XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 11.08.2020 otsuse nr 7002010080-1 tühistamiseks ning kohustamiseks taotluse uuesti läbivaatamiseks.
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Kaebaja – XX esindaja riigi õigusabi korras Aleksei Ratnikov Vastustaja – PPA, volitatud esindaja Grete Raidma
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalikus menetluses
Resolutsioon
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Kaebajale antud menetlusabiga seotud menetluskulud jäävad riigi kanda ning muud võimalikud poolte menetluskulud nende endi kanda.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale on õigus esitada hiljemalt 06.11.2020 apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.PPA pidas 28.06.2020 kinni Valgevene Vabariigi kodaniku XX, kes ei allunud teda kontrollinud politseiametniku korraldustele, tal puudusid dokumendid ning ta toimetati kainenema. Politsei infosüsteemide kohaselt on Šveitsi Konföderatsioon XX suhtes määranud sissesõidukeelu Schengeni alale alates 19.06.2019 kuni 18.06.2022. Isikul oli samas kehtiv dokument viibimiseks Leedu Vabariigis kuni 09.09.2020. Isik viibib PPA kinnipidamiskeskuses.
2.XX esitas 28.06.2020 Eestis rahvusvahelise kaitse taotluse. Rahvusvahelise kaitse taotlusest nähtub, et Leedus ei ole kaebajal enam turvaline, kuna Valgevene KGB ametnikud viibisid Leedus koostöö raames varjupaigataotlejate keskuses ning on teda seal näinud. 1(7)
3.PPA tegi 11.08.2020 rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsuse nr 7002010080-1, millega otsustas jätta taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 21 lg 1 p 6 kohaselt läbi vaatamata ja lõpetada menetlus, kuna Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 604/2013 (edaspidi Dublini määrus) art 18(1) c järgi vastutab taotluse läbivaatamise eest Leedu Vabariik. Sama otsusega kohustatakse isikut lahkuma VRKS § 25 lg 21 alusel Leedu Vabariiki.
4.XX esitas 24.08.2020 kaebuse Tallinna Halduskohtule.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukohad
5.Kaebaja palub tühistada PPA 11.08.2020 otsuse nr 7002010080-1 ning kohustada PPA-d taotluse uueks läbivaatamiseks.
6.Vaidlustatud rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsuses on vastustaja muu hulgas osundanud, et päritoluriigi informatsiooni järgi jõuab migratsiooniamet otsuseni kolme kuu jooksul, kuid vajadusel pikendatakse menetlust 3 kuu jooksul. Alates 01.07.2019 on rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamist võimalik pikendada kuni kuue kuu võrra (vt 11.08.2020 otsuse lk 4). Kaebaja esitas Leedu vastutavale asutusele rahvusvahelise kaitse taotluse juba 2018 juunis. Arvestades vastustaja osundatud Leedu seadusandluse eripäraga oleks Leedu vastutav asutus pidanud jõudma otsuseni juba vähemalt 2018 septembris. Kuid ei ole seda teinud. Kui oletada, et Leedu vastutav asutus on pikendanud kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise tähtaega, siis oleks pidanud Leedu Vabariik vaatama kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse igal juhul läbi hiljemalt 2018 detsembriks. Vastustaja ei ole enda 11.08.2020 otsuses osundanud, et Leedu Vabariik oleks teinud kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse osas otsuse 2018 detsembris. Kui isegi oletada, et mingite seaduse ülemineku sätete kohaselt puudus Leedu Vabariigi vastutaval asutusel kohustus teha kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse osas otsus enne 01.07.2019 ja Leedu Vabariigi seadusandlus muutus alates 01.07.2019 selliselt, et see andis Leedu Vabariigi vastutavale asutusele õiguse pikendada rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise täheaega kuni kuue kuu võrra, siis igal juhul oli Leedu Vabariigi vastutav asutus kohustatud 2019 aasta 31.detsembriks väljastama kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse kohta otsuse. Vaidlust ei ole selle üle, et seisuga 31.12.2019 ei ole Leedu Vabariik kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse osas otsust teinud, ega ole teinud kuni praeguseni. Arvestades eeltooduga leiab kaebuse esitaja, et Leedu Vabariik on minetanud oma õiguse lahendada kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlust. Kaebajal tekkis sellest õigus esitada uus rahvusvaheline kaitse taotlus teisele liikmesriigile, Eesti Vabariigile.
7.Dublini määruse preambula p 4 kohaselt Tampere kohtumise järeldustes tõdetakse ka, et Euroopa ühine varjupaigasüsteem peaks lühiajaliselt hõlmama selget ja toimivat menetlust varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramiseks ja p 5 kohaselt selline menetlus peaks põhinema liikmesriikide ja asjaomaste isikute seisukohast erapooletutel ja õiglastel alustel. Eelkõige peaks see võimaldama kiiresti määrata vastutav liikmesriik, et tagada tegelik juurdepääs rahvusvahelise kaitse andmise menetlusele ja mitte seada ohtu rahvusvahelise kaitse taotluste kiire menetlemise eesmärki. Käesoleval juhul on alust arvata, et Leedu Vabariik ei ole toiminud antud määruse sätete kohaselt.
8.Dublini määruse art 17 lg 1 kohaselt erandina artikli 3 lõikest 1 võib iga liikmesriik otsustada läbi vaadata rahvusvahelise kaitse taotluse, mille on talle esitanud kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, isegi kui käesolevas määruses sätestatud kriteeriumide kohaselt ei vastuta ta selle läbivaatamise eest. 2(7)
Käesoleval juhul on tegemist erandiga, kuna ilmselgelt on Leedu Vabariik vaadanud kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlust läbi ebamõistlikult ja põhjendamatult kaua. Seega võib asuda seisukohale, et kaebaja sisenes ebaseaduslikult Leedu Vabariigi territooriumile 2018 juunis ja seega Leedul oli vastutus kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus läbi vaadata hiljemalt 2019 juunis. Kuna Leedu kui liikmesriigi vastutus on lõppenud ja kaebaja sisenes viisvabalt Eestisse kui teise liikmesriiki, siis tekkis Eestil, kui liikmesriigil kohustus läbi vaadata kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus Dublini määruse art 14 lg 1 alusel, mille kohaselt kui kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik siseneb mõne liikmesriigi territooriumile, kus temalt viisat ei nõuta, vastutab see liikmesriik tema rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest. Käesoleval juhul ei ole vaidlust, et kaebaja sisenes Eestisse viisavabalt. Arvestades viidatud sätte sõnastust tekkis Eestil, kui liikmesriigil kohustus vaadata kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus sisuliselt läbi.
9.Asjaolu, et kaebaja taotles varem ebaõnnestunult varjupaika 4 korral, seda 6 aasta jooksul, ei tee olematuks Eesti kui liikmeriigi vastutust vaadata läbi kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus eelpool märgitud määruse artiklite alusel.
10.Leedus pole kaebajale turvaline ning seal on tema tervis ohus. Nimelt tänu Leedu vastutava asutuse lohakusele on saanud Valgevene KGB ametnikud teada, et kaebaja on Leedus ja taotleb rahvusvahelist kaitset. Kaebajat rünnati füüsiliselt peale seda viiel korral ning kaebaja on rünnakute tagajärjel saanud vigastusi ja traumasid; mõned neid olid väga ohtlikud (mitmete roiete murd).
11.PPA jättis alusetult tähelepanuta, et kaebajat on Leedus tunnustatud erivajadustega isikuks VRKS § 151 lg 1 tähenduses. Kuna XX on juba tunnustatud erivajadustega isikuks, siis on kohane läbi vaadata tema taotlus sisuliselt.
12.Vastustaja pidi läbi vaatama kaebaja taotluse ka humaansetel kaalutlustel. Eestis on kaebajale määratud ravi seoses temale pandud diagnoosidega. Kaebajal on diagnoositud F41 ja F43 haigused; samuti diagnoositi hepatiit C ja maksa 2 taseme disfunktsioon. Kaebajale määrati ravi, mida ei tohi katkestada. Kaebajal on ka Valgevenes toimunuga seoses posttraumaatiline sündroom. Leedu ei taga kaebajale meditsiinilise abi kättesaadavust, kuna pidevalt tühistab kaebajale väljastatud ravikindlustuspoliise. Sellega rikub Leedu kaebaja põhiõigust arstiabile.
13.Kaebajaga on toimunud Leedus liiklusõnnetus kummalistel asjaoludel. Kaebajal on alust arvata, et antud liiklusõnnetus oli meelega põhjustatud. Vastustaja seisukohad
14.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.
15.Vastustaja on seisukohal, et PPA on õigesti jätnud vaidlustatud rahvusvahelise kaitse taotluse VRKS § 21 lg 1 p 6 kohaselt läbi vaatamata. Dublini määrus artikkel 18 (1) c järgi vastutab taotluse läbivaatamise eest Leedu Vabariik. PPA on seaduspäraselt lõpetanud VRKS § 21 lg 2 kohaselt rahvusvahelise kaitse menetluse taotluse tagasilükkamise otsusega ja kohustanud isikut vastavalt VRKS § 25 lg 21 lahkuma taotluse läbivaatamise eest vastutavasse riiki ehk Leedu Vabariiki.
16.Kaebaja seisukoht ei põhine ühelgi seaduslikul alusel ning läheb vastuollu Dublini määruses kehtestatud kriteeriumitega, mille alusel määratakse rahvusvahelise kaitse taotleja eest vastutav liikmesriik. Vastustaja peab oluliseks siinkohal lisada, et vastavalt Dublini määruse preambuli ple 3 peetakse Euroopa Liidu liikmesriike, kes kõik järgivad tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet, kolmandate riikide kodanikele turvalisteks riikideks, ilma et see mõjutaks Dublini 3(7)
määruses sätestatud vastutuskriteeriume. Leedus läbi viidavat rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse seaduspärasust kontrollib Leedu siseriiklik kohus. Kui kaebaja ei nõustu Leedu kohtute hinnangutega on tal võimalik pöörduda Euroopa Inimõiguste Kohtusse.
17.Vastustaja möönab, et PPA on ilmselgelt teinud vaidlustavas otsuses näpuvea ning PPA tegelik eesmärk oli otsuses välja tuua, et üleandmise hilisem tähtaeg on 14.01.2021. Ei ole eluliselt võimalik anda hilisemaks üleandmise tähtajaks kuupäeva, mis oli enne Leedu nõusolekut võtta kaebaja tagasi. Tegemist on ilmse ebatäpsusega, mis ei mõjuta haldusakti sisu vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) §-le 59. Eeltoodust johtuvalt ei nõustu vastustaja kaebajaga, et taoline viga on aluseks tühistada PPA otsus.
18.Vastavalt Dublini määruse artikkel 17 lõikele 1 võib erandina iga liikmesriik otsustada läbi vaadata rahvusvahelise kaitse taotluse, mille on talle esitanud kolmanda riigi kodanik või kodakondsusetu isik, isegi kui käesolevas määruses sätestatud kriteeriumide kohaselt ei vastuta ta selle läbivaatamise eest. Euroopa Liidu Kohus on selgitanud kohtuotsuses M.A. jt, C-661/17, et Dublini määruse artikkel 17 lg-t 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei nõuta liikmesriigilt, kes ei vastuta selles määruses sätestatud kriteeriumide kohaselt rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest, menetleda seda taotlust ise. Käesolevas kaasuses ei ole PPA tuvastanud ühtegi taolist asjaolu, mille alusel peaks Eesti Vabariik kaaluma artikkel 17 rakendamist. PPA on vaidlustava otsuse p-s 7 toonud välja Leedu Vabariigi päritoluriigi informatsiooni seoses rahvusvahelise kaitse taotleja õigustega ning Leedu Vabariigi ja Valgevene suhetega. Nimetatud informatsioon ei ole andnud alust pidada vajalikuks võtta vastutus kaebaja taotluse menetlemiseks. Samuti asjaolu, et Leedu Vabariik on kaebaja hinnangul menetlenud tema rahvusvahelise kaitse taotlust ebamõistlikult kaua, ei ole taolise iseloomuga, et PPA peaks vajalikuks kaaluda humaansetel asjaoludel artikkel 17 lg 1 rakendamist.
19.Dublini määruse artikkel 13 ei kohaldu antud kaasuses. Artikkel 13 eesmärk on reguleerida olukorda, kus rahvusvahelise kaitse taotleja on kolmandast riigist maismaa, mere või õhu kaudu tulles ebaseaduslikult ületanud mõne liikmesriigi piiri ning seejärel taotleb teises liikmesriigis rahvusvahelist kaitset. Antud kaasuses puudub vaidlus, et kaebaja ei ole üksnes ebaseaduslikult ületanud Euroopa Liidu piiri läbi Leedu Vabariigi, vaid on esitanud Leedu Vabariigis ka rahvusvahelise kaitse taotluse, mis on võetud menetlusse ja sellest tulenevalt saanud Leedu Vabariigis elamisloa. Leedu Vabariigi vastusest nähtub, et kaebaja põgenes Leedu Vabariigist enne lõpliku otsuse tegemist. Seega ei saa Dublini määruse artiklis 13 antud tähtaega rakendada kaebaja kaasuses. Ka Dublini määruse artikkel 14, mille eesmärk on reguleerida viisavaba sisenemist liikmesriiki, ei ole eelpool väljatoodud selgituste valguses antud kaasuses kohaldatav. Siinkohal soovib vastustaja rõhutada, et Dublini määruse üheks eesmärgiks on ära hoida rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitamine ning asylum shopping. Kaebaja on korduvalt taotlenud Euroopa Liidus rahvusvahelist kaitset ning põgenenud enne lõplikku otsust.
KOHTU PÕHJENDUSED
20.Kohus leiab, et PPA on 11.08.2020 otsuses nr 7002010080-1 õigesti hinnanud, et Leedu Vabariik on vastavalt Dublini määruse artikkel 18 (1) c vastutav riik ning sellest tulenevalt jätnud kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse läbi vaatama kooskõlas VRKS § 21 lg 1 p-ga 6.
21.HKMS § 165 lg 2 alusel ei korda kohus kõiki haldusaktis esitatud põhjendusi, kuna nõustub nendega.
22.VRKS § 21 lg 1 p 6 kohaselt jäetakse taotlus sisuliselt läbi vaatamata, kui Dublini määruse järgi vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest muu riik. PPA teeb sellisel juhul VRKS § 21 lg 2 alusel rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsuse, seda sisuliselt hindamata. 4(7)
23.Puudub õiguslik1 ja faktiline alus väitmaks, et Leedu kui EL-i liikmesriik pole turvaline. Leedu Vabariik on tunnustanud vastutust taotleja taotluse läbivaatamise ja tema tagasivõtmise eest 14.07.2020 (dtl 134-136, taotlus tagasivõtmiseks; dtl 142, Leedu vastus) ). Taotleja kuulub Leedule üleandmisele Dublini määruse art 29 lg 1 kohaselt hiljemalt 14.01.2021. PPA on üleandmise lõpptähtpäeva osas teinud ilmselge eksimuse aasta arvus. See on ilmne lähtuvalt Leedu vastava tunnustamise kuupäevast. Ilmselge nö näpuviga ei saa kaasa tuua kaevatava ja sisuliselt õige haldusakti tühistamist ning haldusorgan võib sellise haldusakti sisu mittemõjutava vea HMS § 59 alusel parandada. PPA on kohtumenetluses oma eksimust möönnud.
24.Vastavalt Dublini määruse artikkel 17 lõikele 1 võib erandina iga liikmesriik otsustada läbi vaadata rahvusvahelise kaitse taotluse, mille on talle esitanud kolmanda riigi kodanik või kodakondsusetu isik, isegi kui käesolevas määruses sätestatud kriteeriumide kohaselt ei vastuta ta selle läbivaatamise eest. Tegemist on kaalutlusõigust võimaldava sättega ning liikmesriigile sellest kohustust ei tulene (vt vastustaja viidatud asjakohane Euroopa Kohtu lahend M.A. jt, C-661/17). Kohus nõustub vastustajaga, et puuduvad asjaolud viidatud artikli rakendamiseks.
25.Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et Dublini määruse artikkel 13 ei kohaldu antud juhul. Artikkel 13 eesmärk on reguleerida olukorda, kus rahvusvahelise kaitse taotleja on kolmandast riigist maismaa, mere või õhu kaudu tulles ebaseaduslikult ületanud mõne liikmesriigi piiri ning seejärel taotleb teises liikmesriigis rahvusvahelist kaitset. Kaebaja saabus EL-i Leedu Vabariigi piiri ületades, tema taotlus võeti Leedus menetlusse ning ta sai seal viibimisõiguse, milliste asjaolude üle vaidlus puudub. Enne lõpliku otsuse tegemist põgenes kaebaja Leedu Vabariigist. Ka artikkel 14 (viisavaba sisenemise kohta) pole eeltoodud asjaoludel kohaldatav.
26.PPA on kontrollinud Leedu Vabariigi rahvusvahelise kaitse süsteemi kohta päritoluriigi infot, millest nähtuvalt tehakse seal otsus 3 kuu jooksul ning vajadusel pikendatakse taotluse läbivaatamist (kaevatava haldusakti viited 9, 10). Dublini määrus (art 29) reguleerib üleandmise tähtaegu. Kaebaja esindaja pole viidanud, millisel õiguslikul alusel läheb üle vastutus teisele liikmesriigile juhul, kui Leedu isegi oleks ületanud rahvusvahelise kaitse taotluse menetlustähtaega. Tuleb ka märkida, et rahvusvahelise kaitse menetluse läbiviimine (sh vestlused taotlejaga) pole objektiivselt võimalikud kui isik pole menetlejale kättesaadav ja oma tegevusega menetluse läbiviimist takistab. Samuti kontrolliti haldusmenetluses päritoluriigi infot Leedus varjupaigataotlejatele tagatud teenuste ja meditsiiniabi kohta ning sellest nähtuvalt on vastav abi tagatud, mitte vähemal määral kui Eestis (kaevatava haldusakti viide 11). Kontrolliti ka Leedu Vabariigi ja Valgevene Vabariigi poliitilist suhete olukorda, mis ei viita kuidagi ohule Leedus viibiva varjupaigataotleja suhtes (kaevatava haldusakti viide 12).
27.Euroopa Kohtu seisukoht (Jawo, C-163/17) Dublini määruse artikli 3 lõike 2 teises lõigus toodu osas on järgmine: silmas on peetud ainult olukorda, mille kohta tehti kohtuotsus N. S. jt (C-411/10 ja C-493/10), see tähendab olukorda, kus reaalne oht saada koheldud ebainimlikult või alandavalt harta artikli 4 tähenduses tuleneb sellest, et selle määruse alusel rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutavaks liikmesriigiks määratud liikmesriigis esinevad varjupaigamenetluses ja rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtutingimustes süsteemsed puudused. /.../ Artikli 4 kohaldamise seisukohast on tähtis, kas asjaomasel isikul tekib tema
Dublini määruse preambula p 3 kohaselt peetakse Euroopa Liidu liikmesriike, kes kõik järgivad tagasija väljasaatmise lubamatuse põhimõtet, kolmandate riikide kodanikele turvalisteks riikideks, ilma et see mõjutaks Dublini määruses sätestatud vastutuskriteeriume
5(7)
üleandmise tõttu vastutavasse liikmesriiki Dublini III määruse tähenduses tõsine oht saada koheldud ebainimlikult või alandavalt üleandmisel, varjupaigamenetluse ajal või pärast seda. Selleks peavad esinema kaalukad ja tõendatud asjaolud, mis annavad alust arvata, et taotlejal tekib selline oht tema üleandmisel või selle tagajärjel. /.../ Näiteks, kui liikmesriigi asutuste ükskõiksuse tagajärjel satuks täielikult riigi abist sõltuv isik olenemata oma tahtest ja isiklikest valikutest nii äärmuslikku materiaalsesse puudusse, et tal ei oleks võimalik rahuldada oma kõige esmasemaid vajadusi, nagu eelkõige enda toitmine, pesemine ja majutamine, ning mis kahjustaks tema füüsilist või vaimset tervist või asetaks ta alandavasse olukorda, mis rikub inimväärikust. /.../ Siiski ei saa täielikult välistada, et rahvusvahelise kaitse taotleja suudab konkreetselt temaga seoses tõendada selliste erakorraliste asjaolude esinemist, mille tõttu satuks see taotleja enda üleandmise korral tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemise eest üldjuhul vastutavasse liikmesriiki pärast rahvusvahelise kaitse saamist tema erilise haavatavuse tõttu ning olenemata oma tahtest ja isiklikest valikutest äärmuslikku materiaalsesse puudusse. Kaebaja pole ühtegi sellist asjaolu tõendanud.
28.Kaebaja väited meditsiiniabi mittetagamisest on paljasõnalised ja eluliselt mitteusutavad ka PPA käsitletud päritoluriigi teabe põhjal. Kaebaja esindaja poolt kohtule hilinemisega esitatud tõendist - ambulatoorsest epikriisist - nähtub Leedus ravi (vaimse tervisega seoses) saamine, mitte vastupidine. Kaebaja lahkus Leedust, mistõttu isegi kui eeldada, et ta vajas mingit püsivat ravikuuri, katkestas ta selle ise. Pole mõistlikku põhjust arvata, et C-hepatiidi ravi poleks Leedus kaebajale kättesaadav ega tagatud. Samuti, meediakajastuste2 põhjal toetab EL liikmesriikidest just Leedu Vabariik enim Valgevene opositsioonilise liikumise eesmärke ja on andnud kaitset mitmetele opositsiooni aktivistidele. Selles kontekstis on kaebaja väited Valgevene KGB käimisest Leedu varjupaigakeskuses ilmselge väljamõeldis. Arvestades kaebaja poolt korduvat ebaõnnestunud rahvusvahelise kaitse taotlemist EL-s on kaebaja näol tegemist ilmselgelt ebausaldusväärse isikuga (käesolevas asjas tema paljasõnaliste selgituste usutavuse hindamise seisukohast), kelle eesmärgiks ei ole mitte enda taotluse nõuetekohase menetlemise saavutamine, vaid enda taotluse menetlemisega venitamine või mingi muu, üksnes kaebajale endale tajutav eesmärk. Kohtule ei nähtu asja materjalidest ainsatki eluliselt usutavat kaebaja väidet, mis võiks anda alust kahelda PPA otsuses jätta rahvusvahelise kaitse taotlus sisuliselt läbi vaatamata põhjusel, et selle menetlemise eest vastutab teine EL-i liikmesriik.
29.Isik on haldusmenetluses 20.07.2020 ära kuulatud (ärakuulamise protokoll, dtl 143-151) ning talle on tagatud Dublini määrusega (preambula p 18, art 5, 4) ettenähtud menetluslikud õigused.
30.Kaebuses esitatud väide VRKS § 151 kohaldamisest on asjakohatu, kuivõrd isiku rahvusvahelise kaitse taotlust ei menetletud sisuliselt, st tema selgitusi rahvusvahelise kaitse vajaduse olemasolu üle sisuliselt ei hinnatud, mille tõttu oleks võinud isikul esineda erikohtlemise või menetluslike eritagatiste kohaldamise vajadus. Samas oli talle ka nn Dublini menetluses ärakuulamisel tagatud tõlgi abi. Samuti on kinnipidamiskeskuses kõigile seal viibivatele isikutele tagatud meditsiiniabi.
31.Tühistamistaotlus ja sellega olemuslikult seotud kohustamistaotlus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud
32.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kaebajale anti menetlusabi kohustuseta kulud hiljem hüvitada. HKMS § 118 lg 3 alusel jäävad need kulud
Vt nt https://www.err.ee/1134975/linkevicius-toetame-valgevene-opositsiooni-lahtudes-moraalist 6(7)
riigi kanda. Muude võimalike kulude osas kohtule taotlusi ei esitatud, mistõttu jäävad need poolte endi kanda. (HKMS § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.