FIE Rene Timmi, FIE Raimo Pärn, Janrand OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 27. mai 2019. a otsuste nr 17-6/19/384, 17-6/19/385 ja 17-6/19/386 ning 30. augusti 2019. a vaideotsuse nr 17-4/19/5-2 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja I – Rene Timmi Kaebaja II – Raimo Pärn Kaebaja III – Janrand OÜ, kaebajate I-III volitatud esindaja Katrin Kiisk Vastustaja – Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, volitatud esindaja Eva Rückenberg
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Resolutsioon
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Poolte menetluskulud jätta nende endi kanda.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 10. märts 2021. a. Tartu Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui apellant ei taotle asja läbivaatamist kohtuistungil. Asjaolud ja menetluse käik I
1.FIE Rene Timmi (kaebaja I) esitas 10.07.2017. a Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (PRIA) maaeluministri 17.04.2017 määruse nr 34 "Püügivahendi parendamise toetus" (määrus nr 34) alusel toetustaotluse hülgekindlamate ja suurema selektiivsusega avaveemõrdade soetamiseks.
2.PRIA 29.11.2017. a otsusega nr 17-6/483 määrati kaebajale I toetust summas 13 002,95 eurot ja maksti välja PRIA 10.05.2018. a otsuse nr 17-6/207 ja PRIA 29.05.2018 otsuse nr 176/230 alusel.
3.PRIA 27.05.2019. a otsusega nr 17-6/19/385 tunnistati PRIA 29.11.2017. a otsuse nr 176/483 lisa punkt 14 kehtetuks ja nõuti alusetult väljamakstud toetus tagasi. II
4.FIE Raimo Pärn (kaebaja II) esitas määruse nr 34 alusel toetustaotluse hülgekindlamate ja suurema selektiivsusega avaveemõrdade soetamiseks.
5.PRIA 29.11.2017. a otsusega nr 17-6/483 määrati kaebajale II toetust summas 9 270,55 eurot ja maksti välja PRIA 24.05.2018. a otsuse nr 17-6/220 alusel.
6.PRIA 27.05.2019. a otsusega nr 17-6/19/384 tunnistati kehtetuks PRIA 29.11.2017 otsuse nr 17-6/483 lisa punkt 32 ja nõuti alusetult väljamakstud toetus tagasi. III
7.OÜ Janrand (kaebaja III) esitas määruse nr 34 alusel toetustaotluse hülgekindlama ja suurema selektiivsusega avaveemõrra soetamiseks.
8.PRIA 29.11.2017. a otsusega nr 17-6/483 määrati kaebajale III toetust summas 5 706,15 eurot ja maksti välja PRIA 10.05.2018. a otsuse nr 17-6/207 alusel.
9.PRIA 27.05.2019. a otsusega nr 17-6/19/386 tunnistati kehtetuks PRIA 29.11.2017 otsuse nr 17-6/483 lisa punkt 30 ja nõuti alusetult väljamakstud toetus tagasi. IV
10.Kohustusliku vaidemenetluse edutu läbimise järgselt esitasid FIE Rene Timmi, FIE Raimo Pärn ja Janrand OÜ 30.09.2019. a Tartu Halduskohtule ühise kaebuse PRIA 27.05.2019. a otsuste nr 17-6/19/384, 17-6/19/385 ja 17-6/19/386 ning PRIA 30.08.2019. a vaideotsuse nr 17-4/19/5-2 tühistamiseks. Kaebajate nõue
11.Kaebuse kohaselt on PRIA kontrollaktis (KA) ja vaidlustatud otsustes heitnud kaebajatele ette peamiselt kolme asjaolu: kaebajad I ja II on omavahel seotud isikud tulumaksuseaduse (TuMS) § 8 lg 1 mõistes (hõimlased), mistõttu on nendega omavahel tehtud tehinguga kaasnev kulu mitteabikõlbulik ning seega on rikutud määruse nr 34 § 6 lg 1; kõik kaebajad on esitanud toetustaotlusega nõuetele mittevastavad hinnapakkumised ning on rikkunud seega määruse nr 34 § 6 lg 2; kõik kaebajad on tasunud investeeringuobjekti eest edasi-tagasi maksetega, mistõttu ei ole tõendatud tegelik tasumine investeeringuobjekti eest, millest tulenevalt on PRIA seisukohal, et kõik kaebajad on esitanud teadlikult valeandmeid investeerimisobjekti ja omafinantseeringu eest tasumise kohta, olles pannud toime pettuse ning on seega rikkunud kalandusturu korraldamise seaduse (KTKS) § 27 lg 4 p 4 ja määruse nr 34 § 10 lg 2.
12.Vaideotsuses on eeltoodu osas vastuoluline, kuid vaideotsuse p-st 2 tulenevalt võib järeldada, et PRIA on jätkuvalt ka sellel seisukohal, et kaebajad I ja II on TuMS § 8 lg 1 mõistes seotud isikud ja neil on ühine majanduslik huvi. Seda tõendab, et nad on kantud teineteine kalapüügilubadele.
KA kohaselt on kaebajad I ja II seotud isikud TuMS § 8 lg 1 mõistes, põhjendades seda järgnevalt: „PRIA on taotluste menetlemisel kontrollinud taotlejate ja hinnapakkujate vahelisi seoseid äriregisterist ning seoseid ei tuvastatud. Maaeluministeeriumi siseauditi osakonna läbiviidud kontrolliauditi raames jõudis PRIA-ni info, et Rene Timmi on abielus Raimo Pärna tütre Eliis Pärn-Timmiga alates 11.08.2017. Olukord, kus kaks toetuse saajat, kes on omavahel hõimlased, tegutsevad samal tegevusalal ja teevad omavahel tehinguid, viitab sellele, et toetuse saajad on tulumaksuseaduse (TuMS) § 8 mõistes seotud isikud.“ Kaebajad I ja II on vaidemenetluses põhjendanud, et PRIA on nende omavahelise seotuse ja hõimluse käsitlusele hinnangu andmisel selgelt eksinud ning lugenud isikud omavahel seotuks täiesti meelevaldselt ja seaduse imperatiivseid piire ületades. TuMS § 8 lg 1 p 1 sätestab, et seotud isikuteks on abikaasad, elukaaslased või otse või külgjoones sugulased. Kaebaja I ja kaebaja II ei ole teineteisele mitte ükski eelviidatud sättes nimetatud isik. Perekonnaseaduse (PKS) § 80 lg 1 alusel on alaneja sugulane ülanejast põlnev, ent Eliis Pärn-Timmi, kes on 11.08.2017. a kaebajaga I abiellunud, ei põlvne kaebajast II. Eliis Pärn-Timmi on kaebaja II abikaasa tütar ning ta ei ole viimase bioloogiline vanem, seega ei ole ega saa olla kaebaja I kaebaja II hõimlaseks. TuMS § 8 lg 1 p 1 sätestab, et seotud isikud on isiku enese abikaasad ja elukaaslased, ent mitte otsejoones või külgjoones sugulaste abikaasad; rääkimata asjaolust, et Eliis Pärn-Timmi ei ole kaebaja II otsejoones sugulane. PRIA on TuMS § 8 lg 1 p 1 rakendamisel eksinud ja tõlgendanud seda valesti ning seega ei ole ega saa olla kaebajate I ja II näol tegemist seotud isikutega, millest omakorda johtub, et nad ei saa olla toetuse taotlemisel vastavaid tingimusi ka rikkunud. Vaideotsuses ei ole PRIA andnud kaebajate I ja II seotusele TuMS § 8 lg 1 alusel hinnangut enam seeläbi, et nad oleksid justkui hõimlased, vaid on toonitatud, et neil olevat siiski ühine majanduslik huvi. Ühist majanduslikku huvi on põhjendatud sellega, et kaebajad I ja II on kantud teineteise kalapüügiloale. Kaebajate hinnangul on tegemist vaid otsitud seosega, sest KA p-st 4.2. johtub otseselt, et PRIA on ainiti näinud kaebajate I ja II seost ning käsitlenud selle mittelubatavust üksnes nende väidetava hõimluse tõttu, ent alles pärast seda kui kaebajad eelviidatud seisukoha ümber lükkasid, otsis vastustaja nn uue põhjenduse, millega järeldust siiski õigustada. Kaebajate hinnangul on PRIA järelm, et just teineteise kalapüügilubadele kandmine iseloomustavat nende ühist majanduslikku huvi ka seda enam meelevaldsem, et kõik kaebajad andsid juba haldusmenetluse käigus selgitusi selle kohta, miks ühes piirkonnas tegutsevad kalurid teineteist oma kalapüügilubadele kannavad ning, et PRIA nentis ka ise KAs, et: „[...] isikute vahel majandusliku seotuse tõendamine on suhteliselt keeruline, eriti rannakalurite seas, kus suuremate mõrdade merest välja toomisel tulebki sageli koostööd teha.“ Seega kinnitab PRIA expressis verbis juba enne vaidemenetluse algust isegi, et haldusorganile on üheselt teada ja mõistetavad need põhjused, miks rannakalurid peavad sageli koostööd tegema. Kõik kaebajad on selgitanud PRIA-le, et kalurid on teineteise püügilubadele kantud ainult hädaolukordadeks, et juhuks, kui midagi juhtub, ent vastav kalur ise koheselt reageerida ei saa, siis on sellisteks juhtudeks antud eraldi luba teisele kalurile püügivahendite erandkorras väljatoomiseks. Seda saab teha vaid loale kantud isik ning kalurite seas on see täiesti tavapärane ning möödapääsmatu, mida rakendavad olude sunnil kõik. See ei tõenda ega viita kuidagi omavahelistele muudele seostele, kui kokkuleppele olla hädaolukorras valmis reageerima – majanduslikku huvi, ühiseid eesmärke, ärilist tegevust või muud sisulist omavahelist mõju see mingilgi määral ei tähenda, sest vastasel korral tuleks lugeda meelevaldselt kõik rannakalurid omavahel seotud isikuteks. Seda nad aga ilmselgelt TuMS § 8 lg 1 mõistes, mida kaebajatele ette heidetakse, ei ole. Liiatigi selgitab ka TuMS seletuskiri, et ühiseks majanduslikuks huviks võib pidada eelkõige seda, kui isikud panustavad ühiselt näiteks toote või teenuse väljatöötamisse, valmistamisse või turule toomisesse või sõlmivad kulude jagamise kokkuleppeid, ent sellised seosed kaebajate I ja II kui kahe eraldiseisva FIE näol täielikult puuduvad. Valitsev mõju võib seletuskirja kohaselt tuleneda näiteks „enamusosalusest teise isiku hääleõiguses või seadusest või lepingust tulenevast otsesest või
kaudsest õigusest (asutajaõigusi teostades või üldkoosoleku otsusega) nimetada või tagasi kutsuda enamikku tegevjuhtkonnast või kõrgema juhtorgani liikmetest“. Ka sellist eelkirjeldatud valitsevat mõju kahe FIE vahel ei saagi eksisteerida, mistõttu on kaebajate hinnangul PRIA seisukoht sellest, et kaebajad I ja II omavad ühist majanduslikku huvi, selgelt väärad, ning seega ei ole kaebajad rikkunud määruse nr 34 § 6 lg 1 nõudeid.
13.PRIA pole arvestanud, et ajal, mil toetusetaotlused esitati (so 10.07.2017. a) ei olnud Rene Timmi ja Eliis Pärn-Timmi abielus, vaid nende abielu on sõlmitud alles pärast seda. On ilmne, et isegi, kui kõiki seoseid arvestades võiks seetõttu pidada kaebajaid I ja II hõimlasteks, ei olnud ega saanud nad seda olla ajal, mil toetused esitati, s.t et sel ajal ei saanud nad ühelgi eeldusel etteheidetavaid tingimusi rikkuda. Selles asjaolus, sõltumata sellest, et kaebajad vaidemenetluse käigus sellele kahel korral tähelepanu juhtisid, PRIA ise seisukohta võtnud ei ole, vaid üksnes nendib dokumentidest dokumenti ainiti üht ja sama seisukohta valides seega nö argumente, mida sisuliselt kommenteerida. Seda ei saa pidada läbipaistvaks, eesmärgipäraseks ega hea halduse tava kohaseks haldusmenetluseks.
14.Et toetustaotlustega esitatud hinnapakkumused ei vasta nõuetele (kolme hinnapakkumise nõue) on PRIA ette heitnud kõikidele kaebajatele. KA p-s 4.2. on PRIA asunud seisukohale, et hinnapakkumuste failide metaandmete ja hindade sarnasuse kohta välja toodud andmed näitavad kogumis, et hinnapakkumused on manipuleeritud ja ei vasta vabal turul tekkivale konkurentsile ning seega on kaebajatel täitmata meetme määruse nr 34 § 6 lg 1 sätestatud tingimused toetuse saamiseks. Vaideotsuses on PRIA lisanud, et arvestades meetme menetlemisel laekunud erinevate hinnapakkumuste arvu kõikidelt taotlejatelt, on avaveemõrdade valmistajaid Eestis piisavalt, et leida kolm iseseisvat ja konkureerivat hinnapakkujat. PRIA on seisukohal, et omavahelised kokkulepped hinnapakkujate vahel on põhjendamatud ja on vastuolus meetme määruse nr 34 §-s 6 kehtestatud nõuetega ning siseriikliku ja Euroopa Liidu õigusega. Määruse nr 34 § 6 lg-st 1 johtub, et hinnapakkumused peavad olema küsitud üksteisest sõltumatute ettevõtjate käest, ent PRIA ei ole selgitanud, milles seisneb kaebajate omavaheline sõltuvus, et see määruse nr 34 § 6 lg 1 rikkumist õigustaks. Ainsa seotusena toob PRIA välja kaebaja I ja II omavahelise seotuse väites, et tegemist on hõimlastega ning seega TuMS § 8 lg 1 esimese lause tähenduses seotud isikutega, ent ei põhjenda samas kuidagi kaebaja III sõltuvust ja seotust kaebajatest I ja II, jättes sellega selgusetuks etteheite sisu ja tõlgendamisvõimalused määruse rikkumisena. Kaebajad on üheselt ümber lükanud etteheite sellest, et kaebajad I ja II on väidetavalt teineteisega seotud, mh sellegi, et neil puudub teineteise üle valitsev mõju ning neil pole ei TuMS ega määruse mõistes ühist majanduslikku huvi, mistõttu on ilmne, et kaebajad ei ole rikkunud määruse nr 34 § 6 lg-t 1 kolme hinnapakkumise nõuet, mis on küsitud teineteisest sõltumatute ettevõtjate käest. PRIA on vaidlustatud otsustes heitnud kaebajatele ette, et hinnapakkumised on koostatud kõik ühes arvutis ning neil puuduvad hinnapakkumuse esitajate allkirjad, mistõttu ei olevat tuvastatav nende tegijate tegelik isik ja tahe vastav hinnapakkumus teha. Ehkki vaideotsuses ei ole PRIA sellel asjaolul enam peatunud, on sellised väited täiesti meelevaldsed, kuivõrd määruse § 6 lg 1 ei nõua pakkumiste digitaalset allkirjastamist (sh ka mitte käsikirjalist) ning ükski allkiri või selle puudumine ei väljenda isiku tahet tehingut teha. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 1 sätestab, et tahteavalduse võib teha mis tahes viisil ning see muutub vastavalt § 69 lg-le 1 kehtivaks kas kättesaamisega (kindlale isikule) või tahte väljendamisega (kindlale isikule suunamata). Vaidlust selles, et PRIA-le oli üheselt teada (mh kõik kaebajad üheselt kinnitanud hinnapakkumiste tegemist/kättesaamist), kes olid hinnapakkumised teinud isikud ja et need olid teineteise poolt kätte saadud, olla ei saa. Kaebajatele jääb arusaamatuks kas PRIA on nende seisukohaga nõustunud, et seda vaideotsuses enam vaidlusaluse asjaoluna
ei käsitata või on PRIA suvaliselt kommenteerinudki vaid neid vaides väljatoodud asjaolusid, mida käsitleda soovinud on. PRIA pole arvestanud, et kõrvalise abi kasutamist pakkumuste elektroonseks vormistamiseks ongi kalurid küsinud ja seda ka ise kinnitanud juba 2017. aastal, s.t juba enne toetusetaotluste väljamaksmist 2018. aasta mais, ent sellest hoolimata ei pidanud PRIA toona vajalikuks seetõttu toetus välja maksmata jätta. Eelnev tähendab, et absoluutselt kõik andmed ja asjaolud olid PRIA-le teada juba enne toetusetaotluste rahuldamist, neid täiendavalt uuritud, analüüsitud, mh tehtud paikvaatlusi ning otsustatud just nende samade andmete pinnalt toetused välja maksta. Väita kaks aastat hiljem, et tegemist on olnud valeandmete esitamisega, teadliku eksitamise või lausa pettuse toimepanemisega, on meelevaldne, sest raske on petta kedagi, kes kõikidest nõndanimetatud pettuse aluseks olevatest asjaoludest ise teadlik on, ent end siiski „petta laseb“. Formaaljuriidiliselt ei ole tegemist pettusega TsÜS § 68 lg 1 mõistes.
15.Edasi-tagasi ringmaksete ja pettuse toimepanemise osas on PRIA vaidlustatud otsustes viidanud, et: „Vastavalt KTKS § 30 lg 9 p-le 3, Fondi toetuse taotluse rahuldamata jätmise otsus tehakse, kui taotluses on esitatud valeandmeid või taotleja mõjutab taotluse menetlemist pettuse või ähvardusega või muul õigusvastasel viisil.“ Vaideotsuses on PRIA nentinud: „Selgitame täiendavalt: PRIA-le esitatud maksedokumentidega näidati investeeringuobjektide eest tasumist, kuigi tegelikult kanti sama rahasumma erinevate kontode vahel. Järelikult on tegemist valeandmeid esitades nõuete kunstliku täitmisega ja PRIA tahtlikku ja eesmärgipärase eksitusse viimisega ja eksimuses hoidmisega toetuse saamise eesmärgil, seega on tegemist pettusega.“ Pettuse legaaldefinitsioon sätestab, et pettus on isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine temale ebaõigete asjaolude avaldamise teel, eesmärgiga kallutada isik tehingut tegema. Ebaõigete asjaolude avaldamisega on võrdsustatud nendest asjaoludest teatamata jätmine, millest vastavalt hea usu põhimõttele oleks tulnud teatada, samuti selliste asjaolude tõesena avaldamine, mille tõele vastavust avaldaja ei ole kontrollinud ja mis hiljem osutuvad ebaõigeks (TsÜS § 94 lg-d 1 ja 2). PRIA pole selgitanud, milles seisneb kaebajate poolne ebaõigete asjaolude avaldamine või nendest asjaoludest teatamata jätmine, mis õigustaks KTKS § 30 lg 9 p 3 rakendamist. Pettuseks võiks tinglikult TsÜS § 94 lg 2 alusel lugeda olukorda, mil isik avaldas teisele isikule andmeid, mille tõele vastavust avaldaja ei kontrollinud või kontrollida ei saanud, ent mis hiljem osutuvad ebaõigeks, ent kõik need teod, taotlused ja dokumendid, mille ebakorrektsust või manipuleeritust PRIA kaebajatele KA-s, otsustes ja vaideotsuses ette heidab, olid viimase poolt enne toetuse rahuldamiste otsuste tegemist ja väljamakse sooritamist üheselt teada ja kontrollitud, sh viimane ise neile eraldi tähelepanu juhtinud, lisateavetki küsinud, ent siiski vastavad otsused teinud. Seega ei saa ühelgi tingimusel asuda seisukohale, et kaebajad oleksid saanud panna toime pettuse või selle abil saavutada soovitatava eesmärgi, kui tegemist on asjaoludega, mis on mõlemale poolele, nii kaebajatele kui PRIA-le, alati teada olnud. Kummalised on vaidlustatud otsustes väljatoodud seisukohad sellest, et PRIA eeldab taotleja esitatud andmete õigust ning nende täpsustamise vajaduse ja/või kahtluse korral teostatakse täiendavaid kontrollitoiminguid, mille tulemusena võib osutuda vajalikuks varasemate otsuste ümberhindamine. Kaebajad ei olegi väitnud, et täiendavate kontrollitoimingute tegemine pole lubatud või et teatud juhtudel ei võiks see omakorda õigustada ka tehtud otsuste ümberhindamist, ent käesolevas haldusvaidluses on PRIA asunud ümberhindama asjaolusid, millele ta juba on kord õigusliku hinnangu andnud ja neid samu asjaolusid kaalunud, mistõttu on rikutud haldusmenetluse subjektide õiguspärase ootuse põhimõtet. Riigikohus on mh selgitanud, et teadliku valeandmete esitamise korral taotluse rahuldamata jätmiseks ei piisa üksnes tuvastamisest, et ükskõik millised taotluses esitatud andmed on ebaõiged ja isik sellest teadlik.
Andmed, mille ebaõigsus toob kaasa taotluse rahuldamata jätmise, peavad olema esitatud taotleja või taotluse õigusaktiga kehtestatud nõuetele vastavuse kohta. Igal juhul peab olema tegemist andmetega, mille esitamist taotlejalt selgesõnaliselt (ka näiteks taotluse vormis, täitmise juhendis) nõutakse. Üksnes sellisel juhul annab taotleja andmeid teadlikult ja sihikindlalt, kui esitab nõutud andmeid. Kusjuures sellise dokumendi kontroll, mis on prognoosiv (mh ka hinnapakkumus), ning milles esinevaid kõrvalekaldeid võib pidada ebaolulisteks, võib tegemist olla rikkumisega taotleja õigusele õiglasele menetlusele (vt RKo 3-3-1-4-17). Seega – kui PRIA väidab, et kaebajad on esitanud PRIA-le valeandmeid või tahtlikult püüdnud PRIA-t asja tegelikest tehioludest eksimusse viia, tuleb PRIA-l konkreetselt välja tuua, millise õigusakti millises punktis nõutud andmeid on esitatud teadvalt valesti ning milliseid asjaolusid on PRIA-le esitatud moonutatult või ebaõigesti, et see õigustaks pettuse toimepanemise regulatsiooni rakendamist. Riigikohus on selgitanud sedagi, et investeeringutoetuste taotluste menetlemine peab olema kooskõlas õiguse üldpõhimõtete ja põhiseaduslike printsiipidega sealjuures haldusõiguse põhimõtetega, mis tulenevad muu hulgas põhiseaduse §-ga 14 tagatud õigusest heale haldusele (vt Riigikohtu 15.02.2005 otsust nr 3-3-1-90-04). Õiguspärase haldusmenetluse eest vastutab haldusorgan. Kui toetuste eest vastutaval rakendusüksusel tekib kahtlus toetustaotluse vastavuses EL-i õiguse eesmärkidele, on sellel haldusorganil tõendamiskoormis ja tal tuleb esitada tõendid vastavalt siseriiklikule õigusele, tingimusel, et see ei ohusta EL-i õiguse tõhusat mõju. Taotlejal peab olema võimalus anda probleemsete seisukohtade osas selgitusi, esitada vastuväiteid ja tõendeid. PRIA on heitnud kaebajatele ette, et nad on väidetavalt rikkunud määruse nr 34 § 10 lg-t 2, mille kohaselt peab toetuse saaja olema soetatud vara, mille kulude hüvitamiseks ta taotleb toetuse maksmist, vastu võtnud ja selle eest tasunud. Määruse rikkumist põhjendab PRIA sellega, et ühegi taotleja pangakontol ei olevat olnud enne investeeringuobjekti eest tasumist selleks vajalikku summat ning ülekanne on tehtud sama rahaga, mis oli enne saadud võidukalt hinnapakkujalt. PRIA hinnangul on tegemist edasitagasi kannetega, millega on kunstlikult näidatud investeeringu eest tasumist ülekandega, millel puudub tegelik majanduslik sisu. Seega on PRIA seisukohal, et rikutud on määruse nr 34 § 10 lg-t 2, kuna tegelikult ei ole investeeringuobjekti eest siiski tasutud ning see nõue on täidetud vaid kunstlikult. Määruse nr 34 § 10 lg 1 sätestab, et toetust makstakse üksnes abikõlblike kulude hüvitamiseks ja tingimusel, et toetuse saaja on tegevuse elluviimisel järginud kõiki ettenähtud nõudeid. Määruse nr 34 § 10 lg 2 lisab, et toetuse saaja peab olema soetatud vara, mille kulude hüvitamiseks ta taotleb toetuse maksmist, vastu võtnud ja selle eest tasunud. Töö, mille kulude hüvitamiseks taotletakse toetuse maksmist, peab olema lõpetatud ning toetuse saaja peab olema selle vastu võtnud ja selle eest tasunud. Sama paragrahvi lg 3 täiendab, et kuludokumendi või rahalise kohustuse tasumist tõendava maksekorralduse või pangakonto väljavõttel näidatud tehingu sisu peab vastama arve väljastanud isiku hinnapakkumusele. Määruse nr 34 § 10 ja selle lõiked ei sea toetuse taotlejale piiranguid selles osas, kui palju aega enne töö valmimist peab selle tasumiseks tarvilik rahasumma toetuse taotleja pangakontol olema ega sedagi, millise raha eest võib või ei või taotleja valminud töö eest tasuda. Määruse nr 34 § 10 ainsaks nõudeks on, et töö peab olema valmis, vastuvõetud ja selle eest tasutud, mida taotleja kinnitab maksekorralduse või pangakonto väljavõttega. Asjaolu, millise raha eest või millal täpselt taotleja valminud töö eest tasub, ei oma määruse tingimuste kohaselt mingisugust tähtsust. PRIA-le oli üheselt teada, et kõik toetuse taotlejad (kaebajad) tegelevad samal kutse- ja tegevusalal ning seda, et kõik toetatava tegevuse kohaste mõrdade valmistamise teenust ka ise pakuvad (erinevas spetsiifikas). See on kalanduse kitsast erispetsiifikat arvesse võttes täiesti tavapärane ning eluliseltki vaadatuna aastakümneid selliselt praktikas toimiv
majandustegevus. Iseäranis kummalised on „ringmaksete“ etteheited kaebajale I, kellele on kandnud toetatava töö eest maksmiseks raha tema abikaasa ning PRIA ei saa vähimalgi määral ette kirjutada seda, milliseid rahalisi vahendeid (tuleneb see leibkonna, lähikondsete, äritegevuse, majandustegevuse või kas või laenulepinguga seotud vahenditest) kasutab toetuse taotleja selleks, et töö eest enne toetuse väljamaksmist ise tasuda. Selge on see, et ükski mõrd, mille valmimist on PRIA mh ise kinnitanud, sh paikvaatluse käigus nende valmiduses, olemasolus ja kasutuskõlbulikkuses veendunud, ei ole saanud valmida mitte millestki, s.t et toetuskava aluseks olevate mõrdade töö (sh selleks kasutatud materjal) peab olema ka päriselt ja reaalselt teostatud ja soetatud ning selle eest tasumise kohustus töö valmistaja ees tekkinud. KTKS § 28 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et fondi toetuse taotluse nõuetekohasust kontrollib PRIA ning taotlus loetakse nõuetekohaseks, kui asjakohastes Euroopa Liidu õigusaktides ning käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuetele vastavad nii taotleja, taotlus kui ka toetatav tegevus. Kaebajad on esitanud PRIA-le KTKS § 27 lg 4 p-le 4 vastavad taotlused, mis sisaldavad täielikke ja õigeid andmeid. Ükski kaebaja pole rikkunud ühtki määruses nr 34 sätestatud nõuet ning on esitanud kõik nõutavad andmed vastavalt määruse imperatiivsetele nõuetele, mh andnud korduvalt lisaselgitusi nii enne toetuse määramise otsuse tegemist PRIA poolt kui ka hilisemas kontrollimenetluses. Kaebajad ei ole saanud rikkuda KTKS § 31 lg 3 p-i 4, kuivõrd PRIA-le esitatud dokumendid on olnud nõuetekohased ja vastanud määruse tingimustele ning tegemist on abikõlbulike kuludega. Seda on mh hinnanud ka PRIA enne toetuse väljamaksmist ise, sh nt kaebaja II puhul 04.05.2018. a läbiviidud kontrolli raames, milles kontrollija M. Vilbaste on kinnitanud, et investeering vastab PRIA-le esitatud dokumentides näidatud andmetele ning see on teostatud – püügivahendid asuvad füüsiliselt Lindi külas ning need vastavad hinnapakkumuses ja makset tõendavatest dokumentides näidatud andmetele. Kinnitatud on, et visuaalselt on püügivahendid kasutusvalmis. PRIA ei ole tõendanud, et toetustaotlused ei ole olnud vastavuses EL-i õiguse eesmärkidega. Vastupidi – PRIA ise on kontrollinud, et kõik toetustaotluste alusel väljamakstud toetused on leidnud sihtotstarbelist kasutamist, toetatavad mõrrad on valmistatud, asuvad tingimustele vastavas asukohas ning on kasutamiseks kõlbulikud. HMS § 3 lg 2 kohaselt peab halduse õigusakt ja toiming olema eesmärgipärane, efektiivne ning proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. Proportsionaalsuse põhimõte on Euroopa Liidu õiguse aluspõhimõte, mille kohaldatavust ühise põllumajanduspoliitika valdkonnas on Euroopa Kohus korduvalt kinnitanud. Proportsionaalsuse põhimõtet peavad järgima nii EL ja riigisisesed seadusandjad kui ka liidu õigust kohaldavad riigisisesed kohtud ja pädevad ametiasutused (Euroopa Kohtu otsus liidetud kohtuasjades C-37/06 ja C-58/06: Viamex Agrar Handels GmbH ja ZuchtviehKontor GmbH vs. Hauptzollamt Hamburg-Jonas, p 33).
16.Proportsionaalsuse põhimõte ei ole asjakohane mitte üksnes juba määratud toetuse vähendamisel, vaid ka toetuse taotluse rahuldamise üle otsustamisel (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-79-08). Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 508/2014 Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 2328/2003, (EÜ) nr 861/2006, (EÜ) nr 1198/2006 ja (EÜ) nr 791/2007 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1255/2011 (edaspidi määrus nr 508/2014), mis kuulub KTKS seaduse reguleerimisalasse, preambula p 33 sätestab, et olles teadlik võimalustest, mida mitmekesistamine väikesemahulise rannapüügiga tegelevatele kaluritele pakub, ning nende üliolulisest rollist rannikualade kogukondades, peaks EMKF toetama investeeringuid, mis aitavad muuta kalurite sissetuleku mitmekesisemaks, arendades välja lisategevusi, sealhulgas laevadesse tehtavaid investeeringuid, kalandusturismi, restorane, kalandusega seotud
keskkonnateenuseid ja kalandusega seotud haridustegevust. Määruse nr 508/2014 artikkel 38 lg 1 p-de a ja d alusel võib selleks et vähendada kalapüügi mõju merekeskkonnale, toetada tagasiheite järkjärgulist kaotamist ja hõlbustada üleminekut mere bioloogiliste elusressursside säästvale kasutamisele toetada investeeringuid varustusse, millega parandatakse püügivahendite silmasuuruse selektiivsust või liikide selektiivsust ning varustusse, millega kaitstakse püügivahendeid ja saaki imetajate ja lindude eest, kes on kaitstud nõukogu direktiiviga 92/43/EMÜvõi Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2009/147/EÜ, tingimusel et see ei kahjusta püügivahendite selektiivsust. Vaidlust ei ole selles, et kaebajad on määruse nr 508/2014 eesmärgid nõuetekohaselt täitnud ning aidanud seeläbi Eesti Vabariigil kui EL liikmesriigil panustada ühenduse ühiste eesmärkide saavutamise kaasaaitamisele, ei ole. EMKF meetmeid toetuse väljastamiseks on kasutatud eesmärgipäraselt, sihtotstarbepäraselt ning need on olnud toetuse väljamaksmise tingimuste, eelduste ja õiguslike tagajärgede saavutamise kontekstis asjakohased. Toetust on kasutatud selleks, milleks see väljastati. Riigikohus on selgitanud, et investeeringuobjektide toetuste tagasinõude esitamisel või vähendamisel tuleb mh haldusorganil kaaluda ka EL eesmärkide saavutamist ning siseriikliku avalikku huvi, koosmõjus EL huvidega. Kaaludes kõiki asjaolusid kogumis on kaebajad seisukohal, et ei esine ei faktilisi ega materiaalõiguslikke aluseid neilt EMFK 1.15 meetme aluseks olevate eesmärkide täitmisena toetatud tegevuste väljamaksete tagasinõudmiseks ning see oleks vastuolus nii avaliku huvi kui EL enese põhimõtete ja huvidega vastavate eesmärkide elluviimisel.
17.PRIA on viidanud otsuse põhjendamisel Nõukogu määrusele (EÜ, EUROATOM) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta, mille artikkel 4 lg 3 kohaselt juhul, kui tehakse kindlaks, et taotletakse soodustusi, mis ei vasta kohaldatava ühenduse õiguse eesmärkidele, luues kunstlikult selle soodustuse saamiseks nõutavad tingimused, siis vastavalt juhtudele soodustust kas ei anta või võetakse see ära. Samas jätab PRIA täielikult tähelepanuta, et viidatud määrus oleks kohaldatav vaid juhul, kui haldusorgan on tõendanud, et taotletud soodustus ei ole vastanud kohaldatava ühenduse õiguse eesmärkidele ning tegemist oleks artikkel 1 kohase tegevusega, mis kahjustaks ühenduse eelarvet kas laekunud tulu vähendamise, kaotamise või põhjendamatu kuluartikli tõttu. Vaidlust selles, et kõik taotletud tegevused, so mõrdade valmistamine, selleks, et vähendada kalapüügi mõju merekeskkonnale, toetada tagasiheite järkjärgulist kaotamist ja hõlbustada üleminekut mere bioloogiliste elusressursside säästvale kasutamisele toetada investeeringuid varustusse, millega parandatakse püügivahendite silmasuuruse selektiivsust või liikide selektiivsust ning varustusse, millega kaitstakse püügivahendeid ja saaki imetajate ja lindude eest, on ellu viidud ja reaalselt kasutuses, ei ole. Seega ei saa PRIA ühelgi alusel heita ette ühenduse eelarvevahendite kahjustumist või nende põhjendamatut kasutamist, kui ühenduse eesmärgid, milleks toetuskava ja - meetmed loodud on, on vaidlusteta täidetud. Sama meelevaldne on PRIA viide Komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2015/288 artikli 5 lõikele 1, mis sätestab, et kui pädev asutus on teinud kindlaks, et käitaja on seoses EKFi või EMKFiga toime pannud pettuse, on kõik kõnealuse käitaja esitatud taotlused EMKFi toetuse saamiseks vastuvõetamatud alates kuupäevast, mil tehakse esimene ametlik otsus seoses pettusega, nagu on määratletud Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse konventsiooni artiklis
1.Ühtki ametlikku otsust väidetava pettuse toimepanemise kohta ei ole ega saagi olla tehtud, s.t et viidatud määruse sätted ei ole käesolevas asjas kohalduvad. PRIA subjektiivne arvamus pettuse toimepanemisest, mille rakendumisele on Kaebajad esitanud hulgaliselt vastuväited ning mille materiaalõiguslik kohaldamine on selgelt välistatud, ei ole ametlikuks otsuseks määruse nr 2015/288 mõistes. Samuti ei ole kohalduv käesolevas vaidluses PRIA viidatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr 2018/1046 artikkel 202 lg 2, mille kohaselt võib vastutav eelarvevahendite käsutaja
olenevalt tuvastatud asjaolude raskusest peatada toetuslepingu täitmise või lõpetada kõik toetuslepingud toetusesaajaga, kui toetusesaajale võib süüks panna süstemaatilisi ja korduvaid õigusnormide eiramisi, pettust või kohustuste täitmata jätmist, mis mõjutavad oluliselt toetusesaajale sarnastel tingimustel antud toetusi. Kaebajatele jääb täiesti arusaamatuks, mis süstemaatilisust, korduvust või kohustuste täitmata jätmist PRIA neile ette heita saab, kui ühtki sellist asjaolu kaebajate ette pole toodud. Kõne all on üks (so käesolev) haldusvaidlus tagasinõuete õiguspärasuse kohta, mis on esmakordne ja tänaseks jõustumata lahendiga vaidlus. Kusjuures määruse nr 508/2014 seletuskirja p 17 selgitab, et isegi kui leiab tõendamist, et toetusesaaja on toimepannud varasemalt pettuse, õigusrikkumise või süüteo EMFK raames, siis see ei välista automaatselt uute toetustaotluste rahuldamata jätmist, vaid arvestada tuleb ka rikkumise olemuse ja raskusastmega. PRIA seisukohad jätavad eksliku mulje nagu kaebajad oleksidki pannud toime tõenduspõhise pettuse, milles vaidlust ei ole ning tegemist on sedavõrd raske teoga, et mingil juhul ei ole isikud õigustatud ühendusesiseste eesmärkide täitmiseks toetusi taotlema. Selline seisukoht on selgelt ekslik ja õigusvastane.
18.PRIA on asunud otsuse põhistustena kokkuvõtvalt seisukohale, et kuivõrd kaebajad on toime pannud pettuse, millega on rikutud KTKS § 30 lg 9 p-i 3 ja § 32 lg 3 p-i 1 ning määruse nr 34 § 10 lg-t 1, esineb õiguslik alus toetussummade tagasinõudmiseks. Mitte ükski PRIA poolt viidatud õiguslik alus ole neile reaalselt etteheidetav ning neis sisalduv pettuse toimepanemine, ühenduse eesmärkide vastase tegevuse viljelemine või väidetavate uute asjaolude ilmnemine, mille puhul taotlust ei oleks rahuldatud, on üksnes otsitud põhjused otsusele näilise kaalu andmiseks. PRIA pole tõendanud ega materiaalõiguslikult põhistanud, milles saab väidetav pettus TsÜS § 94 lg-te 1 ja 2 mõistes üldse seisneda ega ka seda, milliseid ühendusesiseseid eesmärke on kaebajad täpsemini rikkunud, et rakendada EL määruste kohaseid sanktsioone, mis on vältimatult seotud üksnes ühenduse sisese õiguse rikkumisega ja eelarvevahendite mittesihtotstarbelise kasutamisega. PRIA on ise veendunud juba 2018. a mais, et toetuse saajad on kasutanud väljamakstud toetust sihtotstarbepäraselt, s.t et toetuse väljamaksmine vastab EMFK meetme eesmärkidele ja selle seatud tingimustele ning valminud mõrrad on kasutusvalmis ja asuvad püügipaigas. Iseäranis meelevaldne on PRIA viide KTKS § 32 lg 3 p-le 1, mille kohaselt on õigus toetuse taotlused kehtetuks tunnistada mh ka seetõttu, et ilmnenud on uusi asjaolusid, mille eelneva teadmise puhul taotlusi ei oleks rahuldatud, ent PRIA pole sõnagagi maininud, millised on need uued asjaolud, mis käesolevaga ilmnenud on ning mis enne toetuse taotluste rahuldamise otsuse tegemist PRIA-le väidetavalt teada ei olnud. Kõike eeltoodut kogumis hinnates on ilmne, et PRIA 27.05.2019 otsused nr 17-6/19/384, 176/19/385 ja 17-6/19/386 on õigusvastased, need on olulises osas põhjendamata ja valdavalt üksnes sõnasõnaline kopeering juba kontrallaktis sedastatust ilma 09.05.2019. a antud täiendavad selgitusi ja esitatud tõendeid arvestamata, mistõttu esineb õiguslik alus nende kehtetuks tunnistamiseks. PRIA ei ole sisult kaalunud ega põhistanud kaebajate vastuväited ka vaidemenetluses, mistõttu on kaebajate hinnangul PRIA teinud olulise kaalutlusvea, rikkunud mh hea halduse tava ja eksinud vaidlusaluste õigusnormide kohaldamises. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-72-13 selgitanud, et juhul kui haldusorgan ei teosta kaalutlusõigust, on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise asjaolu tähelepanuta, võib olla tegemist olulise kaalutlusveaga. Samuti on Riigikohus selgitanud, et kaalumissituatsioonis ei ole haldusorgani ülesandeks üksnes võrrelda erinevaid huve ja selgitada välja neist kaalukamad. Haldusorgani ülesandeks on ka tasakaalustada erinevaid kaalukaid huve (vt. Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-52-13).
19.Kaebajad kordavad 04.01.2021. a seiskohas suures osas kaebust. Toetuse väljamaksmisega tekitas PRIA kaebajates õiguspärase ootuse, et nende selgitustega TuMS § 8 lg 1 seotusele mittevastavusest on arvestatud, neid on analüüsitud ja tehtud järeldus, et toetuse väljamaksmist takistavaid asjaolusid ei esine. Esitades sama etteheite kaks aastat
hiljem siiski toetuse tagasimaksmise õigusliku alusena, rikub kaebajate õigusi õiguskindlusele ja õiguspärasele ootusele. Asjaolu, et isikud on hinnapakkumuste esitamiseks omavahel kohtunud, mitte teinud seda kirjalikult või elektroonselt, ei muuda hinnapakkujate tegijaid kuidagi määruse § 6 lg 1 mõistes teineteisest sõltuvaks. Sellist nõuet määrus ka ei sätesta. On mõistetav, et üha areneva ühiskonna ja IT-võimaluste levides on elektronkirjade ja selle teel vahetu suhtlemine muutumas laialt levivaks käitumismustriks, ent viis, kuidas hinnapakkumused on teineteisele esitatud, mh kas need räägiti läbi kirjalikult, suuliselt või koostati ühes või mitmes elektroonikaseadmes, ei oma määruse kohaldamise seisukohalt tähtsust. PRIA on oma 28.12.2020 täiendavates seisukohtades toonud mh välja Tartu Halduskohtu otsuse asjas nr 3-19-1423, mida peab asjas analoogseks. Samas on vastustaja sihilikult viidanud oma 28.12.2020 vastuses analoogsetele kohtuasjadele üksnes valikuliselt, kuivõrd hiljutises haldusasjas nr 3-19-1383 on Tartu Halduskohus jõudnud sisult sarnaste asjaolude vaagimisel vastupidisele järeldusele, s.t et kalameeste üksteise kalapüügilubadele kandmine ei tõenda ilmtingimata nende majanduslikku seotust ning on sedastanud, et tihe omavaheline äriline suhtlus ei pruugi tähendada ettevõtjate juriidilist või majanduslikku sõltuvust ega anna alust eeldada pakkumuste kokkuleppimist. Kaebajad selgitavad, et neile jääb täiesti arusaamatuks PRIA lähenemine hinnapakkumustes esitatud tunnitöö võrdlemisel keskmise brutotunnipalgaga kalapüügi tegevusalal, kui mõrdade valmistamine ei ole kalapüük, vaid selleks tarviliku vahendi valmistamine, ning see eeldab spetsiifilisi eriteadmisi, millel reaalset ja üht konkreetset nn turuhinda ei olegi. Hinna tingib töö kvaliteet, valmistaja usaldusväärsus ja varasemad kogemused (sh tihti kalurite põlvest põlve edasiantud teadmised), mistõttu ollaksegi mõrdade valmistamiseks tehtavate hinnapakkumuste aktsepteerimisel nõus tasuma hinda, mis võib olla teistest kõrgem. Ka siin on selgelt rikutud Kaebajate õiguspärase ootuse põhimõtet haldusmenetluse keskse põhimõttena, kuivõrd PRIA oli juba taotluseid rahuldades täna etteheidetavatest nõndanimetatud rikkumistest teadlik, ent neid siiski rikkumisteks pidamata otsustanud kõikide kaebajate taotlused rahuldada (vt. RKo 33-1-8-16). KA p-s 4.3. on PRIA olnud seisukohal, et kaebajad on esitanud omavahel võidukaid hinnapakkumusi ja arveid. PRIA-l tekkis kahtlus, et tegemist võib olla vastastikku teineteisele ostmise ja müümisega lähedastel kuupäevadel ja sarnastes summades, mis tekitasid kahtlust, et toetuse saajad on teineteisele kandnud sama rahasumma ja teeninud toetuse saamisega alusetult kasumit. PRIA on lisaks analüüsinud nii Eliis Pärn-Timmi kui ka kõikide kaebajate arvelduskontode väljavõtteid, mille on PRIA-le vastava ettepanekul vahetult enne KA valmimist edastanud ning leidnud, et tegemist on ringmaksetega, millega püüti tõendada investeeringute tegemist. Esiteks – PRIA on väitnud, et tehingud on toimunud lähestikku, samas nähtub KA-s eneses esitatud tabelist, et kaebaja I ja kaebaja III vahel toimunud tehingud on leidnud aset 29.03.2018 ning kaebaja I ja kaebaja II vahelised tehingud alles kuu aega hiljem, so perioodil 24.04-26.04.2018. Liiatigi on kummaline PRIA etteheide, et tegemist on omavaheliste näiliste kannetega, kui mõlemal juhul on kaebajale I kandnud raha tema abikaasa ning viimased omavad ühisvara, s.t et Eliis-Pärn Timmi arvelduskontodel olevad rahasummad kuuluvad PKS § 25, § 26 lg 1 ning § 28 lg 1 alusel ka kaebajale I. Raha füüsiline asetsemine ühe või teise abikaasa nimelisel arveldusarvel ühisvararežiimil kehtiva abielu kestel ei oma õiguslikku tähendust. PKS § 29 lg 1 kohaselt ühe abikaasa poolt tehtava tehingu puhul eeldatakse teise abikaasa nõusolekut. Samuti tuleb arvesse võtta asjaolu, et pelgalt lühike periood kalurite arveldusarvetest ei tõenda nende üleüldist majanduslikku seisu ega arvesta sellegagi, et olulise osa kalurite sissetulekutest moodustab kalamüügist saadavad sularahatehingud, mis on nõnda olnud juba aastakümneid ja
mida kinnitavad kõik kalurid, kelle kohtuvaidlustele PRIA viidanud on. Seega ei ole PRIA kogumis tõendanud, et kõikidel kaebajatel puudus investeeringuobjektide eest tasumiseks omafinantseeringu tarbeks kuluvad vahendid ja selle tõttu on omafinantseeringu nõue kaetud kunstlikult kõrgema hinnapakkumisega. Määruse § 10 ja selle lõiked ei sea toetuse taotlejale piiranguid selles osas, kui palju aega enne töö valmimist peab selle tasumiseks tarvilik rahasumma toetuse taotleja pangakontol olema ega sedagi, millise raha eest võib või ei või taotleja valminud töö eest tasuda. Määruse § 10 ainsaks nõudeks on, et töö peab olema valmis, vastuvõetud ja selle eest tasutud, mida taotleja kinnitab maksekorralduse või pangakonto väljavõttega. Asjaolu, millise raha eest või millal täpselt taotleja valminud töö eest tasub, ei oma määruse tingimuste kohaselt mingisugust tähtsust. PRIA-le oli üheselt teada, et kõik toetuse taotlejad tegelevad samal kutse- ja tegevusalal ning seda, et kõik toetatava tegevuse kohaste mõrdade valmistamise teenust ka ise pakuvad (erinevas spetsiifikas). See on kalanduse kitsast erispetsiifikat arvesse võttes täiesti tavapärane ning eluliseltki vaadatuna aastakümneid selliselt praktikas toimiv majandustegevus. Selge on see, et ükski mõrd, mille valmimist on PRIA mh ise kinnitanud, sh paikvaatluse käigus nende valmiduses, olemasolus ja kasutuskõlbulikkuses veendunud (vt. 09.05.2019 seisukohtade lisa 5), ei ole saanud valmida mitte millestki, s.t et toetuskava aluseks olevate mõrdade töö (sh selleks kasutatud materjal) peab olema ka päriselt ja reaalselt teostatud ja soetatud ning selle eest tasumise kohustus töö valmistaja ees tekkinud. Vastustaja vastuväited
20.Vaidlus puudutab järgmisi asjaolusid: 1) kaebajate hankemenetlused ei olnud korrektselt läbi viidud, sest hindades ja hanke võitjates oli tegelikkuses omavahel kokku lepitud (kolme hinnapakkumuse nõude täitmise küsimus), ning 2) toetuse saamiseks aluseks olnud maksedokumendid kajastasid edasi-tagasi rahaülekandeid ja raharingmakseid, ehk vaid kunstlikult oli jäetud mulje investeeringuobjekti eest tasumisest, kuigi seda tegelikkuses polnud tehtud. Kaebajate omavaheliste seoste välja toomine on olnud asjaoluks, mis kogumis toetab PRIA poolt võetud seisukohti. Vastustaja on vaieldavaid seisukohti ja asjaolusid selgitanud nii oma kontrolliaruandes (15-7/19/2-25), vaieldavates otsustes kui ka vaideotsuses. Ka kaebajad on kaebuses välja toonud samad seisukohad ja põhjendused kui varasemates seisukohtades kontrolliaruannetele ning vaides. Kuna sisuliselt samu seisukohti on kaebajad esitanud ka varasemalt, ning ka vastustaja on oma seisukohad ja põhjendused juba andnud, jääb vastustaja oma seisukohtade ja põhjenduste juurde ka käesolevalt ning ei pea vajalikuks neid veelkord korrata. Kaebuses toodud põhjendused ei lükka ümber vaidlustatavates haldusaktides toodud seisukohti ja põhjendusi, ega saa viia nimetatud haldusaktide kehtetuks tunnistamiseni. Kaebajad on teadlikult jätnud teatud rahastamiskõlbulikkuse kriteeriumid täitmata, sh jätnud teadlikult vastustajale vaid mulje (omafinantseeringu tasumise) nõuete täitmise osas, kuigi tegelikkuses jäi selline nõue kõigil kaebajail täitmata. Vastustaja on nimetatud asjaolud üheselt selgeks teinud – kajastanud ja põhjendanud need ka vaidlustatavates haldusaktides. Nimetatud asjaolude tuvastamise puhul ei saa taotlejad (kaebajad) olla toetuskõlbulikud, mistõttu on õiguspäraselt tunnistatud kaebajate osas tehtud varasemad taotluste rahuldamise ja toetuste määramise otsused kehtetuks, nõutud alusetult välja makstud toetused tagasi ning jäetud toetustaotlused rahuldamata. Vastustaja ei ole rikkunud haldusmenetluse põhimõtteid vaidlustatavate haldusaktide andmisel. Vastustaja on õigesti hinnanud asjas kogutud andmeid (kogumis) ning jõudnud sisult õige ja õiguspärase kaalutluse tulemusel põhjendatud järeldusteni. PRIA on haldusaktide andmisel lähtunud haldusmenetluse printsiipidest, sh rakendanud uurimispõhimõtet.
21.Vastustaja 28.12.2020. a seisukoha kohaselt on käesoleval juhul tegemist puhtakujulise tõendite hindamise ja tõendite piisavuse kaasusega, kus on ilmne, et kaebajad ei ole rahul kaudsete tõendite kogumi baasil tehtud järeldustega või tõendite piisavusega. Vastustaja märgib, et sisuline vaidlus hõlmab kahte asjaolu – kolme võrreldava hinnapakkumise nõude täitmine ning investeeringuga seotud arvete tasumine, sh omafinantseeringu tasumise nõude täitmine. Lisaks peab vastustaja oluliseks lühidalt selgitada isikute seotusega seonduvat.
22.Seoses kaebajate seotusega märgib vastustaja, et vastastikku esitatud hinnapakkumused rikuvad nii meetme määruse § 6 lg 1 kui ka lg 2 - hinnapakkujad ei ole üksteisest sõltumatud ettevõtjad ning on kaebajaga seotud isikud TuMS § 8 tähenduses. Isegi, kui jätta kõrvale isikute seotuse küsimus, ei ole vastustaja hinnangul meetme määruse § 6 lg 1 sätestatud nõuet antud juhul täidetud. Seda põhjusel, et täiendava kontrolli raames tuvastatud asjaoludest (vt kontrolliaruande p 4.2) nähtuvalt on toetusetaotlustega esitatud hinnapakkumused omavahel kooskõlastatud. Kaebajad esitasid PRIA-le koos taotlustega hinnapakkumused, mille kalkulatsioonid sarnanevad omavahel. Hinnapakkumused on loodud ühes arvutis, sama kasutaja poolt (vt kontrolliaruande p 4.2.). Vastutaja on täiendavas kontrollis tuvastanud asjaolu, et sama meetme raames toetust taotlenud ja saanud taotlejad olid esitanud omavahel võidukaid hinnapakkumusi ning arveid. Vastustaja on endiselt seisukohal, et kaebajad ei ole esitanud kolme võrreldavat hinnapakkumust iseseisvate ettevõtete poolt, sest hinnapakkumused ei ole hinnapakkujate poolt iseseisvalt koostatud ning hinnapakkumused on taotlejate poolt eelnevalt sisuliselt kooskõlastatud. Seetõttu oli tegelikkuses jäetud täitmata meetme määruse §-s 6 sätestatud nõuded. Vastustaja hinnangul on ilmne, et toetusetaotluste menetluse ajal menetleti igat vastuvõetud taotlust iseseisvalt ning hiljem ilmnenud erinevate taotlejate vahelised isikulised ja tehingulased seosed ongi teinud võimalikuks toetusreeglite kunstliku täitmise, tagades samas nende formaalse täidetuse ja aktsepteerimise menetlemise ajal (enne toetuste määramist). Võttes aga arvesse kolme taotleja ning nende taotluste vahelised isikulised ning tehingulised seosed, ei ole võimalik neid pidada eluliselt usutavaks juhuslikuks kokkusattumuseks vaid koordineeritud tegevuseks toetuse saamiseks kunstlike tingimuste loomisel, mille tulemusel pole usaldusväärsetena arvesse võetavad toetustaotlustele lisatud hinnapakkumused kui ka toetuste väljamaksmise eelduseks oleva kohustusliku investeeringu eest tasumine, sh omafinantseeringu kohustuse täitmine. Kaebajate väide, mille kohaselt oli vastustaja kõikidest asjaoludest ja andmetest toetuste määramise ja välja maksmise ajal teadlik, ei ole seega asjakohane ega ka õige. Sellise koordineeritud tegevuse tulemusena ja ühise ning vastastikku kasuliku tegevuse tulemusel, eeldusel et kõiki taotlusi PRIA-s menetletakse eraldiseisvatena, on kaebajad saanud jätta mulje 3 sõltumatu ning turutingimustel konkureeriva hinnapakkumise tulemusel väljavalitud parimast pakkumusest ning hilisemas faasis ka kõigi investeeringute eest täies ulatuses tasumisest koos meetme määruses nõutavate tõendite esitamisega.
23.Käesoleva vaidluse esemeks ei ole formaalselt kehtestatud nõuete rikkumine, vaid nende toetuse saamiseks vajalike tingimuste kunstlik täitmine nii toetuse taotlemise kui ka toetuse väljamakse taotlemise etapis. Tõendid kogumis, mida vastustaja ei pea otstarbekaks hakata üle kordama, on tõendatud kaebajate vahelise koostöö toetuse saamiseks vajalike tingimuste kujundamisel nii toetuse taotlemise etapis vastastikku võidukate pakkumiste tegemisena sarnaste objektide ja hindadega kui ka toetuse väljamaksmise taotlemise etapis vastastikuste rahaliste kannetena.
Lisaks ei jäta vastastikku pakkumuste tegemine ja mõrdade valmistamine vastustaja hinnangul kahtlust, et tegelikkuses kõik kaebajad olid võimelised ise enda vajadustele vastavad püügivahendid valmistama. Mis omakorda viitab sellele, et vastastikku võidukate pakkumuste tegemine on toimunud vaid toetuse saamise eesmärgil. Tavapäraselt oleks püügivahendi ostmine teiselt ettevõtjalt tähendanud üksnes täiendavaid kulusid. Pidades silmas, et mõrdade hinnast umbes poole moodustas kulu materjalidele ja poole tasu nende valmistamise eest, siis vastastikku püügivahendite valmistamise kaudu said kõik asjassepuutuvad toetuse saajad katta toetuse arvel kogu mõrdade valmistamise otsesed kulud. Vastastikku samas suurusjärgus arvete esitamise ja tasumise tulemusel ei tekkinud vähimatki muutust toetuse saajate rahalises seisus. Pärast PRIA toetuse väljamaksmist oli tulemuseks, et vastastikku müüja ja tellija positsioonis olnud toetuse saaja sai soovitud püügivahendite omanikuks ning omandas ka PRIA toetuse mõrdade valmistamiseks kulunud materjalide maksumust ületavas osas. Omafinantseeringu osa on aga kaetud toetuse saajate enda tööga. Selliselt sarnaneb tulemus sellele, kui iga toetuse saaja oleks valmistanud mõrrad enda tarbeks ja PRIA oleks katnud selleks vajaliku materjali kulu ning maksnud tasu ka tehtud töö eest. Viimane tulemus on aga ilmses vastuolus meetme toetuse tingimustega. Eelneva valguses ei ole vastustaja hinnangul asjakohane ka kaebajate hinnang, mille kohaselt välistab ühenduse eelarvevahendite kahjustumist asjaolu, et paikvaatluse käigus on püügivahendite valmistamine ning kaebajate kasutuses viibimine tuvastatud. Vastustajale jääb kaebajate mõttekäik arusaamatuks, kuna antud juhul ei ole kaebajatele ette heidetud investeeringuobjektide teostamata jätmist, vaid nende teostamiseks taotletava toetuse saamise tingimustele kunstlikult vastamist.
24.Mis puudutab investeeringuobjekti eest omafinantseeringu tasumise nõudeid, siis vastustaja on nii oma kontrolliaruandes kui ka vaidlustatavas otsustes selgitanud ja põhjendanud, et hinnates kõiki asjaolusid kogumis, on vastustaja jõudnud järeldusele, et kaebajad ei ole täitnud meetme määruse § 3 ja § 10 lg-s 2 sätestatud nõudeid, kuna investeeringuobjekti eest on jäetud tegelikkuses tasumata, täites sellise nõude vaid kunstlikult. Vastustaja on seiskohal, et kui asjas kogutud muud tõendid võimaldavad järeldada, et lg 4 nimetatud täielik või osadena tasumine pole tegelikkuses aset leidnud (näiteks ringmaksetena) tuleb meetme määruse § 10 lg 5 kohaselt esitatud formaalsed tõendid (näiteks maksetaotlused) jätta tähelepanuta, st need pole arvesse võetavad. Vastustaja on seisukohal, et formaalsed nõutavad tõendid on arvesse võetavad üksnes siis, kui ka päriselt on täidetud nende esitamise eeldus ehk on toimunud täielik või osaline tasumine. Asjas kogutud andmetele tuginedes selgus, et kaebajad on investeeringuobjekti eest tasunud omavaheliste edasi-tagasi maksetega, et jätta kunstlikult muljet arvete täies ulatuses tasumise kohta ja viia PRIA eksitusse investeeringute eest tasumise kohustuse täitmise osas ning olla vastavuses meetme määruse §-s 3 sätestatud omafinantseeringu tegemise nõudega. Seetõttu ei ole tõendatud tegelik täies ulatuses tasumine omafinantseeringu ning investeeringuobjekti eest. Täpsemad selgitused ja põhjendused kõnealuse seisukoha kohta on toodud kontrolliaruande punktis 4.3, millele vastustaja tugineb ka käesolevalt. Kaebajad on seega esitanud haldusorganile teadlikult valeandmeid investeerimisobjekti ja omafinantseeringu eest tasumise kohta. Kaebajate vastupidised väited on alusetud ja tõendamata. Toetuse väljamaksmise aluseks ei piisa üksnes määrusega nõutud dokumentide olemasolust. Selline käsitlus viiks olukorrani, kus tagades nõuete formaalse täidetuse tuleks toetus välja maksta isegi juhul kui sisuliselt on nõutud eeldused täitmata ehk nõuete täitmine on saavutatud kunstliku kujundamise tulemusena. Antud juhul ilmnebki tingimuste kunstlikkus koostoimes kokkulepitud pakkumuste esitamisega, kuna nende kaudu saavutasid kaebajad olukorra, kus nad võlgnesid vastastikku sama maksumusega toodete eest. Asjaolu, et neil tegelikkuses puudusid vahendid püügivahendite eest tasumiseks hinnapakkumustes näidatud summasid
üksnes rõhutab seda, et maksetel puudus majanduslik sisu ja eesmärgiks oli ainuüksi toetuse väljamaksmise tingimuse vormiline täitmine. Vastustaja märgib, et selline edasi-tagasi kannete tegemine näitab, et ülekannetel puudub tegelik eesmärk, kuna isikute rahaline seis ülekannete tulemusel sisuliselt ei muutu. Antud juhul muudab sellisel viisil tasumine sisutuks nii soetatavate püügivahendite eest tasumise kui ka omafinantseeringu kandmise nõude. Meetme määruse §-s 3 sätestatud omafinantseeringu nõue tähendab, et toetuse saajal on kohustus vähemalt 20% ulatuses leida sisemised või välised rahalised allikad investeeringuobjekti eest tasumiseks. Kui aga toetuse saajal õnnestub varjata investeeringuobjekti tegelikku madalamat maksumust või tegelikkuses teostab toetuse saaja tööd ise, saavutab ta olukorra, kus saadud toetusega makstakse kinni nii investeeringu toetuse osa kui ka taotleja kanda jääv omafinantseering osaliselt või täies mahus. Selline tulemus ei ole aga kooskõlas toetuse tingimustega ega ka eesmärkidega.
25.Õiguse võimaliku kuritarvitamise kindlakstegemisel on tarvis tuvastada objektiivsed asjaolud, mis ei vasta EL-i õiguse eesmärgi saavutamisele, isegi kui EL-i õiguses kehtestatud vormilisi tingimusi on järgitud, ehk teisisõnu, toetuse õiguspärasuse hindamiseks ei piisa üksnes kehtestatud õiguse vormiliste tingimuste järgimise tuvastamisest. Subjektiivse koosseisu täidetusele võivad Euroopa Kohtu praktika kohaselt viidata ka tõendid salajase kokkuleppe kohta, mis võib olla tehtud ettekavatsetud kooskõlastamisena mitme investeerija vahel, kes taotlevad toetuskava raames toetust, eriti juhul, kui investeerimisprojektid on täpselt samasugused ning nende projektide vahel on geograafiline, majanduslik, funktsionaalne, õiguslik ja/või isikuline seos. PRIA seisukohti hinnates on vajalik arvestada asjaolusid (kolm taotlejat ning nende vaheline seos, nende omavaheline kokkupuude hinnapakkumiste tegemisel, hinnapakkumiste vormiline ja sisuline pool, vastastikku arvete tegemine ja rahaülekannete tegemine) kogumis. Sellisel juhul, tuginedes haldusmenetluses kogutud andmetele ning hinnates neid omavahelises seoses, on võimalik üheselt jõuda põhjendatud järelduseni, et kõnealused kolm kaebajat esitasid PRIAle teadlikult kooskõlastatud andmeid ja dokumente, jättes tegelikkuses ja teadlikult ülal viidatud toetuse saamise nõuded täitmata.
26.Seoses toetuse tagasi nõudmise proportsionaalsusega on vastusaja seisukohal, et kuivõrd kunstlikke tingimuste tekitamine on tuvastatud juba toetuse taotlemise faasis, toob see kaasa olukorra, kus saadud toetus ei saa olla õiguspärane 100% ulatuses. Seda isegi juhul, kui toetuse arvel soetatu on sihipärases kasutuses ning puuduks mh ka etteheited muudele rikkumistel, sh omafinantseeringu mittetasumisele vms. Sisuliselt on tuvastatud, et juba toetuse määramine kunstlike tingimuste tõttu polnud õiguspärane, mistõttu hilisema toetusvahendite sihipärane kasutus ei muuda toetuse saamist õiguspäraseks. Vastustaja märgib, et on kohustatud alusetult makstud toetused tagasi nõudma ka siis, kui on kindlaks tehtud, et toetuse saajad on toetuse saamiseks vajalikud tingimused loonud kunstlikult. Tingimuste kunstlik täitmine tähendabki olukorda, kus vormiliselt on toetuse saamise tingimused täidetud, kuid see on saavutatud lubamatul viisil või on tegelikkuses tingimused siiski täitmata. Näiliselt võrreldavate hinnapakkumuste ning fiktiivsete kuludokumentide esitamist saabki lugeda kunstlikuks toetustingimustele vastamiseks. Selline teguviis läheb vastuollu EL fondidest rahastamise eesmärkidega ning toetuste taotlemisel on rikutud rahastamiskõlblikkuse kriteeriume, mis tähendab, et toetused on määratud ja seetõttu välja makstud alusetult. Seega ei piisa formaalselt nõuete täitmisest, vaid nõuded peavad olema täidetud ka sisuliselt. Toetuse saamiseks kunstlikult tingimuste loomise tuvastamise korral on PRIA kohustatud nõudma makstud toetuse tagasi tervikuna, kuna EL õigus ei näe ette võimalust rakendada leebemat haldusmeedet.
PRIA peamiseks eesmärgiks on EL finantshuvide kaitse ning valeandmete esitamine on oluline oht EL-i finantshuvidele. Sestap on ka Euroopa Kohtu praktika pettuse (sh valeandmete esitamise) tuvastamisel näinud ette toetuste täieliku tagasinõudmise. Vastustaja peab asjakohatuks kaebajate etteheidet, justkui ei oleks vastustaja vaidlusaluste haldusaktide andmisel arvestanud proportsionaalsuse põhimõtet. Taotleja õigusvastase tegevuse avastamisel peaks kaebaja nägemuse järgi jääma taotlejale alles jääma ikkagi mingi osa toetusest, st eeskätt reaalselt tehtud kulutused, mis on mingilgi määral äriplaaniga seostatavad. On tõenäoline, et selline lähenemine mõjub taotlejatele pigem julgustavalt kunstlikke toetuse saamise tingimusi looma, võib viia toetusrahade kasutamiseni vääral eesmärgil ning kahjustab nende isikute võimalusi toetuste saamiseks, kellel sellele tegelikult õigus oleks olnud. Vastustaja ei nõustu ka kaebajate seisukohaga, et PRIA on vaidlustatud otsuse andmisel teinud olulise kaalutlusvea. Vastustaja on vaidlustatud otsuses toonud välja asjaolud ning õiguslikud alused, mis on kaasa toonud toetuse täieliku tagasinõudmise. Ka on vastustaja selgitanud, miks ei olnud antud juhul toetuse osaline tagasinõudmine võimalik..
27.Eelnevast tulenevalt leiab vastustaja, et kaebuses toodud asjaolud ei lükka ümber vaidlustatavas haldusaktis toodud seisukohti ja põhjendusi, ega saa viia vaidlustatud haldusaktide kehtetuks tunnistamiseni. Kohtu seisukoht
28.Kaebuse põhjenduste kohaselt peavad kaebajad vaidlustatud otsuseid, samuti vaideotsust õigusvastaseks ja kaebajate õigusi rikkuvaks ning taotlevad otsuste tühistamist osas, millega tunnistati kehtetuks PRIA peadirektori otsused kaebajatele püügivahendi parendamise toetuse määramise kohta ja nõuti kaebajatele alusetult väljamakstud toetus tagasi. Samuti osas, millega kaebajate suhtes kohaldati EL määruse 2015/288 artikli 5 lõikest 1 tulenevat sanktsiooni, mille kohaselt ei ole taotleja esitatud taotlused Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi (EMKF) toetuse saamiseks vastuvõetavad alates otsuse tegemisest kuni EMKF rahastamisperioodi lõpuni.
29.Kohus nõustub kaebajatega, et vaidlustatud otsuste põhjendused kaebajate I–III osas on sarnased. Kohus on erinevalt kaebajatest seisukohal, et vaidlustatud otsustes toodud faktilisi asjaolusid arvestades, ei saa nimetatu olla kolme kaebaja ühiselt esitatud kaebuse rahuldamise iseseisvaks aluseks, sest vastustaja põhikaalutluseks on olnud kaebajate lubamatu majanduslik seotus. Samuti nõustub kohus kaebajatega, et PRIA poolt on KA-s ja vaidlustatud otsustes kaebajate seotud isikuteks lugemise asjaolusid vaides toodu alusel vaideotsuses õiguslikult disainitud kaebajate I ja II hõimlust puudutavas osas. Seda seetõttu, et vaideotsuse kohaselt loetakse kaebajaid omavahel seotud isikuteks pelgalt ühise majandusliku huvi tõttu, käsitlemata sõnaselgelt kaebaja I ja II hõimlust majandusliku seotuse põhjusena. Kohus ei nõustu kaebajatega, et vastustaja kõrvalkaalutluse faktiliste asjaolude õiguslik korrigeerimine tooks kaasa vaidlustatud otsuste ja vaideotsuse tühistamise, sest kohtu hinnangul esineb asjas vaidlustatud otsuste ja vaideotsuse põhikaalutlus, s.o tõendikogum tõendab kaebajate ühisel majanduslikul huvil põhinevat seotust, mis ei ole aga kaebajate taotletud toetuse saamisel lubatav.
30.Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et kaebuste rahuldamiseks puudub alus.
31.Toetust taotledes astusid kaebajad PRIA-ga avalik-õiguslikku suhtesse. PRIA otsused ei ole vastuolus kaebaja viidatud eraõiguse normidega, kuna toetuste taotlemist, eraldamist ja tagasinõudmist reguleerib avalik õigus. Kohtu hinnangul ei ole PRIA otsused aga ka vastuolus kaebaja osundatud eraõiguse põhimõtetega.
32.Kohtu arusaamisel on PRIA tuginenud toetuste tagasinõudmisel KTKS § 53 lg-tele 1 ja 4, § 54 lg-tele 1, 2 ja 4, § 55 lg-le 1, § 32 lg 3 p-dele 1 ja 4, § 30 lg 9 p-dele 1 ja 3 ning Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/288 artikli 5 p-le 1. Kohtu ees laotuv vaidlus seisneb vastustaja põhikaalutluse kohaselt selles, kas kaebajaid I–III saab lugeda seotud isikuteks ühise majandusliku huviga seotuse läbi ja kas kaebajad on täitnud kolme võrreldava hinnapakkumuse nõude meetme määruse nr 34 § 6 lg 1 tähenduses ning omafinantseeringu tasumise nõude meetme määruse nr 34 § 3 tähenduses. Pooled vaidlevad selle üle, kas kaebajatele saab ette heita omafinantseeringu tasumise nõude väidetavat rikkumist raha nn ringmaksete kaudu ning kas kaebajad tekitasid toetuse saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult.
33.Nagu osundatud, saab vaidlustatud haldusaktide põhjendusi lugeda mõneti raskesti jälgitavateks, mis on kohtu hinnangul määravalt tingitud kaebajate poolt toetuse saamise kunstlike tingimuste loomise keelu õiguslikust regulatsioonist nii siseriiklikus õiguses kui EL õiguses. Samuti kaebajatele õiguslikult etteheidetava teokoosseisu mitme astmelisusest (kaebajate majanduslikul seotusel põhinev toetustaotluste esitamine, kokkulepped hindades ja vastastiku tehtud hinnapakkumuste võitjates, omafinantseeringu nõude kunstliku täitmise kaudu investeeringuobjektide eest mittetasumine). Seetõttu ei sisalda vaidlustatud otsused taolisi minetusi, et esineks alus sel põhjusel otsused tühistada (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58, riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p 1). Mõningasi probleeme sisaldavast vormistusest hoolimata on PRIA kaebajate poolt haldusmenetluses esitatud põhivastuväiteid vaideotsuses käsitlenud ja ka arvestanud. Kaebajate vastupidine seisukoht ei muuda vaideotsust iseseisvalt kaebajate õigusi rikkuvaks.
34.KTKS § 53 lg 1 kohaselt, kui pärast fondi toetuse väljamaksmist selgub, et toetus on eeskirjade eiramise tõttu makstud alusetult, sealhulgas kui seda ei ole kasutatud sihipäraselt, nõutakse toetus toetuse saajalt osaliselt või täielikult tagasi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes (EL) nr 1303/2013 ja (EL) nr 508/2014 ning teistes Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel. KTKS § 30 lg 9 p 3 kohaselt tehakse fondi toetuse taotluse rahuldamata jätmise otsus, kui taotluses on esitatud valeandmeid või taotleja mõjutab taotluse menetlemist pettuse või ähvardusega või muul õigusvastasel viisil. Määruse (EL) nr 1303/2013 art-s 143 ja määruse (EL) nr 508/2014 artikkel 99 kohaselt, finantskorrektsioonide tegemisel võtavad liikmesriigid arvesse eeskirjade eiramise olemust ja keerukust ning fondidele või EMKF-ile tekitatud rahalist kahju. Korrektsioonid peavad olema proportsionaalsed, kuid võivad seisneda ka toetuse täielikus tagasinõudmises. Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2015/288 art 5 lg 1 sätestab, et pettuse tuvastamise korral on selle käitaja taotlused vastuvõetamatud EMKF toetuse saamiseks, s.t puudub võimalus kaaluda toetuse andmist pettuse toime pannud isikule. Delegeeritud määruse (EL) nr 2015/288 art 5 lg 1 viitab Nõukogu aktile, millega koostatakse Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse konventsioon. Määruse (EL) nr 1995/2988 art 4 lg 3 kohaselt, kui tehakse kindlaks, et taotletakse soodustusi, mis ei vasta kohaldatava ühenduse õiguse eesmärkidele, luues kunstlikult selle soodustuse saamiseks nõutavad tingimused, siis vastavalt juhtudele soodustust kas ei anta või võetakse see ära.
35.Osundatud õiguslikust alusest tuleneb, et toetuse saamiseks kunstlikult tingimuste loomise tuvastamise korral esines PRIA-l alus nõuda kaebajatele makstud toetus tagasi tervikuna, sest EL õigus ei sätesta leebema sanktsiooni rakendamise võimalust. Arvestades tõendamiskoormust lasus PRIA-l kohustus tõendada, et kaebajad I–III on tingimused loonud kunstlikult.
36.Eeltoodud õiguslikel asjaoludel tuleb hinnata, kas vaidlustatud haldusaktides tuvastatud faktilised asjaolud on piisavad toetuse saamise ja väljamaksmise nõuete kunstliku täitmise kindlakstegemiseks.
37.Kohus märgib vahemärkusena kaebajatele, et asjas kogutud tõendid ei tõenda, et PRIA-le olid vaidlustatud otsuste andmise tinginud faktilised asjaolud teada taotluse rahuldamise otsuste andmise ajal ja/või toetuste kaebajatele väljamaksmise ajal. Samuti ei saa kohus nõustuda kaebaja viimases menetlusdokumendis esitatud väidetega, et toetustaotluse rahuldamine ja toetusete väljamaksmine tekitas kaebajates õigusliku ootuse, et PRIA-l ei ole tagantjärgi õigust toetustaotluste asjaolude täiendavaks kontrollimiseks. Kohtu hinnangul ei anna kehtiv õigus kaebajatele alust sel motiivil õigustatud ootuse maksiimile tuginedes vaidlustatud otsuste tühistamise nõudmiseks.
38.Määruse nr 34 § 6 lg 1 ls 1 kohustab taotlejat küsima toetatava tegevuse elluviimiseks üksteisest sõltumatute ettevõtjate käest vähemalt kolm võrreldavat hinnapakkumust. Sama paragrahvi 2. lõige keelab taotlejal küsida hinnapakkumust endaga seotud isiku käest TuMS § 8 tähenduses. Nagu osundatud, on kontrollaktis ja haldusaktides hinnapakkumuste nõuetele vastavust käsitledes välja toodud kolm asjaolu kaebajate TuMS § 8 lg 1 mõttes seotud isikuteks lugemisel: kahe taotleja hõimlus, kõigi taotlejate samal tegevusalal tegutsemine ja nende poolt omavaheliste tehingute tegemine. Määruse nr 34 § 3 kohaselt on omafinantseeringu minimaalne määr 20 protsenti abikõlblike kulude maksumusest. Sama määruse § 10 lg 1 kohaselt makstakse toetust üksnes abikõlblike kulude hüvitamiseks ja tingimusel, et toetuse saaja on tegevuse elluviimisel järginud kõiki ettenähtud nõudeid.
39.Kohustuslikus kohtueelses menetluses tehtud vaideotsuses on resümeeritud, et kaebajate poolt ei ole hankemenetlused korrektselt läbi viidud, tegelikkuses on hindades ja hanke võitjates omavahel kokku lepitud. Kuna toetuse saamisel aluseks olnud maksedokumendid kajastavad edasi-tagasi rahaülekandeid ja raharingmakseid, on kunstlikult jäetud mulje investeeringuobjekti eest tasumisest, kuigi seda pole tegelikkuses tehtud. Seega on kaebajate I– III poolt toime pandud pettus.
40.Kohus on seisukohal, et PRIA on asjas tähtsust omavad asjaolud tuvastanud ja kvalifitseerinud lõppkokkuvõttes KA-s tuvastatu osas vaidlustatud haldusaktides õigesti. Kohus ei jaga kaebajate seisukohta, et kontrollakt on käesolevas asjas käsitletav eelotsustusena. Tegemist on menetlustoiminguga, mille eesmärgiks on mh anda menetlusosalisele võimalus oma seisukoha esitamiseks ja tagada menetlusosaliste ära kuulamine. Valitsev kohtupraktika ei keela haldusorganil haldusakti põhjendamist lisaks haldusaktile menetlusosalisele teatavakstehtud muus dokumendis. Vaidlust ei ole selles, et kohtupraktika lubab eriti seadusekohastes kohustusliku vaidemenetluse asjades halduskohtul arvestada vaideotsuse seisukohti. Vastupidiste käsitluse korral muutuks kohustusliku kohtueelse vaidemenetluse mõttekus küsitavaks. Kaebajad I ja II ei vaidle, et Eliis Pärn on ühe taotleja abikaasa ja teise taotleja abikaasa tütar. Kohus märgib vahemärkusena, et kaebaja I abiellumise aeg ei oma vaidluse lahendamisel õiguslikku tähendust, kuna vaidlustatud haldusaktidega päädinud haldusmenetluse ajal ja vaidlustatud otsuste tegemise ajal oli tegemist abikaasadega. Kohus hindab vaidlustatud haldusaktide õiguspärasust vaidlustatud haldusaktide andmise seisuga (HMS § 54, HKMS § 158 lg 2 lause kaks). HMS § 5 lg 5 ei kohaldu käesolevale vaidlusele, sest haldusmenetlus algas
käesolevas asjas 28.01.2019. a kaebajate teavitamisega täiendava kontrolli alustamisest (HMS § 35 lg 1 p 2). Perekonnaseaduse § 81 lg 1 kohaselt on ühe abikaasa sugulased teise abikaasa hõimlased. Seega on PRIA faktiväide kaebajate I ja II hõimlusest õige ja kaebuse väited ei anna alust seetõttu kaebuse rahuldamiseks.
41.Kohus ei nõustu kaebajate käsitlusega, et asjas PRIA poolt tuvastatud faktilised asjaolud on tuvastatud ebaõigesti. Kohtule esitatud tõendite ja menetlusdokumentide kohaselt on kaebajad vähemalt toetustaotluse vormistamiseks kasutanud kahe taotleja hõimlase abi, kelle arvelduskontolt alguse saanud ülekannete jada on vastustaja käsitlenud nn ringmaksete tunnustega maksete jadana, kuna sama summa raha on jõudnud lõppkokkuvõttes algsele arvelduskontole tagasi. Vastustaja ei ole vaidlusalustes otsustes välistanud raha võimalikku päritolu abikaasade ühisvarast, vastustaja on õigusliku tähenduse omistanud raha kaebajate I–III vahelistele ülekannetele olukorras, kus rahasumma jõudis tagasi esimese ülekande teinud kaebajale samas summas, milles see ülekannete jadasse läks. Vastustaja kogutud tõenditega on tõendamist leidnud taotlusdokumentide loomine kõigi kolme taotleja puhul tolleaegse nimega Eliis Pärna arvutis ning muutmine samuti ühes arvutis. Kaks kaebajatest on füüsilisest isikust ettevõtjad, üks äriühing. Taotlused PRIA-le on kaebajad I–III poolt esitatud ettevõtjana. Ettevõtjaks Eesti õigusruumis peetakse üldteada olevalt füüsilist isikut, kes pakub oma nimel tasu eest kaupu või teenuseid ning kellele kaupade müük või teenuste osutamine on püsiv tegevus, ning seaduses nimetatud äriühing (ÄS § 1). Kolme ettevõtja poolt samale toetusele vastastikku teenust osutades pretendeerimine viitab kohtu hinnangul ettevõtjate vahelisele tihedale seosele, sest ettevõtluse tavapäraseks eesmärgiks on ärilistest eesmärkidest lähtuv tegevus, käesoleval juhul äritegevuseks tarviliku vara PRIA-lt taotletavate toetuste abil parendamine. Kaebajad ei ole hinnapakkumusi ise allkirjastanud ning tõendamist on leidnud kõigis pakkumustes sama arvutusvea esinemine, mis viitab kohtu hinnangul samuti kaebajate majanduslikule seotusele, kuna pakkumusi koostades on aluseks võetud ühed ja samad lähteandmed. R. Timmi 11.03.2019. a vastusega PRIA-le on tõendatud, et ta kinnitas haldusmenetluses teistele kaebajatele hinnapakkumuste tegemist. Seega on PRIA tõenditega tõendatud Rene Timmi poolt haldusmenetluses kaebajate majanduslikule seotusele viitava asjaolu õigeksvõtt. Raimo Pärna 12.03.2019. a vastusega PRIA-le on tõendatud kahele ülejäänud kaebajale hinnapakkumuse tegemine, mille vormistas tema abikaasa tütar. OÜ Janrand seaduslik esindaja Janno Liivrand on 25.03.2019. a vastuses PRIA-le tunnistanud teistele kaebajatele hinnapakkumuste tegemist ja nende vormistamist ühes arvutis. Seega on kaebajad I–III PRIA põhikaalutluse, mis oli aluseks kaebajate seotud isikuteks lugemisel sisuliselt õigeks võtnud. Asjaolu, et kohtule esitatud kaebuses ja hilisemates menetlusdokumentides püütakse omavaheliste kohtumiste käigus omavahel kooskõlastatult vigase arvutuskäigule põhinevaid toetustaotluste koostamist esitleda ühist majanduslikku huvi toetuse saamise vastu pisendada, ei muuda PRIA vaidlustatud otsuseid ja vaideotsust sisuliselt ebaõigeks. Vaieldamatult ei saa kohtu hinnangul eelpool käsitletud tõendamist leidnud faktiliste asjaolude alusel asuda seisukohale, et kaebajad I–III ei ole üksteisega majanduslikult seotud. Olukorras, kus tõendamist on leidnud vastastikku pakkumuste tegemine ja toetusega osaliselt tasustatava teenuse tegemiseks tehniline suutlikkus, saab taoline tegevus vastastikku teenust osutades tehinguid teha lähtuda üksnes majanduslikust huvist. Kaebajad I–III ei ole kohtule esitanud tõendeid kummutamaks seisukohta, et nad on PRIA haldusmenetluses tõendite kohaselt olnud üksteisest sõltuvad ja omavahel seotud ning, et ettevõtjatena oli see seotus kantud muust huvist kui majanduslik huvi (äriline eesmärk) PRIA-lt omavahel kooskõlastatult taotletava toetuse läbi oma majanduslikku edukust ja olukorda parandada. Seotud isikute vahel tehtud tehingu hind
peaks olema vastavuses omavahel mitteseotud isikute vahel sarnastel tingimustel tehtava sarnase tehingu hinnaga. Vastustaja on hinnapakkumuste nõuetele vastavust käsitledes tõendanud kaebajate poolt pakutud hindade sarnasuse, esialgsetes hinnapakkumustes hindade kunstlikult turuhindade suhtes paisutamise ja hilisemalt madalama hinna, seda haldusmenetluses põhjendamata, aktsepteerimise. Kohtul puudub alus kahelda PRIA suutlikkuses taotlusvooru menetlemisel välja selgitada aktsepteeritav turuhind, millele kaebajad kohtu hinnangul PRIA-le aktsepteeritavaid vastuväiteid haldusmenetluses esitanud pole, mis kinnitab kohtule omakorda PRIA seisukoha õigsust kaebajate majanduslikust seotusest. Kaebajad, kes ei ole kaebuse kohaselt majanduslikult seotud, on kohustuslikus kohtueelses vaidemenetluses esitanud PRIAle ühise vaide.
42.Kohus on seisukohal, et kaebajate tõlgendust toetades, ei saaks tagatud määruse nr 34 § 6 lg 1 eesmärk, milleks on kolme sõltumatu ettevõtja hinnapakkumise nõude täitmine, mis on vajalik toetuse vahendite ausa, läbipaistva ja säästliku kasutamise saavutamiseks. Selle nõude täitmiseks on seega vajalik, et pakkumuse esitaja koostab selle teiste pakkujate ja toetuse taotlejaga kooskõlastamata. Kaebajad nii tõendikogumi kohaselt toiminud ei ole. Tõepoolest ei tulene määrusest nr 34 keeldu avaldada ühele või mitmele pakkujale teiste pakkujate hinnapakkumuste sisu, kui kaebajad jätavad siinkohal vajaliku tähelepanuta, et hinnapakkumuste avaldamine teistele pakkujatele võib lisaks konkurentsi soodustamisele teenida ka pakkumuste kooskõlastamise eesmärki. Kaebajate taotlustele lisatud hinnapakkumuste kohta saab kohtu hinnangul eelviidatud tõendamist leidnud asjaoludel viimast järeldada vaatamata kaebajate vastupidistele väidetele. Vaidlust ei ole tõendikogumi kohaselt selles, et enne toetustaotluste PRIA-le esitamist ei olnud välistatud kaebajate I–III vahel vastastikku koostatavata hinnapakkumuste kooskõlastamise võimalus.
43.Määruse nr 34 § 3 kohaselt peab omafinantseeringu suurus olema 20% abikõlbulike kulude maksumusest. KTKS § 27 lg 4 kohustab taotlejat esitama täielikud ja õiged andmed ning toetuse taotlus jäetakse rahuldamata taotluses valeandmete esitamise korral (KTKS § 30 lg 9 p 3). KTKS § 31 lg 3 paneb taotlejale kohustuse tagada toetuse väljamaksmise aluseks olevate dokumentide nõuetekohasus ja kulude abikõlbulikkus. Kaebajate I–III poolt PRIA-le koos taotlustega esitatud hinnapakkumuste kalkulatsioonid on kohtu hinnangul omavahel määravas osas sarnased.
44.Kaebajate I-III poolt vastastikku võidukaks tunnistatud hinnapakkumiste kohaselt, mida on analüüsitud KA-s on kaebajad hinnanud mõrdade valmistamise tunnitöö puhul kõigil juhtudel sama tunnitöö hinna 12,5 eurot. Kõigil juhtudel on nende poolt teiseks tunnistatud hinnapakkumuses tunnitöö hinnaks 15 eurot ja kolmandaks tunnistatud hinnapakkumuses tunnitöö hinnaks 16 eurot. PRIA on mõrdade valmistamise hindu KA kohaselt võrrelnud Statistikaameti avaldatud 2017. aastal keskmise brutotunnipalgaga (7,40 eurot) põllumajanduses, metsamajanduses ja kalapüügi valdkonnas (6,48 eurot tunnis) ja tuvastanud kaebaja hinnapakkumuste kohase tunnitöö hinna (12,5 eurost 16 euroni tunni eest + k/m) ja asjakohaste valdkondade keskmistes hindades kuni kahe kordse vahe. Kaebajad on taotlused PRIA-le esitanud kaluritena püügivahendite parendamiseks. Taotlusi ei ole esitatud püügivahendite valmistamise võimekusega ettevõtjatena nende tootmistegevuse toetamiseks, mistõttu ei nõustu kohus kaebajate väidetega PRIA poolt ebaõige majandusharu keskmistest tunnitasu hindadest lähtumisest. Kohus ei pea kaebajate vahelistes hankedokumentides kuni ca korda keskmist tunnihinda ületavaid, sendi pealt klappivaid tunnitöö hindade sarnasust, eluliselt usutavaks ja jagab vastustaja seisukohta, et tõendatud on, et hinnapakkumuste esitajad on omavahel võitjates kokku leppinud. Põhjendatud on vastustaja järeldus, et tegemist ei ole sõltumatute hinnapakkumustega iseseisvate ettevõtjate poolt, sest
tõendatud on vähemalt põhjendatud kahtlus, et hinnad on kunstlikult paisutatud ning ei vasta turutingimustele. Kohtu hinnangul on vastustaja õigesti tuvastanud manipulatsiooni (kunstlikult hindade paisutamise) põhjusena omafinantseeringu 20% nõude täidetuse saavutamise. Vastustaja on tõendanud hinnapakkumuste koostamise ühes arvutis ühe isiku poolt, millist fakti kaebajad haldusmenetluses vastustanud ei ole. Samuti on PRIA toimetatud haldusmenetluses tõendamist leidnud faktiline asjaolu, et sama meetme raames toetust taotlenud ja saanud taotlejad (kaebajad I–III) esitasid omavahel võidukaid hinnapakkumusi, aga samuti arveid. Neil PRIA poolt tõendatud asjaoludel, jagab kohus PRIA seisukohta, et kaebajate I–III poolt PRIAle esitatud hinnapakkumused ei vasta määruse nr 34 eelpool viidatud nõuetele ja tõendamist ei ole leidnud kaebajate I–III poolt kolme võrreldava hinnapakkumuse iseseisvate ettevõtete poolt esitamine, kuna tõendatud ei ole hinnapakkumuste hinnapakkujate poolt iseseisev koostamine ning tegemist on taotlejate poolt eelnevalt sisuliselt kooskõlastatud hinnapakkumustega. Neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel märgib kohus vahemärkusena, et PRIA toimetatud haldusmenetluses on usaldusväärselt tõendamist leidnud, et kaebajate I–III poolt on tegelikkuses täitmata määruse nr 34 §-s 6 sätestatud nõue võtta hinnapakkumus kolmelt üksteisest sõltumatult ettevõtjalt. PRIA on kohtu hinnangul tõendanud kaebajate I–III omavahelise seotuse läbi ühise majandusliku huvi TuMS § 8 lg 1 tähenduses.
45.Kohus märgib vastuseks kaebajatele, et kuigi ühise majandusliku huvi puhul on tegemist määratlemata õigusmõistega, siis tulumaksuseaduse eelnõu seletuskirja kohaselt on ühine majanduslik huvi isikutel, kes tegutsevad ühise eesmärgi nimel, andes mõlemad oma panuse toote või teenuse väljatöötamisesse, valmistamisesse või turule toomisesse, kes sõlmivad omavahel kulude jagamise kokkuleppeid või kes sõlmivad kokkuleppeid eesmärgiga hoiduda kõrvale maksukohustuste täitmisest. PRIA on kohtu hinnangul tõendanud vähemalt kaebajate I–III puhul ühise eesmärgi - PRIA-lt toetuste saamise nimel tegutsemise, nad kõik on vastastikku tehtud pakkumustega andnud panuse sama toetuse kaastaotleja taotluse rahuldamisse, nn ringmaksete tegemine kannab kulude jagamise omavaheliste kokkulepete tunnuseid ja taoliste maksete eesmärgina on PRIA õigustatult välja toonud kahtluse omafinantseeringu nõude täitmise. Kohus on seisukohal, et ühise majandusliku huvi avaldumiseks saab pidada seda, kui kaebajad tegutsesid ühiselt toetuse saamise tingimuste näilise täitmise eesmärgil. KA nimetatud tõendite kohaselt on kaebajad esitanud toetustaotlustega üksteiselt küsitud ja saadud hinnapakkumised. Igaüks kaebajatest võitis tõendite kohaselt ühe pakkumuse ja sai võimaluse toetusega finantseeritud püügivahendite valmistamiseks ühele nende seast. Kontrollaktis nimetatud tõenditega on eluliselt usutavalt tõendatud hinnakujunduse kunstlikkus hinnapakkuja poolt küsitud tunnitöö tunnitasu osas ja selle seosest võidukaks osutunud pakkumusega ja põhjused, mis viitavad omavahelistele võitja isiku kohta tehtud kokkulepetele. PRIA on neil asjaoludel usaldusväärselt tõendanud põhjendatud kahtluse hindade kunstlikult paisutamises ja turuindadele mittevastamisest. Sõltumatute (mitteseotud) pakkumuste korral ei saa kohtu hinnangul sellise olukorra tekkimist pidada võimalikuks ja eluliselt usutavaks.
46.Õigeks ei saa pidada kaebajate väidet, et PRIA kontrollis taotluste menetlemise käigus isikute seotust sisuliselt samadel alustel kui täiendava kontrolli raames. Kohus ei nõustu kaebajate käsitlusega, millest võib aimata, et kaebajad peavad üheks haldusmenetluseks kaebajate poolt toetustaotluste esitamist, toetustaotluste PRIA poolt rahuldamist ja väljamaksmist ning vaidlustatud otsustega toetuste määramise otsuste tühistamist ja alusetult välja makstud toetuste tagasinõudmist. Sellele viitab kaebuses tuginemine ühe taotleja abiellumise varasemale ajale võrreldes kaebajatele soodustavate otsuste tegemise ajaga jm eelpool toodud asjaolud.
Kohtu arusaamisel on tegemist kahe eraldi haldusmenetlusega. Esimene menetlus oli kaebaja taotluse alusel algatatud menetlus (HMS § 35 lg 1 p 1), mis päädis taotluse rahuldamise ja toetuse määramise ning väljamaksmisega. Teine menetlus oli PRIA selgitusel ja KA kohaselt vihje alusel alanud menetlus kaebajate poolt väljamakstud toetuse aluseks olevates dokumentides teadvalt valeandmete esitamise tõttu PRIA poolt algatatud menetlus (HMS § 35 lg 1 p 2), mis päädis vaidlustatud otsuste ja vaideotsusega.
47.Tõendikogum ei tõenda, et PRIA-le olid KA-s ja vaidlustatud otsustes kajastatud asjas tähtsust omavad faktilised asjaolud kaebajatele toetuste määramise ja väljamaksmise ajal teada. PRIA on tõendikogumi alusel asjaolud välja selgitanud kaebajatele käesolevas asjas käsitletud tehtud päringute alusel. Kohtule ei ole kaebuse alusel äratuntav, et viite- ja volitusnormid keelaksid PRIA-l valeandmete esitamise kindlakstegemiseks haldusmenetlust alustada ja vaidlustatud haldusaktide andmise. Määruse nr 34 § 3 kohaselt on omafinantseeringu minimaalne määr 20% abikõlblike kulude maksumusest. KA punktis 4.3. nimetatud tõendite alusel tehtud analüüs ja järeldused andsid kohtu hinnangul PRIA-le vaidlustatud otsustes aluse järelduseks, et raha ringmaksete eesmärgiks on olnud mulje loomine omafinantseeringu nõude täitmisest kaebajate poolt. R. Timmi, R. Pärna ja OÜ Janrand OÜ pangakontode väljavõtetega ja R. Timmi abikaasa konto väljavõtetega on tõendatud raha ringmaksed ja edasi-tagasi kanded isikute vahel. Pangakontode väljavõtete kohaselt puudusid OÜ Janrand ja R. Pärna pangakontodel vahendid investeeringuobjekti eest tasumiseks. PRIA on pangakontode väljavõtetega tõendanud, et mõrdade kohta esitatud arvete eest tasumiseks on ülekanne tehtud ajaliselt hiljem kui teistelt kaebajatelt laekus ülekanne. Kohus ei nõustu kaebajatega, et PRIA pole vaidlustatud otsuseid tehes R. Timmi osas arvestanud, et tegemist võis olla abikaasade ühisvaraks oleva raha kasutamisega ülekandeks. PRIA on neil asjaoludel õigustatult käsitlenud nn ringmaksena 29.03.2018. a E. Pärn-Timmi ülekannet R. Timmile summas 8 500 eurot, samal kuupäeval R. Timmi sama suurt (8559,23 eurot) ülekannet OÜ-le Janrand ning OÜ Janrand samal kuupäeval tehtud 8559,23 eurost kannet R. Timmi kontole ning sealt omakorda algse summa kandmist 29.03.2018. a tagasi E. PärnTimmi kontole. 8500 algsele eurole on ringmaksete käigus lisatud kaebaja I poolt 59, 23 eurot. PRIA-s tekitati seeläbi mulje 17 118,46 eurose investeeringute tegemises. PRIA on ringmaksena õigustatult käsitlenud ka 19.04.2018. a E. Pärn-Timmi ülekannet R. Timmile summas 5000 eurot ning 20.04.2018. a ülekannet summas 6000 eurot, millest R. Timmi on 20.04.2018. a väljavõtete kohaselt kandnud R. Pärnale 10 945,20 eurot. 24.04.2018. a on R. Pärn pangakonto väljavõtte kohasekt kandnud kahel korral R. Timmile kokku 11 588,19 eurot pluss 2 317,64 eurot, millest R. Timmi on väljavõtte kohaselt 24.04.2018. a kandnud 10 900 eurot tagasi abikaasa kontole ja 26.04.2018. a R. Pärna kontole 2 960,63 eurot. Kohus loeb PRIA tõlgenduse omafinantseeringu nõude täidetuse kunstlikkusest nende tõendite alusel õigustatuks, kuna kaebajad ei ole kohtu hinnangul tõendanud nende ülekannete majanduslikku sisu ja seost kaebajate ettevõtlusega muul eesmärgil, kui toetustingimustele vastamise kunstlik kujundamine, sest tõendamist on leidnud R. Timmi poolt R. Pärnale 13 905,83 euro suurused ülekandes ja R. Pärna poolt R. Timmile tagasi 13 905,83 euro suurune tagasi kanne. Nende tõendite alusel on PRIA tuvastanud õigustatult sama rahasumma edasi-tagasi kandmisega investeeringute eest kunstliku tasumise summas 27 811,66 eurot.
48.Komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2015/288, 17. detsembrist 2014, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 508/2014 Euroopa Merendus- ja
Kalandusfondi kohta seoses ajavahemikuga, mille jooksul taotlused ei ole vastuvõetavad artikkel 5 lõike 1 kohaselt, kui pädev asutus on teinud kindlaks, et käitaja on seoses EKFi või EMKFiga toime pannud pettuse, on kõik kõnealuse käitaja esitatud taotlused EMKFi toetuse saamiseks vastuvõetamatud alates kuupäevast, mil tehakse esimene ametlik otsus seoses pettusega, nagu on määratletud Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse konventsiooni artiklis
1.Eeltoodud faktilistel asjaoludel on PRIA kohtu hinnangul eeltoodud asjaoludel õigesti kvalifitseerinud kaebajate tegevuse pettusena nimetatud määruste mõttes.
49.Vaidlustatud otsused jõustusid kaebajatele teatavakstegemisest (HMS § 61 lg 1), mitte ei jõustu käesolevas asjas tehtava kohtuotsuse jõustumisega. PRIA poolt kaebajate suhtes haldusmenetluse aluspõhimõtete eiramine ei ole kohtu hinnangul tõendatud.
50.Neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel puudub alus vaidlustatud otsuste tühistamiseks ja kaebuse rahuldamiseks. Kuna vaideotsus ei riku kaebajate õigusi vaidlustatud otsustest sõltumatult, puudub alus ka vaideotsuse tühistamiseks.
51.HKMS § 108 lg 1 kohaselt jäävad kaebajate menetluskulud kaebajate endi kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.