Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tanel Saar, Maili Lokk 26.05.2021, Tartu 3-21-651 Politsei- ja Piirivalveameti taotlus X paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse Tartu Halduskohtu 28.03.2021. a määrus Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik X määruskaebus Kirjalik menetlus Asja läbivaatamine Määruskaebuse esitaja – X, volitatud esindaja Markus Menetlusosalised Hallang Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
RESOLUTSIOON
1.Võtta haldusasja materjalide juurde määruskaebuse esitaja poolt esitatud eluruumi üürileping ja üürileandja kinnituskiri ning määruskaebuse esitaja 19.04.2021. a vastuse lisad 1 – 4. Tagastada määruskaebuse esitajale 19.04.2021. a vastuse lisa 5.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 28.03.2021. a määrus muutmata.
3.Jätta määruskaebuse esitaja esialgse õiguskaitse taotlus läbi vaatamata.
4.Tagastada esialgse õiguskaitse taotluse eest tasutud riigilõiv 15 eurot ja kanda see Eesti Inimõiguste Keskuse arvelduskontole nr EE902200221048722792 (Swedbank AS).
5.Asendada määruse avaldamisel määruskaebuse esitaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates otse Riigikohtule.
1.Nigeeria Liitvabariigi kodanik X (sünd xxx) lahkus Nigeeriast 06.02.2019 ja jõudis 12.02.2019 Rootsi Kuningriiki, kus esitas 14.02.2019 rahvusvahelise kaitse taotluse. Isik saabus Rootsi Nigeeria kodaniku passiga (kehtivusega 08.02.2016 kuni 07.02.2021) ja Schengeni C-liiki ühekordse viisa alusel kehtivusega 24.01.2019 kuni 15.02.2019, mis oli väljastatud Belgia saatkonna poolt Eesti nimel. Rootsi Migratsiooniamet esitas 20.02.2019
Eesti Vabariigi Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) palve rahvusvahelise kaitse taotleja vastuvõtmiseks, mille PPA 22.02.2019. a vastuskirjaga rahuldas.
2.Isik esitas 28.03.2019 rahvusvahelise kaitse taotluse, millest selgub, et ta tuli Eestisse oma elu päästmiseks. Taotluse kohaselt on moslemid juba tapnud tema isa ja abikaasa. Ta vahetas usku ja on nüüd kristlane. Talle õpetati, et ta peaks põgenema Rootsi, kuid tal on ükskõik, milline riik teda kaitseb, kuna ta tahab lihtsalt elada.
3.PPA lükkas taotluse 30.03.2020. a otsusega nr 7001910069-1 tagasi, tegi isikule väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p-de 1-3 alusel sundtäidetava ettekirjutuse lahkumiseks Nigeeria Liitvabariiki ning kohaldas sissesõidukeeldu Schengeni alale pikkusega 5 aastat. Isiku kaebus eelviidatud otsuse peale jäi haldusasjas nr 3-20-642 rahuldamata. Riigikohus ei võtnud 16.12.2020. a määrusega tema kassatsioonkaebust menetlusse.
4.Isik esitas 17.12.2020 korduva rahvusvahelise kaitse taotluse, mille PPA jättis 15.01.2021. a otsusega välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 24 lg 3 alusel läbi vaatamata leides, et taotlus on korduv ja uusi asjaolusid ei esine. Sama otsusega lükati isiku rahvusvahelise kaitse taotlus tagasi VRKS § 21 lg 2 alusel, millest tulenevalt ei olnud PPA kohustatud hindama, kas taotleja vastab Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivis 2011/95/EL sätestatud rahvusvahelise kaitse saamise nõuetele.
5.Isik esitas 25.01.2021 halduskohtule PPA 15.01.2021. a otsuse peale kaebuse koos esialgse õiguskaitse taotlusega (haldusasi nr 3-21-174). Kohus keeldus 01.02.2021. a määrusega talle Eestis viibimise õiguse andmisest kohtumenetluse ajaks alates kohtumääruse jõustumisest. Tallinna Halduskohus jättis 22.03.2021. a otsusega isiku kaebuse rahuldamata.
6.PPA esitas 26.03.2021 Tartu Halduskohtule taotluse anda luba isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kaheks kuuks väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 23 lg 1 alusel. Taotluse kohaselt esinevad isiku suhtes VSS § 15 lg 2 p-des 1 ja 3 sätestatud kinnipidamise alused (esineb põgenemisoht ning puuduvad tagasisaatmiseks vajalikud dokumendid). Isiku kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine on vajalik võimaliku ebaseadusliku piiriületuse takistamiseks ning väljasaatmismenetluse lõpuleviimiseks.
6.1.Esineb VSS § 68 p-s 6 nimetatud põgenemise oht (välismaalane on Politsei- ja Piirivalveametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita). Isik ei ole kinnitanud valmisolekut vabatahtlikult lahkuma ja ütles, et eelistab teist riiki, mis võiks ta vastu võtta. Põgenemisohu võimalust suurendab asjaolu, et olles saanud rahvusvahelise kaitse taotluse osas negatiivse otsuse, millega koostati isikule ka koheselt sundtäidetav lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld Schengeni alale, ei ole isikul peale lahkumiskohustuse täitmist võimalik 5 aasta jooksul siseneda Schengeni alale ning tal puudub võimalus seaduslikult lahkuda mõnda teise liikmesriiki. Kaebaja esialgne plaan oli kasutada Eestit kui transiitriiki ning minna hoopis Rootsi, mistõttu on PPA-l põhjendatult alust arvata, et isik on valmis kasutama kõiki abinõusid väljasaatmise vältimiseks. Seega on tõenäoline, et kui isik viibib vabaduses, võib ta lahkuda ebaseaduslikult mõnda teise Schengeni liikmesriiki.
6.2.VSS § 68 p 2 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on esitanud valeandmeid või võltsitud dokumendi Eestis viibimise seadusliku aluse või selle pikendamise, Eesti kodakondsuse, rahvusvahelise kaitse või isikut tõendava dokumendi taotlemisel. Rahvusvahelise kaitse menetluses tuvastasid PPA dokumendieksperdid, et isik on esitanud
PPA-le võltsimistunnustega dokumente. Kuigi Tallinna Ringkonnakohus märkis 03.11.2020. a otsuse p-s 13, et ei saa tuvastada, et kaebaja oleks asjas esitanud võltsitud tõendeid või loonud endale sobivaid tõendeid, peab PPA eksperdiarvamust põhjendatuks. Seega esineb VSS § 68 p-s 2 nimetatud põgenemisoht.
6.3.VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik isiku suhtes tõhusalt kohaldada. Isikul puuduvad kehtivad reisidokumendid. Isikul puudub sissetulek, millest elada, ja elukoht, mistõttu tema vabanemisel puuduvad PPA-l tõhusad võimalused kontrollida isiku Eestis viibimist.
6.4.28.03.2021 toimunud halduskohtu istungil selgitas PPA esindaja täiendavalt, et isik õpib kõrgkoolis ning et ta on esitanud tähtajalise elamisloa taotluse, mida pole veel jõutud lahendada.
7.Isik vaidles halduskohtule esitatud seisukohas ja kohtuistungil PPA-le vastu, leides, et PPA ei ole taotlust esitades tuginenud kõikidele teadaolevatele andmetele. Isik, tema esindaja ja nõustaja selgitasid istungil, et isik on asunud õppima (kõrgkool Mainori veebipõhised kursused idufirmade teemal); ta on seotud kristliku organisatsiooniga ja leidnud sealt sõpru, kes võivad teda aidata elukoha leidmisel; oht Nigeerias on olemas (onu terroristiks olek on tõendatud) ning isik on valmis oma elu turvaliselt jätkama mõnes kolmandas riigis, kui Schengeni alasse sisenemine keelatakse. Isik ei ole püüdnud põgeneda kahe aasta jooksul Eestis viibides ja majutuskeskuses elades.
8.Tartu Halduskohus rahuldas 28.03.2021. a määrusega PPA taotluse (resolutsiooni p 1) ja andis PPA-le loa isiku kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 28.05.2021 (resolutsiooni p 2). Halduskohus põhjendas määrust järgmiselt.
8.1.Isiku suhtes kehtib hetkel ettekirjutus Eestist lahkumiseks (PPA 30.03.2020. a otsus nr 7001910069-1). PPA tugineb taotluses VSS § 15 lg 2 p-dele 1 ja 3, kuna esineb põgenemisoht (p 1) ja välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib (p 3). Vaidlust ei ole selles, et isikul puudub hetkel kehtiv reisidokument. PPA esindaja on ka taotluses põhjalikult selgitanud, et isiku Nigeeria Liitvabariiki saatmiseks vajalike reisi- ja transiididokumentide saamine on aeganõudev. Samas tuleb Riigikohtu halduskolleegiumi 16.06.2017. a määruse asjas nr 3-3-1-24-17 p-st 11 lähtuvalt VSS § 15 lg 2 p 3 tõlgendada kooskõlas direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lg-ga 1. Direktiivi art 15 lg 1 p b sätestab, et isikut võib kinni pidada, kui ta hoiab kõrvale tagasisaatmise ettevalmistamisest või väljasaatmisest või takistab neid. Seetõttu on võimalik tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele tugineda üksnes siis, kui isik teadlikult ei aita dokumentide hankimisele kaasa. Praegusel juhul ei ole PPA isikule ette heitnud kaasaaitamiskohustuse rikkumist. Samuti on aeg dokumentide hankimiseks olnud sedavõrd napp, et isikul endal polegi olnud võimalik selles osas vajalikke samme astuda või kaasaaitamisvalmidust üles näidata.
8.2.Põgenemisohu põhjendamisel osutas PPA VSS § 68 p-dele 2 ja 6. Põgenemisohu hindamisel on tegemist kohtuliku prognoosotsusega, mille aluseks on taotluse esitamise hetkel tuvastatud asjaolud. Kohtupraktikas peetakse põhjendatuks arvestada loa andmise menetluses ka isiku riiki saabumise ja siin viibimisega seotud asjaolusid ning isikuga seonduvates varasemates haldusasjades tuvastatud asjaolusid (nt Tartu Ringkonnakohtu 12.01.2021. a määrus asjas nr 3-20-2234, p 7). Praegusel juhul järeldub kohtule esitatud 05.03.2020. a protokollist (dtl 26), et isik ei ole valmis vabatahtlikult lahkuma päritoluriiki. Ka kohtuistungil leidis kinnitust, et ta on valmis siirduma mistahes turvalisse riiki, mis ta vastu võtaks. Konkreetset riiki ei osanud nimetada ei isik ega tema nõustaja ja esindaja. On leidnud kinnitust, et isiku soov ei ole kunagi olnud tulla Eestisse, vaid eesmärk oli jõuda Rootsi. Üksnes asjaolu, et Belgia saatkond väljastas talle Eesti viisa, ei näita samuti tahet tulla Eestisse. Eelnevalt
kirjeldatud asjaoludest selgub ka, et isik ei esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust esimeses Euroopa Liidu riigis, kuhu ta saabus, vaid liikus läbi erinevate riikide. Eestisse sattus ta põhjusel, et Eesti Vabariik rahuldas Rootsi Migratsiooniameti palve rahvusvahelise kaitse taotleja vastuvõtmiseks. Seega viitab isiku varasem käitumine ja tema enda ütlused, et puudub tahe naasta päritolumaale ja kindel tahe polnud saabuda Eestisse ja siin rahvusvahelist kaitset saada.
8.3.VSS § 68 p-st 2 tulenevalt esineb põgenemisoht, kui välismaalane on esitanud valeandmeid või võltsitud dokumendi Eestis viibimise seadusliku aluse või selle pikendamise, Eesti kodakondsuse, rahvusvahelise kaitse või isikut tõendava dokumendi taotlemisel. Tallinna Ringkonnakohus on 03.11.2020. a otsuses asjas nr 3-20-642 (p 13) dokumentide võltsimise kahtluse tõendite kogumile tuginedes ümber lükanud. Seega tugineb PPA ekslikult taotluses VSS § 68 p-le 2. Üksnes see asjaolu ei välista aga põgenemisohu tuvastamist asjaolude ja neid kinnitavate tõendite kui tervikliku kogumi hindamisel.
8.4.Puudutatud isik, tema esindaja ja nõustaja rõhutasid kohtuistungil, et kahe Eestis viibimise aasta jooksul ei ole isik püüdnud põgeneda. Kohtupraktikas on leitud, et põgenemisohtu ei saa välistada põhjusel, et majutuskeskuses viibides ei teinud isik Eestist lahkumise katseid, kui tema varasem käitumine annab alust eeldada põgenemisohtu (viidatud määrus asjas nr 3-20-2234, p 7). On ka igati mõistetav, et isik pole püüdnud Eestist lahkuda, kuni tema rahvusvahelise kaitse taotlused on olnud menetluses ja säilinud lootus saada rahvusvahelist kaitset Eestis, mis võimaldaks liikuda Schengeni alal, ning talle on olnud tagatud viibimisalus ja väljasaatmine ei saanud realiseeruda.
8.5.Eelnevalt kirjeldatud asjaolud kogumis (isik ei esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust esimeses turvalises riigis; eesmärk oli minna Rootsi, mitte Eestisse; soovimatus naasta päritoluriiki ja valmisolek liikuda mistahes turvalisse riiki; vähesed seosed Eestiga) annavad aluse eeldada põgenemisohtu. Olukorras, kus isikuga seonduvad asjaolud ei ole oluliselt muutnud ja korduv rahvusvahelise kaitse taotlus on jäänud läbi vaatamata, on põgenemisoht muutunud varasemaga võrreldes reaalseks.
8.6.Isik ja tema esindaja ning nõustaja rõhutasid isiku sidemeid kristliku kirikuorganisatsiooniga ja märkisid, et tal on seeläbi sõpru, kellega ta suhtleb. Paraku ei ole isik välja toonud ühtegi sellist isikut, kellega oleks sedavõrd tihe seos, et ta võiks asuda tema juurde elama ning seda saaks pidada elupaigaks, kus elamiseks teda kohustada saaks. Kohtul puudub kindlus, et selline isik ja elukoht siiski leitakse ning pole ka teada, kui palju see võib aega võtta olukorras, kus praeguseks polnud võimalik öelda ühtegi konkreetsemat nime. Kaebaja seoseid kirikuorganisatsiooniga ei saa pidada samuti selliseks, mis välistaksid tema Eestist lahkumise. On igati loogiline ja mõistetav, et religiooni praktiseeriv isik püüab selleks sobiva võimaluse leida ka teise riiki sattudes ning pikemaajalisel kooskäimisel tekivad ka tuttavad ja sõprussuhted. Seega ei selgu tõenditest, et isikul oleks kujunenud selliseid sidemeid, mille puhul saaks välistada tema Eestist lahkumise kehtiva sundtäidetava lahkumisettekirjutuse olemasolul. Samas on isik märkinud, et tal on sõpru Rootsis.
8.7.Nii PPA esindaja kui ka isik ise märkisid, et isik on asunud õppima. Isiku selgituste kohaselt on tegemist kõrgkooli Mainor veebipõhise õppega (idufirmade teema). Üksnes see asjaolu ei seo isikut kuigivõrd Eestiga, kuna veebipõhist õpet on võimalik läbida soovi korral ka muus riigis.
8.8.Välismaalast võib VSS § 15 lg-s 2 sätestatud alustel (sh põgenemisoht ning dokumendi viibimine) kinni pidada kui VSS §-s 10 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. VSS § 15 lg-st 1 tulenevalt ei piisa sellest, et järelevalvemeetme kohaldamine on objektiivselt võimalik (nt tuttava juurde elama asumine), vaid see peab olema ka tõhus eesmärgi saavutamiseks, milleks praegusel juhul on lahkumiskohustuse täitmine. Kuna isikul puudub väljaspool majutuskeskust ja väljasaatmiskeskust elukoht, peab kohus põhjendatuks PPA kahtlusi, et isik ei pruugi vabaduses viibides olla väljasaatmismenetluse raames
menetlustoimingute tegemiseks kättesaadav ja võib seetõttu väljasaatmismenetlust takistada (vt Tartu Ringkonnakohtu määrus asjas nr 3-20-2334, p 8). Eeltoodut arvestades ei ole praegusel juhul leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine tõenäoliselt tulemuslik. Isikul puudub dokument, mille hoiule andmine võiks olla kinnipidamisest leebem tõhus abinõu (VSS § 10 lg 2 p 6), ning elukoht, kus elamiseks teda saaks kohustada (p 1) ja kust ta saaks käia regulaarselt end registreerimas (p 2). Isiku puhul ei ole ilmnenud asjaolusid (mh tervislikke põhjuseid), mis annaks alust pidada tema kinnipidamiskeskusesse paigutamist ebaproportsionaalseks. Samuti ei ole väljasaatmine muutnud perspektiivituks.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Puudutatud isik esitas 12.04.2021 Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu määruse resolutsiooni p-d 1 ja 2, millega halduskohus andis loa tema kinnipidamiseks ning vabastada ta kinnipidamiskeskusest.
9.1.Halduskohus leidis, et elukoha puudumise tõttu ei ole VSS § 10 lg-s 2 sätestatud leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine tõenäoliselt tulemuslik. Isik esitas määruskaebuse lisana üürilepingu, mille järgi on tal alates 22.01.2021 kehtivusega kuni 23.01.2022 Tallinnas üürile võetud korteris tuba. Lisaks on tal piisavalt rahalisi vahendeid enda ülalpidamiseks. Kuna määruskaebuse esitajal on olemas kindel elukoht, siis on PPA-l võimalik kohaldada teisi VSS §-s 10 esinevaid järelevalvemeetmeid põgenemisohu vältimiseks. Üürileping tõendab, et määruskaebuse esitajal on Tallinnas kindel elukoht ning leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine on tõhus. PPA-l ei ole alust tema kinnipidamist jätkata ning ta tuleb kinnipidamiskeskusest vabastada.
9.2.Määruskaebuse esitajal on olemas Eestis viibimise õigus. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 14.04.2021. a määrusega haldusasjas nr 3-21-174 Tallinna Halduskohtu 01.02.2021. a määruse resolutsiooni p 1 osas, milles halduskohus keeldus kaebajale kohtumenetluse ajaks Eestis viibimise õiguse andmisest. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue määruse, millega keelas määruskaebuse esitaja Eestist väljasaatmise kuni haldusasjas nr 3-21-174 tehtava lõpplahendi jõustumiseni.
9.3.Määruskaebuse esitaja käib Eestis ülikoolis, mille eest on tasunud õppemaksu ning ta on seoses Eestis õppimisega esitanud tähtajalise elamisloa taotluse. See näitab tema soovi Eestisse jääda ning tõendab, et tema puhul puudub põgenemisoht.
9.4.Puudutatud isiku määruskaebus sisaldab ka esialgse õiguskaitse taotlust. Määruskaebuse esitaja palub esialgse õiguskaitse korras kohustada PPA-d tagama talle kinnipidamiskeskuses võimalus õppimiseks, s.t tagama ligipääsu internetile, et ta saaks õppetööst osa võtta. Määruskaebuse esitaja sõlmis alates 08.01.2021 AS-ga Eesti Ettevõtluskõrgkool Mainor õppelepingu nr 21-1038933/tal, mille alusel asus ta õppima ettevõtluse ja äriinnovatsiooni õppekava alusel erialale start-up ettevõtlus, mille nominaalne õppeaeg on kolm aastat. Õpe algas Tallinna õppekeskuses (Suur-Sõjamäe 10A, 11415 Tallinn) ning eeldab õppekava järgi õppimist kohapeal Eestis, kuid praegusel hetkel toimuvad loengud veebipõhise õppena. Kinnipidamiskeskuses puudub tavapärane ligipääs internetile, seega ei ole isikule tagatud võimalus loengutes osalemiseks. Vastavalt õppelepingule on isik kohustatud tundidest osa võtma. Kui ta tundidest osa ei võta, võib kõrgkool ta eksmatrikuleerida ning ta kaotab juba tasutud õppemaksu ning kõrgkoolis õppekoha. Määruskaebuse esitaja on õpingute eest maksnud 5120 eurot. Lisaks õppemaksule on kõrgkoolis õppimine oluline kaebaja tähtajalise elamisloa taotlemisel. Kaebaja taotles tähtajalist elamisluba õppimiseks. Kui kaebaja eksmatrikuleeritakse koolist, teeb PPA tema suhtes tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsuse.
10.PPA palus oma vastuses puudutatud isiku määruskaebuse rahuldamata jätta.
10.1.Määruskaebuse esitaja puhul esinevad VSS § 15 lg 2 p-des 1 ja 3 sätestatud kinnipidamise alused. Põgenemisohu esinemise osas jääb PPA varem esitatud seisukohtade juurde. Põgenemisohu võimalust suurendab asjaolu, et olles saanud rahvusvahelise kaitse taotluse osas negatiivse otsuse, millega koostati isikule ka koheselt sundtäidetav lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld Schengeni alale, ei ole isikul pärast lahkumiskohustuse täitmist võimalik 5 aasta jooksul siseneda Schengeni alale ning tal puudub võimalus seaduslikult lahkuda mõnda teise liikmesriiki. Määruskaebuse esitaja lisas määruskaebusele elukoha üürilepingu, mis on väidetavalt sõlmitud 22.01.2021 Tallinnas ja leiab, et on sellega tõendanud, et leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine on võimalik. PPA-le jääb arusaamatuks, miks isik ega tema esindaja ei andnud kohtule teada elukoha olemasolust juba 28.03.2021 toimunud Tartu Halduskohtu istungil, kui leping sõlmiti 2021. a jaanuaris. Samuti jääb PPA-le arusaamatuks, miks isik ei taotlenud PPA-lt luba elamiseks väljaspool majutuskeskust ja ei kolinud pärast üürilepingu sõlmimist üürikorterisse, vaid elas Vao varjupaigataotlejate majutuskeskuses kuni tema kinnipidamiseni 26.03.2021. Eeltoodut arvestades on alust kahelda esitatud üürilepingu usaldusväärsuses.
10.2.Esialgse õiguskaitse taotlus peab lähtuma põhivaidlusest, s.t see peab teenima sama eesmärki. Esialgse õiguskaitse funktsioon on tagada põhivaidluse tulemuse efektiivsus ning selle kohaldamise eesmärk on ära hoida olukorda, kus põhivaidluse positiivne lahendus ei ole kaebuse esitaja jaoks tulemuslik. Esitatud esialgse õiguskaitse taotlus ei ole kuidagi seotud põhivaidluse esemega ning ei mõju põhivaidluse tulemuse efektiivsusele. Kuna esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmine oluliselt ei raskenda ega muuda võimatuks kaebaja õiguste kaitset põhivaidluses, siis puudub põhjus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks.
11.Määruskaebuse esitaja esitas 10.05.2021 omakorda vastuse taotleja vastuse kohta. Määruskaebuse esitaja esindaja pöördus üürileandja poole ning palus esitada kinnituskirja (vastuse lisa 1), mis kinnitaks, et üürileping on kehtiv. Määruskaebuse esitaja selgitas, et kohtuistungi ajal oli ta raskes emotsionaalses seisundis, kuna ta viibis enne kohtuistungit pea üksikkambris isolatsioonis, ta oli stressis ning ta unustas üürilepingu olemasolu. Lisaks ei soovinud ta koheselt üürikorterisse kolida, kuna ootas õppimiseks esitatud elamisloa taotlusele positiivset otsust. PPA pikendas elamisloa taotluse menetlemise tähtaega seoses rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise asjas toimuva kohtumenetlusega (lisa 2).
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus otsustab kõigepealt asjas esitatud tõendite vastuvõtmise. Ringkonnakohus võtab asja materjalide juurde määruskaebusele lisatud eluruumi üürilepingu ning määruskaebuse esitaja 19.04.2021. a vastuse lisad: õppelepingu nr 21-1038933/tal (lisa 1); ettevõtluskõrgkooli Mainor 15.12.2020. a e-kirja (lisa 2); Eesti Inimõiguste Keskuse esindaja 28.03.2021. a e-kirja kinnipidamiskeskusele (lisa 3); ettevõtluskõrgkooli Mainor 14.04.2021. a e-kirja õppetöös osalemise kohta (lisa 4) ja Tallinna Ringkonnakohtu 14.04.2021. a määruse haldusasjas nr 3-21-174 (lisa 5). Samuti võtab ringkonnakohus asja materjalide juurde määruskaebuse esitaja poolt 10.05.2021 täiendavalt esitatud kinnituskirja eluruumi üürileandjalt (lisa 1). Ringkonnakohus tagastab määruskaebuse esitajale 10.05.2021. a vastusele lisatud PPA 27.04.2021. a e-kirja elamisloa taotluse lahendamise tähtaja pikendamise kohta (lisa 2), kuna see ei oma määruskaebuse lahendamise seisukohast tähtsust.
13.Ringkonnakohus lahendab määruskaebuse (I) ja võtab seejärel seisukoha määruskaebuse esitaja esialgse õiguskaitse taotluse osas (II).
I
14.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust ja halduskohtu vaidlustatud määrus tuleb jätta muutmata. PPA tugines taotluses VSS § 15 lg 2 p-dele 1 ja 3, kuna esineb põgenemisoht (p 1) ja välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib (p 3). Halduskohus lähtus isiku põgenemise ohu hindamisel õigetest kaalutlustest ja põhjendas oma määruses veenvalt, miks PPA taotluses nimetatud isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamine on nimetatud sätete alusel vajalik ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Ringkonnakohtu hinnangul ei lükka ükski määruskaebuses esitatud väide halduskohtu järeldusi ümber. Vastuseks määruskaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.
15.VSS § 15 lg 1 järgi võib välismaalast kinni pidada VSS § 15 lg-s 2 sätestatud alusel, kui VSS-s sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil välismaalasega seotud olulisi asjaolusid. VSS § 15 lg-st 1 tulenevalt ei piisa leebemate järelevalvemeetmete kohaldamiseks ainuüksi asjaolust, et nende kohaldamine on objektiivselt võimalik, vaid leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine peab olema ka tõhus ehk tagama tulemuslikult lahkumiskohustuse täitmise. Isiku kinnipidamine ei oleks seega proportsionaalne eelkõige juhul, kui sama eesmärki (st lahkumiskohustuse täitmist) oleks sama tõhusalt võimalik saavutada ka leebemate järelevalvemeetmete kohaldamisega. Praeguses asjas asus halduskohus seisukohale, et isikuga seotud asjaolud kogumis (isik ei esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust esimeses turvalises riigis; eesmärk oli minna Rootsi, mitte Eestisse; soovimatus naasta päritoluriiki ja valmisolek liikuda mistahes turvalisse riiki; vähesed seosed Eestiga) annavad aluse eeldada põgenemisohtu. Kuna halduskohtus tuvastas, et isikul puudub väljaspool majutuskeskust ja väljasaatmiskeskust elukoht, siis pidas kohus põhjendatuks PPA kahtlusi, et isik ei pruugi vabaduses viibides olla väljasaatmismenetluse raames menetlustoimingute tegemiseks kättesaadav ja võib seetõttu väljasaatmismenetlust takistada. Isikul puudub dokument, mille hoiule andmine võiks olla kinnipidamisest leebem tõhus abinõu (VSS § 10 lg 2 p 6), ning elukoht, kus elamiseks teda saaks kohustada (p 1) ja kust ta saaks käia regulaarselt end registreerimas (p 2). Eeltoodut arvestades asus halduskohus seisukohale, et praegusel juhul ei ole leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine tõenäoliselt tulemuslik. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu poolt isiku põgenemisohule antud hinnangut ja tuvastatud asjaolusid arvestades on halduskohtu järeldus leebemate järelevalvemeetmete tõhusa kohaldamise võimaluse puudumise kohta põhjendatud.
16.Tulenevalt HKMS § 203 lg-st 2 kohaldatakse määruskaebuse menetlemisele apellatsioonkaebuse kohta sätestatut, kui HKMS 19. peatükist (määruskaebus ringkonnakohtus) ei tulene teisiti. HKMS § 198 lg 2 näeb ette, et ringkonnakohus tuvastab halduskohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid juhul, kui: 1) halduskohus jättis esitatud tõendid või viidatud asjaolud põhjendamatult tähelepanuta; 2) asjaolule või tõendile ei saanud halduskohtus tugineda kohtupoolse menetlusõiguse normi rikkumise tõttu; 3) asjaolule või tõendile ei saanud varem viidata muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist halduskohtus ning menetlusosalise käitumist ei ole alust pidada pahauskseks. HKMS § 198 lg 3 järgi peab menetlusosaline uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust põhistama. Kui põhjendusi ei esitata või kohus ei pea neid mõjuvaks, jätab kohus asjaolu või tõendi tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks.
17.Määruskaebuse esitaja esitas ringkonnakohtule koos määruskaebusega uue tõendina üürilepingu, mille kohaselt on ta 22.01.2021 sõlminud üürilepingu eluruumi (asukohaga Tallinnas) kasutamiseks alates 23.01.2021. Määruskaebuse esitaja leiab, et üürileping tõendab, et tal on Tallinnas kindel elukoht ning leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine oleks seetõttu tõhus. PPA asus määruskaebemenetluses esitatud vastuses seisukohale, et kuna isik ei taotlenud varjupaigamenetluse ajal PPA-lt luba elamiseks väljaspool majutuskeskust ning ta ise ega tema esindaja ei andnud halduskohtule teada elukoha olemasolust 28.03.2021 toimunud halduskohtu istungil, siis on alust kahelda esitatud üürilepingu usaldusväärsuses. Ringkonnakohus nõustub PPA kahtlustega ja leiab, et ringkonnakohtule 12.04.2021 esitatud ning 22.01.2021 kuupäeva kandva üürilepingu näol ei ole tegemist usaldusväärse tõendiga. Määruskaebuse esitaja väide, et ta unustas üürilepingu olemasolu ja seetõttu jäi see asjaolu halduskohtule avaldamata, ei ole eluliselt usutav, arvestades, et isikuga koos osalesid istungil ka tema esindaja ja nõustaja. Arvestades, et isikul on praeguses haldusasjas sama esindaja, kes rahvusvahelise kaitse taotlusi puudutavates haldusasjades (nr 3-20-642 ja nr 3-21-174), võib eeldada, et kui üürileping oleks olnud tegelikult olemas ja kaebaja elukoht lepingus nimetatud aadressil tegelik, siis oleks see ka isiku esindajale teada olnud. Sellisel juhul oleks esindaja kahtlemata kinnitanud ja tõendanud kaebajal elukoha olemasolu juba halduskohtumenetluses. Ka ringkonnakohtule täiendavalt esitatud kinnituskiri ei kinnita üürilepingu olemasolu PPA-le kinnipidamiseks loa andmise ajal. Ringkonnakohtu hinnangul viitab senine menetluse käik pigem sellele, et tegemist võib olla tagantjärele vormistatud formaalse üürilepinguga selleks, et saavutada määruskaebuse esitaja kinnipidamiskeskusest vabastamine. Ringkonnakohtule esitamise eesmärgil lepingu tagantjärele vormistamisele viitab ka asjaolu, et üürileping on koostatud üksnes eesti keeles. Ei ole usutav, et eesti keelt mittevaldav isik allkirjastaks tavaolukorras mõistlikke nõudeid järgides lepingu, mis on koostatud eesti keeles, sh teeks seda vahetult, ilma esindaja vahenduseta.
18.Kuna ringkonnakohtu hinnangul ei ole üürilepingu ja kinnituskirja näol tegemist usaldusväärsete tõenditega, siis ei saa need olla ka halduskohtu poolt tuvastatud asjaolude ümberhindamise aluseks. Nendel asjaoludel ei ole ringkonnakohtul võimalik veenduda, et isiku suhtes oleks võimalik kinnipidamiskeskusesse paigutamisest leebemaid järelevalvemeetmeid tõhusalt kohaldada.
19.Määruskaebuse esitaja leidis veel, et elamiskoha puudumine ei ole VSS § 15 lg 2 järgi eraldi kinnipidamise aluseks ning samuti ei ole seda mainitud põgenemise ohtu tõendava faktorina VSS §-s 68. Ringkonnakohus selgitab, et praegusel juhul ei ole halduskohus elukoha puudumisele sellist tähendust ka omistanud. Halduskohus nõustus PPA-ga, et määruskaebuse esitaja puhul on kinnipidamine põhjendatud tulenevalt VSS § 68 p-st 6, mille järgi esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on Politsei- ja Piirivalveametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita (p 6). Seejuures arvestas halduskohus kõigi asjas tähtsust omavate asjaoludega. Ka Riigikohtu praktikas on selgitatud, et VSS § 68 kehtestab üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (vt RKHK 31.05.2017. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-93-16, p 13). Seetõttu ei oleks ka ainuüksi asjaolu, et isikul on olemas elukoht, piisav välistamaks isikust lähtuvat võimalikku põgenemisohtu. Isegi elukoha olemasolu ei võimalda järeldada, et isik ka edaspidi tagaks enda kättesaadavuse (vt Tallinna Ringkonnakohtu 26.03.2019. a määrus asjas nr 3-19-334, p 16.3). Ka see, kui isik väidab, et soovib jääda Eestisse, ei ole põgenemisohu maandamiseks piisav. Seda eelkõige olukorras, kus isikule on pandud kohustus Eestist lahkuda. Ringkonnakohus nõustub kohtupraktikas avaldatud seisukohaga, et võib eeldada, et isiku motivatsioon ebaseaduslikult EL territooriumile jääda on
suurem, kui tal lasub kohustus EL-st lahkuda, kuid ta ei soovi seda teha (vt Tallinna Ringkonnakohtu 13.02.2019. a määrus asjas nr 3-19-96, p 12).
20.Määruskaebuse esitaja käib Eestis ülikoolis, mille eest on tasunud õppemaksu ning ta on seoses Eestis õppimisega esitanud PPA-le tähtajalise elamisloa taotluse. Määruskaebuse esitaja leiab, et see näitab tema soovi Eestisse jääda ning tõendab, et tema puhul puudub põgenemisoht. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et üksnes see asjaolu, et isik õpib Eesti kõrgkoolis, ei seo teda kuigivõrd Eestiga, kuna veebipõhist õpet on võimalik läbida ka muus riigis.
21.Ringkonnakohus selgitab, et määruskaebuse esitaja rõhutatud Eesti viibimise õigus ei oma tema kinnipidamiskeskusesse paigutamise õiguspärasuse hindamisel määravat tähtsust. Ka halduskohus selgitas põhjendustega määruse p-s 8, et lahkumisettekirjutuse täitmise peatamine (erinevalt kehtivuse peatamisest) ei takista PPA-d selle täitmist tagavaid meetmeid kasutamast ning ka esialgse õiguskaitse kohaldamine ei takista PPA-l teha ettevalmistavaid toiminguid kehtiva lahkumisettekirjutuse täitmiseks. Lahkumisettekirjutuse sundtäitmise keeld ei takista isiku paigutamist ega kinnipidamist, mida PPA-l on võimalik teha väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse alusel (vt RKHK 13.11.2020. a määrus asjas nr 3-20-349, p 13), kui on täidetud VSS-s sätestatud vastavad eeldused. Ringkonnakohtu hinnangul väärib siiski tähelepanu, et määruskaebuse esitaja peab olema teadlik, et ka Tallinna Ringkonnakohus ei ole olnud tema korduva rahvusvahelise kaitse taotluse läbi vaatamata jätmist puudutavas haldusasjas nr 3-21-174 kindlustandvalt optimistlik. Määruskaebuse esitaja viidatud 14.04.2021. a määruses leidis Tallinna Ringkonnakohus, et kaebuse edulootused ei ole suured, kuid kaebust ei saa praeguses menetlusstaadiumis pidada siiski ilmselgelt perspektiivituks (määruse p 16). Ringkonnakohtu hinnangul võivad poolelioleva kohtumenetluse vähesed eduväljavaated aga põgenemisohtu suurendada. Ringkonnakohus möönab, et tulevikus võib isiku põgenemise ohule antav hinnang muutuda sõltuvalt sellest, milline on kohtute lõplik otsus isiku poolt rahvusvahelise kaitse saamiseks esitatud korduva taotluse tagasilükkamise asjas (haldusasi nr 3-21-174) ja PPA otsus õppimisega seotud elamisloa taotluse menetluses.
22.Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et määruskaebuses esitatud väited ja ringkonnakohtule esitatud tõendid ei lükka ümber PPA ja halduskohtu seisukohta, et isiku puhul esineb põgenemisoht ja leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei ole tõenäoliselt tulemuslik. Seega saab isiku kättesaadavust tema väljasaatmise lõpuleviimiseks tagada vaid isiku liikumisvabaduse piiramisega. Ka kohtupraktikas on leitud, et isiku poolt enese varjamist lahkumiskohustuse vältimise eesmärgil saab objektiivselt takistada vaid isiku liikumisvabaduse piiramisega (vt RKHK 29.01.2015. a määrus nr 3-3-1-48-14, p 17). Halduskohus andis PPA-le loa isiku kinnipidamiseks ning kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 28.05.2021 (kaasa arvatud). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust pidada isiku kinnipidamist ebaproportsionaalseks tulenevalt selle kestusest.
23.Kõike eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata. II
24.Määruskaebuse esitaja taotleb, et ringkonnakohus kohustaks PPA-d esialgse õiguskaitse korras tagama kaebajale kinnipidamiskeskuses võimalus õppimiseks, s.t tagama kaebajale ligipääsu internetile, et ta saaks õppetööst osa võtta.
25.HKMS § 249 lg-st 1 tulenevalt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. HKMS § 249 lg 3 sätestab, et esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestab kohus avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. Esialgse õiguskaitse vajaduse äralangemisel jätab kohus taotluse läbi vaatamata. HKMS § 249 lg-test 1 ja 3 tulenevalt hindab kohus esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel, millised võivad olla esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise tagajärjed taotlejale ja kas ilma esialgset õiguskaitset kohaldamata võib kaebaja õiguste kaitse muutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks.
26.PPA asus esialgse õiguskaitse taotluse kohta antud arvamuses seisukohale, et praegusel juhul ei ole esialgse õiguskaitse taotlus otseselt seotud põhivaidluse esemega ning ei mõju põhivaidluse tulemuse efektiivsusele. Esialgse õiguskaitse funktsioon on tagada põhivaidluse tulemuse efektiivsus ning selle kohaldamise eesmärk peaks olema ära hoida olukorda, kus põhivaidluse positiivne lahendus ei ole kaebuse esitaja jaoks tulemuslik. Kuna esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmine ei raskenda ega muuda võimatuks kaebaja õiguste kaitset põhivaidluses, siis puudub põhjus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks.
27.Ringkonnakohus nõustub sellega, et praegusel juhul ei ole määruskaebuse esitaja esitatud esialgse õiguskaitse taotlus vahetult seotud põhivaidlusega. Soovitud abinõu ei puuduta vahetult praeguse vaidluse eset ja väljub põhinõudest. Põhivaidluse esemeks ei ole õppetöös osalemiseks internetile juurdepääsu tagamine, vaid isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamine. Kuna esitatud esialgse õiguskaitse taotlusega seonduvalt ei toimu kohtu- ega vaidemenetlust, siis ei ole esialgse õiguskaitse taotlus lubatav ja tuleb jätta läbi vaatamata.
28.HKMS § 104 lg 5 p-st 3 tulenevalt tagastab kohus tasutud riigilõivu, kui kohus jätab kaebuse läbi vaatamata. Kohus selgitab, et nimetatud norm reguleerib kaebuse esitamisega seotud riigilõivu tagastamist. Riigilõivu regulatsiooni läbivaks põhimõtteks on lõivu tagastamine, kui avaldus, mille eest lõiv tasuti, jääb sisuliselt lahendamata (vt RKHK 21.03.2011. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-9-11, p 10 ja 28.01.2013. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-99-10, p 11). Kuna praegusel juhul jääb esialgse õiguskaitse taotlus sisuliselt lahendamata, siis tagastab ringkonnakohus taotluselt tasutud riigilõivu 15 eurot.
29.Ringkonnakohus asendab HKMS § 175 lg 3 alusel määruse avaldamisel määruskaebuse esitaja nime tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.