Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe
Määruse tegemise aeg ja koht
13. mai 2021, Tallinn
Haldusasja number
3-20-2234
Haldusasi
Politsei- ja Piirivalveameti taotlus pikendada XX kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 13. jaanuari 2021. a määrus
Menetlusosalised
Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Birgit Siim Puudutatud isik – XX, esindaja adv Aldo Vassar
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse XX määruskaebus Tallinna Halduskohtu 13. jaanuari 2021. a määruse peale haldusasjas nr 3-20-2234.
Jätta XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 13. jaanuari 2021. a määruse haldusasjas nr 3-20-2234 resolutsioon muutmata, kuid muuta selle põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas Setomaa vallas 03.09.2019 kinni Kuuba Vabariigi kodaniku XX (sünd. XX.XX.XXXX), keda kahtlustati ebaseaduslikus piiriületuses. Kuna isikul puudus Eestis viibimiseks seaduslik alus, peeti ta väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) alusel kinni. XX esitas 03.09.2019 rahvusvahelise kaitse taotluse, mille järel peeti ta kinni välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) alusel.
2.Tartu Halduskohus andis 05.09.2019 määrusega nr 3-19-1689 VRKS alusel PPA-le loa paigutada XX kinnipidamiskeskusesse (KPK) kuni 05.11.2019. Tallinna Halduskohus pikendas 04.11.2019 ja 04.03.2020 määrustega isiku KPK-s kinnipidamise tähtaega kuni 04.07.2020.
3-20-2234
3.PPA luges 13.02.2020 otsusega nr 7001910223-1 XX rahvusvahelise kaitse taotluse VRKS § 20 lg 1 kohaselt põhjendamatuks ja lükkas selle VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi, tegi isikule VSS § 72 lg 2 p-de 1–3 alusel ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja kohaldas tema suhtes VSS § 74 lg 2 alusel sissesõidukeeldu 5 aastaks. Tallinna Halduskohus jättis 01.06.2020 otsusega nr 3-20-349 rahuldamata XX 25.02.2020 kaebuse PPA 13.02.2020 otsuse peale. Tallinna Halduskohus andis 05.06.2020 määrusega nr 3-20-1086 VSS alusel PPA-le loa paigutada XX KPK-sse mitte kauemaks kui 05.08.2020.
4.Tallinna Ringkonnakohus peatas 02.07.2020 esialgse õiguskaitse määrusega nr 3-20-349 PPA 13.02.2020 otsuse kehtivuse kuni haldusasja nr 3-20-349 menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. Tallinna Halduskohus andis 03.07.2020 määrusega nr 3-20-1275 VRKS alusel PPA-le loa XX paigutamiseks KPK-sse mitte kauemaks kui 03.09.2020. Tallinna Halduskohus jättis 03.09.2020 määrusega nr 3-20-1275 rahuldamata PPA taotluse pikendada isiku KPK-s kinnipidamise tähtaega ning XX vabastati KPK-st ja paigutati elama varjupaigataotlejate majutuskeskusesse. Tallinna Ringkonnakohus jättis 16.10.2020 otsusega nr 3-20-349 XX apellatsioonkaebuse rahuldamata. Riigikohus muutis 13.11.2020 määrusega nr 3-20-349 kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu ja keelas PPA-l 13.02.2020 lahkumisettekirjutuse sundtäitmise kuni haldusasja nr 3-20-349 menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. Tartu Halduskohus andis 16.11.2020 määrusega nr 3-20-2234 VSS § 15 lg 2 p 1 alusel PPA-le loa paigutada XX KPK-sse mitte kauemaks kui 14.01.2021. Riigikohus jättis 01.12.2020 määrusega nr 3-20-349 XX kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Tartu Ringkonnakohus jättis 12.01.2021 määrusega nr 3-20-2234 rahuldamata XX määruskaebuse Tartu Halduskohtu 16.11.2020 määruse peale ning Riigikohus jättis 23.02.2021 määrusega XX määruskaebuse menetlusse võtmata.
5.Politsei- ja Piirivalveamet esitas Tallinna Halduskohtule 07.01.2021 taotluse pikendada XX KPK-s kinnipidamise tähtaega VSS § 15 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 alusel kuni nelja kuu võrra. XX puhul esineb põgenemise oht, sest ta on oma senise käitumisega andnud mõista, et ei soovi lahkumiskohustust täita ja kodakondsusjärgsesse riiki naasta (VSS § 68 p 6). Isiku suhtumist õiguskorda ilmestavad temaga seotud intsidendid KPK-s, mille tõttu rakendati tema suhtes täiendavaid turvaabinõusid. XX lõhkus 20.11.2019 KPK-s koos teiste isikutega puhkeruumi inventari ning üritas 15.12.2020 koos teiste isikutega KPK-st põgeneda. XX on varasemalt selgitanud, et soovis majanduslikel eesmärkidel jätkata teekonda Itaaliasse või Hispaaniasse, kus tal on sõbrad ja sugulased. PPA-l on piisav alus eeldada, et vabadusse jäädes võib isik selle plaani teoks teha. Kuna XX ületas Eestisse saabudes välispiiri ebaseaduslikult, esineb tema põgenemise oht ka VSS § 68 p 8 järgi. Isiku selgituste kohaselt on ta ka varem üritanud turistiks maskeerudes siseneda ebaseaduslikult Schengeni riikidesse. PPA-l on alust arvata, et isik hävitas oma passi enne Eestisse saabumist teadlikult, vältimaks enda väljasaatmist. Isikust lähtuvat põgenemisohtu suurendab ka asjaolu, et tema rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise küsimuses on jõustunud kohtuotsus. PPA tegeleb aktiivselt XX väljasaatmiseks vajalike dokumentide hankimisega ning vabadusse jäädes ja leebemate järelevalvemeetme rakendamisel ei pruugi isik olla motiveeritud jääma Eestisse ootama enda väljasaatmist. Kuna isikul puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid ja nende hankimine Kuuba saatkonnast viibib ning kuna isik ei ole teinud PPA-ga koostööd endale reisidokumentide hankimiseks, siis esinevad ka VSS § 15 lg 2 p-des 2 ja 3 sätestatud kinnipidamise alused. XX on keeldunud Kuuba saatkonna poolt edastatud isikuandmete ankeedi täitmisest, sest ei soovi Kuubasse tagasi pöörduda. Isiku väljasaatmise kavandamisel tuleb arvestada ka ülemaailmsest COVID-19 pandeemiast tingitud takistustega lennuliikluses. Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei oleks põhjendatud. Kuigi isikut 2(6)
3-20-2234 on peetud kinni nii VSS-i kui ka VRKS-i alusel, ei ole tema jätkuv kinnipidamine vastuolus turvalisuse ja tervise kaitse kaalutlustega, samuti ei ole kinnipidamisaeg ületanud maksimaalselt lubatud tähtaega. Erinevatel alustel toimunud kinnipidamisi ei saa summeerida ning praeguseks on isikut peetud VRKS-i alusel kinni ca 11 kuud ja VSS-i alusel ca 3 kuud.
6.XX palus 12.01.2021 seisukohas jätta PPA taotlus rahuldamata. Tema põgenemise ohtu ei esine. XX tuli Eestisse üksnes soovist põgeneda kodumaal ähvardava tagakiusamise eest ja tal polnud muud võimalust kui siseneda riiki ebaseaduslikult. XX ei soovi Eestist lahkuda ning PPA on üksnes oletanud, et ta võiks soovida minna Itaaliasse või Hispaaniasse. Isik on viibinud 2,5 kuud varjupaigataotlejate majutuskeskuses ja ei ole püüdnud Eestist lahkuda. XX suhtes toimuvad menetlused on kestnud ca 1,5 aastat ja suurema osa sellest ajast on ta pidanud viibima KPK-s, mille tingimused sarnanevad vanglale. XX üritas KPK-st 15.12.2020 lahkuda põhjusel, et ta ei olnud rahul sealsete tingimustega. Isikule ei saa heita ette tema soovimatust naasta kodumaale ega tuletada sellest põgenemisohtu, sest vaatamata rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamisele tunneb ta suurt hirmu Kuubasse naasmise ees. Seetõttu ei saa ka eeldada, et ta aitaks entusiastlikult kaasa enda väljasaatmisele. Isiku jätkuv kinnipidamine KPK-s oleks ebaproportsionaalne, sest isiku suhtes oleks võimalik kohaldada VSS § 10 lg-s 2 nimetatud järelevalvemeetmeid. Reisidokumentide saamisel ei soovi isik lahkuda mitte Kuubasse, vaid mõnda teise tema jaoks viisavabasse riiki.
7.Tallinna Halduskohus pikendas 13.01.2021 määrusega VSS § 15 lg 2 p-de 1–3 alusel XX KPK-s kinnipidamise tähtaega mitte kauemaks kui 13.05.2021. Isiku põgenemise oht on jätkuvalt aktuaalne ja pole alust arvata, et asjaolud oleksid Tartu Halduskohtu 16.11.2020 määruse nr 3-20-2234 tegemisega võrreldes muutunud. Kohtud on hinnanud XX põgenemise ohtu haldusasjades nr 3-19-1689, 3-20-1068 ja 3-20-1275 ning leidsid, et sellele viitavad isikut tõendava dokumendi tahtlik hävitamine enne Eestisse sisenemist ja varasemad ebaõnnestunud katsed siseneda turistiks maskeerunult Schengeni alale. XX väitis haldusmenetluses, et tema eesmärk oli minna edasi Itaaliasse sõprade ja sugulaste juurde, mis suurendab isiku põgenemise ohtu, sest tal puuduvad Eestiga sidemed. Põgenemisohtu suurendab ka rahvusvahelise kaitse taotluse kohta negatiivse otsuse tegemine, mistõttu ootab isikut ees väljasaatmine kodakondsusjärgsesse riiki, kuhu ta naasta ei soovi. XX ei ole toonud välja asjaolusid, mis annaksid alust hinnata kohtute varasemad prognoosotsused ümber. Vastupidi, PPA esitatud materjalidest nähtub, et isiku käitumine KPK-s on olnud probleemne ja ta üritas KPK-st 15.12.2020 põgeneda. Lisaks tuleb arvestada kohtuistungil väljendatuga, et isik ei soovi Kuubasse naasta. XX varasem õiguskuulekas käitumine varjupaigataotlejate majutuskeskuses ei ole määrav, sest ta viibis seal 03.09.2020–13.11.2020 rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses ja tema väljasaatmine oli sellel ajal välistatud, mistõttu võis tal olla väiksem huvi Eestist lahkuda. Pärast rahvusvahelise kaitse asjas negatiivse kohtuotsuse jõustumist üritas isik aga KPK-st põgeneda. Seega esineb XX puhul VSS § 68 p-de 6 ja 8 ning § 15 lg 2 p 1 tähenduses põgenemisoht. Kuna isikul puuduvad väljasaatmiseks vajalikud dokumendid ning ta ei ole astunud samme nende hankimiseks ja on jätnud täitmata kaasaaitamiskohustuse, siis on tema kinnipidamine põhjendatud ka VSS § 15 lg 2 p-de 2 ja 3 alusel. Isiku väljasaatmist ei saa pidada perspektiivituks ja VSS § 10 lg-s 2 nimetatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada, sest isik ei ole usaldusväärne. Isiku jätkuv kinnipidamine ei ole muutunud ebaproportsionaalseks ja VSS-i alusel kinnipidamine ei ole ületanud VSS § 25 lg-s 2 sätestatud maksimaalset tähtaega. Kohtule ei nähtu, et PPA viivitaks väljasaatmise korraldamisega.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
3(6)
3-20-2234
8.XX palub 28.01.2021 määruskaebuses tühistada halduskohtu määrus ja vabastada ta KPK-st. Isiku jätkuv kinnipidamine ei ole proportsionaalne ja kohus on jätnud arvestamata isikuga seotud olulised asjaolud, tuginedes peamiselt Tartu Halduskohtu 16.11.2020 määrusele. XX on korduvalt rõhutanud, et põgenes Kuubast tagakiusamise eest, tal ei olnud võimalik Eestisse seaduslikult siseneda ja ta ei soovi Eestist lahkuda. Hinnang, et isiku eesmärk on minna Itaaliasse või Hispaaniasse, on oletuslik ja ei tugine ühelegi tõendile. Isegi kui XX-l oli esialgu soov jõuda Itaaliasse, ei soovi ta enam Eestist lahkuda. Isiku õiguskorda austavat suhtumist kinnitab tema käitumine varjupaigataotlejate majutuskeskuses viibimise ajal. Isik ei püüdnud KPK-st põgeneda mitte Eestist lahkumise eesmärgil, vaid soovis üksnes juhtida tähelepanu vanglat meenutavatele kinnipidamistingimustele. Kuna XX Kuubasse tagasipöördumisel võivad teda oodata veelgi karmimad repressioonid kui need, mis sundisid teda Kuubast lahkuma, on arusaadav, et isik ei soovi Kuubasse naasta. Määruskaebuse esitaja suhtes on võimalik tõhusalt kohaldada leebemaid järelevalvemeetmeid. Halduskohus ei arvestanud, et isikul on Eestis tuttav, kes oleks nõus teda majutama, ja ka rahalised võimalused leida endale majutuskoht iseseisvalt. Kuna XX on enamiku Eestis viibitud ajast olnud KPK-s kinni peetud, siis ei saa talle heita ette Eestiga sidemete puudumist. KPK-s viibimine on küll toimunud erinevatel alustel, kuid see on kogumis olnud väga pikk ja koormav.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ja vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 6). Kuna määruskaebus ei sisalda uusi sisulisi väiteid, ei pea ringkonnakohus vajalikuks küsida PPA-lt selle kohta täiendavat seisukohta, vaid arvestab tema poolt varem avaldatuga.
10.PPA taotluses ja halduskohtu määruses on XX KPK-s kinnipidamise tähtaja pikendamisel tuginetud VSS § 15 lg 2 p-des 1–3 sätestatule. VSS § 15 lg-st 1 tulenevalt võib välismaalast VSS § 15 lg-s 2 sätestatud alustel kinni pidada, kui VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil välismaalasega seotud olulisi asjaolusid. VSS § 15 lg 2 võimaldab kinnipidamist eelkõige juhul, kui esineb isiku põgenemise oht (p 1), isik ei täida kaasaaitamiskohustust (p 2) või isikul puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine viibib (p 3). Seega ei piisa leebemate järelevalvemeetmete kohaldamiseks ainuüksi sellest, et nende kohaldamine oleks objektiivselt võimalik, vaid järelevalvemeetmete kohaldamine peaks olema ka tõhus ehk tagama tulemuslikult lahkumiskohustuse täitmise. Isiku kinnipidamine ei oleks järelikult proportsionaalne eelkõige juhul, kui sama eesmärki (st lahkumiskohustuse täitmist) oleks samavõrra tõhusalt võimalik saavutada ka leebemate järelevalvemeetmete kohaldamisega.
11.VSS § 15 lg 2 p-s 1 sätestatud põgenemisohtu on määruskaebuse esitaja puhul seostatud VSS § 68 p-des 6 ja 8 märgitud asjaoludega. Isiku põgenemise ohu tuvastamiseks ei piisa siiski pelgalt mõne VSS §-s 68 sätestatud asjaolu kindlakstegemisest, vaid tegelikku põgenemisohtu tuleb hinnata, arvestades kogumis konkreetset isikut puudutavaid asjaolusid (nt Riigikohtu 30.03.2021 määrus nr 3-20-2004, p 18; 19.06.2019 määrus nr 3-19-415, p 11). Ringkonnakohtu hinnangul on PPA ja halduskohus kokkuvõttes põhjendatult leidnud, et XX-ga seotud asjaolud kogumis annavad piisava aluse järeldada tema puhul reaalset põgenemisohtu. Kohtud on samale järeldusele korduvalt jõudnud ka varasemalt (nt Tartu Ringkonnakohtu 12.01.2021 määrus nr 3-20-2234, p 7; Tallinna Ringkonnakohtu 14.09.2020 määrus nr 3-20-1275, p 18; 4(6)
3-20-2234 14.08.2020 määrus nr 3-20-1086, p 17; 31.03.2020 määrus nr 3-19-1689, p 12; 23.12.2019 määrus nr 3-19-1689, p 14) ning määruskaebuse esitajaga seotud asjaolud ei ole sellisel viisil muutunud, et tema põgenemise ohtu tuleks hinnata varasemaga võrreldes märksa väiksemaks. Pigem on olukord just vastupidi, sest haldusasjas nr 3-20-349 esitatud kaebuse rahuldamata jätmisest ja esialgse õiguskaitse määruse kehtivuse lõppemisest tulenevalt on määruskaebuse esitaja väljasaatmine muutunud alates 01.12.2020 reaalseks. Seda kinnitab kaudselt asjaolu, et XX püüdis koos teise isikuga KPK-st 15.12.2020 põgeneda ning kuigi isik väitis ise, et soovis üksnes juhtida tähelepanu enda halvale kohtlemisele, nähtub 15.12.2020 ettekandest, et teine KPK-s kinni peetav isik olevat kuulnud soovist põgeneda Lätti või Leetu. Põgenemist ainuüksi halvale kohtlemisele tähelepanu juhtimiseks ei saa pidada ka eluliselt kuigi usutavaks. XX on jätkuvalt väljendanud soovimatust kodakondsusjärgsesse riiki tagasi pöörduda ning olukorras, kus tal puudub võimalus jääda seaduslikult Eestisse, on tõenäoline, et KPK-st vabastamise korral lahkuks ta Eestist mõnda teise Schengeni konventsiooni liikmesriiki, kus tal oleks hõlpsam ennast varjata. Põgenemisohu hindamisel VSS § 68 p 6 alusel ei oma seejuures sisulist tähtsust põhjus, miks isik ei soovi lahkumiskohustust täita (nt Tallinna Ringkonnakohtu 18.09.2020 määrus nr 3-20-1268, p 10).
12.PPA ja halduskohus on täiendavalt tuginenud VSS § 15 lg 2 p-dele 2 ja 3. Kohtupraktika kohaselt eeldab VSS § 15 lg 2 p-le 3 tuginemine muu hulgas seda, et isik ei aita kaasa endale dokumentide hankimisele (nt Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17, p 11). Seetõttu peaks VSS § 15 lg 2 p-s 2 märgitud kaasaaitamiskohustuse rikkumine seonduma mõne teise kohustuse (VSS § 264 lg 1 p-d 1, 2 või 4) mittetäitmisega, kusjuures see peaks olema taotluses piisavalt konkreetselt piiritletud (nt Tallinna Ringkonnakohtu 18.09.2020 määrus nr 3-20-1268, p 12; 12.09.2019 määrus nr 3-19-334, p 16; 02.11.2018 määrus nr 3-18-1771, p 9). Vaidlust ei ole selles, et XX-l puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid ja ta ei ole astunud ise mingeid samme selleks, et endale reisidokument hankida. PPA on toonud välja, et XX keeldus Kuuba saatkonna edastatud ankeedi täitmisest, mis oli vajalik passi taotlemiseks, ning määruskaebuse esitaja on möönnud, et ta ei soovi aidata enda väljasaatmisele kaasa. Seetõttu esineb isiku kinnipidamiseks VSS § 15 lg 2 p-s 3 sätestatud alus. Seejuures ei ole määrav, et isik peab Kuubasse naasmist endale jätkuvalt ohtlikuks, sest jõustunud otsustega haldusasjas nr 3-20-349 on tuvastatud, et XX väited tema tagakiusamisest poliitilistel põhjustel ei ole usutavad, vaid teda on karistatud üksnes tavapäraste õigusrikkumiste eest (Tallinna Ringkonnakohtu 16.10.2020 otsus nr 3-20-349, p 10). Isiku kinnipidamise aluseks ei saanud aga olla VSS § 15 lg 2 p 2, sest PPA tugines taotlustes üksnes dokumentide hankimisega seotud kaasaaitamiskohustusele, kuid pole toonud välja ühtegi muud kohustust (s.o andmete, tõendite ja selgituste esitamine), mida isik ei oleks praeguses menetluses täitnud. XX KPK-s kinnipidamise pikendamisel ei olnud seega alust tugineda VSS § 15 lg 2 p-le 2 ja ringkonnakohus muudab selles osas halduskohtu määruse põhjendusi.
13.Kuna määruskaebuse esitaja puhul esineb jätkuvalt põgenemisoht ja isik ei aita kaasa enda dokumenteerimisele, on PPA ja halduskohus põhjendatult leidnud, et pole alust eeldada, et VSS § 10 lg-s 2 sätestatud leebemad järelevalvemeetmed võiksid olla piisavalt tõhusad, et välistada XX lahkumine Eestist enne väljasaatmismenetluse lõppu. Seda on võimalik tagada üksnes isiku liikumisvabaduse piiramisega. Seonduvalt määruskaebuse väidetega, et rahvusvahelise kaitse taotlejate majutuskeskuses viibimise ajal ei püüdnud isik Eestist lahkuda, on halduskohus asjakohaselt viidanud, et XX-l ei olnud sellel ajal põhjust karta Eestist väljasaatmist, mistõttu ei ole tema Eestisse jäämisest põhjust teha kaugeleulatuvaid järeldusi. Seda enam olukorras, kus määruskaebuse esitaja on hiljem üritanud KPK-st põgeneda, kuigi väidab, et mitte Eestist lahkumise eesmärgil. Põgenemisohtu ei kõrvalda ka asjaolu, et isikul oleks võimalik leida endale Eestis elukoht. Määruskaebuse esitajale ei ole heidetud ette Eestiga sidemete puudumist, vaid sellele on viidatud üksnes kui objektiivsele asjaolule, et KPK-st 5(6)
3-20-2234 vabastamise korral ei hoiaks miski teda Eestis kinni. Määruskaebuses ei ole toodud välja ka selliseid asjaolusid (nt tervise või turvalisuse kaalutlused), mis annaks alust hinnata XX jätkuva KPK-s kinnipidamise ebaproportsionaalseks. Kuivõrd Kuuba saatkond ei ole keeldunud XXle tagasipöördumiseks vajalike dokumentide väljastamisest, vaid see on üksnes viibinud, siis ei ole alust väita, et isiku kodakondsusjärgsesse riiki väljasaatmine oleks perspektiivitu. Ületatud ei ole ka VSS § 25 lg-s 2 sätestatud kinnipidamise maksimaalset tähtaega.
14.Eelneva põhjal jääb XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 13.01.2021 määruse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus muudab halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
15.XX-le määruskaebuse menetluses riigi õigusabi osutanud advokaadil on õigus esitada ringkonnakohtule taotlus riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramiseks 30 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.