Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Madis Ernits ja Einar Vene 3. detsember 2020, Tartu 3-18-1439
Haldusasi
RePa15 OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 1. juuni 2018. a otsuse nr 12-6/18/471 osaliseks tühistamiseks ning Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti toetuse määramiseks kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 6. septembri 2019. a otsus RePA15 OÜ apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja - RePA15 OÜ Vastustaja - Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 6. septembri 2019. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja menetluskulu apellatsiooniastmes tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 4. jaanuar 2021).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.RePA15 OÜ esitas 22. mail 2017. a taotluse mahepõllumajandusega jätkamise toetuse saamiseks muuhulgas põldudele, kus ta deklareeris kasvatatava põllumajanduskultuurina „muu köögivili: sigur valge ristiku allakülviga“. 2017. a juulikuus toimunud kohapealses kontrollis leidis Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA), et neil põldudel (nr 301, 303 ja 304) kasvas harilik sigur, mis põlluraamatu kannete kohaselt oli külvatud 2015 ja 2016. a juunikuus. PRIA 1. juuni 2018. a otsusega nr 12-6/18/471 määrati kokkuvõttes RePA15 OÜ-le toetus osaliselt ning varem makstud toetus nõuti tagasi. Otsuse kohaselt ei olnud kohapealse kontrolli käigus eest leitud kultuur toetusõiguslik.
2.Pärast edutut vaidemenetlust (vaie jäeti rahuldamata 19. juuni 2018. a vaideotsusega) esitas RePa15 OÜ kaebuse, milles palus PRIA otsus tühistada ja kohustada PRIA-t toetuse määramiseks. Kaebuse kohaselt taotles ta toetust siguri kui köögivilja kasvatamise eest. Sigur tuleb lugeda köögiviljaks. Asjaolu, et sigur on välja jäetud ravim- ja maitsetaimede loetelust, ei oma tähendust.
3.Tartu Halduskohtu 6. septembri 2019. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.Varasemalt oli harilik sigur kantud maaeluministri 30. aprilli 2015. a määrusega nr 53 kehtestatud “Mahepõllumajandusele ülemineku toetus ja mahepõllumajandusega jätkamise toetus” (määrus nr 53) lisasse „Ravim- ja maitsetaimede loetelu“. Alates 28. aprillist 2017 harilikku sigurit selles loetelus enam pole.
3.2.PRIA on oma kodulehel avaldanud toetatavate põllumajanduskultuuride loetelu, kuhu oli 2017. aastal kantud köögiviljade loetelusse salatsigur. PRIA on lähtunud sealjuures Statistikaameti avaldatud dokumendist „Põllumajandusmaa kasutuse klassifikaator 2015“, kus harilik sigur on kvalifitseeritud ravim- ja maitsetaimena ning salatsigur köögiviljana. Seega ei ole harilik sigur köögivili.
3.3.„Põllumajandusmaa kasutuse klassifikaatoril 2015“ on olemas korrektne õiguslik alus. Seetõttu ei kuulu kaebus rahuldamisele põhjusel, et ravimtaimede loetelu on määruse nr 53 lisas kehtestatud ning samasugust loetelu ei ole kehtestatud köögiviljade osas.
3.4.Kaebaja viide Euroopa Komisjoni rakendusmäärusele 2017/1925, kus sigur on klassifitseeritud grupis „köögivili ning söödavad juured ja mugulad“, ei ole asjakohane, kuna see määrus ei kehtinud taotluse esitamise ajal ning lisaks ei ole selle eesmärgiks Eesti maaelu arengukavas ettenähtud toetusõigusliku kultuuri kindlakstegemine. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.RePa15 OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles ta palub kohtuotsus tühistada ja kaebus uue otsusega rahuldada järgmistel põhjendustel.
4.1.Erinevalt ravim- ja maitsetaimede loetelust, mis on kehtestatud määruse nr 53 lisana, ei ole kehtestatud loetelu köögiviljade kohta. Kohus ei ole seda arvestanud.
4.2.Puudub metoodika siguri erinevate liikide eristamiseks ja seega ka kultuuri täpsustamiseks kontrolli läbiviimisel. Harilik sigur on koos teiste siguriliikidega toetusõiguslik köögivili.
4.3.Euroopa Komisjoni rakendusmääruses 2017/1925, millega muudetakse tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühist tollitariifistikku käsitleva nõukogu määrust, on grupis 7 (köögivili ning söödavad juured ja mugulad) klassifitseeritud kõik muud siguri sordid peale salatsiguri. See tõendab, et Euroopa Liidus klassifitseeritakse igasugune sigur köögiviljana. Selles määruses kasutatud köögiviljade CN koodidele viitab ka Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 14 lg 1. Tollitariifistik oli taotluse esitamise ajal kehtiv.
4.4.„Põllumajandusmaa kasutuse klassifikaator 2015“ ei prevaleeri tollitariifistiku üle.
4.5.Toetust tuleb anda kõigi köögiviljade kasvatamise eest ning lähtuda tuleb taimede üldtunnustatud klassifikatsioonist. PRIA ei saa kehtestada piiravat nimistut toetusõiguslike köögiviljade osas.
5.PRIA palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
5.1.Kaebaja on ise kinnitanud, et põldudel kasvas harilik sigur. Seda arvestades jäävad arusaamatuks tema etteheited kohapealses kontrollis tuvastatu kohta. Asjaolu, et kaebaja soovis harilikku sigurit määratleda ühel aastal ravim- ja maitsetaimena ning pärast seda, kui selle kasvatamise eest ravim- ja maitsetaimede grupis enam toetust ei maksta, leiab ta, et kõik siguri sordid tuleks määratleda köögiviljana, ei tähenda, et kultuur oleks tuvastatud valesti.
5.2.See, et köögiviljade kohta ei ole loetelu kehtestatud, ei tähenda, et kaebaja võib ise määratleda, millised kultuurid on toetuse saamiseks sobilikud köögiviljad.
5.3.Kaebaja ei saa valida endale sobivaid Euroopa Komisjoni määruseid, kui need ei ole asjakohasteks õigusaktideks antud asjas. Õige on halduskohtu seisukoht, et tariifi- ja statistikanomenklatuuri eesmärgiks ei ole Eesti maaelu arengukavas 2014-2020 ettenähtud toetusõigusliku kultuuri kindlakstegemine. ELÜPS § 14 reguleerib otsetoetuse saamise nõudeid lühikese raieringiga madalmetsa kohta ning ehkki seal on märgitud CN kood, ei tähenda see, et ka mahepõllumajandusega jätkamise toetuse taotluse menetlemisel pidanuks lähtuma tollitariifistikust.
5.4.Harilik sigur on kantud PRIA avaldatud dokumendis „Põllumajanduskultuuride loetelu“ ravim- ja maitsetaimede gruppi, ent välja jäetud määruse nr 53 lisast „Ravim- ja maitsetaimede loetelu“, kuna selle ravim- ja maitsetaime kasvatamiseks enam toetust ei anta.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7.Samasisulist vaidlust, kus vaidluse all on täpselt sama situatsioon – isik soovib saada toetust hariliku siguri kasvatamise eest – on ringkonnakohus lahendanud korduvalt ka varem (nt Tartu Ringkonnakohtu 9. aprilli 2019. a otsus haldusasjas nr 3-18-1493, 28. aprilli 2020. a otsus haldusasjas nr 3-18-1423 ja 28. mai 2020. a otsus haldusasjas nr 3-18-1422). Ka kaebajate seaduslikuks esindajaks olev füüsiline isik oli sama. Neis asjades jäid kaebused rahuldamata ning kohtuotsused on jõustunud. Asjas 3-18-1423 kaasas ringkonnakohus arvamuse andmiseks ka Maaeluministeeriumi. Kokkuvõtlikult põhjendas ringkonnakohus selles asjas kaebuse rahuldamata jätmist oma otsuses järgmiselt.
7.1.Kuni 28. aprillini 2017 oli harilik sigur nimetatud määruse nr 53 lisas „Ravim- ja maitsetaimede loetelu“, Selleks ajaks oli aga Eestis väga järsult suurenenud ravim- ja maitsetaimede kasvatamine ning esines tootjaid, kes kasvatasid taimi suurtel pindadel ega teinud selleks peale minimaalsete põllumajandustööde erilist tööd ega kandnud kulutusi, kuid said toetustest suurt tulu. Seetõttu jäeti harilik sigur sellest nimekirjast välja, kuna toetuste eesmärgiks on mahetootmiseks tehtavate lisakulutuste kompenseerimine. Ringkonnakohus pidas hariliku siguri väljajätmist sellest loetelust põhiseaduspäraseks.
7.2.Pole alust kahelda, et kasvatatud kultuur on tuvastatud ekslikult, kuna ka kaebaja ise on kinnitanud, et ta kasvatas harilikku sigurit.
7.3.Õige pole kaebaja seisukoht, et harilik sigur on köögivili. Ka pärast määruse nr 53 muutmist ja hariliku siguri ravim- ja maitsetaimede loetelust väljajätmist on harilik sigur jätkuvalt ravim- ja maitsetaim, kuid mitte toetusõiguslik ravim- ja maitsetaim. Selle taime omadused ei muutunud ja seega ei muutunud see köögiviljaks, nagu väidab kaebaja.
7.4.Kaebaja viidatud EL-i õigusaktid, sh määrus tollitariifistiku kohta ei käsitle sigurit mahetootmise toetuste määramise kontekstis ning ei ole seega asjakohased.
7.5.Maaeluministeeriumi selgitustest nähtub veenvalt, et harilik sigur ja salatsigur (st köögivili) on omadustelt ja kasutusviisidelt väga erinevad taimed. Ehkki kaebaja väidab hariliku siguri olevat köögivilja, ei ole esitanud ta tõendeid selle kohta, et ta tõepoolest kasutab või turustab harilikku sigurit köögiviljana. Seetõttu pole kokkuvõttes oluline, et PRIA-l puudub metoodika siguri liikide eristamiseks.
7.6.See, et kehtestatud pole köögiviljade loetelu, ei riku kaebaja õigusi. Pole alust arvata, et harilik sigur loetaks köögiviljaks, kuna see on jätkuvalt ravim- ja maitsetaim.
7.7.Kaebaja arvamust, et üks ja seesama taim võib olla toetatav nii ravim- ja maitsetaimena kui ka köögiviljana, ei toeta määruse nr 53 regulatsioon ega Maaeluministeeriumi selgitused ning ringkonnakohus ei nõustu sellega samuti. Ainuüksi kaebaja soov ei õigusta õigusaktide meelevaldset tõlgendamist.
7.8.PRIA kodulehel internetis avaldatud dokumendi „Abiks taotlejale“ ning lisas „Põllumajanduskultuuride loetelu“ olid üksnes kajastatud ja klassifitseeritud võimalikud põllumajanduskultuurid, kuid see, kas põllumajanduskultuur, sh ravim- ja maitsetaimed, olid toetusõiguslikud, tulenes määrusest 53. Seega oli tegemist dokumendiga, mida pidid isikud taotluse esitamisel silmas pidama, kuid otseselt regulatiivset jõudu see nende suhtes ei omanud.
8.Ringkonnakohtu hinnangul on need seisukohad kohaldatavad ka käesolevas asjas ning tingivad samamoodi kaebuse rahuldamata jätmise. Need vastavad paljudele apellatsioonkaebuse põhjendustele. Käesoleva asja materjalides on ka Maaeluministeeriumi 26. mai 2017. a kiri kaebaja seaduslikule esindajale, kus selguvad paljuski samad asjaolud, mis ülal refereeritud Maaeluministeeriumi seisukohtadest (tl 67-68).
9.Täiendavalt märgib ringkonnakohus seoses käesoleva asjaga järgmist.
10.Küsimus, millele tugines PRIA dokumendi „Abiks taotlejale“ lisa „Põllumajanduskultuuride loetelu“ kehtestades, ei oma asjas määravat tähtsust. Halduskohus on leidnud, et selle aluseks oli Statistikaameti avaldatud dokument „Põllumajandusmaa kasutamise klassifikaator 2015“. See ei tähenda, et halduskohus pidas statistika valdkonna õigusakte asjakohasemaks kui kaebaja viidatud rakendusmäärust 2017/1952 tollitariifistiku kohta. Halduskohus selgitas, et kaebaja viidatud Euroopa Liidu õigusaktid, sh tollitariifistik ei ole käesolevas küsimuses (mahetootmise eest toetuse määramine) asjakohased, kuna reguleerivad teisi küsimusi. Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga. Seoses ELÜPS § 14 lg-ga 1 nõustub ringkonnakohus vastustaja poolt väljatooduga, et see norm reguleerib otsetoetuse saamise nõudeid lühikese raieringiga madalmetsa kohta ning CN-koodile viidatakse seoses paju kasvatamisega. Sellest ei järeldu, et käesolevas asjas tuleks kohaldada kaebaja viidatud Euroopa Liidu õigusakte, millest võib järeldada hariliku siguri klassifitseerimist köögiviljana ja kus kasutatakse samuti CN-koode.
11.Ka käesolevas asjas oli kaebaja ise aasta varem toetust taotledes märkinud samadel põldudel kasvatatavaks põllumajanduskultuuriks hariliku siguri. Põlluraamatute järgi oli vaidlusalustele põldudele sigur külvatud aastatel 2015-2016 ning 2017. aastal uut seemet ei külvatud (tl 29). Seega ei saanud põldudel kasvada muud kultuuri kui harilik sigur. Seetõttu on kaebaja arutlus siguri tuvastamise metoodika osas sisutu, sest külvatud harilik sigur ei saanud muutuda ühekski muuks siguri liigiks.
12.Samuti ei ole käesolevas asjas esitanud kaebaja sarnaselt varasemate asjadega tõendeid selle kohta, et ta kasutaks või turustaks sigurit köögiviljana. Halduskohtu istungil on kaebaja seaduslik esindaja küll öelnud, et „sigurit müüsin ja minu teada tehti sellest kuivatatud krõpse“ (tl 65p), kuid mingeid tõendeid selle kohta ei ole. See viitab sellele, et hoolimata kaebaja väidetest ei ole harilik sigur käsitatav köögiviljana ning et tema ei ole seda köögiviljana realiseerinud.
13.Eeltoodust tulenevalt jääb kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja menetluskulu apellatsiooniastmes (riigilõiv 15 eurot) jääb halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.