Planeerimine ja ehitus › Muu planeerimine ja ehitus

väljamõistmise

taotlus rahuldamata

ning

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 24.03.2022 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(34)

sundvalduste seadmistega vastavalt perspektiivsete avalike teede nimekirjale (lisa 2), punktiga 3 kustutati teeregistrist kasutusest väljas olevad teed vastavalt nimekirjale (lisa 3) ning punktiga 4 tunnistati kehtetuks mh Lääne-Harju Vallavolikogu 25.09.2018 otsus nr 121.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

I Otsused nr 7 ja 32

4(34)

kasutatavaks. Sellega on vastustaja määranud Kolviku tee avalikuks kasutamiseks. Otsuse nr 121 sellist õiguslikku tähendust kinnitab ka Tallinna Ringkonnakohus 06.02.2020 otsuses nr 318-2425. Järelikult oli otsusega nr 121 määratud ka Kolviku tee avalikuks kasutamiseks. Vaidlustatud otsuse tegemise aja seisuga ning kaebuse esitamise hetkel oli otsus nr 121 kehtiv ja täitmiseks kohustuslik haldusakt. KAHOS § 4 lg-st 2 tulenevalt ei ole sundvalduse seadmine lubatud, kui selle seadmise eesmärk on saavutatav sundvaldust seadmata. Kolviku tee oli juba niigi määratud avalikuks kasutamiseks. See välistab vajaduse, et otsuse nr 121 kehtivuse ajal tuleks seada ka sundvaldus. 3) Avalik huvi peab olema ülekaalus võrreldes kaebajate omandiõiguse riivega. Vaidlustatud otsuse põhjendustes on välja toodud loetelu, mida vastustaja olevat koosolekul selgitanud ja mis sisaldab üldsõnalisi väiteid selle kohta, milles avalik huvi seisneb. Need põhjendused on alusetud ja valdavalt asjakohatud. ÜP elluviimise vajadus ja detailplaneeringute (DP) vastavus ei ole käsitletav avaliku huvina. Igameheõigus ja ajalooline teekasutus ei ole käsitletavad avaliku huvina. Arusaamatuks jääb ka väide kallasrajale pääsemise kohta, kuna Kolviku tee ei vii mere äärde. Mere äärde pääseb Kibru tee kaudu. Juurdepääsu vajadus Euroopa pikamaarajale on asjakohatu; puuduvad selgitused, et just Kolviku tee kaudu sinna pääseks. Jalgsi või jalgrattaga liikumiseks saab erateid kasutada keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 33 lg-te 2 ja 3 järgi. Puudub avalikust huvist tulenev vajadus Kolviku tee kasutamiseks paljudele kinnisasjadele. Kolviku tee tegelik igapäevane kasutussagedus on valdava osa ajast mõni sõiduk päevas. Sedavõrd madala kasutussageduse puhul ei saa esineda avalikust huvist tulenevat kasutusvajadust. Kolviku tee igapäevased ja tegelikud kasutajad, kelle hoonestatud kinnisasjadele selle tee kaudu on võimalik juurde pääseda, kasutavad Kolviku teed vastastikuste kokkulepete alusel, mille kohta ei ole tekkinud neil vajadust servituute seada. Samas, kuna loetletud kinnisasjade arv ei ole suur, ei ole teekasutust vajavate isiku hulk selline, et tegemist oleks avaliku huvi esinemisena. Vastustaja nägemuses seisneb avalik huvi vajaduses tagada juurdepääs vastustaja menetluses oleva Pebri-Nurme ja Pebri-Heinamaa kinnistute ja selle lähiala DP alale. Ka selline käsitlus on ebaõige. Antud DP alale on otstarbekam ja sobivam kavandada juurdepääs Kibru tee kaudu, mis on avalikuks kasutamiseks määratud tee. Kuna see kulgeb mereranna lähistel, jääb tee ühtlasi ranna ehituskeeluvööndisse, mis välistab võimaluse, et lähedale rajatakse täiendavalt ehitisi. Järelikult välistab see ka võimaluse, et seal teel liiklemine häirib kellegi kodurahu (erinevalt Kolviku teel liiklemisest). Nagu ka antud DP vastuvõtmise otsusest nähtub, moodustab see ühtse terviku juba varasemalt kehtestatud Päärbi ja Pertanina kinnistute DP-ga. Järelikult on sobilik määrata juurdepääs samal viisil nagu Päärbi ja Pertanina kinnistute DP alale. Olukorras, kus planeeringualale on niigi tagatud juurdepääs avalikuks kasutamiseks määratud Kibru tee kaudu, on põhjendamatu hakata sundvaldusega koormama kaebajate kinnisasju, et tagada täiendav juurdepääs planeeringualale. Tegemist ei ole avaliku huvi seisukohalt legitiimse eesmärgiga. Kuna planeerimisalale on niigi juurdepääs olemas Kibru tee kaudu, ei saa esineda põhjendatud vajadust saada juurdepääs täiendavalt ka Kolviku tee kaudu. Kui arendajal on soov täiendav juurdepääs saada, siis saab ta selles teeomanikega eraldi kokku leppida, kuid see ei tähenda avaliku huvi esinemist sundvalduse seadmiseks. Ühtlasi on kaebajatel tekkinud õiguspärane ootus, et nende elukeskkond säilib sellisena, nagu see on praegusel kujul. See tähendab õigust eeldada ja nõuda, et Kolviku teed kui erateed ei hakka kasutama suur hulk teekasutajad juurdepääsuna Pebri-Nurme ja Pebri-Heinamaa kinnistute ja selle lähiala DP alale.

5(34)

Asjakohatud on avaliku huvina loetletud alarmsõidukite ligipääsuvajadus ja juurdepääs veevõtukohale. Liiklusseaduse (LS) § 72 lg 5 järgi on eratee omanik niikuinii kohustatud lubama alarmsõidukil eratee kasutamist. Otsusest jääb küll ebaselgeks, millist veevõtukohta silmas peetakse, aga tuletõrjeautol see eelnevalt viidatud alusel igal juhul tagatud. Jäätmeveoauto juurdepääsu tagamine on iga kinnisasja omaniku ja jäätmehooldust osutava ettevõtja vaheline küsimus, mitte avaliku huvi küsimus. Vastustaja huvi hooldada temale kuuluvat teelõiku ei ole avalik huvi. Kolviku teest kuulub vastustajale katastritunnusel 56201:001:1002 asuv teelõik, mille pikkus on vaid ca 190 meetrit. Seega on tegemist lühikese lõiguga, millel puudub eraldiseisev ja sihipärane kasutusotstarve avalikult kasutatava teena. Isegi kui nõustuda, et vastustajal on kohustus antud teelõiku hooldada, ei ole tegemist tõsiseltvõetava põhjendusega avaliku huvi esinemise kohta. Sisuliselt on tegemist olukorraga, kus kohaliku omavalitsuse (KOV) üksus vajab juurdepääsu temale kuuluvale kinnisasjale avalikult kasutatavalt teelt. See ei erine tavapärasest omaniku õigusest juurdepääsu saamiseks enda kinnisasjalt avalikult kasutatavale teele. Sellise õiguse maksmapanekuks on juurdepääsu soovival kinnisasja omanikul võimalus nõuda servituudi seadmist asjaõigusseaduse (AÕS) § 156 lg 1 alusel. Ühtlasi ei ole tegelikkuses vald Kolviku teed hooldanud, mida kinnitab tee puudulik seisukord. Tegemist on pinnasteega, mis ei vasta teeseisundi nõuetele. Kui teel suurendada liikluskoormust, muutub see peagi läbimatuks. Põhjendamatu on, et juurdepääs Alliklepa sadamale võimaldab paremaid transpordiliike ning avalikud teed suurendavad üldist majanduskasvu. Juurdepääs sadamale on niigi tagatud Kibru tee kaudu. Muud üldise sõnastusega põhjendused on ebamäärased ja asjakohatud ega ole käsitletavad avaliku huvina. Pigem nähtub neist, et vastustaja eesmärk on hakata korraldama läbi kaebajate kinnisasjade ringliiklust, mis häirib põhjendamatult kaebajate kodurahu. 4) Tee avalikuks kasutamiseks määramise eeldus ei ole täidetud. Otsuste p-ga 4 on määratud kaebajate kinnisasjadele jäävas osas Kolviku tee ka avalikku kasutusse ning on otsustatud kanda vastavad teelõigud teeregistrisse. Sellest järeldub, et vastustaja on soovinud teha korraga kaks otsust – seada kaebajate kinnisasjadele Kolviku tee osas sundvaldus ja määrata Kolviku tee selles osas avalikuks kasutamiseks. KAHOS § 2 lg 2 järgi sundvalduse seadmine seisneb kinnisasja koormamises sellise kinnisomandi kitsendusega, mis oma sisult vastab isiklikule kasutusõigusele. Seega on tegemist kitsendusega, mis AÕS § 641 järgi tuleb kanda kinnistusraamatusse. Seda kinnitab ka Riigikohtu 09.11.2016 otsus nr 3-3-1-57-16 (p-d 17-19). Puudub vaidlus, et vaidlustatud otsuse tegemise ajaks ei ole kaebajate kinnisasjade suhtes kinnistusraamatusse kitsendust sisse kantud. See ainuüksi tingib otsuste õigusvastasuse. 5) KAHOS § 4 lg-st 2 ja § 10 lg-st 2 tuleneb, et sundvaldust ei ole õiguspärane seada suuremas ulatuses, kui see on vajalik sundvalduse eesmärgi saavutamiseks. Kolviku tee näol on tegemist ca 3 meetri laiuse pinnasteega, kuid sellest hoolimata on vastustaja pidanud vajalikuks seada sundvaldus 10 m laiuses, st lisaks Kolviku teele ka 3,5 laiuselt tee mõlemast servast. Võttes arvesse Kolviku tee laiust ning piiratud kasutusvajadust, ei ole sedavõrd laias ulatuses sundvalduse seadmine vajalik ega otstarbekas ning sellega kaasneb kaebajate omandiõiguse põhjendamatu riive. Seetõttu on otsuste p 1 õigusvastane ka osas, milles on ette nähtud sundvalduse seadmine 10 m laiuselt. 6) Talumistasu määr ei ole kooskõlas õigusaktidega ja otsuses ei ole määratud kahjuhüvitist. Hindamisaktidest nähtuvalt on kaebajate kinnisasjade turuhinna määramisel rakendatud võrdlusmeetodit ning võrdluseks on võetud hoonestamata maade väärtust Lääne-Harju vallas. Selle tulemusel on leitud, et kaebajate kinnisasjade ruutmeetri turuväärtused jäävad vahemikku 2,64 – 5,11 eurot. Samas, kaebajate kinnisasjade puhul on tegemist hoonestatud maaüksustega,

6(34)

v.a Kadakavälu kinnisasi. Sealjuures läbib mitme kaebaja puhul Kolviku tee tema kinnisasja vahetult hoonestusala lähedusest. Hindamisaktides välja toodud asjaolu, et sundvaldust ei määrata hoonestatud osale, ei ole asjakohane põhjendus, mille alusel lähtuda hoonestamata maa hinnast. Juhul kui kaebajad enda kinnisasju turul müüma hakkavad, hinnatakse kinnisasja tervikuna ning lähtutakse hoonestatud maa hinnast. Seetõttu tulnuks lähtuda hoonestatud maa hinnast. Samuti ei ole hindamisel arvesse võetud, et kinnisasjade koormamine sundvaldusega mõjutab kinnisasja väärtust tervikuna, mis vastustajal tuleb samuti hüvitada. Ka seetõttu on hindamisaktid ebausaldusäärsed. Otsustes määratud talumistasu on vastuolus KAHOS § 12 lgs 2 sätestatuga ja otsuste p 3 on ka eraldiseisvalt õigusvastane. 7) Otsused riivavad kaebajatele Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-st 32 tulenevat omandiõigust, kuna eratee avalikuks kasutamiseks määramine tähendab et kaebajate kinnisasju saab hakata kasutama avalikkus, s.o piiramatu hulk isikuid.

lg 1 objektina. Tee teistsugune avalikku kasutusse määramise regulatsioon puudus. Eelnimetatud korraldusega on erastamise ajal seatud kinnistule haldusaktiga kitsendus AÕS §de 140, 141 ja 155 tähenduses. Kuusiku-Sauna katastriüksusest tekkisid jagamise teel mitmed kinnistud, kaasa arvatud Kadakaoksa kinnistu ja Allikmetsa kinnistu. Enne esmakinnistamisi oli praeguste vaidlusaluste Kolviku tee kinnistute Kuusiku-Antsu ja Kadakaoksa erastamise tingimuseks Kolviku tee avaliku kasutuse tagamine. Padise Vallavalitsuse 1998. a sellekohast haldusakti ei ole vaidlustatud ega tühistatud. Esmakinnistamisel kohustati omanikku tagama kinnistut läbivate teede avalik kasutus ja seetõttu ei mõõdetud Kolviku tee alust maad välja ega jäetud riigi või KOV omandisse. Käesolev vaidlus on tekkinud üksnes põhjusel, et kinnistute uued omanikud ei soovi kinni pidada varasematest kokkulepetest ega täita võetud kohustusi. Erastamise ajal ei olnud praegune teede avalikuks kasutamiseks määramise kord välja kujunenud ja KOV-il oli võimalik teha otsuseid reguleerimata juhtudel. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg 3 nägi ette, et lisaks otsustab ja korraldab omavalitsusüksus neid kohaliku elu küsimusi, mis ei ole seadusega antud kellegi teise otsustada ja korraldada. Erastamise ajal oli vastav märkus avaliku tee talumise kohustuse kohta piisav tõendamaks, et Kolviku tee kujutab endast avalikku teed AÕS § 155 lg 1 mõttes (Kolviku tee lugemisel avalikuks teeks saab lähtuda ka nt TsÜS § 2 mõttest, milles tsiviilõiguse allikad on seadus ja tava. Tava tekib käitumisviisi pikemaajalisest rakendamisest, kui käibes osalevad isikud peavad seda õiguslikult siduvaks. Seega tava kohaselt on Kolviku tee avalik tee). Ajalooline ülevaade sundvalduse otsuses näitab tee kasutamise osas väljakujunenud tava. Erastamise mõte ja eesmärk oli kinnistu erastamine tingimusel, et Kolviku tee jääb avalikuks teeks. 5) TeeS kehtetuks muutumise tõttu 01.07.2015 tunnistas Lääne-Harju Vallavolikogu 30.04.2018 määrusega nr 10 TeeS alusel vastu võetud Padise valla kohalike teede nimekirja kehtetuks. Uus sama sisuga Padise piirkonna kohalike teede nimekiri kinnitati Lääne-Harju Vallavolikogu 25.09.2018 otsusega nr 121. Nimekirjas oli Kolviku tee kohta välja toodud vaid terviktee nimi ja number, nii nagu see oli ka TeeS alusel vastuvõetud Padise Vallavolikogu määrustes. Kolviku tee kohalike teede nimekirjas avaliku teena eksisteerimine ei saanud olla kaebajatele üllatuseks ja kaebuse esitamine oli kaebajate poolt õigusliku olukorra muutmise ärakasutamine. Kui KOV kehtestas kohaliku teede nimekirja 2004. a, siis seda ei vaidlustatud. 6) Kehtiva seaduse alusel on võimalik eratee avalikku kasutusse määrata KAHOS-le viitavas EhS § 94 lg-s 2 sätestatud korras. Ka kehtivad edasi ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse (EhSRS) § 24 kohaselt TeeS § 4 lg 3 alusel sõlmitud lepingud. Eelmine EhS § 94 lg 2 redaktsioon nägi ette notariaalse lepingu vorminõude. Kirjalikke ega notariaalseid lepinguid kaebajatega sõlmitud ei ole, selles osas puudub ka vaidlus. 7) ÜP on ühiskondlik kokkulepe, mis seab õigustatud ootuse planeeringu realiseerimiseks. Ülekaalukas avalik huvi on välja selgitatud ÜP menetluses, mida sundvalduse seadmisel uuesti ei menetleta. ÜP täitmine on ainuvõimalik KOV-i õiguspärane tegevus. Selleks et Kolviku tee ei oleks avalik, tuleks ÜP-d muuta, kuid muutmine ei ole põhjendatud piirkonna arengu tõttu. Sundvaldusele on eelnenud suur eeltöö, milleks on ÜP kehtestamine. Kui ÜP või DP näeb ette avaliku kasutusega tee, siis isik, kelle huve planeeritud tee puudutab, võib nõuda, et KOV realiseerib planeeringu ja algatab selleks sundvalduse seadmise või sundvõõrandamise menetluse. Avalikku huvi kaaluti ÜP menetluses ning ÜP kehtis mõne kaebaja puhul juba enne kinnistute omandamist. ÜP on strateegiline dokument, mis kajastab kohaliku kogukonna n-ö ühiskondlikku kokkulepet planeeringuala edasise arengu osas. Kuivõrd ligipääs paljudele kinnistutele ei ole muud teed mööda võimalik, samuti ei ole kokku lepitud teeservituutides, on tee vastu avalik huvi aktuaalne.

8(34)

8) KAHOS § 4 lg 1 p 8 näeb ette, et avalikes huvides on sundvalduse seadmine lubatav, kui see on vajalik eratee avalikku kasutusse määramiseks. Avalik huvi kujutab endast avatud ja üheselt sisustamata õigusmõistet, mille sisustamise õigus ja kohustus on vallal (õigusmõiste sisustamise diskretsiooniõigus). KOV-i poolt tehtud kaalutlusotsusesse kohus ei sekku (välja arvatud juhul, kui esineb oluline kaalutlusviga, mida antud juhul ei esine juba kas või seetõttu, et avalik huvi on kaalutud ÜP kehtestamisel). Riigikohus on asjas nr 3-3-1-57-16 (otsuse p 9) leidnud, et teatud tee osale sundvalduse seadmine oli avalikes huvides põhjendatud olukorras, kus tee oli ainus juurdepääs vähemalt kahele majapidamisele, millele ei ole alternatiivset mõistlikku juurdepääsu. Kolviku tee läbib rohkem kui 15 kinnisasja ja on minimaalselt 30 kinnisasjale ainus võimalik alternatiivne juurdepääs avalikult kasutatavale teele. Seega kohtupraktika näitab, et avalik huvi võib olla ka erahuvi, mis esineb sarnasel kujul kahel või enamal isikul. Ülekaalukas avalik huvi Kolviku tee alusele maale sundvalduse seadmiseks tuleneb elulistest asjaoludest. Kinnistuomanikud ei ole lahendanud tee kasutust eraõiguslike kokkulepetega. Tee avalik kasutus on vajalik, et kinnistu omanikud saaksid teed püsivalt kasutada. Sundvalduse menetluse käigus kinnistu omanikud kokkuleppele ei jõudnud. Kui vald ÜP-d ei täida ja Kolviku tee kinnistu alusele maale sundvaldust ei sea, tekib olukord, kus juurdepääs tuleb alternatiivselt lahendada eraldi vaidluses, mis poleks mõistlik. Sundvalduse seadmine on kooskõlas kohtupraktikas antud suunistega. Riigikohus selgitas lahendis nr 3-2-1-31-17, et olukorras, kus eraõiguslikule isikule kuulub kinnistu, mis on planeeringu ja sihtotstarbe järgi piirkonna kinnistute jaoks ainus võimalik juurdepääsutee avalikult kasutatavale teele, oleks kõigi isikute jaoks, kes planeeringu järgi peaksid kõnealust teekinnistut kasutama juurdepääsuks avalikule teele, kõige mõistlikum lahendus, kui kinnistu kui eratee määrataks avalikuks kasutamiseks kas piiratud asjaõiguse seadmise teel või sundvalduse seadmisega./.../ Kui eratee omanik ei ole nõus leppima kokku piiratud asjaõiguse seadmises, on riigil või KOV-il asjaõiguse omandamiseks õigus taotleda sundvalduse seadmist. Arvestades kinnisasjade hulka, mille juurdepääs on vaja tagada mööda Kolviku teed, on ainukene mõistlik lahendus seda kinnisasjadel asuvatele eratee lõikudele sundvaldus ja määrata tee avalikku kasutusse seaduses sätestatud korras. 9) Kaebajad on välja toonud Riigikohtu 14.06.2017 otsuse nr 3-3-1-16-17, mille p-s 16 on selgitatud, et kohalike teede nimekirja kinnitamisel muutub selles nimetatud tee avalikult kasutatavaks. Seega kaebajad leiavad, et sundvaldust seadma ei pidanud, samas vaidlustades teises haldusasjas nimekirja kandmise õiguspärasust. 10) Teede nimekiri on üldine, milles on tee nimi ja number. Iga teelõigu avalikku kasutamiseks määramist ei ole kaalutud, teed on nimekirjas tervikteena. Kehtiv seadusandlus ei maini teede nimekirja, kuid näeb ette eratee avalikuks kasutamiseks määramise EhS § 94 ja KAHOS alusel, samuti nähakse ette teede teeregistrisse kandmine. Seadus ei välista iga teelõigu eraldi avalikku kasutusse määramist. 11) Vastustaja ei nõustu kaebajatega, et Kolviku teed enam avalikuks määrata ei saa. Eratee on määratlemata õigusmõiste ja seetõttu KOV lähtus asjaolust, et kinnistu paikneb eramaal. Nagu eelnevalt mainitud, on otsus nr 121 üldsõnaline ja vaidlustatud otsused täpsustavad avaliku tee ala, mis kantakse teeregistrisse konkreetsete kinnistute teelõikude kaupa. 12) Avalik huvi on kaalutud ja selgitatud vaidlusaluses otsuses ja selle seletuskirjas. ÜP-s tee avalikuks määramine on juba iseenesest piisav põhjus tee avalikku kasutusse määramiseks. Kinnistu omanikud ei saa oma kinnistuid kasutada vastuolus ÜP ja sihtotstarbega. ÜP seab õigustatud ootuse, et KOV täidab planeeringu. Otsuse põhjenduste avaliku huvi loetelu oli välja 9(34)

toodud nii Kolviku kui Kibru tee kohta, kuna koosolekul osales ka Kibru teelõigu omanik. Kuigi praegu on Kolviku tee kraaviga takistatud, on võimalik mere suunas liikuda ja lõpuks ka kallasrajale jõuda, kallasrajal on E9 pikamaarada. Kolviku teelt peab olema paljudele kinnistutele juurdepääs, sõltumata sellest, kui tihedalt kinnistu omanikud oma kinnistuid kasutavad. Teekasutus on ajalooline ja tavaga tagatud, kuid värav välistab tee kasutamise. Loetelu oli välja toodud selgitamaks, et jätkuvalt eksisteerib avalik huvi ning see huvi suureneb. 13) Piirkonna detailplaneeringud peavad olema kooskõlas ÜP-ga ja ka juurdepääsud planeeringualadele lahendatakse vastavalt ÜP-s märgitud avalikele teedele. Detailplaneeringuid menetletakse eraldi avalikes menetlustes. Alliklepa küla areng on kooskõlas ÜP-ga. Kinnistu omanikel saab tekkida õiguspärane ootus osas, millega ÜP realiseeritakse. 14) Kaebajad leiavad, et avalik tee muudab elukeskkonna ohtlikumaks. Vastustaja arvab vastupidi. Avalik ja korras kõigile avatud tee tagab kiirema esmaabi ja päästeautode ligipääsu (nt Alliklepa sadama veevõtukoht). KOV ülesanne on mh korraldada jäätmevedu, mis on kohapõhine. Jäätmeauto peab pääsema kinnistule. Eri omanikele kuuluva eratee puhul puudub konkreetne vastutaja, kes tagab tee hoolduse ja sageli ka läbipääsu. Kaebajad leiavad, et avalik huvi ei ole hooldada vallale kuuluvat teelõiku. Lisaks vallale kuuluva teelõigule on sõlmitud leping ka Alliklepa Arenduse OÜ-le ja A. S. kuuluvate eraomandis olevate lõikude hooldamiseks. Eelnimetatud teelõigud on avalikus kasutuses. Kui avalikule lõigule igaüks ei pääse, siis ei ole seaduse täitmine tagatud, järelikult on vajalik kasutada ka ülejäänud eraomandis olevaid teelõike avalikult, st igaühe poolt, et avalikule lõigule pääseda. Sundvaldus ja teelõikude avalikuks kasutamiseks määramine tagab teelõikude avaliku kasutuse. Kaebaja (A. V.) ehitas teele värava, mis takistab avalikele teelõikudele pääsu. Terviktee ühe lõigu sulgemine takitab ülejäänud tee kasutust ja kinnistuteni pääsu, takistades seega teiste isikute omandiõiguse teostamist. 15) Kaebajate väide, et tee avalikuks kasutamiseks määramise eeldus ei ole täidetud, ei vasta tõele. Otsuse p-ga 4 on määratud kaebajate kinnisasjadele jäävas osas Kolviku tee avalikku kasutusse ning on otsustatud kanda vastavad teelõigud teeregistrisse. Kaebuse väide, et sundvalduse kitsendus tuleb kanda kinnistusraamatusse, on aegunud (vt KAHOS seletuskiri). Samuti on aegunud viide Riigikohtu 09.11.2016 otsusele nr 3-3-1-57-16. 16) Vastustaja ei nõustu, et sundvalduse seadmine 10 m laiuse teekoridorina on ebaotstarbekas. Tuleohutuse nõuete järgi peab tee Päästeameti jaoks olema vähemalt 3,5 m lai. Avalikul teel tuleb tagada ka külgnähtavus ja tee äärest peavad olema puud ja oksad eemaldatud vähemalt 1 m laiuselt, teekatendi äärest. Sõidukiirusest tulenevalt on vaja tagada tee ääre nähtavus kuni 2 m laiuselt. Lume lükkamisel võib vaja minna ka laiemat ala. Lisaks on avalikul teel teekaitsevöönd kuni 30 m tee äärest mõlemale poole, st tee laius, millele lisandub 60 m. 10 m kasutusala laius on ÜP järgi minimaalne. 17) Sundvalduse tasu määramiseks tellis vallavalitsus eksperthinnangu Lahe Kinnisvara Hindamine OÜ-lt. Põhjendatud ei ole väide, et hoonestatud maa puhul peaks hindamisel arvestama hoonestatud kinnistu väärtust. Lääne-Harju vald ega avalikkus kinnistu omanike hooneid ei kasuta. Eksperthinnangud on allkirjastanud 7. taseme hindaja ja tingimused õiglase talumistasu hinna määramiseks täidetud. Lääne-Harju vald sõlmis 2019. a arvukalt tee aluse maa kasutamiseks tasuta isikliku kasutusõiguse lepinguid, seda küll Kibru tee osas, pannes teed tasuta taluvad kinnistu omanikud ebavõrdsesse olukorda. Samuti on sõlminud tasuta kasutamiseks 2020. a septembriks lepingud A. S. ja ka Alliklepa Arenduse OÜ. Kui talumistasu arvestamisel oleks arvestatud tasuta sõlmitud lepingutega, oleks Kolviku tee talumistasu 0 euro

10(34)

lähedane. Sundvalduse tasu suurendamine oleks ebaõiglane teiste teealuse maaomanike suhtes, kes taluvad avalikku teed tasuta. Mida väiksem on kinnistu, seda enam kinnistu kasutamine ja seega ka selle väärtus väheneb. 18) Väide, et sundvaldus rikub kaebajate omandiõigust, ei ole tõsiseltvõetav. Kui sundvaldust ei seataks, rikutaks isikute õigusi, kellel puudub juurdepääs oma kinnistutele. Tegemist on olemasoleva teega ja sundvalduse seadmisega makstakse omanikele õiglane hüvitis. Kinnistu omanikud vajavad Kolviku teed ka ise juurdepääsuks ja tee hoolduse kohustuse täidab vald. Väide, et vald asub koheselt puid langetema, ei ole tõene. Sundvalduse menetluses oli võimalik hinnata tulevikus tee hooldust takistavad puud, mis on ka märgistatud, et oleks aru saada, milliste puude eest hüvitis arvestatakse. Otsuse täitmisega ei teki kellelegi kahju. Ka isikud, kelle kinnistutel asub tee, kasutavad teed. Neile makstakse õiglane hüvitis ja nad vabanevad teealuse maa maamaksust. Olemasolev teekasutus jätkub tavapärasel aastakümneid toimunud viisil. Tõenäoliselt paraneb tee kvaliteet.

11(34)

kehtib eeldus, et otsuse vastuvõtmiseks esineb avalik huvi. Lisaks on otsuses selle vastuvõtmise aluseid (mh avalikku huvi) selgesõnaliselt ka põhistatud. 4) Kaebuses on ekslik väide, et Kolviku tee avalik kasutamine on justkui kitsalt kolmandate isikute erahuvi. Kolmandad isikud viivad ellu ÜP-s seatud eesmärke Kolviku tee piirkonnas elamuehituse arendamisel. Kohustus planeeringudokumentidest tulenevaid piiranguid taluda on nii kolmandatel isikutel kui kaebajatel. Kehtestatud planeeringu alusel läbiviidavale kinnisasja avalikes huvides omandamisele, kohaldatakse KAHOS-t (PlanS § 2 lg 4). Sellest tulenevalt ei saa käesolevas kohtuasjas jätta tähelepanuta mitte ühtegi Kolviku teega puutumuses olevat kehtivat planeeringut (KAHOS § 4 lg 1 p 20). Alliklepa Arenduse OÜ omandis olevatele kinnistutele on kehtestatud kaks detailplaneeringut, mis mõlemad näevad juurepääsu teena osale planeeringualast ette Kolviku tee. Kehtiva Päärbi ja Pertanina kinnistute detailplaneeringu kohaselt juurdepääs on avalikult kasutatavalt Kolviku teelt määratud Kuuse, Kuusemetsa, Männituka, Kase, Sireli kinnistutele ja ühele teekinnistule. Tegemist on Alliklepa Arenduse OÜ-le kuuluvate kinnistutega. Eksitav on kaebajate väide, et juurdepääs on määratud Kibru teelt. Puudub muu juurdepääs nimetatud kinnistutele mööda avalikult kasutatavat teed. Kehtiva Perbi-Nurme ja Perbi-Heinamaa kinnistute detailplaneeringute kohaselt juurdepääs kogu planeeringualale on määratud avalikult kasutatavalt Kolviku teelt. Tegemist on Alliklepa Arenduse OÜ-le kuuluvate kinnistutega. Puudub muu juurdepääs nimetatud kinnistutele mööda avalikult kasutatavat teed. Mõlemad eelviidatud detailplaneeringud kehtestati ÜP alusel ja need on ÜP-ga kooskõlas ning kehtivad. Nii ÜP kui detailplaneeringute eesmärk ei ole saavutatav avalikult kasutatava Kolviku tee aluse maa avalikes huvides omandamiseta (sundvalduse seadmiseta). A. S. kuuluvad kinnistud, mille puhul ei ole detailplaneeringu koostamine vajalik ja mille ehitusõigus määratakse ÜP alusel projekteerimistingimuste väljastamisega: Perbi-Kuuse (43101:001:0226) ja Perbi-Kadaka (43101:001:0229). Ainuüksi nimetatud kinnistutele ÜP alusel projekteerimistingimuste andmine on sundvalduse seadmise alus EhS § 26 lg 5 mõttes, kui projekteerimistingimuste andmise käigus selgub, et nimetatud kinnistutele avalikult teelt ligipääsu tagamiseks on vajalik kinnisasja või selle osa avalikes huvides omandamine, sh sundvõõrandamine või -valduse seadmine. Sundvalduse seadmise vajadus on ilmne, sest nimetatud kinnistutele pääseb ligi ainult mööda Kolviku teed. ÜP kehtivusele on rajanenud kümned ja kümned planeeringud ning neile omakorda tuginevad paljud ehitusload. Kõigi ÜP kohaste üldkasutatavate teede määramine avalikult kasutatavateks teedeks on toimunud nimetatud ÜP alusel. 5) Kolmandad isikud on omandanud kinnistuid elamuehituseks reserveeritud alal (ÜP kaardil kollase kaldviirutusega), eeldades, et ÜP kehtib. Kolmandate isikute põhjendatud õiguspärane ootus tugineb avaliku võimu poolt ÜP-ga antud lubaduste täitmisele – vastustaja poolt ÜP elluviimisele. PlanS § 74 lg 3 kohaselt saab kinnisomandile seada ÜP-ga kitsendusi planeeringu korraldaja (PlanS § 74 lg 8 kohaselt KOV üksus). Avaliku võimu sõnamurdlik käitumine tooks vältimatult kaasa ulatusliku kahju tekkimise kolmandatele isikutele, kes on ÜP-le ja sellele alusel kehtestatud DP-dele ja väljastatud ehituslubadele rajanevalt teinud ulatuslike investeeringuid. Seega on kolmandatel isikutel õiguspärane ootus, et vastustaja täidab nii ÜP kui sellele rajanevalt aastate jooksul väljastatud kümnete haldusaktidega kinnitamist leidnud lubaduse – tagada Kolviku tee avaliku kasutuse jätkumine. 6) Kolviku teed on avaliku teena kasutatud tegelikkuses aastakümneid ja seda enne otsuse vastuvõtmist vaikimisi sõlmitud kokkuleppe alusel. Sellise kokkuleppe sõlmimise võimalikkus, samuti selle kehtima jäämine pärast EhS reformi, tuleneb otseselt ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse §-st 24, millega ka pärast EhS muudatusi jäid kehtima

12(34)

kõik varasemalt sõlmitud kokkulepped erateede avalikuks kasutamiseks (ja seda sõltumata nende vormist). Tegemist oli tähtajatu kestvussuhtega VÕS § 195 lg 3 tähenduses, mis on tänaseks asendatud sundvaldusega. 7) Ebaõige on kaebajate väide, justkui ei oleks Kolviku tee puhul tegemist ajalooliselt avalikus kasutuses oleva teega. Vaidlustatud otsuse kirjeldavas osas on piisava põhjalikkusega analüüsitud, kuidas Kolviku teed on aastakümneid avalikult kasututatud. Kolviku tee ajalooline käsitlus aitab selgitada, miks ÜP rakendamine Kolviku tee osas ei eeldanud varasemalt vastustajalt notariaalsete kokkulepete sõlmimist ja/või sundvalduse, -võõrandamise kohaldamist. Nimelt, Kolviku tee avalik kasutus tulenes ajaloolisest kasutustavast, maaomanike ja vastustaja vahel vaikimisega sõlmitud lepingust, mille järgi sai aastakümneid igaüks teed vabalt ja piiranguteta kasutada. Seevastu vastustaja tagas tee hooldamise ja korrashoiu. Tõele ei vasta väide, et vastustaja ei ole Kolviku teed hooldanud. 8) Avalikult kasutatavat teed ei saa õiguslikult samastada kitsalt kinnistule juurdepääsutee lahendusega. ÜP on oma sisult üldkorraldus HMS § 51 lg 2 mõttes. Üldkorralduse adressaadiks olevate isikute ring ei ole piiratud. ÜP-s lahendatakse avalikuks kasutamiseks määratud kohalike teede asukohad ( PlanS § 75 lg 1), millelt peab olema tagatud kinnistutele juurepääs. Avalikuks kasutamiseks mõeldud teede kasutamine on igaühe õigus. Seevastu kinnistutele juurdepääs lahendatakse konkreetsete kinnistuomanike vahel piiratud asjaõigustega. 9) Ebaõiged on kaebajate väited, et sundvalduse seadmine ja neile kuuluvaid kinnistuid läbiva Kolviku tee avalikuks kasutamiseks määramine ei ole põhjendatud, kuna nad on ise kokku leppinud, et võimaldavad läbipääsu nende eraomandis oleva tee kaudu kõigile, kellele see on nende hinnangul vajalik. Kaebajate senine tegevus on olnud eranditult suunatud Kolviku tee sulgemisele ja lisanduvate kasutajate tõrjumisele. Kolmandatele isikutele on nii suuliselt kui kirjalikult kaebajate poolt korduvalt teada antud, et kolmandad isikud seda juurdepääsu kaebajate arvates ei vaja. 10) Kolviku tee on tervik, mille läänepoolse otsa (vaidlusalune teelõik) avaliku teena sugemine välistab avalikult teelt ligipääsu ligi 30-le kinnistule; samuti muudab see õiguslikult sisutühjaks nii kehtestatud ÜP, selle alusel kehtestatud detailplaneeringud ja väljastatud ehitusõigused, aga ka omandiõiguse kinnistuomanikele, kes oma kinnistutele ei pääse. Kaebajad pakuvad kolmandatele isikute juurdepääsutee variantidena välja Kolviku tee idapoolset osa, mis pole tegelikkuses sõidetav (tee on mitme meetri ulatuses läbi kaevatud) või Kuusiku tee, mida pole praktikas teena olemas. Ühtlasi ei ole põhjendatud kaebajate poolt tehtavad ettepanekud, mille kohaselt peaks kolmandad isikud rajama endale ise uue ligipääsutee ja hoiduma avaliku tee kasutusest. Tee avaliku teena ÜP-s määratlemine võimaldab järgmiste planeerimisdokumentide kehtestamisel ja ehitusõiguste realiseerimisel lähtuda teadmisest, et alale on olemas ligipääs avalikult teelt. See on teadmine, mida võetakse omakorda arvesse konkreetsete kruntide teede, trasside, ehitusõiguste jms määramisel ehk ala terviklikul planeerimisel. 11) Viited otsusele nr 121 ei puutu käimasoleva kohtuvaidluse sisusse. Vastustaja ei ole sundvalduse määramisel tuginenud otsusele nr 121. Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-20-1305 ei saa mõjutada käimasoleva kohtumenetluse käiku ega tehtavat otsust. 12) Kaebuses on püütud luua kuvandit, justkui soovitakse 28.01.2020 korraldusega nr 81 vastu võetud Perbi-Nurme ja Perbi-Heinamaa DP-ga muuta olemasolevaid juurdepääsutee lahendusi või saavutada miskit, mida varasem õiguslik ja faktiline tegelikkus ei arvesta. See on ebaõige ja kohut eksitav. Eelviidatud planeering on võetud vastu kooskõlas kehtiva ÜP-ga ja kehtivate seadustega. Sellega ei muudeta varasemalt kehtestatud (ja täna kehtivate) planeeringute alusel ette nähtud juurdepääsutee lahendusi. Kaebuses esitatakse valeväide, justkui oleks seni

13(34)

kehtivate detailplaneeringute kohaselt nähtud juurdepääsud ette Kibru teelt, seejärel väidetakse et menetluses oleva planeeringuga nähakse ette juurdepääs vaid Kolviku teelt. Viimaks järeldatakse korralduse nr 81 teksti kontekstiväliselt sisustades, et kuna eelnimetatud korraldus kõneleb menetluses olevast planeeringust kui „loogilisest jätkust“ kõrval asuva Päärbi ja Pertanina kinnistute planeeringulahendusele ja kuna varasemalt on kõik juurdepääsud planeeritud Kibru teelt, tuleks ka menetluses olevas planeeringus kõik juurdepääsud planeerida Kibru teelt. Juba ainuüksi kaebuse lisades 4 ja 5 toodud tõenditest nähtub, et kaebajad eksitavad kohut. Vastustaja korralduses sisalduv lause menetluses oleva planeeringu „loogilisest jätkust“ naaberplaneeringule puudutas konkreetselt planeeritud kinnistute (kruntide) suurusi, mitte juurdepääsuteid. Valed on kaebuses esitatud väited selle kohta, et kehtivate planeeringute kohaselt planeeriti juurdepääsud vaid Kibru tee kaudu, samas kui menetluses oleva planeeringu kohaselt hakkab see käima vaid Kolviku tee kaudu. Kolviku tee äärsetele kinnistutele on kõigis kehtivates ja menetluses olevates planeeringutes ligipääs planeeritud Kolviku teelt ja Kibru tee äärsetele kinnistutele on ligipääs planeeritud Kibru teelt. Seejuures tegemist on otsusega, mis rajaneb kehtivale ÜP-le, mis näeb ette kaks paralleelset avalikku teed. Eeltoodud valeväidetele rajanevalt püütakse kaebusega luua kuvand menetluses olevast Perbi-Nurme ja Perbi-Heinamaa detailplaneeringust kui millestki, mis muudab Alliklepa külas juurdepääsuteede lahendusi. See ei vasta tegelikkusele. Mis puutub ÜP-ga kooskõlas olevatesse juurdepääsuteede lahendustesse, siis Kolviku tee on vastavalt Lääne-Harju Vallavalitsuse 28.12.2020 korraldusele juurdepääsuteeks ka A. S. kuuluvatele kinnistutele, mis asuvad Perbi-Luha ja Perbi-Niiduranna detailplaneeringu alal. Kaebajad on asunud esitama vastuväiteid eespool viidatud Perbi-Nurme ja Perbi-Heinamaa detailplaneeringus toodud juurdepääsuteede lahendustele, sh asunud planeerima alternatiivseid lahendusi kõigile kolmandatele isikutele kuuluvatele Kolviku tee äärsetele kinnistutele. Need väited ei ole käesolevas menetluses asjakohased. 13) KAHOS-s on sundvalduse seadmine reguleeritud puhtalt avalik-õigusliku piiranguna, mille osas teeb vastustaja avalduse ehitisregistrile ja maakatastrile (KAHOS § 39 lg 9) ning seda ei kanta kinnistusraamatusse. Kinnistusraamat on n-ö eraõiguslike piirangute register. 14) Kolmandatel isikutel ei ole lõplikku seisukohta selles osas, milline peaks olema tee kaitsevööndi laius. Kehtiva ÜP p 5.1.7 kohaselt on eratee kaitsevööndi laiuseks määratud mõlemal pool sõiduraja telge 10 kuni 50 m. Seega seades sundvaldusega tee kaitsevööndi minimaalses võimalikus mahus on vastustaja kolmanda isiku hinnangul juba maksimaalses võimalikus ulatuses arvestanud kaebajate õiguste riivega. Seega on otsusest kaebajatele selles osas tulenev õiguste riive proportsionaalne. 15) Talumistasu määr ja kahjuhüvitisega seonduv ei puuduta antud kohtuasjas kolmandate isikute õiguseid. Vastustaja on siiski sundvalduse seadnud KAHOS § 39 sätteid järgides, viies läbi kohase ja erapoolet hindamismenetluse ja tagades seeläbi kaebajatele põhistatud hüvitise kinnistutele seatavate piirangute ja likvideeritavate puude eest. II Otsus nr 53

14(34)

1) Kaebajad on vaidlustanud otsuse nr 7 ja otsuse nr 32, millega seati kaebajate kinnisasjadele sundvaldus Kolviku tee avalikuks kasutamiseks. Nende otsuste tühistamise korral langeb ära õiguslik alus Kolviku tee avalikku kasutusse määramiseks kaebajate kinnisasjade osas. Otsusega nr 53 ei ole määratud Kolviku teed kaebajate kinnisasjade osas selle lisast 1 nähtuvalt küll avalikku kasutusse, kuid lisast 2 nähtuvalt on Kolviku tee määratud antud osas perspektiivseks avalikuks teeks. Õigusaktidest ei tulene sellist viisi tee avalikuks kasutamiseks määramise staatust („perspektiivne“ avalik tee) ning kaebajate hinnangul ei muutu Kolviku tee sellega avalikult kasutatavaks, kuid ei saa välistada, et vastustaja üritab sellega tekitada olukorra ja õigusliku aluse Kolviku tee tulevikus avalikuks kasutamiseks kaebajate kinnisasjade osas. Kaebajate hinnangul rikub see nimetatud põhjusel kaebajate õigusi. 2) Otsuse nr 53 lisadest 1 ja 3 nähtuvalt ei määratud otsusega avalikku kasutusse Kuusiku teed ning kustutati see avalike teede nimekirjast. Selle tagajärjel ei ole Kuusiku tee avalik tee, mille kaudu oleks võimalik pääseda mh Alliklepa tee ning Kuusiku tee kaudu mh Perbi-Allika, PerbiJärvelille, Perbi, Perbi-Luha, Perbi-Niiduranna, Kase, Sireli, Kuusemetsa ja Männituka kinnisasjade juurde. Kaebajad ei ole küll loetletud kinnisasjade omanikud, kuid kirjeldatud viisil nendele juurdepääsu piiramise eesmärk näib olevat tekitada olukord, kus juurdepääsu võimalusi nendele kinnisasjadel vähendatakse, et põhjendada avaliku tee kaudu juurdepääsu üksnes kaebajate kinnisasja kaudu. Seetõttu rikub otsus ka Kuusiku tee osas kaebajate õigusi ning kaebajad vaidlustavad otsuse osas, millega ei määratud Kuusiku teed avalikku kasutusse, kustutati Kuusiku tee avalike teede nimekirjast ning tühistati otsus nr 121 Kuusiku teed puudutavas osas. 3) Otsuse nr 53 lisas 1 toodud Kibru tee avalikku kasutusse määratud lõikude pikkusest järeldub, et Kibru tee määrati avalikult kasutatavaks vaid osaliselt. Avalikust kasutuses jäeti välja lõigud Kibru tee alguse faasis ja lõpus. See rikub kaebajate õigusi kahel põhjusel. Esiteks, kuna Kibru tee alguses on Kibru tee jäetud osaliselt avalikuks kasutamiseks määramata, ei ole kaebajatel võimalik sellel liigelda ning pääseda Kibru tee kaudu Viherpalu suunalt liigeldes (suunal idast läände) Kolviku teele ja seeläbi enda kinnisasjade juurde. Teiseks on selle eesmärgiks tekitada olukord, kus Kibru tee ei oleks täies osas avalikult kasutatav ning võtta kaebajatel võimalus argumenteerida otsuste nr 7 ja nr 32 õigusvastasuse põhjendamisel, et kaebajate kinnisasjast põhja suunas asuvatele kinnisasjadele (mh Perbi-Allika, Perbi-Järvelille, Perbi, Perbi-Luha, Perbi-Niiduranna, Kase, Sireli, Kuusemetsa ja Männituka ning kinnisasjad, mis jäävad Perbi-Nurme ja Perbi-Heinamaa DP-de alale) on võimalik juurde pääseda Kibru tee kaudu. 4) Käesoleval juhul toob kaevatav otsus kaasa tagajärje, et KOV on soovinud määrata kaebajate kinnisasjadel kulgeva eratee tulevikus avalikku kasutusse, mille avalik kasutus riivab kaebajate omandiõigust.

15(34)

nimekirjas olevad kohalikud teed on õiguslikul alusel avalikult kasutatavad. Sellise nimekirja olemasolu tagab ülevaatliku alusdokumendi teeregistri andmete korrastamiseks, tagamaks õigusselgust. Otsuse lisa 1 sisaldab informatsiooni, millistel teelõikudel võib igaüks liigelda ning millised teelõigud on eraomandis. 2) Otsus ei määra teid avalikku kasutusse ega sea kinnistutele kitsendusi. Kaebajate kinnistute teelõigud on jäänud perspektiivsete avalike teede nimekirja seniks, kuni Kolviku tee suhtes jõustub kohtuotsus. See ei ole õiguslik alus tee avalikku kasutusse määramiseks tulevikus. Avaliku kasutuse alused tulenevad seadustest, Padise valla ÜP-st, tavast ja sundvalduse seadmise otsustest. Kohtuotsuse jõustumiseni on Kolviku tee kaebajate teelõigud lisa 1 nimekirjas erateedena ja lisas 2 nimekirjas perspektiivsete kohalike teedena. Selline teede liigitus on õiguspärane. Otsuse nr 53 lisas 1 jäid avalikku kasutusse vaid need teelõigud, mille kasutamiseks oli õiguslik alus. Lisaga 2 on volikogu volitanud vallavalitsust tegelema avalike teede vahelisel alal erateelõikude seaduses sätestatud korras avalikku kasutusse määramise ettevalmistava tegevusega. Nimekiri ei kitsenda kellegi õigusi. Vastustaja ei nõustu, et puudub õiguslik alus lisa 2 perspektiivsete teede nimekirja kinnitamiseks. See nimekiri on kooskõlas vallas kehtivate planeeringutega ja koondab ühte dokumenti avaliku huviga teed, millega vallavalitsus peab tegelema. Tegemist on olemasolevate teedega, mis on tava alusel olnud juba ajalooliselt avalikus kasutuses ning mis ühendavad omavahel avalikke teelõike, mida on hooldanud vald ja mille avalikku kasutusse määramiseks on avalik huvi. Teid, mis osaliselt on avalikus kasutuses ja osaliselt eraomandis, on keeruline hooldada põhjusel, et kõik omanikud ei teosta hooldust ühel ajal või ei hooldata oma teelõike üldse. Selliste teede puhul ei ole avalikele teelõikudele pääsemine tagatud. Kõigi omanikega ei ole jõutud saavutada kokkulepet, samuti ei ole jõutud kõigile teelõikudele avalikuks kasutamiseks sundvaldust seada. Lisas 2 olevaid teid ei ole avalikku kasutusse määratud ning iga konkreetse teelõigu avalikku kasutusse määramiseks tehakse eraldi volikogu otsus. Otsuse nr 53 lisa 2 ei piira kuidagi nimekirjas olevate kinnistute omanike õigusi. Kuna Padise piirkonna teed olid nimekirjas eelnevalt tervikteena ja vald hooldas erateelõike, siis lisa 2 loob õigusselgust kinnistu omanikele, kelle kinnistu registriosas puudub teeservituut. Nimekiri aitab vältida asjatuid omavahelisi eraõiguslike naabrite vahelisi vaidlusi seoses tee hooldamise ja remondiga, sest vallavolikogu on andnud vallavalitsusele volituse tegeleda kinnistute omanike asemel teelõikude kasutusõiguse läbirääkimistega ja teelõikude avalikku kasutusse määramise ettevalmistamisega. Perspektiivsete kohalike teede nimekiri on kooskõlas KOKS § 6 lõike 1 KOV-i kohustusega korraldada vallas mh ruumilist planeerimist, valla ühistransporti ning valla teede ehitamist ja korrashoidu, samuti on see kooskõlas KOKS § 22 lõikega 2 ja § 30 lõikega 1, millega volikogu võib anda vallavalitsusele volitusi ja ülesanded. 3) Kuusiku tee ei kuulu kaebajatele ega puuduta kaebajate õigusi. Kaebajad ei vaja Kuusiku teed oma kinnistule juurdepääsuks põhjusel, et selleks on sobiv juurdepääs Kolviku teelt, mis osaliselt läbib ka kaebajate endi kinnistuid. Kuusiku teed ei ole pikaaegselt kasutatud, see on olnud aastaid kinnikasvanud ja loodusest kadunud. Üle Eesti toimus teede inventeerimine 20162021, mille tulemusel Kuusiku teed ei tuvastatud ja mistõttu olematu tee tuli teeregistrist kustutada. Teed, mida olemas ei olnud, ei saanud teeregistrisse kanda eratee ega avaliku teena. Lääne-Harju Vallavalitsus selgitas kaebajate kinnistute sundvalduse menetluses välja Kuusiku tee maaomanike seisukoha, mille kohaselt nad ei nõustunud Kuusiku tee taastamise ja avaliku kasutusega. Kuna Kuusiku tee puudub, ei saa selle kaudu Kolviku teele. Kuusiku tee kasutamiseks Lääne-Harju vallal avaliku kasutuse õigus puudub, millest tulenevalt ei ole Lääne-Harju valla poolt määratud Kuusiku tee avalikku kasutusse. Kuusiku tee

16(34)

väljajätmine teede nimekirjast on õiguspärane. Kuna Kuusiku tee maakasutus oli lahendamata, oleks otsuse nr 121 kehtima jätmine Kuusiku tee osas õigusvastane. Kaebajad soovivad sisuliselt kohtu kaudu taastada Kuusiku tee avaliku kasutuse nii, nagu see oli eelmises teede nimekirjas. Kaebajate sellisest väitest tulenevalt tuleks määrata ka Kolviku tee avalikku kasutusse sõltumata omandiõiguse või kasutusõiguse puudumisest täies ulatuses. On selge, et kaebajad sellega ei nõustuks. 4) Kibru tee läbib 3 küla ja arvukalt katastriüksusi. Kolviku järvede juurest on osa Kibru teed mere poolt minema viidud ja teede nimekirja ei saanud kanda teelõiku, mida ei ole tegelikult olemas. Tee puudumise tuvastas teede inventariseerimine. Olematut teelõiku ei saanud kasutada kaebajad ega keegi teine, seega puuduva teelõigu väljajätmine teede hulgast oli õiguspärane. Mere poolt ära viidud teeosast alates muudeti osa Kibru teest Sadama teeks (tee nr 5621144, Alliklepa teest kuni Alliklepa sadamani). Avalikus kasutuses on ainult need Kibru tee teelõigud, mille kasutusõigus on lahendatud. Kibru tee on lisas 1 märgitud õigesti. Kuigi eelnevate TeeS alusel vastuvõetud Padise valla määrustega ja otsusega nr 121 olid Padise piirkonna teed nimekirjas tervikteedena, kus välja oli toodud ainult teede nimi ja number, siis ilma kasutusõiguseta teelõike kohalike teedena teede nimekirja ei kantud. Kehtiv teede nimekirja otsus nr 53 eristab avalikke ja erateelõike, metsateid ning on õiguspärane. Kaebajatel puudub õigus nõuda endisel kujul olnud otsuse taastamist.

17(34)

oleks. Sellest tulenevalt on kaebajad asunud vaidlustama ka otsuseid (ja seda ulatuses), mis kaebajate õigusi tegelikkuses ei riiva, kuid annavad võimaluse venitada menetlust. III Korraldus nr 1139

18(34)

kohaselt planeeritav ala moodustab loogilise jätku Padise Vallavolikogu 14.09.2005 otsusega nr 158 kehtestatud Päärbi ja Petranina detailplaneeringule, ei tähenda, et juurdepääsu peab lahendama Sadama teed mööda. Planeeringuala kattub ka 20.06.2007 otsusega nr 129 kehtestatud Perbi- Nurme ja Perbi-Heinamaa detailplaneeringuga, kus juurdepääs oli lahendatud mööda Kolviku teed. Kuna detailplaneering on üldplaneeringu kohane ja samal alal oli olemas kehtiv detailplaneering, mis nägi ette sama juurdepääsutee, siis ei ole tegemist omandiõiguse riivega, mis oleks põhjuslikus seoses 2021 kehtestatud detailplaneeringuga. 3) Detailplaneeringu ala asub kahe üldplaneeringus ettenähtud avaliku tee vahel, seetõttu on võimalik lahendada juurdepääs avalikule teele nii Kolviku tee kui ka Sadama tee kaudu. Planeerimisel on kaalutud mõlema tee kasutamise võimalusi ja leitud, et planeeringualale on võimalik pääseda nii Kolviku tee kui Sadama tee kaudu. Juurdepääsutee kinnistute omanikega on sõlmitud teeservituudi kokkulepped (leping nr 3758, 18.12.2019 ja leping nr 2028, 09.06.2021, notar Tiit Sepp notaribüroos) kuni Kolviku teeni, mis tähendab, et maakasutus on lahendatud nii Kolviku teeni kui ka Sadama teeni. Selline lahendus võimaldab liikluskoormust hajutada ning liiklejate teekonna pikkuseid optimeerida. Selliselt on täidetud asustuse planeerimise tasakaalustatuse põhimõte ning optimaalsed teekonnad on ka keskkonnasäästlikumad. Vastustaja lahendas planeeringu menetlusega paralleelselt nii Sadama tee kui Kolviku tee avaliku kasutuse. Sadama tee maaomanikega saavutati kokkulepped tee avalikuks kasutamiseks ja seetõttu on otsuse nr 53 lisas märgitud Sadama tee kohaliku teena. Poolelioleva kohtuvaidluse tõttu ei ole Kolviku teed kaebajate kinnistute osas kantud teeregistrisse ega otsuse nr 53 lisas kohaliku teena, kuid see ei tähenda, et Kolviku teed poleks määratud avalikku kasutusse. Asjaolu, et Kolviku teele tuli seada sundvaldus ja selle kaudu määrata eratee avalikku kasutusse ning pooleli on kohtuvaidlus ei tähenda, et Kolviku tee kaudu planeeringualale juurdepääsu määramine on võimatu ja otsus õigusvastane. Mõlema tee puhul on tegemist olemasoleva erateega. Mõlemat teed kasutades on hajutatud teede koormus. Arvestatud on juurdepääsutee pikkus küla keskele. Võrrelda saab erinevaid kaugusi, ka näiteks kaugust detailplaneeringualalt valla keskusesse või Tallinna kesklinn, kuhu on Kolviku tee kaudu lühim tee. 4) Üldplaneeringu vanus ei muuda planeeringut kehtetuks. Kõik piirkonna detailplaneeringud ja ehitusõigused on kooskõlas Padise valla üldplaneeringuga. Kuna üldplaneering näeb ette avalikud teed ja selle vahele elamumaad, on põhjendatud juurdepääsude lahendamine üldplaneeringus ettenähtud avalikke teid mööda. Vastustaja nõustub väitega, et üldplaneering ei muuda iseenesest teed avalikult kasutatavaks. Samas piirkonna detailplaneeringud sisustavad ja konkretiseerivad üldplaneeringus määratud elamureservmaa juhtfunktsiooniga ala ja on kooskõlas üldplaneeringuga. Kolviku tee on üldplaneeringus avalik tee. Ka üldplaneeringust tuleneb tee avaliku kasutuse õigustatud ootus. Kuna üldplaneering on kahe tee vahele ette näinud elamumaa, on mõlema tee avaliku kasutuse lahendamine kohaliku omavalitsuse poolt põhjendatud. 5) Varem samal alal kehtiva DP-da võrreldes ei muutu tee kasutuskoormuse ja kaebajatele avalduvate mõjude osas midagi.

19(34)

2) Vastutaja on planeerimisdiskretsiooni teostanud õiguspäraselt, esitades korralduses piisava analüüsi ja põhistused, miks on Kolviku tee kaudu planeeringualale osalise juurdepääsu ettenägemine mõistlik ja põhjendatud. Korralduses nr 1139 on detailselt välja toodud, et juurdepääsuteede määramisel analüüsis vald kõiki tõstatud alternatiive. Kuna korralduse nr 1139 lahutamatuks osaks on DP seletuskiri, siis on oluline märkida, et lisaks korralduses esile toodud põhistustele, on juurdepääsuteede analüüs ja põhjalikud kaalutlused kirjutatud eraldi alapeatükina lahti ka DP seletuskirjas. 2021 DP lähtub täna olemasolevatest ja ajalooliselt väljakujunenud juurdepääsuteede lahendusest ning ÜP-st. Detailplaneering lähtub varasemalt (s.o 2005 ja 2007 aastal) samale planeeringualale kehtestatud detailplaneeringutes toodud juurdepääsuteede lahendustest. DP alale varasemalt kehtestatud (2005. a detailplaneering) on olulises osas ellu viidud. Seega on kaalukad argumendid olemasolevate ja kehtivate juurdepääsuteede juurde jäämiseks. 3) Kaebuses väidetakse läbivalt, et puudub vaidlus, et Kolviku teed ei ole avalikku kasutusse määratud. Sellele ebaõigele väitele rajanevalt esitakse kaebuses täiendavaid uusi eksitavaid väiteid – nt väide, et Kolviku teele tuleks seada selle kasutamiseks servituudid. 4) DP ei määratle Kolviku tee õiguslikku seisundit, samuti ei pane see kaebajatele uusi või täiendavaid kohutusi. 2021 DP määratleb üksnes juurdepääsutee võimaliku asukoha. Käesoleval juhul siis osade planeeringualasse jäävate kinnistute osas läbi avaliku Kolviku tee ja sealt edasi mööda kehtivate servituudilepingutega hõlmatud erateed planeeringualani. Kalakotka, Rannakotka, Kivikotka kinnistutele on tagatud juurdepääs 2005 detailplaneeringu kohaselt, s.o Kibru teelt. Perbi- Nurme ja Perbi Heinamaa planeeritavatele kinnistutele on tagatud juurdepääs 2007 detailplaneeringu kohaselt, s.o avalikult kasutatavalt Kolviku teelt läbi Kadakavälu, Kadakamarja, Kadaka, Saunametsa ja Perbi-Vanatoa kinnistute eelnimetatud kinnistuomanikega sõlmitavate servituudilepingute alusel. 5) Kaebajad taotlevad kogu 2021 DP alale juurdepääsu loomist üksnes Kibru tee kaudu. Nimetatud ettepaneku realiseerimine tooks kaasa veetrasside, elektri maakaablite ja liitumispunktide ümberplaneerimise ja-ehitamise. Kinnistupiiride ja juurdepääsuteede ümberplaneerimise, -ehitamise, veelkord kinnistute piiride muutmise ja katastritoimingud, kinnistamise. Sellega riivataks kolmanda isiku õiguspärast ootust kehtestatud ja tänaseks ka paljuski realiseeritud haldusaktid püsimajäämise osas, sj kehtiva üldplaneeringu, 2005 ja 2007 detailplaneeringu ning nende alusel väljastatud ehituslubade ja realiseeritud ehitusteatiste püsimajäämise osas. Kolmas isik on seisukohal, et avalik võim ei saa oma otsustustes käituda sõnamurdlikult ja juba eksisteeriva ning olulises osas realiseeritud infrastruktuuri arvesse võtmine juurdepääsuteede määramisel on õige ja põhjendatud. 6) Ühtlasi, planeeringuala kõigile kinnistutele juurdepääsu loomine läbipääsuservituutidega üksnes Kibru tee suunalt (ehk siis Kolviku teelt liikluse välistamine) ei lahendaks ka kaebajate kaugemat soovi sulgeda Kolviku tee avalik kasutamine tervikuna, sest Kolviku tee on oluline juurdepääsutee mitte ainuüksi 2021 DP alale, vaid kümnetele kinnistutele, sj on avaliku Kolviku tee kaudu nähtud ette juurdepääs mh 2005 detailplaneeringu alusel moodustatud viiele kolmanda isiku omandis olevale teisele kinnistule. Vastustaja avaldatud andmete kohaselt peab avalikult kasutatav Kolviku tee tagama juurdepääsu enam kui 30 kinnistule. 7) Kaebajate kinnistutele pole vaja seada Kolviku tee avalikuks kasutamiseks servituute. Avalikkus kasutab Kolviku teed 2021 DP-st sõltumata, mistõttu privaatsuse riive ja häiringute suurenemise väide on ebaõige.

KOHTU PÕHJENDUSED

20(34)

21(34)

- Ülekaalukas avalik huvi on kaalutud üldplaneeringu kehtestamisel. Üldplaneeringuga on kohalik omavalitsus võtnud kohustused ja tekitanud kinnistute omanikele õiguspärase ootuse määrata muuhulgas Kolviku tee avalikuks teeks. - 2020. a septembris sõlmiti notariaalsed isikliku kasutusõiguse lepingud Perbi-Kuuse, Kolviku tee L1, Kolviku tee, Kolviku tee L3 ja Veelätte kinnistute kasutamiseks. Ülejäänud kinnistute omanikud lepingu sõlmimisega ei nõustunud. - Avalik huvi Kolviku tee avaliku kasutusega teena kasutamise suhtes ei ole möödunud. Teid ühendav terviktee puudutab teiste kinnistute omanike õigusi. - Kehtiv üldplaneering on tekitanud kinnistute omanikele õigustatud ootuse ja subjektiivse õiguse pääseda oma kinnistule tasuta ja nõuetele vastavat teed mööda, mis erinevatele omanikele kuuluvate teelõikude puhul ei pruugi olla tagatud. Liiatigi puuduvad kinnistusraamatus kahe esimese Kolviku teelõigu (Kuusiku-Antsu kinnistul asuv 323 m pikkune lõik, ja Kadakaoksa kinnistul asuv 31 m pikkune lõik) kasutamiseks teeservituudid. Otsuse nr 7 kohaselt (lk 5) Lääne-Harju Vallavalitsus kontrollis kinnistusraamatu andmeid ja tuvastas, et kinnisasjade omanike vahel on sõlmitud vaid üksikud teeservituudi lepinguid, kokku kuue kinnisasja kasutamiseks. Kahe Alliklepa tee poolse kinnistu (Kuusiku-Antsu ja Kadakaoksa) kinnistusraamatus ei olnud ühtegi märget teeservituutide kohta, kuid neid kinnistuid peab kasutama vähemalt 30 kinnisasja/maaüksuse omanikku oma kinnisasjale juurdepääsuks. Otsuse nr 7 leheküljel 4 on toodud kokkuvõte, kuidas vald sisustas ja selgitas asjast huvitatud isikutele 30.09.2020 toimunud koosolekul määratlemata õigusmõistet avalik huvi. Seejuures on see loetelu ühisena esitatud nii Kolviku tee kui Kibru tee kohta. Kaebajate etteheidetele avaliku huvi sisustamise osas on vastustaja kohtumenetluses andnud selgituse, et kuna koosolekul osales ka Kibru teelõigu omanik, toodi välja avalik huvi ka Kibru teed arvestades. Vastustaja möönis, et kuigi praegu (vastuse esitamise ajal) on Kolviku tee kraaviga takistatud, on võimalik mere suunas liikuda ja lõpuks ka kallasrajale jõuda, kallasrajal on E9 pikamaarada. Kolviku teelt peab olema paljudele kinnistutele juurdepääs, sõltumata sellest, kui tihedalt kinnistu omanikud oma kinnistuid kasutavad. Teekasutus on ajalooline ja tavaga tagatud, kuid värav välistab tee kasutamise. Loetelu oli välja toodud selgitamaks, et jätkuvalt eksisteerib avalik huvi ning see huvi suureneb. Ü. ja T. T. suhtes tehtud otsuses nr 32 (antud ligi 2 kuud pärast otsust nr 7) on põhjendatud, et Allikmetsa kinnistule jääv 6 m pikkune Kolviku tee teelõik ühendab avalikud teelõigud: Kolviku tee avalikuks kasutuseks on seatud sundvaldus Kuusiku-Antsu, Kadakaoksa, Kadakavälu, Kaasiku ja Kadaka kinnisasjadele otsusega nr 7. Allikmetsa kinnistu nurka läbiva 6 m pikkuse teelõigu kasutamine on avalikes huvides vajalik, vastasel juhul puuduks ühendus avalike teelõikude vahel. Tee on olnud enne kinnistu praeguse omaniku poolt omandamist juba kohalike teede nimekirjas ja puudub alternatiivne lahendus Kolviku tee ümberehitamiseks. (lk 3) Otsuses nr 7 (lk 4) on märgitud, et Lääne-Harju Vallavalitsus selgitas Kuusiku tee (teeregistri nr 5620001) avaliku kasutuse võimalust alternatiivse lahendusena ning selgus, et Kuusiku tee omanikud ei soovi Kuusiku tee avalikku kasutust. Samuti olid selle lahenduse vastu Kolviku tee avalikust kasutusest huvitatud kinnistute omanikud. Otsuse nr 32 eelnõu seletuskirjas (lk 7) on lisaks välja toodud, et Kuusiku tee on kinnikasvanud. Kaevatavates haldusaktides tuginetakse KOKS § 22 lg-le 2, KAHOS § 4 lg 1 p-le 8 ja lg-le 2, § 39 lg-le 2, EhS § 94 lg-le 2 ja Padise valla üldplaneeringule.

22(34)

23(34)

kohalike teede nimekirja kinnitava haldusakti (pealegi õigusvastase) alusel Kolviku tee avalikkuse poolt kasutamine tagatud ei olnud. KAHOS § 4 lg 2 mõttes avaliku eesmärgi saavutamiseks on vaja tagada eratee avalikult kasutamine õiguspäraselt, pikaajaliselt ja takistusteta, mh tee läbitavus ja liiklusohutus, milleks peab tee olema tervikuna nõuetele vastav ja hooldatud. Kaebajate väide sundvalduse seadmise vajaduse puudumisest on seetõttu ainetu. Mis puudutab kaebajate väidet (24.01.2022 menetlusdokument p 4.5), et vastustaja on ise möönnud, et ei saanud otsuse nr 121 kehtivuse ajal sundvalduse seadmise otsuseid teha, siis sellist omaksvõttu vastustaja vastustest ei nähtu ning seda ei kinnitanud vastustaja ka kohtuistungil. Kohus peab vajalikuks ka märkida, et isegi kui järeldada, et samaaegselt kehtis kaks, sama olukorda reguleerivat haldusakti (otsus nr 121, mis määras Kolviku tee tervikuna avalikult kasutatavaks ning sundvalduse seadmise otsustes tehtud otsus Kolviku tee kaebajate kinnistuid läbivas osas avalikult kasutatavaks määramise kohta, otsuse nr 7 ja 32 punkt 4) ei rikuks see kaebajate subjektiivseid õigusi. Kohus siiski leiab, et sellises olukorras tuleks sama õiguslikku olukorda reguleeriv hilisem haldusakt lugeda varasemat haldusakti muutvaks/kehtetuks tunnistavaks (tee avalikku kasutusse määramise osas). Vastuolu KAHOS § 4 lg-ga 2 puudus.

24(34)

Samuti on asjakohane vastustaja ja kolmanda isiku osundus, et praegusel juhul pole tegemist uue tee rajamisega, vaid pikka aega eksisteerinud osaliselt eraomandis Kolviku tee avalik kasutus tagatakse sundvalduse seadmisega. Ehk maakasutus jätkub samal otstarbel (teena) kui varem, kuid teed hakkab hooldama KOV (õiguspärase kasutamise alusel) ning kaebajate kohustused sellega vähenevad (sh maamaks). Samas võib eeldada tee kasutamise intensiivistumist eelkõige pärast selle korrastamist, kuid see ei tulene otseselt sundvalduse seadmisest. Teed tuleb liiklusohutus konditsioonis hoida sõltumata omandivormist. Valla poolt kohustuste ülevõtmisel saab seda nõuda vallalt. Tee kasutamise intensiivistumine on tõenäoliselt ka Alliklepa küla arengu paratamatu tagajärg, millise tagajärje tekkimist ükski õigusakt ei välista. Kehtivat ÜP-d (avalikult kättesaadav dokument, üldkorraldus, mis on antud avatud menetluse tulemusel) arvestades ei saanud kaebajad mõistlikult loota, et nende kinnistuid läbiv Kolviku tee osa jääb kasutatavaks ainult kaebajate endi ja nende naaberkinnistute omanike poolt, kelle kasuks kaebajad servituudi seavad. Puudub ka muu sellist õiguspärast ootust tekitav haldusakt. 28.2 Menetlusosalistel on vaidlus ka selles, kas avaliku huvi olemasolu on piisavalt põhjendatud ning kas põhjendamisel sai tugineda eelkõige kehtivale valla üldplaneeringule ja Kolviku tee ajaloolisele kasutamisele. Kohus leiab, et käesoleva vaidluse lahendamisel pole vaja hakata tuvastama vaidlusaluse tee rajamise daatumit ja selle avalikult kasutamise algusaega enne taasiseseisvumist. Ka maa erastamisdokumendid, kohalik teeregister ja valla kohalike teede nimekiri pole sundvalduse seadmist lubavaks aluseks (RKHK asjas nr 3-3-1-6-17). Erastamis- ja tagastamiskorraldustes märgitud kohustus (vt nt vastustaja 20.04.2021 vastuse lisad 3 ja 4) tagada maaüksust läbivate teede avalik kasutus ei saa olla sundvalduse seadmise aluseks kehtiva õiguse kohaselt, kuid need viitavad siiski tee faktilisele kasutamisele üldsuse poolt juba sellel ajal. Vastasel juhul puudunuks vajadus sellise märke tegemiseks. Vaikimisi sõlmitud tee kasutamise kokkuleppeid pole ka Tln. Ringkonnakohus (26.05.2021 otsus, 3-20-1305, p 12) lugenud kehtivateks. Ometi viitavad nii eelviidatud reformiaktid, senini kehtiv üldplaneering (milles tähistatakse Kolviku tee kohaliku üldkasutatava teena) ning selle alusel kehtestatud detailplaneeringud Alliklepa külas ning Kolviku tee kohalike teede nimekirjas olek 2004. aastast alates sellele, et faktiliselt on teed pikka aega üldsuse poolt kasutatud ning huvi/vajadus kasutamiseks pole ära langenud (vt ka muud eelnevalt punktis 24 toodud haldusorgani põhjendused). ÜP on ühiskondlik kokkulepe ja pikaajaline planeerimisdokument ning annab suunised omavalitsuse territooriumi planeeringuliseks arenguks ning detailsemate planeeringute koostamiseks, mis peavad olema hierarhiliselt kõrgema astme planeeringuga (ÜP-ga) kooskõlas. Seetõttu on kaebajate arusaam, et kehtiv ÜP ei oma tähtsust avalike huvide määratlemisel, ilmselgelt ekslik. Riigikohus on hiljutises põhiseaduslikkuse järelevalve lahendis selgitanud, et oma territooriumi ruumilisel planeerimisel peab omavalitsusüksus muu hulgas hindama planeeringust hõlmatud kinnisasjadele sundvalduse seadmise vajadust. Nii üldplaneeringu kui detailplaneeringu kehtestamisel näeb PlanS ette omavalitsusüksuse kohustuse hinnata ja kajastada planeeringus muu hulgas avalikes huvides sundvalduse seadmise vajadust. Seega hõlmab omavalitsuse planeerimisautonoomia ka sundvalduse seadmise vajadusega seotud planeerimisotsustusi ning juba planeerimismenetluses tehakse esialgne kaalumine sundvalduse seadmist õigustava avaliku huvi ja muude õiguste ning huvide vahel. (08.02.2022 otsus asjas nr 5-21-18) Kuigi praeguses asjas on ÜP kehtestatud 2002. aastal ning sel ajal KOV vastava regulatsiooni puudumisel sundvalduse seadmise vajadust ÜP-s ei kaalunud, tuli ka siis KOV-l teostada planeerimisdiskretsiooni ja otsustada, milliseid tema

25(34)

territooriumil asuvaid eraomandis teid kavandatakse avalikku kasutusse (ehk hindas sellekohase avaliku huvi olemasolu), et tagada piirkonnas mõistlik liikumine ja ühendus KOVi territooriumi erinevate osade vahel. Kolmandad isikud on 20.04.2021 menetlusdokumendis (p 3.1 ap 13 ja 14; p 3.3; p 3.4; p 3.8) asjakohaselt selgitanud kaevatavate otsustega ÜP-s sätestatu elluviimist, millest lähtuvalt ei saa avaliku huvi olemasolu hinnata üksnes läbi vajaduse tagada Kolviku tee kaudu juurdepääs selle poolt läbitavatele (loetletud otsuste nr 7 ja 32 esimeses lõigus) või vahetult külgnevatele kinnistutele. Kohus märgib siinkohal, et ei saa nõustuda vastustaja kohtuistungil esitatud seisukohaga justkui peaks sundvalduse seadma ka kaebajate endi huvides, isegi kui kaebajatele sellest mingi kasu võiks tõusta. Sellega saab arvestada õiguste riive hindamise kontekstis. Samuti ei väära avaliku huvi olemasolu põhjendamisel ÜP-le tuginemist selle kehtimine juba 20 aastat. Nagu vastustaja kohtuistungil selgitas, pole uues menetluses olevas ÜP-s Kolviku tee avaliku kasutamise vajadust teisiti hinnatud. Ka ÜP on kehtiv haldusakt ja kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni. ÜP-st tuleneb Kolviku tee kasutamiseks avaliku huvi esinemine, mis ei tähenda siiski, et KOV ei peaks sundvalduse seadmisel põhjendama sundvalduse seadmise eelduste esinemist. KOV on seda kaevatavates haldusaktides (ja nende seletuskirjades) teinud ning pole tuginenud üksnes ÜP kehtivusele või omandireformi haldusaktidele nagu kaebajad üritavad väita. Välja on toodud Kolviku tee pikaajaline faktiline kasutamine üldistes huvides, mis nähtub mh kohalike avaliku kasutusega teede nimekirjas olemisest alates 2004. a ja KOV-i poolt tee hooldamisest, mis on väidetavalt taganud tee säilimise; ÜP-s sätestatust juhindumine, mh Alliklepa küla detailplaneeringute kehtestamisel; Kolviku tee kaudu juurdepääsu tagamine vähemalt 30 katastriüksusele. Kuigi vastustaja esindajad ei osanud kohtuistungil näidata 30 katastriüksust, millele Kolviku tee oleks ainus juurdepääs, pole see aluseks kaevatavate otsuste tühistamisele. Kolmanda isiku selgituste kohaselt on Kolviku tee 15 katastriüksust läbiv (sh kaebajate omad) ning 15 külgnevad sellega. Kehtiv õigus ei näe ette, et sundvalduse seadmiseks peab vaidlusalune tee olema ainus võimalik juurdepääs teiste isikute kinnisasjadele. Eratee avaliku kasutamise eesmärk ei teeni ainult nende huve, kes vajavad seda juurdepääsuks oma kinnistule. Sundvaldusega tagatakse koos avalikku kasutusse määramisega igaühe õigus teed kasutada, millest lähtuvalt ongi KOV tuginenud KAHOS § 4 lg 1 p-le 8, mitte p-le 20. Teistele kinnisasjadele juurdepääsu tagamisel piisab, et tegemist oleks ainsa mõistliku olemasoleva juurdepääsuteega ning sellest lähtuvalt on vastustaja väide põhjendatud. Pärast sundvaldusega kaetud Kolviku tee lõiku on mitmeid kinnistuid, millele ainus mõistlik juurdepääs on kõnealuse Kolviku tee lõigu kaudu. Kolviku teele peab mõistlikkuse kriteeriumi täitmiseks olema võimalik siseneda mõlemast otsast. Vastustaja on selgitanud avaliku huvi olemasolu mh 30.09.2020 koosolekul (viidatud otsuse nr 7 lk 4). Seal selgus, et Kolviku tee avalik kasutus ei sobi 7 kinnisasja omanikule, kelle kinnistuid tee läbib. Arutati alternatiivina Kuusiku tee avalikku kasutusse määramist, millega Kuusiku tee omanikud ja Kolviku tee avalikust kasutusest huvitatud isikud ei nõustunud. Lisaks tuvastati otsuse nr 32 andmise ajal, et Kuusiku tee on kinnikasvanud. Kohtuistungil selgitatu kohaselt on praegugi ning KOV ei pea otstarbekaks selle taastamist. Põhjendatuks ei saa pidada kaebajate arutlust selle üle, et kui vastustaja on pidanud paljude Kolviku tee kaudu juurdepääsu vajavate kinnistute alla silmas 14.09.2005 otsusega nr 158 ja/või 28.01.2020 korraldusega nr 81 kehtestatud detailplaneeringuid, siis neile on võimalik tagada juurdepääs ka Kibru teelt ja idas Kuusiku teelt. Detailplaneeringu kehtestamisel tuleb lähtuda kehtivast üldplaneeringust ning kaebajad ei saa hiljem (DP-d vaidlustamata) hakata nõudma, et ÜP-ga ei arvestataks ning DP realiseerimiseks leitaks muu juurdepääsutee. Kolmandate isikute huvide arvestamist pole põhjust ette heita, kui nende detailplaneeringud juurdepääsuteede lahenduse osas on ÜP-ga kooskõlas. Planeeringute muutmine saab toimuda planeerimismenetluses. Praegusel juhul saab

26(34)

vaidluse all olla üksnes see, kas juurdepääs peaks olema reaalselt tagatud servituudi või avalikõigusliku kitsendusega. Kolmandate isikute huvi on üksnes osa avalikust huvist. Kuigi KOV-le võib ette heita seda, et eratee kasutusõiguse küsimust varem ei lahendatud, ei too see kaasa kaevatavate otsuste õigusvastasust. Kaebajate arusaam nagu viiks KOV läbi sundvalduse seadmist selleks, et tagada endale kuuluval ligi 190 m pikkusel teelõigul teehooldus on ekslik. Sellist põhjendust kaevatavatest otsustest ei nähtu. Vastustaja täiendavaid põhjendusi alarmsõidukite ja avalikku teenust osutavate sõidukite juurdepääsu hõlbustamise osas ei saa pidada asjakohatuteks, kuna tee korrapärane hooldus KOV-i poolt tagab Kolviku tee eelduslikult parema läbitavuse vaidlusaluses osas. Lisaks puudub nt kiirabil vajadus eratee sulgemise korral värava taga helistada A. V., kes värava peaks avama. Kohtu hinnangul on vastustaja avalikke ja kaebajate huve kohaselt kaalunud ja oma otsust piisavalt põhjendanud, isegi kui käsitlus omandireformist on esitatud pisut ebaproportsionaalses mahus ning haldusakt sisaldab ka tarbetut teavet (avalik huvi Kibru tee puhul) ja on kohati raskesti jälgitav. Sundvalduse seadmise peamised põhjendused nähtuvad haldusaktidest, on piisavalt arusaadavad ning avalik huvi on sellise kaaluga, et kaebajate huvi peab selle ees taanduma.

27(34)

Kohtuistungil kohtu küsimusele vastates kaebajad möönsid, et pole ise tellinud konkureerivat hindamist. Kohus leiab, et vastavat kvalifikatsiooni (7.tase, vastab KAHOS § 12 lg 2 nõudele) omava hindaja hinnangut pole alust põhjendamatute väidete alusel pidada ebausaldusväärseks. Kohus üksnes rõhutab, et kaebajate kinnisasjadel on tee olemas ning sundvaldus seatakse üksnes teekasutuseks vajalikus ulatuses. Kaebajate hooneid ei kasutata ning sundvaldusega hõlmatud alal hooneid ei asu, samuti ei minda hoonestusalasse. Samuti on tee olnud pikka aega avalikus kasutuses nagu kaebajad ise viitavad viimati tulenevalt otsusest nr 121, mille kehtivust kuni kohtu poolt tühistamiseni kaebajad on rõhutanud. Kehtiv ÜP on näinud Kolviku tee ette avalikult kasutatavana ja näeb ka uus koostamisel olev ÜP. Seega tuleks neid asjaolusid hinna kujunemisel arvestada kui kaebajad hakkaksid oma kinnistuid müüma. Hindamisel on arvestatud ka otsese varalise kahjuga (likvideeritavad puud). Vastustaja on lähtunud sundvalduse tasu määramisel KAHOS § 39 lg-st 5. Vastustaja on täiendavalt välja toonud, et Lääne-Harju vald sõlmis 2019. a arvukalt tee aluse maa kasutamiseks tasuta isikliku kasutusõiguse lepinguid, seda küll Kibru tee osas. Samuti on sõlminud tasuta kasutamiseks 2020. a septembriks lepingud A. S. ja ka Alliklepa Arenduse OÜ. Kui talumistasu arvestamisel oleks arvestatud tasuta sõlmitud lepingutega, oleks Kolviku tee talumistasu 0 euro lähedane. Seega pole kaebajaid ka sellest lähtuvalt koheldud halvemini samas piirkonnas tee avalikku kasutust taluvate isikutega. Kinnistu omanikud vajavad Kolviku teed ka ise juurdepääsuks ja tee hoolduse kohustuse täidab vald. Kohtul pole alust õigusvastaseks pidada ka Allikmetsa kinnistu omanikele sundvalduse eest määratud talumistasu, milleks pole tellitud eraldi hindamisakti, kuid on lähtutud 18.12.2020 seisuga Alliklepa külas Kadakaoksa, Kadakavälu ja Kaasiku kinnisasjadele tellitud hinnangust. Selle kohaselt oli piirkonna elamumaa hoonestamata kinnistu keskmine turuväärtus koos tee äärde jääva 2 m ulatuses metsa hindamisega keskmiselt 4,21 eurot/m2. Kuna Allikmetsa kinnistu sihtotstarve on elamumaa ja kinnisasja läbiva tee kasutusala on 65 m2, leiti väljamakstav talumistasu sellest lähtuvalt ja ümardatult, s.o 274 eurot. (vt otsus nr 32 lk 3, otsuse nr 32 eelnõu seletuskiri lk 7)

28(34)

Kaebusest nähtuvalt on nimetatud otsuse vaidlustamise põhjuseks kaebajate oletus, et selle otsusega püüab vastustaja mõjutada otsuse nr 7 osas käivat kohtuvaidlust ning muuta väide Kolviku tee avaliku kasutamise vajadusest veenvamaks pärast seda, kui kohus on otsuse nr 7 tühistanud. Kaebajad leiavad, et nende otsuste tühistamise korral langeb ära õiguslik alus Kolviku tee avalikku kasutusse määramiseks kaebajate kinnisasjade osas.

selge olema haldusasjast nr 3-20-1305. Lähenedes sellele etteheitele võrdse kohtlemise aspektist, siis kohtuistungil selgitas vastustaja, et eraomandis olevatele Kibru tee lõikudele (ligi 25 kinnistut), kus puudub omanikega kokkulepe, nähakse avaliku kasutamise vajadust, kuid pole veel jõutud sundvaldusi seada. Kaebajad ei väida, et seetõttu puuduks neil enda kinnisasjadele juurdepääs, sh mõistlik juurdepääs tulles ida poolt. Kaebajad soovivad seega üksnes täiendavat juurdepääsu, mille nõudmiseks õiguslik alus puudub. Seega ei näe kohus ka siin subjektiivsete õiguste rikkumise võimalikkust. Kaebajate teine väide (oletus), et Kibru tee jäeti ositi nimekirja kandmata põhjusel, et mõjutada käesoleva kohtumenetluse tulemust on ilmselgelt kohatu. Vastustaja kaebusele esitatud vastuse kohaselt on Kibru tee lõik Alliklepa teest kuni Alliklepa sadamani (Kolviku järvede juures) mere poolt ära uhutud, mistõttu poleks seda teed võimalik kasutada kaebajate kinnistutest põhjas asuvatele kinnistutele juurdepääsuna sõltumata nimekirja kandmisest. Faktiliselt puuduv teelõik ei saa avaliku kasutusega teede nimekirja kuuluda. Vastustaja kohtuistungil antud selgituse kohaselt mere poolt ärauhutud teelõiku pole enam kantud ka uude ÜP-sse.

30(34)

lahenduse (Kolviku tee väljajätmise) osas esitama eriti kaalukad põhjendused. Vastustaja jättis aga varem kehtinud detailplaneeringus määratud juurdepääsutee lahenduse muutmata, lähtudes kehtivast ÜP-st ja arvestades, et varem kehtinud DP juurdepääsutee lahendusega on piirkonna arengus arvestatud ning sellega said arvestada ka kaebajad. Samuti, et kaebajate kinnistuid läbiva tee kasutus oli 2021 DP kehtestamise ajal tagatud sundvalduse seadmisega. Planeeringualalt lähtuva liikluskoormuse jagamist kahe avalik kasutusega tee vahel on vastustaja asjakohaselt põhjendanud. Kuna kaebajate kinnistutele on seatud sundvaldus tee avaliku kasutuse tagamiseks ei saa rääkida eratee servituutidega koormamise vajadusest, mis tuleneks pelgalt kõnealusest detailplaneeringust. Sundvalduse seadmise ja sellega samas haldusaktis tehtud Kolviku tee avalikku kasutusse määramise otsused lähtuvad muuhulgas kehtivast valla ÜP-st. Kaebajad ise on viidanud sellele, et ka otsus nr 121 (kohalike teede nimekirja kinnitamine, sh sisaldades ka Kolviku teed) oli kehtiv haldusakt (DP menetluse ajal) ja täitmiseks kohustuslik vaatamata selle õigusvastasusele. Ehk tõi kaasa tagajärje, et teed võis kasutada igaüks, vaatamata sellele, et KOV-l puudus maaomanikega kasutusõiguse kokkulepe. Üldplaneering ei lahenda küll konkreetsele planeeringualale juurdepääsutee küsimust, vaid üldplaneering on planeerimisdokument, mis määratleb kogu omavalitsusüksuse territooriumil igaühe vajadusi ja erinevaid huve arvestavalt üldkasutatavad teed, mille kasutamise õigusliku aluse küsimus tuleb lahendada vastavalt kehtivale õigusele ning määrata tee avalik-õiguslik seisund pädeva haldusorgani otsusega. Seda on vastustaja teinud käesolevas haldusasjas (liidetud kaebustes) vaidlustatud haldusaktidega. ÜP on aga aluseks detailplaneeringute koostamisel ning see, kuidas konkreetsete kinnistute osas lahendatakse juurdepääsutee kasutamise küsimus (servituudi; sundvaldusega) ei oma tähtsust sellest aspektist, kas detailplaneering koostamisel tuleb ÜP-st juhinduda.

32(34)

42.3 Kolmandad isikud Alliklepa Arenduse OÜ ja A. S. paluvad kaebajatelt välja mõista vastavalt 3549,60 eurot (käibemaksuga) ja 3201,60 eurot (käibemaksuga) menetlusosalise esindaja kulu (HKMS § 103 lg 1 p 1). Neile lisandus kohtuistungil vandeadvokaadist esindaja osalemisega seotud kulu kokku 522 eurot (jaotatuna kolmandate isikute vahel võrdselt, esitatud koos käibemaksuga). Kohus palus kõigil menetlusosalistel esitada menetluskulud liidetud haldusasjas iga vaidlustatud haldusakti osas eraldi, kuna kaebajate ja ka kolmandate isikute ring kõigis asjades ei kattu. Nähtuvalt haldusasjade lõikes välja toodud 11.02.2022 kulude nimekirjast (tabel 1-4; nimekirjas kõik ilma käibemaksuta) on otsuse nr 7 vaidlustamisega seotud kulud 4611 eurot (arve 2202031; 2202032); otsuse nr 32 vaidlustamisega seotud kulud 145 eurot (arve 2202031; 2202032); otsuse nr 53 vaidlustamisega seotud kulud 435 eurot (arve 2202031; 2202032) ning korralduse nr 1139 vaidlustamisega seotud kulud 290 eurot (arve 2202030). Viimati nimetatud kulu kandjaks on üksnes Alliklepa Arenduse OÜ. Istungiga seotud kolmandate isikute esindaja kulu on nimekirjast nähtuvalt 290 eurot (istungiks ettevalmistamine; arve 2202031; 2202032) ja 16.02.2022 esitatud arvetest nähtuvalt on istungikulu kokku 522 eurot (sisaldab käibemaksu, arve nr 2202053; 2202054). Kohtule on esitatud HKMS § 109 lg 1 kohased dokumendid. Kohus saab HKMS § 108 lg 8 alusel kolmanda isiku menetluskulud välja mõista samade reeglite järgi nagu poolele ning üksnes vajalikus ja põhjendatud mahus (HKMS § 109 lg 6). Kohus leiab, et kolmandate isikute menetluskulude nimekirjas on ebavajaliku ja põhjendamatu kuluna üksnes esialgse õiguskaitse tühistamise taotlusega seotud kulu (24.03.2021, 217,50 eurot, ilma käibemaksuta), kuna kohus jättis taotluse rahuldamata ning selle taotlusega seotud kulu ei pea kohus põhjendatuks välja mõista kaebajatelt. Muus osas loeb kohus kulud vajalikeks ja põhjendatuteks, mh arvestades asja mahtu ja keerukust ning võrreldes kolmandate isikute kulu ka kaebajate esindaja kulude suurusega. Kohus leiab, et kolmandate isikute menetluskulud tuleb kaebajatelt välja mõista koos käibemaksuga järgnevalt: 1) T. T. ja Ü. T. solidaarselt otsuse nr 32 tühistamiskaebusega seoses kokku 174 eurot (sisaldab käibemaksu) kolmandate isikute Alliklepa Arenduse OÜ ja A. S. kasuks. 2) K. A., T. A., R. K., R. K., A. K., T. T., Ü. T., B. V.-K. ja A. V. solidaarselt otsuse nr 53 tühistamiskaebusega seoses kokku 522 eurot (sisaldab käibemaksu) kolmandate isikute Alliklepa Arenduse OÜ ja A. S. kasuks. 3) A. V., R. K., B. V-K. ja R. K. solidaarselt korralduse nr 1139 tühistamiskaebusega seoses kokku 348 eurot (sisaldab käibemaksu) kolmanda isiku Alliklepa Arenduse OÜ kasuks. 4) K. A., T. A., R. K., R. K., A. K., B. V-K. ja A. V. solidaarselt otsuse nr 7 tühistamiskaebusega seoses kokku 5272,20 eurot (sisaldab käibemaksu) kolmandate isikute Alliklepa Arenduse OÜ ja A. S. kasuks. 5) Kõigilt kaebajatelt solidaarselt istungi ettevalmistamise kulu kokku 348 eurot (sisaldab käibemaksu) ning istungikulu kokku 522 eurot (sisaldab käibemaksu) Alliklepa Arenduse OÜ ja A. S. kasuks. Kokku 870 eurot (käibemaksuga).

(allkirjastatud digitaalselt)

33(34)

34(34)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.