Teenistussuhted › Vabakutselised ametipidajad

aus, väärikas ja ei ole olnud kooskõlas heade kommete ja tavadega. Vandeadvokaadi abi XX on olnud enne kaubamärgitaotluste esitamist teadlik nendest äriühingutest ning nendele kuuluvatest varasematest ärinimedest ning samuti sellest, et äriühingute äritegevuseks on Tartus asuvate hotellide LYDIA ja DORPAT haldamine. Vastustaja leidis, et vandeadvokaadi abi XX on rikkunud nii eetikakoodeksi § 9 lg-tes 1 ja 2 toodut kui ka TsÜS § 138 lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus ning vandeadvokaadi abi XX tegevus tuleb lugeda pahauskseks nii KaMS § 9 lg 1 p 10 mõttes kui ka Eesti ning Euroopa kohtupraktika ja Tööstusomandi apellatsioonikomisjoni otsuste kohaselt. Eesti Advokatuuri Aukohus oma 09.07.2019 otsusega tunnistas vandeadvokaadi abi XX süüdi distsiplinaarsüüteos, mis seisneb eetikakoodeksi § 9 rikkumises ning määras Advokatuuriseaduse § 19 lg 2 p 2 alusel vandeadvokaadi abi XXle karistuseks rahatrahvi Eesti Advokatuuri kasuks summas 3000 eurot. Aukohus leidis, et advokaadi tegevus kaubamärgitaotluste LYDIA ja DORPAT registreerimiseks esitamisel ei ole olnud heauskne ega kooskõlas advokaadi kutse-eetika nõuetega, arvestades advokaadi teadlikkust tähiste LYDIA ja DORPAT kasutamisest ja nende suhtes õiguskaitse puudumisest. Samuti asjaolu, et registreerimistaotluse esitamine takistab äriühingutel kaubamärgi kasutamist ning et advokaat ei ole vabatahtlikult nõustunud kaubamärgitaotlust tagasi võtma, seades kaebajatele tingimusi, saab selline tegevus olla aukohtu hinnangul üksnes pahatahtlik ega ole kooskõlas eetikakoodeksi §-st 9 tuleneva kohustusega käituda ausalt ja väärikalt. Lisaks kahjustab see nii advokaadi kutset kui ka advokatuuri mainet. Vastustaja arvates tähtsust ei oma asjaolu, kas advokaat tegutses registreerimistaotlusi esitades kutsetegevuse raames või selle väliselt. Eetikakoodeksi § 9 lg 2 kohaselt kohaldatakse § 9 lg-s 1 sätestatut ka advokaadi käitumisele väljaspool kutsetegevust. Vastustaja leidis, et advokaadi pahatahtlikkust ei vähenda asjaolu, et tähised LYDIA ja DORPAT olid kõnealuste äriühingute poolt registreerimata. Kaubamärkide registreerimine on vabatahtlik ning äriühingutel puudus kohustus kasutatavaid tähiseid registreerida ning nende poolt kaubamärkide registreerimata jätmine ei anna aga advokaadile õigust takistada neil kaubamärkide kasutamist. Aukohus arvestas karistuse määramisel advokaadi rikkumise – kahe ettevõtte kaubamärgi pahatahtlik registreerimine isikliku kasu saamise eesmärgil – ulatust ja raskust ning seda, et advokaat ei ole aukohtumenetluse ajal oma viga mõistnud. Samuti arvestati seda, et advokaat omab kehtivat distsiplinaarkaristust. Eelnevast lähtudes hindas aukohus otstarbekaks ja advokaadi tegudele vastavaks/proportsionaalseks karistuseks rahatrahvi summas 3 000 eurot. Vandeadvokaadi abi XX esitas 08.08.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Advokatuuri Aukohtu 09.07.2019 otsuse tühistamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja leiab, et vaidlustatud Eesti Advokatuuri Aukohtu 09.07.2019 otsus ei ole õiguspärane. Rikutud on kaalutlusreegleid ja menetlusnorme, otsus ei ole motiveeritud ja selle tegemisel ei ole lähtutud tuvastatud asjaoludest, vaid oletuslikest seisukohtadest tuleviku osas. Kaebaja esitas 13.12.2016 Eesti Patendiametile registreerimistaotlused kaubamärkidele LYDIA ja DORPAT registreerimiseks klassis 43 kuuluvate teenuste - toitlustusteenused, tähtajaline majutus tähistamiseks. Kaubamärgi tähis LYDIA ei olnud selles klassis kasutajate ega kellegi teise poolt varem registreeritud. Tegemist oli registreerimata tähisega. Kaubamärgi DORPAT registreering oli lõppenud ca 9 kuud tagasi, seda ei olnud endine kaubamärgi omanik, kelleks oli Eesti Patendiameti kaubamärgi andmebaasist saadud teabe kohaselt AS Station Hotel, registreeringut pikendanud ega uuesti esitanud taotlust kaubamärgi registreerimiseks. Nimetatud kaubamärk oli registreerimata. Väär on aukohtu seisukoht, et registreerimistaotluse esitamisega on kaebaja takistatud Lydia Hotell OÜ-l, Dorpat OÜ-l ja AS-il Station Hotel kaubamärkide LYDIA ja DORPAT kasutamist. Dorpat OÜ ja Lydia Hotel OÜ ei ole kunagi kõne all olevaid kaubamärke omanud ega ka varasemalt taotlenud nende kaubamärkide/tähiste omandamist. Ainult AS Station Hotel on omanud kuni 2016 märtsini kaubamärki DORPAT. Kuivõrd kaubamärgid ei olnud registreeritud, oli võimalik nendele tähistele esitada registreerimistaotlus. Registreerimistaotluse esitamisel kaebaja ei teadnud ega pidanudki teadma, kas kellelgi on huvi registreeritavate kaubamärgi tähiste osas või mitte. Asjaolu, et Tartu linnas

asuvad kaks hotelli nimedega DORPAT ja LYDIA, ei oma registreerimistaotluste esitamisel mingisugust tähtsust. Registreerimistaotluste esitamine on vabatahtlik toiming. Sellise toimingu võib teha iga isik, ilma et ta peaks eelnevalt teadma, kas mõni isik on veel huvitatud samadest või sarnastest kaubamärkidest või tähistest, mille kohta registreerimistaotlused esitati. Registreerimistaotluse rahuldamine ei sõltu kuidagi taotlejast, vaid selle üle otsustab Patendiamet. Registreerimistaotluse esitamine iseenesest ei ole ega saagi olla pahatahtlik tegevus. AS Station Hotel ja Lydia Hotell OÜ on esitanud Eesti Patendiametile registreerimistaotlused kaubamärkidele LYDIA ja DORPAT 28.11.2017 ehk sisuliselt ca 1 aasta hiljem kaebaja poolt esitatud registreerimistaotlusest. Nimetatud faktist sai kaebaja teada 07.01.2018 kui nimetatud äriühingute Lydia Hotell OÜ, Dorpat OÜ ja AS-i Station Hotel esindaja esitas kaebajale nõude kaubamärkide taotluste tagasivõtmiseks või vabatahtlikuks üleandmiseks. Selleks ajaks oli kaebaja poolt registreerimistaotluse esitamisest möödunud rohkem kui üks aasta. Kaebaja ei ole Lydia Hotell OÜ-l, Dorpat OÜ-l ja AS-il Station Hotel kaubamärkide LYDIA ja DORPAT kasutamisel takistusi teinud ega kaubamärkide kasutamiseks tingimusi seadnud. Vastupidi, kasutajad kasutasid kaubamärke ilma piiranguteta, mistõttu kasutajatel ei ole tekkinud kaubamärkide kasutamisega kulusid. Kaebaja ei ole kunagi keeldunud kaubamärgitaotluste üleandmisest kasutajatele. Kasutajate ja kaebaja vahel peeti 2018 kevad-talvel selles osas läbirääkimisi. Kaebaja oli nõus kaubamärgi registreerimistaotluste üleandmiseks kui kasutajad hüvitavad kaebajale vähemalt registreerimistaotluse esitamisel tasutud kulud, so riigilõivu. Muid tingimusi kaebaja kasutajatele ei ole seadnud, esitanud ega nõudnud. Asjaolu, kas kaebaja tegutseb või hakkab tulevikus tegutsema nimetatud majandusvaldkonnas ei oma tähtsust. Tegemist oli tulevikus võib-olla realiseeruva äriplaaniga. Kaebaja ei ole kaubamärgitähiste registreerimisega taotlenud isikliku kasu saamist. Aukohtu otsus ei ole karistuse määramisel motiveeritud, kuna põhjendustest ei selgu miks kaebaja väärib just sellist karistust. Kaebaja on teinud koostööd aukohtuga ega ole käitunud ebaeetiliselt või kutsetegevuse norme rikkudes. Aukohtu otsus kaebajat karistada ei ole kooskõlas Advokatuuri eetikakoodeksi § 9 lg 2 mõttega. Aukohus on asunud lahendama tsiviilõiguslikku vaidlust, mis aga ei ole aukohtu ülesanne ega selle organi pädevuses. Kaebaja tegutses kaubamärkide registreerimisel eraisikuna. Registreerimistaotluste esitamine kaubamärgi tähistele ei ole õigusriigis piiratud ega keelatud, seega ei oma üldse tähtsust kes vastavad registreerimistaotlused esitab. Arvestades, et kaebaja tegutses eraisikuna ega tegelenud selles asjas kutsetegevusega, siis ei saa aukohus eraisiku käitumisele etteheiteid esitada ega ole pädev eraisiku suhtes mistahes menetlust läbi viima ja otsust tegema. Aukohus saab hinnata ja seisukohti võtta rikkumiste osas, mis on seotud vaid kutsetegevusega. Antud juhul kaebaja ei tegutsenud kutsetegevuse raames. Vastustaja on rikkunud oluliselt menetlusnormi. Aukohus otsustas 06.09.2018 toimunud istungil peatada kaebaja suhtes aukohtu menetluse protokollilise määrusega kuni Tööstusomandi apellatsioonikomisjonis peetava vaidluse lõpuni. Nimetatud protokolliline määrus allkirjastati aukohtu liikme poolt ja hakkas kehtima 24.09.2018. Aukohtu 06.06.2019 istungil otsustasid aukohtu liikmed protokollilise otsusega taastada aukohtumenetluse kaebaja suhtes. Protokolliline otsus aukohtumenetluse taastamise osas on vastu võetud ja kehtis mitte varem kui 09.07.2019 kell 14:02, kui nimetatud otsusele kirjutas alla viimane aukohtu liige. Peale seda kui aukohtu liikmed on allkirjastanud menetluse taastamise otsuse saab aukohus menetlusega jätkata ja teha asjas lõpplahendi, so aukohtu otsuse. Kaebaja on tunnistatud süüdi ajal, mil aukohtmenetlus oli peatatud. Menetluse peatumine ei olnud taastatud, st aukohtu liikmed olid 06.06.2019 istungil otsustanud aukohtu menetluse taastada, kuid taastamise otsus ei olnud lõplikult vastu võetud (allkirjastatud). Aukohtu menetluse taastamise otsus oli lõplikult vastu võetud 09.07.2019 kell 14:02. Aukohtu otsus kaebaja kohta on aga tehtud kolme aukohtu liikme poolt varem. Vastustaja on seisukohal, et vaieldav otsus on õiguspärane, põhjendatud ja selles on selgitatud, millistel kaalutlustel on kaebajale määratud just selline karistus. Menetlusnorme ei ole rikutud. Aukohus tuvastas, et kaebaja, olles teadlik tähiste kasutamisest kahe hotelli poolt ning asjaolust, et need ei oma kehtivat õiguskaitset, tegutses registreerimistaotlusi esitades pahauskselt. Pahausksusest saab rääkida siis, kui isik, olles ilmselt teadlik teise isiku poolt laialdaselt kasutatavast tähisest, esitab registreerimistaotluse identse või samaliigiliste kaupade/teenuste klassis kaubamärgi registreerimiseks,

mis on identne või sarnane varasemalt teise isiku poolt kasutatava tähisega. Aukohus ei heitnud kaebajale ette kaubamärgi registreerimist üleüldiselt, vaid kasutusel oleva tähise kaubamärgina enda nimele registreerimist, mida tuleb tuvastatud asjaolusid arvestades käsitleda pahausksena. Advokaadi teadlik tegevus üldtuntud kaubamärkide registreerimisel saab olla üksnes tahtlik ning kantud soovist takistada teisel isikul otseselt või kaudselt kaubamärgi kasutamist. Selline tegevus ei ole kooskõlas eetikakoodeksi §-st 9 tuleneva kohustusega käituda ausalt ja väärikalt. Kaebaja pidi eeldama, et kui tema esitatud registreering rahuldatakse, on tal tulenevalt KaMS §-st 14 kaubamärgi ainuõigus ning kolmandatel isikutel kaubamärgi kasutamine keelatud. Registreerimistaotluse esitamisega astus kaebaja samme, et tulevikus tekiks tal õigused takistada kolmandatel isikutel kaubamärke kasutamast ning omada kaubamärkide üle ainuõigust. Ebaausa ja väärituna tuleb käsitleda ka kavatsust takistada teise isiku poolt kasutusel oleva üldtuntud tähise edasist kasutamist, isegi kui see kavatsus ei realiseeru. Samuti kavatsust teenida selliselt tegevuselt tulu, mis käesoleval juhul seisnes tähiste kasutajatelt kaubamärgitaotlustega seotud kulude (riigilõiv ja taotluste esitamiseks kulunud aeg) ning vaidlusega tekkinud moraalse kahju küsimises. Õige pole väide, et kaebaja ei ole kaubamärgikasutajatele tingimusi seadnud. Selleks, et OÜ Lydia, OÜ Dorpat ja AS Station Hotel saaks kaubamärke kasutada ega peaks kandma vaidlustega seotud lisakulusid, esitasid nad kaebajale palve kaubamärgitaotlused tagasi võtta või vabatahtlikult üle anda. Kaebaja ei olnud valmis seda vabatahtlikult tegema, vaid teatas, et ei ole plaaninud kaubamärke kasutusele võtta ning kui talle hüvitatakse kaubamärgitaotlustega seotud otsesed kulud (riigilõiv ja taotluste esitamiseks kulunud aeg) ning vaidlusega tekkinud moraalse kahju, on võimalik jõuda kaubamärgitaotluste loovutamise või tagasivõtmise osas kokkuleppele. Seega on kaebaja seadnud rahalisi tingimusi taotluste tagasi võtmiseks või üleandmiseks. Kaebaja ei ole ei aukohtumenetluses ega ka halduskohtule esitatud kaebuses esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et tema eesmärk kaubamärgi registreerimistaotluse esitamisel oleks kantud huvist ise seda kaubamärki registreeritud valdkonnas kasutama hakata. Kaebaja paljasõnalised väited selle kohta, et tulevikus võib-olla realiseerub mingi äriplaan, mille raames leiaks kaubamärgid LYDIA ja DORPAT kasutust, ei ole veenvad ega õigusta advokaadi pahauskset käitumist. AdvS § 19 lg 1 kohaselt võib aukohus advokaadi ja advokaadibüroo tegevust sätestavate õigusaktide või kutse-eetika nõuete eiramise eest määrata advokatuuri liikmele distsiplinaarkaristuse. Distsiplinaarkaristusteks on noomitus, rahatrahv advokatuur kasuks 64 kuni 16 000 eurot, kutsetegevuse peatamine üheks aastaks või advokatuurist väljaheitmine. Sama sätte 4. lõike kohaselt arvestab aukohus distsiplinaarkaristust määrates muuhulgas distsiplinaarsüüteo raskust, menetletava asja olemust ja advokaadi varasemat karistatust. Otsus karistuse määramise osas on piisavalt põhjendatud. Otsuses on selgitanud, millisel kaalutlusel on kaebajale määratud just selline karistus. Karistuse määramisel on arvestatud advokaadi rikkumise raskust ja ulatust – kahe ettevõtte kaubamärgi pahatahtlik registreerimine isikliku kasu saamise eesmärgil –, advokaadi varasemat karistatust ning asjaolu, et advokaat ei ole oma viga mõistnud. Aukohus on pidanud proportsionaalseks karistuseks rahatrahvi suuruses 3000 eurot. Kaebajale etteheidetav tegu oli raskem ja ulatuslikum, kuna oli tehtud teadlikult. Kaebaja ei mõistnud oma rikkumist ega näidanud üles mistahes kahetsust. Lisaks oli kaebajal kehtiv distsiplinaarkaristus, mida loetakse karistuse määramisel raskendavaks asjaoluks. Väär on kaebaja väide, et vastustaja ei ole arvestanud kaebaja käitumisega menetluses ning asjaolu, et kaebaja on teinud aukohtuga koostööd. Aukohus on nimetatud asjaoludega arvestanud. Kutsetegevuses ja aukohtumenetluses eetiliselt ja kutsetegevuse norme mitterikkuvalt käitumine on see, mida advokaadilt eeldatakse. Aukohus ei ole otsuse tegemisel menetlusnorme rikkunud. Aukohus algatas 05.07.2018 OÜ Lydia, OÜ Dorpat ja AS Station Hotel kaebuste alusel aukohtumenetluse vandeadvokaadi abi XX tegevuse suhtes. 06.09.2018 kuulati advokaat aukohtu istungil ära. Arvestades, et poolte vahel oli vaidlus kaubamärgi üle pooleli tööstusomandi apellatsioonikomisjonis, otsustas aukohus aukohtumenetluse peatada kuni tööstusomandi apellatsioonikomisjonis peetava vaidluse lõpuni ning kohustati menetlusosalisi viivitamata teavitama aukohut tööstusomandi apellatsioonikomisjoni otsusest. 20.02.2019 edastas kaebaja aukohtule otsuse nr 1754-o ning 04.03.2019 otsuse nr 1755-o. 07.05.2019 teavitas kaebaja aukohut, et otsust nr 1754-o ta ei vaidlustanud ega plaani vaidlustada ka otsust nr 1755-o. Eeltoodust tulenevalt otsustas aukohus 06.06.2019 aukohtu istungil menetluse vandeadvokaadi abi XX tegevuse suhtes taastada. Samal istungil tegi aukohus XX distsiplinaarasjas lõpliku otsuse. Aukohtu 06.06.2019 istungi protokolliline määrus ja kaebaja suhtes tehtud lõplik otsus vormistati ja allkirjastati koos.

Vastustaja ei nõustu kaebaja käsitlusega justkui oleks aukohus pidanud sisulise otsuse tegema alles pärast protokollilise määruse allkirjastamist. Selline käsitlus on vastuolus kiire ja efektiivse menetluse põhimõttega. Kuivõrd aukohus oli kaebaja ära kuulanud ning pärast kaebaja poolt apellatsioonikomisjoni otsuste edastamist aukohtule puudus vajadus täiendavate tõendite kogumiseks, puudusid mistahes takistused lõpliku otsuse tegemiseks. Lõpliku otsuse tegemise lükkamine järgmisele istungile oleks üksnes venitanud kaebaja suhtes peetavat menetlust, ühtegi menetluslikku takistust otsuse koheseks tegemiseks ei esinenud. Õige ei ole ka kaebaja väide, et menetluse taastamise otsus ei olnud lõplikult vastu võetud enne selle allkirjastamist. Kaebaja ei ole välja toonud, milliseid kaebaja õigusi aukohus rikkus, kui tegi lõpliku otsuse koheselt pärast menetluse taastamist samal istungil.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjaliku seletusega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi ja tunnistaja vande all antud ütlusi, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja koostoimes, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Haldusasjas pooled vaidlevad selle üle, kas vaidlustatav distsiplinaarkaristuse määramise otsus on õiguspärane või mitte. Aukohtumenetluses, mis lõppes vandeadvokaadi abi XX distsiplinaarkorras karistamisega, heideti kaebajale ette Eesti Advokatuuri Eetikakoodeksi (edaspidi eetikakoodeks) § 9 rikkumist, mis räägib au ja väärikusest. Eetikakoodeksi § 9 lg 1 sätestab, et advokaat peab suhtlemisel klientide, kohtu, kolleegide ja avalikkusega käituma ausalt ja väärikalt ning kooskõlas heade kommetega ja tavadega ning kutse-eetika nõuetega. Advokaat peab hoiduma advokaadi kutset ja advokatuuri mainet kahjustavast käitumisest. Eetikakoodeksi sama paragrahvi lg 2 kohaselt lg-s 1 sätestatut kohaldatakse ka advokaadi käitumisele väljaspool kutsetegevust. Aukohus asus seisukohale, et vandeadvokaadi abi XX käitumine kaubamärgitaotluste LYDIA ja DORPAT registreerimiseks esitamisel ning suhtluses äriühingute OÜ Lydia, OÜ Dorpat ja AS Station Hotel esindajatega ei ole olnud heauskne, aus, väärikas ning ei ole olnud kooskõlas heade kommete ja tavadega. Vandeadvokaadi abi XX on olnud enne kaubamärgitaotluste esitamist teadlik nendest äriühingutest ning nendele kuuluvatest varasematest ärinimedest. Kaevatava otsuse kohaselt vandeadvokaadi abi XX tunnistati süüdi distsiplinaarsüüteos, mis seisnes eetikakoodeksi § 9 rikkumises ning määrati temale Advokatuuriseaduse (AdvS) § 19 lg 2 p 2 alusel distsiplinaarkaristuseks rahatrahvi Eesti Advokatuuri kasuks suuruses 3000 eurot. Karistuse määramisel Advokatuuri aukohus arvestas advokaadi rikkumise- kahe äriühingu kaubamärgi pahatahtlikku registreerimist isikliku kasu saamise eesmärgil- ulatust ja raskust ning asjaolu, et advokaat ei ole aukohtumenetluse ajal oma viga mõistnud. Samuti seda, et advokaadil on kehtiv distsiplinaarkaristus. Aukohus hindas otstarbekaks ja advokaadi tegudele vastavaks proportsionaalseks distsiplinaarkaristuseks rahatrahvi summas 3000 eurot. Advokatuuri aukohtu otsuses on kirjeldatud aukohtule esitatud kaebuse asjaolusid, samuti on toodud advokaadi kirjalikud selgitused ning aukohtu otsuse põhjendused, sh distsiplinaarkaristuse valiku kriteeriumid. Kohus nõustub vastustaja põhjendustega, mida ei hakka üle kordama. Kaebaja poolele on asjaolud ja aukohtu põhjendused teada. Kohus vastustaja põhjendustega/seisukohtadega (millega on tutvunud ka kaebaja) nõustumise korral ei pea hakkama neid üle kordama vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg-le 2, mille kohaselt kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Kohus nõustub aukohtumenetluses tuvastatud asjaoludega ning aukohtu poolt karistuse valikuga, mida ei hakka üle kordama.

Tunnistajana vande all üle kuulatud patendivolinik ja aukohtule kaebuse esitanud äriühingute esindaja A. K. ei kinnitanud XX ja tema esindaja vandeadvokaat Tarmo Pilve väiteid (sh seda, et hotellide omanikel oleks olnud mingil ajal plaan hakata hotelle müüma). Tunnistaja ei kinnitanud XX väidet, et hotellid Dorpat ja Lydia kavatseti müüa mingile välismaal asuvale isikule, kellega kaebajal tema enda sõnul isegi mingit kliendisuhet ei olnud ning kelle nime XX ei osanud kohtule öelda. Samuti väitis XX, et mingit korraldust ega ülesannet selle isiku poolt kaubamärkide Dorpat ja Lydia registreerimiseks temale ei antud. Kaebaja kinnitas kohtule, et tegi taotluse Patendiametile kaubamärkide registreerimiseks omal algatusel (ilma vastava korralduseta) ning kellegagi kooskõlastamata registreeris need kaubamärgid enda kui füüsilise isiku nimele. Kaebaja väitis kohtus, et Hotellide Dorpat ja Lydia omanikega ta enne kaubamärkide registreerimist ühendust ei võtnud, kuna ei pidanud seda vajalikuks. Kaebaja suulise selgituse kohaselt ta mingeid rahalisi nõudeid aukohtule kaebuse esitanud isikute esindajale A. K. ei esitanud, kõne all oli ainult riigilõiv. Vastustaja esindaja Jane Rõuk seevastu selgitas kohtule, et jutt käis lisaks riigilõivule ka hüvitisest paari töötunni eest (lindistus on toimikus). Tunnistaja A. K. kinnitas kohtule, et kohtumisel kaebaja ja tema esindajaga ootamatult viidi jutt moraalsele kahjule, mille suurust ei nimetatud ega selgitatud, milles see seisneb. Kohtumisel lepiti kokku, et aukohtule kaebuse esitanud äriühingute esindajatele antakse teada, milles moraalne kahju seisneb ja selle suurus. Korduvatele meeldetuletustele vastas XX e-kirja teel, et tehku A. K. ise oma ettepaneku. A. K. jäigi arusaamatuks, mille eest moraalse kahju hüvitamist sooviti. Tunnistaja selgitas kohtule, et tema arvates ei saa tekkida isikul, kes käitub pahauskselt, moraalset kahju tekkida. A. K. sai e-kirjast aru, et tema kliendid oleksid pidanud ise XXle väidetavalt tekitatud moraalset kahju hindama. Pärast seda A. K. XXga enam ühendust ei võtnud. Tunnistaja kinnitas kohtule, et sellist juttu ei olnud, et XX oleks olnud valmis kaubamärkidest loobuma (otseste kulutuste hüvitamisel või tasuta), küsimus oli moraalses kahjus, mida väidetav moraalse kahju tekitaja pidi ise hindama (väidetava kannatanu eest). Kohus hindab tunnistaja A. K. vande all antud ütlused usaldusväärseks suuliseks tõendiks, mida kohus hindab koos kirjalike tõenditega. Kohtus kaebaja pool eitas moraalse kahju hüvitamise nõude esitamist. Kohtus kaebaja väitis, et kokkusaamisel mingeid nõudeid või rahasummasid ta A. K. ei esitanud. Sellisel juhul aga oleks kaebaja võinud kaubamärgid loovutada/tagasi võtta (tal ei olnud isegi plaani, mida nendega peale hakata) ning piirduda nt riigilõivu tagastamise sooviga (A. K. ütles kohtus, et seda oleks ta oma klientidega arutanud), mida ta aga ei teinud. Tunnistaja kinnitusel takistuseks sai moraalne kahju, mille suuruse jättis kaebaja pool A. K. ja tema klientide otsustada, samas selgitamata, milles see kahju võis seisneda. Kohtule on esitatud e-kirjavahetus XX ja A. K. vahel. Kirjavahetusest nähtub, et A. K. on 02.04.2018 e-kirjas küsinud XXlt kahju, sh moraalse kahju, suuruse kohta. Seega kaebajale oli arusaadav, millest käib jutt ning mille kohta ta peab selgitusi andma (kaebaja ei väitnud vastuses, et ei saa aru, millest jutt käib ja et neile ei ole mingit kahju tekitatud). Samal päeval on XX A. K. e-kirjas vastanud, et tekkinud küsimus (kõne all oli kahju ja selle suurus) on võimalik lahendada kokkuleppega. Selleks, et seda sõlmida ja päevakorrast maha võtta teatas kaebaja e-kirjas, et ootab A. K. ettepanekut ning et tehku ta omapoolne pakkumine, millega võiks kaubamärkidega seotud erimeelsused lahendada. Selles e-kirjas kaebaja ei vastanud A. K. küsimusele väidetava/võimaliku kahju suuruse kohta ega selgitanud, milles kahju seisneb (sh millist liiki kahjuga on tegemist), samas ei väitnud ka, et mingit kahju ei ole tekkinud (et tegemist oleks n-ö arusaamatusega/möödarääkimisega). Tunnistaja A.K. kinnitas kohtule, et peale seda kirjavahetus katkes. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja on rikkunud eetikakoodeksi nõudeid, mida on temale aukohtumenetluses süüks pandud. Distsiplinaarsüütegu on aukohus piisavalt selgelt ja arusaadavalt oma otsuses põhjendanud. Kohus ei nõustu kaebaja väidetega, et rikutud on kaalutlusreegleid ja menetlusnorme, otsus ei ole motiveeritud ja selle tegemisel ei ole lähtutud tuvastatud asjaoludest, vaid oletuslikest seisukohtadest tuleviku osas. Kohus leiab, et vastustaja on õigesti hinnanud asjaolusid, mille pinnalt on teinud kohased järeldused. Kaevatav otsus on piisavalt motiveeritud ning karistuse valik kaalutletud ja proportsionaalne. Samuti ei ole kohtu hinnangul rikutud ka menetlusnorme. Vastustaja on

menetlusnormide rikkumise etteheidet kohtumenetluses piisavalt käsitlenud ning kohus nõustub vastustaja sellekohaste põhjendustega, mida ei hakka üle kordama. AdvS § 19 lg 1 kohaselt advokaadi ja advokaadibüroo tegevust sätestavate õigusaktide või kutse-eetika nõuete eiramise eest võib aukohus määrata advokatuuri liikmele distsiplinaarkaristuse, kui distsiplinaarsüütegu ei ole aukohtumenetluse algatamise ajaks aegunud. Vastavalt AdvS § 19 lg-le 2 distsiplinaarkaristusteks on noomitus; rahatrahv advokatuur kasuks 64 kuni 16 000 eurot; kutsetegevuse peatamine kuni üheks aastaks; advokatuurist väljaheitmine ning pankrotihaldurina või patendivolinikuna tegutsemise õiguse äravõtmine kuni viieks aastaks. AdvS § 19 lg 4 näeb ette, et aukohus arvestab distsiplinaarkaristust määrates muuhulgas distsiplinaarsüüteo raskust, menetletava asja olemust ja advokaadi varasemat karistatust. Aukohus on kaebajale distsiplinaarkaristust määrates lähtunud seaduses sätestatud nõuetest. Vastustaja kinnitas kohtule, et karistuse määramisel on arvestanud mh distsiplinaarsüüteo asjaolusid ja raskust ning isiku varasemat karistatust (kehtiv distsiplinaarkaristus, mida loetakse karistuse määramisel raskendavaks asjaoluks). Kohus leiab, et aukohtu ehk kollegiaalse organi poolt distsiplinaarkaristuse valik on antud juhul põhjendatud, kaalutletud ja proportsionaalne. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et vaidlustatud otsus on õiguspärane ning puudub alus selle tühistamiseks. HKMS § 108 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti kaebaja kahjuks. Vastustaja menetluskulude hüvitamist ei ole taotlenud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.