Eesistuja Janar Jäätma, liikmed Monika Laatsit ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
31. märts 2023, Tallinn
Haldusasja number
3-21-164 PrügiAbi OÜ kaebus Saaremaa Vallavalitsuse
17.novembri 2020. a korralduse nr 2-3/1946 tühisuse tuvastamiseks või osaliseks tühistamiseks ning Saaremaa valla kohustamiseks Kaebaja PrügiAbi OÜ, esindaja vandeadvokaat Rait Sarjas Vastustaja Saaremaa vald, esindaja vallasekretär AR Kolmandad isikud Q ja C
Haldusasi
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 30. märtsi 2022. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
PrügiAbi OÜ apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 8. märtsil 2023
RESOLUTSIOON
1.Jätta PrügiAbi OÜ kaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 30. märtsi 2022. a otsus muutmata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 2. mail 2023 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Pihtla Vallavolikogu kinnitas 15. novembri 2005. a otsusega nr 94 Pihtla valla kohalike teede ja hooldatavate erateede nimekirja, milles sisaldus mh Vanamõisa-Laheküla tee (tee number 5920004, pikkus 2,03 km) ja Laheküla sadama tee (tee number 5920005, pikkus 0,78 km).
2.Pihtla Vallavolikogu kinnitas 13. novembri 2008. a otsusega nr 50 Pihtla valla teede nimekirja, milles sisaldus mh Vanamõisa-Laheküla tee nr 1 (tee number 5920004, pikkus 2014 m) ja Vanamõisa-Laheküla tee nr 2 (tee number 5920004, pikkus 701 m). Nimetatud otsuses olid need teed märgitud avalikuks kasutamiseks mõeldud kohaliku teena.
3.Saaremaa Vallavalitsus (Pihtla valla õigusjärglane) kinnitas 17. novembri 2020. a korraldusega nr 2-3/1946 Saaremaa valla Pihtla piirkonna kohalike teede ja tänavate nimekirja. Nimekirja on kantud Vanamõisa-Laheküla tee (tee number 5920004, pikkus 2665 m), mis on avalik maantee, ja Vanamõisa-Laheküla tee (tee number 5920004, pikkus 2 m), mis on mitteavalik maantee. Otsuse põhjenduste kohaselt on Maanteeamet lõpule viimas kohalike teede andmete inventeerimist, mille eesmärk oli korrastada teeregistrit, täpsustada avalikke ja mitteavalikke teid, korrastada teede nimed, täpsustada tervikteede ruumikujud, teede algus- ja lõppkohad jms. Toimiva tervikliku teedevõrgu moodustamise eesmärgil kanti tee teeregistrisse tervikteena, mistõttu kajastusid korralduses terviktee koosseisus olevad nii avalikud kui ka mitteavalikud lõigud. Otsuses tugineti ehitusseadustiku (EhS) § 92 lg-tele 5 ja 7, § 103 lg-le 7, Vabariigi Valitsuse 7. jaanuari 2016. a määruse nr 1 „Teeregistri põhimäärus“ (määrus nr 1) § 12 lg-le 2 ja § 13 lg-le 3 ning Saaremaa Vallavolikogu 29. novembri 2018. a määrusele nr 64 “Teeregistri põhimääruses sätestatud ülesande delegeerimine“.
4.PrügiAbi OÜ esitas halduskohtule kaebuse Saaremaa Vallavalitsuse 17. novembri 2020. a korralduse nr 2-3/1946 tühisus tuvastamiseks või alternatiivselt tühistamiseks osas, millega kinnitati Saaremaa valla kohalike teede ja tänavate nimekirja VII osa koosseisus Vanamõisa-Laheküla terviktee pikkusega 2667 m. Samuti nõudis kaebaja Saaremaa valla kohustamist asja uuesti otsustama 45 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kaebaja esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) vaidlustatud haldusakt on tühine, kuna selle on andnud Saaremaa Vallavalitsus, mitte volikogu; 2) korraldus on vastuolus Pihtla Vallavolikogu 15. novembri 2005. a otsusega nr 94, mille järgi on Vanamõisa-Laheküla tee ja Laheküla sadama tee (täna mõlemad Vanamõisa-Laheküla tee) määratud avalikuks kasutamiseks 2,81 km ulatuses. Samuti on see vastuolus Pihtla Vallavolikogu 13. novembri 2008. a otsusega nr 50, mille kohaselt on Vanamõisa-Laheküla tee avalikult kasutatav tee 2,715 km ulatuses. Vanamõisa-Laheküla tee määrati avalikult kasutatavaks Pihtla Vallavolikogu 15. novembri 2005. a otsusega nr 94, mis võeti vastu teistsuguses õigusruumis. Kirjeldus sellest, mil viisil peaks see toimuma praegusel ajal, ei oma käesolevas asjas tähendust; 3) Lautri katastriüksusel asuva tee pikkus ei ole 2 m ning tegemist ei ole avalikuks kasutamiseks määratud teega. Tsiviilasjas nr 2-18-8986 vastas Saaremaa vald, et Lautri katastriüksusel (katastritunnus 59201:001:0908) on 51 m pikkune teelõik, mis on eratee. Vanamõisa-Laheküla tee asub Lautri katastriüksusel. Vanamõisa-Laheküla tee kui terviktee pikkus ei ole 2667 m, vaid vähemalt 2715 m ning Lautri katastriüksusel asuva tee pikkus ei ole mitte 2 m, vaid 51 m; 4) vale on seisukoht, et 2 m ulatuses pole tegemist mitteavaliku teega. Tegemist on avalikult kasutatava teega. Tallinna Ringkonnakohtu määrusest nr 2-15-19639 nähtuvad Kadaka kinnistu eelmise omaniku Gunnar Enkeli ütlused, mille kohaselt läks Siia lautrikohani kogu aeg tee ja 2(10)
3-21-164 vald nõudis, et kalamehed pääseksid lautrisse. Kadaka kinnistu eelmise omaniku antud ütlused ei saa tähendada muud, kui et Lautri katastriüksusel asuva tee kasutamiseks oli Kadaka kinnistu eelmise omaniku ja endise Pihtla valla vahel sõlmitud kuni 1. juulini 2015 kehtinud teeseaduse (TeeS) § 4 lg 3 tingimustele vastav kokkulepe. Nimetatud kokkuleppe alusel võttis Pihtla Vallavolikogu 15. novembril 2005 vastu otsuse nr 94, mis tugines kuni 30. juunini 2015 kehtinud TeeS § 4 lg-le 3 a §-le 51. Teeomaniku muutumine ei tähenda, et varasema omaniku nõusoleku alusel ei võiks täna andmeid teeregistrisse kanda. Teeomaniku nõusolek on aastast 2005, kui tehti otsus nr 94; 5) kaebaja soovib kasutada Lautri katastriüksusel asuvat Vanamõisa-Laheküla teed endale kuuluvale Männioksa kinnistule ning Lautri katastriüksusel asuvale Siia lautrikohale ja kallasrajale pääsemiseks. Vastustaja soovib tekitada olukorda, kus üks osa tervikteest jäetakse üldse fikseerimata. Pihtla vallavolikogu otsused võimaldasid kaebajal pääseda nii oma kinnisasjale kui ka Lautri katastriüksusel asuvale kallasrajale ning Siia lautrisse. Vaidlustatud korralduse kehtima jäämine kahjustaks nii kaebaja omandiõigust kui ka temale keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 38 lg-st 4 tulenevat kallasraja kasutamise õigust. Tee eitamine raskendab kaebaja võimalust nõuda Saaremaa vallalt sundvalduse seadmist Vanamõisa-Laheküla tee osale, mis asub Lautri katastriüksusel; 6) KeÜS § 38 lg 7 kohaselt peab kohaliku omavalitsuse üksus planeeringutega tagama avaliku juurdepääsu kallasrajale. Saaremaa valla õiguseellane Pihtla vald on kehtivas üldplaneeringus (ÜP) märkinud Vanamõisa-Laheküla valla teena, s.o teena, mille kaudu pääseb Lautri katastriüksusel asuvale kallasrajale; 7) arhiivist saadud dokumendist nähtub, et kaardile on kantud Vanamõisa-Laheküla tee (tee number 5920004, kaardil tähistatud nr 04) ja Laheküla sadama tee (tee number 5920005, kaardil tähistatud nr 05), mis viib Siia lautrikohani (piirneb Kadaka kinnistu Lautri katastriüksusega). Pihtla Vallavolikogu 15. novembri 2005. a otsusega nr 94 kinnitatud kohalike teede nimekirjas olevad teed numbritega 5920004 ja 5920005 lõppesid Pihtla valla poolt Maanteeametile esitatud kaardimaterjalil kallasrajal/Siia lautrikohal, mitte aga 2 m pärast Kadaka kinnistu Lautri katastriüksuse piiri. Seega on vaidlustatud korralduses ebaõigesti märgitud nii Vanamõisa-Laheküla tee pikkus kui selle lõpp-punkt.
5.Vastustaja taotles vastuses kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) vaidlustatud korraldus ei oma iseseisvat õiguslikku tähendust konkreetse tee avalikuks kasutamiseks määramisel. Saaremaa Vallavolikogu 23. mai 2019. a määrus nr 9 „Erateede avalikuks kasutamiseks määramise ja erateedel tasuta lumetõrje teostamise kord“ (määrus nr 9) § 4 lg 2 sätestab, et eratee avalikuks kasutuseks määramine võib toimuda kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduses sätestatud korras sundvalduse seadmise teel või kokkuleppel teealuse maa kinnisasja omanikuga. Pärast erateele sundvalduse või piiratud asjaõiguse seadmist määrab vallavalitsus oma korraldusega eratee avalikku kasutusse ning seejärel esitab asjakohase info vastavatele riigiasutustele (määrus nr 9 § 4 lg 6); 2) vastustaja on lähtunud eratee avalikku kasutusse määramisel EhS § 92 lg-st 7 ning § 93 lgtest 1 ja 3. Eratee avalikuks kasutamiseks määramisele on eelnenud isikliku kasutusõiguse või sundvalduse seadmine ning seejärel vastustaja korraldus eratee avalikku kasutusse määramise kohta. Sellele on järgnenud vaidlusalune korraldus, millega kinnitati ühe nimekirjana konkreetse piirkonna teed, mille osas on olemas lihtkirjalikud kehtivad lepingud eratee avalikku kasutusse määramiseks (varasema õigusliku regulatsiooni kohaselt võis avalikku kasutusse määrata lihtkirjaliku lepingu alusel), seatud isiklik kasutusõigus või sundvaldus või mis on munitsipaalomandis. Vaidlustatud korraldusega tee staatust erateest avalikuks ei määrata; 3) kaebaja viidatud Pihtla Vallavolikogu 15. novembri 2005. a otsuses nr 94 ja 13. novembri 2008. a otsuses nr 50 sätestatud Vanamõisa-Laheküla tee pikkused on erinevad umbes 95 m ulatuses. Kaebaja väidab, et vale on see, et Vanamõisa-Laheküla tee on 2 m ulatuses avaliku 3(10)
3-21-164 kasutusse mittemääratud. Samas pole ta selgitanud, mis on tema hinnangul korrektsed andmed. Mõõtmisvahendid on täna oluliselt täpsemad. Vastustaja tugines korralduses Transpordiameti inventuuri andmetele Vanamõisa-Laheküla munitsipaalomandis oleva tee osas. Vastustaja ei tunnistanud vaidlusaluse korraldusega Pihtla Vallavolikogu 15. novembri 2005. a otsust nr 94 ja 13. novembri 2008. a otsust nr 50 kehtetuks. Kaebaja olukord vaidlustatud korralduse vastuvõtmisega ei muutunud; 4) Saaremaa Vallavolikogu tunnistas 26. veebruari 2021. a otsusega nr 1-3/16 kehtetuks Pihtla Vallavolikogu 15. novembri 2005. a otsuse nr 94 ja 13. novembri 2008. a otsus nr 50. Nimetatud otsuse vastuvõtmisega võis kaasneda kaebaja õiguste riive; 5) Tallinna Ringkonnakohtu menetluses on haldusasi nr 3-19-755, kus OÜ PrügiAbi jt on esitanud kaebuse Saaremaa valla kohustamiseks tegema vajalikud toimingu, et Saaremaa vallas Tirbi külas asuvat Vanamõisa-Laheküla teed oleks võimalik kasutada täies ulatuses ning tagatud oleks juurdepääs Siia lautrikohani. Seega on kõnealuse Vanamõisa-Laheküla tee kasutamise osas käimas mitu sama eesmärgiga kohtuvaidlust; 6) kaevatava korralduse andmise aluseks olevad andmed saadi Transpordiametilt. Lautri katastriüksusel asub eratee, mille kohta saab andmeid teeregistrile esitada eratee omanik. KOVl puudub eratee omaniku nõusolek. Vaidlust ei ole, et munitsipaalomandis oleva VanamõisaLaheküla teelõigu pikkus on 2665 m. Terviktee lõppeb Lautri katastriüksuse piiril. Vastustaja pole suutnud tuvastada, mis oli 2005. a-l tehtud otsuse aluseks. 2008. a-l oli vastustajale teadaolevalt aluseks tee mõõdistamine. Tee andmete inventeerimist teostas õiguseellane Maanteeamet koostöös kohaliku omavalitsusega. Lautri katastriüksuse omaniku nõusolek teelõigu (2 m) teeregistrisse kandmiseks puudub.
Kolmandad isikud ei esitanud kirjalikke seisukohti.
7.Tallinna Halduskohus jättis 30. märtsi 2022. a otsusega kaebuse rahuldamata kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) vastustaja ei ole kaevatava korraldusega reguleerinud vaidlusaluse tee avalikku kasutust eramaal; 2) korralduses viidatud õiguslike aluste kohaselt täitis vastustaja kohalike teede andmeandja ülesandeid. Vastustaja möönis kohtumenetluses, et Lautri katastriüksusele jääva 2-meetrise teelõigu andmete esitamiseks puudus teeregistri põhimääruse kohane tee omaniku nõusolek, kuid see ei rikkunud kaebaja õigusi. Kaevatavas korralduses terviktee pikkuse määramine ei too kaasa olukorda, kus kaebajal puudub võimalus sundvalduse seadmise menetluses ja maakohtus eraõigusliku servituudi nõudmisel väita Lautri katastriüksusel tee olemasolu ja tuvastada selle pikkust. Maastikul tee olemasolu ja selle pikkuse tuvastamine pole sama, mis selle avaliku kasutamise õigusliku aluse tuvastamine; 3) korralduse andmise ajal kehtisid Pihtla Vallavolikogu 15. novembri 2005. a otsus nr 94 ja
13.novembri 2008. a otsus nr 50. Need haldusaktid tunnistati kehtetuks kohtumenetluse ajal,
26.veebruaril 2021 (haldusasi nr 3-21-700). Volikogu viidatud otsustes pole VanamõisaLaheküla tee ühesuguse pikkusega ning neis toodud tee pikkus ei kattu kaevatavas korralduses tooduga; 4) kaebaja õigusi ei riku see, et Lautri katastriüksuseni on Vanamõisa-Laheküla tee munitsipaalomandis ja avalikult kasutatav. Vanamõisa-Laheküla tee munitsipaalomandisse kuuluva osa pikkus on 2665 m ja kaebaja saab seda osa teest kasutada. Seega ei riku korraldus selles osas kaebaja õigusi; 5) isegi juhul, kui Lautri katastriüksusel olev tee määrati volikogu otsustega nr 94 ja nr 50 avalikku kasutusse ja see võimaldas kaebajal teed kasutada, pole kohtule esitatud tõendit kokkuleppe kohta, mis lubas anda tee avalikku kasutusse. Vaikimine ei saa olla kokkulepe (vt Tallinna Ringkonnakohtu 20. mai 2021. a otsus asjas nr 3-20-1305, p 12). Volikogu otsused olid sõltumata nende kehtivusest sisuliselt õigusvastased (TeeS § 4 lg 3 teine lause); 4(10)
3-21-164 6) KOV võis nii varem kehtinud kui ka praegu kehtiva õiguse alusel määrata eratee avalikuks kasutamiseks pärast seda, kui ta oli saanud õiguse teealust maad kasutada (EhS § 94 lg 2 ja KAHOS § 39). Selleks oli vaja sõlmida maaomanikuga leping või seada tema kinnistule sundvaldus; 7) kolmas isik keeldus vastustajale kasutusõiguse andmisest. Vallavalitsus kandis teeregistri andmete korrastamise eesmärgil piirkonna kohalike teede ja tänavate nimekirja munitsipaalomandis oleva Vanamõisa-Laheküla tee osa. Avaliku kasutuse määramine või selle muutmine polnud vallavalitsuse pädevuses. Seega ei saa sellist õiguslikku tagajärge vaidlustatud korraldusele omistada; 8) kaebaja õigusi ei riku see, et enne vallavalitsuse korralduse andmist ei tunnistatud kehtetuks vallavolikogu otsuseid nr 94 ja 50; 9) avalikus kasutuses oleva munitsipaaltee osa lõppeb Kadaka kinnistu Lautri katastriüksuse piiril (dtl 137). Lautri katastriüksusel asub tee vähemalt 51 m ulatuses katastriüksuse piirist (vt maakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-18-9886). Tegemist on eraomandis oleva teega; 10) vaidlustatud korraldus ei sisalda mõõtmisviga; 11) volikogu otsuste kohaselt ei ulatunud väidetav avalikult kasutatav tee Siia lautrini; 12) kaevatav korraldus ei reguleeri Lautri katastriüksusel oleva eratee avalikku kasutust, vaid tegemist on üksnes vallavalitsuse pädevusse kuuluva küsimuse otsustamisega; 13) isegi juhul, kui Lautri katastriüksusel olevat erateed oleks korralduses kajastatud teede nimekirjas 50 m pikemana, ei annaks see kaebajale õigust seda kasutada avaliku teena. Kaebajal endal on võimalik saavutada tee kasutamise osas kokkulepe kinnistu omanikuga või pöörduda maakohtusse juurdepääsuõiguse saamiseks üle võõra kinnisasja. Sundvalduse ega eraõigusliku servituudi seadmine pole takistatud pelgalt seetõttu, et Vanamõisa-Laheküla terviktee pikkus võib olla kaevatavas korralduses ekslikult kajastatud. Terviktee pikkus ei sõltu sellest, kas kogu tee ulatuses on õigus seda avalikult kasutada; 14) kaebaja õigusi ei riku see, et 2-meetrine teelõik kanti nimekirja (mitteavaliku kasutusega teena). Teeregistri põhimääruse § 7 lg 1 p-de 1-3 kohaselt saab andmed teeregistrisse esitada tee omanik või teeomaniku nõusolekul kohaliku omavalitsuse üksus; 15) Männioksa kinnistu piirneb Laheküla-Tirbi teega (tee nr 5920051), mis on määratud avalikku kasutusse vastustaja 16. veebruari 2021. a korraldusega nr 2-3/155. Vastustaja ei lahendanud vaidlustatud korraldusega avaliku juurdepääsu küsimust kallasrajale ega andnud kolmandale isikule õigust takistada tema kinnistul asuva kallasraja kasutamist. Kaebajal on sõltumata vaidlustatud korraldusest seadusest tulenev õigus Lautri katastriüksusel kulgevat kallasrada kasutada. Saaremaa Vallavolikogu andis 28. märtsil 2019. a otsusega nr 1-3/47 KeÜS § 38 lg 5 alusel kolmandale isikule nõusoleku kallasraja tõkestamiseks Lautri katastriüksusel loomade karjatamise korraldamise eesmärgil (vt haldusasi nr 3-19-1448). Ringkonnakohtu 9. märtsi 2021. a otsuses leiti, et kaebajatele tagati jalgsi (aga ka jalgratta või lapsevankriga) läbipääs väravate kaudu kallasrajale Lautri katastriüksusel ning kaebajate igaüheõigus kallasraja kasutamiseks on tagatud (kaebajatel puudub subjektiivne õigus nõuda kallasraja läbimise võimaldamist mootorsõidukiga); 16) tühisuse aluseid ei esine (HMS § 63 lg 2 p 3). Teeregistri põhimääruse § 12 lg 2 sätestab, et kohaliku tee andmeandjaks on kohaliku omavalitsuse üksus. Sama määruse § 13 lg 3 kohaselt on kohaliku tee esmaseks teeregistrisse kandmiseks ja sealt kustutamiseks andmeandjal kohustus esitada kohaliku omavalitsuse üksuse õigusakt, mis sätestab terviktee unikaalse numbri ja nime. Saaremaa Vallavolikogu andis kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 22 lg 2 alusel 29. novembril 2018 määruse nr 64 „Teeregistri põhimääruses sätestatud ülesande delegeerimine“, mille § 1 lg 1 alusel on delegeeritud teeregistri põhimääruse § 12 lg 2 alusel kohaliku omavalitsusüksuse pädevusse antud ülesande täitmine Saaremaa Vallavalitsusele. Saaremaa Vallavalitsus ei tunnistanud kaevatava korraldusega kehtetuks Pihtla Vallavolikogu haldusakte, vaid need tunnistas vallavolikogu 26. veebruari 2021. a otsusega kehtetuks. 5(10)
3-21-164
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.Kaebaja taotleb apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) vaidlustatud korraldus on tühine, kuna vastustajal puudus pädevus seda anda. Vallavalitsus ei saanud vallavolikogu eest otsuseid langetada; 2) vastustaja reguleeris vaidlustatud korraldusega tee kasutamist eramaal. Vaidlustatud korraldus sisaldab valesid andmeid Vanamõisa-Laheküla tee pikkuse kohta. VanamõisaLaheküla tee ja Laheküla sadama tee on avalikult kasutatav 2,81 km, mitte 2,667 km ulatuses; 3) halduskohus jaatas, et vaidlustatud korraldus on õigusvastane, kuna leidis, et Lautri maaüksusel asub tee kuni Siia sadama lautrikohani, ning korralduses on Lautri maaüksusel teena märgitud üksnes 2 m ulatuses; 4) Lautri katastriüksuse omanik andis nõusoleku tee avalikuks kasutamiseks, mida kinnitab 2006. a otsus nr 94. Nõusolekut tuleb jaatada, kuna kinnistu omanik ei vaidlustanud otsust nr 94 (vt haldusasi nr 3-19-1361); 5) halduskohus rikkus HKMS § 165 lg 1 p-i 4, kui ei analüüsinud kaebaja väidet teeregistri osas. Halduskohus ei analüüsinud seda, et vastustaja on terviktee pikkuse osas lähtunud 13. novembri 2008. a haldusakti aluseks olevatest andmetest, mida vastustaja on moonutanud; 6) kaebaja ei pääse oma kinnistule Laheküla-Tirbi teelt; 7) vaidlustatud korraldus raskendab kaebajal Lautri katastriüksusel asuva kallasraja kasutamist; 8) kaebaja olukorda halvendab vastustaja tegevus, mille tulemusena asuti seisukohale, et Lautri katastriüksusel ei asu teed. Kaebaja ei saa nõuda sundvalduse seadmist; 9) üldplaneering näeb ette, et Vanamõisa-Laheküla tee on määratud juurdepääsuteena Tirbi külas asuva kallasrajani. Uus üldplaneering seda ette ei näe. Seega omab nimekiri mõju ka uuele üldplaneeringule.
9.Vastustaja taotles vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) halduskohtu otsus on seaduslik; 2) vastustaja jääb varem esitatud seisukohtade juurde; 3) korraldus pole tühine. Korraldusega pole reguleeritud tee staatust, vaid konstateeriti olemasolevat olukorda. Sellega ei tunnistatud kehtetuks otsuseid nr 94 ja 50. Vallavolikogu tunnistas viimati viidatud otsused kehtetuks 26. veebruari 2021. a otsusega; 4) kaebaja õigusi ei riivata; 5) kallasraja kasutamise raskendamine pole tõendatud. Kallasrada asub ka Saadu kinnistul, mille omanik on kaebaja juhatuse liige; 6) korraldusega ei lahendatud juurdepääsu kallasrajale; 7) kaebajal on võimalik asjaõigusseaduse alusel taotleda juurdepääsu oma kinnistule; 8) Lautri katastriüksuse omanik pole andnud nõusolekut tee avalikuks kasutamiseks; 9) kuigi korralduses on viga selles osas, kus asub tee lõpp, ei riku see kaebaja õigusi.
10.Kolmandad isikud eraldi kirjalikku vastust ei esitanud, kuid märkis istungil kokkuvõtlikult, et ei ole nõus vaidlustatud korralduse tühistamisega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6(10)
3-21-164
11.Pihtla Vallavolikogu kinnitas otsusega nr 94 kohalike teede nimekirja (vt käesolev otsus, p 1), tuginedes TeeS § 4 lg-le 3 ja §-le 51. Pihtla Vallavolikogu kinnitas otsusega nr 50 kohalike teede nimekirja (vt käesolev otsus, p 2), tuginedes Vabariigi Valitsuse 28. juuli 2005. a määruse nr 199 „Riikliku teeregistri asutamise ja registri pidamise põhimäärus“ (teeregistri põhimäärus) §-dele 9 ja 10.
12.Ringkonnakohtu hinnangul pole kaebaja õiguste riive ja seega ka kaebeõiguse puudumine üheselt ilmne. Kindlalt ei saa välistada, et omaaegsed otsused nr 94 ja nr 50 võisid olla antud ka selle kinnistu omaniku huvide kaitseks, mis kuulub kaebajale, tagamaks avalikult teelt juurdepääs Lautri katastriüksusel asuvale lautrikohale ja kallasrajale. Vaidlustatud korralduse tagajärjeks on, et Lautri katastriüksusel asuvat teed ei käsitata enam avaliku teena. Selle tõttu ei ole kaebajal õigust kasutada seda avaliku teena juurdepääsuks lautrile ja kallasrajale.
13.Otsuse nr 94 ajal kehtinud TeeS § 4 lg 3 sätestas, et tee omaniku nõusolekul ja tingimustel ning valla- või linnavalitsuse ja eratee omaniku vahel sõlmitud lepingu alusel määras eratee avalikuks kasutamiseks ning nimetas teehoiu korraldamise eest vastutava isiku valla- või linnavolikogu kohaliku omavalitsuse huvidest lähtudes. Lepingus tuli näha ette eratee kasutamise kord ja tähistus, hüvitis eratee omanikule ning teehoiukulude kandjad. TeeS § 51 defineeris kohaliku tee kui valla- või linnavolikogu otsuse alusel kohaliku liikluse korraldamiseks rajatud kohaliku maantee, tänava, jalgtee ja jalgrattatee ning kohalikuks liiklemiseks ettenähtud talitee.
13.1.Teeregistri põhimääruse § 9 p 2 kohaselt oli registrisse andmete esitajaks kohalike ja erateede osas kohalikud omavalitsused. Teeregistrisse andmete kandmise aluseks oli muu hulgas kohalike teede nimekiri, avalikuks kasutuseks määratud erateede nimekiri ja avalikuks kasutuseks määramata erateede nimekiri (teeregistri põhimäärus § 10 lg 1 p-d 2, 4 ja 5). Teeregistri põhimääruse § 7 lg 2 p 3 sätestas, et kohalike teede ja avalikuks kasutuseks määratud erateede kohta kantakse vastavasse andmebaasi tee omanikuga sõlmitud tee avalikuks kasutamiseks määramise lepingu number ja kuupäev. Tegemist oli tee andmeid sisaldava dokumendiga, mis oli tee registrisse kandmise aluseks (teeregistri põhimäärus § 10 lg 2 ja § 11 lg 2).
13.2.Otsuste nr 94 ja 50 tegemise ajal kehtinud õigus nõudis seega eratee avalikuks kasutamiseks määramisel eratee omaniku ja kohaliku omavalitsuse üksuse vahel sõlmitud lepingut. Teeregistri põhimääruse § 7 lg 2 p-st 3, § 10 lg-st 2 ja § 11 lg-st 2 järeldub, et kui tegemist oli erateega, mis oli mõeldud avalikuks kasutamiseks, oli kande tegemise eelduseks muu hulgas andmed eratee omanikuga sõlmitud tee avalikuks kasutamiseks määramise lepingu numbri ja kuupäeva kohta. Ka viimati nimetatud andmed pidid nähtuma teeregistrist. Teeregistri põhimäärus viitab seega sellele, et kohaliku omavalituse üksuse ja teeomaniku vaheline kokkulepe pidi olema kirjalikus vormis. Vastasel korral poleks saanud selle andmeid registrisse kanda.
14.Ehitusseadustikuga, mis jõustus 1. juulil 2015, muudeti TeeS-ga ettenähtud norme eratee avalikuks kasutamiseks määramisel (selle kohta vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi
13.oktoobri 2020. a määrus asjas nr 3-19-2255, p 11 jj). Ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seadus (EhSRS) § 24 sätestab, et TeeS § 4 lg 3 alusel sõlmitud lepingud jäid kehtima lepingute kehtivuse lõpuni. Kohaliku omavalitsuse üksus võis nii varem kehtinud kui ka praegu kehtiva õiguse alusel määrata eratee avalikuks kasutamiseks pärast seda, kui ta oli saanud õiguse teealust maad kasutada. Selleks oli tal vaja sõlmida maaomanikuga leping või seada tema kinnistule sundvaldus (Riigikohtu halduskolleegiumi
13.oktoobri 2020. a määrus asjas nr 3-19-2255, p 11.3). 7(10)
3-21-164
15.Kui selgub, et kohaliku omavalitsuse üksusel puudub maaomanikuga leping eratee avalikuks kasutamise andmise kohta või seatud ei ole sundvaldust, ei ole kohaliku omavalitsuse üksusel lubatud hoida teed avalikult kasutatavate teede nimekirjas ja see tuleb sellest nimekirjast välja arvata (Riigikohtu halduskolleegiumi 13. oktoobri 2020. a määrus asjas nr 319-2255, p 13). Nimetatud asjaolud – s.o nt lepingu puudumine – võib ilmneda ka pärast neid otsuseid, millega tee määrati avalikult kasutatavaks teeks. Sellisel juhul on tegemist õigusvastase haldusaktiga ja selle võib kehtetuks tunnistada (vt haldusmenetluse seadus § 66 lg 1; vt Tallinna Ringkonnakohtu 31. märtsi 2023. a otsus asjas nr 3-21-700).
16.Vaidluse all on küsimus, kas vastustaja ja kolmanda isiku vahel on kehtiv leping, millega oleks määratud Lautri kinnistul asuv tee avalikuks kasutamiseks. Sundvaldust pole seatud.
17.Kaebaja hinnangul järeldub lepingu olemasolu esmalt Pihtla Vallavolikogu otsustest nr 94 ja 50, kuna need kajastasid teed pikemalt kui vaidlustatud korraldus. Teiseks järeldab kaebaja lepingu olemasolu asjaolust, et Lautri katastriüksusel asub vähemalt 51 m ulatuses tee kuni mereni ja seda kasutasid teised isikud. Kaebaja tugineb Tallinna Ringkonnakohtu määrusele tsiviilasjas nr 2-15-19639, milles Kadaka kinnistu (Lautri katastriüksus) endine omanik Gunnar Enkel märkis, et Siia lautrikohani oli kogu aeg tee ja vald nõudis, et kalamehed pääseksid lautrisse.
18.Maaomaniku ja kohaliku omavalitsuse üksuse vahelise kokkuleppe olemasolu ei järeldu sellest, milline on Vanamõisa-Laheküla tee õige pikkus (vt käesolev otsus, p 13.2).
19.Vastustaja toob välja, et vaidlustatud korralduse andmisel kanti nimekirja need teed, mille kohta olid olemas kirjalikud kehtivad lepingud eratee avalikku kasutusse andmise kohta, seatud isiklik kasutusõigus või sundvaldus või mis on munitsipaalomandis.
20.Vastustaja seisukohta võib mõista selliselt, et Lautri katastriüksuse osas puudub kehtiv leping, millega oleks eratee antud avalikku kasutusse (vt ka käesolev otsus, p 22). Ringkonnakohus ei jaga kaebaja seisukohta, et vastava lepingu olemasolu tõendavad otsused nr 94 ja 50 ning asjaolu, et Lautri katastriüksusel asub tee ja seda said teised isikud kasutada. Asjas puudub dokument, mis kinnitaks, et Lautri katastriüksuse omanik ja kohaliku omavalitsuse üksus (s.o endine Pihtla vald) oleksid sõlminud eratee avalikuks kasutamiseks määramise lepingu. Samuti pole kaebaja viidatud isik (s.o GE) väitnud, et olemas oli kindla kuupäeva ja numbriga kirjalik dokument, mille alusel Lautri katastriüksusel asuv tee anti avalikku kasutusse. Seejuures puudub ka teeregistris märge selle kohta, et sellise kuupäeva ja numbriga leping oleks vaidlustatud korralduse andmise ajal olemas olnud. Samuti ei järeldu kaebaja viidatud üldplaneeringust, et kohaliku omavalitsuse üksuse ja Lautri katastriüksuse omaniku vahel oleks sõlmitud kokkulepe teealuse maa kasutamise kohta.
21.Kaebaja on esitanud Transpordiameti arhiivist saadud väljavõtte, millel on kajastatud Pihtla vallas rohelise joonega kohalikud teed. Kuigi kaardi väljavõttel puudub detailne täpsusaste, võib sellest siiski järeldada, et kaardi väljavõttel on kohalik tee märgitud rohelise joonena kuni Siia lautrikoha ja kallasrajani (dtl 137). Nimetatud dokument ei tõenda, et vaidlustatud korralduse andmise ajal oli olemas Lautri katastriüksuse omaniku ja kohaliku omavalitsuse üksuse vaheline kokkulepe teealuse maa kasutamise kohta.
22.Kaebaja tugineb Saaremaa valla teede peaspetsialisti ER 22. jaanuari 2018. a e-kirjale, millele on lisatud teeregistrisse kantud teede nimekiri. Kaebaja hinnangul on nimetatud failist näha, et Vanamõisa–Laheküla tee (nr 5920004) oli planeeritud kanda teeregistrisse pikkusega 8(10)
3-21-164 2746 m ning vald soovis kanda registrisse Vanamõisa–Laheküla tervikteed, mis lõppes Siia lautrikohaga (dtl 223–225). Kaebaja viidatud e-kirjas on märgitud järgmist: „Veel täiendav selgitus tee 5920004 muutuste osas. Nimelt „paun“ tee lõpust kaob ära ja uue tee lõpu ruumikuju kohta lisan plaani. Tahetakse veel teed 2700383 pikendada ja ühendada teega 5920008. Hetkel on nii, et hakkab „ei kusagilt“ ja lõpeb „ei kusagil“. Tegelikult on see enamuses eratee ja ainult ühele osale on leping.“ (dtl 223). Samuti on Exceli tabelis märkuste lahtrisse tehtud järgmine kanne: „Pikendatud teed lautri äärde.“ Nimetatud dokumendid ei tõenda ringkonnakohtu hinnangul asjaolu, et Lautri katastriüksuse omaniku ja kohaliku omavalitsuse üksuse vahel oli kokkulepe kinnistul asuva eratee aluse maa kasutamise kohta, vaid üksnes seda, et teed sooviti pikendada lautrini. Küll aga võimaldab esitatud tõend järeldada, et praktikas esines juhtumeid, kus eratee oli küll määratud avalikult kasutatavaks teeks, kuid selle kohta puudus maaomaniku ja kohaliku omavalitsuse vaheline vastavasisuline kokkulepe. Usutav on, et andmete korrastamisel tulevad sellised puudujäägid esile, misjärel tuli kohaliku omavalitsusel avalikku teed puudutavad andmed viia kooskõlla kehtiva õigusega, ning see võis juhtuda ka siinses vaidluses.
23.Kaebaja on kohtule esitanud Saaremaa valla esindaja ja Maanteeameti esindaja vahelise e-kirjavahetuse. Saaremaa valla esindaja märkis Maanteeametile järgmist: „Kas Maanteeametil oleks vaja, et teeme uue korrektse otsuse, et tee on avalikus kasutuses ainult meile kuuluva katastriüksuse ulatuses või piisab sellest, et te olete teadlikud, et Lautri kinnistul puudub vastav leping.“ (dtl 284). Saaremaa valla ja Maanteeameti esindajate 1. novembri 2018. a ekirjavahetusest (dtl 284–285) järeldub üheselt, et Lautri katastriüksusel puudub lepingu näol dokument, millest nähtuks, et vaidlusaluse teealune maa oleks antud avalikku kasutusse.
24.Kuigi TeeS § 4 lg 3 ei välistanud sõnaselgelt seda, et maaomanik ja kohalik omavalitsus ei võiks kokkulepet maakasutamise kohta sõlmida suuliselt, ei muuda see olematuks teeregistri põhimäärusest tulnud nõuet, et registrisse kande tegemisel tuli märkida ka maakasutamist puudutava lepingu kuupäev ja number (vt käesolev otsus, p 13.3). Viimati märgitust võib järeldada, et leping pidi olema vormistatud kirjalikult, kuna see leping oli kande tegemise üheks aluseks. Andmed selle dokumendi olemasolu kohta puuduvad aga nii registris kui ka eraldi kirjalikult vormistatud dokumendina.
25.Eeltoodust järeldab ringkonnakohus, et kuna vaidlustatud korralduse andmise ajal puudus tõend, mis kinnitaks, et kohaliku omavalitsuse üksusel oli õigus määrata Lautri katastriüksusel asuv teealune maa avalikku kasutusse, on vastustaja õiguspäraselt jätnud vaidlusaluse eratee kohalike teede nimistus avaliku teena hõlmamata. Vaidlustatud korraldusega on määratud uuesti kohalike teede nimekiri vastavalt korralduse andmise hetkel kehtinud asjaoludele ja kehtivale õigusele (vt käesolev otsus, p 15).
26.Halduskohus leidis õigesti, et Saaremaa Vallavolikogu delegeeris 29. novembri 2018. a määruse nr 64 „Teeregistri põhimääruses sätestatud ülesande delegeerimine“ § 1 lg-ga 1 määruse nr 1 § 12 lg 2 alusel kohaliku omavalitsusüksuse pädevusse antud ülesande vallavalitsusele (vt ka KOKS § 22 lg 2). Seetõttu nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et vaidlustatud korraldus pole HMS § 63 lg 2 p 3 alusel tühine. Kehtiva õiguse kohaselt oli vallavalitsus pädev kohalike teede nimekirja korrastama. Ringkonnakohus ei korda halduskohtu kõiki põhjendusi (HKMS § 201 lg 4).
27.Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et kuna tõendatud pole asjaolu, et vastustajal oli õigus Lautri katastriüksusel asuva tee alust maad kasutada, ei ole kaebajal võimalik nõuda – sõltumata kaebaja õiguste riivest – vaidlustatud korralduse tühistamist ega 9(10)
3-21-164 Lautri kinnistul asuva eratee määramist avalikult kasutatavaks teeks. Seetõttu jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.
28.Kaebaja subjektiivne õigus ei ulatu selleni, et ta saaks nõuda teeregistris tee pikkuse kajastamist õiges pikkuses.
29.Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 109 lg 6). Kolmandad isikud menetluskulude väljamõistmist ei taotle.
(allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.