A, B ja C kaebus Lääne-Harju vallavolikogu 25.09.2018 otsuse nr 121 "Kohalike teede nimekirja kinnitamine endise Padise valla haldusterritooriumi osas" tühistamiseks osas, milles see puudutab Kolviku teed (tee nr 5620002)
Menetlusosalised
Kaebajad – A (isikukood xxxxxxxxxxx), B ja C (isikukood xxxxxxxxxxx), volitatud esindaja vandeadvokaat Kaarel Berg Vastustaja – Lääne-Harju Vallavalitsus, volitatud esindaja Eha Kõiv
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus osaliselt.
2.Tühistada Lääne-Harju Vallavolikogu 25.09.2018 otsus nr 121 osas, milles sellega kinnitatud kohalike teede nimekiri hõlmab ka Kolviku teed (nr 5620002) kaebajate kinnistuid (registriosad nr xxxxxxx ja xxxxxxx) läbivas osas.
3.Mõista vastustajalt A kasuks välja menetluskulud 569,39 eurot ja C kasuks välja 542,39 eurot. Jätta poolte muud menetluskulud nende endi kanda.
4.Lahendi avaldamisel asendada kaebajate nimed ja isikukoodid tähemärkidega.
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 06.01.2021. a.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Lääne-Harju vallavolikogu 25.09.2018 otsusega nr 1211 „Kohalike teede nimekirja kinnitamine endise Padise valla haldusterritooriumi osas“ kinnitati kohalike teede nimekiri (lisa 1), kuhu kuulub ka Kolviku tee numbriga 5620002.
2.A, B ja C esitasid 10.07.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse otsuse nr 121 tühistamiseks Kolviku tee osas. Kaebuse põhjendused:
1.Kolviku tee läbib kaebajatele kuuluvaid xxxxxxxxx ja xxxxxxxx kinnistuid. Valla menetluses on Perbi-Nurme ja Perbi-Heinamaa detailplaneering, kus on juurdepääsu alternatiivina toodud muu hulgas Kolviku tee. Selle planeeringu menetlemisel said kaebajad otsusest nr 121 teada.
2.Otsuse põhjendustest ei nähtu, kas tegemist on avalikuks kasutamiseks määratud eratee, kohaliku omavalitsuse üksusele kuuluva tee või muu teega. Ilmselgelt on tegemist erateega. Järeldada võib ka, et otsuse eesmärgiks on määratleda, et Kolviku tee oleks erateena avalikult kasutatav.
3.Eratee avaliku teena kasutamiseks määramine ei ole lubatav. Vastustaja ei ole kaebajatega sõlminud kokkulepet teealuse maa kasutamiseks, samuti puudub muu õigus maa kasutamiseks. Kuni tee on kohalike teede nimekirjas, peavad kaebajad lubama avalikku liiklemist.
4.Otsus nr 121 on juba osaliselt tühistatud teise tee osas haldusasjas nr 3-18-2426, kuna tee osas ei järgitud EhS §-s 94 sätestatud korda.
5.Kaebajad soovivad haldusakti kehtetuks tunnistamist kogu Kolviku tee osas, kuna muidu muutub tee õiguspärane kasutamine sisuliselt võimatuks ja isikud võivad sattuda ka kaebajatele kuuluvatele teeosadele.
3.Vastustaja ei vaielnud 18.08.2020 seisukohas kaebusele vastu, kuid märkis, et tal on kohustus järgida kehtestatud planeeringut ja seega on vajadus tulevikus määrata Kolviku tee avalikku kasutusse seaduses sätestatud korras. Vastustaja on proovinud esitada kehtetuks tunnistamise eelnõu volikogule, kuid otsus on jäänud erinevatel põhjustel vastu võtmata. Kaebajad on ka avaldanud, et ei nõustu Kolviku tee väljaarvamisega üksnes kaebajaid puudutavas osas. Kuna kaebajad ei ole nõustunud kasutuskokkuleppe sõlmimisega, on vastustaja algatanud sundvalduse seadmise menetluse.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Tallinna Ringkonnakohus kontrollis 06.02.2020 otsusega nr 3-18-2426 (jõustunud) vaidlusaluse otsuse nr 121 õiguspärasust Piunse tee osas, jõudes järgmiste järeldusteni: - Tuginedes Riigikohtu 14.07.2017 otsuse nr 3-3-1-6-17 punktidele 15-17 ei anta vaidlustatud otsusega üksnes teele nimi ja number, vaid kehtiva EhS § 92 lg 5 alusel kinnitatud kohalike teede nimekirja kantud teed (sh erateed) on avalikult kasutatavad ning ka teealuse maa omanik peab järgima avalikult kasutatava tee puhul seadusest tulenevaid kitsendusi), sõltumata sellest, kas eratee kohalike teede nimekirja kandmise eeldused olid täidetud või mitte (st isegi juhul, kui puudub eratee kasutamist võimaldav piiratud asjaõigus). - Kuna asjas puudus vaidlus, et vähemalt kaebajate kinnistuid läbivates lõikudes ei ole Piunse teed seaduses ettenähtud korras (EhS § 94) määratud avalikuks kasutamiseks ning seetõttu ei saa nimetatud osas olla tegemist avalikult kasutatava teega EhS § 92 lg 5 tähenduses ega ka kohaliku teega EhS § 92 lg 7 tähenduses, siis on Piunse tee tervikteena kohalike teede nimekirja kandmine õigusvastane. Kuna kohalike teede nimekirja kandmisest tulenevalt tekivad tagajärjed (sh igaüheõigus ja teeomaniku õiguste, kohustuste ja vastutuse üleminek vallale), rikub otsus nr 121 kaebajate õiguseid. - Kaebuse rahuldamata jätmiseks ega otsusele seaduses sätestatust erineva tähenduse omistamiseks ei anna alust ka see, et vald ei soovinud tegelikult määrata teed avalikult kasutatavaks, vaid mõistis kohalike teede nimekirja kinnitamise õiguslikke tagajärgi ekslikult. - EhS §-st 103 ega teeregistri põhimäärusest (§ 12 lg 2, § 13 lg 3) ei tulene, et tee saab olla EhS § 92 lg-te 5 ja 7 tähenduses kohalik tee üksnes tervikuna. Vastustaja ei saanud isegi teeregistrile esmaste andmete esitamise eesmärgil vastu võetud õigusaktis kajastada Piunse teed kui tervikuna kohalikku teed, vaid pidanuks eristama selle lõike vastavalt nende õiguslikule staatusele.
5.Ka käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebajatele kuuluvate teelõikude osas ei ole vallaga sõlmitud kasutuskokkuleppeid ega seatud valla kasuks mingeid piiratud asjaõigusi. Viimati märgitud asjaolu kinnitavad ka kinnistusraamatu andmed. 2(4)
Riigikohus on ka eelnevalt viidatud lahendis ka selgitanud, et eratee avalikuks kasutamiseks määramine toimub sundvalduse alusel, mitte vastupidi (EhS § 94 lg 2). Ehk eelnevalt tuleb lahendada tee kasutusõiguse küsimus kokkuleppel, sundvaldusega või muul viisil ning alles seejärel võib otsustada selle avalikuks kasutamiseks määramise. Käesolevas asjas on samuti selle põhimõtte vastu eksitud, mistõttu puudub kaebajate suhtes Kolviku tee avalikuks kasutamiseks määramisel õiguslik alus (sundvaldus, kokkulepe vms) ja Kolviku tee kaebajate kinnistutel asuvas osas kohalike teede nimekirja kandmine on õigusvastane. Vastustaja ei ole otsuse õigusvastasusele kaebajaid puudutavas osas ka vastu vaielnud.
6.Kuigi muud asjaolud ei erine ringkonnakohtu lahendis toodust ja otsus nr 121 on Kolviku tee kaebajaid puudutavas osas samadel põhjustel õigusvastane, ei pea kohus võimalikuks ringkonnakohtuga sarnaselt tühistada otsust nr 121 Kolviku tee osas tervikuna. Nii PS § 15 lg 1 kui ka HKMS § 44 lg 1 kohaselt saab isik pöörduda kohtusse vaid oma õiguste kaitseks. Kohus on ka 01.09.2020 kirjas selgitanud, et kohtu hinnangul ei ole kaebajatel kaebeõigust otsuse vaidlustamiseks osas, milles Kolviku tee jääb väljapoole kaebajate kinnisasjade piire, sh sellega on tee hooldamise kohustus läinud kolmandatelt isikutelt üle vallale. Kohtule ei nähtu, kuidas rikub asjaolu, et vastustaja või kolmandad isikud lubavad oma kinnisasjadel asuvat Kolviku teed avalikult kasutada, kaebajate õigusi. Soovi korral oli kaebajatel võimalik oma seisukohti täiendavalt põhjendada. Tee kogupikkus on teeregistri andmetel 2,7 kilomeetrit. Maakatastri kaardi kohaselt läbib tee kaebajate kinnistuid üksnes ca 351 meetri ulatuses (vt vastustaja 18.08.2020 vastuse lisa 1) ning teealuse maa teisi omanikke on veel vähemalt seitse. Vastustaja vastuse kohaselt läbib tee veel 14 katastriüksust. Kaebajatele kuulub järjestikune teede osa Kolviku tee edelapoolsest otsast. Kohtule ei nähtu mistahes kaebajate õiguseid, mida rikuks ülejäänud Kolviku tee ca 2,4 kilomeetri ulatuses avalik kasutamine. Kolviku tee ülejäänud osas igaüheõiguse alusel liiklemine ei saa rikkuda kaebajate õiguseid. Kohus möönab, et inimesed võivad Kolviku tee avalikku osa kasutades eksida ka kaebajate kinnistutele, kuid kaebajad ei ole ka seni väitnud, et neil oleks reaalselt alates Kolviku tee nimekirja kandmisest tekkinud igaühe kasutusõigusest tulenevaid riiveid, mistõttu otsuse toime avaldus neile alles 2020. aasta suvel detailplaneeringu kohta teavituse saamisel. Kaebajatel on võimalik oma maatükil liiklemist vältida asjakohaste teavitustega, lähtudes seaduses sätestatud korrast (KeÜS §-d 32 ja 33). Kohtul puuduvad ka andmed, kas ülejäänud omanike osas on sõlmitud kasutuskokkuleppeid või seatud muid piiratud asjaõiguseid valla kasuks. Vastustaja on ka selgitanud, et üks teelõik Kolviku teel kuulub vastustajale, mille avalik kasutus tuleneb otse seadusest (EhS § 92 lg-d 5 ja 7). Kuna selles osas ei riiva Kolviku tee kasutamine ka kaebajate õiguseid, ei pea kohus vajalikuks ka neid asjaolusid välja selgitada. Eeltoodust tulenevalt ja kuna otsust nr 121 on ka tee osas võimalik tühistada osaliselt (vt ringkonnakohtu otsuse p 14), ei ole kohus pidanud vajalikuks kaasata ka kolmandate isikutena Kolviku tee aluse maa teisi omanikke. Näitlikuna märgib kohus, et ka kohtuotsuses nr 3-18-2426 vaidlusaluse Piunse tee kohta on teeregistri rakenduses Maa-ameti geoportaalis2 tee ära märgitud kordamööda nii kohaliku kui ka erateena (vastavalt kollase ja roosa värviga). EhS § 94 lg 3 sätestab, et eratee avalikuks kasutamiseks määramisega lähevad riigile või kohalikule omavalitsusele üle kõik teeomaniku kohustused, õigused ja vastutus. Seega vabaneb teealuse maa omanik tee kohalike teede nimekirja kandmisega ka tee hooldamise, korrashoiu, puhastamise, lumeja jäitetõrje kohustustest ning ka võimalikust vastutusest, mis tuleneb nende kohustuste täitmata jätmisest näiteks liiklusõnnetuse korral. Seega tuleb pidada oluliseks teiste maaomanike õiguseid, kes on sellega vabanenud tee hooldamise kohustusest ja vastutusest ja kes võivad pidada oluliseks, et
ilma iga naabriga juurdepääsuvaidlusi pidamata on avaliku võimu otsuse alusel võimalik teel liigelda. Juhul, kui ka teised Kolviku tee aluse maa omanikud leiavad, et sama otsus rikub nende õiguseid, on neil õigus esitada kaebus halduskohtule. Kaebajad ei saa kaitsta oma kaebusega ka teiste isikute või avalikkuse huve, sh ka otsuse võimaliku õigusvastasuse korral, kuna seadus kaebajatele sellist õigust ei anna (HKMS § 44 lg 2).
7.Kokkuvõttes rahuldab kohus kaebuse osaliselt ja tühistab vaidlustatud otsuse nr 121 Kolviku tee suhtes osas, millel tee asub kaebajate kinnistutel. Kaebajate hilisematest seisukohtadest tuleneb, et nad ei olegi soovinud üksnes kaebuse rahuldamist nende kinnistuid puudutavas osas, vaid Kolviku tee osas tervikuna. Seega ei ole võimalik kaebust tõlgendada nii, et kaebajad on oma eesmärgi tervikuna saavutanud, vaid kohus on kaebuse rahuldanud üksnes osaliselt. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kohus ei pea õigeks osalise rahuldamise osakaalu hindamisel lähtuda teeosade pikkustest, kuna teistest teeosade nimekirjas olekust tulenev riive on olematu ning samas tuleb möönda kaebajate kinnistutel asuva avalikult kasutatava teega kaasneva riive olulisust. Kohus peab küll ühelt poolt arvestama sellega, et vastustaja on pakkunud kompromissi samas ulatuses (vt vastustaja 18.08.2020 vastuse lisa 1 – eelnõu), milles kohus on kaebuse rahuldanud; kuid samas peab kohus ka oluliseks seda, et vaatamata sellele, et vastustaja ise möönab otsuse õigusvastasust, ei ole vastustajal õnnestunud haldusmenetluse käigus isegi sellekohase soovi olemasolul otsust vaidlusaluses osas ise kehtetuks tunnistada. Samas tuleb tunnustada vastustaja tahet lahendada ära sama küsimus kõigi otsuses nr 121 toodud teede osas, et tulevikus analoogseid vaidluseid vältida. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebajate menetluskulud tuleb vastustajalt välja mõista 60% ulatuses järgmiselt: - Kaebajate eest on riigilõivu 45 eurot tasunud A. Seega tuleb talle välja mõista riigilõivust 27 eurot (45x0,6). - Kaebajate õigusabikulud on kokku 1807,98 eurot, mis on tasunud võrdselt pooleks A ja C. Arvestades kaebuse rahuldamise osakaalu 60%, tuleb mõlema kasuks välja mõista 542,39 eurot (1807,98 x 0,6 / 2). - A kasuks tuleb kokku välja mõista 569,39 eurot (542,39+27) Poolte muud menetluskulud jäävad nende endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.