Politsei- ja Piirivalveameti taotlus X. kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks
Istungil osalenud isikud
Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Eve Kikkas Isik, kelle kinnipidamist taotletakse – X. Kohtuistungisekretär Lii Miina
Asja läbivaatamine
Tõlk Andrea Bochese Lihtmenetluses, kohtuistungil 14. novembril 2020
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti taotlus.
2.Anda luba X. kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks alates 14. novembrist 2020 kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (HKMS § 204 lg 1, § 265 lg 5).
Tartu Halduskohus andis 5. septembri 2019. a määrusega haldusasjas nr 3-19-1689 loa X. kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 5. novembrini 2019 (kaasa arvatud). Tallinna Halduskohus pikendas kahel korral haldusasjas nr 3-19-1689 luba isiku kinnipidamiskeskuses hoidmiseks. Tallinna Halduskohus andis 4. märtsi 2020. a määrusega loa pikendada isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni 4. juulini 2020. Tallinna Ringkonnakohus jättis puudutatud isiku määruskaebuse eelnimetatud määruse peale rahuldamata. Mõlemad
kohtud leidsid, et puudutatud isiku puhul esineb põgenemisoht ning asjaolud viitavad, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse peaasjalikult lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks.
2.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tegi 13. veebruaril 2020 otsuse nr 7001910223-1, millega luges X. rahvusvahelise kaitse taotluse VRKS § 20 lg 1 alusel põhjendamatuks, § 201 p-de 3, 6 ja 7 kohaselt selgelt põhjendamatuks ning tegi VRKS § 20 lg 2 alusel otsuse taotluse tagasilükkamise kohta. PPA tegi X.le väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 alusel sundtäidetava ettekirjutuse lahkumiseks Kuuba Vabariiki, mis kuulub täitmisele isiku seadusliku viibimisaluse lõppemisel. PPA kohaldas X.le VSS § 74 lg 2 alusel sissesõidukeeldu 5 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest.
3.Tallinna Halduskohus jättis 1. juuni 2020. a otsusega haldusasjas nr 3-20-349 eelnimetatud PPA otsuse peale esitatud X. kaebuse rahuldamata.
4.Tallinna Halduskohus andis 5. juuni 2020. a määrusega haldusasjas nr 3-20-1086 loa X. kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks VSS § 15 lg 2 p-de 1 ja 3 alusel. Tallinna Ringkonnakohus jättis 14. augusti 2020. a määrusega samas asjas X. määruskaebuse rahuldamata. Määruses märkis ringkonnakohus, et kinnipidamise aluseks on siiski ainult VSS § 15 lg 2 p-s 1 sätestatud alus, VSS § 15 lg 2 p 3 sätestatud alusele tuginemise eeldused ei olnud täidetud.
5.X. vaidlustas halduskohtu otsuse haldusajas nr 3-20-349 Tallinna Ringkonnakohtus ja esitas esialgse õiguskaitse taotluse vaidlustatud PPA otsuse kehtivuse peatamiseks kuni asjas tehtava sisulise lahendi jõustumiseni. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 2. juuli 2020. a määrusega esialgse õiguskaitse taotluse ja peatas PPA 13. veebruari 2020. a otsuse kehtivuse kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni samas haldusasjas. Tallinna Ringkonnakohus jättis 16. oktoobri 2020. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata, otsus pole veel jõustunud.
6.Ringkonnakohtu 2. juuli 2020. a määruse tulemusena taastusid X. rahvusvahelise kaitse taotleja õigused. Tallinna Halduskohus andis 3. juulil 2020 haldusasjas nr 3-20-1275 PPA-le loa X. kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks uuesti VRKS alusel. Tallinna Halduskohtu 3. septembri 2020. a määrusega haldusasjas nr 3-20-1275 jäeti PPA taotlus isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamistähtaja pikendamiseks rahuldamata, isiku suhtes kohaldati VRKS § 29 alusel järelevalvemeetmeid ning ta paigutati elama majutuskeskusse.
7.Riigikohus rahuldas 13. novembri 2020. a määrusega Tallinna Ringkonnakohtu 2. juuli 2020. a määruse peale esitatud X. määruskaebuse ja muutis ringkonnakohtu määrust. Kohus keelas lahkumisettekirjutuse sunniviisilise täitmise kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni samas haldusasjas.
8.PPA esitas 13. novembril 2020 Tartu Halduskohtule taotluse saada luba X. kinnipidamiseks ja tema kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks vastavalt VSS § 23 lg-le 1, sest isiku suhtes esinevad VSS § 15 lg 2 p-des 1, 2 ja 3 sätestatud kinnipidamise alused.
8.1.X. saabus Eestisse, ületades ebaseaduslikult Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelist kontrolljoont. Tallinna Ringkonnakohus leidis 16. oktoobri 2020. a otsuses, et kaebaja varjupaigataotluse lugemine selgelt põhjendamatuks VRKS § 201 p-de 3, 6 ja 7 kohaselt oli õige. Isik hävitas ise oma passi ja vabanes sellest (VRKS § 201 p 3) ning sisenes Eesti Vabariigi territooriumile ebaseaduslikult (VRKS § 201 p 7). Samuti nähtub esitatud tõenditest veenvalt, et kaebaja eesmärk ei olnud taotleda Eestis varjupaika, vaid liikuda Eestist edasi Itaaliasse või
Hispaaniasse majanduslikel eesmärkidel. Nimetatud asjaolud on kinnitust leidnud ka varasemates puudutatud isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks loa andmise haldusasjades. PPA on seisukohal, et isiku suhtes esineb VSS § 68 p 6 sätestatud põgenemisoht ka olukorras, kus isik esitas peale ebaseaduslikku piiriületust rahvusvahelise kaitse taotluse. X. on oma senise käitumisega andnud mõista, et ei soovi lahkuda kodakondsusjärgsesse riiki (VSS § 68 p 6).
8.2.PPA hinnangul suurendab isiku käitumisest tulenevat põgenemisohtu asjaolu, et isiku suhtes on seoses tema impulsiivse käitumisega rakendatud kinnipidamiskeskuses ka turvaabinõusid. PPA hinnangul näitab isiku eelnev käitumine tema suhtumist ühiskonnareeglitesse ja kehtivasse õiguskorda ning annab ühtlasi aluse jaatada piisavat tõenäosust, et isik võib ebaseaduslikult lahkuda mõnda teise Schengeni liikmesriiki eelkõige sihtriiki Itaaliasse ja/või Hispaaniasse, kus elavad tema sugulased ja sõbrad. Isik on enne Eestisse saabumist hävitanud oma reisidokumendid ning seeläbi tunduvalt raskendanud enda väljasaatmist. Asjaolud kogumis viitavad, et vabaduses viibides ei pruugi isik olla kättesaadav seni, kuni PPA-l on võimalik isikule pandud lahkumiskohustus sundtäita.
8.3.Lähtuvalt Riigikohtu 13. novembri 2020. a määrusest, millega taastus isiku ebaseaduslikult riigis viibimise staatus, on isiku väljasaatmine käesolevaks ajaks muutunud varasemast märkimisväärselt reaalsemaks ning põgenemisoht on seeläbi suurenenud. Põgenemisohu hindamise näol on tegemist prognoosotsusega, mis põhineb kõikidel isikuga seonduvatel asjaoludel kogumis ning hõlmab endas ka võimalust siseriiklikult menetlusest kõrvale hoiduda. Kuigi lahkumisettekirjutuse sundtäitmine on Riigikohtu eelnimetatud määruse alusel keelatud, on PPA-l lubatud teha väljasaatmiseks vajalikke ettevalmistavaid menetlustoiminguid.
8.4.Samuti esineb isiku suhtes VSS § 15 lg 2 p-s 3 sätestatud kinnipidamise alus. Puudutatud isikul puuduvad kehtivad reisidokumendid ning sellest tulenevalt ei pruugi olla võimalik isiku väljasaatmine kohe, kui PPA-l see lubatud on. Dokumentide hankimine riigist, kellega puudub nii Eesti Vabariigil kui ka Euroopa Liidul koostööleping ebaseaduslikult riigis viibivate isikute tagasivõtmiseks, raskendab tunduvalt isikule vajalike reisidokumentide hankimist ning on seetõttu ka tunduvalt aeganõudvam.
8.5.Isiku suhtes ei ole põgenemisohu tõttu võimalik rakendada VSS §-s 10 sätestatud järelevalvemeetmeid. Põgenemisohu korral ei tagaks leebemate järelevalvemeetmete rakendamine soovitud eesmärki ka juhul, kui PPA kohaldaks isiku suhtes mitut erinevat VSS §-s 10 sätestatud järelevalvemeedet samaaegselt, kuivõrd leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine eeldab isiku suhtes usaldust, millele peaks alust andma isiku varasem käitumine (Riigikohtu 16. juuni 2017. a määrus asjas nr 3-3-1-24-17, p 13). See tingimus ei ole täidetud. Rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses olles järgis isik küll talle pandud järelevalvemeetmeid ega lahkunud omavoliliselt majutuskeskusest, kuid isiku kinnipidamine kinnipidamiskeskuses on vajalik muutunud asjaolude tõttu. Puudutud isik ei ole rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses, millest tulenevalt ei oleks võimalik tema osas kohaldada järelevalvemeetmena elukoha kindlaksmääramist, kuna isikul puudub elukoht Eestis. Samuti puudub isikul kehtiv reisidokument, mida hoiule võtta. Arvestades Schengeni sisest liikumisvabadust ning piirikontrolli puudumist liikmesriikide vahel, ei oleks isiku omavolilise Eestist lahkumise korral tema liikumine sisuliselt takistatud. Kui esineb põhjendatud kahtlus, et varjupaigataotlus esitati esmajoones väljasaatmise või tagasisaatmise vältimiseks, siis on selle kahtlusega hõlmatud ka kahtlus, et isik ei pruugi varjupaigataotluse rahuldamata jätmise ajal olla enam kättesaadav. PPA hinnangul oli tegemist rahvusvahelise kaitse taotluse puhul põhjendamatu taotlusega ning isiku rahvusvahelise kaitse taotlus võis olla esitatud peaasjalikult väljasaatmise vältimise eesmärgil. Tallinna Ringkonnakohtu 16. oktoobri 2020. a otsuse seisukohad kinnitavad seda.
9.PPA asus 14. novembril 2020 toimunud kohtuistungil seisukohale, et põgenemisohu olemasolu kinnitab isiku varasem käitumine ja riiki sisenemise asjaolud, samuti see, et isik on
väljendanud vastumeelsust Eestist lahkumise ja Kuuba Vabariiki naasmise suhtes. Puudutud isik ei ole teinud koostööd PPA-ga ning keeldus PPA dokumentide allkirjastamisest (sh keeldus isik allkirjastamast ka 13. novembri 2020. a isiku kinnipidamise protokolli). Puudutatud isik on väljendanud kaasaaitamiskohustuse täitmise suhtes seoses reisidokumentide hankimisega vastumeelsust. Isik on selgelt väljendanud, et ei soovi Eestist lahkuda. Käesoleval hetkel isikul reisidokumenti ei ole, PPA on astunud samme reisidokumentide saamiseks Kuuba Vabariigist. Puudutatud isik ei toonud 13. novembril 2020 välja, et tal on elukoht olemas, vaid märkis, et võib elada igal pool Euroopas, sest tal on mitmeid sugulasi eri riikides. Konkreetset elukoha aadressi ta välja ei toonud.
10.X. selgitas kohtuistungil, et põgenemisohtu ei esine ning et tal puuduvad ka reisimist võimaldavad dokumendid ning mingit tahet tal Eestist lahkumiseks ei ole. Seda kinnitab ka asjaolu, et ta on majutuskeskuses viibitud ajal seal püsinud ning ei ole üritanud Eestist lahkuda. Tema rahalised vahendid on piisavad elukoha saamiseks Eestis. Samuti märkis puudutatud isik, et võib elada igal pool Euroopas, Eestist lahkuda ei soovi. Üks Vao külas asuv proua on nõus teda enda juurde võtma ja ta saab seal elada. PPA ei ole tema riigis viibimise asjaolusid ning siin viibimise tahet piisavalt arvestanud ning on teda põhjendamatult kiusanud. Kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks ei ole tema hinnangul alust. Puudutatud isik selgitas, et ei kirjuta alla ühelegi dokumendile, et Kuuba Vabariiki naasta. Puudutatud isik tõi lisaks välja, et kinnipidamisel riigi õigusabi korras määratud esindajat juures ei olnud.
KOHTU SEISUKOHT
11.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 264 lg 1 kohaselt annab kohus seadusega sätestatud juhtudel haldustoimingu tegemiseks loa ja pikendab seda. HKMS § 264 lg 2 kohaselt taotluse loa saamiseks esitab selleks volitatud haldusorgan (s.o PPA) kirjalikult koos põhjendusega ning seaduses ettenähtud ja asja otsustamiseks vajalike tõendite ja seletustega.
12.VSS § 23 lg 1 sätestab, et kui väljasaadetavat on vaja VSS § 15 lg-s 2 sätestatud alusel ja lg-s 1 nimetatud põhimõtteid arvestades kinni pidada kauem kui 48 tundi, taotleb PPA või Kaitsepolitseiamet halduskohtult loa väljasaadetava kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks. VSS § 23 lg 11 sätestab, et halduskohus annab loa väljasaadetava kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks, kui esinevad VSS § 15 lg-s 2 sätestatud alused ja lg-s 1 nimetatud põhimõtted.
13.Välismaalaste seaduse § 43 lg 1 kohaselt peab välismaalasel Eestisse saabumiseks ja Eestis ajutiseks viibimiseks olema seaduslik alus. Sama paragrahv sätestab ka välismaalase ajutise Eestis viibimise seaduslikud alused. PPA luges 13. veebruari 2020. a otsusega nr 70019102231 X .rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendamatuks, tegi otsuse taotluse tagasilükkamise kohta, tegi isikule lahkumisettekirjutuse ning kohaldas isikule sissesõidukeeldu. Tallinna Halduskohus jättis 1. juuni 2020. a otsusega haldusasjas nr 3-20-349 X. kaebuse PPA otsuse peale rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis eelnimetatud kohtuasjas isiku apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Nimetatud otsused ei ole hetkel jõustunud. Kuigi Tallinna Ringkonnakohus peatas 2. juuli 2020. a määrusega esialgse õiguskaitse korras PPA otsuse kehtivuse kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni, siis muutis Riigikohus 13. novembril 2020 ringkonnakohtu määrust ning keelas esialgse õiguskaitse korras üksnes lahkumisettekirjutuse sundtäitmise ning isiku rahvusvahelise kaitse taotleja õigused eelnimetatud määruse alusel lõppesid. Lahkumisettekirjutus on seega hetkel kehtiv ja isikul puudub Eestis viibimiseks õiguslik alus.
14.Kohus ei kontrolli isiku väljasaatmise eesmärgil kinnipidamise ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks loa andmisel PPA 13. veebruari 2020. a otsuse nr 7001910223-1 õiguspärasust, sest see pole käesoleva haldusasja, vaid haldusasja nr 3-20-349 vaidluse esemeks.
15.VSS § 18 lg 1 kohaselt viiakse väljasaatmine lõpule 48 tunni jooksul välismaalase kinnipidamisest arvates. X. peeti VSS § 15 lg 2 p-de 1-3 alusel kinni 13. novembril 2020 ning ettekirjutus Eestist lahkumiseks on kehtiv haldusakt. Seega on isik hetkel väljasaadetava staatuses, kuid lahkumisettekirjutust ei saa enne haldusasja 3-20-349 menetluse lõppemist sundtäita.
16.Lahkumisettekirjutuse sundtäitmise keelamine ei tähenda, et keelatud on ka lahkumisettekirjutuse täitmist tagavate meetmete, sh isiku kinnipidamine kinnipidamiskeskuses, kohaldamine. Kohtupraktikas on selgitatud, et kui isiku väljasaatmine lahkumisettekirjutuse üle käiva kohtumenetluse ajal võib tuua kaasa pöördumatud negatiivsed tagajärjed ettekirjutuse adressaadile, siis ettekirjutuse täitmist tagavate meetmete kasutamata jätmine võib eriti juhtudel, kus nende kasutamise põhjuseks on põgenemisoht või oht avalikule korrale, tuua kaasa pöördumatud negatiivsed tagajärjed riigi või teiste isikute jaoks (Riigikohtu
15.septembri 2015. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-32-15, p 11). Seega on puudutatud isiku kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine lubatud VSS § 15 lg-s 2 sätestatud aluste esinemise korral ka olukorras, kus lahkumisettekirjutuse sundtäitmine ei ole võimalik. Seda kinnitab ka värske kohtupraktika (vt Riigikohtu 13. novembri 2020. a määrus asjas 3-20-349, p 13 viimane lõik).
17.VSS § 15 lg 1 sätestab, et välismaalast võib kinni pidada VSS § 15 lg-s 2 sätestatud alusel, kui samas seaduses sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil välismaalasega seotud olulisi asjaolusid. VSS § 15 lg 2 p-de 1–3 alusel võib isikut kinni pidada eelkõige siis, kui esineb välismaalase põgenemise oht; välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust või välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib. Kõik eeltoodud alused ei pea esinema üheaegselt, isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks loa andmiseks piisab ühe eelnimetatud aluse ilmnemisest. PPA taotleb käesolevas asjas X. kinnipidamist ja kinnipidamiskeskusesse paigutamist kõigil kolmel eeltoodud alusel.
18.PPA sisustab VSS § 15 lg 2 p-s 1 märgitud põgenemise ohtu VSS § 68 p-de 6 ja 8 kaudu. VSS § 68 p 6 sätestab, et põgenemise oht esineb, kui välismaalane on PPA-le või Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. VSS § 68 p 8 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ning ta ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida. Riigikohtu halduskolleegiumi 31. mai 2017. a määruse asjas nr 3-3-1-93-16 p-st 13 tulenevalt peab VSS § 68 punkte kohaldama koos VSS § 68 esimese lausega, mis kohustab PPA-d ja kohut välismaalase kinnipidamisel igal üksikjuhtumil põgenemise ohtu hindama. VSS § 68 kehtestab üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid. Põgenemisohu jäik sidumine VSS §-s 68 loetletud asjaoludega ei oleks proportsionaalne ega kooskõlas direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lg-ga 1, samuti direktiivi 2013/33/EL art 8 lg-ga 2. Nende sätete kohaselt tuleb liikmesriigil kinnipidamist kaaluda "konkreetsel juhul" ehk "igat juhtumit eraldi hinnates", kui leebemaid
järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tulemuslikult kohaldada (vt ka Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-601/15, p 61).
19.Põgenemisohu hindamisel on tegemist kohtuliku prognoosotsusega. Haldus- ja ringkonnakohus on nii VRKS kui VSS alusel puudutatud isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskuses hoidmiseks loa andmisel varasemates haldusasjades (haldusasjad nr 319-1689, nr 3-20-1068, nr 3-20-1275) tuvastanud, et isikust lähtub põgenemisoht, sest riiki sisenemise asjaolud viitavad sellele, et ta ei pruugi asjakohaste menetluste lõppemiseni Eestis viibida. Kohtud on leidnud, et isik saabus Eestisse välispiiri ebaseaduslikult ületades ilma, et tal oleks olnud õigust Eestis viibida ning enne Eesti Vabariiki sisenemist hävitas isik tahtlikult oma isikut tõendava dokumendi, et vältida seeläbi enda tagasisaatmist Kuuba Vabariiki. Isik on korduvalt üritanud erinevate riikide kaudu tulla turistiks maskeerununa Euroopa Liidu territooriumile, kuid ebaõnnestunult. Haldusmenetluses on isik märkinud, et tema eesmärgiks oli minna Itaaliasse sõprade ja sugulaste juurde, mis suurendab põgenemisohtu, sest tal puuduvad Eestiga sidemed. Puudutatud isik kasutas Eestit transiitriigina ning vabaduses viibides võib jätkata ebaseaduslikke piiriületusi. Põgenemisohtu suurendab see, et PPA 13. veebruari 2020. a otsusega on puudutud isiku rahvusvahelise kaitse taotlus tagasi lükatud ning tehtud lahkumisettekirjutus ning isikut ähvardab seetõttu väljasaatmine riiki, kuhu ta naasta ei soovi. Puudutatud isik on korduvalt väljendanud, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Lisaks on kohtud märkinud, et kaebajal on kinnipidamiskeskuses esinenud mõningal määral impulsiivset käitumist (vt Tallinna Ringkonnakohtu 31. märtsi 2020. a määrus haldusasjas nr 3-19-1689, p 12; Tallinna Halduskohtu 5. juuni 2020. a määrus haldusasjas nr 3-20-1086 p 10; Tallinna Ringkonnakohtu 14. augusti 2020. a määrus haldusasjas nr 3-20-1086, p 17; Tallinna Ringkonnakohtu 14. septembri 2020. a määrus haldusasjas nr 3-20-1275, p 18; samuti Tallinna Ringkonnakohtu 16. oktoobri 2020. a jõustumata otsus haldusasjas nr 3-20-349, p 9). Põgenemisohtu mööndi ka Tallinna Halduskohtu 3. septembri 2020. a määruses haldusasjas nr 3-20-1275, kuid isiku kinnipidamiskeskuses viibimisaja pikendamisest keelduti põhjusel, et Riigikohtu määrusest haldusasjas nr 3-19-1068 tulenevalt ei ole võimalik halduskohtu hinnangul VRKS § 361 lg 2 p 5 sätestatud alusele selles asjas enam tugineda. Eeltoodud seisukoht on pealegi vaieldav (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 14. septembri 2020. a määrus haldusasjas nr 3-20-1275, p-d 15, 17). Seega on varasemalt kohtumenetlustes puudutatud isiku põgenemisohtu jaatatud.
20.Eeltoodud asjaolud on relevantsed ka selles asjas, sest nimetatud asjaolud ei ole praeguseks muutunud ja kinnitavad jätkuvalt puudutatud isiku põgenemisohtu ning kohus tugineb nendes eelviidatud kohtulahendites kajastatule. Samuti nähtus kohtuistungil, et puudutatud isik välistab jätkuvalt sisulise koostöö PPA-ga, kui see on suunatud tema väljasaatmisele. Nimetatud asjaolu tugevdab kahtlust, et isik ei pruugi vabaduses viibides olla PPA-le kättesaadav. Põgenemisohtu suurendab asjaolu, et isiku rahvusvahelise kaitse taotlus lükati tagasi ja halduskohus ning ringkonnakohus on jätnud puudutatud isiku kaebuse tagasilükkamise otsuse peale rahuldamata (vt Tallinna Ringkonnakohtu 16. oktoobri 2020. a otsus asjas nr 3-20-349). Puudutatud isikul puudub hetkel ka väljaspool majutuskeskust ja väljasaatmiskeskust elukoht, kus ta saaks viibida. Puudutatud isiku väide selle kohta, et tal on Vao külas tuttav, kes oleks nõus ta enda juurde elama võtma, on paljasõnaline ning väheusutav. Kohus ei välista, et puudutatud isiku rahalised vahendid (kaebaja viitab pärandusele) võivad võimaldada tal elukohta ka üürida, kuid kohtuistungil väljendatud üldised umbmäärased viited ei võimalda sellele asjaolule praegusel hetkel tugineda. Seetõttu on põhjendatud vastustaja kahtlus, et puudutatud isik ei pruugi vabaduses viibides olla väljasaatmismenetluse raames menetlustoimingute tegemiseks kättesaadav ning võib asuda väljasaatmismenetlust takistama.
21.Kohus arvestab, et puudutud isik viibis 3. septembrist 2020 majutuskeskuses ning puuduvad tõendid selle kohta, et isik oleks üritanud Eestist lahkuda. Nimetatud asjaolu leevendab mõningal määral põgenemisohu suurust. Samas tuleb arvestada, et ajavahemikul 3. september kuni 13. november 2020 (ca 2,5 kuud) oli kaebaja ringkonnakohtu esialgse õiguskaitse määrusest lähtuvalt rahvusvahelise kaitse taotleja seisundis ning tema suhtes ei saanud PPA väljasaatmiseks vajalikke toiminguid läbi viia (isiku väljasaatmine oli välistatud) ning samal ajal jätkus kohtumenetlus rahvusvahelist kaitset puudutavas osas, mistõttu isikul võis olla väiksem huvi Eestist lahkuda, sest tema seisund oli sellel ajal varasemaga võrreldes oluliselt kindlam. Seetõttu on kohus seisukohal, et kuigi majutuskeskuses viibitud ajal Eestist lahkumise katseid puudutud isik ei teinud, ei vähenda üksnes nimetatud asjaolu tema varasemast käitumisest nähtuvat põgenemisohtu sellisel määral, et põgenemisohtu saaks pidada madalaks. Isiku varasem käitumine reisidokumentide tahtlikul hävitamisel, erinevatesse Euroopa Liidu liikmesriikidesse ebaseaduslike sisenemise katsed, Eesti transiitriigina kasutamisele viitavad asjaolud ning samuti see, et isikul võib olla huvi liikuda edasi Itaaliasse või Hispaaniasse, kus elavad osad tema sugulased, kinnitavad, et isikust lähtub jätkuvalt põgenemisoht. PPA välja toodud asjaolusid kogumis arvestades on põgenemisoht piisavalt suur õigustamaks isiku paigutamist kinnipidamiskeskusesse. Seega on kohus seisukohal, et isikust lähtub põgenemisoht ja tema kinnipidamine ning kinnipidamiskeskusesse paigutamine on VSS § 68 pde 6 ja 8 ja VSS § 15 lg 2 p 1 alusel põhjendatud.
22.Isiku kinnipidamist ei õigusta praeguses menetlusetapis asjaolu, et tal puuduvad Kuuba Vabariiki tagasipöördumiseks vajalikud reisidokumendid. Riigikohtu halduskolleegiumi 16. juuni 2017. a määruse asjas nr 3-3-1-24-17 p-st 11 lähtudes tuleb VSS § 15 lg 2 p-i 3 tõlgendada kooskõlas direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lg-ga 1. Direktiivi art 15 lg 1 p b sätestab, et isikut võib kinni pidada, kui ta hoiab kõrvale tagasisaatmise ettevalmistamisest või väljasaatmisest või takistab neid. Seetõttu on võimalik tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele tugineda üksnes siis, kui isik teadlikult ei aita dokumentide hankimisele kaasa. Analoogiliselt on ka Euroopa Kohus leidnud, et väljasaadetava kinnipidamise direktiivi art 15 lg 6 alusel pikendamise ainsaks põhjenduseks ei saa olla dokumentide puudumine (vt Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-146/14, p 73). Vaidlus puudub, et isikul ei ole kehtivaid reisidokumente, kuid arvestades, et pärast Tallinna Ringkonnakohtu 2. juuli 2020. a määrust haldusasjas nr 3-20-349 oli puudutatud isik kuni 13. novembrini 2020 rahvusvahelise kaitse taotleja õigustes ning PPA ei saanudki Kuuba Vabariigist sel ajal reisidokumente taotleda ega puudutatud isikult kaasaaitamist nõuda, siis ei ole sellel alusel isiku kinnipidamine põhjendatud. PPA ei ole ka välja toonud, milliste konkreetsete toimingute tegemist reisidokumentide saamiseks ta puudutatud isikult nõudis ja mille puudutatud isik nõuetekohaselt täitmata jättis. Asjaolu, et puudutatud isik ei ole olnud koostööaldis PPA menetlusdokumentide (sh kinnipidamise protokolli jms) allkirjastamisel ning on väljendanud korduvalt koostöö tegemiseks tahte puudumist seoses väljasaatmismenetlusega ei ole antud juhul VSS § 15 lg 2 p 2 ja 3 alusel kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks piisav. Arvestades, et kaebaja peeti VSS alusel uuesti 48 tunniks kinni 13. novembril 2020, siis ei saanud sedavõrd lühikese aja jooksul puudutatud isik väljasaatmiseks vajalike dokumentide hankimist märkimisväärselt takistada. Kohus möönab, et kaebaja varasem tegevus reisidokumendi hävitamise näol kindlasti raskendab PPA menetlust, kuid seda asjaolu on arvestatud põgenemisohu tuvastamisel ning see ei kinnita PPA väljasaatmismenetluses reisidokumendi hankimise takistamist. Üldise koostöötahte puudumine ja selle väljendamine olukorras, kus PPA rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsus ja sellega kohaldatud lahkumisettekirjutus on jätkuvalt kohtus vaidluse all, on inimlikult mõistetav. Kuna PPA ei ole konkreetselt välja toonud, milliste reisidokumentide hankimiseks vajalike
kaasaaitamistoimingute tegemisest puudutatud isik loobus ja milles täpselt seisnes takistav tegevus, siis ei ole VSS § 15 lg 2 p 3 alusel isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamine lubatav.
23.Samuti ei ole PPA veenvalt ära näidanud, millised VSS § 264 lg 1 p-des 1-4 sätestatud kaasaaitamiskohustuse toimingu on puudutatud isik jätnud just väljasaatmismenetluse raames täitmata ja kuidas see on raskendanud väljasaatmismenetlust, mistõttu ei ole alust kinnipidamisel tugineda ka VSS § 15 lg 2 p-le 2. PPA on kinnitanud, et pöördus juunis 2020 pärast halduskohtu otsuse tegemist Kuuba Vabariigi ametiasutuste poole reisidokumentide saamiseks. Kohtul pole alust selle teabe õigsuses kahelda. Kuid nimetatud asjaolust ei nähtu, kuidas kaebaja on takistanud reisidokumentide hankimist või muul viisil jätnud oma kaasaaitamiskohustuse täitmata ja on seeläbi takistanud väljasaatmismenetlust määral, et seetõttu on õigustatud tema paigutamine kinnipidamiskeskusesse. Kohus peab siiski vajalikuks juhtida puudutatud isiku tähelepanu sellele, et kuigi lahkumisettekirjutuse sundtäitmine on kuni haldusasja nr 3-20-349 lõpplahendi jõustumiseni keelatud, lasub tal VSS § 264 alusel kaasaaitamiskohustus ning kui ta tulevikus keeldub PPA nõudel konkreetsete reisidokumentide hankimisele kaasaaitamisest või muu väljasaatmismenetluses vajaliku toimingu tegemisest põhjendamatult, võib esineda alus kinnipidamiseks ka VSS § 15 lg 2 p-des 2 ja 3 sätestatud alustel.
24.Kohus on seisukohal, et praegusel juhul ei ole VSS § 10 lg-s 2 sätestatud leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine tõenäoliselt tulemuslik. Järelevalvemeetmed baseeruvad usaldusel ja senine kaebaja tegevus riiki sisenemisel ning dokumentide tahtlikul hävitamisel, lisaks vähene koostöötahe väljasaatmismenetluse raames kinnitab, et isik ei pruugi vabaduses viibides teisi järelevalvemeetmeid kasutades PPA-le kättesaadav olla. Oht on piisavalt tõsine, et õigustada tema paigutamist kinnipidamiskeskusesse. Kaebaja varasem käitumine viitab vähesele õiguskuulekusele ning kohus pole veendunud, et muud järelevalvemeetmed täidaksid puudutatud isiku puhul praegu kinnipidamisega samaväärset eesmärki. Põgenemisohu tuvastamise tõttu ei oleks leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ka tõhus, sest võimalikku ebaseaduslikku piiriületust saab takistada vaid isiku liikumisvabaduse piiramisega (vt Riigikohtu 29. jaanuari 2015. a määrus asjas nr 3-3-1-48-14, p 17). Samuti vähendab sellise meetme kasutamine märkimisväärselt võimalust, et puudutatud isik hakkab siseriiklikult menetlusest kõrvale hoiduma.
25.Kinnipidamiskeskusesse paigutamine ei ole ka ebaproportsionaalne meede. Puudatud isik on viibinud praeguseks kinnipidamiskeskuses VRKS alusel ca 11 kuud ja VSS alusel 1 kuu, 2,5 kuud viibis puudutatud isik rahvusvahelise kaitse taotlejate majutuskeskuses. VRKS ja VSS alusel kinnipidamiskeskuses viibitud aega ei saa summeerida, sest tegemist on erinevatel alustel kinnipidamistega. Kohtu hinnangul ei ole VSS alusel puudutatud isiku kinnipidamiskeskuses hoidmise kestus olnud sedavõrd pikk, et tõusetuks kahtlus meetme uuesti kohaldamise proportsionaalsusest. Isiku kinnipidamine ei ole ületanud 18 kuud.
26.Eelnevat arvestades rahuldab kohus PPA taotluse ning annab loa paigutada X. kinnipidamiskeskusesse alates 14. novembrist 2020 kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. (allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.