Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar 2. veebruar 2021, Tartu 3-20-690 J.R. kaebus Rakvere ja Jõhvi arestimajade kinnipidamistingimustega põhjustatud kahju hüvitamiseks summas 500 eurot J.R. määruskaebus Tartu Halduskohtu 16. septembri 2020. a ja Tartu Halduskohtu 3. detsembri 2020. a määruste peale Kirjalik menetlus Kaebaja J.R.
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada J.R. määruskaebus Tartu Halduskohtu 16. septembri 2020. a määruse resolutsiooni punkt 2 peale. Saata haldusasi tagasi esimese astme kohtule kaebaja menetlusabi taotluse uuesti lahendamiseks.
2.Jätta J.R. määruskaebus Tartu Halduskohtu 3. detsembri 2020. a määruse peale rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 3. detsembri 2020. a määrus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale ei saa esitada määruskaebust (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 119 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.J.R. esitas 12. aprillil 2020 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub välja mõista Rakvere ja Jõhvi arestimajade väärikust alandavate ja tervist kahjustavate kinnipidamistingimustega perioodil 6. september 2017 kuni 7. veebruar 2018 tekitatud mittevaraline kahju summas 500 eurot. Kaebaja põhjendab, et kambris ei olnud piisavalt õhku, külastamisi lubati korra kuus vähem kui tund aega, helistada lubati korra nädalas 10 minutit ning puudus võimalus tutvuda õigusaktidega internetis. Kaebaja sõnul võis arestimajas hoidmine põhjustada tema vaimuhaiguse. Kaebus sisaldas taotlust kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks.
Tartu Halduskohus jättis 16. septembri 2020. a määruse resolutsiooni punktiga 2 kaebaja taotluse kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks rahuldamata ja andis riigilõivu tasumiseks tähtaja viis päeva määruse resolutsiooni punkti 2 jõustumisest arvates.
Halduskohus leidis, et kaebajal tuleb tasuda riigilõivu kolm protsenti sellest hüvitamisnõude osast, mis ei puuduta tervisekahju. Kuna minimaalne nõutav riigilõivu summa on 15 eurot, siis tuleb kaebajal väärikuse alandamisega põhjustatud kahju hüvitamise nõudelt tasuda riigilõiv 15 eurot. Kaebaja esitas menetlusabi taotluse 12. aprillil 2020, mistõttu tuleb tema sissetulek ja kulud kindlaks teha ajavahemikul 12. detsember 2019 kuni 11. aprill 2020. Vaadeldaval ajavahemikul oli kaebaja sissetulek 130,92 eurot. Kulutusi elektrile kaebaja ei teinud, kinnipidamised rahaliste nõuete fondi ja vabanemisfondi puudusid. Muid kulutusi tegi kaebaja summas 86,29 eurot, mille kohus loeb terves ulatuses põhjendatuks. Kohtupraktika ja HKMS § 112 lg 1 p 1 järgi arvutatud kaebaja kahekordne ühe kuu keskmine sissetulek on 22,32 ((130,92-86,29)÷4x2) eurot. Kuna menetluskulud 15 eurot ei ületa kaebaja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, ei ole kaebajale menetlusabi andmine lubatud. Sama määruse resolutsiooni punktiga 5 andis halduskohus kaebajale tähtaja kahju hüvitamise nõude ja põhjenduste täpsustamiseks ning tõendite esitamiseks või nende asukoha teatamiseks. Kohus palus täpsustada, kas kaebaja esitas ainult mittevaralise kahju nõude või soovib esitada ka varalise kahju nõude. Sel juhul peab kaebaja selgitama, milles väidetav varaline kahju seisnes. Kui kaebaja leiab, et talle on põhjustatud tervisekahju, tuleb selgitada, milles väidetav tervisekahju seisnes ning esitada vastavad tõendid.
3.J.R. esitas Tartu Halduskohtu 16. septembri 2020. a määruse resolutsiooni punkti 2 peale määruskaebuse, milles leiab, et põhiseaduse vastane on olukord, kus seadus ei võimalda hinnata kaebaja maksejõuetust. Kaebaja on vahepeal vabastatud ning raha on kulunud hakkama saamisele vabaduses. Kohus kohaldas kaebaja suhtes ebaõigesti HKMS § 62 lg-t 2. Kohtu poolt määruse tegemise ajal ei olnud kaebaja kinnipeetav, vaid vabaduses. Kaebajal ei olnud võimalik tasuda riigilõivu ja ei ole seda võimalik teha ka praegu. Kaebaja palub vabastada end riigilõivu tasumise kohustusest.
4.J.R. esitas 29. novembril 2020 Tartu Halduskohtule taotluse riigi õigusabi saamiseks. Taotluse kohaselt soovib J.R. õigusnõustamiseks riigi õigusabi, kuna halduskohus ei vabastanud teda riigilõivu tasumise kohustusest ning jättis kaebuse käiguta. J.R. ei suuda ise advokaati palgata.
5.Tartu Halduskohus jättis 3. detsembri 2020. a määrusega J.R. taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata. Halduskohus eeldas, et kaebaja soovib advokaati kahju hüvitamise nõude ja põhjenduste täpsustamiseks ning tõendite esitamiseks või nende asukoha teatamiseks kohtule. Halduskohus järeldas, et kaebaja soovib riigi õigusabi ka seoses tema edasise osalemisega praeguses halduskohtumenetluses. Halduskohus leidis, et kaebaja on võimeline ise kohtu küsitud selgitusi ja tõendeid esitama ning see ei eelda õigusteadmiste olemasolu. Samuti on kaebaja võimeline iseseisvalt osalema edasises kohtumenetluses. Kaebaja esitas ise halduskohtule kaebuse ja ringkonnakohtule määruskaebuse. Kaebaja avaldused on arusaadavad. Ta on varasemalt osalenud mitmetes halduskohtumenetlustes, kus on suutnud ise oma väiteid selgitada ja arusaadavaid taotlusi esitada. Kaebajal ei ole kohustust oma väiteid õiguslikult põhjendada. Kohased õigusnormid ja asjassepuutuva kohtupraktika peab välja selgitama kohus. Riigi õigusabi andmine ei ole vajalik ega põhjendatud. Kaebaja suudab ise oma õigusi kaitsta, mistõttu jääb tema taotlus riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata.
6.J.R. esitas Tartu Halduskohtu 3. detsembri 2020. a määruse peale määruskaebuse, milles leiab, et ta ei ole osanud oma kaebusi õiguslikult põhjendada. Asjaolu, et kaebaja on kaebused ise esitanud, ei tähenda, et kaebused oleks kaitsnud kaebaja õigusi. Õigusabi andmata jätmist saab põhjendada ainult sellega, et sooviti kaebust menetleda meelevaldselt.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus lahendab esmalt J.R. määruskaebuse halduskohtu 16. septembri 2020. a määruse resolutsiooni punkti 2 peale, millega halduskohus jättis riigilõivu tasumise kohustusest vabastamise taotluse rahuldamata (I) ning seejärel J.R. määruskaebuse halduskohtu
3.detsembri 2020. a määruse peale, millega halduskohus ei rahuldanud riigi õigusabi taotlust
(II).
(I)
8.J.R. esitas koos kaebusega halduskohtule taotluse menetlusabi saamiseks, s.t riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks 12. aprillil 2020. Halduskohus võttis õigesti HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel kaebaja kahekordse keskmise ühe kuu sissetuleku arvutamise aluseks perioodi 12. detsember 2019 kuni 11. aprill 2020 ehk neli kuud enne menetlusabi taotluse esitamist. Halduskohus tuvastas, et nimetatud perioodil oli kaebaja sissetulek 130,92 eurot, nõuete- ja vabanemisfondi kandeid ei tehtud ning kaebaja ei tasunud ka elektri eest. Muid kulutusi tegi kaebaja summas 86,29 eurot, mille halduskohus luges terves ulatuses põhjendatuks. HKMS § 112 lg 1 p 1 ja kohtupraktika alusel tehtud arvutuse tulemusena sai halduskohus kaebaja kahekordseks keskmiseks ühe kuu sissetulekuks 22,32 ((130,92-86,29)÷4×2) eurot ning asus seisukohale, et kaebaja on võimeline tasuma riigilõivu 15 eurot.
9.Halduskohus ei ole vaidlustatavas määruses põhjendanud, miks ta loeb summas 86,29 eurot tehtud kulutused põhjendatuks ning miks on kaebaja põhjendatud kulutustena õige arvestada sissetulekust maha just 86,29 eurot, mitte vähem või rohkem. Ringkonnakohtu hinnangul on ebatäpne halduskohtu tõlgendus, et kaebaja kulutused summas 86,29 saab lugeda põhjendatuks ning kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek võimaldab tal tasuda riigilõivu 15 eurot. Kaebaja isikukonto väljavõttest nähtub, et nelja kuu jooksul enne menetlusabi taotluse esitamist tegi kaebaja kolmel korral oste vangla kauplusest kokku summas 86,29 eurot.
10.Halduskohtu poolt vaidlustatud määruses viidatud asja nr 3-3-1-36-16 15. juuni 2016. a määruse p-s 51 selgitas Riigikohus, et kulutused toidule, riietele jne ei ole vältimatud, kui isiku vastavate vajaduste rahuldamine on piisaval määral tagatud muul viisil, nt kinnipeetava toitlustamisega vanglas. Arvestades siiski nt vajadust osta hügieenitarbeid ning teha aeg-ajalt ühekordseid erakorralisi kulutusi, võib ka kinni peetavate isikute puhul eeldada, et lisaks seni tunnustatud mahaarvamistele on igakuised kulutused ca 5% ulatuses töötasu alammäärast vältimatud ning neid ei tule menetlusabi andmisel täpsemalt hinnata. Töötasu alammäär oli 2020. aastal 584 eurot kuus, millest 5% on 29,2 eurot ning nelja kuu kohta on see summa 116,8 eurot.
11.Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-36-16 on märgitud, et 5% ulatuses töötasu alammäärast tehtavaid vältimatuid kulutusi ei tule täpsemalt hinnata. Seega menetlusabi taotluse lahendamisel ei ole kohtul kohustust analüüsida, millised kulutused kuuluvad vältimatute kulutustena kinnipeetava sissetulekust mahaarvamisele. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust asuda seisukohale, et vältimatute kulutustena saab arvestada vaid vangla kaupluse vahendusel tehtud oste. Kinnipeetavatel on võimalus saada vangla vahendusel ka teisi teenuseid (isiklike riiete pesu, jalatsi- ja riiete parandus), mille eest tuleb tasuda. Välistada ei saa olukordi, kus kinnipeetav hoiab kogunenud sääste mõne rohkem maksva eseme ostuks, lähedastele ülekande tegemiseks või riigilõivu tasumiseks ning seetõttu on tema muud kulutused väiksemad.
12.Ringkonnakohtule teadaolevalt ei ole kohtupraktika, kinnipeetavate sissetulekust 5% ulatuses töötasu alammäärast vältimatute kulutuste tarbeks mahaarvamise osas, muutunud. Kui arvata kinnipeetava sissetulekust maha kulud, mis on tehtud väiksemas summas kui 5% töötasu alammäärast, tekib ebavõrdne olukord kinnipeetavatega, kes teevad nelja kuu jooksul enne menetlusabi taotluse esitamist vältimatuid kulutusi 5% või rohkema ulatuses töötasu alammäärast. Seetõttu ei ole põhjendatud kinnipeetavate puhul, kes teevad lisakulutusi väiksemas mahus, arvata vältimatute kulutustena sissetulekust maha väiksem summa kui 5% kehtivast töötasu alammäärast. Ringkonnakohus peab otstarbekaks tugineda Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-36-16 toodud eeldusele, et kinnipeetavatel on igakuiselt vältimatuid kulutusi 5% ulatuses töötasu alammäärast.
13.Eeltoodule tuginedes leiab ringkonnakohus, et põhjendatud ei ole arvata vältimatute kulutustena kaebaja sissetulekust maha vähem kui 5% kehtiva töötasu alammäärast. Arvestades kaebaja sissetulekust summas 130,92 eurot, maha 5% kehtiva töötasu alammäärast, mis 2020. aastal oli 29,2 eurot ning nelja kuu kohta 116,8, siis ei võimaldanud kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek enne menetlusabi taotluse esitamist tasuda riigilõivu 15 eurot. Tehtud järelduse ning HKMS § 210 lg 3 alusel tühistab ringkonnakohus Tartu Halduskohtu
16.septembri 2020. a määruse kaebaja menetlusabi taotluse rahuldamata jätmise osas ning saadab haldusasja tagasi halduskohtule HKMS § 120 lg 1 p 5 alusel kaebaja menetlusabi taotluse uuesti lahendamiseks. (II)
14.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 3. detsembri 2020. a määruse peale esitatud määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus.
15.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et tuginedes HKMS § 2 lg-le 4 ning vaidluse menetlusetappi arvestades soovib kaebaja riigi õigusabi kaebuse nõuete ja põhjenduste täpsustamiseks ning tõendite esitamiseks ja edasises kohtumenetluses osalemiseks.
16.Halduskohus leidis, et käesoleval juhul esineb RÕS § 7 lg 1 p-s 1 nimetatud alus riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, kuna kaebaja on võimeline ise kohtu küsitud selgitusi ja tõendeid esitama. Ringkonnakohus jagab eelnevat halduskohtu seisukohta. Kaebaja esitas iseseisvalt kaebuse halduskohtule. Halduskohtu hinnangul ei ole kaebuses toodud nõue piisavalt selge ning täpsustamist vajab, kas kaebaja soovib lisaks mittevaralise kahju hüvitamisele ka varalise kahju ja/või tervisekahju hüvitamist. Kaebuse kohaselt põhjustati kaebajale kahju perioodil 6. september 2017 kuni 7. veebruar 2018 arestimajades valitsenud kinnipidamistingimustega, siis saab kaebaja ise kõige paremini vastata küsimusele, milline kahju talle tekkis. J.R. suudab ise kohtule vajalikul määral selgitada kaebusega seotud asjaolusid ning kust on leitavad tõendid tema väidete kinnitamiseks. Ringkonnakohtu arvates ei ole kaebuse nõuete täpsustamiseks vajalik, et kaebajat esindaks õigusteadmistega isik. Samuti ei ole halduskohus võtnud veel kaebust menetlusse ega määranud asja arutamiseks kohtuistungit, mille toimumisel saaks kaebajat esindada õigusteadmistega isik.
17.Tulenevalt HKMS § 2 lõikest 4 tagab kohus omal algatusel asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise või tehes nende esitamise kohustuseks menetlusosalistele. Samuti selgitab haldusasja lahendav kohus uurimispõhimõttest tulenevalt enda initsiatiivil välja kaebuse menetlemiseks vajalikud asjaolud, seadusesätted ning võimaliku kohtupraktika. Seega ei ole halduskohtumenetluses esmatähtis, et kaebaja peab kasutama oma õiguste kaitseks õigusalaste teadmistega isiku abi. Kaebaja ei pea ise õiguslikult oma kaebust põhjendama. Eelkõige peab kaebus sisaldama põhiliste asjaolude kogumit, millega seoses nõue esitatakse ning kaebaja konkreetset nõuet vastavalt HKMS §-le 37 (HKMS § 41 lg 1, 2). Antud juhul on kaebaja õiguste kaitse vajalikul määral tagatud kaebaja enda teadmiste ja oskustega ning uuriva ja selgitava kohtumenetlusega. Seega ei ole J.R.le riigi kulul õigusteenuse osutamine käesolevas asjas põhjendatud ning Tartu Halduskohus jättis 3. detsembri 2020. a määrusega õiguspäraselt J.R. taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.