020 üleandmise otsust esialgse õiguskorras peatatud ning XX Leedule üleandmise kuuenädalane tähtaeg hakkas Dublini III määruse art 28 lg 3 kohaselt kulgema pärast halduskohtu 07.10.2020 otsuse tegemist ning lõppes 18.11.2020. Kuna Dublini III määruse art 28 lg 2 kohaselt võib liikmesriik põhjendatud vajadusel isikut kinni pidada, et tagada üleandmismenetluse täideviimine, ei ole isiku kinnipidamine nimetatud alusel põhjendatud pärast 18.11.2020. Kohtute infosüsteemist ei nähtu, et PPA oleks esitanud muid loataotlusi peale selle, mille ta esitas praeguses haldusasjas. Seega tuli PPA-l isik kinnipidamiskeskusest vabastada hiljemalt 19.11.2020. II
19.PPA esitas halduskohtule taotluse 07.10.2020. Taotluse esitamise ajal kulges endiselt Dublini III määruse art 28 lg-s 2 märgitud kuuenädalane tähtaeg, mistõttu oli halduskohtul võimalik otsustada isiku kinnipidamise üle.
5(9)
3-20-1943 Taotluses märgiti kinnipidamise alustena VSS § 15 lg 2 p-d 1 ja 2.
20.Ringkonnakohus on selgitanud, et Dublini III määruse art 28 lg 2 kohaselt võivad liikmesriigid isikuid kinni pidada, et tagada üleandmismenetluse täideviimine, kui esineb märkimisväärne oht asjaomase isiku põgenemiseks, hinnates iga juhtumit eraldi. Seejuures on kinnipidamine lubatud vaid juhul, kui kinnipidamine on proportsionaalne ning leebemaid alternatiivseid sunnimeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Dublini III määruse art 28 on võetud Eesti õigusesse üle välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p-ga 7 ja lg-ga 21 (vt Riigikogu XIII koosseisu 81 SE seletuskiri, lk-d 35 ja 39). VRKS § 361 lg 2 p 7 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada isiku üleandmiseks Dublini III määruses sätestatud korras, kui esineb isiku põgenemise oht. VRKS § 361 lg 21 sätestab, et VRKS § 361 lg 2 p-s 7 nimetatud põgenemisohuna käsitatakse muu hulgas seda, kui isik on loata lahkunud teisest Euroopa Liidu liikmesriigist (Tallinna Ringkonnakohtu 27.02.2018 määrus asjas nr 3-17-1837, p 11).
21.XX esitas küll Eestis 28.06.2020 rahvusvahelise kaitse taotluse, ent ringkonnakohus selgitas eelnevalt, et PPA 11.08.2020 otsust tuli käsitada Dublini III määruse art 26 lg 1 mõttes üleandmisotsusena. Seega oli PPA 07.10.2020 taotluse esitamise ajaks isiku rahvusvahelise kaitse taotluse menetlus lõppenud. Kuigi XX ei olnud PPA 07.10.2020 taotluse esitamise ajal rahvusvahelise kaitse taotleja VRKS § 3 lg 1 ja § 14 lg 1 tähenduses, ei olnud VRKS sätete kohaldamine isiku kinnipidamisele välistatud. Haldusasja materjalidest nähtuvalt oli Leedus pooleli XX varjupaigamenetlus. Euroopa Liidu õiguse järgi tuleb ükskõik millises liikmesriigis taotluse esitanud isikut käsitada rahvusvahelise kaitse taotlejana ning Dublini III määruse art-s 28 sätestatud nõuded kohalduvad ühtviisi nii nende isikute suhtes, kes on tagasivõtupalve esitajaks olevas liikmesriigis esitanud uue rahvusvahelise kaitse taotluse (art 23), kui ka nende suhtes, kes ei ole uut taotlust esitanud (art 24). Muu hulgas nähtub 01.05.2016 jõustunud VRKS muudatusi selgitavast eelnõu (Riigikogu XIII koosseisu 81 SE) seletuskirjast (lk 35), et Dublini määruse menetluste puhul ei hinnata põgenemisohtu mitte VSS § 68, vaid VRKS § 361 lg 21 alusel, kuigi muus osas kohaldub kinnipidamise praktilisele ja menetluslikule poolele VSS (arvestades VRKS-st tulenevaid piiranguid; vt Tallinna Ringkonnakohtu 27.02.2018 määrus asjas nr 3-17-1837, p 12).
22.Seega ei saanud XX kinnipidamisel tugineda VSS § 15 lg-s 1 ja lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud alustele, vaid VRKS § 361 lg 2 p-le 7 (koostoimes VRKS § 361 lg-ga 1) ning VRKS § 361 lg-le 21, mis viitab põgenemisohu hindamisel VSS §-le 68 ja loata lahkumisele teisest Euroopa Liidu liikmesriigist (sisuliselt identne VSS § 68 p-s 9 sätestatud alusega). Isikut ei peetud kinni selleks, et valmistada ette tema tagasisaatmist või väljasaatmist direktiivi 2008/115 art 8 lg 3 alapunkti d mõttes. Tagasisaatmisena mõeldakse isiku saatmist oma päritoluriiki, transiitriiki või muusse kolmandasse riiki. Ebaseaduslikult riigis viibiva kolmanda riigi kodaniku tagasisuunamist mõnda teise liikmesriiki ei saa käsitada liidu õiguse alusel tagasisaatmisena ning erandkorras võib selline toiming olla võimalik Dublini III määruses sätestatud normide alusel isiku üleandmisena teise liikmesriiki (selle kohta vt lähemalt Euroopa Komisjoni 16.11.2017 soovitus nr 2017/2338, p 1.3; vt Tallinna Ringkonnakohtu 09.10.2020 määrus asjas nr 3-201232, p 14.2).
23.XX kinnipidamisel tugineti ekslikult VSS § 15 lg-s 1 ja lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud alustele, kuid pidades silmas, et XX kinnipidamiseks esines VRKS § 361 lg 2 p-s 7 sätestatud eraldiseisev alus (koostoimes VRKS § 361 lg-ga 1) ning VRKS § 361 lg 21 viitab ka põgenemisohu hindamisel VSS §-le 68 ja loata lahkumisele teisest Euroopa Liidu liikmesriigist, ei jõudnud halduskohus isiku kinnipidamise põhjendatuse hindamisel kuni 18.11.2020 väärale lõpptulemusele. Ekslikule õiguslikule alusele viitamine on oluline puudus, kuid see ei too 6(9)
3-20-1943 vältimatult kaasa isiku kinnipidamiskeskusest vabastamist, kui asjakohane regulatsioon on tegelikult olemas ja on ilmselge, et eksimus ei saanud mõjutada asja otsustamist (vrd Riigikohtu 24.11.2011 otsus nr 3-3-1-74-11, p 16; 15.12.2009 otsus nr 3-3-1-82-09, p 22; 05.11.2008 otsus nr 3-3-1-49-08, p 11; 20.09.2007 otsus nr 3-3-1-33-07, p 16). Ringkonnakohtu hinnangul olid Dublini III määruse art-s 28 sätestatud tingimused XX jätkuvaks kinnipidamiseks kuni 18.11.2020 täidetud (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 27.02.2018 määrus asjas nr 3-17-1837, p 13).
24.VRKS § 361 lg 2 p 7 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada, et anda isik üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 604/2013 sätestatud korras, kui esineb isiku põgenemise oht. Sama paragrahvi lg 21 kohaselt käsitatakse lõike 2 punktides 4 ja 7 nimetatud põgenemise ohuna seda, kui esineb VSS §-s 68 nimetatud asjaolu või isik on loata lahkunud teisest Euroopa Liidu liikmesriigist.
25.Taotluse põhjendavas osas viitas PPA põgenemisohuga seonduvalt VSS § 68 p-dele 6, 8 ja
9.VSS § 68 p 8 on kohaldatav juhtudel, mil isik siseneb Eestisse Euroopa Liidu välisest riigist. Riigipiiri seadus (RiPS) eristab välispiiri sisepiirist. Sisepiir on Eesti ja Euroopa Liidu liikmesriikide ühine maismaapiir, sh jõe- ja järvepiir (RiPS § 2 lg 11). Välispiir on Eesti merepiir ja õhupiir ning maismaapiiri, sealhulgas jõe- ja järvepiiri osa, mis ei ole sisepiir (RiPS § 2 lg 12). Ka Euroopa Komisjoni 16.11.2017 soovituse (EL) 2017/2338 p 1.6 käsitab põgenemisohuna tagasaatmisdirektiivi art 3 p 7 mõttes ebaseaduslikku sisenemist EL-i liikmesriikide ja Schengeni riikide territooriumile (Tallinna Ringkonnakohtu 23.09.2020 määrus asjas nr 3-20-1360, p 9).
26.Praegusel juhul on isik selgitanud, et saabus Eestisse 27.06.2020, ületades selleks Eesti ja Läti vahelise Ikla piiripunkti (sisepiiri). Seega ei olnud VSS § 68 p 8 kohaldamise tingimused täidetud.
27.Täidetud olid VSS § 68 p 9 kohaldamise eeldused, sest isik lahkus loata teisest Schengeni konventsiooni liikmesriigist. Isikule oli väljastatud luba viibida Leedus kuni 09.09.2020, sest Leedus oli pooleli tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetlus. Isik lahkus Leedust enne otsuse tegemist. Isikul puudus õiguslik alus liikuda erinevate Schengeni liikmesriikide vahel, vaid ta pidi viibima Leedus kuni tema rahvusvahelise kaitse taotluse kohta otsuse tegemiseni. Ka õigusteadmisteta isik ei saanud eeldada, et Schengeni ruumis võib liikuda kehtiva viibimisaluseta. Isik ei väitnud, et talle oleks väljastatud muid õiguslikke aluseid Schengeni konventsiooni liikmesriigi territooriumitel viibimiseks.
28.Samuti on puudutatud isik korduvalt lahkunud erinevatest Euroopa Liidu liikmesriikidest enne tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetluste lõppu. See asjaolu iseloomustas isiku valmisolekut lahkuda omavoliliselt Eestist mõnda teise Schengeni konventsiooni liikmesriiki. Euroopa Liidu varjupaigasüsteemi eesmärk ei ole võimaldada isikul liikuda erinevate Schengeni riikide vahel ilma õigusliku aluseta ning valida endale meelepärane riik, kus varjupaika taotleda. Tegeliku kaitse vajaduse puudumisel ei peaks isik saama lõputult vältida enda väljasaatmist ning esitada erinevates Euroopa Liidu liikmesriikides uusi varjupaigataotlusi. Isik ei soovinud Leetu naasta (vt ka Tallinna Halduskohtu 21.08.2020 määrus asjas nr 3-20-1232, p 10; VSS § 68 p 6). PPA ja halduskohus lähtusid põgenemisohu hindamisel konkreetsetest XXga seotud asjaoludest. Määruskaebuses ei esitatud väiteid, mis lükkaksid PPA ja halduskohtu seisukohad ümber.
7(9)
3-20-1943
29.Vastupidisele seisukohale asumiseks ei anna alust ka isiku väited poolelioleva ravikuuri kohta. Puudutatud isiku haigusloost nähtub, et tema enda sõnul on ta varem olnud Leedus psühhiaatri juures ravil ning seal on talle tehtud ka kompleksne terviseuuring. Samuti on Eestis jätkatud juba varem määratud raviskeemi (dtl 33). Dublini III määruse art 32 lg 1 kohaselt edastab üleandev liikmesriik vastutavale liikmesriigile teabe üleantava isiku erivajaduste kohta. See teave edastatakse ühise tervisetõendiga, millele on lisatud vajalikud dokumendid. Vastutav liikmesriik tagab, et sellistele erivajadustele pööratakse piisavat tähelepanu, eelkõige juhul, kui taotleja vajab vältimatut arstiabi. Seega tuleb Eesti Vabariigil edastada Leedule ka isiku ravi ning terviseseisundiga seonduv teave (09.10.2020 kohtuistungi helisalvestis 09:41:36 ja 10:54:33). Puudub põhjendatud alus arvata, et Leedu jätab vajaduse ilmnemisel isiku vajalikust ravist ilma. Õigus tervise kaitsele on Leedus kaitstud ka rahvusvaheliste lepingutega samaväärselt Eestiga.
30.Eelneva põhjal puudus alus arvata, et isiku kättesaadavus väljasaatmise täideviimiseks oleks saavutatav VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamisega. Põgenemisohu tuvastamisel oli kinnipidamiskeskusse paigutamine proportsionaalne meede taotletava eesmärgi suhtes (s.o tagada isiku kättesaadavus väljasaatmise korraldamiseks). XX kinnipidamine oli proportsionaalne kuni 18.11.2020. Vaidlustatud halduskohtu määrusega antud luba ei ületanud kinnipidamise maksimaalset lubatud pikkust 18 kuud (VSS § 25 lg 2).
31.Ei nähtunud mingite sedalaadi asjaolude esinemist, millest saaks järeldada, et vaatamata VSS § 15 lg 2 p-s 1 sätestatud asjaolu esinemisele oli isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamine ebaproportsionaalne. III
32.Ringkonnakohus selgitas eelnevalt, et Dublini III määruse art 28 lg 2 alusel võis isikut kinnipidamiskeskuses pidada maksimaalselt kuni 18.11.2020 (kaasa arvatud), sest sellel päeval möödus kuuenädalane tähtaeg isiku Leedule üleandmiseks. Samas ei too eelnev kaasa määruskaebuse rahuldamist, sest PPA 07.10.2020 taotluse esitamise ajal ei olnud nimetatud tähtaeg möödunud.
33.Kuigi ringkonnakohus jätab XX määruskaebuse rahuldamata, tuleb muuta halduskohtu määrust vastavalt ringkonnakohtu määrusele. PPA-l oli luba XX kinnipidamiskeskuses kinni pidada VRKS § 361 lg 2 p-s 7 sätestatud aluse äralangemiseni, kuid mitte kauem kui 18.11.2020 (k.a). Vastasel juhul oleks isikut võimalik kinni pidada halduskohtu 09.10.2020 määruse alusel ka olukorras, kus isiku kinnipidamise alused on tegelikkuses ära langenud. Halduskohtu määruse tervikuna tühistamiseks alused puuduvad. Ka ringkonnakohtu 09.10.2020 määruse asjas nr 3-20-1232 resolutsiooni p-s 3 on märgitud, et PPA võib XX pidada kinni kuni VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud aluste äralangemiseni, kuid mitte kauem kui 26.12.2020 tingimusel, et XX kinnipidamine ei ületa kuut nädalat alates sellest, kui lõpeb tema VRKS § 251 lg-st 2 või kohtulahendist tulenev õigus viibida Eesti Vabariigis. Ringkonnakohtule ei ole teada, kas määruskaebuse esitaja on kinnipidamiskeskusest vabastatud. Kui see nii ei ole, tuleb isik kinnipidamiskeskusest viivitamatult vabastada.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(9)
3-20-1943 Osaliselt jõustunud Riigikohtu 08.06.2021 määruses toodud muudatustega
RESOLUTSIOON
1.Jätta määruskaebus rahuldamata.
2.Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 14. detsembri 2020. a määruse resolutsiooni punkti 3 ja asendada sõnad „välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse § 361 lg-s 2 sätestatud aluste“ sõnadega „Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. a määruse nr 604/2013 art 28 lg-s 2 sätestatud aluse“. Muuta ringkonnakohtu määruse põhjendusi, lähtudes käesoleva määruse põhjendustest.
3.Rahuldada vandeadvokaat Aleksei Ratnikovi riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramise taotlus ja määrata tema poolt Advokaadibüroo A. Ratnikov & Partners kaudu kassatsiooniastmes X-ile osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 129 eurot 60 senti (koos käibemaksuga).
4.Asendada avaldatavas määruses puudutatud isiku nimi tähemärgiga.
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.