XX kaebus Maksu- ja Tolliameti 12.04.2019 vastutusotsuse nr 13-7/00799-7 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, esindaja advokaat Anu Toomemägi Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja Tiia Pukk
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 19.03.2020 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Maksu- ja Tolliameti apellatsioonkaebus ning XX vastuapellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
01.12.2020 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta Maksu- ja Tolliameti apellatsioonkaebus ning XX vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Mõista Maksu- ja Tolliametilt XX kasuks välja menetluskulud 144 eurot.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18.02.2021. Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-19-939 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maksu- ja Tolliamet tegi 05.10.2016 Norrona OÜ-le maksuotsuse 71 216,67 euro tasumiseks. Norrona OÜ esitas 20.07.2015 käibedeklaratsiooni, millel kajastas maksustatavat käivet 62 500 eurot ning sellelt tasumisele kuuluvat käibemaksu 12 500 eurot. Maksustatav käive tekkis aadressidel Rattasepa 10-1 (kinnistu 1) ja Rattasepa 10-2 (kinnistu 2) asuvate paarismajade müügist. Kinnistu 1 müüs Norrona OÜ AO-le hinnaga 37 500 eurot (sh käibemaks 6250 eurot) ning kinnistu 2 GG-le (end G) hinnaga 37 500 eurot (sh käibemaks 6250 eurot). Maksuhaldur leidis, et müügitehingud olid näilikud ning sõlmitud selleks, et varjata kinnistute tegelikku müügihinda tegelikele ostjatele müümisel (MKS § 83 lg 4). Kinnistu 1 müüdi tegelikult 20.07.2015 hinnaga 129 000 eurot ja kinnistu 2 16.09.2015 hinnaga 128 500 eurot. Seega sai Norrona OÜ kinnistute näilikul müügil juunis 2015 käibemaksueelise 30 416,67 eurot (15 250+15 166,67). Menetluse käigus tuvastati, et kinnistu 1 müügitehingult saadud 129 000 eurost tasuti 75 000 eurot Helto Grupp OÜ-le Norrona OÜ laenukohustuse kattes. Selles osas on tegemist ettevõtlusega seotud kuluga. Lisaks oli ettevõtlusega seotud 19 300 eurot, millises väärtuses on Haldjamaa OÜ esitanud arved kinnistul 1 tehtud ehitustööde kohta. Ettevõtlusega mitteseotud väljamakse on kokku 163 200 eurot, millest arvestati tulumaksu 40 800 eurot. Norrona OÜ vaidlustas maksuotsuse halduskohtus (haldusasi 3-16-2256), kuid kaebus jäi rahuldamata.
2.Maksu- ja Tolliamet kohustas 12.04.2019 vastutusotsusega XX tasuma Norrona OÜ maksvõlga 123 603,27 eurot, sh põhivõlg 71 211,93 eurot, intressinõue 28 293,22 eurot ja jooksev intress 12.04.2019 seisuga 24 098,12 eurot. Maksuhaldur algatas maksuotsusega määratud maksuvõlgnevuse osas sundtäitmise ja edastas 14.11.2016 AS-le SEB Pank korralduse Norrona OÜ pangakontode arestimiseks. Äriühingul ei ole registervara, mille arvelt oleks võimalik maksunõudeid rahuldada. Seega ei ole otstarbekas kohtutäiturile täitmisavalduse edastamine. Kaebaja rikkus MKS § 8 lg-s 1 sätestatud kohustust tagada esindatava deklareerimiskohustus ja tasumiskohustus (MKS § 105 lg 1). Tasumiskohustuse rikkumine on saanud võimalikuks ebaõigete maksudeklaratsioonide esitamise tõttu. Kaebaja on oma kohustusi rikkunud tahtlikult. Kaebaja oli perioodil 23.05.2014–11.08.2016 ainus Norrona OÜ juhatuse liige, mistõttu oli äriühing tema kontrolli all.
3.XX palus halduskohtule esitatud kaebuses maksuhalduri 12.04.2019 vastutusotsus tühistada. Kaebaja esitas 19.11.2017 maksuhaldurile taotluse, soovides tõendada maksuotsuse ebaõigsust, st et tehingud ei ole näilikud. Kaebaja esitas taotluse tõendite asja juurde võtmiseks ja tunnistajate üle kuulamiseks õigeaegselt. Maksuhaldur jättis taotluse rahuldamata, rikkudes oluliselt MKS § 102 lg 1 p 2 nõudeid.
2(8)
3-19-939 Maksuhalduri seisukoht, et kaebaja soovis müügikäivet ja kasumit varjata, on paljasõnaline. Kinnistute müügilt saadud tulu ei ole kaebajani jõudnud. See nähtuks kaebaja pangakontolt. Maksuhaldur ei ole teinud analüüsi kaebaja sissetulekute ja kulutuste osas. Maksuhaldur ei tuvastanud, millises seisukorras olid korteriomandid nende võõrandamise hetkel AO-le ja GG-le. Seega ei ole põhjendatud järeldus, et korteriomandite väärtus oli müügi hetkel suurem kui 31 250 eurot, millele lisandus käibemaks. Müüdud korteriomandeid peeti ekslikult majadega kinnistuteks. Maksuhaldur ei ole tuvastanud, milline oli eelduslikult korteriomandite kiirmüügil turuhind ilma siseviimistluseta. Tulumaksu määramine on vastuolus maksuhalduri järeldustega, mille kohaselt oli korteriomandite lõppmüüjaks kaebaja ning vahepealsed müügitehingud olid näilikud. MKS § 94 lg 1 kohaselt võib tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud tuvastada hindamise teel. Kui kinnistute edasivõõrandamise tehingud saaks lugeda Norrona OÜ tehinguteks, on kahe kinnistu müügihindade vahesumma ettevõtlusega seotud. Sellisel juhul tegi korteriomanditele viimistluskulutused Norrona OÜ. Lõppostjad maksid siseviimistletud korterite eest. Ei saa eeldada, et Norrona OÜ sai siseviimistlusmaterjalid ja töö tasuta. Võõrandamistehingud toimusid ettevõtte parimates huvides, sest kaebaja soovis asuda elama Tallinnasse. Norrona OÜ-l olid laenukohustused ja kinnisasjade müük võimaldas need täita. Kaebaja oli teadlik kõigist Norrona OÜ poolt tehtud tehingutest. Kaebaja seotust järgnevate tehingutega ei ole tõendatud.
4.Maksu- ja Tolliamet palus jätta kaebus rahuldamata ning jäi vastutusotsuses toodud seisukohtade juurde.
5.Tallinna Halduskohus rahuldas 19.03.2020 otsusega kaebuse osaliselt ning tühistas vastutusotsuse osas, millega kaebajat kohustati tasuma Norrona OÜ-le 05.10.2016 maksuotsusega tasumiseks määratud tulumaks ja sellele lisandunud intress. Ülejäänud osas jäi kaebus rahuldamata. Kaebaja ei ole vaidlustanud asjaolu, et maksuvõla sissenõudmiseks Norrona OÜ vara arvel puudub võimalus. Vaidlus on selles, kas kaebaja vastutab äriühingu maksuvõla eest. Vaidlus on ka selles, et kui tehingud olid näilikud, siis kas maksuhaldur oleks pidanud tuvastama tasumisele kuuluva tulumaksu hindamise teel. Kaebaja heidab maksuhaldurile ette veel uurimiskohustuse rikkumist, sest viimane jättis kogumata ja vastu võtmata kaebaja poolt taotletud ja esitatud tõendid. Kaebaja väidab õigesti, et maksuhaldur rikkus maksumenetluse norme seeläbi, et lükkas ebaõigetel kaalutlustel tagasi kaebaja poolt esitatud taotluse tõendite kogumiseks ja kolmandatelt isikutelt seletuste võtmiseks. Maksuhaldur ei saanud vastutusmenetluses kasutada taotluse tagasilükkamiseks argumenti, et taotletavad tõendid olid olemas juba maksumenetluse toimumise ajal. Vastutusotsuse tegemiseks ei piisa üksnes varem tuvastatud maksuvõla olemasolust, sh maksuotsuse jõustumisest, vaid vastutusmenetluses tuleb isiku väited üle kontrollida, sh koguda vajadusel täiendavaid tõendeid. Maksuhalduri rikkumine on kõrvaldatud kohtumenetluses ja ei too seega kaasa vastutusotsuse tühistamist. Maksuhalduri käsitlus tehingute näilikkuse kohta põhineb väitel, et paarismajade müügihinnad (37 500 eurot) ei vasta turutingimustele, kuna samaväärsed paarismajad Rattasepa 8-2 ja 10-2 on aprillis ja mais 2015 müüdud hinnaga 122 500 eurot ja 125 500 3(8)
3-19-939 eurot. Maksuhaldur on jõudnud õigele järeldusele, et juunis 2015 tehtud tehingud olid näilikud ning tehtud eesmärgiga vähendada Norrona OÜ-l tekkivat maksukohustust. Halduskohus järgis selles osas vastutusotsuse seisukohti (HKMS § 165 lg 2). Norrona OÜ ja AO vahel 16.06.2015 sõlmitud lepingu p 2.2 järgi võõrandati Rattasepa 10-1 asuva paariselamu osa AO-le 37 500 euro eest. Ostja kohustus tasuma ostuhinna kuue kuu jooksul lepingu sõlmimisest arvates Helto Grupp OÜ kontole. Lepingu eset koormas 150 000 euro suurune hüpoteek Helto Grupp OÜ kasuks. Lepingu järgi olid ostjale üle antavad ruumid ehitusjärgus. AO oli kaebaja venna LL ämm, kuivõrd LL on abielus AO tütre NN-ga. Samuti on AO kaebajaga seotud ettevõtte Ekspert1 OÜ töötaja QQ ema. Seega on AO kaebajaga seotud isik. Poolte seotus teeb võimalikuks kokkulepped poolte vahel. Tehingute puhul pole tavapärane, et ostjale antakse asja valdus üle 6 kuud enne ostuhinna tasumist. Samuti ei ole tavapärane, et ostja ostab kinnisasja, mida jääb koormama kolmanda isiku kasuks seatud hüpoteek. Kohtuistungil kuulati üle kinnistu väidetavat müüki vahendanud VV. Tunnistaja selgitas, et müüs boksi nädal aega ning paralleelselt kaebajaga. Avalikult ta boksi müüki ei pannud, vaid tegi pakkumisi oma andmebaasis olevatele isikutele. Selline müük ei ole eluliselt usutav, sest maakler on tavapäraselt huvitatud maakleritasust ega nõustu sellega, et asja müüb samaaegselt ka omanik ise. Usutav ei ole tunnistaja väide, et AO kolis boksi reaalselt elama. Puudub vaidlus, et boksi edasimüügi hetkel polnud see valmis, selles puudus köögimööbel ning vannituba oli välja ehitamata. Boksi ostnud RR kinnitas maksumenetluses, et vannituba oli tegemata ning miski kinnistul ei viidanud sellele, et seal võidi elada. AO ei märganud ka Rattasepa 10-2 elanik BB. Usutav ei ole, et AO oli suuteline tasuma kinnisasja ostuhinda. Maksumenetluses ei ole tuvastatud, et AO-l oli kavas olemasolev kodu võõrandada. Juba 3 päeva pärast kinnistu väidetavat ostu algasid NN ja RR vahel läbirääkimised kinnistu edasimüügi osas. Rattasepa 10-1 kinnistu müüdi 20.07.2015 sõlmitud lepingu alusel edasi EE-le ja RR-le hinnaga 129 000 eurot. Müüjaks oli lepingu kohaselt AO. Kuna Norrona OÜ ja AO vahel sõlmitud leping oli näilik ehk tühine, ei saa seda maksustamisel arvesse võtta (MKS § 83 lg 4). Seega jättis maksuhaldur õigesti juunis tehtud tehingu tähelepanuta ning luges Norrona OÜ käibeks 20.07.2015 lepingu alusel tasutud summa. Norrona OÜ vähendas alusetult oma käibemaksukohustust 15 250 euro võrra ning sellega seoses on käibemaksu tasumise kohustus tuvastatud õigesti. Seonduvalt Rattasepa 10-1 kinnistuga määras maksuhaldur Norrona OÜ-le tulumaksu. Maksuhaldur jättis seejuures tähelepanuta, et 16.06.2015 sõlmitud lepingu ja 20.07.2015 sõlmitud lepingu tekstide põhjal on tuvastatav, et lepingu esemeks oleva majaosa faktiline seisund oli 20.07.2015 kuupäeva seisuga oluliselt muutunud. Kui 16.06.2015 lepingu objektiks oli siseviimistluseta majakarp, siis 20.07.2015 lepingu objektiks oli majaosa, kus oli siseviimistlus valdavalt lõpetatud. Osas, milles tööd olid lõpetamata, võttis müüja kohustuse vastavad tööd teha (sh vannitoa plaatimine, lae viimistlus, valamu, vanni ning kapi paigaldamine, vuukimistööd, puuduolevate vundamendiplaatide paigaldamine). Asjaolu, et tegemist ei olnud enam nn musta karbiga, kinnitas ostja RR ka Norrona OÜ maksumenetluses. Sellele vaatamata määras maksuhaldur tulumaksu müügihinna vahelt, arvestades seejuures, et 75 000 eurot tasuti Helto Grupp OÜ-le Norrona OÜ laenukohustuse katteks. Sellises olukorras oleks maksuhaldur pidanud kaaluma tulumaksu määramist hindamise teel (MKS § 94 lg 1). Norrona OÜ ega kaebaja pole esitanud tõendeid ehituskulude katmise kohta. Samas on usutav, et asja väärtus on valmis kujul kõrgem. Maksuhaldur pole isegi püüdnud välja selgitada tehtud kulutuste maksumust. Asjakohane tõend ei ole Uus Maa Kinnisvarabüroo vastus maksuhalduri päringule, sest see on üldistatud ning sisaldab maakleri subjektiivset arvamust. Kaebaja on esitanud Ober-Haus Hindamisteenuste OÜ 24.09.2019 4(8)
3-19-939 hindamisakti, kus on leitud, et ehitusjärgus oli majaosa väärtus umbes 57 000 eurot ning ehitustööde lõpetamiseks kuluva väärtuse tõttu suureneb elamu turuväärtus 122 000 euroni. Tulumaksu määramisel kuludega arvestamata jätmine ei ole õiglane ning vastutusotsus tuleb tulumaksu puudutavas osas tühistada. Eeltooduga sarnased asjaolud esinevad ka Rattasepa 8-1 müügi puhul. Norrona OÜ ja GG (G) vahel 16.06.2015 sõlmitud müügilepingu järgi võõrandati kinnistu 37 500 euro eest. Ostja kohustus tasuma ostuhinna kuue kuu jooksul lepingu sõlmimisest Helto Grupp OÜ kontole. Valdus anti GG-le üle lepingu sõlmimisel. Kinnistut jäi koormama 180 000 euro suuruse hüpoteek Helto Grupp OÜ kasuks. Lepingu järgi olid ruumid ehitusjärgus. GG võõrandas 31.08.2015 kinnistu edasi Haldjamaa OÜ-le, mille esindajaks oli NN. Lepingus puuduvad selgitused objekti seisukorra kohta. GG on kaebajaga seotud ettevõtte Ekspert1 OÜ töötaja QQ abikaasa ning AO minia. Haldjamaa OÜ esindaja NN on QQ õde ja GG venna abikaasa. Seega on tegemist seotud isikutega. Lepingut ei sõlmitud tavapärastel tingimustel ning asjaolud viitavad tehingu näilikkusele. Nii 16.06.2015 kui 31.08.2015 tehing olid näilikud MKS § 83 lg 4 tähenduses. Halduskohus järgis maksuhalduri vastavaid põhjendusi (HKMS § 165 lg 2). Rattasepa 8-1 kinnisasi müüdi 16.09.2015 lepingu alusel ÜÜ-le ja HH-le hinnaga 128 500 eurot. Maksuhaldur luges õigesti selle summa Norrona OÜ käibeks ja maksustas käibemaksuga. Samas ei ole ka eelkirjeldatud tehingu puhul maksuhaldur õigesti määranud tulumaksu. Tunnistajate ütlustest nähtub, et nii 16.06.2015 kui 31.08.2015 tehingu puhul oli objektiks viimistlemata majakarp. Ka maksuotsuse p-s 2.2.2 on maksuhaldur nõustunud, et peale juunit 2015 teostati majaosas veel ehitustöid. Seevastu 16.09.2015 lepingu objektiks oli majaosa, mille osas oli siseviimistlus lõpetatud. Sellele vaatamata on maksuhaldur määranud tulumaksu müügihinna vahelt, arvestades ettevõtlusega seotud kuludeks 19 300 eurot, mille väärtuses on Haldjamaa OÜ soetanud väidetavalt siseviimistlustöid Ekspert1 OÜ-lt. Ei ole eluliselt usutav, et see summa katab kõikvõimalikke siseviimistlusega seotud kulutusi. OberHaus Hindamisteenuste OÜ eksperthinnangu järgi oli ehitustööde lõpetamiseks kuluvate tööde maksumuseks umbes 59 000 eurot. Maksuhaldur oleks pidanud kaaluma tulumaksu määramist hindamise teel. Seega ei ole vastutusotsus õiguspärane osas, millega kaebajat kohustati tasuma tulumaksu. Õige ei ole kaebaja seisukoht, et MKS § 8 lg-st 1 tulenev tasumis- ja tagamiskohustuse rikkumine ja selle tagajärjel tekkinud maksuvõla tasumise kohustus ei ole tõendatud. Kaebaja poolt juhitud äriühing sai olulise maksueelise. Kaebaja oli tehingutest teadlik. Kaebaja on võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 5 tähenduses rikkunud kohustusi süüliselt.
6.Maksu- ja Tolliamet esitas halduskohtu 19.03.2020 otsusele apellatsioonkaebuse, paludes otsus tühistada osas, milles kohus kaebuse rahuldas. MKS § 94 lg 1 kohaldamine oli välistatud. Hindamise läbiviimiseks peab maksukohustuslane täitma kaasaaitamiskohustust määral, mis võimaldab asja tegelikku hinda määrata. Maksuhaldur palus maksumenetluses mitu korda esitada dokumendid, millelt nähtuks kõik kinnistute osas tehtud kulutused, kuid Norrona OÜ seda ei teinud. Dokumendid esitas vaid 5(8)
3-19-939 Haldjamaa OÜ ning neid võttis maksuhaldur arvesse. 16.08.2018 esitatud dokumendid ei võimalda seostada ettevõtlusest väljaviidud raha siseviimistlustöödega. Kaebajal ei puudu kuludokumendid seetõttu, et talle kaupa müünud või teenust osutanud isik oleks talle teadmata. Kaebaja kontrollis kinnistutega toimuvat ka pärast juunis 2015 toimunud müügitehinguid. Seega peaksid kuludokumendid olema kaebaja käsutuses ning on põhjendamatu nõuda, et maksuhaldur peaks hakkama kulusid tuvastama hindamise teel. Kohus heidab maksuhaldurile ette kinnistute siseviimistlustöödega põhjendamatut arvestamata jätmist. Maksuhaldur nõustub, et nii juunis kui augustis 2015 tehti objektidel siseviimistlustöid. Kuid arusaamatuks jääb, milliste tõendite alusel oleks maksuhaldur pidanud hindamise läbi viima, kui Norrona OÜ ja kaebaja ei täitnud kaasaaitamiskohustust ning tegid kõik endast oleneva, et varjata seotust kinnistute ehitusega peale juunis toimunud tehinguid.
7.XX esitas vastuapellatsioonkaebuse ning palus halduskohtu 19.03.2020 otsus tühistada osas, milles kaebus jäi rahuldamata. Kaebaja jäi varasemalt esitatud seisukohtade juurde ning esitas halduskohtu otsusele järgmised vastuväited. Tuginedes põhjendustes HKMS § 165 lg-le 2, on kohus rikkunud HKMS § 151 lg-eid 1 ja 2, sest lisaks kaebusele on kaebaja ka kohtumenetluses 21.02.2020 esitatud teesides käsitlenud põhjalikult asjas kogutud tõendeid, sh kohtus ülekuulatud tunnistajate ütlusi, millised vajasid kohtu hinnangut. Kohus ei ole väitnud, et kõik kaebuses ja 21.02.2020 kohtuteesides esiletoodud tõendid ja asjaolud on juba ära hinnatud vastutusotsuses. Vead lõppotsuseni jõudmises on üldjoontes tulenenud järgmistest asjaoludest: - kohus oli arvamusel, et kinnistul olemasolev hüpoteek on võrdeline tegeliku kohustuse jäägiga Helto Grupp OÜ ees ning sel põhjusel ei ole võimalik tehingu tegemine viisil, nagu see toimus Norrona OÜ ja AO vahel; - otsusest nähtub, et tehingute tegemisel on määrav ning maksukohustuse kahjuks tõlgendatav see, kui tehingu osapooled on lähisugulased. Kohus eeldas, et ebatavaline on see, et pärast ostutehingut koormatakse kinnistut jätkuvalt hüpoteegiga ning valdus antakse üle 6 kuud enne ostuhinna tasumist. Kohus ei ole oma seisukohta põhjendanud; - kohus ei pea võimalikuks pakkumise alustamist maakleritasuta ja paralleelmüüke. Samuti pidas kohus ebausutavaks, et AO kolis korteriomandisse ajal, mil seal olid remonttööd pooleli. Kohus leidis, et maksumenetluses pole tuvastatud, et AO-l oli kavatsus olemasolev kodu võõrandada. Samas andis selliseid ütlusi kohtus AO poeg. Kohus on jätnud tunnistaja ütlused hindamata; - kohus leidis alusetult, et GG sugulusside ja kinnistut koormama jääv hüpoteek annavad aluse kahelda tehingu tegelikkuses; - kohus ei hinnanud QQ poolt kohtus antud ütlusi, mis puudutasid GG kavatsusi tehingu tegemisel. Kohus järeldas alusetult, et GG sissetulek ei võimaldanud tal tehingu eest tasuda ning ta ei oleks saanud laenu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Nii apellatsioonkaebus kui vastuapellatsioonkaebus jäävad rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Esmalt annab ringkonnakohus hinnangu vastuapellatsioonkaebusele (I), seejärel apellatsioonkaebusele (II) ning viimaks jagab menetluskulud (III). I 6(8)
3-19-939
9.Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et tegelikkuses toimus Rattasepa 8-1 ja Rattasepa 10-1 majaosade müük vastavalt 128 500 euro ja 129 000 euro eest ning eelnevad tehingud, millega majaosad müüdi kumbki 37 500 euro eest AO-le ja GG-le (end G), olid näilikud. Halduskohus on tõendeid asjakohaselt hinnanud ega ole jätnud olulisi asjaolusid tähelepanuta.
10.Sugulus- või muud eraelulised sidemed tehingu osapoolte vahel ei tähenda iseenesest seda, et igal juhul on toime pandud mingi õigusrikkumine. Samas võib poolte seotus omandada olulise tähenduse olukorras, kus asjaolud kogumis viitavad sellele, et üksteisest sõltumatute osapoolte vahel poleks sarnastel tingimustel tehingut usutavasti tehtud.
11.Vastuapellatsioonkaebuse kohaselt tugines halduskohus vääralt asjaolule, et kinnistul olemasolev hüpoteek (150 000 eurot) oli võrdne tegeliku kohustuse jäägiga Helto Grupp OÜ ees. Kaebaja selgituse järgi oli laenujääk 2015. a juunikuus 75 000 eurot ning selle järgi kujuneski mõlema boksi müügihinnaks 37 500 eurot. Norrona OÜ oli majanduslikes raskustes (maksuvõlad) ning soovis saada laenust vabaks. Majaosade müügiga läks laen üle AO-le ja GG-le. Ringkonnakohus märgib, et kaebajaga ja Norrona OÜ-ga seotud isikutena võisid AO ja GG omanda teatud kindlust, et nii Norrona OÜ kui Helto Grupp OÜ käituvad heauskselt ning 150 000 euro suurust hüpoteeki ei realiseerita, ja seetõttu sõlmida lepingu hüpoteegi kustutamist nõudmata. Samas on Norrona OÜ tegutsemine väidetavas raskes majanduslikus olukorras siiski küsitav. Norrona OÜ väitel soovis ta laenust vabaneda, sest tal olid maksuvõlad ja ta pidi Helto Grupp OÜ-le tasuma igakuiselt laenuintressi 1000 eurot. AO-ga ja GG-ga 16.06.2015 sõlmitud müügilepingute p 2.2 järgi pidid ostjad müügisumma Helto Grupp OÜ arvele kandma kuue kuu jooksul vastavalt Norrona OÜ ja Helto Grupp OÜ vahel sõlmitud laenulepingu maksegraafikule. AO võõrandas Rattasepa 10-1 kinnistu 20.07.2015 hinnaga 129 000 eurot ning GG võõrandas Rattasepa 8-1 kinnistu 16.09.2015 hinnaga 128 500 eurot. Seega võõrandati kinnistud edasi enne, kui oli lõppenud 16.06.2015 lepingutest tulenev kohustus Helto Grupp OÜ ees. AO ja GG Helto Grupp OÜ-le raha ei tasunud. Nimelt tuleneb AO ning EE ja RRe vahel 20.07.2015 sõlmitud Rattasepa 10-1 kinnistu müügilepingu p-st 3.3.1, et kinnistu müügihinnast tuli 75 000 eurot tasuda Helto Grupp OÜ kontole selgitusega „Rattasepa tee 10-1“. Hüpoteek lõpetati eelnimetatud lepinguga. Eelnevast nähtub, et kahe kinnistu kiire võõrandamine AO-le ja GG-le ei andnud Norrona OÜ-le muud kasu, kui et raamatupidamislikult sai laenukohustuse üle kanda teistele isikutele. Tsiviilasjas nr 2-15-19525 AO ning EE ja RR vahel toimuva vaidluse materjalidest on näha, et maja sai kasutusloa 06.07.2015 ning ehitustööde teostajaks oli Norrona OÜ (20.07.2015 lepingu p 1.7.6). Maja võõrandamiseks EE-le ja RR-le asuti läbirääkimise pidama vaid 3 päeva pärast selle võõrandamist AO-le. Vastustaja on Norrona OÜ-le 16.06.2016 koostatud kontrollakti p-s 1.1.2.1 põhjendanud oma seisukohta, miks puudusid AO-l vahendid Rattasepa 10-1 kinnistu soetamiseks ja lõpuni ehitamiseks. AO igakuiseks sissetulekuks oli alates 2014. aastast Sotsiaalkindlustusametist laekuv 210,91 eurot. Kohtumenetluses pole esitatud tõendeid, mis lükkaksid maksuhalduri järeldused ümber. AO poja kinnitus, et emal oli kavatsus oma olemasolev eluruum Rattasepa 10-1 kinnistu omandamiseks võõrandada, ei ole usutav. Seda ei kinnita ükski dokumentaalne tõendi ega asjaolu, et kinnistut hakati kohe pärast omandamist edasi võõrandama.
12.Ringkonnakohus peab sarnaselt halduskohtuga ebausutavaks, et AO kolis pooleliolevasse majakarpi elama. Kaebaja on tunnistajate ütlustele tuginedes väitnud, et EE-le ja RR-le sooviti üksnes jätta muljet, et maja on tühi, ning seetõttu viidi maja näitamise ajaks sealt ära nõud, pliit, veekeetja ja madrats. Puudub igasugune mõistlik põhjendus, miks oleks AO pidanud 7(8)
3-19-939 sellistes tingimustes elama, kui tal oli olemas korralik korter. Aktsepteeritavaks põhjuseks ei saa pidada seda, et AO soovis Rattasepa 10-1 eluruumi näidata oma alalise elukohana, et selle müügi korral vabaneda tulumaksukohustusest.
13.Eeltoodud käsitlus kehtib ka Rattasepa 8-1 kinnistu müügi ja edasimüügi kohta. QQ ütlused, mis puudutavad tema abikaasa GG võimalikke kavatsusi, ei ole usaldusväärseks tõendiks. II
14.Vaidlust ei ole sellest, et pärast 16.06.2015 tehinguid tehti mõlema majaosa juures veel mitmeid ehitustöid, eelkõige siseviimistlustöid. Halduskohus leidis õigesti, et maksuhaldur oleks pidanud kaaluma tulumaksu määramist hindamise teel. Kuna Norrona OÜ ega kaebaja ei esitanud maksuhaldurile tõendeid ehituskulude kandmise kohta, on tegemist MKS § 94 lg-s 1 reguleeritud olukorraga. Vastustaja heidab Norrona OÜ-le ja kaebajale ette kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmist. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et maksukohustuslane saab maksusumma määramisele hindamise teel kaasa aidata hindamise käigus, kuid selleks peab maksuhaldur hindamist alustama. Maksuhaldur peab esmalt otsustama, kas hindamise teel maksustamine on võimalik ja vajalik ning sellest maksukohustuslast teavitama. Alles pärast seda saab maksukohustuslasele süüks panna, et ta ei aita hindamisele kaasa (vt nt Riigikohtu 19.11.2014 otsus nr 3-3-1-55-14). Maksuhaldur ei ole hindamise võimalikkust kaalunud. Kui lähtuda maksuhalduri lähenemisest, et arvesse saab võtta vaid kulutusi, mille kohta on esitatud dokumendid, muutuks MKS § 94 lg 1 sisutuks, sest dokumentide olemasolul pole mingit vajadust hindamise läbiviimiseks. Käesoleval juhul pole tegemist olukorraga, kus on ilmne, et hindamise teel ei saa tulumaksu määrata. Mõlema majaosa kohta on olemas piisav informatsioon nende valmidusastme kohta võõrandamistehingute ajal. Ehitusmaterjali ja ehitustööde maksumus on võimalik välja selgitada. Maksuhaldur peab kaaluma maksustamise võimalikkust hindamise teel maksukohustuslase sellekohasest taotlusest sõltumata. III
15.Kuna nii apellatsioonkaebus kui vastuapellatsioonkaebus jäävad rahuldamata, jäävad nende esitamisega seotud kulud menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1). Kaebajale tuleb hüvitada kulud, mis tulenevad maksuhalduri apellatsioonkaebusele vastamisest. Kaebaja 03.12.2020 menetluskulude väljamõistmise taotluse kohaselt on kaebaja kohtuväliste kulude suuruseks 288 eurot (esindaja istungiks valmistumine koos istungiga). Kuna istungil arutati nii apellatsioonkaebust kui vastuapellatsioonkaebust, tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 144 eurot.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.