Politsei- ja Piirivalveameti taotlus X paigutamiseks Politseija Piirivalveameti kinnipidamiskeskusesse
Menetlusosalised ja esindajad
Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Anton Gontšarov Isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks loa andmist – X, volitatud esindaja - Markus Hallang nõustaja – Uljana Ponomarjova
2.Anda luba X kinnipidamiseks ning Politseija Piirivalveameti kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 28. maini 2021 (kaasa arvatud).
3.Kohtulahendi avalikustamisel asendada isiku, kelle paigutamiseks luba taotletakse, nimi tähemärgiga.
4.Võtta asja juurde Tallinna Halduskohtu 22. märtsi 2021. a otsus asjas nr 3-21-174. Edasikaebamise kord ja selgitused Käesoleva määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 265 lg 5, § 204 lg 1).
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 26. märtsil 2021 Tartu Halduskohtule taotluse anda luba X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kaheks kuuks väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 23 lg 1 alusel. PPA hinnangul esinevad
VSS § 15 lg-s 1 nimetatud põhimõtted ja VSS § 15 lg 2 p-des 1-3 sätestatud alused. Taotlust on põhjendatud järgmiselt.
1.1.X (sünd. 04.04.1989) on Nigeeria Liitvabariigi kodanik, kes lahkus Nigeeriast 06.02.2019. Ta jõudis 12.02.2019 Rootsi Kuningriiki, kus esitas 14.02.2019 rahvusvahelise kaitse taotluse. Isik saabus Rootsi Kuningriiki Nigeeria kodaniku passiga nr A07119761 (kehtivusega 08.02.2016 kuni 07.02.2021) ja Schengeni C-liiki ühekordse viisa nr BEL012161099 alusel kehtivusega 24.01.2019 kuni 15.02.2019 alusel, väljastatud Belgia saatkonna poolt Eesti nimel. Rootsi Migratsiooniamet esitas 20. veebruaril 2019 Eesti Vabariigi PPA-le palve rahvusvahelise kaitse taotleja vastuvõtmiseks, mille PPA 22. veebruari 2019. a vastuskirjaga rahuldas.
1.2.Isikult võeti 28. märtsil 2019 vastu rahvusvahelise kaitse taotlus, millest selgub, et ta tuli Eestisse oma elu päästmiseks. Taotluse kohaselt on moslemid juba tapnud tema isa ja abikaasa. Ta vahetas usku ja on nüüd kristlane. Talle õpetati, et ta peaks põgenema Rootsi, kuid tal on ükskõik, milline riik teda kaitseb, kuna ta tahab lihtsalt elada.
1.3.PPA tegi 30. märtsil 2020 otsuse nr 7001910069-1, millega: 1) loeti taotlus välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 201 kohaselt selgelt põhjendamatuks ning tehti VRKS § 201 lg-te 2 ja 4 alusel otsus taotluse tagasilükkamise kohta; 2) tehti Xle VSS § 72 lg 2 p-de 1-3 alusel sundtäidetav ettekirjutus lahkumiseks Nigeeria Liitvabariiki, mis kuulub täitmisele X seadusliku viibimisaluse lõppemise korral; 3) kohaldati Xle VSS 74 lg 2 alusel sissesõidukeeld 5 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest.
1.4.X kaebus eelviidatud otsuse peale jäi haldusasjas nr 3-20-642 rahuldamata. Riigikohus ei võtnud 16. detsembri 2020. a määrusega tema kassatsioonkaebust menetlusse.
1.5.X esitas 17. detsembril 2020 korduva rahvusvahelise kaitse taotluse, mille PPA jättis 15. jaanuari 2021. a otsusega nr 7002010148-1 VRKS § 21 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata leides, et taotlus on korduv ja selle suhtes tuleb kohaldada VRKS § 24 lg-t 3. Sama otsusega lükati isiku rahvusvahelise kaitse taotlus tagasi VRKS § 21 lg 2 alusel, millest tulenevalt ei olnud PPA kohustatud hindama, kas taotleja vastab Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivis 2011/95/EL (edaspidi direktiiv 2011/95) sätestatud rahvusvahelise kaitse saamise nõuetele.
1.6.X esitas 25. jaanuaril 2021 halduskohtule eeltoodud otsuse peale kaebuse koos esialgse õiguskaitse taotlusega. Kohus keeldus 01.02.2021 määrusega tema Eestis viibimise õiguse andmisest kohtumenetluse ajaks alates kohtumääruse jõustumisest. Kaebaja määruskaebust selle määruse peale ei ole veel lahendatud. Tallinna Halduskohus jättis 22. märtsi 2021. a otsusega asjas nr 3-21-174 kaebuse PPA 15. jaanuari 2021. a otsusele nr 7002010148-1 rahuldamata. Seega lõppes X rahvusvahelise kaitse taotleja staatus ja alates 23. märtsist 2021 puudub tal seaduslik alus Eestis viibimiseks välismaalaste seaduse (VMS) § 43 tähenduses.
1.7.Isiku suhtes esinevad VSS § 15 lg 2 p-des 1 ja 3 sätestatud kinnipidamise alused. Talle keelduti rahvusvahelise kaitse andmisest VRKS § 201 p-de 2 ja 4 alusel (selgelt põhjendamatu taotlus), mis on VSS § 72 lg 2 p 2 järgi üheks aluseks vabatahtliku täitmistähtaja määramata jätmisel.
1.8.VSS § 68 p 6 kohaselt esineb välismaalase põgenemisoht, kui ta on PPA-le teada andnud, et ei täida lahkumiskohustust. PPA esindaja küsis 5. märtsil 2020 toimunud vestluse käigus, kas isik
on nõus vabatahtlikult lahkumiskohustust täitma juhul, kui tema rahvusvahelise kaitse taotluse osas tehakse negatiivne otsus. X ei ole mitmel korral samale küsimusele vastates kinnitanud valmisolekut vabatahtlikult lahkuma ja ütles, et eelistab teist riiki, mis võiks tavastu võtta. Isik ei taotlenud rahvusvahelist kaitset kohe esimeses turvalises riigis, milleks oli Belgia, ega ka reisil järgnevalt läbitud riikides Prantsusmaal ja Saksamaal, vaid läks sealt edasi Rootsi, kuigi oli teinud endale hoopis Eesti viisa. Need asjaolud annavad aluse arvata, et vabatahtliku lahkumiskohustuste täitmistähtaja määramise korral ei pruugiks isik seda iseseisvalt ja määratud tähtaja jooksul täita, lahkudes ettekirjutuses sätestatud sihtriiki ning võib ebaseaduslikult ja omavoliliselt lahkuda mõnda teise liikmesriiki või Eestis siseriiklikult menetlusest kõrvale hoiduda, et lahkuda talle sobivasse riiki.
1.9.Põgenemisohu võimalust suurendab asjaolu, et olles saanud rahvusvahelise kaitse taotluse osas negatiivse otsuse, millega koostati isikule ka koheselt sundtäidetav lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld Schengeni alale, ei ole isikul peale lahkumiskohustuse täitmist võimalik 5 aasta jooksul siseneda Schengeni alale ning tal puudub võimalus seaduslikult lahkuda mõnda teise liikmesriiki. Kaebaja esialgne plaan oli kasutada Eestit kui transiitriiki ning minna hoopis Rootsi, mistõttu on PPA-l põhjendatult alust arvata, et isik on valmis kasutama kõiki abinõusid väljasaatmise vältimiseks. Seega on tõenäoline, et kui isik viibib vabaduses, võib ta lahkuda ebaseaduslikult mõnda teise Schengeni liikmesriiki.
1.10.Isikul ei ole pärast halduskohtu otsust asjas nr 3-21-174 enam võimalust endale Eesti Vabariigis viibimisõigust tagada läbi rahvusvahelise kaitse menetluse. Kui VRKS § 24 lg 5 alusel kaasnes esimese korduva rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisega Eestis automaatne viibimisõigus kuni lõpliku otsuseni või kohtu otsuseni piirata viibimisõigust, siis järgnevad rahvusvahelise kaitse taotlused viibimisõigust taotlejale ei anna.
1.11.PPA hinnangul ei ole rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses tõendust leidnud, et isik on usku vahetanud, ning ka see, et isiku isa, õde ja abikaasa tapeti nende endi või siis X usuvahetuse tõttu või et isikul endal oleks olnud suuri probleeme usuvahetuse tõttu. Kuna isiku osas ei ole leidnud kinnitust tagakius, siis ei ole alust arvata, et tema suhtes võiks esineda ebainimlikku või julma kohtlemist.
1.12.Rahvusvahelise kaitse menetluses tuvastasid PPA dokumendieksperdid, et isik on esitanud PPA-le võltsimistunnustega dokumente. Kuigi Ringkonnakohus märkis 3. novembri 2021. a otsuse p-s 13, et ei saa tuvastada, et kaebaja oleks asjas esitanud võltsitud tõendeid või loonud endale sobivaid tõendeid, peab PPA eksperdiarvamust põhjendatuks. Esineb VSS § 6 p-s 2 nimetatud põgenemiseoht.
1.13.VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik isiku suhtes tõhusalt kohaldada.
1.14.Isikul puuduvad kehtivad reisidokumendid, mistõttu ei ole võimalik tema väljasaatmist lõpule viia 48 tunni jooksul. Kuna Eestis ei ole Nigeeria Liitvabariigi saatkonda, võtab isikule kehtiva reisidokumendi hankimine aega rohkem kui 48 tundi. Väljasaatmise korraldamiseks peab PPA lisaks dokumendile hankima transiidi load ka teistest riikidest ning sõltuvalt riigist, millest läbilend on planeeritud, on tavapärase praktika kohaselt transiitriigil aega transiiditaotlusele vastamiseks 5 kalendripäeva. Samuti raskendavad väljasaatmise korraldamist lennupiirangud, kuid isiku väljasaatmine ei ole perspektiivitu.
1.15.Isiku kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine on vajalik võimaliku ebaseadusliku piiriületuse takistamiseks ning väljasaatmismenetluse lõpuleviimiseks. PPA-le teadaolevalt ei ole isiku kinnipidamine ja kinnipidamisekesesse paigutamine vastuolus isiku turvalisuse ja tervisekaalutlustega. Samuti ei ole see ebaproportsionaalne taotleva eesmärgi suhtes.
2.X volitatud esindaja esitas 27. märtsil 2021 kirjaliku seisukoha taotluse kohta, milles palub jätta taotlus rahuldamata. Esindaja märkis kokkuvõtvalt järgmist. Isikul on jätkuvalt Eestis viibimise õigus. Põgenemisoht kinnipidamise olulise argumendina ei ole õigustatud. Tõendatud pole valeandmete esitamine ega võltsimistunnusega dokumendi esitamine. Vastuses märgiti ka, et isik tuleks viivitamatult kinnipidamiskeskusest vabastada ning paigutada majutuskeskusesse (VSS § 132).
3.Kohtuistungil jäi PPA esitatud taotluse ja selle põhjenduste juurde, sh selles, et isikul puudub viibimisõigus ning et põgenemisohu sisustamisel tuleb arvestada isikuga seonduvaid asjaolusid kogumis. PPA esindaja selgitas täiendavalt, et isik õpib kõrgkoolis ning et ta on esitanud tähtajalise elamisloa taotluse, mida pole veel jõutud lahendada. PPA esindaja rõhutas, et isikul puudub sissetulek, millest elada, ja elukoht, mistõttu tema vabanemisel puuduvad PPA-l tõhusad võimalused kontrollida isiku Eestis viibimist.
4.X esindaja ja nõustaja väitsid kohtuistungil, et isikul on tulenevalt Tallinna Halduskohtu
1.veebruari 2021. a määrusest haldusasjas nr 3-21-174 hetkel viibimisalus. Samuti seda, et PPA ei ole taotlust esitades tuginenud kõikidele teadaolevatele andmetele. Isik ise ja tema esindaja ning nõustaja selgitasid istungil järgmist: isik on asunud õppima (kõrgkool Mainori veebipõhised kursused idufirmade teemal); ta on seotud kristliku organisatsiooniga ja leidnud sealt sõpru, kes võivad teda aidata elukoha leidmisel; oht Nigeerias on olemas (onu terroristiks olek on tõendatud) ning isik on valmis oma elu turvaliselt jätkama mõnes kolmandas riigis, kui Schengeni alasse sisenemine keelatakse; ringkonnakohus on ümber lükanud etteheite tõendi võltsimise. Kahe aasta jooksul Eestis viibides ja majutuskeskuse elades ei ole isik püüdnud põgeneda. Nõustaja kinnitas, et halduskohtu otsus asjas nr 3-21-174 on kavas vaidlustada.
KOHTU SEISUKOHT
5.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 264 lg 1 kohaselt annab kohus seadusega sätestatud juhtudel haldustoimingu tegemiseks loa ja pikendab seda. HKMS § 264 lg 2 kohaselt esitab taotluse loa saamiseks selleks volitatud haldusorgan (praegusel juhul PPA) kirjalikult koos põhjendustega ning seaduses ettenähtud ja asja otsustamiseks vajalike tõendite ja seletustega.
6.VSS § 23 lg 1 sätestab, et kui väljasaadetavat on vaja VSS § 15 lg-s 2 sätestatud alusel ja lõikes 1 nimetatud põhimõtteid arvestades kinni pidada kauem kui 48 tundi, taotleb PPA või Kaitsepolitseiamet halduskohtult loa väljasaadetava kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks. VSS § 23 lg 11 sätestab, et halduskohus annab loa väljasaadetava kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks, kui esinevad VSS § 15 lg-s 2 sätestatud alused ja lõikes 1 nimetatud põhimõtted.
7.Vastavalt välismaalaste seaduse (VMS) § 43 lg-le 1 peab välismaalasel Eestisse saabumiseks ja Eestis ajutiseks viibimiseks olema seaduslik alus. Sama paragrahv sätestab ka välismaalase ajutise Eestis viibimise seaduslikud alused. Esitatud taotlusest, kohtule esitatud dokumentidest ja kohtuistungil esitatust ilmneb, et X suhtes kehtib hetkel ettekirjutus Eestist lahkumiseks (PPA 30.03.2020 otsuse nr 7001910069-1).
Tallinna Halduskohus on haldusasjas nr 3-21-174 jätnud 1. veebruari 2021. a määrusega rahuldamata isiku esialgse õiguskaitse taotluse ega pidanud kaebajale kohtumenetluse ajal Eesti territooriumil viibimisõiguse andmist põhjendatuks. Küll aga tegi kohus haldusasjas nr 3-21-174 määruse selle ringkonnakohtule edasikaebamise võimalust arvestades selliselt, et viibimisõigus lõpeb kohtumääruse jõustumisel. See tähendab, et PPA ei või kaebaja suhtes asuda lahkumisettekirjutust täitma enne määruse jõustumist (viidatud määruse p 12.5). Tallinna Ringkonnakohus ei ole kohtute infosüsteemi andmetel käesoleva määruse tegemise ajaks X määruskaebust veel lahendanud.
8.Tulenevalt Riigikohtu seisukohtadest lahkumisettekirjutuse täitmise peatamine (erinevalt kehtivuse peatamisest) ei takista PPA-d selle täitmist tagavaid meetmeid kasutamast ning ka esialgse õiguskaitse kohaldamine ei takista PPA-l teha ettevalmistavaid toiminguid kehtiva lahkumisettekirjutuse täitmiseks. Lahkumisettekirjutuse sundtäitmise keeld ei takista isiku paigutamist ega kinnipidamist, mida PPA-l on võimalik teha väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse alusel (Riigikohtu 13. novembri 2020. a määrus asjas nr 3-20-349, p 13 ja seal viidatud praktika), kui on täidetud VSS-s sätestatud vastavad eeldused. Asjas nr 3-3-1-3215 (otsuse p 11) on Riigikohus selgitanud, et kuigi isiku väljasaatmine lahkumisettekirjutuse üle käiva kohtumenetluse ajal võib tuua kaasa pöördumatud negatiivsed tagajärjed ettekirjutuse adressaadile, siis ettekirjutuse täitmist tagavate meetmete kasutamata jätmine võib eriti juhtudel, kus nende kasutamise põhjuseks on mh põgenemisoht, tuua kaasa pöördumatud negatiivsed tagajärjed riigi või teiste isikute jaoks (Riigikohtu 15. septembri 2015. a määrus haldusasjas nr 33-1-32-15, p 11)
9.Kohus ei kontrolli isiku väljasaatmise eesmärgil kinnipidamise ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks loa andmisel PPA 15. jaanuari 2021. a otsuse nr 7001910069-1 õiguspärasust, sest see pole käesoleva haldusasja, vaid haldusasja nr 3-21-174 vaidluse esemeks. Isiku nõustaja kinnitas kohtuistungil, et Tallinna Halduskohtu otsus asjas nr 3-21-174 on kavas vaidlustada.
10.VSS § 15 lg 1 sätestab, et välismaalast võib kinni pidada VSS § 15 lg-s 2 sätestatud alusel, kui VSS-s sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil välismaalasega seotud olulisi asjaolusid. VSS § 15 lg 2 p-de 1–3 alusel võib isikut kinni pidada eelkõige siis, kui esineb välismaalase põgenemise oht; välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust või välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib. Kõik eeltoodud alused ei pea esinema üheaegselt, isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks loa andmiseks piisab ühe eelnimetatud aluse ilmnemisest. Haldusorganil ei ole aga keelatud tugineda mitmele alusele korraga.
11.Praegusel juhul tugineb PPA VSS § 15 lg 2 p-dele 1 ja 3, st et esineb põgenemisoht (p 1) ja välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib (p 3).
12.Vaidlust ei ole selles, et isikul puudub hetkel kehtiv reisidokument. PPA esindaja on ka taotluses põhjalikult selgitanud, et isiku Nigeeria Liitvabariiki saatmiseks vajalike reisi- ja transiididokumentide saamine on aeganõudev (käesoleva määruse p 1.14). Samas tuleb Riigikohtu halduskolleegiumi 16. juuni 2017. a määruse asjas nr 3-3-1-24-17 p-st 11 lähtuvalt VSS § 15 lg 2 p-i 3 tõlgendada kooskõlas direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lg-ga 1. Direktiivi art 15 lg 1 p b sätestab, et isikut võib kinni pidada, kui ta hoiab kõrvale tagasisaatmise ettevalmistamisest või väljasaatmisest või takistab neid. Seetõttu on võimalik tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele tugineda üksnes siis, kui isik teadlikult ei aita dokumentide
hankimisele kaasa. Sarnaselt on ka Euroopa Kohus leidnud, et väljasaadetava kinnipidamise direktiivi art 15 lg 6 alusel pikendamise ainsaks põhjenduseks ei saa olla dokumentide puudumine (vt Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-146/14, p 73). Praegusel juhul ei ole PPA isikule ette heitnud kaasaaitamiskohustuse rikkumist. Liiatigi on aeg dokumentide hankimiseks olnud sedavõrd napp, et isikul endal polegi olnud võimalik selles osas vajalikke samme astuda või kaasaaitamisvalmidust üles näidata. PPA ei ole aga tuginenud üksnes dokumentide puudumisele (VSS § 15 lg 1 p-le 3), vaid taotluse aluseks on ka põgenemismisoht.
13.Põgenemisohu sisustamisel on PPA praegusel juhul osundanud VSS § 68 p-dele 2 ja 6 ning esitanud sisulised põhjendused (käesoleva määruse p-d 1.8-1.10). Riigikohus on 31. mai 2017. a määruses asjas nr 3-3-1-93-16 (p 13) selgitanud, et VSS § 68 kehtestab üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid. Viidatud lahendist tulenevalt peab VSS § 68 punkte kohaldama koos VSS § 68 esimese lausega, mis kohustab PPA-d ja kohut välismaalase kinnipidamisel igal üksikjuhtumil põgenemise ohtu hindama. Samas on leitud, et põgenemisohu jäik sidumine VSS §-s 68 loetletud asjaoludega ei oleks proportsionaalne ega kooskõlas direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lg ga 1, samuti direktiivi 2013/33/EL art 8 lg ga 2. Nende sätete kohaselt tuleb liikmesriigil kinnipidamist kaaluda "konkreetsel juhul" ehk "igat juhtumit eraldi hinnates", kui leebemaid järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tulemuslikult kohaldada (vt ka Euroopa Kohtu otsus asjas nr C 601/15, p 61).
14.Põgenemisohu hindamisel on tegemist kohtuliku prognoosotsusega, mille aluseks on taotluse esitamise hetkel tuvastatud asjaolud. Kohtupraktika on pidanud põhjendatuks arvestada loa andmise menetluses ka isiku riiki saabumise ja siin viibimisega seotud asjaolusid ning isikuga seonduvates varasemates haldusasjades tuvastatud asjaolusid (nt Tartu Ringkonnakohtu 12. jaanuari 2021. a määrus asjas nr 3-20-2234, p 7). Praegusel juhul järeldub kohtule esitatud 5. märtsi 2020. a protokollist (dtl 26), et isik ei ole valmis vabatahtlikult lahkuma päritoluriiki. Ka kohtuistungil leidis kinnitust, et ta on valmis siirduma mistahes turvalisse riiki, mis ta vastu võtaks. Konkreetset riiki ei osanud nimetada ei isik ega tema nõustaja ja esindaja. On ka leidnud kinnitust, et isiku soov ei ole kunagi olnud tulla Eestisse, vaid eesmärk oli Rootsi. Üksnes asjaolu, et Belgia saatkond väljastas talle Eesti viisa, ei näita samuti tahet tulla Eestisse. Eelnevalt kirjeldatud asjaoludest selgub ka, et isik ei esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust esimeses Euroopa Liidu riigis, kuhu ta saabus, vaid liikus läbi erinevate riikide. Eestisse sattus ta põhjusel, et Eesti Vabariik rahuldas Rootsi Migratsiooniameti palve rahvusvahelise kaitse taotleja vastuvõtmiseks. Seega viitab isiku varasem käitumine ja tema enda ütlused, et puudub tahe naasta päritolumaale ja kindel tahe polnud saabuda Eestisse ja siin rahvusvahelist kaitset saada.
15.VSS § 68 p-st 2 tulenevalt esineb põgenemisoht, kui välismaalane on esitanud valeandmeid või võltsitud dokumendi Eestis viibimise seadusliku aluse või selle pikendamise, Eesti kodakondsuse, rahvusvahelise kaitse või isikut tõendava dokumendi taotlemisel. Selles osas on vastandliku sisuga tõendeid. Kohtule PPA poolt esitatud eksperdiarvamuse nr 2/2020 (dtl 4-5) kohaselt ei ole Nigeeria Liitvabariigi ametiasutuste poolt väljastatud dokumentidele (5 erinevat) usaldusväärse võrdlusmaterjali puudumise tõttu võimalik anda ehtsuse hinnangut. Lagose osariigi Ikeja kohtu poolse 23. novembril 2017 väljastatud isiku nime kinnitamise tõend on eksperdiarvamuse kohaselt võltsimise tunnustega: legaliseerimise pitser ei vasta trükitehnilise kvaliteedi poolest ja turvaelementidelt samaliigilisele pitserile; pitser on trükitud originaaliga
võrreldes erinevas kvaliteedis, ning turvaelemendid on imiteeritud või puuduvad. Tallinna Ringkonnakohus on 3. novembri 2021. a otsuses asjas nr 3-20-642 (p 13) selle seisukoha tõendite kogumile tuginedes ümber lükanud. Seega on ekslik tuginemine PPA taotluses märgitud alusena VSS § 68 p-le 2. Üksnes see asjaolu ei välista aga põgenemisohu tuvastamist asjaolude ja neid kinnitavate tõendite kui tervikliku kogumi hindamisel.
16.X ja tema esindaja ning nõustaja rõhutasid kohtuistungil, et kahe Eestis viibimise aasta jooksul ei ole isik püüdnud põgeneda. Kohtupraktikas on leitud, et põgenemisohtu ei saa välistada põhjusel, et majutuskeskuses viibides ei teinud isik Eestist lahkumise katseid, kui tema varasem käitumine annab alust eeldada põgenemisohtu (viidatud määrus asjas nr 3-20-2234, p 7). Eelnevalt kirjeldatud asjaolud kogumis (isik ei esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust esimeses turvalises riigis; eesmärk oli minna Rootsi, mitte Eestisse; soovimatus naasta päritoluriiki ja valmisolek liikuda mistahes turvalisse riiki; vähesed seosed Eestiga) annavad aluse eeldada põgenemisohtu. On ka igati mõistetav, et isik pole püüdnud Eestist lahkuda, kuni tema rahvusvahelise kaitse taotlused on olnud menetluses ja säilinud lootus saada rahvusvahelist kaitset Eestis, mis võimaldaks liikuda Schengeni alal, ning talle on olnud tagatud viibimisalus ja väljasaatmine ei saanud realiseeruda. Olukorras, kus isikuga seonduvad asjaolud ei ole oluliselt muutnud ja korduv rahvusvahelise kaitse taotlus on jäänud läbi vaatamata, on põgenemisoht muutunud varasemaga võrreldes reaalseks.
17.Isikul puuduvad perekondlikud seosed Eestis, tal pole olnud võimalik töötada ega sissetulekut saada. Isik ja tema esindaja ning nõustaja on rõhutanud tema sidemeid kristliku kirikuorganisatsiooniga. Ka varasemalt seletusi andes on isik kirjeldanud oma sidemeid kirikuga ja märkinud, et tal on seeläbi sõpru, kellega ta suhtleb. Paraku ei ole isik välja toonud ühtegi sellist isikut, kellega oleks sedavõrd tihe seos, et ta võiks asuda tema juurde elama ning seda saaks pidada elupaigaks, kus elamiseks teda kohustada saaks. Nõustaja märkis istungil, et kui PPA taotlust ei rahuldataks, kuluks mõni päev, et elamisvõimalus välja selgitada. Kohtul puudub kindlus, et selline isik ja elukoht siiski leitakse ning pole ka teada, kui palju see võib aega võtta olukorras, kus praeguseks polnud võimalik öelda ühtegi konkreetsemat nime. Nii PPA esindaja kui ka isik ise märkisid, et isik on asunud õppima. Isiku selgituste kohaselt on tegemist kõrgkooli Mainor veebipõhise õppega (idufirmade teema). Üksnes see asjaolu ei seo isikut kuigivõrd Eestiga, kuna veebipõhist õpet on võimalik läbida soovi korral ka muus riigis. Kaebaja seoseid kirikuorganisatsiooniga ei saa pidada samuti selliseks, mis välistaksid tema Eestist lahkumise. On igati loogiline ja mõistetav, et religiooni praktiseeriv isik püüab selleks sobiva võimaluse leida ka teise riiki sattudes ning pikemaajalisel kooskäimisel tekivad ka tuttavad ja sõprussuhted. Samas ei selgu tõenditest, et isikul oleks kujunenud selliseid sidemeid, mille puhul saaks välistada tema Eestist lahkumise kehtiva sundtäidetava lahkumisettekirjutuse olemasolul. Isiku protokollitud seletuste kohaselt on sõpru rohkem kui 1-2, suheldakse nii tihti nagu sõbrad ikka, käiakse söömas, räägitakse juttu (dtl 23-24). Samas on isik märkinud, et tal on sõpru Rootsis.
18.Isiku rahvusvahelise kaitse taotluse osas on juba jõustunud kohtuotsusega (Tallinna Ringkonnakohtu 3. novembri 2020. a otsus asjas nr 3-20-642) leitud, et isik ei kvalifitseeru pagulaseks ning päritoluriigis puudub tagakiusuoht ning isegi juhul, kui kaebaja väited selles osas oleksid usaldusväärsed, oleks tal võimalik Nigeerias ümber paikneda, et vältida tagakiusu. Tallinna Halduskohus märkis 22. märtsi 2021. a otsuses asjas nr 3-21-174 järgmist. Kaebaja poolt korduvas rahvusvahelise kaitse taotluses väljatoodud asjaolusid käsitleti esmase taotluse sisulisel
läbivaatamisel ning PPA sisuline otsus läbis kohtuliku kontrolli läbi kolme kohtuastme. Riigikohus ei võtnud 16. detsembri 2020. a määrusega kaebaja kassatsioonkaebust menetlusse. PPA on 15. jaanuari 2021. a otsuses õigesti järeldanud, et esitatud pole ühtegi uut asjaolu ja/või tõendit või dokumenti, mis muudaks järeldusi taotleja kvalifitseerimisel rahvusvahelise kaitse saajana. Asjaolust, et isik esitab uued tõendid/dokumendid ei tulene automaatselt järeldust, et tegemist oleks ka uute asjaoludega ning neist lähtuvalt tuleks isikut tunnustada rahvusvahelise kaitse saajana.
19.Välismaalast võib VSS § 15 lg-s 2 sätestatud alustel (sh põgenemisoht ning dokumendi viibimine) kinni pidada kui VSS §-s 10 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. VSS § 15 lg-st 1 tulenevalt ei piisa sellest, et järelevalvemeetme kohaldamine on objektiivselt võimalik (nt tuttava juurde elama asumine), vaid see peab olema ka tõhus eesmärgi saavutamiseks, milleks praegusel juhul on lahkumiskohustuse täitmine. Kuna isikul puudub väljaspool majutuskeskust ja väljasaatmiskeskust elukoht, peab kohus põhjendatuks PPA kahtlusi, et isik ei pruugi vabaduses viibides olla väljasaatmismenetluse raames menetlustoimingute tegemiseks kättesaadav ja võib seetõttu väljasaatmismenetlust takistada (vt nt Tartu Ringkonnakohtu määrus asjas nr 3-20-2334, p 8). Kohus on seisukohal, et praegusel juhul ei ole VSS § 10 lg-s 2 sätestatud leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine tõenäoliselt tulemuslik. Isikul puudub dokument, mille hoiule andmine võiks olla kinnipidamisest leebem tõhus abinõu (VSS § 10 lg 2 p 6), ning elukoht, kus elamiseks teda saaks kohustada (p 1) ja kust ta saaks käia regulaarselt end registreerimas (p 2).
20.Isiku puhul ei ole ilmnenud asjaolusid (mh tervislikke põhjuseid), mis annaks alust pidada tema kinnipidamiskeskusesse paigutamist ebaproportsionaalseks. Kohus nõustub PPA esindajaga, et väljasaatmine ei ole muutnud perspektiivituks.
21.Eeltoodut arvestades annab kohus loa X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Kohus peab vajalikuks märkida, et esitatud taotlus sisaldas aluseid, millele tuginemine ei õigustaks taotluse rahuldamist, ning taotluse esitamisel ei olnud järgitud täiel määral HKMS § 264 lg-st 2 tulenevat kohustust, et loataoltuse esitav haldusorgan peab lisama ka asja otsustamiseks vajalikud tõendid. Praegusel juhul on kohus siiski arvamusel, et taotlus on võimalik rahuldada, kuna selles olid esitatud ka rahuldamist tingivad õigusliku alused ning taotlus koos selles viidatud ja koos sellega ning hiljem esitatud tõenditega ja kohtuistungil antud selgitustega võimaldas asjaolud välja selgitada ja vajalikud hinnangud anda. Isik ise ning tema esindaja ja nõustaja on saanud esitada oma seisukohad ja vastuväited kohtuistungil ning eelnevas kirjalikus seisukohas.
22.Kohus selgitab, et kui praeguse taotluse lahendamise seisuga kindlaks tehtud asjaolud oluliselt muutuvad, sh kui ilmneb, et leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine on tõhus ja võimalik, või selguvad muud asjaolud (nt lahenduse saab isiku tähtajalise elamisloa taotlus, muutub tema terviseseisund vm), mis välistavad hoidmise kinnipidamiskeskuses, ei ole PPA-l alust jätkata isiku kinnipidamist kinnipidamiskeskuses ja isik tuleb vabastada).