Maksuõigus › Maksuotsused

3-19-2034 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(15)

3-19-2034 1) Maksuotsuse tegemisel ei ole aluseks võetud jälitustegevuse raames saadud andmeid. Mis puudutab kriminaalmenetluses läbiotsimise käigus saadud andmeid, siis nende andmete kasutamine maksumenetluses keelatud ei ole. Seega ei ole maksuhaldur maksuotsust koostades tuginenud keelatud tõenditele. 2) Kuulutuste ülespanemine ja mahavõtmine ei saa iseenesest kinnitada seda, et kuulutuses märgitud kaubad on ka maha müüdud. Samas ei ole maksuotsuses määratud makse kuulutuste pinnalt, vaid arvesse on võetud üksnes reaalsed laekumised pangakontole (sh ka sularaha sissemaksed). Seega ei ole maksuhaldur eeldanud, et iga X poolt üles pandud kuulutus oleks viinud müügitehinguni. Eeltoodu kehtib ka e-kontoga tasumise tühja lahtri tõlgenduse kohta. Kuulutuste ülespanek, sh e-kontoga tasumise lahtrid olid tõendiks üksnes selle kohta, et X on ettevõtlusega tegelenud. 3) Maksumenetluses on tuvastatud, et X on internetiportaalides www.osta.ee, www.okidoki.ee ja www.ebay.com ostu-müügiga tegelenud ning omab neis ka erinevate kasutajanimede all kontosid. Seega ei saa õigeks pidada X 01.10.2017 vastust maksuhaldurile, mille kohaselt ta ei oma ettevõtet, ei tegele ettevõtlusega ning ei oma nendes portaalides kontosid. X esitas algselt maksuhaldurile ebaõiget teavet ning seejärel vältis maksuhalduriga suhtlust, millega rikkus kaasaaitamiskohustust (MKS § 56). 4) Mis puudutab töötasuna saadud rahalisi vahendeid, siis on maksuhaldur need maksuarvestusest välistanud. Muude sissetulekute osas ei ole X maksuhaldurile tõendeid esitanud. Paljasõnaline väide vanematelt ja vanavanematelt saadud rahaliste vahendite osas ei ole kontrollitav ega lükka ümber maksumenetluses tuvastatut. Arvestades, et maksuhaldur on X ettevõtlusega tegelemise ja selle käigus tulu saamise maksumenetluses tuvastanud ning andnud maksumenetluses korduvalt võimalusi dokumentide ja selgituste esitamiseks, on paljasõnalised väited muude tulude saamise kohta asjakohatud. 5) Nii PPA kui ka interneti müügiplatvorme haldavatelt isikutelt saadud infost nähtub, et erinevate asjade internetikeskkonnas müümine oli X poolt suuremahuline (osta.ee-s 4600 tehingut; okidoki.ee-s 768 tehingut ning ebay.com-is 5197 kuulutust), mistõttu saab seda lugeda ettevõtluseks. Väide nagu oleks olnud tegemist kasutatud asjadega ja enda nn vanade mängude kogu müügiga, ei ole usutav. Lisaks mängudele on müüdud ka erinevaid käekellasid ning samuti on tehingute hulk selline, mis välistab, et tegemist oleks erakoguga. Samuti ei ole usutav väide, et X kasu ei teeninud, kuna kaupade esialgne hind oli kallim. Xle anti korduvalt võimalus esitada omapoolsed tõendid ja selgitused kaupade soetamise osas, kuid ta jättis need kasutamata. Vaatamata eeltoodule on maksuhaldur siiski mõningad kuludokumendid menetluse kestel saanud ning neid ka arvesse võtnud. Asjaolu, et mängukonsoolide asemel on maksuotsuses ühes kohas viidatud ekslikult vitamiinidele ja mineraalidele ei muuda maksuotsust õigusvastaseks. 6) Vaides on esitatud nimekiri kuludest, mis X arvates tuleks veel ettevõtlustulust maha arvata (sõiduauto, kontoritarbed, kindlustus, projektor, mobiiltelefon, monitor, printer jne). Riigikohus on oma otsuse nr 3-3-1-47-07 p-des 12 ja 13 asunud seisukohale, et MKS § 102 lg 1 p-le 2 tuginedes on isikul õigus peale maksumenetluse lõppemist vaide- või kohtumenetluses esitada uusi asjaolusid ja tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu või tõendi hilisem teatavaks saamine ei olnud põhjustatud maksukohustuslase tahtlusest või hooletusest. Maksuhalduri hinnangul on väidetavate kulutuste nimekirja esitamata jätmine põhjustatud maksukohustuslase tahtlusest. Seega jätab vaideorgan need arvestamata ega anna neile eraldi hinnangut. 7) Maksuhaldur on kontrollakti lugenud kättetoimetatuks MKS § 53 lg 4 alusel. Kontrollakti kättetoimetamise asjaolud on kirjeldatud 22.07.2019 menetlustoimingu protokollis. Protokolli kohaselt saabusid 22.07.2019 kell 13.19 maksuaudiitorid X rahvastikuregistri järgsele elukoha 3(15)

3-19-2034 aadressile eesmärgiga anda üle 12.07.2019 väljastatud kontrollakt. Protokollist nähtuvalt ei õnnestunud kontrollakti algul korteri uksele ilmunud naisterahvale üle anda, kuid hiljem autos märkasid ametnikud X, kes oli foto järgi äratuntav. Peale seda, kui ametnikud tema nime hüüdsid, jooksis X trepikotta ning eelnevalt maksuhalduriga suhelnud naisterahvas lasi ta korterisse ja sulges maksuhalduri ametnike ees ukse. Uksele koputamine ja telefonile helistamine tulemust ei andnud. Eeltoodust tulenevalt on selge, et X on ise oma käitumisega loonud olukorra, kus maksuhalduri ametnikel puudus võimalus talle kontrollakti üle anda. Vaide kohaselt oli X samal ajal tööl. Arvestades eelnevalt kirjeldatud asjaolusid ning seda, et sunniraha korralduse kättetoimetamise katsel X töökohal selgus, et X töötab üksnes öistes vahetustes, ei ole X versioon toimunust usutav. 8) Kuigi kontrollaktist ja maksuotsusest nähtub, et registreerimise kuupäevadeks on mõlemal märgitud 12.07.2019, siis digitaalselt allkirjastati maksuotsus 30.07.2019. Seega, kuigi ekslikult on maksuotsusele märgitud kuupäevaks 12.07.2019, on maksuotsus tegelikult koostatud 30.07.2019 ja e-maksuametis kättesaadavaks tehtud 31.07.2019.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

3-19-2034 mängud, mängukonsoolid ning printeritarvikud. MTA andmetel on kaebaja aasta lõikes saanud esemete müügist raha kokku 30 536,21 eurot, kusjuures selline summa kujunes mh ka sularaha laekumisi arvestades, mille maksuhaldur lisas „kasumi“ hulka alusetult ning meelevaldselt. 2) Mängukonsoolide ning -tarvikute ning printeritega seonduva müük oli vajalik seetõttu, et aastatega on kaebajale neid palju kogunenud ning rohkem ta neid esemeid ei vajanud. Ei saa lugeda üllatavaks sellist käitumist, kui isik soovib vabaneda esemetest, mida ta rohkem ei kasuta. Internetis selliste esemete müük on üsna levinud ning ka suurtes kogustes mängutarvikute omamine ei ole midagi eriskummalist, kuna tänapäeval konsoolimängude mängimine on üsna levinud hobi, millest ka võrdlemisi kiirelt tüdinetakse. On selge, et kaebaja ei müünud mängu- ja printeritarvikuid kasumi saamiseks, kuna müüs neid esemeid alla turuhinna. Kui tegemist oleks püsiva tegevusega, siis kaebaja müüks sarnaseid esemeid ka edaspidi. Hetkel on aga selge, et kaebaja eesmärk oli nendest asjadest lahti saada ning siis ka nende esemete müük lõppeks. Järelikult ei saanud tegemist olla püsiva ja regulaarse tegevusega ning kaebajal puudub kohustus registreerida end ettevõtjaks. Seetõttu ei laiene kaebajale ka MKS § 20 lg-st 3 tulenevalt maksuseaduses sätestatud kohustused. Kõik, mida MTA luges käibeks seoses mängukonsoolide, mängude jm mängutarvikute ja printeritega seotud müügiga, tuleks nn „käibest“ (30 536,21 eurost) maha arvata. Kuivõrd enamus kaebaja poolt müüdud esemetest olid tema isiklikud esemed, millest ta soovis vabaneda, siis ei ole müükide kogusumma ületanud käibemaksukohustuslaseks registreerimiseks kohustava piirmäära ehk 16 000 eurot. 3) MTA on jätnud kõrvale kaebaja põhjendused. MTA on rikkunud sellega menetlusosalise ärakuulamis- ning uurimiskohustust ning kohaldanud ekslikult KMS § 19 lg-st 1 ja § 24 lg-st 1 tulenevat alust. Samuti on MTA rikkunud menetlusosalise ärakuulamiskohustust selles osas, et otsustas jätta maha arvamata tehtud kulutused. MTA on põhjendamatult asunud seisukohale, et kaebaja on rikkunud kaasaaitamiskohustust ning seetõttu ei saa sisendkäibemaksu hulgas arvestada kulusid, mille kohta puuduvad nõuetekohased arved. MTA on ettevõtlusega mitteseotud kuludeks lugenud vaid eratarbimisele iseloomulikke kulusid nagu kommunaal- ja sideteenused ning postiteenused. Kaebaja on oma vaides selgitanud, et ei ole sihilikult jätnud kulutuste sihtotstarbeid selgitamata. MTA ei ole nõuetekohaselt selgitanud kaebajale, et selliseid selgitusi ning arveid oleks olnud vaja esitada. Kaebaja sai esmakordselt teada, et tema selgitused, vastuväited ning tõendid võivad mõjutada maksuotsust alles pärast seda, kui ta oli maksuotsuse kätte saanud. Sellega on MTA rikkunud ka selgitamiskohustust. Kaebaja toonitab, et talle ei ole kontrollakti kätte toimetatud. Kaebaja jääb oma seisukoha juurde, et tema ei ole keeldunud akti vastu võtmast ning viibis sellel ajal tööl, kui MTA ametnikud üritasid talle dokumendid kätte toimetada. MTA-l ei olnud õigust lugeda kontrollakti kätte toimetatuks MKS § 53 lg 4 alusel, kuna kaebaja ei ole keeldunud dokumenti vastu võtmast. Ei vasta tõele MTA poolt kirjeldatu sellest, et kaebaja on oma käitumisega loonud olukorra, kus maksuhalduri ametnikel puudus võimalus talle kontrollakti üle anda. Kaebaja pole selgelt kordagi keeldunud dokumentide vastu võtmisest ning MTA ei ole omalt poolt kõike võimalikku kättetoimetamiseks teinud. 4) Kaebaja ei ole kaasaaitamiskohustust rikkunud. Vastupidi, kaebajal ei olnud midagi selle vastu, et tema tegevust kontrollitakse. Seda tõendab asjaolu, et kaebaja vastas MTA-le, et nad võivad ta pangaandmeid pangast kätte saada. Kaebaja on MTA-le teatavaks teinud kõik temal olemasolevad andmed, mida temalt küsitud on. Kaebajalt ei saa oodata eriteadmiste olemasolu selle kohta, millised asjaolud maksustamise seisukohalt on olulised, mistõttu ei osanud ta omal initsiatiivil ise selgitusi ning tõendeid esitada. Kaebaja ei ole takistanud MTA ametnikel toimingute tegemist ning on aidanud kaasa nii palju kui oskas.

5(15)

3-19-2034 5) MTA rikkus menetluslikke põhimõtteid. Näiteks jäeti kaebaja ilma võimalusest esitada kontrollakti suhtes enda arvamus ja vastuväiteid ning esitada tõendeid ja selgitusi, kuivõrd akt jäi talle kätte toimetamata. Seda tõendab ka asjaolu, et maksuotsus ja kontrollakt olid koostatud ühel ja samal kuupäeval, milleks on 12.07.2019. Eelmainitu näitab, et MTA on sihipäraselt toiminud sedaviisi, et kaebajal poleks võimalik enda seisukohti kaitsta. Maksuotsuse hilisem allkirjastamine ei lükka ümber argumenti, et see koostati kontrollaktiga samal päeval. Kaebajale on MTA poolt tehtud ka tõele mittevastavad etteheiteid. Näiteks on MTA väitnud, et kaebaja tegeleb vitamiinide ja mineraalide soetamise ja edasimüügiga. MTA sõnul on ilmselt tegemist vanast dokumendist sisse jäänud sõnastusega, mis ei mõjuta kuidagi maksustamist. Valed etteheited ning kontrollakti ja maksuotsuse samal kuupäeval tegemine näitab vaid seda, et MTA ei ole maksuotsust tehes tegutsenud nõutava hoolsustasemega ning suuresti teinud maksuotsuse oma varem kujundatud siseveendumusel põhinedes ning kaebajat ära kuulamata. 6) Maksuotsus tugineb ka ebaseaduslikul viisil hangitud tõenditel. HKMS § 56 lg-st 1 ja 2 tulenevalt võivad tõenditeks olla kõik tsiviilkohtumenetluses lubatud tõendid, mis on seaduses sätestatud menetlusvormis. See tähendab, et tõendid peavad olema hangitud tsiviilkohtumenetluses lubatavaks peetavate menetlustoimingute abil. Maksuotsuse tegemisel on aga aluseks võetud kaebaja suhtes algatatud kriminaalasjas nr xxxxxxxxx läbiotsimisega saadud andmeid. Andmete saamine läbiotsimise teel ei ole tsiviilkohtumenetluses, haldusmenetluses ja seega ka maksumenetluses lubatud. Nimetatu muudab eriti pikantseks tõsiasi, et kriminaalasi, mille raames läbiotsimine teostati, lõpetati riigipoolse avaliku huvi puudumise tõttu. Tuleb välja, et kriminaalmenetlust oli vaja üksnes selleks, et tekiks võimalus hankida läbiotsimise teel andmeid, mida kavatseti kasutada maksumenetluses. 7) Läbiotsimisel ei kantud protokolli kõiki äravõetud asju nõuetekohaselt (mh ei sisaldanud läbiotsimise protokoll seda sülearvutit, millest leitud andmetele maksumenetluses on tuginetud). Ei ole välistatud, et just nimetatud menetlusnormide rikkumised saidki põhjuseks, miks menetlushuvi kadus, sest poleks välja kannatanud kohtulikku kontrolli. Ükski maksuotsus ei saa olla õige ega kehtiv, kui selle aluseks olevad andmed on kogutud ebaseaduslikul teel. MTA tembeldab kaebajat kaasaaitamiskohustuse rikkujaks, kuna kaebaja ei esitanud maksumenetluses andmeid, ent need võeti kriminaalmenetluses teostatud läbiotsimise käigus kaebajalt ära ning asusid riigi valduses. 8) Õigeks ei saa pidada seda, et kogu pangakontole laekunud raha on MTA pidanud väidetava ettevõtluse käibeks. Kui lahutada väidetavast müügikäibest kasvõi kaebaja poolt pangakontole sissemakstud sularaha, siis ei oleks kaebajal käibemaksu kohustust üldse saanud tekkida, sest aasta oleks enne läbi saanud. Kaebaja on panka viinud vanaemalt eluolu toetuseks saadud abiraha. Maksete tegemiseks on kaebaja viinud panka ka emalt laenatud sularaha. 9) Kaebaja ei mõista ka seda, kuidas saab 20% suuruse tulumaksu maksmise kohustusega FIE olla talle soodsam kui OÜ, millel tulumaksu maksmise kohustust ei ole. Sotsiaalmaksu maksmise kohustuse panemine kaebajale on kaebaja suhtes vaenulik, justkui oleks kaebaja poolt kõik pangakontolt tehtud maksed tõlgendatavad töötasuna või töötasu arvel tehtud kulutustena. 10) MTA 01.10.2019 korraldus ja 16.10.2019 vaideotsus on õigusvastased, kuna nende tegemisel on lähtutud vaidlustatud ja õigusvastasest MTA maksuotsusest nr 12.2-3/041215-12.

3-19-2034 mistõttu on igati põhjendatud maksuhalduri seisukoht, et kaebaja tegeles ettevõtlusega. Lisaks on alusetu kaebaja väide, et tal oli kogunenud aastate jooksul palju esemeid, mida ta ei vajanud enam, sest müügi väljavõtetest nähtub, et mitmete kuulutuste juures on ka info „uus“. Seejuures on ebausutav, et kaebajal oli seesuguses ulatuses kasutatud esemeid. Samuti ei ole kaebaja müünud vaid mängukonsoole ja -tarvikuid, vaid ka käekellasid ja muid tarbeesemeid. Maksuhaldur on ka 01.10.2019 vaideotsuses selgitanud, et kaebaja poolt erinevate asjade müümine oli suuremahuline. Kaebaja pole ka kuidagi tõendanud, et pole müügist kasumit teeninud. Seega on kaebaja väited ettevõtluse puudumisest jäänud läbivalt paljasõnaliseks. 2) Kaebaja väited ärakuulamisõiguse ja uurimiskohustuse rikkumise kohta on otsitud. Kaebaja ei ole tõendanud, et müüdud esemed olid kasutatud ja isiklikud ning tegemist ei olnud ettevõtlusega, mistõttu on maksuhaldur käibe arvestanud õigesti. Kaebaja ja maksuhalduri vahel toimunud suhtluse asjaoludest nähtub üheselt, et kaebaja on rikkunud MKS §-s 56 sätestatud kaasaaitamiskohustust. Kaebaja on MTA päringutele vastanud lakooniliselt paari lausega, ignoreerinud MTA e-kirju üldse ja jätnud korraldused vastu võtmata ning täitmata. Seega on arusaamatu kaebaja väide, et ta on teinud teatavaks kõik temal olemasolevad andmed, mida temalt on küsitud. Kaebaja on keeldunud enda pangakontode väljavõtteid esitamast. Samuti ei esitanud kaebaja kontrollimenetluse käigus vaides esitatud nimekirja kuludest, mis tema arvates tuleks ettevõtlusest maha arvata, kuigi MTA küsis kaebajalt informatsiooni tehtud kulutuste osas korduvalt. Samuti on kaebajale selgitatud, et tehtud kulutused on tal võimalik ettevõtlustulust maha arvata. Kuna maksuotsus on nõuetekohaselt motiveeritud, on tõendamiskoormus üle läinud maksukohustuslasele, kes ei ole esitanud täiendavaid tõendeid, mis lükkaksid ümber maksuhalduri seisukoha. 3) Nõustuda ei saa väitega, et kaebajale pole kontrollakti kätte toimetatud. Vastustaja on 22.07.2019 menetlustoimingu protokollis kajastanud põhjalikult kontrollakti kättetoimetamisega seotud asjaolusid ning kaebaja pole ühtegi protokollis kajastatud asjaolu usaldusväärselt ümber lükanud. Sunniraha korralduse kättetoimetamise katsel kaebaja töökohal selgus, et kaebaja töötab öistes vahetustes ning kaebaja ei ole seda asjaolu ka kuidagi ümber lükanud. Seejuures on MTA püüdnud kaebajale kontrollakti kätte toimetada e-maksuametis ja sama e-posti teel, mille kaudu varasemalt kaebaja MTA-ga suhtles. 4) Maksuhaldur on 01.10.2019 vaideotsuses käsitlenud ka kaebaja väidet kontrollakti ja maksuotsuse ühel kuupäeval väljastamise kohta ning vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et asjakohane on lähtuda digitaalallkirja kuupäevast. Arvestades, et MTA käis kaebaja elukoha aadressil kontrollakti kätte toimetamas 22.07.2019, ei saanud maksuhaldur maksuotsust teha 12.07.2019. Et kontrollakti kohaselt oli kaebajal õigus esitada eriarvamus 7 päeva jooksul kontrollakti kättesaamisest, ongi maksuhaldur teinud maksuotsuse selle aja möödudes kontrollakti kätte toimetatuks lugemisest (30.07.2019). Samuti tehti maksuotsus kaebajale emaksuametis kättesaadavaks 31.07.2019, mistõttu on igati selge, et maksuotsuse registreerimise kuupäevaks on maksuotsuses ekslikult jäänud 12.07.2019. Seega on põhjendamatu väita, et MTA on sihipäraselt käitunud selliselt, et kaebaja ei saaks esitada oma seisukohti. 5) Vastustaja jääb 01.10.2019 vaideotsuses käsitletud seisukohale, et kriminaalmenetluses saadud andmete kasutamine maksumenetluses ei ole keelatud (MKS § 59 lg 1). MKS-s ei ole välistatud maksumenetluses kriminaalmenetluse käigus kogutud andmete kasutamist tõendina. Riigikohus on korduvalt olnud seisukohal, et kriminaalmenetluses kogutud tõendeid võib maksumenetluses kasutada (nt Riigikohtu 17.02.2003 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-120-03; 06.11.2001 otsus haldusasjas nr 3-3-1-54-01 ja 16.01.2003 määrus haldusasjas nr 3-3-1-2-03). Kui kaebaja on seisukohal, et kriminaalmenetlust ei ole õiguspäraselt läbi viidud, siis oleks olnud asjakohane kaebuse esitamine uurimisasutuse tegevuse peale kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 228 lg 1 alusel. Seejuures ei ole põhjendatud kaebaja etteheide seoses 7(15)

3-19-2034 kaasaaitamiskohustusega, sest kaebaja ei ole ka pärast kriminaalmenetluse lõppemist esitanud dokumente, mis lükkaksid ümber maksuotsuses tuvastatud seisukohad. 6) Maksuhaldur on 01.10.2019 vaideotsuses käsitlenud ka kaebaja väiteid sularaha sissemaksete osas ning vastustaja jääb vaideotsuses toodud seisukohale. Kaebaja ei ole esitanud viidatud sissetulekute osas ühtegi tõendit. Paljasõnalised väited raha saamise kohta ei lükka ümber maksuotsuses tuvastatut. 7) MTA on kontrollaktis käsitlenud põhjendusi, miks MTA hinnangul on FIE-na maksustamine soodsam kui OÜ-na. MTA on kaebajat FIE-na maksustamisel lähtunud nn suuremast pildist, kui vaid tulumaksukohustusest, võttes arvesse tegevuse korraldamise aspektid, vastutuse ulatuse, palgakulud jms. Seejuures on maksuhaldur jõudnud järeldusele, et FIE-na on maksukohustus võrreldes osaühinguga 11 362,96 eurot väiksem. 8) Vastustaja ei nõustu kaebaja väidetega sotsiaalmaksu osas. Sotsiaalmaksu makstakse SMS § 2 lg 5 alusel füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtlusest saadud tulult TuMS § 14 tähenduses, millest on tehtud TuMS-s lubatud ettevõtlusega seotud mahaarvamised. Maksuhaldur on võtnud arvesse ning ettevõtlustulust maha arvanud kõik kulud, mille seotust ettevõtlusega on kaebaja tõendanud. Pangakontolt nähtuvate muude kulutuste sihtotstarbe on kaebaja jätnud selgitamata ja arved esitamata, mistõttu ei ole tõendatud, et kulutused oleksid seotud kaebaja ettevõtlusega. Eratarbimisena on MTA arvesse võtnud kulutused, mis nähtuvad ülekannetena pangakontol ja seonduvad MTA hinnangul kaebaja või tema lähikondlaste tarbeks tehtud kulutustega. Seega on maksuhaldur kaebaja sotsiaalmaksukohustuse arvestanud õigesti. 9) MTA 01.10.2019 korraldus ja 16.10.2019 vaideotsus on õiguspärased. Vastustaja jääb 16.10.2019 vaideotsuses esitatud seisukohtade juurde.

KOHTU PÕHJENDUSED

8(15)

3-19-2034 Lisaks maksuseadustes sätestatule on äriseadustiku (ÄS) § 1 kohaselt ettevõtjaks ÄS tähenduses füüsiline isik, kes pakub oma nimel tasu eest kaupu või teenuseid ning kellele kaupade müük või teenuste osutamine on püsiv tegevus, ning ÄS-s sätestatud äriühing. Seega on ÄS kohaselt ettevõtja / ettevõtluse määratlemisel oluline, et tegevus oleks püsiva iseloomuga. Ettevõtlusega tegelemise korral tuleb isikutel end äriregistris registreerida (vt ka ÄS § 2 lg 2, § 3 lg 2) ning tasuda makse vastavalt maksuseadustele (vt ka MKS § 6 lg 2, § 20 lg 3). Teatud juhtudel tuleb ettevõtlusega tegeleval isikul end ka käibemaksukohustuslaseks registreerida. Nimelt KMS § 19 lg 1 (kuni 2017. a lõpuni kehtinud redaktsiooni)1 järgi, kui isiku tehtavate KMS § 1 lg 1 p-des 1 ja 3 nimetatud tehingute, v.a põhivara võõrandamine ning Eesti isikule teostatav kaugmüük, maksustatav käive ületab kalendriaasta algusest arvates 16 000 eurot, siis tekib tal nimetatud suuruses käibe tekkimise päevast kohustus end maksukohustuslasena registreerida (edaspidi registreerimiskohustus). KMS § 20 lg 10 sätestab, et kui maksuhalduril on andmeid, et isikul on tekkinud registreerimiskohustus, kuid ta ei ole registreerimisavaldust tähtaegselt esitanud, registreerib maksuhaldur isiku omal algatusel registreerimiskohustuse tekkimise päeva seisuga. Maksuhaldur teeb isikule tema registreerimist käsitleva otsuse teatavaks kolme tööpäeva jooksul, arvates otsuse tegemise päevast. Seega olenemata sellest, kas isik peab ennast ettevõtlusega tegelevaks või mitte, on maksuhalduril eelviidatud õigusnormidest tulenevalt õigus tuvastada isiku tegelemine ettevõtlusega ning ta käibemaksukohustuslaseks registreerida.

MTA registreeris X tagasiulatuvalt käibemaksukohustuslaseks alates 08.11.2016 ning määras tasumisele kuuluva käibemaksu 2016. a ja 2017. a eest, seega kuulub kohaldamisele 2016 ja 2017 aastatel kehtinud KMS redaktsioon.

TuMS § 15 lg 4 p 4 kohaselt ei maksustata tulumaksuga tulu isiklikus tarbimises oleva vallasasja võõrandamisest.

9(15)

3-19-2034 et tal oli sellistes kogustes kogunenud kasutatud kaupu3. Kaebaja ei ole esitanud selles osas tõendeid ega veenvaid selgitusi. Mitmete kaebaja lisatud kuulutuste juurde on seejuures märgitud info „uus“ (sh mängude ja printeritarvikute juurde). Ühtlasi ei ole kaebaja maksu- ega ka kohtumenetluses esitanud veenvaid põhjendusi ega tõendeid väite kohta, et ta ei ole kaupade müügist kasu teeninud, kuna kaupade esialgne hind oli kallim. Kaebaja ei ole sisuliselt selgitanud, kuidas ja millal on portaalides müüdud kaubad tema omandisse / valdusesse jõudnud. Ainuüksi selgitus, et „aastatega on kaebajale neid palju kogunenud ning rohkem ta neid esemeid ei vajanud“4 on liialt üldsõnaline ning ei selgita veenvalt sellises koguses kauba olemasolu kaebajal ega ka seda, kas ja milliseid kulutusi kaebaja kauba omandamiseks tegi. Kaebaja on muu hulgas esitanud vaidemenetluses ka versiooni, et on müügiks pakkunud hoopis sugulaste vanu asju5. Seega on kokkuvõttes kaebaja jätnud müügiks pakutavate esemete päritolu veenvalt selgitamata. Sealjuures on kohtupraktikas leitud, et tähtsust ei oma asjaolu, et kaubad soetati algselt isiklikuks tarbeks, sest soetatud kaupade otstarve võib ajas muutuda (vt Euroopa Kohtu 19.07.2012 otsus nr C-263/11, Rēdlihs, p 39). See tähendab teisisõnu seda, et ettevõtlusega tegelemise tuvastamisel nii KMS § 2 lg 2 kui ka TuMS § 14 lg 2 tähenduses ei oma tähtsust asjaolu, kui ka kaebaja tõepoolest soetas mängud, mängukonsoolid ja -tarvikud ning printeritega seonduvad asjad algselt isiklikuks tarbeks. Eeltoodud põhjustel ei olnud maksuhalduril ka alust maksustatava käibe hulgast välja arvata mängude, mängukonsoolide ja -tarvikute ning printeritega seonduvate asjade müügist saadud tasu. Tähelepanuta ei saa jätta sedagi, et lisaks mängudele, mängukonsoolidele ja -tarvikutele ning printeriga seotud kaupadele müüs kaebaja ka muid tarbeesemeid nagu näiteks käekellad ja BMW kapoti märke / embleeme ja puldi võtme nuppe.

X 13.09.2019 vaide p 5 (kaebuse lisa 3) Kaebuse p 2.1.3

X 13.09.2019 vaide p 8

10(15)

3-19-2034 õigusvastaselt ning seega ei ole iseenesest keelatud ka saadud tõendite kasutamine maksumenetluses.

11(15)

3-19-2034 kas kaebaja valduses on kontrolliperioodi puudutavaid ostudokumente või mitte. Ka sellele ekirjale kaebaja ei vastanud. Järgnevalt tegi maksuhaldur 12.03.2018 ja 04.04.2018 korraldused, millega kohustas kaebajat andma maksuhaldurile jaanuar 2016 – august 2017 toimunud majandustehingute kohta suulisi seletusi. Esimesel korral määras maksuhaldur suuliste seletuste andmise ajaks 21.03.2018 kell 13.00 ning teisel korral kohustas maksuhaldur korraldust täitma koheselt selle kätte saades. Seejärel tegi MTA 16.07.2018 korralduse, millega kohustas kaebajat andma kontrolliperioodil toimunud tehingute kohta kirjalikke seletusi, vastates korralduses toodud küsimustele ning esitama kontrolliperioodi puudutavate tehingute dokumendid. Nimetatud korralduses selgitas maksuhaldur uuesti, et kui kaebaja maksuhaldurile ostudokumente ei esita, siis ei saa neid kulutusi kaebaja maksuarvestuses arvestada ning sellisel juhul kaalutakse hindamismeetodi rakendamist. Korralduse täitmise tähtajaks määras maksuhaldur 27.07.2018. Viimasena nimetatud korraldust üritasid maksuhalduri ametnikud 16.07.2018 kätte toimetada kaebaja elukoha aadressile, ent kaebaja ema sulges maksuhalduri ametnike ees ukse, keeldudes selliselt poja nimel korralduse vastuvõtmisest. Samuti oli kaebaja ema varasemalt maksuhalduri ametnikke telefoni teel teavitanud, et ta ei soovi oma poja nimel korraldusi vastu võtta (vt MTA 16.07.2018 menetlustoimingu protokoll6). Eelnevast tulenevalt luges maksuhaldur kõnesoleva korralduse kättetoimetatuks MKS § 53 lg 4 alusel ning teatas sellest täiendavalt kaebajat 17.07.2018 e-kirja teel. MTA 12.07.2019 koostatud kontrollakti ei õnnestunud maksuhalduril samuti kaebajale emaksuameti kaudu ega kaebaja e-posti teel kätte toimetada. Seega üritasid maksuhalduri ametnikud 22.07.2019 kaebajale elukoha aadressil kontrollakti kätte toimetada. MTA 22.07.2019 menetlustoimingu protokollist nähtub, et maksuhalduri ametnikud tuvastasid kaebaja kortermaja juures, kuid kui kaebaja nägi maksuametnikke, siis jooksis ta korterisse ega avanud maksuhaldurile ust. Samuti ei vastanud kaebaja oma telefonile. Seega keeldus kaebaja maksuhalduri hinnangul dokumentide vastuvõtmisest, tegi vastavasisulise märke selle kohta kontrollaktile ning luges kontrollakti kaebajale kättetoimetatuks MKS § 53 lg 4 alusel.

MTA 09.12.2019 vastuse lisa 30 X 13.09.2019 vaide p 3

12(15)

3-19-2034 materjalid viitavad kaebaja kaasaaitamiskohustuse rikkumisele, siis on meelevaldne kaebaja väide, et maksuhaldur on püüdnud jätta kaebaja ilma võimalusest esitada kontrollakti suhtes enda arvamus, vastuväited ja tõendid. Kaasaaitamiskohustuse eesmärgiks on võimaldada maksuhalduril maksukohutuslase abiga selgitada välja asjas kõik olulised tähendusega faktid ja tõendid. Kaasaaitamiskohustus nõuab samas maksukohustuslaselt endalt teatud aktiivsust ja n-ö kaasamõtlemist (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus nr 3-16-1230, p 26). Kuivõrd kaebaja ei astunud maksumenetluses mistahes samme, et selgitada kaupade võõrandamisega seonduvat ja esitada kaupade soetamist tõendavaid dokumente maksuhaldurile, siis ei saa kaebaja tugineda MTA poolt uurimiskohustuse rikkumisele. Sealjuures kaasaaitamiskohustuse rikkumisest võib järeldada, et kaebajal polnudki esitada selliseid selgitusi ja tõendeid, mis annaks aluse maksukohustust vähendada. Seda seisukohta ei muuda kohtu hinnangul ka kaebaja paljasõnaline väide, justkui maksuhalduri nõutud selgitusi ja dokumente ei olnud kaebajal võimalik esitada põhjusel, et need andmed võeti kaebajalt kriminaalmenetluses läbiotsimise käigus ära ning asusid riigi valduses. Kaebaja oleks saanud vastava asjaolu esile tuua maksumenetluse raames kaasaaitamiskohustust täites. Kaebaja ei ole ka pärast kriminaalmenetluse lõppemist esitanud dokumente, mida ei saanud väidetavalt kriminaalmenetluse tõttu varem esitada ja mis lükkaksid ümber maksuotsuses tuvastatud seisukohad.

MTA 09.12.2019 vastuse lisa 26 ning MTA 12.07.2019 kontrollakti lisad 1 ja 2

13(15)

3-19-2034 Nimetatud eksimused ei vabasta ühtlasi kuidagi kaebajat reaalsete müügitehingutega kaasneva maksukohustuse täitmisest.

3-19-2034 Maksukohustuslasel on KMS § 27 lg-st 2 tulenevalt kohustus esitada käibedeklaratsioone ning kui deklaratsioone ei ole esitatud seadusega sätestatud tähtajaks, võib maksuhaldur MKS § 91 lg 1 alusel määrata deklaratsiooni esitamiseks tähtaja ja teha hoiatuse, et maksuhalduri määratud tähtajal deklaratsiooni esitamata jätmise korral võidakse rakendada sunniraha. Sealjuures nähtub käibemaksukohustuslasena registreerimise (KMKR) numbri otsingust, et kaebaja on 24.09.2020 / 25.09.2020 käibemaksukohustuslaste registrist ka kustutatud.

15(15)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.