XXi ja YYi kaebus Keskkonnaministeeriumi 11.12.2019 määruse nr 68 osaliseks tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebajad – XX ja YY Vastustaja – Keskkonnaministeerium, volitatud esindajad Reelika Metshein, Marju Erit ja Anni Kurisman
Asja läbivaatamine
25.06.2020 istungil ja kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja juurde Luunja Vallavolikogu 26.09.2002 otsus nr 9-9, millega kehtestati Liiva ja Vanaliiva kinnistute detailplaneering Kabina külas.
2.Rahuldada kaebus selliselt, et Keskkonnaministeeriumi 11.12.2019 määrusega nr 68 „Mägi-piimputke ja ahtalehise kareputke püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitseeeskiri“ moodustatud: ‒ Kruusakivi mägi-piimputke ja ahtalehise kareputke püsielupaiga sihtkaitsevööndist arvatakse välja Liiva tee (katastritunnus 43202:002:0091), Liiva tee 3a (katastritunnus 43202:002:0095) ja Liiva tee 3b (katastritunnus 43202:002:0096) katastriüksused; ‒ Lõhmuse ahtalehise kareputke püsielupaiga välispiir Liiva katastriüksusel (katastritunnus 43202:002:0090) tähistatakse piiri nurgapunkidega, mille koordinaadid on: a) x: 664963,804, y: 6 470 826,666; b) x: 664 970,401, y: 6 470 825,885; c) x: 664 970,899, y: 6 470 844,595; d) x: 664 971,814, y: 6 470 879,403; e) x: 664 924, 124, y: 6 470 875,698, ning tühistatakse kehtiv välispiir seda ala ületavas osas.
Mõista Keskkonnaministeeriumilt XXi ja YYi kasuks välja menetluskulud 30 eurot.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 11.01.2021 (HKMS § 181 lg 1). Apellatsioonkaebus peab vastama HKMS § 182 lg-s 1 sätestatud nõuetele. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).
3-20-141
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Keskkonnaministri 11.12.2019 määrusega nr 68 „Mägi-piimaputke ja ahtalehise kareputke püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri“ (edaspidi: määrus nr 68) § 1 alusel võeti kaitse alla Vabariigi Valitsuse 20.05.2004 määruse nr 195 „I ja II kaitsekategooriana kaitse alla võetavate liikide loetelu“ § 1 lg 2 p 11 ja 16 kohaselt I kaitsekategooriasse kuuluvate liikide mägi-piimputke (Peucedanum oreoselinum) ja ahtalehise kareputke (Laserpitium prutenicum) väljaspool kaitsealasid ja hoiualasid asuvad elupaigad, mida tuleb kaitsta nende liikide soodsa seisundi tagamiseks.
2.Määrusega nr 68 hõlmatud Kruusakivi püsielupaiga hulka kuuluvad ka XXi ja YYi kaasomandis olevad maaüksused Tartu maakonnas, Luunja vallas, Kabina külas, lähiaadressidega Liiva tee 1 (katastritunnus 43202:002:0092), Liiva tee 2 (katastritunnus 43202:002:0093), Liiva tee 3 (katastritunnus 43202:002:0094), Liiva tee 3a katastritunnus 43202:002:0095), Liiva tee 3b (katastritunnus 43202:002:0096), Liiva tee 4 (katastritunnus 43202:002:0097), Liiva tee 6 (katastritunnus 43202:002:0099), Liiva tee 7 (katastritunnus 43202:002:0100), Liiva tee (katastritunnus 43202:002:0091) ja Liiva (katastritunnus 43202:002:0090. Lõhmuse püsielupaiga hulka kuulub osaliselt Liiva maaüksus (katastritunnus 43202:002:0090). Nimetatud kinnistud on moodustatud Luunja Vallavolikogu 26.09.2002 otsuse nr 9-9 „Liiva ja Vanaliiva kinnistute detailplaneeringu kehtestamine“ (edaspidi: detailplaneering ) alusel.
3.XX ja YY esitasid 23.01.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palusid tühistada määruse nr 68 „Mägi-piimputke ja ahtalehise kareputke püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri“ Tartu maakonnas, Luunja vallas, Kabina külas kinnistuid aadressidega Liiva tee 1, Liiva tee 2, Liiva tee 3, Liiva tee 3a, Liiva tee 3b, Liiva tee 4, Liiva tee 5, Liiva tee 6, Liiva tee 7, Liiva tee 8, Liiva tee 10 ja Liiva tee puudutavas kaitse aluste taimede püsielupaikade Kruusakivi ja Lõhmuse piiride määramise osas.
4.Asjas toimus 25.06.2020 kohtuistung, millel kohus määras menetlusosalistele tähtaja kompromissiläbirääkimiste pidamiseks. Menetlusosalistel tuli kohut läbirääkimiste tulemustest teavitada hiljemalt 21.08.2020. Pooled saavutasid küll seisukohtades olulise lähenemise, kuid kompromissini ei jõudnud. Seda ka peale 20.10.2020 kohtunõuet, milles kohus kutsus pooli üles veelkord kompromissi sõlmimist kaaluma.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
5.Kaebajate seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised. 1) Kaebajatele kuuluvad kinnistud on moodustatud detailplaneeringu alusel, millega nähti ette 9 elamumaa kinnistu, nendele ligipääsu võimaldava 1 transpordimaa kinnistu, veevarustuse ja elektrienergiaga varustamiseks moodustatud 2 tootmismaa kinnistu ja märgpuhastusala tarbeks ette nähtud 1 üldmaa kinnistu moodustamine. Püsielupaikade kaitsekord ei arvesta detailplaneeringu kehtestamise ja kinnistute moodustamisega tekkinud faktilisi asjaolusid. Määruse nr 68 alusel moodustatav Kruusakivi püsielupaik ei võimalda kehtestatud detailplaneeringut ellu viia mitte üksnes kaitstavate püsielupaikade piiridesse jäävatel kinnistutel, vaid ka nendest välja jäävatel Liiva tee aadressidega kinnistutel, mis on haaratud samuti detailplaneeringuga. Detailplaneeringuga on ette nähtud kõikide moodustatud elamukinnistute heitvete puhastus märgpuhastusalal, mis jääks Kabina 1 (uue nimega: Lõhmuse) püsielupaiga piiresse. Märgpuhastusala ette nägemine detailplaneeringus oli Tartumaa Keskkonnateenistuse nõue detailplaneeringu tegemise käigus, kuna amet ei pidanud võimalikuks kogumiskaevude lahendust. Ka on tootmismaa sihtotstarbega kinnistule 43202:002:0096 puuritud kaev, mis on ette nähtud kõikide detailplaneeringuga haaratud kinnistute joogiveega varustamiseks. Transpordimaa sihtotstarbega kinnistu 4302:002:0091 on
3-20-141 ainsaks juurdepääsuks avalikult teelt püsielupaiga piiridest välja jäävatele kinnistutele, mistõttu on sobimatu transpordimaa ehk kinnistute juurdepääsutee haaramine püsielupaiga piiridesse. 2) Kaebajate õigusi kahjustatakse määral, mis ei ole õiguspärane ega eelduste kohaselt ka heastatav. Detailplaneeringu elluviimise piiramine, veel enam, praktiline keelustamine, võrdub majanduslikus mõttes sundvõõrandamisega, mis tuleb kompenseerida ka põhiseadusest (PS) tulenevalt koheselt ja õiglase tasu eest, arvestades juba tehtud kulutusi. Õiguskindluse seisukohalt ei ole kohane Tartumaa Keskkonnateenistuse kooskõlastatud, sh heaks kiidetud keskkonnamõju hinnangut sisaldava detailplaneeringu elluviimist keelata/takistada. Detailplaneeringu menetluses viidi 2002. a läbi keskkonnamõjude hinnang, mis tuvastas kaitstava taimena maaüksusel vaid siberi võhumõõga, mida ei peetud aga takistuseks detailplaneeringu kehtestamisel. Esimest korda anti maaomanikele teada võimalikust neid puudutavast taimede kasvukoha kaitse alla võtmisest 2007. a. Keskkonnaministeerium käivitas püsielupaikade moodustamise 2015. a, nähes ette, et kaitse alla tuleb võtta suurem osa kaebajatele kuuluvatest kinnistutest. Tegelik olukord on majanduslikus mõttes olnud selline, et riskid kinnistutel ehitustegevusele takistuste tekkimiseks on olnud sedavõrd olulised, et edasine arendustegevus on olnud pärsitud kõik need aastad. 3) Aastate jooksul on kaitse alla võetava maa-ala piirid muutunud. Nii aktiivselt levivate taimede niivõrd aktiivne kaitse alla võtmine on kaebajate arvates küsitava sisuga. Ka on arusaamatu, miks ei peeta võimalikuks õigusaktides ette nähtud ümberistutuste võimalust. Ka on piirkonnas mitmete kinnistute kaitse alla võtmisest loobutud, sh ka nende osas, kus on tegemist metsa või tulundusmaaga ja kus kahjud omanikele on tunduvalt väiksemad. Kaebajatega ei ole mingilgi moel püütud läbi rääkida ega tekkinud piiranguid kompenseerida. Kaitse alla mitte võetavate kinnistute osas tuleb leida lahendus, kas jätta kaitse alla võtmata tootmismaa, transpordimaa ja üldmaa sihtotstarbega kinnistud võimaldamaks kehtiva detailplaneeringu elluviimist või võttes kaitse alla ka need kinnistud, mis jäävad praegu kaitse alla võetava püsielupaiga piiridest välja, et kaebajatel oleks võimalik taotleda kompensatsiooni nendele kuuluva vara ja õiguste eest.
6.Keskkonnaministeerium leiab, et kaebus tuleb rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel. 1) Mägi-piimputk ja ahtalehine kareputk on mõlemad Vabariigi Valitsuse 20.05.2004 määruse nr 195 „I ja II kaitsekategooria kaitse alla võetavate liikide loetelu“ § 1 lg 2 alusel I kaitsekategooria taimeliigid. Lähtuvalt looduskaitseseaduse (LKS) § 46 lg-st 1 arvatakse I kaitsekategooriasse liigid, mis on Eestis haruldased, esinevad väga piiratud alal, vähestes elupaikades, isoleeritult või väga hajusate asurkondadena. Samuti liigid, mis on hävimisohus, mille arvukus on inimtegevuse mõjul vähenenud, elupaigad ja kasvukohad rikutud kriitilise piirini ja väljasuremine Eesti looduses on ohutegurite toime jätkumisel väga tõenäoline. I kaitsekategooria liikide kaitse alla võtmise aluseks on LKS § 48 lg 1, mille kohaselt tagatakse I kaitsekategooria liikide kõikide teadaolevate elupaikade või kasvukohtade kaitse kaitsealade või hoiualade moodustamise või püsielupaikade kindlaksmääramisega. Kaitsta tuleb kõiki I kaitsekategooria liikide elupaiku ja kasvukohti. Senise praktika järgi on püsielupaigad jäetud moodustamata vaid erandjuhtudel nendes kasvukohtades, kus esinevad üksikisendid ja mis on eeldatavasti jätkusuutmatud, st liigi säilimine selles kasvukohas pole suure tõenäosusega tagatud ka kasvukoha taastamis- ja hooldamistööde järel. Keskkonnaregistris on antud kaebusega seotud katastriüksustel sihtliikide esmakanded 2010. aastast. Mõlemad liigid on registri põhjal kümnekonna aasta vältel olnud stabiilselt esindatud. Seega ei saa sealseid sihtliikide kasvukohti pidada jätkusuutmatuteks. 2) Ahtalehise kareputke ja mägipiimputke kasvukohtade püsielupaigana kaitse alla võtmine kõigis jätkusuutlikes kasvukohtades on põhjendatud ja kooskõlas kehtiva õigusega. Püsielupaikades kehtestatud piirangud on proportsionaalsed ja vajalikud. Püsielupaiga piiritlemisel on lähtutud põhimõttest, et püsielupaigad hõlmaksid tervenisti jätkusuutlikud ja
3-20-141 esinduslikud mägi-piimputke ning ahtalehise kareputke keskkonnaregistrisse kantud kasvukohad koos neile soodsa seisundi säilimiseks vajaliku puhvriga. Võimaluse korral on puhvri laiuseks ümber nimetatud liikide leiukoha arvatud sellele liigile potentsiaalselt sobiliku biotoobi ulatus. Kasvukohtade vahetus läheduses asuvate võimalike kasvukohtade püsielupaika arvamine on eriti oluline just kaheaastase elutsükliga ahtalehise kareputke puhul, kuna lühike eluiga tähendab, et taimede asukohad populatsiooni sees muutuvad kiiresti. Peale selle kasvavad mõlemad taimeliigid tihti üleminekulistes, muutuvate keskkonnatingimustega kohtades, nagu söödid, võsastuvad niidud ning tee- ja metsaservad. Sellistes tingimustes võivad taimed kiiresti nende praegustest leiukohtadest kaduda ja ilmuda uuesti välja läheduses olevates sobivates kasvukohtades. Püsielupaikade kaitsekorra väljatöötamisel on lähtutud sellest, et mägi piimputke ja ahtalehise kareputke soodsa seisundi säilitamiseks oleks tagatud liikidele sobivate kasvukohtade säilimine ning välistatud peamised ohutegurid (ehitus, liivakarjääride rajamine, kaevetööd, teede õgvendamine, uute teede rajamine ja kasvukohtade võsastumine) liikide kasvukohtades. Püsielupaik on tervikuna arvatud sihtkaitsevööndisse, mis tagab kasvukohtade ja nende kvaliteedi säilimise. Leebem kaitserežiim ei ole piisav. Tuleb tähele panna, et püsielupaika jäävatel kaebusega hõlmatud katastriüksused on valdavas ulatuses kaitsealuste taimeliikide kasvukohtadega kaetud, mistõttu on neil aladel majandustegevus nii või teisiti takistatud tulenevalt LKS isendikaitse regulatsioonist § 55 lg 7, mis sätestab, et I ja II kaitsekategooria taimede ja seente kahjustamine, sealhulgas korjamine ja hävitamine, on keelatud. Seega ei tulene kaitse-eeskirja kehtestamisest olulisi uusi piiranguid, vaid täpsustuvad tegelikult juba rakendatud kaitsealuste liikide säilitamise tegutsemisjuhised ja maaomanikule rakendub kooskõlas maamaksuseaduse § 4 lõikega 1 maamaksuvabastus ning võimalus kooskõlas LKS § 20 sätestatuga omandada sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piirava kaitsekorraga ala riigi poolt kokkuleppel kinnisasja omanikuga. 3) Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 15.07.2004 määruse nr 248 „Kaitsealuse liigi isendi ümberasustamise kord“ (edaspidi määrus nr 248 ) § 5 lg-st 2 koostoimes LKS § 4 lg 5 p-ga 2 on mägi piimputke ja ahtalehise kareputke ümberasustamine keelatud. Arvestades liikide väga kitsast levikut, mis on aastakümnetega oluliselt kahanenud, samuti uute potentsiaalselt kasvukohaks sobilike alade nappust, on oluline kaitsta sihtliikide säilinud jätkusuutlikke kasvukohti ja moodustada nende kaitseks püsielupaigad võimalusel koos leviku puhvertsooniga teadaolevate kasvukohtade ümbruses. Ahtalehine kareputk on kaheaastane taimeliik, st taim elab üldjuhul üle vaid ühe talve, õitsemine ja viljumine toimub teisel aastal, mille järgselt taim kuivab ja sureb. Seetõttu ei ole iga üksiktaime asukoht püsiv ja väga oluline on säilitada ka naabruses olevad sobivad potentsiaalsed kasvukohad, et oleks tingimused seemnete idanemiseks ja populatsiooni säilimiseks.
KOHTU PÕHJENDUSED
7.Haldusasja juurde tuleb võtta Luunja Vallavolikogu 26.09.2002 otsus nr 9-9, millega kehtestati Liiva ja Vanaliiva kinnistute detailplaneering Kabina külas.
8.Püsielupaikade kaitse alla võtmise määrus on sisulistelt tunnustelt üldkorraldus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 2 tähenduses ning tühistamisnõudega halduskohtus vaidlustatav.
9.Esmalt hindab kohus seda, kuivõrd intensiivselt riivab määrus nr 68 kaebajate õigusi. Määruse nr 68 lisaks oleva aluskaardi „Lõhmuse ahtalehise kareputke ning Kruusakivi mägipiimputke ja ahtalehise kareputke püsielupaik“ (kaebuse lisa 1, tl 6) kohaselt jäävad Kruusakivi mägi-piimaputke ja ahtalehise kareputke püsielupaiga sihtkaitsevööndisse täielikult maaüksused: 1) Liiva tee 1 (katastritunnus 43202:002:0092, elamumaa 100%), 2) Liiva tee 2 (katastritunnus 43202:002:0093, elamumaa 100%), 3) Liiva tee 3 (katastritunnus 43202:002:0094, elamumaa 100%), 4) Liiva tee 3a (katastritunnus 43202:002:0095,
3-20-141 tootmismaa 100%), 5) Liiva tee 3 b (katastritunnus 43202:002:0096, tootmismaa 100%), 6) Liiva tee 4 (katastritunnus 43202:002:0097, elamumaa 100%), 7) Liiva tee 6 (katastritunnus 43202:002:0099, elamumaa 100%), 8) Liiva tee 7 (katastritunnus 43202:002:0101, elamumaa 100%). Osaliselt kuulub nimetatud püsielupaiga sihtkaitsevööndisse ka Liiva tee (katastritunnus 43202:002:0091, transpordimaa 100%) maaüksus. Lõhmuse ahtalehise kareputke püsielupaiga sihtkaitsevööndisse kuulub osaliselt Liiva maaüksus (katastritunnus 43202:002:0090, üldkasutatav maa 100%).
10.Detailplaneeringu põhijoonise (tl 47) kohaselt kuuluvad püsielupaikade koosseisu hõlmatud elamumaa sihtotstarbega 6 katastriükst hoonestamisele. Sellise tegevuse aga püsielupaiga kaitsekord välistab (määruse nr 68 § 5 lg 5 p 3). Kohus peab põhjendatuks kaebajate väiteid ka selle kohta, et rakenduv kaitsekord piirab lisaks ka nende maaüksuste kasutamist, mis kuuluvaid osaliselt või üldsegi mitte püsielupaikade koosseisu (püsielupaikade koosseisu ei kuulu Liiva tee 5 (katastritunnus 43202:002:0098), Liiva tee 8 (katastritunnus 43202:002:0100) ja Liiva tee 10 (katastritunnus 43202:002:0102). Nii on küsitav detailplaneeringu kohase juurdepääsutee rajamine Liiva tee maaüksusele, kuna nimetatud maaüksusest suur osa jääb püsielupaiga koosseisu ning kasvukohtade plaanilt (tl 91) nähtuvalt kasvavad kaitsealused liigid ka olemasoleval pinnaseteel. Kaitsekorrast tulenevalt ei ole küll iseenesest välistatud olemasoleva pinnasetee kasutamine, kuid tagasipöördega juurdepääsuteed, nagu näeb ette detailplaneeringu põhijoonis, ei saaks rajada. Kuna olemasolev tee jääb osaliselt püsielupaiga koosseisu ning kaitsealused taimed kasvavad vahetult tee ääres ja osaliselt ka tee peal, on ka olemasoleva tee kasutamine ja hooldamine seotud täiendavate piirangute ja ebamugavustega. Raskendatud saaks olema puurkaevu maaüksuse kasutamine, kuna see jääb samuti püsielupaiga koosseisu. Samuti saaks olema takistatud kogu detailplaneeringuala teeniva märgpuhastusala Liiva maaüksusele rajamine, kuna üle poole kinnistust (just planeeritava hoonestuse poolele jäävas osas) on lülitatud Lõhmuse püsielupaiga koosseisu. Kohtu hinnangul on tegemist kaebajate omandiõiguse intensiivse riivega. Detailplaneeringu elluviimine on looduskaitseliste piirangute tõttu oluliselt pärsitud. Olemasolevate piirangute kontekstis on küsitav detailplaneeringu realiseerimise võimalus ja mõttekus üleüldse. Sealjuures võib piirangute tegelik ulatus selguda alles arendustegevuse käigus (nt juurdepääsutee või märgala rajamise võimalikkus), mis toob detailplaneeringu elluviimisel kaasa täiendavaid riske. On usutav, et olemasolevad piirangud mõjutavad olulisel määral kinnistute turuväärtust, kui kaebajatel oleks soov need võõrandada.
11.Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas piirangu kehtestamiseks on õiguslik alus. Vastustaja on välja toonud, et mägi-piimputk ja ahtalehine kareputk on mõlemad määruse nr 195 kohaselt I kaitsekategooria taimeliigid. I kaitsekategooria liikide kaitse alla võtmise aluseks on LKS § 48 lg 1, mille kohaselt tagatakse I kaitsekategooria liikide kõikide teadaolevate elupaikade või kasvukohtade kaitse kaitsealade või hoiualade moodustamise või püsielupaikade kindlaksmääramisega. Kaitsta tuleb kõiki I kaitsekategooria liikide elupaiku ja kasvukohti. Vastustaja on selgitanud, et senise praktika järgi on püsielupaigad jäetud moodustamata vaid erandjuhtudel nendes kasvukohtades, kus esinevad üksikisendid ning mis on eeldatavasti jätkusuutmatud, st liigi säilimine selles kasvukohas pole suure tõenäosusega tagatud ka kasvukoha taastamis- ja hooldamistööde järgselt. Kruusakivi ja Lõhmuse püsielupaigad on kaitsealuste liikide kasvukohtadena aga jätkusuutlikud. Kaebajad ei ole vaidlustanud vastustaja tegevust selles osas, justkui et viimane oleks valesti välja selgitanud loodusobjekti kaitse alla võtmise eeldused (LKS § 7) või otstarbekuse. Kohtule nähtuvalt on vastustaja õigusaktides toodud nõudeid järginud. Kaitse alla võtmisele eelnes LKS § 8 lg 3 kohane loodusobjektide kaitse alla võtmise põhjendatuse ja kavandatud piirangute otstarbekuse ekspertiis, mille teostas Ülle Kukk 2013. aastal (tl 123‒131). Kaebajate kinnistutel on korduvalt läbi viidud välitöid ja hindamisi. Mägi-piimputke ja ahtalehise kareputke kaitse tegevuskava (haldusasja toimikus sisaldub eelnõu, tl 92‒122), mis kinnitati Keskkonnaameti peadirektori 13.10.2020 käskkirjaga nr 1-1/20/183 (vt, https://www.envir.ee/sites/default/files/lkt_putked_2020-2024.pdf), kohaselt
3-20-141 tuleb loobuda püsielupaikade moodustamisest üksnes nende elupaikade puhul, kus on leitud üksnes mõned üksikud isendid (p 4.3). Mägi-piimputke arvukus Kruusakivi püsielupaiga alal on nimetatud tegevuskava kohaselt viimase vaatluse (2019) põhjal kokku 385 isendit ja ahtalehise kareputke arvukus 898 isendit (p 2.2.2). Lõhmuse püsielupaigas on 2018. aastal pistelise loenduse käigus kirja pandud ligikaudu 100 puhmikut. 2019. aasta oktoobris tehti alal samuti pistelist kontrolli ja leiti, et niidetud rohusel teel kasvab palju sihtliigi vegetatiivseid isendeid, samuti ädalas õitsevaid. Ka mujal niidul oli nii generatiivseid kui vegetatiivseid isendeid ohtrasti. Püsielupaikade kaebajate kinnistutele jääval osal on kaitstavaid taimi tõenäoliselt paarisaja ringis (kasvukohtade andmed, vt tl 89). Seega on esitatud tõenditest nähtuvalt tegemist jätkusuutlike kasvukohtadega ning püsielupaikade moodustamine kaebajate kinnistutel oli õigusaktidest tulenevalt vajalik ja põhjendatud. Vastustaja otsuse õiguspärasust ei mõjuta asjaolu, kuidas on olukord kaitstavate taimedega piirkonna teistel kinnistutel ning kas ka seal oleks tulnud püsielupaigad moodustada.
12.PS §-dest 5, 32 ja 53, keskkonnaseadustiku üldosa seadusest ja LKS-st tulenevalt võib omandiõigust piirata. Omandiõiguse põhiolemuse säilimiseks peavad seadusest tulenevad piirangud olema proportsionaalsed ehk piirangu eesmärgi saavutamiseks sobivad, vajalikud ja mõõdukad. Järgnevalt tuleb hinnata, kas kaebajate õiguste piiramine on olnud proportsionaalne.
13.Kohtu arvates ei ole kaebajate õiguste piiramine olnud püsielupaikade moodustamise näol proportsionaalne. Kohtu arvates on seatud piirangud ülemäärased. Kohus nõustub vastustajaga, et kaitsealuste taimede ümberistutamine on õigusaktidest tulenevalt keelatud ja asurkonna suurust arvestades oleks see praktikas kaebajate kinnistutel ka raskesti teostatav. Riik on välja töötanud kompensatsioonimehhanismi nende maaüksuste jaoks, mille sihtotstarbelist kasutamist kaitsekord oluliselt piirab (LKS § 20). Riik omandab sellise kinnisasja kokkuleppel kinnisasja omanikuga kinnisasja väärtusele vastava tasu eest. Praktikas omandab riik siiski üksnes piirangutega maaüksuseid. Kaebajad viitasid kohtuistungil, et nende motivatsiooni asuda riigiga läbirääkimistesse pärsib asjaolu, et võimalik ei ole võõrandada kogu detailplaneeringuga hõlmatud ala, st kaebajate omandisse jääksid maatükid (3), millel puuduks ratsionaalne kasutusotstarve. Vastustaja esindajad tõid kohtuistungil ühe võimaliku lahendusena välja, et aastate jooksul võivad kaitsealused taimed levida ka maaüksustele, kus taimi praegu ei ole, ning riik võib püsielupaikade koosseisu hõlmata seni sealt välja jäävad maaüksused. Kohus mõistab kaebajate erinevates menetlusdokumentides väljendatud seisukohta siiski selliselt, et kaebajate arvates on probleemi lahendamine praeguseks võtnud juba liiga kaua aega ning kaebajad ei ole nõus enam täiendavalt tulevikus saabuda võivat lahendust ootama. Kohus märgib, et kaebajad kinnistute omanikena saavad ise otsustada, kuidas nad soovivad olukorda lahendada.
14.Kuna ka vastustaja esindajad möönsid piirangute osas probleemi, nähtus kohtule, et poolte vahel on võimalik leida kompromiss. Kohus määras 25.06.2020 istungil kompromissi leidmiseks tähtaja 21.08.2020. Kuna poolte seisukohad olid kohtu arvates lähedased ning kompromissi saavutamine tundus realistlik, kutsus kohus veel 20.10.2020 kohtunõudes üles pooli läbi rääkima. Kokkulepet, mis lõpetaks kohtumenetluse, siiski ei sündinud. Küll sündis läbirääkimiste tulemusel lahendus, mis kohtu hinnangul suures osas täidab kaebajate kohtusse pöördumise eesmärgi, samas tagab ka loodusväärtuste säilitamise. Vastustaja tegi kaebajatele 11.08.2020 ettepaneku (tl 163), mille kohaselt mägi-piimputke ja ahtalehise kareputke püsielupaikadest arvatakse välja Liiva tee, Liiva tee 3a ja Liiva tee 3b katastriüksused ning 1319 m2 Liiva katastriüksusest (plaan tl 164). Hilisema läbirääkimiste käigus on täpsustatud Lõhmuse püsielupaiga piire Liiva kinnistul (viimane versioon vastustaja 05.11.2020 vastuse lisas (tl 195). Kaebajate ettepaneku kohaselt peaks kaitse alla jäetava ja kaitse alt välja jäetava ala piir Liiva kinnistul jooksma Liiva tee kinnistu nurgast otse üles (vt kaebajate 14.08.2020 vastuses foto nr 3, tl 166 p). Kohtu arvates on erinevus poolte seisukohtades väike. Peamine erinevus tuleneb sellest, et vastustaja on oma ettepaneku tegemisel arvestanud kaitsealuste
3-20-141 taimede kasvukohta ümbritsevat 15 m puhverala. Kohtu arvates ei takista vastustaja poolt pakutu detailplaneeringu realiseerimist, mis on kohtule arusaadavalt kaebajate huviks. Erimeelsuse allikaks poolte vahel on eelkõige püsielupaiga piiri korrigeerimise (määruse nr 68 muutmise) tähtaeg, samuti küsimus, kes kannab kinnistute jagamisega seonduvad kulud. Viimati mainitud teema väljub käesoleva haldusasja raamest. Vastustaja on esialgset pakkumist tähtaja osas korrigeerinud ning selgitanud, et määrust nr 68 on võimalik muuta varasemalt 31.12.2021.
15.Kohtu arvates on pooled läbirääkimiste teel leidnud optimaalse tasakaalu avaliku huvi ‒ loodusväärtuste kaitse ‒ ja kaebajate erahuvi ‒ detailplaneeringu realiseerimine võimalikult suures määras ‒ vahel. Poolte läbirääkimiste käigus sündinud lahendus muudab kaebajate omandiõiguste piirangu kohtu arvates proportsionaalseks. Kuna mägi-piimputke ja ahtalehise kareputke kaitse tegevuskavas on viidatud, et Tartu ümbruse leiukohad on kõrge ehitusriskiga ja neil juhtudel tuleb lisada vähemalt 15 m puhvertsooni, et vähendada ehitustegevusega kaasnevat negatiivse servaefekti mõju (p 4.3), tuleb vastustaja puhveralaga arvestatavat ettepanekut (plaanil variant 2) pidada põhjendatuks. Eriti olukorras, kus lahendus sünnib väljaspool püsielupaiga piiride muutmise korrakohast menetlust. Kuna poolte läbirääkimiste tulemused on formuleeritud piisavalt selgelt, ei pea kohus põhjendatuks tuvastada määruse nr 68 osaline õigusvastasus ning määrata vastustajale tähtaeg uute püsielupaikade piiride määramiseks. Tegemist oleks põhjendamatu ajalise viivitusega, arvestades seni toimunud menetluste kestust ja kaebajate jätmist pikaks ajaks ebamäärasesse olukorda. Kohtul on tühistamiskaebuse raames pädevus tühistada püsielupaikade piirid osas, milles need on õigusvastased. See ei välista hilisemat määruse nr 68 muutmist vastustaja poolt peale püsielupaikade piiride uut hindamist, mis on niigi plaani võetud. Seega kohus rahuldab kaebuse selliselt, et määrusega nr 68 moodustatud: ‒ Kruusakivi mägi-piimputke ja ahtalehise kareputke püsielupaiga sihtkaitsevööndist arvatakse välja Liiva tee (katastritunnus 43202:002:0091), Liiva tee 3a (katastritunnus 43202:002:0095) ja Liiva tee 3b (katastritunnus 43202:002:0096) katastriüksused; ‒ Lõhmuse ahtalehise kareputke püsielupaiga välispiir Liiva katastriüksusel (katastritunnus 43202:002:0090) tähistatakse piiri nurgapunkidega, mille koordinaadid on: a) x: 664963,804, y: 6 470 826,666; b) x: 664 970,401, y: 6 470 825,885; c) x: 664 970,899, y: 6 470 844,595; d) x:664 971,814, y: 6 470 879,403; e) x: 664 924, 124, y: 6 470 875,698, ning tühistatakse kehtiv välispiir seda ala ületavas osas.
16.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldas kaebuse, tuleb vastustajalt kaebajate kasuks välja mõista viimaste poolt kantud kohtukulud. Kaebajad on kaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 30 eurot. Muude kulude kohta pole kaebajad andmeid esitanud. Seega tuleb vastustajalt kaebajate kasuks välja mõista 30 eurot.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.