Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Maili Lokk ja Einar Vene 12. jaanuar 2021, Tartu 3-20-2234 Politsei- ja Piirivalveameti taotlus X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks Tartu Halduskohtu 16. novembri 2020. a määrus X määruskaebus Kirjalik menetlus Puudutatud isik/määruskaebuse esitaja X Esindaja advokaat Aldo Vassar Taotleja Politsei- ja Piirivalveamet Esindaja Eve Kikkas
RESOLUTSIOON
1.Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 16. novembri 2020. a määrus muutmata.
2.Asendada määruse avaldamisel määruskaebuse esitaja nimi tähemärgiga X.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 13. novembril 2020 Tartu Halduskohtule taotluse saada luba X kinnipidamiseks ja tema kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks vastavalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 23 lg-le 1, sest isiku suhtes esinevad VSS § 15 lg 2 p-des 1, 2 ja 3 sätestatud kinnipidamise alused. X saabus Eestisse, ületades ebaseaduslikult Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelist kontrolljoont. Tallinna Ringkonnakohus leidis 16. oktoobri 2020. a otsuses, et kaebaja varjupaigataotluse lugemine selgelt põhjendamatuks välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 201 pde 3, 6 ja 7 kohaselt oli õige. Isik hävitas ise oma passi ja vabanes sellest (VRKS § 201 p 3) ning sisenes Eesti Vabariigi territooriumile ebaseaduslikult (VRKS § 201 p 7). Samuti nähtub esitatud tõenditest veenvalt, et kaebaja eesmärk ei olnud taotleda Eestis varjupaika, vaid liikuda Eestist edasi Itaaliasse või Hispaaniasse majanduslikel eesmärkidel. Nimetatud asjaolud on kinnitust leidnud ka varasemates puudutatud isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks loa
andmise haldusasjades. PPA on seisukohal, et isiku suhtes esineb VSS § 68 p 6 sätestatud põgenemisoht ka olukorras, kus isik esitas peale ebaseaduslikku piiriületust rahvusvahelise kaitse taotluse. X on oma senise käitumisega andnud mõista, et ei soovi lahkuda kodakondsusjärgsesse riiki (VSS § 68 p 6).
2.Tartu Halduskohus rahuldas 16. novembri 2020. a määrusega (resolutsiooni p 1) PPA taotluse ja andis loa (resolutsiooni p 2) X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks alates 14. novembrist 2020 kuni kinnipidamise aluste ära langemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Määruse põhjendused olid järgnevad.
2.1.Isikust lähtub põgenemisoht ja tema kinnipidamine ning kinnipidamiskeskusesse paigutamine on VSS § 68 p-de 6 ja 8 ja VSS § 15 lg 2 p 1 alusel põhjendatud.
2.2.Haldus- ja ringkonnakohus on nii VRKS kui VSS alusel puudutatud isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskuses hoidmiseks loa andmisel varasemates haldusasjades (haldusasjad nr 3-19-1689, nr 3-20-1086, nr 3-20-1275) tuvastanud, et isikust lähtub põgenemisoht, sest riiki sisenemise asjaolud viitavad sellele, et ta ei pruugi asjakohaste menetluste lõppemiseni Eestis viibida. Kohtud on leidnud, et isik saabus Eestisse välispiiri ebaseaduslikult ületades, ilma et tal oleks olnud õigust Eestis viibida ning enne Eesti Vabariiki sisenemist hävitas isik tahtlikult oma isikut tõendava dokumendi, et vältida seeläbi enda tagasisaatmist Kuuba Vabariiki. Isik on korduvalt üritanud erinevate riikide kaudu tulla turistina maskeerununa Euroopa Liidu territooriumile, kuid ebaõnnestunult. Haldusmenetluses on isik märkinud, et tema eesmärgiks oli minna Itaaliasse sõprade ja sugulaste juurde, mis suurendab põgenemisohtu, sest tal puuduvad Eestiga sidemed. Puudutatud isik kasutas Eestit transiitriigina ning vabaduses viibides võib jätkata ebaseaduslikke piiriületusi. Põgenemisohtu suurendab see, et PPA 13. veebruari 2020. a otsusega on puudutud isiku rahvusvahelise kaitse taotlus tagasi lükatud ning tehtud lahkumisettekirjutus ning isikut ähvardab seetõttu väljasaatmine riiki, kuhu ta naasta ei soovi. Puudutatud isik on korduvalt väljendanud, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Lisaks on kohtud märkinud, et kaebajal on kinnipidamiskeskuses esinenud mõningal määral impulsiivset käitumist. Eeltoodud asjaolud ei ole praeguseks muutunud ja kinnitavad jätkuvalt puudutatud isiku põgenemisohtu.
2.3.Ka 14. novembril 2020. a toimunud kohtuistungil nähtus, et puudutatud isik välistab jätkuvalt koostöö PPA-ga, kui see on suunatud tema väljasaatmisele. Nimetatud asjaolu tugevdab kahtlust, et isik ei pruugi vabaduses viibides olla PPA-le kättesaadav. Põgenemisohtu suurendab asjaolu, et isiku rahvusvahelise kaitse taotlus lükati tagasi ja halduskohus ning ringkonnakohus on jätnud puudutatud isiku kaebuse tagasilükkamise otsuse peale rahuldamata.
2.4.Puudutatud isikul puudub hetkel ka väljaspool majutuskeskust ja väljasaatmiskeskust elukoht, kus ta saaks viibida. Puudutatud isiku väide selle kohta, et tal on Vao külas tuttav, kes oleks nõus ta enda juurde elama võtma, on paljasõnaline ning väheusutav. Kohus ei välista, et puudutatud isiku rahalised vahendid (puudutatud isik viitab pärandusele) võivad võimaldada tal elukohta ka üürida, kuid kohtuistungil väljendatud üldised umbmäärased viited ei võimalda sellele asjaolule praegusel hetkel tugineda. Seetõttu on põhjendatud PPA kahtlus, et puudutatud isik ei pruugi vabaduses viibides olla väljasaatmismenetluse raames menetlustoimingute tegemiseks kättesaadav ning võib asuda väljasaatmismenetlust takistama.
2.5.Halduskohus arvestas, et puudutud isik viibis 3. septembrist 2020. a majutuskeskuses ning puuduvad tõendid selle kohta, et isik oleks üritanud Eestist lahkuda. Nimetatud asjaolu leevendab mõningal määral põgenemisohu suurust. Samas tuleb arvestada, et ajavahemikul 3. september kuni 13. november 2020 (ca 2,5 kuud) oli kaebaja ringkonnakohtu esialgse õiguskaitse määrusest lähtuvalt rahvusvahelise kaitse taotleja seisundis ning tema suhtes ei saanud PPA väljasaatmiseks vajalikke toiminguid läbi viia (isiku väljasaatmine oli välistatud) ning samal ajal jätkus kohtumenetlus rahvusvahelist kaitset puudutavas osas, mistõttu isikul võis olla väiksem huvi Eestist lahkuda, sest tema seisund oli sellel ajal varasemaga võrreldes oluliselt kindlam. Seetõttu on kohus seisukohal, et kuigi majutuskeskuses viibitud ajal Eestist
lahkumise katseid puudutud isik ei teinud, ei vähenda üksnes nimetatud asjaolu tema varasemast käitumisest nähtuvat põgenemisohtu sellisel määral, et põgenemisohtu saaks pidada madalaks.
2.6.Isiku varasem käitumine reisidokumentide tahtlikul hävitamisel, erinevatesse Euroopa Liidu liikmesriikidesse ebaseaduslike sisenemise katsed, Eesti transiitriigina kasutamisele viitavad asjaolud ning samuti see, et isikul võib olla huvi liikuda edasi Itaaliasse või Hispaaniasse, kus elavad osad tema sugulased, kinnitavad, et isikust lähtub jätkuvalt põgenemisoht. PPA välja toodud asjaolusid kogumis arvestades on põgenemisoht piisavalt suur, õigustamaks isiku paigutamist kinnipidamiskeskusesse. Seega on kohus seisukohal, et isikust lähtub põgenemisoht ja tema kinnipidamine ning kinnipidamiskeskusesse paigutamine on VSS § 68 p-de 6 ja 8 ja VSS § 15 lg 2 p 1 alusel põhjendatud.
2.7.Kohus on seisukohal, et praegusel juhul ei ole VSS § 10 lg-s 2 sätestatud leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine tõenäoliselt tulemuslik. Järelevalvemeetmed baseeruvad usaldusel ja senine kaebaja tegevus riiki sisenemisel ning dokumentide tahtlikul hävitamisel, lisaks vähene koostöötahe väljasaatmismenetluse raames kinnitab, et isik ei pruugi vabaduses viibides teisi järelevalvemeetmeid kasutades PPA-le kättesaadav olla. Oht on piisavalt tõsine, et õigustada tema paigutamist kinnipidamiskeskusesse. Kaebaja varasem käitumine viitab vähesele õiguskuulekusele ning kohus pole veendunud, et muud järelevalvemeetmed täidaksid puudutatud isiku puhul praegu kinnipidamisega samaväärset eesmärki. Põgenemisohu tuvastamise tõttu ei oleks leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ka tõhus, sest võimalikku ebaseaduslikku piiriületust saab takistada vaid isiku liikumisvabaduse piiramisega. Samuti vähendab sellise meetme kasutamine märkimisväärselt võimalust, et puudutatud isik hakkab siseriiklikult menetlusest kõrvale hoiduma.
2.8.Kinnipidamiskeskusesse paigutamine ei ole ka ebaproportsionaalne meede. Puudatud isik on viibinud praeguseks kinnipidamiskeskuses VRKS alusel ca 11 kuud ja VSS alusel 1 kuu, 2,5 kuud viibis puudutatud isik rahvusvahelise kaitse taotlejate majutuskeskuses. VRKS ja VSS alusel kinnipidamiskeskuses viibitud aega ei saa summeerida, sest tegemist on erinevatel alustel kinnipidamistega. Kohtu hinnangul ei ole VSS alusel puudutatud isiku kinnipidamiskeskuses hoidmise kestus olnud sedavõrd pikk, et tõusetuks kahtlus meetme uuesti kohaldamise proportsionaalsusest. Isiku kinnipidamine ei ole ületanud 18 kuud.
2.9.Kuna PPA ei ole konkreetselt välja toonud, milliste reisidokumentide hankimiseks vajalike kaasaaitamistoimingute tegemisest puudutatud isik loobus ja milles täpselt seisnes takistav tegevus, siis ei ole VSS § 15 lg 2 p 3 alusel isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamine lubatav. Samuti ei ole PPA veenvalt ära näidanud, millised VSS § 264 lg 1 p-des 1-4 sätestatud kaasaaitamiskohustuse toimingu on puudutatud isik jätnud just väljasaatmismenetluse raames täitmata ja kuidas see on raskendanud väljasaatmismenetlust, mistõttu ei ole alust kinnipidamisel tugineda ka VSS § 15 lg 2 p-le 2.
3.X esitas määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 16. novembri 2020. a määrus tühistada ja teha uus lahend, millega jätta rahuldamata PPA taotlus tema kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks ja vabastada ta viivitamatult kinnipidamiskeskusest. Määruskaebuse põhjendused on järgnevad.
3.1.Kohus ei ole piisavalt selgitanud ja põhjendanud, milles täpsemalt määruskaebuse esitaja põgenemisoht seisneb, vaid on üksnes sedastanud, et põgenemisohule viitavad Eesti piiri ebaseaduslik ületamine, riigis viibimiseks seadusliku aluse puudumine ja esialgne soov jõuda Itaaliasse. Üksnes ebaseaduslik piiriületus ei tähenda automaatselt põgenemisohu olemasolu. Määruskaebuse esitaja tuli Eestisse, et põgeneda tagakiusamise eest kodumaal ning tema ainus võimalus selleks oli ebaseaduslik piiriületus. Määruskaebuse esitaja on korduvalt rõhutanud, et ta ei soovi Eestist lahkuda.
3.2.Määruskaebuse esitaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et 2,5 kuu jooksul, mil määruskaebuse esitaja viibis majutuskeskuses, ei üritanud ta Eestist lahkuda ilmselt seetõttu, et siis ei
ähvardanud teda väljasaatmine. Määruskaebuse esitaja on enda rahvusvahelise kaitse menetluses esitanud kassatsioonkaebuse Riigikohtule ja ta ei kavatse Eestist lahkuda. Kohus ei ole piisavalt põhjendanud määruskaebuse esitaja suurenenud põgenemisohtu. Asjaolu, et määruskaebuse esitaja ei teinud majutuskeskuses viibitud ajal Eestist lahkumise katseid, viitab sellele, et määruskaebuse esitajast lähtuv põgenemisoht on vähenenud, seega ei ole tema kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine põhjendatud.
3.3.Määruskaebuse esitaja puhul oleks tulemuslik ka VRKS §-s 29 nimetatud järelevalvemeetmete kohaldamine, sest need oleksid vähem koormavad kui kinnipidamiskeskuses viibimine. Määruskaebuse esitaja ei ole temale varasemalt kohaldatud järelevalvemeetmeid rikkunud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4.Määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
5.Halduskohus rahuldas 16. novembri 2020. a määrusega PPA taotluse ning andis loa määruskaebuse esitaja kinnipidamiseks ning PPA kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Halduskohtu hinnangul esineb määruskaebuse esitaja puhul põgenemisoht ja isiku paigutamine kinnipidamiskeskusesse on põhjendatud ja proportsionaalne, sest leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei ole tulemuslik. Määruskaebuse kohaselt ei ole halduskohus põgenemisohtu piisavalt põhjendanud ja põgenemisoht on tegelikult vähenenud ning isiku kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine ei ole põhjendatud.
6.VSS § 15 lg 1 järgi võib välismaalast kinni pidada VSS § 15 lg-s 2 sätestatud alusel, kui VSS-s sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil välismaalasega seotud olulisi asjaolusid. VSS § 15 lg 2 kohaselt võib välismaalast kinni pidada, kui VSS-s sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust ning eelkõige juhul, kui: 1) esineb välismaalase põgenemise oht; 2) välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust või 3) välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib.
7.Määruskaebuse kohaselt on halduskohtu väited põgenemisohu osas põhjendamata. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Halduskohus on vaidlustatavas määruses piisava põhjalikkusega selgitanud, miks on praegusel juhul alust arvata, et määruskaebuse esitaja võib Eestist põgeneda. Ringkonnakohus selgitab, et halduskohus ei tuvastanud isiku tahet Eestist lahkuda, vaid leidis, et isiku suhtes esineb piisava tõenäosusega oht, et ta võib lahkuda Eesti Vabariigist mõnda teise riiki. Seejuures lähtus halduskohus isikuga seotud olulistest asjaoludest nende kogumis. Põgenemisohu hindamisel ei ole tegemist oletustel põhineva otsustusega, vaid objektiivsete asjaolude põhjal tehtava prognoosotsusega. Riigikohus on 31. mai 2017. a määruse nr 3-3-1-93-16 punktis 13 selgitanud, et VSS § 68 kehtestab üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid. Halduskohus on igakülgselt analüüsinud määruskaebuse esitaja riiki saabumise ja siin viibimisega seotud asjaolusid. Halduskohus on muuhulgas võtnud arvesse määruskaebuse esitajaga seonduvates varasemates haldusasjades tuvastatud asjaolusid. Isik saabus Eestisse välispiiri ebaseaduslikult ületades ilma, et tal oleks olnud õigust Eestis viibida ning hävitas enne Eesti Vabariiki sisenemist tahtlikult oma isikut tõendava dokumendi, et vältida seeläbi enda tagasisaatmist Kuuba Vabariiki. Isik on korduvalt üritanud erinevate riikide kaudu tulla
turistina maskeerununa Euroopa Liidu territooriumile, kuid ebaõnnestunult. Varasemas haldusmenetluses märkis isik, et tema eesmärgiks oli minna Itaaliasse sõprade ja sugulaste juurde, mis suurendab põgenemisohtu, sest tal puuduvad sidemed Eestiga. Seega kasutab määruskaebuse esitaja Eestit transiitriigina ning vabaduses viibides võib jätkata ebaseaduslikke piiriületusi. Halduskohus selgitas, et põgenemisohtu suurendab see, et PPA 13. veebruari 2020. a otsusega lükati määruskaebuse esitaja rahvusvahelise kaitse taotlus tagasi ning tehti lahkumisettekirjutus. Isikut ähvardab seetõttu väljasaatmine riiki, kuhu ta naasta ei soovi. Määruskaebuse esitaja on korduvalt väljendanud, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Ringkonnakohus peab halduskohtu põhjendust põgenemisohu suurenemise hindamisel piisavaks. Samuti nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et kuigi määruskaebuse esitaja ei ole 2,5 kuu jooksul, mil ta viibis majutuskeskuses, teinud Eestist lahkumise katseid, ei vähenda üksnes nimetatud asjaolu tema varasemast käitumisest nähtuvat põgenemisohtu sellisel määral, et põgenemisohtu saaks pidada madalaks.
8.Halduskohus on analüüsinud ja piisava põhjalikkusega selgitanud VSS § 10 lg-s 2 sätestatud leebemate järelevalvemeetmete tõhusa kohaldamise võimaluse puudumist. Ringkonnakohus juhib määruskaebuse esitaja tähelepanu asjaolule, et VSS § 15 lg-st 1 tulenevalt ei piisa sellest, et järelevalvemeetme kohaldamine on objektiivselt võimalik (nt tuttava juurde elama asumine), vaid see peab olema ka tõhus eesmärgi saavutamiseks, milleks praegusel juhul on lahkumiskohustuse täitmine. Kuivõrd määruskaebuse esitajal puudub väljaspool majutuskeskust ja väljasaatmiskeskust elukoht, siis pidas kohus põhjendatuks PPA kahtlusi, et isik ei pruugi vabaduses viibides olla väljasaatmismenetluse raames menetlustoimingute tegemiseks kättesaadav ja võib seetõttu väljasaatmismenetlust takistada. Määruskaebuse esitaja ei ole esitanud PPA-le tõendeid ega tõendanud ka halduskohtumenetluses seda, et tal on Eestis elukoht või püsiv viibimiskoht. Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtuga, et väide selle kohta, et määruskaebuse esitajal on Vao külas tuttav, kes oleks nõus ta enda juurde elama võtma, on paljasõnaline ja väheusutav. Tõendit isiku elukoha kohta ei ole esitatud ka määruskaebusega, seega on vastav väide jätkuvalt tõendamata.
9.Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus X määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 16. novembri 2020. a määruse muutmata.
10.Ringkonnakohus asendab halduskohtumenetluse seadustiku § 175 lg 3 alusel määruse avaldamisel määruskaebuse esitaja nime tähemärgiga X.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.