Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Janar Jäätma ja Monika Laatsit
Otsuse tegemise aeg ja koht
26.05.2021, Tallinn
Haldusasja number
3-20-1305
Haldusasi
AV, BV ja RK kaebus Lääne-Harju vallavolikogu 25.09.2018 otsuse nr 121 „Kohalike teede nimekirja kinnitamine endise Padise valla haldusterritooriumi osas“ tühistamiseks Kolviku teed (nr 5620002) puudutavas osas
Menetlusosalised
Kaebajad – AV (ik XXXXXXXXXX), BV ja RK (ik XXXXXXXXXXX), volitatud esindaja v.adv Kaarel Berg Vastustaja – Lääne-Harju vald, volitatud esindaja Eha Kõiv Kolmandad isikud – Alliklepa Arenduse OÜ (rg-kood 14232731) ja AS (ik XXXXXXXXXXX), volitatud esindaja v.adv Villy Lopman
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 07.12.2020 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Alliklepa Arenduse OÜ ja ASi apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Alliklepa Arenduse OÜ ja ASi apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 07.12.2020 otsus muutmata.
2.Mõista Alliklepa Arenduse OÜ-lt ja ASilt solidaarselt kaebajate apellatsiooniastme menetluskulude katteks välja AV kasuks 896 eurot ja RK kasuks 896 eurot.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 25.06.2021. Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).
3-20-1305 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Lääne-Harju vallavolikogu 25.09.2018 otsusega nr 121 „Kohalike teede nimekirja kinnitamine endise Padise valla haldusterritooriumi osas“ kinnitati kohalike teede nimekiri (lisa 1), kuhu kuulub ka Kolviku tee numbriga 5620002.
2.AV, BV ja RK esitasid 10.07.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse Lääne-Harju vallavolikogu 25.09.2018 otsuse nr 121 tühistamiseks Kolviku teed puudutavas osas. 1) Kolviku tee läbib kaebajatele kuuluvaid Kuusiku-Antsu (katastritunnus 56201:001:1290, registriosa nr 1324902) ja Kadakaoksa (katastritunnus 56201:001:0394, registriosa nr 11276702) kinnistuid. Valla menetluses on Perbi-Nurme ja Perbi-Heinamaa detailplaneering, kus on juurdepääsu alternatiivina toodud muu hulgas Kolviku tee. Selle planeeringu menetlemisel said kaebajad teada otsusest nr 121. 2) Otsuse põhjendustest ei nähtu, kas tegemist on avalikuks kasutamiseks määratud eratee, kohaliku omavalitsuse (KOV) üksusele kuuluva tee või muu teega. Ilmselgelt on tegemist erateega. Järeldada võib ka, et otsuse eesmärgiks on määratleda, et Kolviku tee oleks erateena avalikult kasutatav. Eratee avaliku teena kasutamiseks määramine ei ole lubatav. Vastustaja ei ole kaebajatega sõlminud kokkulepet teealuse maa kasutamiseks, samuti puudub muu õigus maa kasutamiseks. Kuni tee on kohalike teede nimekirjas, peavad kaebajad lubama seal avalikku liiklemist. Otsus nr 121 on juba osaliselt tühistatud Piunse tee osas haldusasjas nr 318-2426, kuna tee osas ei järgitud ehitusseadustiku (EhS) §-s 94 sätestatud korda. 3) Kaebajad soovivad otsuse nr 121 tühistamist kogu Kolviku tee osas, kuna vastasel juhul muutub tee õiguspärane kasutamine sisuliselt võimatuks ja isikud võivad sattuda ka kaebajatele kuuluvatele teeosadele.
3.Lääne-Harju vald ei vaielnud kaebusele vastu, kuid märkis, et tal on kohustus järgida kehtestatud planeeringut ja seega on vajadus tulevikus määrata Kolviku tee avalikku kasutusse seaduses sätestatud korras. Vastustaja on proovinud esitada kehtetuks tunnistamise eelnõu volikogule, kuid otsus on jäänud erinevatel põhjustel vastu võtmata. Kaebajad on ka avaldanud, et ei nõustu Kolviku tee nimekirjast väljaarvamisega üksnes neid puudutavas osas. Kuna kaebajad ei ole nõustunud kasutuskokkuleppe sõlmimisega, on vastustaja algatanud sundvalduse seadmise menetluse.
4.Tallinna Halduskohus rahuldas 07.12.2020 otsusega kaebuse osaliselt ning tühistas vaidlustatud haldusakti osas, milles sellega kinnitatud kohalike teede nimekiri hõlmab Kolviku teed kaebajate kinnistuid (registriosad nr 1324902 ja 11276702) läbivas osas. Halduskohus mõistis vastustajalt AV kasuks välja menetluskulude katteks 569,39 eurot ja RK kasuks 542,39 eurot ning jättis poolte menetluskulud muus osas nende endi kanda. 1) Tallinna Ringkonnakohus kontrollis 06.02.2020 otsusega nr 3-18-2426 vaidlusaluse otsuse nr 121 õiguspärasust Piunse tee osas. Ringkonnakohus leidis, et kuna vähemalt kaebajate kinnistuid läbivates lõikudes ei ole Piunse teed seaduses ettenähtud korras (EhS § 94) määratud avalikuks kasutamiseks ning seetõttu ei saa nimetatud osas olla tegemist avalikult kasutatava teega EhS § 92 lg 5 tähenduses ega ka kohaliku teega EhS § 92 lg 7 tähenduses, siis on Piunse tee tervikteena kohalike teede nimekirja kandmine õigusvastane. Arvestades kohalike teede 2(9)
3-20-1305 nimekirja kandmisest tulenevaid tagajärgi – sh igaüheõigus ning teeomaniku õiguste, kohustuste ja vastutuse üleminek vallale – rikub otsus kaebajate õigusi. EhS §-st 103 ega teeregistri põhimäärusest (§ 12 lg 2, § 13 lg 3) ei tulene, et tee saab olla EhS § 92 lg-te 5 ja 7 tähenduses kohalik tee üksnes tervikuna. Vastustaja ei saanud isegi teeregistrile esmaste andmete esitamise eesmärgil vastu võetud õigusaktis kajastada Piunse teed kui tervikuna kohalikku teed, vaid pidanuks eristama selle lõike vastavalt nende õiguslikule staatusele. 2) Ka praeguses asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebajatele kuuluvate teelõikude osas ei ole vallaga sõlmitud kasutuskokkuleppeid ega seatud valla kasuks mingeid piiratud asjaõigusi. Riigikohus selgitas asjas nr 3-3-1-6-17 tehtud otsuses, et eratee avalikuks kasutamiseks määramine toimub sundvalduse alusel, mitte vastupidi (EhS § 94 lg 2). See tähendab, et eelnevalt tuleb lahendada tee kasutusõiguse küsimus kokkuleppel, sundvaldusega või muul viisil ning alles seejärel võib otsustada selle avalikuks kasutamiseks määramise. Ka praeguses asjas on selle põhimõtte vastu eksitud, mistõttu puudub kaebajate suhtes Kolviku tee avalikuks kasutamiseks määramisel õiguslik alus (sundvaldus, kokkulepe vms) ja Kolviku tee kaebajate kinnistutel asuvas osas kohalike teede nimekirja kandmine on õigusvastane. Vastustaja ei ole otsuse õigusvastasusele kaebajaid puudutavas osas vastu vaielnud. 3) Kuigi muud asjaolud ei erine viidatud ringkonnakohtu lahendis toodust ja otsus nr 121 on Kolviku tee kaebajaid puudutavas osas samadel põhjustel õigusvastane, ei pea kohus võimalikuks ringkonnakohtuga sarnaselt tühistada otsust nr 121 Kolviku tee osas tervikuna, sh väljapoole kaebajate kinnisasjade piire. Nii põhiseaduse § 15 lg 1 kui ka HKMS § 44 lg 1 kohaselt saab isik pöörduda kohtusse vaid oma õiguste kaitseks. Kaebajad ei ole põhjendanud, kuidas rikub nende õigusi asjaolu, et vastustaja või kolmandad isikud lubavad oma kinnisasjadel asuvat Kolviku teed avalikult kasutada. Tee kogupikkus on teeregistri andmetel 2,7 km. Maakatastri kaardi kohaselt läbib tee kaebajate kinnistuid üksnes ca 351 m ulatuses ning teealuse maa teisi omanikke on veel vähemalt seitse. Vastustaja vastuse kohaselt läbib tee veel 14 katastriüksust. Kaebajatele kuulub järjestikune teede osa Kolviku tee edelapoolsest otsast. Kohtule ei nähtu mistahes kaebajate õigusi, mida rikuks ülejäänud Kolviku tee ca 2,4 km ulatuses avalik kasutamine. Kaebajad ei ole väitnud, et neile oleks tekkinud Kolviku tee igaühe kasutusõigusest tulenevaid riiveid, mistõttu otsuse toime avaldus neile alles 2020. a suvel detailplaneeringu kohta teavituse saamisel. Kaebajatel on võimalik oma maatükil liiklemist vältida asjakohaste teavitustega, lähtudes keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) §-des 32 ja 33 sätestatud korrast. Üks teelõik Kolviku teel kuulub vastustajale ning selle avalik kasutus tuleneb otse seadusest (EhS § 92 lg-d 5 ja 7). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
5.Alliklepa Arenduse OÜ ja AS esitasid Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse ning taotluse nende menetlusse kaasamiseks. Ringkonnakohus kaasas 07.01.2021 määrusega Alliklepa Arenduse OÜ ja ASi kolmandate isikutena menetlusse. Alliklepa Arenduse OÜ ja AS paluvad apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 07.12.2020 otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. 1) Halduskohus on lahendanud mittetähtaegset kaebust. AV esitas 01.10.2018 vastuväited Perbi-Nurme ja Perbi-Heinamaa detailplaneeringu algatamisele, keskendudes juurdepääsutee küsimusele. Sama küsimust käsitlesid kaebajad ka oma 25.02.2019 vastuväites. Kaebajad osalesid 2019. a märtsis toimunud detailplaneeringu eskiisi arutelul. Ainsaks arutelu teemaks oli ligipääsuteed ja Kolviku tee olukord. Seega pidid kaebajad otsusest nr 121 olema teadlikud juba hiljemalt 2019. a märtsis.
3(9)
3-20-1305 2) Halduskohus on jätnud apellandid menetlusnorme rikkudes kaasamata. Asjas tehtav kohtulahend riivab apellantide õigusi ning see pidi halduskohtule olema äratuntav. 3) Praeguse asja ja sellega sarnaste asjade lahendamisel tuleb eristada juhtumeid, kus kaebus on esitatud ajaloolise ja avalike vahendite eest hooldatud ja vaikiva kokkuleppe alusel kasutatava avaliku tee sulgemiseks, ning juhtumeid, kus tee pole olnud avalikus kasutuses ja puudub ka tee hooldamise praktika. Praegune vaidlus erineb asjast nr 3-18-2426 selle poolest, et vaidlusalune tee on aastakümneid olnud avalikus kasutuses ning on sellisena määratletud ka Padise valla üldplaneeringus ja sellele rajanevates detailplaneeringutes. Samuti on vastustaja eelkäija Padise vald määratlenud Kolviku tee avaliku teena teede nimekirjades. KOV on aastakümneid korraldanud tee hooldamist ja korrastamist. 4) Halduskohus ei selgitanud välja kokkuleppeid, millele tee avalik kasutus rajanes ning ei analüüsinud seda, millised tagajärjed kaasnevad ülejäänud teemaa omanikele kahe kinnistu „välja lõikamisel“ Kolviku teest. Vastustaja ja teemaa omanike vahel kehtis vaikimisi sõlmitud kokkulepe teemaa kasutamiseks, mida kaebajad ei ole kehtivalt lõpetanud. Seega pole kaebajatel ka alust nõuda nende kinnistute väljaarvamist avalikuks kasutamiseks mõeldud teede nimekirjast. Kolviku tee on ligipääsuteeks mitmekümnele kinnistule, sh apellantide 20 katastriüksusele, ning apellantidele kuulub ka osa Kolviku tee alusest maast, mis on servituudilepingu alusel antud avalikku kasutusse. Tee avalik kasutus ning vastustaja poolt servituudilepinguga võetud kohustuste täitmine muutub kohtuotsuse tulemusena praktiliselt võimatuks: kaebajad on kohtumenetluse ajal püstitanud Kolviku tee algusesse värava, mis suleti pärast kohtuotsuse tegemist. 5) Kohtuotsus riivab oluliselt Alliklepa Arenduse OÜ-le detailplaneeringuga antud lubadusi ning apellantide võimalusi neile kuuluvaid kinnistuid planeerida. Alliklepa Arenduse OÜ-le kuuluvatel kinnistutel kehtestatud detailplaneeringute kohaselt toimub kinnistutele ligipääs Kolviku teelt. Lisaks on vastu võetud detailplaneering, millele kaebaja AV on esitanud vastuväite seoses Kolviku tee kasutamisega planeeringualale juurdepääsuks ning mille kehtestamine on järelevalveorgani poolt seatud sõltuvusse mh läbipääsuteede küsimuse lahendamisest. Kohus ei ole teega seotud planeeringuid ega muid haldusakte uurinud. 6) Kaebus on esitatud ennatlikult ja kaebeõigust kuritarvitades. Kaebajate eesmärk on takistada samaaegselt toimuvat sundvalduse seadmise menetlust. Kaebajad kasutavad oma kaebeõigust selleks, et tekitada õiguslikku ebaselgust ja luua eeldusi sundvalduse seadmise vaidlustamiseks.
6.Lääne-Harju vald nõustub apellatsioonkaebusega ning leiab, et see tuleks rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada. 1) Kolviku tee kasutus puudutab apellantide õigusi, kuna terviktee ühe lõigu sulgemine takistab ülejäänud tee kasutust ja pääsu kinnistuteni. Padise Vallavolikogu 25.04.2002 määrusega nr 35 kehtestatud Padise valla üldplaneeringu kohaselt on Kolviku tee kohalik üldkasutatav tee. Piirkonnas kehtestatud detailplaneeringud lähtuvad üldplaneeringust. Kolviku tee läbib 15 katastriüksust ja on juurdepääsuks paljudele kinnistutele. Kolviku tee on olnud ajalooliselt avalik tee ja avaliku kasutuse järgi on jätkuv vajadus. Tee sattus eraomandisse, kuna maareformi seaduse § 6 lg 31 kohaselt ei olnud teed, mis võimaldasid tagastatava maa otstarbekohast kasutamist, käsitatavad rajatisena, millele tulnuks määrata teenindusmaa või mis tulnuks jätta tagastamata või erastamata. Maa ostueesõigusega erastamise korra p 13 alap 4 kohaselt selgitas Padise Vallavalitsus enne erastamist välja erastatava maaga seonduvad seadusjärgsed kitsendused, kaasa arvatud avalikult kasutatavad teed. Kolviku tee oli enne maareformi avalik tee. Padise Vallavalitsuse 08.06.1998 korralduse nr 92m „Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine“ alusel tagastati VJ-le (kaebaja AV ema) Kuusiku-Antsu ja 4(9)
3-20-1305 Kuusiku-Sauna maaüksused kohustusliku tingimusega tagada maaüksust läbivate teede avalik kasutus. Kolviku tee avaliku kasutuse kitsendus märgiti ära maa tagastamise korralduses ja kanti maamõõtja poolt katastriüksuse plaanile ning tähistati, et oleks arusaadav, et tegemist on kitsendust põhjustava objektiga tol ajal kehtinud maakatastriseaduse § 10 lg 3 tähenduses. Märget peeti erastamise ajal õiguslikuks aluseks tee käsitamisel asjaõigusseaduse (AÕS) § 155 lg 1 järgse objektina, sest tee teistsugune avalikku kasutusse määramise normistik puudus. Eelnimetatud korraldusega on erastamise ajal seatud kinnistule haldusaktiga kitsendus AÕS §de 140, 141 ja 155 tähenduses. 2) Kuusiku-Sauna katastriüksusest tekkisid jagamise teel mitmed kinnistud, sh BV-le ja RKle kuuluv Kadakaoksa kinnisasi. Enne esmakinnistamisi oli kaebajate kinnistute erastamise tingimuseks Kolviku tee avaliku kasutuse tagamine. Padise Vallavalitsuse 08.06.1998 haldusakti ei ole vaidlustatud. Kõnealuse korralduse olemasoluta ei oleks kinnistuid tekkinud ja praegustel omanikel poleks olnud võimalik Kolviku tee alust maad omandada. Esmakinnistamisel kohustati omanikku tagama kinnistut läbivate teede avalik kasutus ja seetõttu ei mõõdetud Kolviku tee alust maad välja ega jäetud riigi või KOV omandisse. Kolviku tee on 25.04.2002 kehtestatud Padise valla üldplaneeringu kohaselt kohalik üldkasutatav tee. Kolviku tee on olnud kohalike teede nimekirjas Padise Vallavolikogu 12.05.2004 määruse nr 19 kehtestamisest. Kui teeseadus (TeeS) muutus 01.07.2015 kehtetuks, tunnistas Lääne-Harju Vallavolikogu 30.04.2018 määrusega nr 10 teeseaduse alusel vastu võetud Padise valla kohalike teede nimekirja kehtetuks. Uus sama sisuga Padise piirkonna kohalike teede nimekiri kinnitati Lääne-Harju Vallavolikogu 25.09.2018 otsusega nr 121. Nimekirjas oli Kolviku tee kohta välja toodud vaid terviktee nimi ja number, nii nagu see oli ka teeseaduse alusel vastuvõetud Padise Vallavolikogu määrustes. Kolviku tee kohalike teede nimekirjas avaliku teena eksisteerimine ei saanud olla kaebajatele üllatuseks. Kaebajad on kasutanud ära teeseaduse kehtetuks tunnistamisega tekkinud olukorda, kus vallavolikogu pidi kiiresti kehtestama uue teede nimekirja – vastasel juhul poleks Padise piirkonnas olnud ühtki kohalikku teed. Uue samasisulise nimekirja kehtestamisega 2018. aastal tekkis võimalus õigusakti vaidlustamiseks, kuigi nimekiri oli eelmisega identne. Kinnistute omanikud pidid teadma, et Kolviku tee on olnud aastakümneid kohalike teede nimekirjas ja valla poolt hooldatav ning aktsepteerisid seda. 3) Kehtiva seaduse alusel on võimalik eratee avalikku kasutusse määrata KAHOS-le viitavas ehitusseadustiku (EhS) § 94 lg-s 2 sätestatud korras, samuti kehtivad ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse § 24 kohaselt edasi TeeS § 4 lg 3 alusel sõlmitud lepingud. Eelmine EhS § 94 lg 2 redaktsioon nägi ette notariaalse lepingu sõlmimise. Notariaalseid ega kirjalikke lepinguid kaebajatega sõlmitud ei ole. Vallavolikogu on uue kohalike teede nimekirja kehtestamist korduvalt arutanud. Paraku läbib arvestatav hulk endise Padise valla territooriumil asuvaid teid erakinnistuid, mille kasutamiseks on kirjalikud või notariaalsed lepingud sõlmimata ning sundvaldused seadmata. Sarnaselt olemasoleva nimekirja osalise tühistamisega võib uue nimekirja kinnitamisel tekkida arvukaid vaidlusi tee kasutusõiguste üle ja suletakse tervikteede eraomandis olevad lõigud. Erastamisaegne avalike ja erateede normistik ja selle hilisem muutmine on tekitanud olukorra, kus maa omanikud võivad pahatahtlikult teelõike sulgeda, lõhkudes ühtse terviku ning piirates teiste isikute ligipääsu nende kinnistutele. Selline olukord tekkis ka Piunse ja Kolviku tee puhul. 4) Lääne-Harju vallavolikogu seadis 26.01.2021 otsusega nr 7 „Sundvalduse seadmine ja eratee avalikuks kasutamiseks määramine“ sundvalduse kaebajatele kuuluvatele Kolviku tee lõikudele ja määras vaidlusalused teelõigud avalikku kasutusse. Kuna kehtestatud on uus õigusakt, siis pole enam põhjust vaielda vallavolikogu 25.09.2018 otsusega nr 121 kinnitatud Padise piirkonna kohalike teede nimekirja üle.
5(9)
3-20-1305
7.AV, BV ja RK vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ning paluvad jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 1) Kaebus on esitatud tähtaegselt. AV sai vaidlustatud otsuse olemasolust teada PerbiNurme ja Perbi-Heinamaa detailplaneeringu menetluses vastustaja poolt 11.06.2020 kirjaga esitatud Alliklepa Arenduse OÜ 18.05.2020 seisukohast, milles viidati 25.09.2018 otsusele. AV nõudis seejärel otsuse vastustajalt välja ning sai selle 22.06.2020. BV ja RK said otsusest teada vastustajale tehtud teabenõude vastusest 25.06.2020. 2) Halduskohus leidis õigesti, et Kolviku tee avalikuks kasutamiseks määramisel puudus õiguslik alus ning kaebajate kinnistute osas oli valla 25.09.2018 otsus õigusvastane. Praegune vaidlus on analoogne haldusasjaga nr 3-18-2426. Apellantide väide vaikiva kokkuleppe kohta Kolviku tee kasutamiseks on alusetu. Kaebajad ei ole vastustajaga sõlminud ühtegi kokkulepet Kolviku tee kasutamise kohta. Kuivõrd riigil või kohalikul omavalitsusel peab olema piiratud asjaõigusest tulenev õigus teealuse maa kasutamiseks, on vaikiva kokkuleppe olemasolu välistatud. 3) Halduskohus tuvastas asjas tähtsust omavad asjaolud. Apellantidel ei ole õigust nõuda, et Kolviku tee oleks kaebajatele kuuluvas osas avalikult kasutatav. Kolviku tee ajalooline kasutus on asjasse puutumatu. Apellantide väide juurdepääsu kaotamise kohta on alusetu. Kolviku teed lääne suunast kasutada soovivatel isikutel on võimalik helistada värava juurde märgitud telefoninumbril. Lisaks ei ole kaebajate kinnistute läbimine apellantide jaoks ainus võimalus avalikult teelt enda kinnisasjadele pääsemiseks. Apellantide õigust detailplaneeringu koostamisele ei ole riivatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus kaasas apellandid asja menetlusse ning andis neile seeläbi võimaluse oma õigusi kaitsta ja seisukohti esitada. Asjaolu, et halduskohus apellante menetlusse ei kaasanud, ei ole praeguses asjas halduskohtu otsuse tühistamise aluseks.
9.Kaebajad taotlevad apellantide 05.05.2021 menetlusdokumendi tähelepanuta jätmist, kuivõrd see on esitatud hilinemisega. Ringkonnakohus märgib, et andis 08.02.2021 määrusega täiendavate taotluste ja tõendite, mida varem ei saanud esitada, esitamiseks aega kuni 28.04.2021 ning vastaspoolele selleks kuupäevaks esitatud menetlusdokumentide suhtes oma seisukoha esitamiseks aega kuni 05.05.2021. Kuivõrd apellantide 05.05.2021 menetlusdokument ei sisalda taotlusi ega uusi asjaolusid, vaid kokkuvõtet apellantide seisukohtadest, ei ole ringkonnakohtul alust seda tähelepanuta jätta.
10.Apellandid leiavad, et kaebus on esitatud tähtaja rikkumisega, kuivõrd kaebajad pidid 25.09.2018 otsusest teada saama hiljemalt 2019. a märtsis, mil toimus Perbi-Nurme ja PerbiHeinamaa detailplaneeringu eskiisi arutelu. Lisaks on apellandid viidanud AV 01.10.2018 vastuväidetele ja kaebajate 25.02.2019 ühiselt esitatud vastuväidetele. Ringkonnakohus märgib, et kõnealused kirjad keskenduvad juurdepääsutee küsimusele, kuid neist ei nähtu, et kaebajad olid teadlikud kohalike teede nimekirja kehtestamise otsusest. Apellandid ei ole esitanud detailplaneeringu eskiisi arutelu protokolli ega isegi väitnud, et eskiisi arutelul mainiti 25.09.2018 otsust. Kolmandatel isikutel nende kinnistuid läbiva tee kasutamise senisest lubamisest ei saa järeldada kaebajate teadlikkust sellest, et Kolviku tee on kantud kohalike teede nimekirja ilma kaebajate kinnistuid koormava piiratud asjaõiguse seadmiseta. Kaebuse kohaselt sai AV 25.09.2018 otsusest teada vastustaja 11.06.2020 kirja lisadega tutvudes ning esitas seejärel vastustajale teabenõude, millele vastuseks edastati talle 22.06.2020 vaidlusalune otsus. Kaebuse väidete kohaselt esitas ka RK vastustajale samasisulise teabenõude ning sai otsuse 6(9)
3-20-1305 kätte 25.06.2020, informeerides sellest ka BV. Puuduvad tõendid ning samuti pole kohtule esitatud asjaolusid, mis annaks alust arvata, et kaebajad said 25.09.2018 otsusest teada kaebuses väidetust varem. Kaebus on esitatud 10.07.2020 ehk HKMS § 46 lg-s 1 sätestatud 30-päevase tähtaja jooksul ning on seega tähtaegne.
11.TeeS § 4 lg 3 teise lause järgi määras KOV eratee avalikuks kasutamiseks tee omaniku nõusolekul ja tingimustel ning KOV ja tee omaniku vahel sõlmitud lepingu alusel. 01.07.2015 jõustunud EhS § 94 lg 2 järgi pidi KOV-l olema selleks, et erateed avalikult kasutatavaks määrata, õigus kasutada teealust maad tulenevalt piiratud asjaõigusest. Kui omanik ei nõustunud piiratud asjaõigusega, tuli seada kinnistule sundvaldus. 01.07.2018 jõustus EhS § 94 lg 2 muudatus, mille järgi tuleb riigil või KOV-l otsustada eratee avalikes huvides omandamine või sellele sundvalduse seadmine. Sundvalduse seadmise kord on sätestatud kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse (KAHOS) §-s 39. Seega võis KOV nii varem kehtinud kui ka praegu kehtiva õiguse alusel määrata eratee avalikuks kasutamiseks pärast seda, kui ta oli saanud õiguse teealust maad kasutada. Selleks oli vaja sõlmida maaomanikuga leping või seada tema kinnistule sundvaldus. Leping või sundvalduse seadmise otsus reguleerib maaomaniku ja KOV vahelisi suhteid. Tee avalikuks kasutamiseks tunnistamise otsus (praegusel juhul kohalike teede nimekirja kinnitamine) on aga asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele suunatud haldusakt (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 2), mis kehtib igaühe suhtes (HMS § 60 lg 2) ning millest tuleneb AÕS § 155 lg‐s 1 sätestatud seadusjärgne kitsendus ehk igaühe õigus teed kasutada (Riigikohtu 13.10.2020 määrus nr 3-19-2255, p-d 11.1–11.3; vt ka 14.06.2017 otsus nr 3-3-1-6-17, p-d 10 ja 17 ja 09.11.2016 otsus nr 3-3-1-57-16, p-d 14 ja 15). Ringkonnakohus märgib, et KAHOS seletuskirja (Riigikogu XIII koosseis, 598 SE) kohaselt muudeti EhS § 94 lg-t 2, kuna puudus vajadus eraldi reguleerida piiratud asjaõiguse seadmist; eratee avalikuks kasutamiseks määramine käib KAHOSes reguleeritud sundvalduse seadmise teel ja sellega seatakse kinnisasjale avalik-õiguslik kitsendus (lk 44). Viidatud seletuskirjast ei järeldu, et sooviti muuta senist korda, mille kohaselt peab piiratud asjaõiguse seadmine toimuma enne eratee avalikuks kasutamiseks määramist.
12.Vastustaja on ringkonnakohtule esitanud 08.06.1998 korralduse nr 92m Kuusiku-Antsu ja Kuusiku-Sauna (Kadakaoksa kinnistu tekkis Kuusiku-Sauna maaüksuse jagamise tulemusel) maaüksuste tagastamise kohta VJ-le, milles on sätestatud kohustus tagada tagastatavat maaüksust läbiva tee avalik kasutus. Vastustaja selgituse kohaselt peeti sellist märget AÕS § 155 lg 1 järgse seadusjärgse kitsenduse tekkimise aluseks. Sellele järgnevalt on Kolviku tee alates 12.05.2004 kantud vastustaja kehtestatud kohalike teede nimekirjadesse. Alates teeseaduse jõustumisest 23.03.1999 kohaldus tee olemasolu ja õigusliku staatuse määratlemisel nimetatud seadus ning alates 01.07.2015 ehitusseadustik. Kokkulepe kinnisasja koormamiseks asjaõigusega peab olema notariaalselt tõestatud (AÕS § 641 lg 1). Notariaalset ega kirjalikku lepingut teealuse maa kasutamiseks piiratud asjaõiguse seadmise kohta kaebajate ega samade kinnistute varasemate omanikega ei ole vastustaja kinnitusel sõlmitud. Apellantide väide vastustaja ja teealuse maa omanike vahel vaikimisi sõlmitud kokkuleppest ei põhine kehtival õigusel. Kaebajatele võis Kolviku tee kohalike teede nimekirja kandmisest tuleneda kohustus taluda tee kasutamist AÕS § 155 lg 1 alusel, kuid tee ajalooline kasutus ja väljakujunenud tava ei saa asendada seaduses sätestatud korda eratee avalikuks kasutamiseks määramisel. 2002. aastal kehtestatud Padise valla üldplaneeringus on Kolviku tee määratletud kohaliku üldkasutatava teena. Üldplaneering saab siiski olla vaid sundvalduse seadmise aluseks, mitte aga tee avalikku kasutusse määramise aluseks (Riigikohtu 14.06.2017 otsus nr 3-3-1-617, p 19). Ka detailplaneering ei ole kinnisasja seadusjärgne kitsendus AÕS § 155 lg 1 mõttes ega asenda poolte asja- või võlaõiguslikku kokkulepet eratee kasutamiseks (Riigikohtu 22.03.2006 otsus nr 3-2-1-5-06, p 22; Tallinna Ringkonnakohtu 22.10.2010 otsus nr 3-09-1655, p 11). Samuti ei ole asjakohane see, et Kolviku tee oli juba varasemalt kantud Padise valla 7(9)
3-20-1305 kohalike teede nimekirja, sest sellekohane haldusakt oli alates 19.05.2018 tunnistatud kehtetuks. Tee ajalooline kasutus ja selle kajastatus planeeringutes omavad tähtsust pigem sundvalduse seadmisel. Kuna kaebajate kinnistuid läbivates lõikudes ei ole Kolviku teed seaduses ettenähtud korras (EhS § 94) määratud avalikuks kasutamiseks ning seetõttu ei saa nimetatud osas olla tegemist avalikult kasutatava teega EhS § 92 lg 5 tähenduses ega ka kohaliku teega EhS § 92 lg 7 tähenduses, siis on Kolviku tee tervikteena kohalike teede nimekirja kandmine õigusvastane.
13.Praeguse vaidluse asjaolud sarnanevad olulises osas haldusasja nr 3-18-2426 (Piunse tee vaidlus) asjaoludega ning seega on halduskohus põhjendatult tuginenud otsuse tegemisel ringkonnakohtu 06.02.2020 lahendile viidatud asjas. Halduskohtule ei ole alust heita ette uurimispõhimõtte rikkumist, kuivõrd Kolviku tee senine kasutus ja hooldamine ning seda puudutavad planeeringud ja muud haldusaktid ei väära fakti, et enne Kolviku tee kandmist kohalike teede nimekirja ei sõlmitud kaebajatega seaduses sätestatud vormis kokkulepet ega seatud sundvaldust. Apellantidega sõlmitud kokkulepped teemaa avalikku kasutusse andmise kohta, apellantide soov oma kinnistuid planeerida ning nende usaldus 25.09.2018 otsuse kehtivuse suhtes ei välista Kolviku teed puudutavas osas õigusvastase haldusakti osalist tühistamist. Asja lahendamisel pole tähtsust kaebajate võimalikel ajenditel kaebuse esitamiseks. Apellantide väide kaebuse ennatlikkusest on alusetu.
14.Pärast halduskohtu otsuse tegemist on vastustaja 26.01.2021 võtnud vastu otsuse nr 7, millega on seatud sundvaldus mh Kuusiku-Antsu ja Kadakaoksa kinnistutele (otsuse p-d 1.1 ja 1.2) ning vastavad Kolviku tee lõigud on määratud avalikku kasutusse ja kantud teeregistrisse (otsuse p-d 4.1 ja 4.2). Vastustaja arvates tuleneb nimetatud otsusest uus õiguslik alus tee avalikuks kasutamiseks ning puudub vajadus vaielda 25.09.2018 otsuse õiguspärasuse üle. Kohtute infosüsteemist nähtub, et kaebajad on 26.01.2021 otsuse halduskohtus vaidlustanud (haldusasi nr 3-21-416) ning halduskohus on 02.03.2021 määrusega peatanud vaidlustatud otsuse täitmise kaebajate kinnistuid puudutavas osas, tingimusel, et kaebajad ei takista enda kinnistuid läbival Kolviku tee lõikudel läbipääsu. HKMS § 158 lg 2 järgi teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Haldusakti ja toimingu õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Sama põhimõtet väljendab HMS § 54, mille kohaselt peab haldusakt olema kooskõlas selle andmise hetkel kehtiva õigusega. Nendest sätetest tulenevalt saab kohus haldusakti õiguspärasuse hindamisel arvestada üksnes nende asjaoludega, mis olid olemas otsuse tegemise ajal. Sundvalduse seadmine ei muuda 25.09.2018 otsust tagantjärele õiguspäraseks. 26.01.2021 otsusega ei ole 25.09.2018 otsust kehtetuks tunnistatud ning seega ei ole tegemist HKMS § 152 lg 1 p-s 4 sätestatud olukorraga. Arvestades, et 26.01.2021 otsusest tuleneb õiguslik alus tee avalikuks kasutamiseks ning asjas nr 3-21-416 tehtud kohtumäärusest tulenevalt ei ole kaebajatel lubatud tee kasutamist takistada, ei too 25.09.2018 otsuse osaline tühistamine kaasa olukorda, kus apellandid kaotavad juurdepääsu Kolviku tee kaudu oma kinnistutele.
15.Eelneva põhjal jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata.
16.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Apellatsioonkaebuse esitanud kolmanda isiku suhtes kohaldatakse samas paragrahvis poole kohta sätestatut. Kuna kolmandate isikute apellatsioonkaebust ei rahuldata, jäävad apellatsiooniastme menetluskulud nende kanda. Kaebajate apellatsiooniastme menetluskuluks on 1792 euro (sh käibemaks) suurune õigusabikulu. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebajate apellatsiooniastme menetluskulu, mis on samas suurusjärgus esimese kohtuastme menetluskuluga, vajalik ja põhjendatud (HKMS § 8(9)
3-20-1305 109 lg 6). Halduskohus vähendas kaebajate kasuks vastustajalt väljamõistetavat summat HKMS § 108 lg 2 alusel. Apellatsiooniastmes puudub alus kaebajate menetluskulude vähendamiseks. Kaebajad on taotlenud nende menetluskulude jagamist selliselt, et 50% kuludest mõistetakse välja AV kasuks ja 50% RK kasuks. Seega tuleb kolmandatelt isikutelt mõista kummagi kaebaja apellatsiooniastme menetluskulude katteks 896 eurot. Vastustaja pole ringkonnakohtule esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.