Maksuõigus › Maksuotsused

3-18-2411 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-18-2411 03.11.2017 arve nr 12 on vormistatud internetist kopeeritud blanketile ning käibemaks on arvutatud valesti (arve kogusumma 72 000 eurot, sh sõiduki hind käibemaksuta 57 600 eurot ja käibemaks 14 400 eurot, seega on käibemaks arvestatud arve kogusummalt ja tegelikult oli käibemaks 12 000 eurot). See viitab asjaolule, et BaltScan Holding OÜ nimel arve koostanud isik ei ole ettevõtlusega kursis, kinnitades arvamust, et BaltScan Holding OÜ ei oma tegelikku majandustegevust ja arve on üksnes formaalne. Sisendkäibemaksu maha arvamise tingimused on täitmata, sest maksustatava käibena kajastatud sõiduk ei ole soetatud arvel näidatud käibemaksukohustuslaselt ja arve ei vasta käibemaksuseaduse (KMS) § 37 nõuetele, sest tehingu majanduslik sisu on märgitud arvele ebaõigesti. Maksuotsuse õiguslikeks alusteks on MKS § 84 ning KMS § 29 lg 1 ja lg 3 p 1, § 31 lg 1.

Maksu- ja Tolliamet palus kirjalikus vastuses jätta kaebus rahuldamata.

3-18-2411 AA-ga suhtlemisele viitavad ka kaebaja esitatud WhatsApp’i väljavõtted. Asjaolust, et AK ja IŠ omavahel suhtlesid, ei ole samuti võimalik järeldada tehingute jada koostamisele suunatud tegevuste koordineerimist. Eeltoodu seab kahtluse alla AA seletuse, et tema roll tehingutes oli vähene. MTA on samas lugenud AA ja Silberauto Eesti AS-i seletused usaldusväärseks, neid analüüsimata või teiste seletustega kõrvutamata. MTA ei ole lükanud ümber IŠ 27.03.2018 seletustes sisalduvat väidet, et peamiseks isikuks, kellega tehingu osas suheldi, oli AA, vaid luges sisulise analüüsita usutavaks AA seletuse, et tema roll piirdus kontaktide jagamisega. Olukorras, kus kahe isiku seletused on maksumenetluses vastuolus ning puuduvad muud tõendid, mis kinnitaksid ühe või teise isiku seletuste tõele vastavust, oleks uurimiskohustuse täitmiseks kohane võtta neilt täiendavad seletused. Otsekontakti võimaluse olemasolu on äärmisel juhul vaid kaudne tõend, et tegelik tehing toimus OÜ Optifine ja Ferlini Impex OÜ vahel. Sellisele tõendile tuginemine eeldab, et MTA on teinud omalt poolt kõik, et täpsemad asjaolud välja selgitada ehk praegusel juhul püüdnud kõrvaldada vastuolud isikute seletustes, mis poleks olnud ka liialt koormav ja mille vajalikkus pidi maksuhaldurile selguma hiljemalt OÜ Optifine 28.12.2018 eriarvamusest. Eriarvamusele vastamine ei tohiks olla pelgalt formaalne, vaid vajaduse korral peab MTA vastuväiteid arvestades koguma ka täiendavaid tõendeid ja täpsustama isikute antud seletusi. MTA on kohtule esitatud viimastes seisukohtades viidanud EV seosele võimalike teiste maksupettustega, kuid ei ole kontrollaktis ega maksuotsuses sellele tuginenud. Isiku varasem seotus maksupettusega võib küll anda aluse kahelda isiku seletuste usaldusväärsuses, kuid selline järeldus ei saa olla hüpoteetiline, vaid peab tuginema erinevate asjaga seotud isikute seletuste omavahelisele kõrvutamisele koostoimes isiku varasema käitumismustriga. Olukorras, kus kohtuistungil antud EV ja IŠ seletused langevad kokku, ei saa MTA väide kahandada istungil antud seletuste usaldusväärsust. MTA ei ole ka konkretiseerinud, milliseid väiteid ta peab ebausutavaks ja selle asjaolu väljatoomine kohtumenetluse lõpus oli kaebajale üllatuslik. Kokkuvõttes ei ole MTA piisavalt põhjendanud kahtlust, et OÜ Optifine esindajad on Ferlini Impex OÜ esindajatega järjepidevalt suhelnud, et osta sõiduk otse ja korraldada maksupettuse eesmärgil tehingute jada. IŠ kohtuistungil esitatud WhatsApp’i väljavõtete pinnalt on tuvastatav, et tegemist on tõepoolest tunnistaja telefonis olnud vestlustega. Seda asjaolu ei ole vaidlustanud ka vastustaja. Kaebaja selgitas, et maksu- ja vaidemenetluse ajal puudus tal teadmine vestluste olemasolust ja need said talle teatavaks alles kaebuse koostamise ajal. OÜ Optifine on esitanud tõendid, et IŠ esitas väljavõtted EV-le 06.12.2018. IŠ selgitas, et WhatsApp’i kaudu toimunud kirjavahetus meenus talle alles hiljem. Toodud asjaoludel ei ole kaebaja jätnud tõendeid varem esitamata vähemalt hooletusest, mistõttu saab nendega MKS § 92 lg 4 ja § 102 lg 1 p 2 kohaselt arvestada. Väljavõtetest nähtub, et IŠ tõepoolest suhtles auto ostmise eesmärgil järjepidevalt teise poolega, ning ei nähtu, et tehingu viibimise asjaolud (nt tehingute jada korraldamise eesmärgil) oleksid mingilgi viisil IŠ-le teada või tema kontrolli all. Ka asjaolust, et IŠ suhtles AI-ga BaltScan Holding OÜ-st juba enne seda, kui äriühing sai sõiduki omanikuks, ei saa teha järeldust, et OÜ Optifine teadis, kellele tehingu lõppfaasis sõiduki eest tasuti. Oluline on ka analüüsida, kas kohane õiguslik vorm andnuks maksuõiguslikult kahjulikuma tulemuse. MTA leidis, et kui Ferlini Impex OÜ oleks kasutanud sõiduki väljaostuõigust ja müünud sõiduki OÜ-le Optifine otse, ei oleks kaebajal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust tekkinud, sest Ferlini Impex OÜ ei ole käibemaksukohustuslane. Kaebaja leiab, et Ferlini Impex OÜ-l oleks müügitehingu tulemusena tekkinud KMS § 19 lg 1 alusel kohustus registreerida ennast käibemaksukohustuslasena. Tõendamata on MTA väide, et sellist kohustust ei oleks tekkinud, sest Ferlini Impex OÜ kasutas sõidukit põhivarana. Nimetatud järeldus tugineb sõiduki kasutuses oleku perioodile (alates soetamisest 2014. a-l kuni võõrandamiseni 2017. a-l) ja YB seletusele sõiduki ettevõtluses kasutamise kohta. Uurimiskohustuse täitmiseks tulnuks nõuda välja Ferlini Impex OÜ raamatupidamisandmed, et tuvastada, kas sõiduk on võetud 4(12)

3-18-2411 arvele põhivara või kaubana. MTA asus 27.11.2019 istungil hoopis seisukohale, et Ferlini Impex OÜ müüs sõiduki Leetu ja tegemist oli 0% määraga käibega. See ei haaku kuidagi väitega, et tegelik tehing toimus OÜ Optifine ja Ferlini Impex OÜ vahel ning tehingute jada oli näilik. Seega puudub MTA-l selge versioon sellest, kes ja kuidas vaidlusalustest tehingutest kasu sai ning mida lugeda tegelikult toimunud tehinguks. MTA viitas kohtuistungil, et asjas mängis rolli ka hind, sest Ferlini Impex OÜ-lt ostes oleks sõiduk olnud odavam. See väide ei ole tõendatud. Puudub põhjus järeldada, et Ferlini Impex OÜ-l olnuks huvi müüa sõiduk edasi kasumit saamata. MTA ei ole ka maksustamisel kordagi tuginenud sellele, et jada eesmärgiks oli mh sõiduki hinna kunstlik suurendamine või tehingu lõplik hind oli ebakohane ja kunstlik. MTA on analüüsinud üksnes seda, et Ferlini Impex OÜ ei soovinud esiti sõidukit odavalt müüa ja tehingute jadas toimunud hinna tõus on ebaloogiline. Seega ei saa tehingute jadas hinna tõstmine olla maksustamise aluseks ja MTA ei ole hinnanud, mis võis olla sõiduki tegelik turuväärtus. Asjaolust, et sõiduk osteti liisingust välja 48 051,57 euroga, ei saa järeldada, et see vastabki turuväärtusele ja Ferlini Impex OÜ oleks sõiduki sellise hinnaga müünud. Kokkuvõttes ei ole MTA piisavalt põhjendanud kahtlust, et tegeliku tehingu korral puudunuks kaebajal võimalus sisendkäibemaksu mahaarvamiseks, mis on väidetavalt olnud tehingute jada korraldamise peamine eesmärk. Puudused arve vormistamisel ei kinnita maksupettust isegi kaudselt olukorras, kus kaebaja ei saanud vormiveast tulenevalt kasu, sest tehing deklareeriti tegelikkuses õigesti ning kaebaja tunnistab viga arvel. Arvel kajastuv viga võiks omada tähtsust siis, kui küsimus oleks tehingu tegelikust kõrgemas või madalamas hinnas, samuti hoolsuskohustuse rikkumise sisustamisel, kuid praeguses vaidluses ei ole neile tuginetud. MTA ei ole väitnud, et arve väljastamise ja edastamise või sõiduki eest tasumise asjaolud andsid kaebajale alust kahelda müüja isikus. Ka ei ole MTA tuginenud sellele, et kaebaja oli või pidi olema teadlik, et müüjal puudub tegelik majandustegevus. Maksuotsuse põhiväiteks on olnud see, et kuna kaebajal oli võimalik soetada sõiduk otse, siis oli näilike tehingute jada konstrueeritud teadlikult. Vaides märgiti, et kaebaja avastas vea alles maksumenetluses ja palus BaltScan Holding OÜ-l viga parandada, mida ka tehti ja mille kaebaja maksuhaldurile edastas. Seevastu kaebuses on märgitud, et pärast vea ilmnemist püüdis kaebaja saada müüjaga kontakti vea parandamiseks ja selleks kontakteerus EV ka Silberauto Eesti AS-ga, kuid paraku tulemusetult. Samas ei saa sellest vastuolust teha kaugele ulatuvaid järeldusi, sest selle seos tehingute tegeliku sisuga ei ole äratuntav. Põhjendatud on MTA seisukohad, et sõiduki müügi ahelas osalesid tegelikku majandustegevust mitteomavad äriühingud ja puudub loogiline seletus, miks oli vaja sõiduk vahepeal transportida Leetu, kuid samas ei nähtu asja materjalidest, kuidas oli kaebaja sellega seotud. Maanteeameti esitatud tõendite põhjal toimus sõiduki üleandmine järgmiselt: Swedbank Liising AS müüs sõiduki 09.10.2017 hinnaga 48 051,87 eurot UAB-le Derasta; UAB Derasta müüs sõiduki 24.10.2017 hinnaga 56 000 eurot BaltScan Holding OÜ-le; BaltScan Holding OÜ müüs sõiduki 03.11.2017 hinnaga 72 000 eurot OÜ-le Optifine. Sõiduk kustutati 17.10.2017 Eesti registrist, ületas 18.10.2017 Eesti-Läti piiri ja kanti 19.10.2017 Leedu registrisse. Maanteeamet koostas 25.10.2017 Leedust Eestisse toodud sõiduki registreerimiseelse akti, sõiduk vabastati kontrolli alt 01.11.2017 ning registreeriti 03.11.2017 BaltScan Holding OÜ nimele ja 09.11.2017 OÜ Optifine nimele. MTA ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks kahtlust või vähemalt viitaks kahtlusele, et OÜ Optifine või tema esindajad tehingus (EV või IŠ) oleksid olnud müügiahelast teadlikud või selles osalenud isikutega otseselt või kaudselt seotud. BaltScan Holding OÜ-l puudus tavapärane majandustegevus. Äriühingut esindas tehingutes isik (VB), kes ei olnud tegelikkuses kursis tehingute sisuga ega ka äriühingu tegevusega laiemalt. BaltScan Holding OÜ on ettevõtlusega mittetegelemise tõttu kustutatud 5(12)

3-18-2411 maksukohustuslaste registrist. JK ja ML seletused seonduvalt BaltScan Holding OÜ raamatupidamisega ei haaku ning äriühingu pangakontolt ei ole tehtud ettevõtlusele omaseid ülekandeid. Samas on maksuhaldur jätnud tähelepanuta ML 27.03.2018 seletused, millest nähtuvalt oli tema roll väga väike, kuid JK seletuste põhjal on alust selles kahelda. MTA ei ole pööranud tähelepanu, et ML võis olla isikuks, kes oli tehingutega oluliselt seotud, ning tema rolli tulnuks täiendavalt uurida. Üksnes müüja reaalse majandustegevuse puudumine ei saa olla maksustamise aluseks ja praegusel juhul ei olegi see nii olnud. MTA järeldust, et UAB Derasta ei ole tegutsev äriühing, kinnitavad äriühingu kustutamine käibemaksukohutuslaste registrist, deklaratsioonide ja töötajate puudumine ning vastuolud seoses juhatuse liikmega. Olukord, kus loogilise põhjenduseta on tehingute jadasse lisatud reaalset majandustegevust mitteomavad äriühingud, on omane maksupettusele. Sellisel juhul muutubki oluliseks, kas kaebaja sai tehingute jadast kasu ning milline roll võis kaebajal selles olla. Kuna praeguses asjas on jäetud uurimata AA ja ML roll sõidukiga tehtud tehingutes, siis on põhjendamatu järeldada, et tegelik tehing toimuski OÜ Optifine ja Ferlini Impex OÜ vahel. MTA ei ole lisaks selgitanud, miks on oluline, et tehingud venisid. Kokkuvõttes on maksuhaldur küll põhjendatult leidnud, et tehingute jada oli ebaloogiline, kuid ei ole veenvalt ja piisavalt põhjendanud ega tõendanud kahtlust, et tehing toimus tegelikult kaebaja ja Ferlini Impex OÜ vahel ning kaebaja osales skeemi koostamisel. MKS § 84 kohaldamiseks tuleb lisaks tehingu tegelikule sisule tuvastada maksueelis ja kaebaja tahtlus saada maksueelis. MTA tuvastas, et maksueelis seisnes selles, et BaltScan Holding OÜ jättis sõiduki müügil tekkinud käibemaksukohustuse riigile tasumata, kuid kaebaja kajastas müügihinnale lisatud käibemaksu oma sisendkäibemaksu arvestuses. Seega seisneb maksueelis sisendkäibemaksu mahaarvamises summas 12 000 eurot. Praegusel juhul ei ole OÜ Optifine poolt tehinguga seoses maksueelise saamise kahtlus tõendatud ega piisavalt põhjendatud ning tuvastatud asjaolude pinnalt ei saa järeldada, et kaebaja oli võimalikust maksupettusest üldse teadlik. Maksuhaldur on kaebaja teadlikkust järeldanud peamiselt otsekontakti võimalusest Ferlini Impex OÜ-ga, kuid see on pealiskaudne ja ei tugine asjas kogutud tõenditele. MTA ei ole mõistlikult ja eluliselt usutavalt põhjendanud kahtlust kaebaja osalemisest ega teadlikkusest maksupettusest, mistõttu ei ole tõendamiskoormus MKS § 150 lg 1 alusel kaebajale üle läinud. MTA ei ole selgitanud välja AA ja ML rolli tehingutes ega seostanud kaebaja tegevust sõiduki müügiahelaga. Maksupettuses osalemist ei saa järeldada üksnes asjaolust, et isikud omavahel suhtlesid. Kuna MKS § 84 kohaldamise eeldused on täitmata, on maksuotsus õigusvastane ja tuleb tühistada.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-18-2411 OÜ. Millise äriühingu kaudu tehing lõpuks vormistati, ei oma tegeliku müüja kindlaks tegemisel tähendust. Puuduvad tõendid, et tehingu objekti ja hinna üle oleks läbi räägitud BaltScan Holding OÜ-ga. Järelikult ei ole õige halduskohtu seisukoht, et kaebaja esindajatel oli pelgalt võimalus suhelda Ferlini Impex OÜ esindajatega. Tõenditest nähtub, et OÜ Optifine ja Ferlini Impex OÜ esindajad ka reaalselt suhtlesid ning leppisid kokku tehingu olulistes tingimustes. Halduskohus on jätnud osa asjas kogutud tõenditest kõrvale ja arusaamatu on väide, et maksuhaldur ei ole kajastanud, kuidas sai Ferlini Impex OÜ sõiduki omanikuks. Kontrollaktis ega maksuotsuses ei ole väidetud, et Ferlini Impex OÜ oleks olnud sõiduki omanik, vaid ta oli liisinguvõtja, kes omas eesõigust sõiduki väljaostmiseks. Alusetu on halduskohtu hinnang, et maksuhaldur ei ole tehingute jada piisavalt täpselt kirjeldanud. Ebaõige on ka halduskohtu järeldus, et MTA ei ole kaalunud, kui usutavad on Silberauto Eesti AS esindajate AM (juhatuse liige) ja AA (töötaja) seletused. Maksuhaldur on hinnanud seletused usutavateks. Silberauto Eesti AS huvi tehingu vastu lõppes, kui Ferlini Impex OÜ pidas nende pakutud hinda (60 000 eurot koos käibemaksuga) põhjendamatult madalaks ja teavitas äriühingut sõiduki endale jätmisest. Kuna nii AK kui ka IŠ olid Silberauto Eesti AS kliendid, siis on loomulik, et AA vahendas nende kontakte ja informatsiooni. Samas ei ole muude tõendite põhjal alust tuletada, et AA olnuks see isik, kelle vahendusel Silberauto Eesti AS müüs sõiduki kaebajale. Asjas ei ole tõendatud ega saa ka oletada, et AA oleks saanud sõiduki vahendusest isiklikku kasu. Isegi kui oletada, et mõni tehingute ahelas osalenud isikutest võis palgata AA teatud osas vahendajaks või tehingute korraldajaks, esindanuks AA sellisel juhul tema palkaja huve, mitte isiklikke ega Silberauto Eesti AS-i huve. Samas pole ka põhjust eeldada, et AA sellise asjaolu MTA-le üles tunnistaks, isegi kui temalt oleks võetud täiendavad seletused. Silberauto Eesti AS-i võimalike varjatud huvide puudumist näitab Ferlini Impex OÜ juhatuse liikme YB seletus, mille kohaselt palus Silberauto Eesti AS sõiduki nende parklast ära viia. Asjaolu, et EV ja IŠ juhtisid pidevalt tähelepanu Silberauto Eesti AS-i osalusele sõiduki ostu korraldamisel, osutab pigem OÜ Optifine soovile varjata eelnevat kokkulepet Ferlini Impex OÜ-ga, et vormistada tehing BaltScan Holding OÜ kaudu. Isegi kui oletada ML võimalikku rolli tehingute ahela korraldamisel, sarnaneks see AA oletatava võimaliku rolliga ning pole võimalik mõista, mil viisil saaks ta tehingute ahela korraldamisest või vahendamisest isiklikku kasu. Ka tema puhul ei ole alust eeldada, et täiendava seletuse võtmine oleks pannud teda võimalikku maksupettust üles tunnistama. Halduskohus heidab MTA-le põhjendamatult ette uurimiskohustuse rikkumist IŠ ja OÜ Optifine seoste osas, jättes tähelepanuta, et kaebaja majandustegevus seisnes suures osas just sõidukite rendile andmises, mistõttu võib pidada tavapäraseks sõiduki soetamist just selle rendile andmise eesmärgil. Tõsi küll, tavapäraselt OÜ Optifine liisis renditavad sõidukid, kuid IŠ-le renditud sõiduk soetati äriühingu omandisse. MTA on püüdnud IŠ-ga täiendavalt suhelda, kuid see ei ole õnnestunud. OÜ Optifine ja Ferlini Impex OÜ esindajate vahelist suhtlemist ning tehingu oluliste tingimuste kokkuleppimist tõendavad eelkõige EV ja IŠ ning YB seletused, mida kinnitab AA seletus. Kaebaja esitatud IŠ ja AK suhtlus WhatsApp-is ei kajasta mingil juhul kogu suhtlust sõiduki müügi teemal. Vestlustest ei nähtu kokkuleppimist tehingu hinnas ega ka selle isiku andmeid, kes esitab sõiduki eest arve. Sõiduki omandamise eelsete läbirääkimiste mittetäielikkus avaldub ka IŠ ja AI vestluses, milles on küsitud vaid osasid andmeid. Seega pidi kaebaja pidama Ferlini Impex OÜ-ga ja BaltScan Holding OÜ-ga ka muid läbirääkimisi, mille sisu ta ei ole avaldanud. Halduskohus ei pööranud tähelepanu, et EV selgitas istungil, et talle helistas hiljem YB (Ferlini Impex OÜ juhatuse liige), et leppida kokku lepingu saatmine Maanteeametisse, kuigi leping oli sõlmitud BaltScan Holding OÜ ja OÜ Optifine vahel. Samuti nähtub esitatud vestlusest, et AI

7(12)

3-18-2411 teatas 03.11.2017, et lepingu allkirjastab volitatud isik (VB), kuid kaebaja esindajad ei ole väitnud, et suheldi VB-ga ja allkirjastati leping. Asjakohatu on halduskohtu etteheide, et MTA pidanuks nõudma Ferlini Impex OÜ-lt välja raamatupidamisandmed, et tuvastada, kas sõiduk on arvele võetud põhivarana või kaubana. Esiteks ei ole Ferlini Impex OÜ kunagi olnud vaidlusaluse sõiduki omanikuks, vaid tegemist oli liisingvaraga ja järelikult ei olnud võimalik seda kajastada raamatupidamises põhivarana. MTA seisukoht sõiduki põhivarana kajastamise võimalusest (pärast selle Swedbank Liising AS-lt omandamist) tõusetus seoses OÜ Optifine väitega, et Ferlini Impex OÜ-l oleks tekkinud sõiduki kaebajale otse müümisel KMS § 19 lg-st 1 tulenevalt kohustus registreerida ennast käibemaksukohustuslaseks ning kaebajal olnuks seega võimalus sisendkäibemaks maha arvata. Vastuseks selgitas MTA, et Ferlini Impex OÜ-l ei oleks sellist kohustust tekkinud, kui ta oleks sõidukit pärast omandamist kajastanud oma raamatupidamises põhivarana (KMS § 19 lg 1). See oleks võinud olla põhjendatud, kuna sõidukit oli mitme aasta jooksul kasutatud Ferlini Impex OÜ ettevõtluses ja AK ei olnud sõiduki ainsaks kasutajaks. Seega puudus Ferlini Impex OÜ-l vajadus korraldada sõiduki võõrandamiseks tehingute ahelat selleks, et vabaneda võimalikust käibemaksukohustusest. Järelikult oli kaebaja ainus isik, kes sai tehingute ahelast sisendkäibemaksu mahaarvamise kaudu maksueelise. OÜ-d Optifine ei ole põhjust pidada heauskseks ostjaks ning pole usutav, et kaebaja jaoks ei olnud isegi tehingu venimine ega tundmatu äriühingu nimel arve esitamine piisavaks põhjuseks, et teha Maanteeameti registrist kindlaks sõiduki omaniku andmed. Kaebaja majandustegevus seisneb suures osas sõidukite rentimises, mistõttu ei saa ta olla sedavõrd asjatundmatu, et jätab kahtluse tekkimisel võimalikud päringud registritesse tegemata. Kaebaja väited Silberauto Eesti AS-i usaldamise kohta ei ole usutavad. Seejuures ei esitanud OÜ Optifine sõiduki soetamise arvet MTA-le koheselt, vaid alles 23.03.2018 ja lisaks vigaste andmetega. Kaebaja on ilmselgelt saanud tehingute ahela vormistamisest maksueelise sisendkäibemaksu arvestamise võimaluse kaudu, mida tal ei oleks olnud juhul, kui ta soetanuks sõiduki otse Ferlini Impex OÜ-lt. Kui Ferlini Impex OÜ oleks loovutanud sõiduki väljaostuõiguse OÜ-le Optifine, ei oleks ta saanud sõiduki eest soovitud hinda (72 000 eurot koos käibemaksuga). Seetõttu oli tehingute ahela korraldamine mõlema äriühingu huvides ja mõlemad said sellest kasu (maksueelise sai üksnes OÜ Optifine). Kuna maksuotsuses on kaebaja maksupettuses osalemise kahtlust mõistlikult ja usutavalt põhjendatud, siis on tõendamiskoormus MKS § 150 lg 1 järgi kaebajale üle läinud, kuid kaebaja ei ole usutavalt tõendanud, et ta ei ole maksupettuses osalenud. Halduskohus on otsuses viidanud asjakohasele kohtupraktikale, kuid pole seda asja lahendamisel järginud, vaid sisuliselt leidnud, et maksu määramiseks ei piisa põhjendatud kahtlusest maksupettusest, vaid maksuhaldur peaks maksupettuse tuvastamiseks esitama selle kohta otseseid tõendeid.

3-18-2411 seotud. Kaebaja leiab siiski, et BaltScan Holding OÜ omas tegelikku majandustegevust, mida tõendab mh asjaolu, et äriühing on lähiminevikus võõrandanud ühe sõiduki ka Silberauto Eesti AS-le. Leedu äriühing UAB Derasta on samas teinud tehingu Swedbank Liising AS-ga. Isegi kui neil äriühingutel puudus tegelik majandustegevus, ei saa see mõjutada kaebaja maksustamist, sest kaebaja ei olnud sellest teadlik. Olukorras, kus apellant väidab, et tegelik tehing toimus OÜ Optifine ja Ferlini Impex OÜ vahel, ning samas väidab, et Ferlini Impex OÜ ei ole olnud sõiduki omanik, kes saanuks seda müüa, jäävad maksuhalduri väited ebaselgeks, kui mitte vastuoluliseks. Halduskohus märkis õigesti, et kui maksuhaldur soovis Ferlini Impex OÜ-d tehinguga seostada, tulnuks selgelt tuvastada ja põhjendada, milline oli selle äriühingu roll tehingutes, kuidas ta sai sõiduki omanikuks jne. Ka ei ole halduskohus väitnud üksnes seda, et kaebajal oli pelgalt võimalus suhelda Ferlini Impex OÜ esindajatega, vaid kohus leidis, et suhtlus küll toimus, kuid sellest ei saa järeldada, et kaebaja soetas või võinuks soetada sõiduki otse Ferlini Impex OÜ-lt. Tähelepanuväärne on MTA põhjendus, et AA-lt ja ML-lt täiendavate seletuste võtmine poleks midagi muutnud, kuna nad ei oleks niikuinii andnud tõeseid ütlusi. Kaebaja viidatud tõendid annavad alust kahelda, et ML võis olla seotud tehingute ahelaga ja selle korraldamisega, kuid MTA ei ole soovinudki tuvastada, kes maksupettuse tegelikult korraldas ja sellest kasu sai. MTA püüab hoopis panna maksukohustuse kaebajale, kuigi puuduvad igasugused tõendid ja põhjendatud kahtlus, et kaebaja oleks osalenud tehingute ahelas pahauskselt. Halduskohtu etteheide, et MTA pole uurinud, miks OÜ Optifine oli üldse valmis soetama sõidukit IŠ-le rendile andmiseks, ei omanud kohtu seisukoha kujunemisel määravat tähtsust. Apellant on jätnud tähelepanuta, et kaebaja ei ole kunagi väitnud, et kogu IŠ ja AK suhtlus toimus suhtlusprogrammi WhatsApp’i vahendusel, vaid lisaks suheldi telefoni teel ja selliselt lepiti kokku ka sõiduki hind. Halduskohus leidis õigesti, et MTA ei ole praegusel juhul täitnud maksumenetluses piisavalt uurimiskohustust ega tõenditele (nt Ferlini Impex OÜ raamatupidamisandmetele) tuginedes põhjendanud, kuidas saanuks Ferlini Impex OÜ müüa sõiduki kaebajale ilma käibemaksuta. Kui Ferlini Impex OÜ oleks sõiduki Swedbank Liising AS-lt välja ostnud ja selle koheselt kaebajale võõrandanud, ei oleks tegemist olnud põhivara müügiga, vaid müügiks soetatud kauba võõrandamisega. Seega oleks Ferlini Impex OÜ-l tekkinud kohustus registreerida ennast käibemaksukohustuslaseks ja lisada sõiduki müügihinnale käibemaks, mille kaebaja saanuks sisendkäibemaksuna maha arvata. MTA on apellatsioonkaebuses oma seisukoha ekslikkust mõistnud ja lisanud veel tingimuse, et Ferlini Impex OÜ-l ei oleks tekkinud käibemaksukohustuslaseks registreerimise ja müügihinnale käibemaksu lisamise kohustust siis, kui sõiduki AK-le välja rentimist oleks pärast selle väljaostmist teatud aja jooksul jätkatud. Samas alustati läbirääkimisi sõiduki soetamiseks veel ajal, mil sõiduk kuulus Swedbank Liising AS-le. Tehingu lõpuleviimine venis, sest liisinguvõtja otsustas sõidukiga korraldada veel erinevaid tehinguid, mis võttis aega. MTA etteheide, et kaebaja ei kontrollinud Maanteeameti registrist sõiduki omaniku andmeid, on põhjendamatu, sest nimetatud andmed ei ole avalikud. Halduskohus järeldas õigesti, et maksuhaldur ei ole maksupettuse kahtlust ega maksueelise saamise eesmärki tõendanud ega piisavalt põhjendanud. Mitte igasugust sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust ei saa käsitada maksueelisena, vaid maksueelise saamine eeldab kuritarvituse toimepanemist, mille tulemusena on säästetud maksukulult. Kui isik ei ole kuritarvitust toime pannud, ei saa rääkida ka saadud maksueelisest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-18-2411 muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse enamike põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki üle korrata (HKMS § 201 lg 4).

10(12)

3-18-2411

3-18-2411 järeldusi laiendada käesolevale asjale. Eeltoodut arvestades tuleb kaebajat käsitada heauskse ostjana ja puudub alus piirata tal sisendkäibemaksu mahaarvamist.

(allkirjastatud digitaalselt)

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.