XX kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 09.07.2019 otsuse tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, esindaja vandeadvokaat Tarmo Pilv Vastustaja – Eesti Advokatuur, esindajad Jane Rõuk ja vandeadvokaat Andres Aavik
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 30.03.2020 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
02.11.2020 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 30.03.2020 otsus haldusasjas nr 3-19-1518 muutmata.
2.Menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud jätta endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 07.12.2020, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-19-1518 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OÜ Lydia Hotell, OÜ Dorpat ja AS Station Hotel esitasid 23.05.2018 advokatuuri aukohtule kaebuse vandeadvokaadi abi XX suhtes, leides, et advokaat on rikkunud Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 9 lg-tes 1 ja 2 toodut. XX esitas 13.12.2016 siseriiklikud kaubamärgitaotlused tähiste LYDIA ja DORPAT registreerimiseks. Nimetatud kaubamärkide puhul taotleti õiguskaitset järgmiste teenuste tähistamiseks: toitlustusteenused, tähtajaline majutus. Kaebajad said taotlusest teada 23.11.2017 ning esitasid 28.11.2017 Patendiametile siseriiklikud kaubamärgitaotlused tähiste LYDIA ja DORPAT registreerimiseks. Kaebajad saatsid 07.01.2018 XX-le patendivoliniku kaudu nõudekirjad, paludes kaubamärgitaotlused tagasi võtta või üle anda. XX lubas vastuse esitada hiljemalt 31.01.2018, kuid ei teinud seda. Järgnevalt lepiti kokku kohtumine 22.03.2018, kuhu XX ei ilmunud, samuti ei teavitanud ta mitteilmumisest. Uueks kohtumise ajaks lepiti kokku 26.03.2018 kell 14 patendivoliniku kontoris. Sama päeva hommikul palus XX muuta kohtumise asukohta. Uueks kohaks lepiti kokku advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid kontor. Kohtumisel osalesid kaebajate esindajatena patendivolinik AK ja jurist TP ning XX ja tema esindaja vandeadvokaat Tarmo Pilv. T. Pilv ei olnud kohtumisel viisakas, vaid kõrgendas korduvalt häält, oli ärritunud ning kasutas mittevajalikku ja asjasse mittepuutuvat retoorikat. Patendiametnik juhtis kohtumisel tähelepanu, et taotluste osas on Patendiamet väljastanud otsused, keeldudes kas osaliselt või täielikult nende tähiste registreerimisest märgitud teenuste osas, vastandades varasemad kaebajate ärinimed (OÜ Lydia Hotell ja OÜ Dorpat). XX ja tema esindaja väljendasid seisukohta, et kuna kaebajad on rikkunud kaubamärkide registreerimata jätmisega enda hoolsuskohustust, on XX-l õigus ja kohustus kaubamärkide registreerimistaotluste esitamiseks. Ühtlasi andis XX teada, et ei ole plaaninud kaubamärke kasutusele võtta ning kui kaebajad on nõus hüvitama nii kaubamärgitaotlustega seotud otsesed kulud ning vaidlustega seoses tekkinud moraalse kahju, on võimalik saavutada kokkulepe kaubamärgitaotluste loovutamise või tagasivõtmise osas. XX lubas saata väidetava moraalse kahju suuruse osas patendivolinikule kirja hiljemalt 29.03.2018, kuid kirja ei tulnud. Pärast korduvaid meeldetuletusi nii e-posti kui telefoni teel sai patendivolinik XX-lt vastuse 02.04.2018, milles XX väljendas veelkord enda seisukohta, et kaubamärkidega tekkinud probleem on tingitud kaebaja enda hoolduskohustuse mittejärgimisest ning soovib, et kaebajad teeks omapoolse pakkumise, millega võiks kaubamärkidega seotud erimeeldused lahendada. XX käitumine kaubamärkide registreerimiseks esitamisel ning suhtluses kaebajate esindajatega ei ole olnud heauskne, aus, väärikas, kooskõlas heade kommete ja tavadega. XX oli enne kaubamärgitaotluste esitamist teadlik kaebajatest ja nendele kuuluvatest varasematest ärinimedest, samuti sellest, et kaebajate äritegevuseks on Tartus asuvate hotellide LYDIA ja DORPAT haldamine. XX tegevus tuleb lugeda pahauskseks nii kaubamärgiseaduse (KaMS) § 9 lg 1 p 10 mõttes kui ka Eesti ja Euroopa kohtupraktika ja Tööstusomandi Apellatsioonikomisjoni otsuste kohaselt.
2(8)
3-19-1518
2.Advokatuuri aukohus tunnistas 06.06.2019 otsusega XX süüdi distsiplinaarsüüteos, mis seisnes eetikakoodeksi § 9 rikkumises, ning määras XX-le karistuseks rahatrahvi 3000 eurot. Advokaadi tegevus kaubamärgitaotluste registreerimiseks esitamisel ei olnud heauskne ega kooskõlas advokaadi kutse-eetika nõuetega. Eetikakoodeksi § 9 lg 1 kohaselt peab advokaat suhtlemisel klientide, kohtu, kolleegidega ja avalikkusega käituma ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutse-eetika nõuetega. Advokaat peab hoiduma advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest. Advokaat oli kaubamärkide registreerimise taotlusi esitades teadlik, et Tartus tegutsevad samas teenusevaldkonnas hotellid Lydia ja Dorpat. Samuti oli advokaat teadlik, et nimetatud kaubamärgid on kaebajate poolt registreerimata. Eeltoodule vaatamata esitas advokaat registreerimistaotlused. Selline tegevus viitab advokaadi pahausksusele. Kuigi advokaadi ja esindaja väitel oli kaubamärkide registreerimistaotluste esitamine kantud kavatsusest asuda hotelliäris tegutsema, ei ole sellekohased väited tõendatud. Paljasõnaline on ka advokaadi väide, et advokaadibüroo hotelliäris tegutsevad kliendid on talle teinud ettepanekuid osaleda äriprojektides juhatuse liikmena. Seisuga 06.09.2018 ei kuulu advokaat ühegi toitlustus- või majutusasutuse juhatusse. Kasutusel olevate tähiste advokaadi poolt kaubamärkidena registreerimine on pahatahtlik sõltumata sellest, kas tal oli kavatsus samas teenusevaldkonnas tegutsema hakata või mitte. Selline tegevus on kantud eesmärgist takistada teisel isikul otseselt või kaudselt kaubamärgi kasutamist. Kuigi advokaat pole tähiste kasutamist piiranud, ei ole ta ka nõustunud kaubamärgitaotlusi vabatahtlikult tagasi võtma või neid kaebajatele üle andma. Soovi saada kaebajatelt rahalist kompensatsiooni registreerimistaotluste esitamiseks tehtud kulutuste ning tekkinud moraalse kahju eest kinnitas advokaadi esindaja ka aukohtu istungil. Kaubamärgi kasutamise piiramisena on käsitletav ka kaubamärgi kasutamiseks tingimuste seadmine. Seega takistab advokaat kaebajatel kaubamärkide kasutamist. Tähtsust ei oma asjaolu, kas advokaat tegutses registreerimistaotluse esitades kutsetegevuse raames või selle väliselt. Eetikakoodeksi § 9 lg-t 1 kohaldatakse advokaadi käitumisele ka väljaspool kutsetegevust. Ühiskond ei tee advokatuuri ja advokaadi mainele hinnangut andes vahet, kas advokaat tegutses vääritult käitudes tööülesandeid täites või väljaspool seda. Advokaadi käitumine ei ole kooskõlas kohustusega käituda ausalt ja väärikalt. Pahatahtlikkust ei vähenda asjaolu, et tähised olid kaebajate poolt registreerimata. Kaubamärkide registreerimine on vabatahtlik ning kaebajatel puudus kohustus kasutatavaid tähiseid registreerida. Registreerimata jätmine ei anna advokaadile õigust takistada kaebajatel kaubamärkide kasutamist. Arvestades rikkumise ulatust ja seda, et advokaat omab kehtivat distsiplinaarkaristust ega ole aukohtumenetluses oma viga mõistnud, on proportsionaalseks karistuseks rahatrahv 3000 eurot.
3.XX esitas advokatuuri aukohtu 09.07.2019 otsusele kaebuse ning taotles selle tühistamist. LYDIA puhul oli tegemist registreerimata tähisega. Kaubamärgi DORPAT registreering oli lõppenud 9 kuud tagasi. Ebaõige on aukohtu seisukoht, et registreerimistaotluste esitamisega on kaebaja takistanud Lydia Hotell OÜ-l, Dorpat OÜ-l ja AS-l Station Hotel kaubamärkide kasutamist. Nad saavad märke kasutada tasuta. Registreerimistaotluste esitamisel kaebaja ei teadnud ega pidanudki teadma, et kellelgi on nende osas huvi. Asjaolu, et Tartus asuvad sama nimega hotellid, ei oma tähtsust. Registreerimistaotluse esitamine iseenesest ei ole ega saa olla pahatahtlik tegevus.
3(8)
3-19-1518 Kaebaja ei ole keeldunud kaubamärgitaotluste üleandmisest kasutajatele. Kaebaja oli nõus registreerimistaotlused üle andma, kui talle hüvitatakse riigilõiv, muud tasu kaebaja ei nõudnud. Kasutajad katkestasid läbirääkimised ega võtnud kaebajaga enam kontakti. Kaebaja ei pea kuuluma toitlustus- või majutusasutuse juhatusse. Äriprojektides on võimalik tegutseda ka muul viisil kui ainult äriühingu juhatusse kuulumisega. Tegemist võib olla tulevikus realiseeruva äriplaaniga. Aukohus heidab kaebajale sisuliselt ette ärilist mõtlemist ja mõistab hukka teatud majandusvaldkonnas tegutsemise plaani. Väide, et kaebaja poolt kaubamärgi registreerimisel ei saaks kasutajad kaubamärke tulevikus enam kasutada ning nende varasemad investeeringud muutuksid tulutuks, on lihtsakoeline käsitlus, ainetu ja oletuslik väide, mis on sisult paljasõnaline. Kaebaja ei ole kaubamärgitähiste registreerimisel taotlenud isikliku kasu saamist. Kaebaja ei soovi õigusrahu huvides vaidlust kaubamärkide registreerimise osas jätkata ega vaidlusta tööstusomandi apellatsioonikomisjoni otsuseid kohtus. Seega kaebaja sisuliselt loobub taotlustest kasutajate kasuks, kandes ise seejuures registreerimistaotluste esitamisega seotud kulud. Aukohtu otsus ei ole karistuse määramisel põhjendatud. Sellest ei selgu, miks kaebaja väärib just sellist karistust. Karistus pole proportsionaalne ega kooskõlas aukohtu varasema praktikaga. Näiteks on eetikakoodeksi § 9 lg 1 rikkumise eest määratud rahatrahv 300 eurot. Arvestatud ei ole kaebaja käitumisega menetluses. Otsus kaebajat karistada ei ole kooskõlas eetikakoodeksi § 9 lg 2 mõttega. Normi mõte on kaitsta advokatuuri ja advokaadi kutsenimetuse head nime. Kaebaja tegevus pole kuidagi seadusvastane või muud moodi ühiskonnas taunitav tegevus. Kaebaja pole sellega tekitanud mainekahju. Aukohus on asunud lahendama tsiviilõiguslikku vaidlust. Kaebaja tegutses kaubamärkide registreerimisel eraisikuna. Õigusriigis pole piiratud, kes saab vastavaid taotlusi esitada. Aukohus saab hinnata rikkumisi, mis on seotud kutsetegevusega. Aukohus rikkus oluliselt menetlusnormi. Aukohus otsustas 06.09.2018 istungil protokollilise määrusega peatada aukohtu menetlus kuni tööstusomandi apellatsioonikomisjonis peetava vaidluse lõpuni. Aukohtu menetlus otsustati taastada 06.06.2019 istungil protokollilise otsusega. Viimane aukohtu liige kirjutas protokollile alla 09.07.2019 kell 14.02, mistõttu ei saanud otsus enne seda kehtida. Süüdimõistev otsus on ühe aukohtu liikme poolt digitaalselt allkirjastatud 08.07.2019 kell 20.49. Menetluse peatamise ajal tehtud menetlustoimingud on tühised. Kaebaja tunnistati süüdi ajal, mil aukohtumenetlus oli peatatud.
4.Eesti Advokatuur palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes aukohtu otsuses toodud seisukohtade juurde.
5.Tallinna Halduskohus jättis 30.03.2020 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus nõustus aukohtu otsuses tuvastatud asjaoludega ja aukohtu poolt määratud karistusega (HKMS § 165 lg 2). Kohtuistungil kuulati tunnistajana üle patendivolinik ja aukohtule kaebuse esitanud äriühingute esindaja AK, kes ei kinnitanud kaebaja ja tema esindaja väiteid, sh seda, et hotellide omanikel oleks olnud plaan hakata mingil ajal hotelle müüma. Tunnistaja kinnitas, et kohtumisel kaebaja ja tema esindajaga viidi jutt ootamatult moraalsele kahjule, mille suurust ei nimetatud ega selgitatud, milles kahju seisneb. Kaebaja teatas e-kirjas, et AK peab ise tegema ettepaneku. Tunnistaja ütluste kohaselt ei olnud kaebaja valmis kaubamärkidest
4(8)
3-19-1518 loobuma tasuta või otseste kulutuste hüvitamisel, küsimus oli moraalses kahjus, mille suurust pidi kahju tekitaja ise hindama. Kaebaja eitas kohtus moraalse kahju hüvitamise nõude esitamist. Kaebaja ja AK vahelisest ekirjavahetusest nähtub, et AK on 02.04.2018 kirjas küsinud kahju, sh moraalse kahju suuruse kohta. Seega pidi kaebajale olema arusaadav, millest jutt käib. Kaebaja vastas kirjale samal päeval, et tekkinud küsimus on võimalik lahendada kokkuleppega ning ta ootab AK ettepanekut ja pakkumist, millega võiks kaubamärkidega seotud erimeelsused lahendada. Kaebaja ei väitnud kirjas, et tal mingeid nõudeid pole. Pärast seda kirjavahetus katkes. Kaebaja rikkus eetikakoodeksi nõudeid. Distsiplinaarsüütegu on aukohus piisavalt selgelt ja arusaadavalt oma otsuses põhjendanud. Karistuse määramisel on vastustaja asjaolusid õigesti hinnanud. Karistuse valik on kaalutletud ja proportsionaalne. Menetlusnormide rikkumist ei esinenud.
6.XX palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 30.03.2020 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jääb halduskohtule esitatud seisukohtade juurde, esitades halduskohtu otsusele järgmised vastuväited. Halduskohus omistas kaebajale meelevaldselt asjaolusid, mida ei esinenud. Nimelt leidis kohus, et kaebaja nõudis äriühingutelt mingit rahalist hüvitist. Samas on kohus AK ütlustega tuvastanud, et kaebaja ei esitanud mistahes vormis ühtegi nõuet. Läbirääkimistel rahalistest nõudmistest ja kahju hüvitamisest ei räägitud. Kohus on kaebuse piiridest väljunud. Moraalse kahju osas on tunnistaja öelnud, et tema sai läbirääkimistel aru, et kaebajal on moraalse kahju hüvitamise nõue. Seega on tegemist tunnistaja subjektiivse arvamusega. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta loeb tunnistaja ütlused usaldusväärseteks. Kohtumenetlus on toimunud ühekülgselt, kaebaja poolt esitatud tõendeid arvestamata. Vastustaja kinnitas, et aukohtumenetluses esinesid puudused. Aukohus ei selgitanud menetluses välja olulisi tähtsust omavaid asjaolusid (nt kahju hüvitamise nõue, läbirääkimistel aruteluks olnud asjaolud), vaid lähtuti üksnes kaebuses toodust.
7.Eesti Advokatuur palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega ning jäädes varasemate seisukohtade juurde.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.Aukohtu otsus vastas vormi- ja menetlusnõuetele. Kaebaja väidab, et aukohus tegi otsuse ajal, mil aukohtu menetlus oli peatatud. Nimelt otsustati menetlus taastada aukohtu 06.06.2019 istungil, kuid protokollile on viimane aukohtu liige allkirja andnud 09.07.2019 kell 14.02, s.o hiljem, kui osad liikmed on allkirjastanud aukohtu 06.06.2019 otsuse kaebaja karistamise kohta (vastavalt 09.07.2019 kell 10.18 ja 10.46). 5(8)
3-19-1518 Aukohtu liikmed otsustasid menetluse taastamise ning kaebaja karistamise ühel istungil, s.o 06.06.2019. Nii istungi protokoll kui karistamise otsus allkirjastati liikmete poolt hiljem ajavahemikul 08.07.2019–09.07.2019. Ringkonnakohus leiab, et asjaolu, et allkirjastamisel on üks menetluse taastamise allkiri antud ajaliselt hiljem kui karistamise otsuse allkirjad, ei tähenda, et karistamise otsus oleks tühine. Menetluse peatamine vormistatakse määrusega ning advokatuuri kodukorra § 58 lg 3 järgi võib määruse teha suuliselt või kirjalikult, suuline määrus tehakse kohe teatavaks ja kantakse aukohtu istungi protokolli. Käesolevas asjas otsustas aukohus menetluse peatada 06.09.2018 istungil ning kandis vastava otsustuse protokolli. Samuti otsustas aukohus menetluse taastamise 06.06.2019 istungil. Ringkonnakohus leiab, et sellised menetluslikud otsustused jõustuvad nende tegemisest istungil. Vastupidiselt aukohtu sisulisele otsusele, mis advokatuuri kodukorra § 57 lg 6 kohaselt jõustub motiveeritud otsuse avaldamisest.
10.Kaebajale on ette heidetud eetikakoodeksi § 9 lg-te 1 ja 2 rikkumist. Nimetatud normid sätestavad, et advokaat peab nii kutsetegevuses kui ka väljaspool seda käituma ausalt, väärikalt, kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutse-eetika normidega, hoidudes advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest. Ringkonnakohus nõustub advokatuuri ja halduskohtuga, et kaebaja käitumine tähiste LYDIA ja DORPAT osas kaubamärgitaotluste esitamisel ning hilisemas suhtluses patendivolinikuga polnud heauskne, aus ning kooskõlas heade kommete ja tavadega.
11.Kaebaja leiab, et aukohus polnud pädev hindama, kas kaebaja käitus pahauskselt, sest pahausksuse kaubamärkide registreerimistaotluste esitamisel tuvastab Patendiamet. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Aukohus hindab isiku pahausksust eetikakoodeksi ja AdvS kontekstis, mitte KaMS-st lähtuvalt. Advokaadi kutse-eetika nõuete rikkumine võib olla ka selline tegevus, mis otseselt ühegi õigusnormiga vastuolus pole. Advokaatidele kehtivad kõrgemad käitumisstandardid kui tavalisele isikule. Eetilisus ja väärikus on iseenesest juba sellised kategooriad, mille järgimiseks ei piisa vaid õigusnormide täitmisest. Hoiduda tuleb ka sellistest tegevusest, mis on õigusnormidega kooskõlas, kuid mingit muudel põhjustel, nt moraalinormidest tulenevalt ühiskonnas siiski taunitavad.
12.Eelnevat silmas pidades oligi kaebaja kui advokaadi poolt kaubamärgitaotluste esitamine ebaeetiline, sest ta ei ole suutnud oma käitumist usutavalt põhistada, mistõttu on põhjendatud eeldada, et taotlused esitati isikliku kasu saamise eesmärgil. Kasu saamine viisil, kus kaubamärke faktiliselt kasutavaid ettevõtteid üritatakse survestada rahalist hüvitist maksma, ei ole advokaadile kohane. Kaebaja positsioon, et kaubamärgitaotlusi esitades soovis ta astuda hotelliärisse, ei ole tõsiseltvõetav. Aukohtu ja kohtumenetluses pole ilmnenud ühtegi tõendit, mis seda kinnitaks. Asjaolu, et hotellide omanik on mingis vestluses väitnud, et õige summa eest võib ta hotellid ära müüa, ei viita tegelikule müügisoovile. Arusaamatu on, miks alustas kaebaja hotelliärisse sisenemist juba olemasolevate hotellide nimede osas kaubamärgitaotluste esitamisest. Arvestades, et mõlemad hotellid kuuluvad samale omanikeringile, on põhjendatud eeldada, et kaebaja tegevus oli ajendatud millestki muust. Kaebaja tartlasena pidi teadma nii hotelli Dorpat kui Lydia olemasolust. Dorpat oli Tartus tegutsenud pikka aega. Hotell Lydia avati 30.06.2016. Kaebaja esitas kaubamärgitaotlused 13.12.2016.
6(8)
3-19-1518
13.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja soov saada kaubamärgitaotluste tagasivõtmise eest rahalist kompensatsiooni on tõendatud. Kuid isegi, kui see nii poleks, kujutab põhjendamatute kaubamärgitaotluste esitamine advokaadi poolt iseenesest eetikakoodeksi rikkumist. Halduskohus kuulas tunnistajana üle patendivolinik AK. Kaebaja väidab, et halduskohus mõistis tunnistaja ütlusi ebaõigesti. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Halduskohus on tunnistaja ütlusi kohtuotsuses õigesti kajastanud. Asjaolu, et tunnistaja kinnitas, et ühtegi konkreetset nõuet ei esitatud, ei tähenda, et hüvitise maksmine ei olnud teemaks. Tunnistaja selgitas istungil korduvalt ja järjepidevalt, et 26.03.2018 kohtumisel tuli juttu sellest, et kaebaja soovib vaidlustega seoses tekkinud moraalse kahju hüvitamist. Samas ei olnud kaebaja ega tema esindaja T. Pilv kohtumisel nõus nimetama konkreetset summat ega täpsustama, milles kahju seisneb. Tunnistaja ütlustest ei jää muljet, et ta võis vestlust tõlgendada valesti ning alusetult arvata, et kaubamärkide eest soovitakse rahalist hüvitist. Vastupidi, tunnistaja selgitas muu hulgas, et ta lootis, et kaebaja ütleb konkreetse numbri välja, sest siis oleks olnud kaebaja pahausksust kergem tõendada. Kaebaja ja tunnistaja 02.04.2018 kirjavahetusest nähtub, et moraalsest kahjust oli 26.03.2018 kohtumisel juttu. Tunnistaja palub oma kirjas viitega 26.03.2018 kohtumisele kaebajal täpsustada kahju, sh moraalse kahju suurust. Kaebaja vastab, et küsimust on võimalik lahendada kokkuleppega ning ta ootab teise poole pakkumist, millega võiks kaubamärkidega seotud erimeelsused lahendada. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kui kaebaja eesmärgiks poleks olnud saada kaubamärgitaotluste loovutamise eest raha, oleks ta seda 02.04.2018 vastuses märkinud, mitte üldsõnaliselt palunud esitada teisel poolel oma pakkumine. Arusaamatu on apellatsioonkaebuse etteheide, et halduskohus ei ole välja selgitanud, milles üldse väidetav kahju seisnes või võis seisneda ja miks äriühingud soovisid üldse hüvitiseks raha pakkuda. Nimetatud asjaolu pole üldse oluline. Kahju hüvitamise ajendeid saab selgitada vaid kaebaja ise. Kaebaja võis kahju hüvitamist nõuda ka ilma, et kahju hüvitamise eeldused oleksid täidetud.
14.Kaebajale määratud karistust pole alust pidada ebaproportsionaalseks. Kergem karistus oleks võinud olla noomitus või rahatrahv alla 3000 eurot. Samas oli aukohtul õigus määrata rahatrahv suurusega kuni 16 000 eurot, otsustada kutsetegevuse peatamine kuni üheks aastaks või advokatuurist väljaheitmine. Aukohus arvestas rikkumise olemust ning seda, et kaebajal oli kehtiv karistus ja ta polnud aukohtumenetluse ajal oma viga mõistnud. Tegemist on asjakohaste kaalutlustega. Õige pole võrrelda vaid karistuse määrasid, mida on rakendatud eetikakoodeksi § 9 lg-te 1 ja 2 rikkumise eest. Vaid ühe näite esiletoomine, kus 2014. a-l on advokaati teatud teo eest karistatud rahatrahviga 300 eurot, ei tõenda, et kaebajale määratud karistus ei ole proportsionaalne. Kaebaja on väitnud, et rahatrahv 3000 eurot tähendab tema jaoks umbes 3–4 kuu töötasu, sest Lõuna-Eesit piirkonnas on sissetulekud Eesti keskmisest oluliselt väiksemad. Kaebaja ei ole töötasu suuruse kohta tõendeid esitanud. Kuid isegi juhul, kui väide on tõene, pole see piisav, et lugeda karistus ebaproportsionaalseks. Karistus peab olema mõjus ning advokaadi ja advokatuuri mainet kahjustav tegevus on oluline rikkumine.
15.Halduskohtu tegevuses ei ole kaebaja viidatud puudusi. Kohus pole asja arutamise piiridest väljunud ega jätnud kaebaja väiteid tähelepanuta. Ringkonnakohtu istungil esitatud kohtukõne teesides väidab kaebaja, et halduskohtunik oleks pidanud ennast taandama, sest tegutseb tööstusomandi apellatsioonikomisjoni liikmena ega saa seetõttu olla erapooletu 7(8)
3-19-1518 kaubamärke hõlmavates vaidlustes. Ringkonnakohus märgib, et taandamisavaldus tuleb esitada esimesel võimalusel (TsMS § 25). Kui kaebaja sai kohtuniku osalemisest tööstusomandi apellatsioonikomisjoni töös teada pärast apellatsioonkaebuse esitamist, pole taotlus ka sisuliselt põhjendatud. Puudub mistahes teave, et kohtunik oleks osalenud menetlustes, mis on seotud kaebaja vaidlustega. Pelgalt kohtuvälise organi töös osalemine ei ole taandamise aluseks.
16.Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud kaebaja enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.