Tarmo Kadaku kaebus Sihtasutuse Eesti Teadusagentuur
29.detsembri 2016. a vastuse nr 2-11/16/656-4 ja Sihtasutuse Eesti Teadusagentuur juhatuse 3. jaanuari 2017. a käskkirja nr 1.1-4/17/4 õigusvastasuse kindlakstegemiseks ning mittevaralise kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – Tarmo Kadak Vastustaja I – Sihtasutus Eesti Teadusagentuur, volitatud esindaja Kati Uusmaa Vastustaja II – Haridus- ja Teadusministeerium, volitatud esindaja Tiina Silem
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tarmo Kadaku kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 4. jaanuaril 2021. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Tarmo Kadak (kaebaja) esitas Sihtasutusele Eesti Teadusagentuur Eesti Teadusinfosüsteemi vahendusel taotluse nr PUTJD644, milles taotles rahastust oma järeldoktoriprojektile
3-19-2435
„Diagnostilise vahendi loomine organisatsioonide tulemuslikkuse juhtimissüsteemidele (DiMo)“ (dtl 98-100, 151-162). Taotluse lõplik versioon esitati 24. mail 2016.
2.Sihtasutus Eesti Teadusagentuur teavitas kaebajat 14. novembri 2016. a kirjaga nr 211/16/336, et personaalse uurimistoetuse taotlusvoorus esitatud taotluste hindamine on läbi viidud ning Sihtasutuse Eesti Teadusagentuur juhatuse 23. märtsi 2016. a käskkirja nr 1.14/16/62 „Personaalse uurimistoetuse kordade ja juhendite kinnitamine“ Lisa 1 „Personaalse uurimistoetuse otsingutoetuse ja starditoetuse taotlemise tingimused ja kord“ p-i 12.3. kohaselt tehakse kaebajale teatavaks PUTJD644 taotlusele antud esialgne hinnang ja hindamisnõukogu ettepanek (dtl 163-165). Kaebajal ja vastuvõtval asutusel on õigus soovi korral esitada oma kirjalik ühisarvamus hindamisnõukogu esialgse hinnangu ja ettepaneku kohta Sihtasutusele Eesti Teadusagentuur hiljemalt 30. novembril 2016. a. Kirja lisaks olid retsensioonid (dtl 172178, 179-185) ja lõpphinnang (dtl 166-171).
3.Sihtasutus Eesti Teadusagentuur selgitas 29. detsembri 2016. a kirjas nr 2-11/16/656-4 kaebajale, et tema taotlus ei kvalifitseerunud kahjuks väga tugevas konkurentsis parimate hulka (dtl 1-2, 93-94). Kaebajale selgitati, et taotluste lõpphinnangute hinded ei formeeru retsensentide hinnete keskmistena. Taotlusi ja retsensioone analüüsivad valdkondliku ekspertkomisjoni eksperdid. Lisaks sellele on eksperdid, erinevalt retsensentidest, lugenud kõiki selle taotlusvooru sama vastava valdkonna taotlusi, st neil on ka taotluste pingeritta panemisel olemas kogu taust ja informatsioon. Ekspertkomisjon peab arvestama kõikide retsensentide arvamustega koondhinnangu koostamisel ehk komisjon ei saa ühtki retsensiooni (ei ebaproportsionaalselt positiivset ega negatiivset) täiesti ignoreerida. Kui retsensent on mingis punktis hinnangu andmisel faktides eksinud, võtab ekspertkomisjon oma hinnangut andes seda arvesse, st hinnangu andmisel ilmselged eksimused korrigeeritakse.
4.Sihtasutus Eesti Teadusagentuur jättis 3. jaanuari 2017. a käskkirjaga nr 1.1-4/17/4 rahuldamata käskkirja lisas loetletud personaalse uurimistoetuse taotlused (dtl 101, 196). Käskkirjas selgitati, et lisas loeteletud taotlejatele tehakse taotluse rahuldamata jätmise põhjendusi sisaldav lõpphinnang kättesaadavaks Eesti Teadusinfosüsteemi identifitseeritud kasutajakontode kaudu.
5.Sihtasutus Eesti Teadusagentuur edastas Tallinna Tehnikaülikoolile 5. jaanuaril 2017 kirja nr 2-11/17/21 (dtl 186-187), milles teavitas, et Sihtasutuse Eesti Teadusagentuur juhatus on
3.jaanuari 2017. a käskkirjaga nr 1.1-4/17/4 „Personaalse uurimistoetuse taotluste rahuldamata jätmine 2017. aastal“ teinud otsuse mitte rahuldada käskkirja lisas nimetatud personaalse uurimistoetuse taotlusi, mille vastuvõtvaks asutuseks on taotluses Tallinna Tehnikaülikool. Kirja lisaks oli käskkiri nr 1.1-4/17/4 ja väljavõte käskkirja nr 1.1-4/17/4 lisast (dtl 188-195).
6.Kaebaja esitas 28. detsembril 2019. a Tallinna Halduskohtule kaebuse Sihtasutus Eesti Teadusagentuuri tegevuse peale (dtl 5-9). Tallinna Halduskohus andis haldusasja vastavalt kohtualluvusele üle Tartu Halduskohtule (dtl 35-36). Kaebusest nähtus, et kaebaja soovib vaidlustada Sihtasutus Eesti Teadusagentuuri 29. detsembri 2016. a vastust nr 2-11/16/656-4. Kaebaja soovib ka mittevaralise kahju hüvitamist kohtu äranägemisel. Kaebaja täpsustas
13.veebruaril 2020, et nõuab mittevaralise kahju hüvitist enda inimväärikuse alandamise eest (dtl 44-47).
7.Sihtasutus Eesti Teadusagentuur edastas kohtule 23. märtsil 2020 Sihtasutuse Eesti Teadusagentuur juhatuse 3. jaanuari 2017. a käskkirja nr 1.1-4/17/4 „Personaalse uurimistoetuse taotluste rahuldamata jätmine 2017. aastal“ koos väljavõttega kaebaja taotluse nr PUTJD644 rahuldamata jätmise otsusest. Vastuse kohaselt teavitati taotlejat käskkirjast 2(15)
3-19-2435
Eesti Teadusinfosüsteemi vahendusel (dtl 96). Sellest, et ärakuulamismenetluse tulemusel otsust ei muudeta, teavitati taotlejat 29. detsembril 2016 (dtl 93-94) ning käskkiri võeti vastu
3.jaanuaril 2017 (dtl 101) ning sisestati seejärel 23. jaanuaril 2017 Eesti Teadusinfosüsteemi (dtl 102). Otsuse sisestamise kohta saadab süsteem automaatse teavituse süsteemi sisestatud meiliaadressile. Eesti Teadusinfosüsteemi ekraanipildilt nähtub, et taotluse nr PUTJD644 osas on finantseerija teinud otsuse 3. jaanuaril 2017; otsus on jäetud rahuldamata; põhjendus on
3.jaanuari 2017. a käskkirjas nr 1.1-4/17/4.
8.Vastuseks kaebuse käiguta jätmise määrusele teatas kaebaja 17. aprillil 2020 kohtule, et tema hinnangul kujundas õigussuhte, millega lahendati tema järeldoktoritoetuse taotlus, Sihtasutuse Eesti Teadusagentuur 29. detsembri 2016. a otsus nr 2-11/16/656-4 (dtl 108-110). Kaebaja käsitleb seda otsust haldusaktina ning taotleb selle õigusvastasuse tuvastamist. Kohtule esitatud Sihtasutuse Eesti Teadusagentuur juhatuse 3. jaanuari 2017. a käskkiri nr 1.1-4/17/4 oli vormistatud varem tehtud 29. detsembri 2016. a järeldoktoritoetuse taotluse rahuldamata jätmise otsuse alusel. Kaebaja sai 3. jaanuari 2017. a käskkirja olemasolust teada 30. märtsi 2020. a kohtumäärusest. Käskkirja tekst ei ole Eesti Teadusinfosüsteemis kaebajale nähtav. Kaebaja märgib, et kui 29. detsembri 2016. a otsuse õigusvastasust ei ole võimalik tuvastada ilma eelviidatud käskkirja õigusvastasuse tuvastamiseta, siis palub ta selles kohtu abi.
9.Tartu Halduskohus võttis 14. mai 2020. a määrusega menetlusse kaebuse Sihtasutuse Eesti Teadusagentuur 29. detsembri 2016. a vastuse nr 2-11/16/656-4 ja Sihtasutus Eesti Teadusagentuuri juhatuse 3. jaanuari 2017. a käskkirja nr 1.1-4/17/4 õigusvastasuse kindlakstegemise ning mittevaralise kahju hüvitamise nõuetes (dtl 125-127). Kahju, mille hüvitamist kaebaja soovib, seisneb tema inimväärikuse alandamises ning kahju tekitati kaebajale sellega, et tema taotluse läbivaatamisel ei järgitud õigusakte.
10.Sihtasutus Eesti Teadusagentuur vastas kaebusele 10. juunil 2020 (dtl 133-140). Vastustaja leidis, et kahjunõuet puudutavas osas tuleks riigivastutuse seaduse (RVastS) § 12 lg 3 alusel menetlusse kaasata ka Haridus- ja Teadusministeeriumi.
11.Tartu Halduskohus kaasas 10. augusti 2020. a määrusega teise vastustajana menetlusse ka Haridus- ja Teadusministeeriumi (dtl 212-213). Haridus- ja Teadusministeeriumi vastus kaebusele saabus kohtusse 28. augustil 2020 (dtl 229-230).
12.Tartu Halduskohus otsustas 31. augusti 2020. a määrusega asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, andes menetlusosalistele tähtaja täiendavate menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks (221-223).
13.Kaebaja esitas 1. novembril 2020 kohtule täiendavad vastuväited (dtl 232-241), millele Sihtasutus Eesti Teadusagentuur esitas 19. novembril 2020 omakorda vastuväited (dtl 267272).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
14.Kaebaja on taotlenud Sihtasutuse Eesti Teadusagentuur 29. detsembri 2016. a vastuse nr 211/16/656-4 ja Sihtasutuse Eesti Teadusagentuur juhatuse 3. jaanuari 2017. a käskkirja nr 1.14/17/4 õigusvastasuse kindlakstegemist ning mittevaralise kahju hüvitamist, väites kokkuvõtvalt järgmist.
14.1.Sihtasutuse Eesti Teadusagentuur personaalse uurimistoetuse järeldoktoritoetuse taotlemise tingimuste ja korra järgi osalevad järeldoktoritoetuse taotluse hindamisprotsessis 3(15)
3-19-2435
eksperdid, ekspertkomisjon ja hindamisnõukogu. Rohkem ei ole ühtegi isikut ja gruppi ette nähtud. Lisaks ütleb nimetatud korra p 11.7, et hindamisnõukogu hindab taotlusi ning koostab igale taotlusele lõpphinnangu ja lõpphinde. Tegelikult on taotlusi on hinnanud ja lõpphinnangu koostanud isikud, kellel puuduvad selleks õigused ja keda ei mainita õigusaktides hindamisprotsessi osalistena. Seetõttu ei ole järgitud asjatundlikkus-kohustust. Lisaks ei laiene hindamises õiguseta osalenud isikutele sõltumatus-kohustus (Eesti Teadusagentuuri hindamisnõukogu moodustamise kord ja töökord, haridus- ja teadusministri määrus nr 74 (MM) p 2.1.1 ja p 2.4), huvide konflikti vältimise nõue (Sihtasutuse Eesti Teadusagentuuri hindamisnõukogu kodukorra p.4) ja nõue lähtuda eetilistest põhimõtetest (MM p 2.3)). Lõpphinnangu ja lõpphinde kujunemisel puudub läbipaistvus.
14.2.Lõpphinnang ei ole koostatud proportsionaalsel põhimõttel. Nimelt ei peegeldu retsensioonides olevad tugevused ja nõrkused lõpphinnangus proportsionaalselt. Näiteks toob retsensent 1 oma retsensiooni 1.2 osas välja taotluse tugevusena mitmeid momente (nt the main objective is well grounded, main steps are in appropriate way, objective has theoretical and practical contribution) kuid lõpphinnangusse ei ole neist üleviidud ühtegi. Sellest osast on üleviidud vaid üks tähelepanek ja see on ka kahtluse vormis esitatud, et projekt võiks olla mõnevõrra laiem. Kuidas, millele tuginedes, need otsustused – mida panna lõpphinnangusse ja mida mitte – on tehtud, jäävad selgusetuks, kuid keegi on need otsused teinud.
14.3.Personaalse uurimistoetuse järeldoktoritoetuse taotlemise tingimused ja kord p 11.6 ütleb, ekspertkomisjon esitab põhjendatud hinnangud ja hinded. Sama korra inglise keelses versioonis on see sõnastatud nii: "based on the well-reasoned opinions of the individual reviewers and expert committees". Tegelikult on Sihtasutus Eesti Teadusagentuur taotluse ja vastuväite hindamisi läbi viinud põhjendusi esitamata ja seega jätnud põhjenduskohustuse täitmata, mis on vastuolus õigusaktiga.
14.4.Hindamist ei ole teinud selleks volitatud komisjoni liikmed. A. Koppel on hindamisnõukogu hääleõiguseta liige, S. Rutiku ei ole liige. Kumbki ei ole erialalt kaebaja uurimisvaldkonna ekspert. Seetõttu ei ole hindamisel järgitud asjatundlikkus-kohustust.
14.5.Sihtasutuse Eesti Teadusagentuuri hindamisnõukogu kodukorra p 10.4 ütleb, et hindamisnõukogu koosolekud salvestatakse protokolli koostamiseks. Kaebaja küsis teabenõudes ka salvestisi, kuid neid ei esitatud.
14.6.Selline taotluste ja toetuste menetlemine purustas usu objektiivsete menetlemiste võimalikkusesse. See murendas ka usku ja usaldusväärsust riiklikkesse institutsioonidesse. Selliselt läbiviidud menetlemine on kaebajale sügavalt solvav, alandav ja õiglustunnet rikkuv. Kaebaja leidis, et oli väga frustreeriv kogeda, kui tema intellektuaalset loomingut nii käsitletakse ja meelevaldselt interpreteeritakse nagu lõpphinnangus esines. Selline läbipaistmatu ja õigusakte eirav menetlemine tekitas ka manipulatsiooniohvriks olekutunde.
14.7.Kaebaja selgitas, et kadus igasugune tahtmine nii teadustaotlustega kui ka muudes valdkondades menetlemistega kokku puutuda, kuigi erialaselt läheb seda vaja. Pärast seda on kaebaja olnud sunnitud tekkinud negatiivsete tunnete ja pingete tõttu, samuti usu kaotuse tõttu objektiivse menetlemise võimalikkusse, loobuma Sihtasutuse Eesti Teadusagentuuri projektides taotlejana osalemast. See mõjutab kindlasti kaebaja töö tulemusi ja karjäärivõimalusi ülikoolis negatiivselt.
14.8.Isiku inimväärikuse üks moodustajatest on isikuga õiguslikes suhetes olevate teiste osapoolte (nii üksikisikute kui institutsioonide) õigusakte ja -norme järgiv käitumine. Neid mittetäites demonstreerib teine pool isiku suhtes lugupidamatuse esinemist, millega kaasneb isiku inimväärikuse alandamine nii isiku enda kui kõrvalseisjate silmis. Mitmete kõrvalekallete esinemine taotluse menetlemisel viitab suunitletud (kallutatud) süsteemsele õigusaktide mittejärgimisele, mis iseenesest on juba vastuolus põhiseadusega. 4(15)
3-19-2435
14.9.Taotlejad on näinud vaeva, kulutanud oma aja- ja raharessurssi taotluste koostamisele. See võetakse ette enda akadeemilise realiseerimise nimel, mille üks väljund on ka oma akadeemilise karjääri kujundamine. Viimase puhul on paljudes ülikoolides (sh kaebaja tööandjas TTÜ-s) professori ametikohale kandideerimise eelduseks järeldoktorantuuri läbimine. Kaebaja puhul lõikas võimaluse professori ametikohale kandideerimiseks tulevikus ära kaebaja taotluse läbivaatamisel õigusakte mittejärgiv käitumine. Professoriks mitteolemisega kaasneb väiksem võimalus enda akadeemiliseks realiseerimiseks, suhtlusvõrgustike tekkeks ja laiendamiseks, karjäärivõimalus teistes ülikoolides ja väiksem sissetulek.
15.Sihtasutus Eesti Teadusagentuur palub vastuses kaebusele jätta kaebus rahuldamata. Vastuses kaebusele esitas vastustaja kokkuvõtvalt järgmised väited:
15.1.Jääb arusaamatuks, miks pole kaebaja hinnangul taotluseid hinnanud ja lõpphinnangut koostanud õiged isikud. Hindamise osalised on lahti kirjutatud taotlemise korra punktides 11.3–11.7, 11.9, 12.1 ja 12.3. Nende kohaselt hindavad taotluseid vähemalt kaks sõltumatut eksperti, ekspertkomisjon ja hindamisnõukogu, kes annavad taotlusele hinded ja hinnangud, mille alusel hindamisnõukogu kinnitab ühtse paremusjärjestuse. Lõpliku otsuse taotluste rahuldamise kohta langetab Sihtasutuse Eesti Teadusagentuur juhatus hindamisnõukogu ettepaneku alusel. Nagu nähtub vastuse p-des 7.2, 7.3, 7.4, 7.7 ja 7.10 viidatud dokumentidest on menetluses otsused vastu võetud just nimetatud isikute ja organite poolt.
15.2.Hindamise sisulised kriteeriumid on kirjeldatud hindamisjuhendi IV, V ja VI alajaotuses, kus on avatud hindamiskriteeriumide kirjeldused ning hindamisskaala. Nagu V alajaotuse p-s 5 sätestatud, ei ole üldhinnangu näol tegemist aritmeetilise keskmisega, vaid hindamisnõukogu põhjendatud, teadusliku hinnanguga. Seetõttu ei ole hindamisveaks ka proportsionaalsuse põhimõtte mittekasutamine, sest sellise põhimõtte järgimist ei ole hindamisjuhendis sätestatud.
15.3.Põhjendused taotlusele antud hinnete ja hinnangute kohta on esitatud lõpphinnangus. Selles on antud hinnang iga kriteeriumi kohta alakriteeriumite kaupa ning 1., 2. ja 4 kriteeriumile koguhinne skaalal ühest viieni, 3. kriteeriumile skaalal vastab/ei vasta. Lisaks on kogu taotlusele antud koguhinne, mille põhjendus on samuti välja toodud lahtris „Hinnang“. Vastuväites ei esitatud hindamisnõukogu 22. detsembri 2016. a koosoleku otsuse kohaselt selliseid uusi argumente, mis oleks tinginud vajaduse lõpphinnangut ja selle põhjendusi muuta. Seda selgitati kaebajale 29. detsembri 2016. a kirjas nr 2-11/16/656-4. Samuti seletati samas kirjas hindamispõhimõtteid – et lõpphinnangut ei formuleerita retsensentide hinnete keskmisena ja et retsensentide võimalikud faktivead tasandatakse sellega, et neid ei võeta arvesse lõpphinnangu koostamisel. Taotluse nr PUTJD644 lõpphinnangus faktivigu ei sisaldu. Vastustaja hinnangul on otsus põhjendatud ning põhjendused on kaebajale teatavaks tehtud esmalt 14. novembri 2016. a kirjaga nr 211/16/336 ning seejärel Eesti Teadusinfosüsteemi vahendusel otsuse sakil.
15.4.Kõik otsused, mis on uurimistoetuste menetlemise käigus vastu võetud, on tehtud vastavalt kinnitatud kordadele ning neis nimetatud pädevate organite poolt. See on tõendatud ka protokollide väljavõtetega, mis on kaebajale esitatud vastusena tema teabenõudele. Sihtasutus Eesti Teadusagentuur on teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse (TAKS) § 121 lg 1 p-i 3 kohaselt personaalseid uurimistoetuseid määrav asutus. Uurimistoetuste taotluste hindamine on viidatud paragrahvi lõike 3 kohaselt hindamisnõukogu ülesanne. Küll aga on lisaks uurimistoetuste taotluste hindamisele nende menetlemise käigus hulk korralduslikke ja tehnilisi ülesandeid, mida täidab taotlemise korra punkti 11.1 kohaselt Sihtasutus Eesti Teadusagentuur.
15.5.S. Rutiku on Sihtasutuse Eesti Teadusagentuur uurimistoetuste osakonna juhataja ning A. Koppel juhatuse esimees. S. Rutikul ja A. Koppelil on õigus sihtasutuse nimel oma 5(15)
3-19-2435
volituste piires tegutseda. See hõlmab õigust esineda hindamisnõukogu koosolekul ettekandega või saata korraldusliku ja informeeriva iseloomuga kirju.
15.6.Vastustaja nõustub väitega, et hindamisnõukogu koosolekud salvestatakse protokolli koostamiseks. See tähendab, et salvestisi säilitatakse kuni protokoll on koostatud ja seejärel need kustutatakse. Seetõttu polnud neid võimalik ka kaebajale teabenõude täitmisel väljastada. Lisaks tuleb arvestada, et salvestused sisaldavad isikuandmeid, mis ei puuduta ainult kaebuse esitajat. Salvestisest oleks tehniliselt keeruline teha väljavõtteid selliselt, et need sisaldaks ainult kaebaja isikuandmeid.
15.7.Menetlus viidi läbi õiguspäraselt ja vastuvõetud otsus on korrektne. Kõiki järeldoktori grandi taotlejaid koheldi menetluses võrdselt ja ühetaoliselt ning kaebaja väärikust ei saanud alandada õiguspäraselt läbi viidud menetluse käigus.
15.8.Kaebaja on mittevaralise kahju tekke kirjeldamiseks põhiliselt välja toonud asjaolud, mis ei ole seotud hingelise valu ja kannatustega või mis vähemalt pole spetsiifiliselt põhjustatud menetlemise viisist. Kuna uurimistoetuse näol on tegu konkurentsipõhise rahastamismeetmega, ei saa taotlema asudes olla kindel, et toetus saadakse. Seega peab taotluse esitaja olema arvestanud riskiga, et tema kulutatud aeg ja raha ei saa kompenseeritud toetusega. Samuti pidi taotluste esitaja arvestama, et kui toetust ei rahuldata, siis võivad tema karjäärivõimalused tulevikus olla piiratud. Tuleb siiski rõhutada, et nimetatud piirangud pole vastustaja kehtestatud ning sihtasutus ei saa vastutada nende mõju eest kaebajale. Nimetatud mittevaralise kahju tekkimine pole seega põhjuslikus seoses vastustaja läbiviidud menetlusega.
15.9.Hingelise kannatusena saab käsitada kaebaja välja toodud pettumust objektiivse menetluse võimalikkuses ja riiklike institutsioonide usaldusväärsuses ning asjaolu, et menetlemine oli kaebaja jaoks solvav, alandav ja õiglustunnet rikkuv. Vastustaja hinnangul pole nimetatud pettumus siiski päris proportsionaalne võimalike rikkumistega ja pole seetõttu sellega otseselt põhjuslikus seoses. Isegi kui põhjendamiskohustust ei täidetud kaebaja hinnangul piisavalt, on see siiski kaebaja enda valik, kas pettuda konkreetses taotlusvoorus või kõikides teadustaotluste ja muudes valdkondade menetluses ja kas edaspidi taotleda Sihtasutuse Eesti Teadusagentuur rahastatavaid grante (kui järeldoktoritoetust enam taotleda ei saanud, oli siiski võimalik taotleda näiteks stardigranti) või mitte. Taotlust esitades pidi kaebaja arvestama, et uurimistoetuse taotluse menetlemise käigus hinnatakse, sh kritiseeritakse tema loomingut teiste teadlaste poolt.
15.10.Inimväärikuse põhimõttel on mitmeid elemente, kuid käesoleva kaebuse kontekstis on neist peamiselt asjassepuutuvaks menetluse element, mis tagab isiku kohtlemise subjektina (põhiseaduse § 10 kommentaar, lõik 13). See hõlmab põhimõtet, et isik, keda haldusmenetluses tehtavad otsused puudutavad, tulevad menetlusse kaasata ning anda neile ka võimalus olla ärakuulatud. Vastustaja hinnangul ei ole uurimistoetuse taotluste menetlemise käigus alandatud kaebaja inimväärikust. Kaebajale on jagatud menetluse käigus tema taotlust puudutavat informatsiooni, talle on antud võimalus esitada omapoolne arvamus ning sellele on ka eraldi vastatud. Ärakuulamise käigus on hinnatud menetlusreeglite järgimist, teaduslikku hinnangut selle käigus üle hinnatud pole ning seda pole ka pidanud tegema. Kaebajale ning taotlusega seotud Tallinna Tehnikaülikoolile on teada antud nii ärakuulamise tulemustest kui ka otsusest ja selle põhjendustest Eesti Teadusinfosüsteemis.
16.Haridus- ja Teadusministeerium nõustub Sihtasutuse Eesti Teadusagentuur poolt välja toodud vastustajapoolsete seisukohtadega. Sihtasutus on välja toonud, et RVastS § 9 lg 1 alusel saab nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist, kui haldusorgan on süüliselt isiku väärikust alandanud. Kuivõrd vastustaja poolt läbiviidud menetlus on korraldatud õiguspäraselt ning vastavalt kehtivatele õigusaktidele, ei saa Haridus- ja Teadusministeeriumi hinnangul kaebaja toetuda argumendile, justkui oleks haldusorgan süüliselt isiku väärikust alandanud. 6(15)
3-19-2435
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
17.Kaebaja on esitanud kaebuse Sihtasutuse Eesti Teadusagentuur 29. detsembri 2016. a vastuse nr 2-11/16/656-4 ja Sihtasutuse Eesti Teadusagentuur juhatuse 3. jaanuari 2017. a käskkirja nr 1.1-4/17/4 õigusvastasuse kindlakstegemiseks ning mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebaja pole rahul Sihtasutuse Eesti Teadusagentuur tegevusega personaalse uurimistoetuse taotluse menetlemisel.
18.Hinnanud poolte väiteid ja kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab kohus, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Kohus nõustub Sihtasutuse Eesti Teadusagentuur seisukohtadega ega pea halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg-le 2 tuginedes vajalikuks kõiki vastustaja põhjendusi üle korrata. Menetlusökonoomia seisukohalt poleks mõistlik hästi kirja pandud ja järgimist väärivat seisukohta ümber sõnastada (nt Riigikohtu 26. juuni 2018. a otsus asjas nr 3-16-579, p 16).
19.Kohus selgitab esmalt, et toetuse rahuldamise või rahuldamata jätmise otsus on kaalutlusotsus ja see kujutab endast haldusakti haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 1 tähenduses. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. HMS § 56 lg-d 1-3 sätestavad, et: "(1) Kirjaliku haldusakti ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. (2) Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. (3) Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud." HKMS § 158 lg 3 kohaselt kontrollib kohus kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti õiguspärasust hinnates ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Kaalutlusotsuste sisuline kontroll piirdub õiguse üldpõhimõtetest ja kaalutlusreeglitest kinnipidamisega. Mida laiem on haldusorganile antud kaalutlusõigus, seda raskemad ja selgemad vead peavad esinema kaalutlusvigade tuvastamiseks.
20.Eelnevast tulenevalt on Sihtasutuse Eesti Teadusagentuur juhatuse 3. jaanuari 2017. a käskkiri nr 1.1-4/17/4 hindamisotsus, mille kohtulik kontroll on piiratud. Riigikohtu halduskolleegiumi 15. oktoobri 2020. a otsusest asjas nr 3-18-121 (p 12) tuleneb, et kohus ei saa kontrollida hindamisotsuste sisulist põhjendatust ega otstarbekust, vaid võib võtta seisukoha üksnes menetluskorra ja kaalumisreeglite järgimise ning põhjendamiskohustuse täitmise kohta. Kohtul on võimalik hindamise sisuline õigusvastasus kindlaks teha vaid juhul, kui punktid on kehtivate hindamiskriteeriumidega ja juhtumi asjaoludega ilmselges vastuolus ehk esineb tõsine vastuolu, mis on selge ilma põhjendustetagi. Eelnevast tulenevalt ei saa kohus asuda kohtuasja lahendades Sihtasutuse Eesti Teadusagentuur asemel kaebaja toetuse taotlust sisuliselt hindama, s.t kohus ei saa anda hinnangut kaebaja taotlusele antud hinnangute kujunemise ning taotluse kohta koostatud retsensioonide sisulisele põhjendatusele. Kohtu hinnangul ei nähtunud hindamismenetlust kontrollides tõsist vastuolu.
21.Kaebaja toob välja neli argumenti, miks haldusmenetluse läbiviimisel pole tema hinnangul järgitud õigusakte ning otsus on seetõttu õigusvastane: 1) taotluseid on hinnanud ja 7(15)
3-19-2435
lõpphinnangu koostanud isikud, kellel puudub selleks õigus ja keda ei mainita õigusaktides hindamisprotsessi osalistena. Ei ole järgitud asjatundlikkus-kohustust. Lõpphinnang ei ole koostatud proportsionaalsuse põhimõttel, sest retsensioonide tugevused ja nõrkused ei peegeldu selles proportsionaalselt; 2) Sihtasutus Eesti Teadusagentuur on taotluse ja vastuväite hindamisi läbi viinud põhjendusi esitamata ja jätnud seega põhjenduskohustuse täitmata; 3) hindamine ei olnud asjatundlik, sest seda pole teinud selleks volitatud komisjoni liikmed; 4) hindamisnõukogu kodukorra p-i 10.4 kohaselt hindamisnõukogu koosolekud salvestatakse protokolli koostamiseks. Teabenõudele vastates salvestisi ei esitatud.
22.Vaidlusaluse 3. jaanuari 2017. a käskkirjaga on otsustatud jätta rahuldamata käskkirja lisas loetletud personaalse uurimistoetuse taotlused (resolutsiooni p 1). Lisas loetletud taotlejatele tehakse taotluse rahuldamata jätmise põhjendusi sisaldav lõpphinnang kättesaadavaks Eesti Teadusinfosüsteemi identifitseeritud kasutajakontode kaudu (resolutsiooni p 2). Kuivõrd taotluse rahuldamata jätmise põhjendused on kirjas lõpphinnangus, kontrollib kohus hindamisotsuse puhul hindamiskriteeriumite ja menetlusreeglite järgimist lõpphinnangus. Hindamise õiguspärasuse kontekstis on oluline hindamisnõukogu lõpphinnang ja selle kujundamisel menetlusreeglite järgimine, mitte konkreetsete retsensentide ja eksperdi arvamus.
23.Sihtasutuse Eesti Teadusagentuur hindamisnõukogu lõpphinnangus kajastatud hinne ning põhjendused moodustavad praegusel juhul haldusakti põhjenduse, sest vaidlustatud otsuses on kajastatud üksnes otsustus kaebaja taotluse mitterahuldamise kohta ning viide hindamisnõukogu lõpphinnangule. Sihtasutuse Eesti Teadusagentuur lõpphinnangu hinnet ja selle tekstilist osa tuleb käsitleda vaidlustatud käskkirja põhjendustena, millele on vaidlustatud haldusaktis nõuetekohaselt viidatud. Kohus nõustub vastustajaga, et lõpphinnangus on antud hinnang iga kriteeriumi kohta alakriteeriumite kaupa ning 1., 2. ja 4. kriteeriumile koguhinne skaalal ühest viieni, 3. kriteeriumile skaalal vastab/ei vasta. Lisaks on kogu taotlusele antud koguhinne, mille põhjendus on samuti välja toodud lahtris „Hinnang“.
24.TAKS § 161 lg 1 järgi taotletakse personaalset uurimistoetust avalikul konkursil Eesti Teadusagentuuri kehtestatud ning Haridus- ja Teadusministeeriumiga kooskõlastatud tingimustel ja korras. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja taotles rahastust oma järeldoktoriprojektile avaliku konkursi korras. Personaalse uurimistoetuse määramise otsustab Eesti Teadusagentuur (TAKS) § 161 lg 3. Uurimistoetuste hindamist korraldab vastavalt TAKS § 121 lg 1 p-le 1 Eesti Teadusagentuur, kes kaasab oma tegevusse ka pädevaid eksperte ning arvestab otsuste tegemisel nende hinnanguid. Haridus- ja teadusministri 27. detsembri 2011. a määruse nr 74 „Eesti Teadusagentuuri hindamisnõukogu moodustamise kord ja töökord“ (edaspidi määrus nr 74) § 2 lg-tes 1-4 on seatud hindamisnõukogule nõudmised, millest nõukogu liikmed oma tegevuses juhinduvad: hindamisnõukogu peab tegutsema kooskõlas kehtivate õigusaktidega, lähtuma oma tegevuses teaduse eetilistest põhimõtetest ja headest tavadest, hindama institutsionaalse ja personaalse uurimistoetuse taotlusi järjepidevalt, asjatundlikult ja sõltumatult ning mitte esindama hindamisnõukogus neid esitanud organisatsiooni ega oma tööandja huve. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis kinnitaksid, et hindamisnõukogule seatud nõudmisi ei ole täidetud.
25.Sihtasutus Eesti Teadusagentuur juhatuse 23. märtsi 2016. a käskkirjaga nr 1.1-4/16/62 kinnitatud „Personaalse uurimistoetuse järeldoktoritoetuse taotlemise tingimuste ja korraga“ kehtestati personaalse uurimistoetuse järeldoktoritoetuse taotlemise, hindamise, määramise ja aruandluse tingimused ja kord (dtl 10-17). Taotluste hindamist reguleerib täpsemalt selle korra
3.ptk p 11 (11.1-11.11). P-de 11.7.1.-11.7.4. kohaselt hindab hindamisnõukogu taotlusi ja koostab igale taotlusele lõpphinnangu ja -hinde, lähtudes ekspertkomisjoni hinnangutest ja hinnetest ning võttes arvesse järeldoktoriprojekti põhjendatust ja oodatavaid tulemusi, 8(15)
3-19-2435
sealhulgas valdkondlikku või rakenduslikku eripära; toetuse taotleja ja juhendaja kvalifikatsiooni; vastuvõtva või koostööasutuse järeldoktoriprojekti täitmiseks vajaliku olemasoleva uurimiskeskkonna kvaliteeti ja taristu piisavust projekti eesmärkide saavutamiseks; järeldoktoriprojekti vajalikkust ja kasulikkust Eesti ühiskonna ja majanduse arenguks. Sihtasutus Eesti Teadusagentuuri juhatuse 27. aprilli 2016. a käskkirjaga nr 1.14/16/73 kinnitati „Personaalse uurimistoetuse järeldoktoritoetuse taotluste hindamise juhend“ (dtl 199-203, tõlge dtl 204-207). „Personaalse uurimistoetuse järeldoktoritoetuse taotluste hindamise juhend” on dokument, mis täpsustab „Personaalse uurimistoetuse järeldoktoritoetuse taotlemise tingimustes ja korras“ sätestatud hindamiskriteeriume. Kohtule ei nähtunud asja materjalidega tutvudes personaalse uurimistoetuse järeldoktoritoetuse taotlemise tingimuste ja korra rikkumist.
26.Asja materjalidest nähtub, et kaebaja taotlust menetles taotluse valdkonna järgi ühiskonnateaduste ja kultuuri ekspertkomisjon (dtl 267). Vastustaja on seisukohal, et retsensentide arvamused ja ekspertkomisjoni hinnangud on menetluses olulised, kuid need ei ole haldusakti, mille õigusvastaseks tunnistamist taotletakse (ehk Eesti Teadusagentuuri juhatuse esimehe 3. jaanuari 2017. aasta käskkiri nr 1.1-4/17/4), põhjenduseks. Selleks on hoopis hindamisnõukogu kinnitatud lõpphinnang ja -hinne. Seda seetõttu, et hindamisnõukogu võib nende kinnitamisel aluseks võtta ekspertkomisjoni hinnangud, mis omakorda põhinevad retsensioonidel, kuid taotlemise korra p-i 11.6 kohaselt ei olnud hindamisnõukogu sellega seotud. Seega ei saa neid arvamusi käsitleda vaidlustatud haldusakti põhjendustena. Retsensentide ja ekspertkomisjoni hinnangud ei peaks seetõttu omama haldusakti õiguspärasuse hindamisel määravat tähtsust, sest need on üksnes hindamismenetluse ühe etapi tulemused. Kohus nõustub vastustajaga. Kohus möönab, et hindamisprotsessi õiguspärasuse hindamisel on olulised ka retsensentide arvamused ja ekspertkomisjoni hinnangud, kuid need ei ole vaidlustatud haldusakti põhjenduseks. Seda seetõttu, et lõpphinnangu andis Sihtasutuse Eesti Teadusagentuur hindamisnõukogu, kes võis aluseks võtta retsensentide ja ekspertkomisjoni hinnangud, kuid ei olnud nendega seotud.
27.Kaebaja leiab, et lõpphinnangu ja lõpphinde kujunemisel puudub läbipaistvus. Nimelt ei peegeldu retsensioonides olevad tugevused ja nõrkused lõpphinnangus proportsionaalselt. Kaebajale jäävad need otsustused, mida panna lõpphinnangusse ja mida mitte, selgusetuks.
28.Määravat tähtsust ei ole asjaolul, et retsensentide hinded erinesid ning üks retsensent hindas taotlust teisest retsensendist märgatavalt kõrgemalt. Hindamisotsus on hinnanguline, personaalne ja üksikjuhtumile suunatud otsustus ning laia hindamisruumi tõttu võivadki hindajate, sh retsensentide hinded erineda. Iga hindaja hinne väljendab tema arvamust taotluse olulisuse ja põhjendatuse kohta ning ei saa eeldada, et madalam hinne peegeldab taotluse taset vähem adekvaatselt kui kõrgem hinne. Kui järgitud on hindamisjuhendit ning menetlusreegleid ning ei esine ilmselget vastuolu hindamiskriteeriumite ja juhtumi asjaoludega, siis on hindamisprotsess läbi viidud menetlusreeglite kohaselt. Samuti vähendab lõpphinnangu juhuslikkust ning üksiku hindaja subjektiivse vaatenurga esile pääsemist selles asjas kolmeastmeline hindamismenetlus, millele järgnes veel esialgsele lõpphinnangule korraldatud taotleja ärakuulamismenetlus ning seejärel lõpphinnangu kinnitamine. Kohus nõustub vastustajaga, et lõpphinnangu kujunemine ei ole väitlus hindamisnõukogu, ekspertkomisjoni ja retsensentide tekstide vahel. Nii retsensioonid kui ka ekspertkomisjoni hinnang on hindamisnõukogule töömaterjalideks, mille põhjal oma hinnang kujundada. Hindamisnõukogu ei pea eraldi põhjendama, miks üht töömaterjali osa arvestati, aga teist mitte, kuna retsensentide ja ekspertkomisjoni hinnangute arvestamine või mittearvestamine tugineb teaduslikule kaalutletud hinnangule, kas teiste hindajate hinnangud on asjakohased või mitte. Seega seisneks põhjendus vaid selles, et hindamisnõukogu pidas eelnevaid hinnanguid asjakohaseks või mitte, 9(15)
3-19-2435
aga seda eraldi argumenteerima hakata ei ole vaja, sest argumendid sisalduvadki lõpphinnangu tekstis. Ka hindamisjuhend ei nõua, et lõpphinded ja -hinnangud antaks põhjendades, miks mingeid retsensiooni osi võetakse arvesse ja milliseid mitte. Lõpphinne on asjaomase kriteeriumi eest antav numbriline hinne skaalal 1–5 ja lõpphinnang ongi hinde sisuline põhjendus. Nt hindamisjuhendi p-s 5 on sätestatud, et taotluse üldhinne ei ole 1.-4. osas antud punktide matemaatiline keskmine, vaid hindamisnõukogu poolt taotlusele antud põhjendatud hinnang. Selles tuuakse välja hinnete aluseks olevad olulisemad argumendid ning taotluse tugevused ja nõrkused. Seega sõltub taotluse hindest (skaalal 1– 5), kas põhjendus ehk hinnang sisaldab rohkem kriitikat või positiivset tagasisidet.
29.Vastustaja on kohtule selgitanud, et hindamisnõukogu hindas taotlust esimest korda oma kahepäevasel 27.-28. oktoobri 2016. a istungil, taotlustele kinnitati lõpphinnangud ja -hinded, koostati taotlustest pingerida ja kinnitati esialgsed rahastamisettepanekud (dtl 135). Protokollist nr 55 nähtub, et koosolekul otsustati kinnitada PUTJD pingerida ja toetuse määramise ettepanek. Kaebaja oli pingereas 24-32. kohal. Ühiskonnateaduste ja kultuuri ekspertkomisjoni memost nähtub, et selles valdkonnas oli 8 taotlust, millest rahastuse saab tõenäoliselt 2 taotlust. Toimus arutelu ja taotlused pandi pingeritta, kaebaja taotlus jäi 7. kohale.
30.Kohtu hinnangul ei ole eelnevas midagi õigusvastast. Vastavalt määruse nr 74 § 5 lg-tele 1 ja 9, on hindamisnõukogu töövormiks koosolek. Koosolekud toimuvad vähemalt neli korda aastas. Lisaks koosolekule võib (aga kohustust ei ole) hindamisnõukogu otsustada kasutada muid töövorme. Sama määruse § 5 lg-te 4, 6 ja 8 kohaselt juhib hindamisnõukogu koosolekut esimees, tema volitusel aseesimees. Hindamisnõukogu on otsustusvõimeline, kui koosolekul osaleb vähemalt 2/3 hindamisnõukogu koosseisust, sh esimees, tema volitusel aseesimees. Koosoleku juhatajal on õigus kutsuda päevakorras olevate küsimuste arutamiseks koosolekust osa võtma hindamisnõukogu koosseisu mittekuuluvaid isikuid. Määruse nr 74 § 6 lg 6 sätestab, et hindamisnõukogu otsused ja eriarvamused otsuse kohta protokollitakse. Protokolli koostab Eesti Teadusagentuuri määratud isik ning sellele kirjutavad alla koosoleku juhataja ja protokollija. Vastavalt personaalse uurimistoetuse järeldoktoritoetuse taotlemise tingimuste ja korra p-le 11.9. koostab hindamisnõukogu lõpphinnangute ja -hinnete alusel kõikidest taotlustest ühtse paremusjärjestuse.
31.Kaebaja on seisukohal, et taotlusi on hinnanud ja lõpphinnangu koostanud isikud, kellel puuduvad selleks õigused ja keda ei mainita õigusaktides hindamisprotsessi osalistena. Kaebaja on seisukohal, et hindamist ei ole teinud selleks volitatud komisjoni liikmed. A. Koppel on hindamisnõukogu hääleõiguseta liige, S. Rutiku ei ole liige. Kumbki ei ole erialalt kaebaja uurimisvaldkonna ekspert. Kaebaja väidetest jääb mulje nagu oleksid tema hinnangul taotlust hinnanud A. Koppel ja S. Rutiku. See seisukoht on ekslik. Kõik otsused, mis on uurimistoetuste menetlemise käigus vastu võetud, on tehtud vastavalt kinnitatud kordadele ning neis nimetatud pädevate organite poolt. See on tõendatud ka protokollide väljavõtetega, mis on kaebajale esitatud vastusena tema teabenõudele. Lisaks uurimistoetuste taotluste hindamisele nende menetlemise käigus on mitmeid korralduslikke ja tehnilisi ülesandeid, mida täidab Sihtasutus Eesti Teadusagentuur.
32.Vastustaja on kohtule selgitanud, et S. Rutiku on Sihtasutuse Eesti Teadusagentuur uurimistoetuste osakonna juhataja ning A. Koppel Sihtasutuse Eesti Teadusagentuur juhatuse esimees. S. Rutikul ja A. Koppelil on õigus sihtasutuse nimel oma volituste piires tegutseda. See hõlmab õigust esineda hindamisnõukogu koosolekul ettekandega või saata korraldusliku ja informeeriva iseloomuga kirju. Kohus nõustub vastustajaga. Personaalse uurimistoetuse järeldoktoritoetuse taotlemise tingimused ja kord p 12.3 kohaselt teeb taotluse mitterahuldamise otsuse teadusagentuuri juhatus käskkirjaga. Sihtasutuse Eesti Teadusagentuur 10(15)
3-19-2435
hindamisnõukogu kodukorra p-i 1.2. kohaselt on hindamisnõukogu esimees ametikoha järgi Eesti Teadusagentuuri juhatuse esimees. Seega oli A. Koppel pädev allkirjastama vaidlusalust
3.jaanuari 2017 käskkirja. Samuti oli ta pädev allkirjastama 29. detsembri 2016. a kirja. See ei tähenda, et A. Koppel oleks asunud retsensentide, ekspertkomisjoni või hindamisnõukogu asemele. Sihtasutuse Eesti Teadusagentuur hindamisnõukogu kodukorra p-i 7.3. kohaselt on hindamisnõukogu esimehel õigus kutsuda päevakorras olevate küsimuste arutamiseks koosolekust osa võtma hindamisnõukogu koosseisu mittekuuluvaid isikuid. Alaliselt on koosolekule kutsutud teadusagentuuri uurimistoetuste osakonna juhataja, jurist, nõunik ning haridus- ja teadusministeeriumi teadusosakonna esindaja. Kuivõrd S. Rutiku on Sihtasutuse Eesti Teadusagentuur uurimistoetuse osakonna juhataja, oli ta eelnimetatud kodukorra p-i 7.3 kohaselt koosolekule kutsutud. Samuti oli ta pädev allkirjastama 3. juuli 2017. a teabenõude vastust kaebajale, millega edastati talle hindamisnõukogu protokollid ja memo. Asjaolust, et hindamisnõukogu koosoleku protokollis nr 55 on märgitud päevakorrapunkti 3 all „Uute 2017. a personaalse uurimistoetuse (järeldoktoritoetuste, starditoetuste ja otsingutoetuste) taotluste hindamise (tulemused ekspertgruppide kaupa, starditoetuste ja otsingutoetuste üldpingerea moodustamine) tulemuste kinnitamine ja toetuse määramise esialgse ettepaneku esitamine – A. Koppel, S. Rutiku, M. Sillaste“, ei saa järeldada, et kaebaja taotlusi hindasid A. Koppel, S. Rutiku ja M. Sillaste (sama kehtib ka protokolli nr 57 kohta). Pigem olid nimetatud isikud selle päevakorrapunkti ettekande tegijad. Asjaolu, et nad teevad ülevaate ekspertkomisjoni kinnitatud hinnetest või taotlejate esitatud tagasisidest, ei tähenda, et nad koostavad ekspertkomisjoni või hindamisnõukogu eest hinnanguid. Vastupidine ei ole millegagi tõendatud.
33.Kaebaja viitab Sihtasutuse Eesti Teadusagentuur hindamisnõukogu kodukord p-le 10.4, mis sätestab, et hindamisnõukogu koosolekud salvestatakse protokolli koostamiseks. Kaebaja küsis teabenõudega salvestisi, kuid neid talle ei esitatud. Kohus nõustub vastustajaga, et õigusaktidest ei tulene kohustust hindamisnõukogu koosoleku salvestisi avalikustada. Kohustus on avalikustada hindamisnõukogu otsused (määruse nr 74 § 6 lg 7) ja kohustus on hindamisnõukogu otsuseid protokollida (määruse nr 74 § 6 lg 6), kuid kohustust ei ole hindamisnõukogu koosoleku salvestisi avalikustada. Mistõttu ei saanud salvestiste kaebajale esitamata jätmine rikkuda tema õigusi. Usutav on vastustaja selgitus, et hindamisnõukogu koosoleku salvestisi säilitatakse kuni protokoll on koostatud ja seejärel need kustutatakse. Seetõttu polnud neid võimalik ka kaebajale teabenõude täitmisel väljastada. Samuti nõustub kohus sellega, et salvestused sisaldavad isikuandmeid, mis ei puuduta ainult kaebuse esitajat. Salvestisest oleks tehniliselt keeruline teha väljavõtteid selliselt, et need sisaldaks ainult kaebaja isikuandmeid. Asja materjalidest nähtub, et kaebajale edastati 3. juulil 2017 väljavõte hindamisnõukogu protokollidest nr 55 ja 57 ning ühiskonnateaduste ja kultuuri valdkonna ekspertkomisjoni koosoleku memost (dtl 26-27, 224-227).
34.Vastavalt personaalse uurimistoetuse järeldoktoritoetuse taotlemise tingimuste ja korra p-le 11.11 teeb teadusagentuur taotlusele antud p-des 11.4. ja 11.7. nimetatud hinnangud ja hindamisnõukogu esialgse rahastusettepaneku (edaspidi ettepanek) ning taotleja asukoha p-s
11.9.nimetatud paremusjärjestuses kättesaadavaks taotlejale ja vastuvõtvale asutusele. Taotlejal ja vastuvõtval asutusel on õigus esitada esialgse ettepaneku osas kirjalikult ühisarvamus teadusagentuuri sätestatud tähtaja jooksul. Sihtasutus Eesti Teadusagentuur edastas kaebajale 14. novembril 2016 personaalse uurimistoetuse taotluse esialgse hinnangu ja ettepaneku, andes kaebajale ja vastuvõtvale asutusele võimaluse hiljemalt 30. novembril 2016 esitada arvamus hindamisnõukogu esialgse hinnangu ja ettepaneku kohta (dtl 163-165). Kaebaja on seda võimalust kasutanud, edastastades koostöös Tallinna Tehnikaülikooliga oma arvamuse esialgse rahastusettepaneku kohta juba 24. novembril 2016 (dtl 51-54). Kaebaja esitas vastuväited retsensent nr 2 retsensioonile, ning palus taotluse objektiivsemaks hindamiseks 11(15)
3-19-2435
kaaluda retsensiooni välja jätmist lõpphinnangu andmise juures või uue tellimist kelleltki kolmandalt. Lisaks leidis kaebaja, et lõpphinnang ei ole kohati koostatud proportsionaalsel põhimõttel. Nimelt ei peegeldu retsensioonides olevad tugevused ja nõrkused lõpphinnangus proportsionaalselt. Hindamisnõukogu tutvus ärakuulamise käigus esitatud argumentidega ning kinnitas lõplikud hinnangud ja hinded ning tegi rahastamisettepaneku oma 22. detsembri 2016. a koosolekul. Taotluse lõpphindeid ja kohta pingereas otsustati mitte muuta. Vastuväites ei esitatud hindamisnõukogu 22. detsembri 2016. a koosoleku otsuse kohaselt selliseid uusi argumente, mis oleks tinginud vajaduse lõpphinnangut ja selle põhjendusi muuta. Seda selgitati kaebajale Sihtasutuse Eesti Teadusagentuur 29. detsembri 2016. a kirjas nr 2-11/16/656-4 (dtl 1-2, 93-94).
35.Kaebaja leiab, et 29. detsembri 2016 kirjaga tutvudes, paistsid silma ebaloogilisused ja kallutatused. Kaebaja on seisukojal, et see kiri ei ole põhjendatud ja seaduslik. Seetõttu ei ole järgitud asjatundlikkus-kohustust. Kohus kaebajaga ei nõustu. Kaebajale selgitati, et taotluste lõpphinnangute hinded ei formeeru retsensentide hinnete keskmistena. Seejuures viitas vastustaja personaalse uurimistoetuse järeldoktoritoetuse taotlemise tingimuste ja korra p-le 11.5, mis sätestab, et ekspertkomisjon võtab oma hinnangute ja hinnete kujundamisel aluseks ekspertide antud hinnangud ja hinded, kuid need ei ole ekspertkomisjonile siduvad. Taotlusi ja retsensioone analüüsivad valdkondliku ekspertkomisjoni eksperdid. Lisaks sellele on eksperdid, erinevalt retsensentidest, lugenud kõiki selle taotlusvooru sama vastava valdkonna taotlusi, st neil on ka taotluste pingeritta panemisel olemas kogu taust ja informatsioon. Ekspertkomisjon peab arvestama kõikide retsensentide arvamustega koondhinnangu koostamisel ehk komisjon ei saa ühtki retsensiooni (ei ebaproportsionaalselt positiivset ega negatiivset) täiesti ignoreerida. Kui retsensent on mingis punktis hinnangu andmisel faktides eksinud, võtab ekspertkomisjon oma hinnangut andes seda arvesse, st hinnangu andmisel ilmselged eksimused korrigeeritakse.
36.Kaebaja taotleb mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja õiglane moraalse kahju hüvitis kohtu äranägemisel. Kaebaja toob kaebuses välja, et menetlus, mis viidi läbi tema hinnangul haldusakti motiveerituse nõuet rikkudes, on talle sügavalt solvav, alandav ja õiglustunnet rikkuv. 13. veebruari 2020. aasta vastuses kohtule puuduste kõrvaldamiseks toob kaebaja välja, et toetub mittevaralise kahju hüvitamise nõuet esitades oma inimväärikuse alandamisele. Inimväärikuse üheks moodustajaks on kaebaja hinnangul isikuga õiguslikes suhetes olevate teiste osapoolte õigusakte- ja norme järgiv käitumine. Kui norme ei järgita, alandatakse isiku inimväärikust nii isiku enda kui kõrvalseisjate silmis. Moraalse kahjuna käsitab kaebaja oma taotlemisele kulutatud aja- ja raharessurssi, toetusest ilmajäämise tõttu kaotatud võimalust kandideerida professori ametikohale Tallinna Tehnikaülikoolis, samuti kaotatud usku objektiivse menetlemise võimalikkusesse ning riiklike institutsioonide usaldusväärsusesse. Menetlemine oli kaebaja jaoks solvav, alandav ja õiglustunnet rikkuv ning tal oli frustreeriv kogeda, kuidas tema intellektuaalset loomingut meelevaldselt interpreteeritakse. Kaebaja toob välja, et kuna menetlemisel esines tema hinnangul mitmeid rikkumisi, on tegemist menetlejate tahtega, millega jäetakse täitmata seaduslooja seatud kohustused menetlusele ja taotleja lugupidamine. Kaebaja kahjunõue tugineb sellele, et tema järeldoktoritoetuse taotlusele ei antud nõuetekohasel viisil hinnangut.
37.Kahju hüvitamiseks peavad RVastS § 7 lg-test 1 ja 2 tulenevalt olema täidetud järgmised eeldused: 1) kannatanu õiguste rikkumise tagajärjel temale kahju tekkimine; 2) avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus või tegevusetus avalik-õiguslikus suhtes; 3) põhjuslik seos kahju ja õigusvastase teo vahel; 4) esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine kahju tekkimise ära hoidmiseks või kahju kõrvaldamiseks; 5) kahju hüvitamise hõlmatus rikutud kohustuse või normi kaitse-eesmärgiga (võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 2 ja § 1045 lg 3). Põhjusliku seose 12(15)
3-19-2435
sisustamisel tuleb RVastS § 7 lg 4 alusel lähtuda VÕS § 127 lg‐st 4, mille kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb kohaldada nn conditio sine qua non põhimõtet, mille kohaselt loetakse ajaliselt eelnev sündmus hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada nn elimineerimismeetodit, mille puhul jäetakse kahju väidetavalt põhjustanud tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks ikkagi saabunud, pole isiku käitumine kahju põhjuseks (nt Riigikohtu 6. juuni 2018. a otsus asjas nr 2-16-14655, p 12.1). Kahju ei pea olema teo vahetu tagajärg, vaid tegemist võib olla ka põhjuste ahelaga. See ei tähenda siiski, et kannatanule tuleb hüvitada igasugune ja rikkumisega ükskõik kui kauges seoses olev negatiivne tagajärg. Teoga liialt kauges põhjuslikus seoses oleva tagajärje eest hüvitise määramine on piiratud VÕS § 127 lg 2 ja § 1045 lg 3 alusel – seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud kahju ei tule hüvitada ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Normi kaitseeesmärgiga hõlmamata õigusi halduse õigusvastane tegevus ei riku (nt Riigikohtu 7. oktoobri 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-11-15, p 12; 6. juuni 2018. a otsus asjas nr 2-16-14655, p 14.1).
38.RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg-s 1 on sätestatud ammendav (suletud) loetelu õigushüvedest, mille kahjustamisega tekitatud mittevaralist kahju saab riigivastutuse seaduse alusel hüvitada. Need õigushüved on erinevate põhiõiguste kaitsealas. Ainult RVastS § 9 lg 1 loetelus toodud juhtude korral saab kaebaja riigilt mittevaralise kahju hüvitamist taotleda. Selleks, et kohus saaks kahju põhjustanud haldusorganilt välja mõista kahjuhüvitise, tuleb esmalt tuvastada õigushüve, mille rikkumise eest kaebaja mittevaralise kahju hüvitamist taotleb.
39.RVastS § 12 lg 3 kohaselt vastutab füüsilisest või eraõiguslikust juriidilisest isikust avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju eest riik, kohaliku omavalitsuse üksus või muu avalikõiguslik juriidiline isik, kes andis füüsilisele või eraõiguslikule juriidilisele isikule volitused avalike ülesannete täitmiseks, kui seadus ei sätesta teisiti. Sihtasutus Eesti Teadusagentuur on eraõiguslik juriidiline isik, kellele antakse haldusülesandeid täitmiseks Haridus- ja Teadusministeeriumi ning sihtasutuse vahelise iga-aastase halduslepinguga riigieelarvelise toetuse kasutamiseks. Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Sihtasutuse Eesti Teadusagentuur vaheline riigieelarvelise toetuse kasutamise leping 2016. a kohta sõlmiti 18. detsembril 2015 (dtl 142-145). Uurimistoetuse eraldamine reguleeritu lepingu lisas 1 real 1.1. (dtl 146).
40.Kohus selgitas eelnevalt, et menetlus viidi läbi õiguspäraselt. RVastS § 9 lg 1 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju vaid juhul, kui avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus oli süüline. Kaebaja väärikust ei saanud alandada õiguspäraselt läbi viidud menetluse käigus. Kuna toetuse näol on tegu konkurentsipõhise rahastamismeetmega, ei saa taotlema asudes olla kindel, et toetus saadakse. Seega peab taotluse esitaja olema arvestanud riskiga, et tema kulutatud aeg ja raha ei saa kompenseeritud toetusega. Samuti pidi taotluste esitaja arvestama, et kui toetust ei rahuldata, siis võivad tema karjäärivõimalused tulevikus olla piiratud. Kohus nõustub vastustajaga, et nimetatud piirangud pole vastustaja kehtestatud ning vastustajad ei saa vastutada nende mõju eest kaebajale. Nimetatud mittevaralise kahju tekkimine pole seega põhjuslikus seoses vastustaja läbiviidud menetlusega.
41.Kohtu hinnangul ei ole menetlusega alandatud kaebaja inimväärikust ega tekitatud talle mittevaralist kahju. 13(15)
3-19-2435
42.Kohus otsustas 31. augusti 2020. a määrusega asja läbi vaadata kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele õiguse esitada täiendavaid menetlusdokumente hiljemalt 9. novembril 2020. Täiendavatele menetlusdokumentidele võis esitada vastuväiteid hiljemalt 19. novembril 2020. Kohus selgitas, et uusi asjaolusid või taotlusi sisaldav avaldus tuleb esitada nii, et selle saaks teisele menetlusosalisele edastada vähemalt seitse päeva enne menetlusdokumentide esitamise tähtaja lõppu (HKMS § 51 lg 3). Kui menetlusosaline esitab avalduse pärast kohtu määratud tähtaja möödumist, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui see ei põhjusta kohtu arvates menetluse viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus (HKMS § 51 lg 4).
43.Kaebaja esitas kohtule tähtaegselt, s.o 1. novembril 2020 täiendavad seisukohad. Ka Sihtasutus Eesti Teadusagentuur esitas tähtaegselt, s.o 19. novembril 2020 vastuväited. Samas esitas vastustaja I 19. novembril 2020 kohtule ka täiendava menetlusdokumendina inglisekeelse dokumendi pealkirjaga „PUTJD644_Taotlus_2016-05-24_koondhinnang.pdf“ (The merits of the postdoctoral project and expected outcomes, taking into account the specifics of the research field and their applicability, dtl 273-289). Vastustaja I selgitas, et kuna ekspertkomisjoni koondhinnang on aluseks lõpphinnangu koostamisele, ja ei kujuta endast eraldi lõppotsuse põhjendust, siis seda varem kaebajale edastatud pole (dtl 271).
44.Kohtu hinnangul esitas vastustaja I selle dokumendi hilinenult. See tulnuks esitada
9.novembril 2020 eestikeelsena, kuivõrd HKMS § 80 lg 1 kohaselt toimub kohtumenetlus ja kohtu asjaajamine eesti keeles. Samuti sätestab HKMS § 87 lg 2, et haldusasja toimikus võivad olla muukeelsed dokumendid vaid tõlkega varustatult, välja arvatud juhul, kui see oleks ilmselgelt ebaproportsionaalne, arvestades dokumentide sisu ja mahtu. Kuivõrd vastustaja I esitas võõrkeelse dokumendi vastuväidete esitamise viimasel päeval, siis ei pidanud kohus õigeks nõuda enam dokumentaalse tõendi eestikeelset tõlget, sest see oleks põhjustanud menetluse viibimist. Seetõttu jätab kohus vastustaja I 19. novembril 2020 esitatud inglisekeelse menetlusdokumendi tähelepanuta. Kohus on 30. märtsi 2020. a määruses selgitanud, et kohtumenetlus toimub eesti keeles, mistõttu tuleb kaebajal esitada kaebuse juurde lisatud võõrkeelsete dokumentide tõlked eesti keelde (dtl 105). Määrus oli küll adresseeritud kaebajale, kuid sellest pidi teadma ka vastustaja I. Pealegi oli kohus 3. märtsil 2020 pöördunud vastustaja I poole kohtunõudega, et küsida, kas vastustajal on retsensioonide ja lõpphinnangu eestikeelseid tõlkeid (dtl 79).
45.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Vastustajad ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad vastustajate võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik Kohtuotsuse põhjendusi on muudetud Tartu Ringkonnakohtu 01.07.2021. a otsusega. Tartu Ringkonnakohtu 01.07.2021. a otsus
14(15)
3-19-2435
Resolutsioon
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 02.12.2020. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
2.Jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda.
15(15)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.