Korteriühistu Sakala 16 avaldus Sakala 16 Arendus OÜ, Seskon Arendus OÜ ja Suursa OÜ vastu tehnorajatiste talumiskohustuse tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 31.05.2016 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Sakala 16 Arendus OÜ ja Seskon Arendus OÜ määruskaebus Korteriühistu Sakala 16 vastumääruskaebus Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja Korteriühistu Sakala 16 (registrikood 80371673), lepingulised esindajad vandeadvokaat Oliver Nääs ja vandeadvokaadi abi Rainer Ratnik Puudutatud isik I Sakala (registrikood 11487933) Puudutatud isik II (registrikood 12398539)
16 Arendus
Seskon
Arendus
OÜ OÜ
Puudutatud isikute I ja II lepingulised esindajad vandeadvokaat Ramil Pärdi ja vandeadvokaat Katri Tomson Puudutatud isik III Suursa OÜ (registrikood 11553506) Menetluse liik
RESOLUTSIOON
Kirjalik menetlus
1.Jätta Harju Maakohtu 31.05.2016 määrus muutmata.
2.Jätta määruskaebus ja vastumääruskaebus rahuldamata.
3.Jätta ringkonnakohtus kantud määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud solidaarselt Sakala 16 Arendus OÜ ja Seskon Arendus OÜ kanda.
4.Määrata Sakala 16 Arendus OÜ ja Seskon Arendus OÜ poolt Korteriühistu Sakala 16 kasuks hüvitamisele kuuluvate ringkonnakohtus kantud menetluskulude suuruseks 670,5 eurot.
5.Jätta ringkonnakohtus kantud vastumääruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud Korteriühistu Sakala 16 kanda.
6.Määrata Korteriühistu Sakala 16 poolt Sakala 16 Arendus OÜ ja Seskon Arendus OÜ kasuks hüvitamisele kuuluvate ringkonnakohtus kantud menetluskulude suuruseks 195 eurot.
7.Tasaarvestada Sakala 16 Arendus OÜ ja Seskon Arendus OÜ ning Korteriühistu Sakala 16 vastastikused kohtumäärusega väljamõistetavad menetluskulud ning tasaarvestuse tagajärjel mõista solidaarselt Sakala 16 Arendus OÜ-lt ja Seskon Arendus OÜ-lt Korteriühistu Sakala 16 kasuks välja menetluskulud 475,5 eurot.
8.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb Sakala 16 Arendus OÜ-l ja Seskon Arendus OÜ-l tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse ärakirja kättesaamisest. Avaldus ja esitatud taotlus
1.Korteriühistu Sakala 16 (avaldaja) esitas 04.08.2014 avalduse Sakala 16 Arendus OÜ (puudutatud isik I), Seskon Arendus OÜ (puudutatud isik II) ja Suursa OÜ (puudutatud isik III) vastu tehnorajatiste talumiskohustuse tuvastamiseks ja servituudi seadmiseks kinnistusraamatusse. 28.09.2015 täpsustas avaldaja nõuet ja palus eelnevale lisaks kohustada Sakala 16a kinnistute igakordseid omanikke andma nõusolek toruühenduste lõpuni ehitamiseks ja ühendamiseks. Menetluskulud palus avaldaja jätta puudutatud isikute kanda. Avalduse kohaselt jagasid toonased omanikud 13.12.2001 Tallinnas, Sakala 16 kinnistu kaheks selliselt, et moodustusid kinnistud Sakala 16 ja Sakala 16a. Sakala 16a kinnistule seati erinevad piiratud asjaõigused. Sakala 16 ja Sakala 16a kinnistute veevarustuse tarvis on varem rajatud tsentraalne veetorustik Sakala tänava alla. Sakala 16 kinnistu veevarustus on alati olnud tagatud läbi Sakala 16a kinnistu, kuivõrd viimane külgneb Sakala tänavaga ja Sakala 16 kinnistu asub Sakala tänavalt vaadates hoovi pool.
Sakala 16 kinnisasjal asuv hoone võeti ehitusregistri andmetel esmalt kasutusele 1901. aastal ja Sakala 16a kinnisasjal asuv büroohoone 2013. aastal. Enne büroohoonet asus samal kohal kahekorruseline puumaja. Sakala 16a kinnistule uue hoone ehitamisega kavandasid Sakala 16a kinnistu omanikud uue veevarustuse trassi rajamise Sakala 16a ja Sakala 16 teenindamiseks. Sakala 16 varustamise trassid hakkasid kulgema varasematest trassidest erinevalt – suures osas piki Sakala 16 kasuks seatud teeservituuti. Sakala 16a kinnistul ehitati uued veetrassid mõlema kinnistu jaoks kavandatud tehnovõrkude koondplaani alusel. Veetrasse ei ehitatud välja Sakala 16 kinnistul. Ehituse ajal oli veevarustus Sakala 16 kinnistule tagatud ajutiste torudega, mis asendasid varasemalt Sakala 16a kinnistult teisest kohast kulgenud veetrasse. Ajutine veeühendus oli töös kuni 01.08.2014, mil puudutatud isikud keerasid vee kinni avaldaja survestamiseks. Avaldaja on palunud tänastelt Sakala 16a kinnistu omanikelt puudutatud isikutelt I, II ja III nõusolekut veetrasside osas reaalservituudi seadmiseks, torude ühendamise kooskõlastuse saamiseks ja pakkunud Sakala 16a omanikele kulutuste hüvitamist. Puudutatud isikud on eelnevast keeldunud. Praegusel juhul esinesid reaalservituudi seadmise eeldused vastavalt asjaõigusseaduse (AÕS) § 158 lg-tele 1 ja 2, s.t vee ja kanalisatsiooni kasutamine oli Sakala 16 kinnistu omanikele vajalik, kuid juurdepääs oli võimalik tagada üksnes naaberkinnistu kaudu, Sakala 16 kinnistu omanikud nõustusid veevarustuse korraldamisega läbi Sakala 16a kinnistu ja kirjeldatud lahendus oli tehniliselt mõistlik, sest võrgustik oli välja ehitatud ja kajastus nii detailplaneeringus kui Sakala 16a kinnistu tehnovõrkude skeemil. Puudutatud isikud keeldusid reaalservituudi sissekandmisest õigusliku aluseta. Alternatiivselt tulenes alus servituudi kinnistusraamatusse kandmiseks asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) §st 152, kuivõrd veetrassid Sakala 16 kinnisasja teenindamiseks kulgesid juba enne maa esmakinnistamist läbi tänase Sakala 16a kinnistu. Sõltumata sellest, mis norm võtta aluseks reaalservituudi seadmisele, ei olnud puudutatud isikutel praeguses asjas õigust nõuda rajatise püstitamisega kaasnevaid kulutusi järgmistel põhjustel: (1) AÕS § 158 lg 5 järgi saab enda kinnisasjal teist kinnisasja teeniva tehnovõrgu või -rajatise ümber paigutada vaid juhul, kui ümbertõstja kannab tehnovõrgu või -rajatise ümberpaigutamisega seotud kulud; (2) puudutatud isiku I esindaja esitas 01.11.2010 ja 07.11.2011 garantiikirjad, milles garanteeris, et ehitustööde käigus tagatakse Sakale 16 hoonele veevarustus ja puudutatud isik I garanteerib tagatavate torustike ehituskulude katmise ja vajalike liitumislepingute tasude maksmise; (3) puudutatud isik I ei ole käsundita asjaajamisele asudes väljendanud kavatsust esitada hüvitisnõudeid; (4) torude väljaehitamine oli puudutatud isiku I huvides. Kõnealune võlaõiguslik nõue tuleb lahendada eraldi hagimenetluse raames, sest tegemist ei ole omandiõigusel põhineva nõudega. Puudutatud isikute I ja II vastuväited
2.Puudutatud isikud avaldasid, et on nõus Sakala 16 korteriomandite kasuks reaalservituudi seadmisega avalduse esemeks olevate tehnorajatiste osas tingimusel, et avaldajalt mõistetakse puudutatud isiku I kasuks välja vee- ja kanalisatsioonitrasside rajamise kulud 30 609,73 eurot ja kohustatakse avaldajat maksma seatavast reaalservituudist tuleneva talumiskohustuse eest õiglast hüvitist kohtu poolt määratud summas. Menetluskulud palus puudutatud isik I jätta avaldaja kanda. Avaldaja huviks on reaalservituudi seadmise kõrval ka puudutatud isiku I poolt rajatud trasside kasutusele võtmine, s.t nõusoleku saamine trasside lõpuni ehitamiseks ja ühendamiseks Sakala 16 kinnistul. Puudutatud isik I on valmis andma nõusoleku tingimusel, et avaldaja hüvitab puudutatud isikule I avaldaja tarbeks ehitatud trasside ehituskulud avaldajale langevas osas. Trasside ehituskulude hüvitamise nõue tuleb lahendada praeguse tsiviilasja raames, sest nõuet kohustada puudutatud isikut I andma nõusolek trasside lõpuni ehitamiseks ja ühendamiseks, ei saa kohus rahuldada enne, kui puudutatud isiku I ehituskulude hüvitamine on otsustamata. Eelnevat kinnitab ka Riigikohtu praktika (RKTKo 3-2-1-12-11). Samuti on see menetlusökonoomiliselt otstarbekas. Tehnovõrkude osas ei ole varasemalt ühtegi servituuti Sakala 16a kinnistule seatud. 39 567,90 eurot, mis kulus tehnovõrkude ehitamiseks Sakala 16a kinnistul nii Sakala 16 kui Sakala 16a tarbeks, kandis puudutatud isik I. Kusjuures vaidlusalused vee- ja kanalisatsioonitrassid Sakala 16a kinnisasjal rajati eeskätt avaldaja huvides. Puudutatud isikud kasutasid trassidest u 22,64% ja ülejäänud osa oli vajalik avaldaja teenindamiseks. Sakala 16 kinnistu sihipäraseks kasutamiseks vajalikud tehnovõrgud rajati Sakala 16a hoone ehitamise käigus selleks, et hiljem ei tuleks Sakala 16a kinnistut läbivat Sakala 16 kinnistu juurdepääsuteed tehnovõrkude jaoks uuesti üles kaevata. Avaldaja kohustus hüvitada vee- ja kanalisatsioonitrasside endale langev osa tuleneb võlaõigusseaduse (VÕS) § 1023 lg-test 1 ja 2 või alternatiivselt VÕS §-dest 1041 ja 1042. Samuti AÕS § 179 lg-test 1 ja 2. Puudutatud isikud palusid määrata AÕS § 158 lg 3 alusel mõistliku tasu tehnovõrgu talumise eest, arvestades seda, et hüvitis kataks vähemalt reaalservituudi aluse maa eest tasumisele kuuluva maamaksu ja õiglase hüvitise omandi väärtuse vähenemise ja reaalservituudi talumiskohustuse eest. Vastulausena avaldaja alternatiivsele õiguslikule alusele märkisid puudutatud isikud, et AÕSRS § 152 ei saanud praegusel juhul tulla kohaldamisele, sest AÕSRS § 152 lg 1 järgi on kinnisasja omanik kohustatud taluma olemasolevat tehnovõrku või -rajatist, mis on püstitatud enne maa esmakinnistamist, kui esmakinnistamine toimus enne 1999. a 1. aprilli. Eelnevat kinnitab ka Riigikohus lahendis 3-2-1-105-12. Praegusel juhul tehnovõrk, millele avaldaja reaalservituudi seadmist taotles, rajati 2013. aastal. Samuti ei kuulu kohaldamisele AÕS § 158 lg 5, sest avaldaja kasuks ei olnud seatud ühtegi servituuti ning tegu ei olnud avaldaja omandis olevate
trassidega, mida oleks AÕS § 158 lg 5 mõttes ümber paigutatud. Veel enam, Sakala 16 hoone 2002. a ehitusloa seletuskirjast nähtub, et varasemalt alati Sakala 16a kinnistut läbinud toruühendus likvideeritakse ja Sakala 16 rajab ise uue süsteemi, mh veeühenduse Tatari tänaval paiknevast veetrassist. Maakohtu määrus
3.Maakohus rahuldas avalduse osaliselt ja tuvastas Tallinnas, Sakala 16a asuvate ja kinnistusraamatu registriosadesse nr 26621901, nr 26622001, nr 26622101, nr 26622201, nr 26622301, nr 26622401, nr 26622501, nr 26622601, nr 26622701, nr 26622801, nr 26622901, nr 26623001, nr 26623101, nr 26623201, nr 26623301 ja nr 26623401 kantud korteriomandite osas ühise seadusjärgse kinnisomandi kitsenduse, mis seisneb veetrassi talumise kohustuses, ühiselt Tallinnas Sakala 16 asuvate ja kinnistusraamatu registriosadesse nr 24358401, nr 24358501, nr 24358601, nr 24358701, nr 24358801, nr 24358901, nr 24359001, nr 24359101, nr 24359201, nr 24359301, nr 24359401, nr 24359501 kantud korteriomandite kasuks. Menetluskulud jättis maakohus menetlusosaliste endi kanda. Maakohus tuvastas, et puudutatud isikutel oli veetrasside talumise kohustus tulenevalt AÕSRS §-st 152, sest veetrass oli olemas enne maa esmakinnistamist, mis omakorda toimus enne 1. aprilli 1999. AÕSRS §-st 152 märgitud tehnorajatise korral toimub tasu määramine AÕSRS § 15 4 alusel. Riigikohus on selgitanud lahendis nr 3-2-1-87-14, et sõltumata kinnisasja omandamise ajast ja viisist on selle igakordsel omanikul õigus saada tehnorajatise omanikult perioodilist talumistasu vähemasti ulatuses, milles kinnisasja omanik peab kandma kulusid, kuid ei saa kinnisasja või selle osa tehnorajatise tõttu ise kasutada. Puudutatud isikuid ei toonud esile tegelike hoolduskulude olemasolu ega vajadust kanda selliseid kulusid, mis seonduksid piisavalt otseselt vaidlusaluse veetrassi talumisega. Seega selles osas kohus perioodilist tasu välja ei mõista. Kuna veetorud paiknevad maa all ja ei piira maa kasutamist, ei ole põhjendatud ka maamaksu väljamõistmine puudutatud isikute kasuks. Kinnisasja väärtuse vähenemise eest tasu väljamõistmist AÕSRS § 154 lg 1 ette ei näe. Veetrasside rajamise kulude hüvitamise nõuet ei olnud võimalik lahendada praeguse menetluse raames. Samuti ei olnud kulude hüvitamise nõuet võimalik käsitleda vastuväitena. Eelnev on tingitud asjaoludest, et asjaõigused on ammendavalt sätestatud seaduses ja samamoodi on seadusega paika pandud asjaõigused kõigi isikute suhtes (absoluutselt) kehtiv sisu, mida saab kokkuleppel kolmandate isikute suhtes kehtivalt muuta üksnes seaduses sätestatud ulatuses. AÕS või AÕSRS kohaselt ei ole trasside rajamise kulu talumiskohustuse määramise eelduseks. Puudutatud isiku I nõudel puudus otsene seos avaldaja nõude lahendamisega. Puudutatud isiku I vastuväide kulude hüvitamiseks on iseseisev nõue, mida tuleb eraldi menetlusse võtta ja tasuda riigilõiv. AÕSRS § 152 ei sätesta õigust nõuda teise kinnisasja koormamist reaalservituudiga nii, nagu seda näeb ette AÕS § 158 lg 2. Kinnisomandi seadusjärgne kitsendus kehtib AÕS § 141 lg 1 järgi kinnistusraamatusse kandmata. AÕS § 141 lg 11 järgi saab eraõiguslikku seadusjärgset kitsendust kanda asjaõigusena (eelkõige servituudina) kinnistusraamatusse üksnes juhul, kui kinnisasja omanik ja õigustatud isik lepivad kokku kitsenduse muutmises. Kohtulahendil, mis tehakse vahetult seadusjärgse kitsenduse üle peetavas vaidluses, saab olla ainult deklaratiivne iseloom.
Kuivõrd hagita menetluses puudub üldjuhul vajadus kasutada menetluses professionaalset õigusabi, ei saa õigusabi kasutamise korral menetlusosalisel olla õigustatud ootust, et õigusabikulud piiramatult mõnelt teiselt menetlusosaliselt välja mõistetakse. Praegusel juhul ei olnud vaidlus sisult selline, mis eeldanuks õigusabiteenuse tellimist, mistõttu oli põhjendatud jätta kohtuvälised kulud iga menetlusosalise enda kanda. Puudutatud isikute I ja II määruskaebus
4.Puudutatud isikud I ja II esitasid määruskaebuse, milles palusid tühistada maakohtu määrus ja teha uus määrus, millega jätta avaldus läbi vaatamata ning kõik menetluskulud avaldaja kanda. Alternatiivselt palusid puudutatud isikud tühistada maakohtu määrus ja teha uus määrus, millega jätta avaldaja avaldus rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Puudutatud isikud palusid määruskaebuse esitamisel kantud menetluskulud jätta avaldaja kanda. Maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme ja ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. Kuivõrd ringkonnakohus on 31.07.2015 määruses selgitanud, et avalduse rahuldamine esitatud kujul ei aita saavutada avaldaja eesmärki ja sama on nentinud maakohus vaidlustatavas lahendis, tuleb hagi jätta vastavalt TsMS § 423 lg 2 p-le 2 ja TsMS § 477 lg-le 1 läbi vaatamata. Maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, kui väljus avalduses toodud nõude raamidest ning tegi tarbetu ja sisutu lahendi, millega avaldaja soovitud eesmärki ei saavuta, kuid mille tulemusel on puudutatud isikud kandnud olulisel määral menetluskulusid. Kohus kohaldas ebaõigesti AÕSRS § 152 lg 1. Nimetatud sätet tuleb mõista selliselt, et sättes kirjeldatud talumiskohustus on olemas juhul, kui esinevad AÕS § 158 lg-s 1 kirjeldatud eeldused osas, mis puudutavad tehnovõrkude rajamise võimatust muust kohast ja tehnovõrkude mujalt rajamise kulusid. See tähendab, et kui valitseva kinnistu teenindamiseks vajaliku tehnovõrgu saab rajada mujalt ja/või selle mujalt rajamine ei ole ülemääraselt kulukas, siis sellega ammendub AÕSRS § 152 lg-st 1 tulenev seadusjärgne kitsendus. Omandikitsendusega kaasneb üksnes passiivne talumiskohustus. Õiguse üldpõhimõtetega ei ole kooskõlas olukord, kus olemasoleva amortiseerunud trassiga seonduvad kulud peab kandma teeniva kinnistu omanik. Praegusel juhul ei ole ka kohaldatav AÕSRS § 15 2 lg 4, kuivõrd tehnovõrgu, mille ümberpaigutamine puudutatud isikutele kuuluval kinnisasjal oli vajalik, omanikud olid puudutatud isikud. Samuti ei olnud puudutatud isikutel vaja avaldaja maaüksust teenindavat trassi likvideerida, sest seda nõudis detailplaneering ja Sakala 16 maaüksusel asuva hoone ehitusprojekt ja ehitusluba. Maakohus on ebaõigesti jätnud menetluskulud poolte endi kanda. TsMS § 172 lg 1 kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse ning praeguses asjas on lahendid tehtud avaldaja huvides. Avaldaja vastuväited ja vastumääruskaebus
5.Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu ja palus määruskaebus jätta rahuldamata. Maakohtu määrus on õiguspärane ja põhjendatud (välja arvatud osas, mille kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda). Avaldaja esitas vastumääruskaebuse määrusele osas, milles kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Kohtuasja on aeganõudvamaks ja rahaliselt kulukamaks teinud puudutatud isikute nõue menetleda praeguse asja raames puudutatud isikute väidetavat võlanõuet, kuigi puudutatud
isikud ei ole esitanud vastuhagi ja tasunud riigilõivu. Samuti on puudutatud isikud asunud menetluse kestel vastu vaidlema üha uutele asjaoludele, mille üle varasemas menetlusetapis ei olnud vaidlust. Seetõttu on äärmiselt ebaõiglane avaldaja suhtes, kui kohus ei kohusta puudutatud isikuid avaldaja menetluskulusid hüvitama. Samuti tuleb menetluskulude jaotuse määramisel arvestada, et avaldaja on kortermaja elanikke esindav ühistu, kuid puudutatud isikud äriühingud. Maakohus on ebaõigest TsMS §-st 2 järeldanud, et hagita menetluses menetluskulusid ei hüvitata ja selles menetlusliigis saaks hakkama ka eriteadmisteta inimene. Seda enam, et praeguse asja raames on koos avaldusega esitatud ka esialgse õiguskaitse taotlus. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebusega ja vastumääruskaebusega ning tsiviilasja materjalidega, leiab, et TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p-i 1 alusel tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ning määruskaebus ja vastumääruskaebus rahuldamata. Määruskaebuse ja vastumääruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS § 659 ja § 654 lg 6 järgi ei korda neid. Vastuseks määruskaebuses ja vastumääruskaebuses esitatud seisukohtadele vastab ringkonnakohus järgmist. Esmalt märgib ringkonnakohus, et praegusel juhul ei esine aluseid maakohtu määruse tühistamiseks ja avalduse läbivaatamata jätmiseks. Asjaolu, et kohtumenetluse käigus ei lahendata ära kõiki menetlusosalistevahelisi probleeme ja õigusküsimusi, ei tähenda, et vaidlus on automaatselt perspektiivitu. Puudutatud isikud I ja II on määruskaebuses toonud välja, et maakohtu määrusega ei ole võimalik avaldaja eesmärki saavutada. Avaldaja huviks ja eesmärgiks oli võtta kasutusele puudutatud isiku I rajatud ja tema omandis olevad veetrassid ja ühendada sellesse Sakala 16 maaüksusele rajatavad trassid, kuid lahendi tegemisel ei omistanud kohus sellele tähtsust. Ringkonnakohus selgitab, et puudutatud isikud ei saa avaldaja asemel nõuda avaldaja taotluse rahuldamist. Seda saab teha üksnes avaldaja ise, sest igaüks pöördub vastavalt TsMS § 3 lg-le 1 ise kohtu poole oma õiguse või huvi kaitseks. Avaldaja on vastuses määruskaebusele aga märkinud, et tema hinnangul on maakohtu määrus selles osas õiguspärane ja põhjendatud. Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isikute I ja II väitega, et AÕSRS § 15 2 lg-t 1 tuleb tõlgendada selliselt, et nimetatud sättes kirjeldatud talumiskohustus on olemas juhul, kui esinevad AÕS § 158 lg-s 1 nimetatud eeldused (tehnovõrkude rajamine muust kohast on võimatu ning tehnovõrgu mujalt rajamine põhjustab ülemääraseid kulusid). AÕSRS § 15 2 lg 1 sätestab, et kinnisasja omanik on kohustatud taluma olemasolevat tehnovõrku või -rajatist, mis on püstitatud enne maa esmakinnistamist, kui esmakinnistamine toimus enne 1999. aasta
1.aprilli. Kinnisasja omanik peab taluma tehnovõrku või -rajatist ka juhul, kui esinevad AÕS §-s 1581 sätestatud eeldused või muu talumiskohustus. Seega on kinnisasja omanikul tehnovõrgu või -rajatise talumiskohustus, kui esineb vähemalt üks kolmest eeldusest, s.t (1) tehnovõrk või -rajatis püstitati enne maa esmakinnistamist, kui esmakinnistamine toimus enne 1999. aasta 1. aprilli või (2) tehnovõrk või -rajatis on vajalik avalikes huvides ja puudub muu tehniliselt ning majanduslikult otstarbekam võimalus tehnovõrguga või -rajatisega liituda sooviva isiku tarbimiskoha ühendamiseks tehnovõrguga või -rajatisega või tehnovõrgu või -rajatise arendamiseks või (3) esineb muu talumiskohustus. Nimetatud AÕSRS säte ei sätesta talumiskohustuse eeldusena AÕS § 158 lg-s 1 nimetatud asjaolude esinemist. Tõsi on see, et kuna AÕSRS-is puudub tehnovõrgu ja -tehnorajatise mõiste, on analoogia korras praktikas juhindutud AÕS § 158 lg-s 1 kirjeldatud tehnovõrgu ja -tehnorajatise mõistest. Eelnevat
praktikat ei saa aga laiendada selliselt, et AÕSRS § 152 lg-s 1 kirjeldatud eelduste asemel või kõrval tuleb silmas pidada ka AÕS § 158 lg-s 1 kirjeldatud eeldusi. Kuivõrd praegusel juhul tuli tuvastada talumiskohustus AÕSRS § 15 2 lg 1 alusel AÕS § 158 lg-s 1 kirjeldatud eeldusi arvestamata, ei pidanud erinevalt puudutatud isikute I ja II esitletust kohus määruse tegemisel tähenduse omistama asjaolule, et väidetavalt jättis avaldaja hoone arendaja ise avaldaja kinnistu tarbeks tehnovõrgud projekteerimata ja välja ehitamata ning 23.04.2005 väljastatud ehitusloast nr 27335 nähtus, et olemasolev veesisestus kõrvalmajast avaldaja hooneni likvideeritakse ja rajatakse uus veesisestus Tatari tänaval paiknevast veetrassist. Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isikute I ja II väitega, et maakohus on tõlgendanud ja kohaldanud valesti AÕSRS § 152 lg-t 4. Maakohus kohaldas nimetatud sätet tuvastamaks, kas asjaolu, et avaldaja kinnistut veega ammusest ajast varustanud torustiku likvideerimine võis välistada AÕSRS § 152 kohaldamise ning leidis, et ainuüksi torustiku asukoha muutumine ja vana torustiku uue materjaliga asendamine AÕSRS § 15 2 kohaldamist ei välistanud. Maakohus ei ole analüüsinud, kas selle sätte alusel oleks puudutatud isikul I õigus saada hüvitist kantud kulutuste eest või mitte. Hoopis vastupidi, maakohus selgitas, et käimasoleva hagita asja raames ei olnud võimalik asuda analüüsima puudutatud isiku I võimalikku võlaõiguslikku nõuet avaldaja vastu, sest puudutatud isiku I nõudel puudus otsene seos avaldaja nõude lahendamisega. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus jättis õigesti menetluskulud poolte endi kanda. TsMS § 172 lg 1 teine lause annab kohtule laia diskretsiooniõiguse kalduda esimeses lauses sätestatud üldreeglist kõrvale, kui see oleks asjaolusid arvestades õiglane. Maakohus pidas õiglaseks kulude jätmist poolte endi kanda, kuivõrd hagita menetluses puudub üldjuhul vajadus kasutada menetluses professionaalset õigusabi ja selle kasutamise korral ei saa menetlusosalisel olla õigustatud ootust, et õigusabikulud piiramatult mõnelt teiselt menetlusosaliselt välja mõistetakse. Menetluskulud
7.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Vastavalt TsMS § 171 lg-le 1 kannab määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Kuna puudutatud isikute I ja II määruskaebus jääb rahuldamata, jätab ringkonnakohus puudutatud isikute I ja II kanda puudutatud isikute I ja II määruskaebusega seonduvad puudutatud isikute I ja II ja avaldaja menetluskulud. Vastavalt TsMS § 175 lg-le 1 tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas kantud menetluskulud olid põhjendatud ja vajalikud. Ringkonnakohtu hinnangul on avaldaja puudutatud isikute I ja II määruskaebuse menetlusemisega kandnud põhjendatud ja vajalikke õigusabikulusid kokku 5,7 tundi, s.o 1 tund 28.06.2016, 3,95 tundi 28.06.2016 ja 0,75 tundi 30.06.2016. Ringkonnakohus ei arvestanud määruskaebuse menetlemisel põhjendatud ja vajalike kuludena kuupäevadel 17.05.2016, 31.05.2016 ja 09.06.2016 kantud ajakulu, kuivõrd need kanti enne puudutatud isikute I ja II poolt määruskaebuse esitamist. Samuti vähendas ringkonnakohus proportsionaalselt põhjendatud ja vajalikke õigusabikulusid esindajate poolt kuupäevadel 28.06.2016 ja 30.06.2016 tehtud töö eest, kuivõrd nimetatud kuupäevadel kulus avaldajal aega ka vastumääruskaebuse koostamiseks. Avaldajat esindas määruskaebuse menetlemisel kaks esindajat. Oliver Nääsi tunnihind oli 130 eurot ja Rainer Ratniku tunnihind 115 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul ei ületa nimetatud tunnitasud keskmist sarnase õigusteenuse eest
makstavat tasu. Puudutatud isikutel I ja II tuleb avaldajale hüvitada kulu õigusabi osutamise eest 670,5 eurot (1 x 130 + 4,7 x 115). Kuna avaldaja vastumääruskaebus jääb samuti rahuldamata, jätab ringkonnakohus avaldaja kanda avaldaja vastumääruskaebusega seonduvad avaldaja ja puudutatud isikute I ja II menetluskulud. Ringkonnakohtu hinnangul on puudutatud isikud I ja II avaldaja vastumääruskaebuse menetlemisega kandnud põhjendatud ja vajalikke õigusabikulusid kokku 1,5 tundi, s.o 0,75 tundi vastumääruskaebusega tutvumisele 14.07.2016 ja 0,75 tundi vastuväidete ja põhjenduste kirjutamisele ning esitamisele 14.07.2016. Esitatud menetluskulude nimekirjast nähtuvalt, on puudutatud isikutele I ja II osutatud õigusabi 8 tundi 5 minutit ning selle eest on tasutud 3 600 eurot (koos käibemaksuga). Pidades silmas asjaolu, et tegu on hagita menetlusega ja asjaolud ei ole keskmisest keerukamad ning vaidlus keskmisest mahukam, on ringkonnakohtu hinnangul keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu arvestades praegusel juhul kohane tunnihind õigusabi osutamise eest 130 eurot. Avaldajal tuleb puudutatud isikutele I ja II hüvitada õigusabi kulud 195 eurot (1,5 x 130). Vastavalt TsMS § 445 lg 1 teisele lausele võib kohus tasaarvestada menetlusosaliste vastastikused nõuded. Eelnevast juhindudes tasaarvestab kohus avaldaja ja puudutatud isikute I ja II vastastikused kohtumäärusega välja mõistetavad menetluskulud ja määrab, et puudutatud isikutel I ja II tuleb avaldajale hüvitada kulu õigusabi osutamise eest 475,5 (670,5-195) eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 puudutatud isikutel I ja II tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.