Maksuõigus › Maksuotsused

Vastutusotsus on ebaõige kaebajale omistatud MTA 04.05.2015.a. otsusega Gulbuve Elements OÜ-le määratud 117 021, 87 eurost tasumata osa 21 227, 59 euro maksmiseks kaebaja kohustamise osas seoses juhatuse liikme väidetava süüga. Juhatuse liikme süüd selles, et maksuotsusega määratud kogusummast (117 021, 87 eurot) on 21 227, 59 eurot (18%) tasumata ei saa sellises olukorras käsitleda, kui süüliselt makse mittemaksvat käitumist. Vastupidi, äriühing on järjekindlalt otsinud võimalusi maksude tasumiseks ja vaid väiksem on jäänud riigile tasumata. Sisulises osas vaidleb kaebaja vastu MTA etteheitele, et OÜ Vestenson töötajad oleksid olnud tegelikult Gulbuve Elements OÜ töötajad. Kaebaja on taotlenud maksuhaldurilt selles osas OÜ Vestenson toonastelt töötajatelt seletuste võtmist, kes saavad kinnitada, et töötasid tegelikult OÜ Vestenson all ja osutasid reaalselt teenust Gulbuve Elements OÜ-le. Vastutusmenetluses on need tõendid kogumata, mis on oluline uurimispõhimõtte rikkumine. MTA seisukoha ekslikust tõendab kaebaja OÜ Vestenson toonaste töötajate kirjalikult kriminaalmenetluses antud ütlustega ja Marika Kuusiku ütlustega. MTA 04.05.2015.a. maksuotsusega määratud maksusummade omistamine kaebajale on aegunud. Nende summade määramine pidi jääma 3 aasta sisse, kuivõrd tegemist ei ole kindlasti tahtlusest kantud maksusummade mittetasumisega (vt. eelnevaid vastuväiteid ja maksuvõla tasumise ulatust). Vaideotsuses ei ole aegumise vastuväidet käsitletud. Vastutusotsuse teise argumendi kohaselt on Gulbuve Elements OÜ on perioodil 05.2015 kuni 11.2015 deklareerinud, kuid jätnud tasumata kohustused summas 56 815, 23 eurot. Ka selle maksusumma tasumine soovitakse omistada kaebajale kui toonasele juhatuse liikmele. Samas on vastutusotsuses viide, et maksuhaldur ei kahtle selle perioodi TSD ja KMD andmete õigsuses. Järelikult soovitakse juhatuse liikme vastutust olukorras, kus 56 815, 23 euro riiklike maksude deklareerimine loetakse õigeks ja selle aluseks olevad tehingud põhjendatuks. Kaebaja on seisukohal, et sellises olukorras ei saa eksisteerida juhatuse liikme vastutust – maksuhaldur ei ole tõendanud ega näidanud, et äriühingul oleks sellel perioodil olnud piisavalt rahalisi vahendeid, et tasuda riiklikud maksud. MTA viitab, et äriühingust võeti sularahas kontolt välja 68 240, 12 eurot, mis kinnitavat, et äriühingul oli raha maksuotsustega määratud kohustuste tasumiseks. Maksuotsused on tehtud 05.11.2014. a ja 04.05.2015.a. ja need puudutavad veel tasumata maksuvõlga summas 21 227, 59 eurot. MTA ei seosta seega sularahas võetud rahalisi vahendeid (68 240, 12 eurot) 05.2015 kuni 11.2015 deklareeritud maksusummade mittetasumisega. Sularahade võtmine on piiritletud ajamomendiga 18.09.2015. a., kuid maksustamisperiood on pikem, ulatudes kuni 11.2015.a. Seega ei ole need momendid - sularaha väljavõtmised ja deklaratsioonide järgi maksude mittemaksmised ka seetõttu seostatavad, need ei ole ajaliselt klappivad. Vähemalt perioodil 09.2015-11.2015 on deklareeritud maksusid olukorras, kus äriühingul ei olnud enam reaalseid sissetulekuid ja vahendeid maksude tasumiseks. Maksuhaldur ei ole varasemates maksumenetlustes teinud etteheiteid, et 68 240, 12 euro väljavõtmine oleks kuidagi raha väljaviimine, samuti ei ole neid summasid seetõttu maksustatud tulumaksuga. Vastupidi, maksuhaldur on tuvastanud, et need summad on läinud ettevõtlusega seotud kulude katteks. Gulbuve Elements OÜ oli ju tegutsev ja töötav äriühing. Maksuhaldur ei saa selliseid põhimõtteliselt uusi vastuväiteid hakata looma vastutusmenetluses.

Kaebajale jäävad arusaamatuks põhjendused, et 56 815, 23 euro mittetasumine on toimunud seetõttu, et 2014 KMD-l ja TSD-del (osaliselt veel 2013 omadel) on kajastatud ebaõigeid andmeid töötajate töökoha kohta ja tehinguid OÜ-ga Vestenson. See seos jääb kaugeks ja ebamääraseks. Sisulises osas vaidleb kaebuse esitaja taas vastu väitele, et OÜ Vestenson töötajad oleksid olnud tegelikult Gulbuve Elements OÜ töötajad. Kaebaja on taotlenud siingi kõigilt OÜ Vestenson toonastelt töötajatelt seletuste võtmist. Maksuhaldur ei ole soovinud sellega tegeleda. Maksusumma määramine deklareeritud summadelt on aegunud. MKS § 96 ja 98 on maksusumma määramise aegumistähtaeg kolm aastat ja mingit tahtlikust rikkumisest ei saa me rääkida olukorras, kus isik on ise summad õigesti deklareerinud, kuid äriühing on jäänud hätta nende tasumisega. OÜ Vestensoni töötajad ei olnud OÜ Estiske Laftehus töötajad, vaid ikkagi OÜ Vestenson enda töötajad. OÜ Vestenson on korrektselt deklareerinud töötajate väljamaksetelt tulu- ja sotsiaalmaksusid. OÜ Estiske Laftehus ei saanud deklareerida teise äriühingu koosseisu kuulunud töötajatelt riiklikke maksusid. Samuti on OÜ Vestenson osutanud OÜ-le Estiske Laftehus teenust, vastavalt esitatud arvetele, need tehingud ei olnud näilised, mistõttu oli OÜ Estiske Laftehus õigustatud arvestama teenusarvetelt nähtuva käibemaksu oma sisendkäibemaksuna. Kaebajal ei olnud kindlasti tahtlust jätta OÜ Vestenson alt riiklikud maksud tasumata (hoides siin vaid töötajaid), OÜ Vestenson on riigile maksusid oma suutlikkuse tasemel tasunud, samuti on MTA lõpetanud kaebaja suhtes algatatud vastutusotsuse menetluse lähtudes tegevusest OÜ Vestenson juhatuse liikmena. Vastustaja vastuväited Vaidlustatud vastutusotsus vastab MKS-i nõuetele ning on igati õiguspärane ja piisavalt põhjendatud. Maksuhaldur on tuvastanud OÜ Gulbuve Elements OÜ maksukohustuse tekkimise ja maksuvõla olemasolu ning vastutusotsuses nõuetekohaselt tuvastanud kaebaja süü. Samuti on vastutusotsus kooskõlas asjakohase kohtupraktikaga. Kaebaja jättis teadlikult ja tahtlikult Gulbuve Elemets OÜ-le tehtud maksuotsusega pandud maksukohustuse ning deklareeritud maksukohustused täitmata ning vastutab seetõttu solidaarselt Gulbuve Elements OÜ-ga maksuvõla tasumise eest. Kaebaja teadlikkus seisneb selles, et ta võttis äriühingu pangakontolt maksukohustuse täitmist võimaldavad rahalised vahendid sularahas välja ja tekitas seeläbi tahtlikult olukorra, kus äriühing muutus sisuliselt rahatuks. Seeläbi on kaebaja tegevuse ja äriühingu maksuvõla vahel põhjuslik seos ja esineb alus maksuvõla sissenõudmiseks kaebajalt. Vastutusotsuse õiguspärasuse seisukohalt ei oma tähendust, et maksuotsusega tuvastatud maksuvõlg äriühingu poolt mingis ulatuses tasutud. See asjaolu ei mõjuta kuidagi vastutusotsuse järelduste põhjendatust. Kaebaja väidab, et kuna sularaha äriühingust väljavõtmine on piiritletud ajamomendiga 18.09.2015. a, kuid maksustamisperiood on pikem, ulatudes kuni 11.2015, siis pole sularaha väljavõtmised ja deklareeritud maksude mittemaksmised seostatavad. Vähemalt september kuni november 2015 on kaebaja väitel deklareeritud maksusid olukorras, kus äriühingul ei olnud enam reaalseid sissetulekuid ja vahendeid maksude tasumiseks. Vastustaja kaebajaga ei nõustu. MKS § 8 lg-st 1 tuleneva kohustuse rikkumisena on käsitletavad kõik juhatuse liikme poolt tehtud juhtimisotsused ning juriidilise isiku nimel tehtud tehingud, sh ka need, mille tulemusena satub juriidiline isik sellisesse majanduslikku olukorda, et maksuvõla sissenõudmine temalt osutub

võimatuks. Ajal, mil maksuotsuse täitmine oli peatatud, jätkas kaebaja äriühingu majandustegevust selliselt, et jättis deklareeritud maksukohustused tasumata. Äriühingul olid rahalised vahendid jooksvalt olemas, kuid maksude tasumise asemel võttis kaebaja selle äriühingust sularahas välja. Raha äriühingust väljaviimine tekitas likviidsete vahendite puudumise. Seega oli maksude tasumiseks rahaliste vahendite puudumine kaebaja teadliku tegevuse tagajärg. Vastustaja vaidleb vastu kaebaja väitele aegumise osas. Vastustaja täpsustab, et aegumise vastuväide on seotud üksnes Gulbuve Elements OÜ enda poolt maksustamisperioodidel mai kuni november 2015 deklareeritud maksukohustusi, ega puuduta 05.11.2014. a maksuotsusest ja 04.05.2015. a otsusest tulenevaid maksukohustusi. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja võttis Gulbuve Elements OÜ pangakontolt ajavahemikul mai kuni november 2015, s.o. maksumenetluse toimumise ajal, äriühingu pangakontolt välja sularaha kokku summas 68 240,12 eurot, ega ole tõendanud nimetatud summade seotust äriühingu majandustegevusega. Kaebaja väited, et väljavõetud sularaha kasutati ettevõtluse tarbeks, on paljasõnalised. Vastutusmenetluses leidis tõendamist, et Gulbuve Elements OÜ-l oli piisavalt rahalisi vahendeid deklareeritud maksukohustuse tähtaegseks ja täielikuks tasumiseks. Kaebaja, kes juhtis Gulbuve Elements OÜ majandustegevust ning omas ainuisikuliselt juurdepääsu äriühingu pangakontole ja sularahakassale, jättis osaliselt tasumata maksuotsusega määratud maksusumma ja täitmata deklareeritud maksukohustused. Selle asemel võttis äriühingu pangakontole laekunud summad sularahas välja, muutes äriühingu rahatuks ja maksuvõla sissenõudmise võimatuks. Kaebaja tegutses äriühingu juhtimisel eesmärgiga hoida kõrvale maksude tasumise kohustusest, sh viia maksuvabalt raha välja. Tuvastatud on kaebaja süü tahtluse vormis (vastutusotsuse p 3.5) ja seega on põhjendamatu kaebaja väide maksusumma määramise aegumisest. Väär ja eksitav on väide, et maksuhaldur ei ole varasemates maksumenetlustes teinud etteheiteid, et 68 240,12 euro väljavõtmine oleks raha väljaviimine. Maksuhaldur pole Gulbuve Elements OÜ suhtes viinud läbi maksumenetlusi, mis hõlmaks ajavahemikku mai kuni november 2015 ja puudutaks vastutusotsuses käsitletud sularaha väljavõtmist. Vaatlusaluses vastutusmenetluses üritas maksuhaldur saada kaebajalt teavet nimetatud sularaha väljavõtmise kohta, kuid vastava korralduse on kaebaja vaidlustanud ning dokumente ta maksuhaldurile esitanud ei ole. Kohtu seisukoht Vaidlustatud vastutusotsusega nr 13-7/00805-22 (I kd, tl 77–80) kohustati kaebajat tasuma solidaarselt Gulbuve Elements OÜ-ga viimase 78 042,82 eurone maksuvõlg, kuna kaebaja oli 17.01.2003–31.12.2015. a Gulbuve Elements OÜ juhatuse liige ja osaühingult ei ole olnud võimalik maksuvõlga sisse nõuda. Maksuvõlg koosneb Gulbuve Elements OÜ poolt deklareeritud, kuid tasumata kohustustest summas 56 815,23 eurot (maksustamisperiood 05.2015–11.2015). Samuti koosneb maksuvõlg maksuotsustega määratud ning tasumata jäänud kohustustest summas 21 227,59 eurot, sh 05.11.2014 maksuotsus (I kd, tl 57–79), millest on tasumata 10 320 eurot (maksustamisperiood 01.2014-03.2014) ning 04.05.2015 maksuotsus (I kd, tl 80–98), millest on tasumata 10 907,59 eurot (maksustamisperiood 02.2014-03.2014). Osundatud maksuotsuste ja vaidlustatud vastutus- ja vaideotsuse kohase vastustaja versiooni kohaselt oli kaebaja vaidlusalusel perioodil Gulbuve Elements OÜ (end OÜ Estiske Laftehus) juhatuse liikmeks ja osanikuks. Samuti oli kaebaja OÜ Vestenson osade omanikuks ja juhatuse liikmeks. Osaühingute juriidilised aadressid ja tegutsemiskohad olid samad. OÜ Vestenson põhitegevuseks oli palkmajakarkasside ehitus ning suurimaks koostööpartneriks oli Estiske Laftehus OÜ. Vastustaja hinnangul ei nähtunud OÜ Vestenson pangakontodelt ega ka käibedeklaratsioonidelt, et OÜ Vestenson teeks kulutusi kaupadele, teenustele ning tööjõule, mis on vajalikud ehitusteenuse osutamiseks. Kaebaja vormistas osad OÜ Estiske Laftehus töötajad OÜ Vestenson töötajateks, kuigi töötasu ja lähetuskulude väljamakseid tegi nendele isikutele OÜ

Estiske Laftehus. Tõendikogumi kohaselt on tuvastatud suurusjärgus kuni nelikümmend sellist töötajat. Vastustaja seisukohalt vormistati osaühingute vahel tehingute toimumise kohta dokumendid, mille sisu ei vasta tegelikkusele. Tegelik majandustegevus toimus Estiske Laftehus OÜ-s ning OÜ-d Vestenson kasutati riiklike maksude tasumisest kõrvalehoidumiseks. Maksuhaldur tugines maksusumma määramisel mh maksukorralduse seaduse (MKS) §-le 84 (MTA 04.05.2015. a otsus, vt ka kohtuistungi protokoll ▶ 01:37:07). Vastutusotsuse kohaselt on vastustaja seisukohal, et kaebaja rikkus tahtlikult kohustust korraldada Gulbuve Elements OÜ maksude deklareerimise ja tasumiskohustuse tähtaegne ja täielik täitmine, mh süstemaatiliselt ettevõtlusest raha välja viies olukorras, kus äriühingut ähvardas maksejõuetus. Kaebaja versiooni kohaselt töötasid töötajad tegelikult OÜ Vestenson all ja osutasid reaalset teenust Gulbuve Elements OÜ-le. Kaebaja ei ole vastutav maksuvõla eest, liiatigi on nõue aegunud, kujundamisõigust ei ole rikutud. Kaebaja on kaebusele lisanud vaidlustatud haldusaktid ja kaebuse põhistamiseks taotlenud tunnistajana viie isiku (Marge Pahva, Marika Kuusik, Margus Pidim, Lea Lauri ja Enno Pelska) ülekuulamist (II kd, tl 4), kellest nelja tunnistaja osas on ta taotlusest kohtumenetluse käigus loobunud (II kd, tl 45). Vastusega kaebusele esitas vastustaja haldusmenetluse toimiku materjalid 34 faili ja nimekiri (osaline väljatrükk I kd, alates tl 40). Kohtu nõudmisel on vastustaja vastuseks kaebaja tunnistajate ülekuulamise taotlusele teatanud, et tegi 25-le töötajale kohustuse teabe andmiseks, kellest vastas 16, sh kaebaja nimetatud Lea Lauri ja Margus Pidim (II kd, tl 7) ning esitas Marge Pahva, Toomas Soe, Urmas Savisaare, Enno Pelska, Velga Eglite, Andžela Paškova, Enn Vaheri, Tanel Känna, Kaido Läniku, Vitali Paškovi, Ruslan Gumenjuki, Aivo Otsa, Alari Marki, Heiki Tootsi, Igor Ivanov, Ivar Kesvatera, Ott Papagoi, Lea Lauri ja Margus Pidimi kirjalikud seletused (II kd, tl 8– 40). Samuti esitas vastustaja kohtuistungil 09.09.2019. a kriminaalasjas nr 1-18-3535 menetluse lõpetamise määruse (II kd, tl 76–79). Kaebaja esitas tõenditena 17.12.2015. a Estiske Laftehus OÜ dokumentide üleandmise nimekirja ja kriminaalasja materjalide hulgast Margus Pidimi, Ivo Savisaare, Marika Kuusiku, Janis Kosemje, Peteris Kondratjeva, Lea Lauri, Svetlana Tiškevitši, Madars Grislise, Vitali Paškovi, Anna Reinika, Enn Vaheri ja Ivar Kesvatera tunnistajatena ülekuulamise protokollid (II kd, tl 46– 71). Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et vaidlustatud haldusaktide tühistamiseks ja sellest tulenevalt kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Kaebuse põhistamiseks esitatud tõenditest. Kohtule ei ole äratuntav, kuidas saaksid kaebajaga seotud ettevõtte (ettevõtete) töötajate ütlused, sh nende poolt kriminaalmenetluses antud ütlused tõendada kaebuse asjaolusid seonduvalt kaebaja tahtluse ja süüküsimusega, milliste tuvastamist peab kaebaja vaidlustatud haldusaktides ebaõigeks. Neid küsimusi ei saa tõendada ka vastutusotsuses käsitletu järgset perioodi käsitlev kaebaja esitatud raamatupidamisdokumentide saatuse kohta esitatud kirjalik tõend, sest käesolevas menetluses ei ole vaidluse all kaebaja poolt vastustajale teabe esitamise kohustus. Samuti ei saa see tõend tõendada poolte vahelise tõendamiskoormuse jaotust halduskohtumenetluses. Tunnistajad (kaebaja töötajad) ei ole kohtueelselt andnud ütlusi selles ega saa tõendada asjaolu, kas ja mis mahus kaebaja juhitud ettevõte maksuotsustega pandud maksukohustust on täitnud ja selle asjaolu põhjuslikku seost kaebaja süüga. Liiatigi on tunnistajatest töötajate huvid selles osas vastuolus vastustaja huvidega, kuna tõendikogumi kohaselt on kaebaja eelistanud töötajatele palga maksmist riigile maksude maksmisele. Töötajate tegeliku tööandja väljaselgitamiseks on vastustaja kolmandate isikute seletuste kõrval oma järeldustes tuginenud erinevatele kirjalikele tõenditele, sh mõlema tööandja

kandidaadi omavaheliste lepinguliste suhete ja finantstehingute kohta, millega tuvastatu kummutamine pelgalt töötajate ütlustega on problemaatiline. Aegumine on juriidiline argument, mida samuti ei tõenda töösuhte ühe poole ütlus. Samuti ei oma töötajad faktilisi teadmisi sularahaga arveldamise tähendusest vaidlustatud haldusaktide kontekstis, seda isegi raamatupidajast tunnistaja puhul, kuna tõendikogumi kohaselt on sularaha käsutamine kaebaja poolt jäetud tema personaalseks pärusmaaks. Tunnistajate ütlused ei saa tõendada ka vastutusotsuse ja vastustaja varasemate haldusaktide järelduste võimalikku vastuolu. Neil asjaoludel ei ole kaebaja temal lasuvat tõendamiskoormust vaidlustatud haldusaktide õigusvastasusest kohtu hinnangul kaebuse suures osas täitnud (HKMS § 59 lg 1), mistõttu on kaebaja väited valdavalt kaebaja subjektiivsetel hinnangutel põhinevalt paljasõnalised. Kuna kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väidetega mittenõustumist on vaidlustatud vastutusotsuses ja kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud, siis halduskohus järgib vastustaja põhjendust ega korda seda otsuses ja kinnitab vastustaja põhjendustega nõustumist (HKMS § 165 lg 2). Kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud tõendid on vastustaja poolt osaliselt võetud haldusmenetluse toimikusse, seega on vastustaja ka nendega arvestamata jätmist juba põhjendanud. Kohtu kinnitus kehtib ka nende tõendite osas. Kohtupraktikas valitseva seisukoha kohaselt, MKS § 96 lg 1 kohaselt teeb maksuhaldur vastutusotsuse maksuvõla sissenõudmiseks kolmandalt isikult, kes seaduse alusel vastutab maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest. MKS § 40 lg 1 näeb muu hulgas ette, et kui seaduslik esindaja rikub tahtlikult või raskest hooletusest MKS §-s 8 nimetatud kohustusi, vastutab ta selle tõttu tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega. MKS § 8 lg 1 esimese lause järgi (kuni 31.03.2017 kehtinud redaktsioon) on juriidilise isiku seaduslik esindaja kohustatud tagama (alates 1.04.2017 „korraldama“) esindatava MKS-st ja maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise (nt RKHKo 3-17-2235, p 11). Vastutuse eelduseks on äriühingu juhatuse liikme poolt oma kohustuste täitmata jätmine tahtlikult või raske hooletuse vormis, mille tõttu on tekkinud maksuvõlg. Halduskohus on seisukohal, et vaidlustatud haldusaktides kaebajale omistatud tegude toimepanemine eeldab tahtlust tegude tagajärje suhtes. Maksuvõla tekkimise üle vaidlus puudub, kaebaja on maksuvõlga tunnistanud mh seda osaliselt tasudes. Vastutusotsuse saab seaduslikule esindajale teha vaid siis, kui maksuvõlg on tekkinud tema õigusvastase käitumise tõttu ehk tuvastada tuleb vastutava isiku õigusvastane tegevus maksusuhtes ja põhjuslik seos juhatuse liikme tegevuse või tegevusetuse ja maksuvõla tekkimise vahel (RKHKo 3-3-1-17-17, p11). Selles osas tugineb vastustaja peamiselt põhjendamatutele sularaha väljavõtmistele osaühingust. Kaebuse peamise sisulise argumendina on käesolevas haldusasjas vaidluse all, kas kaebajal oli lubatud maksunduslike kaalutluste tõttu anda kaebaja juhtimise all olnud osaühingute vahelistele tehingule majandusliku sisuga võrreldes moonutatud juriidiline vorm. Kui tehingu või toimingu sisust ilmneb, et see on tehtud maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil, kohaldatakse maksustamisel sellise tehingu või toimingu tingimusi, mis vastavad tehingu või toimingu tegelikule majanduslikule sisule (RKHKo 3-18-1740, p 17.1.). Vastustaja on õigustatult tuginenud MKS §le 84. Kohus ei jaga kaebaja seisukohta seonduvalt 04.05.2015. a maksuotsusest tuleneva maksunõude alusetusega kaebaja suhtes. Asjaolu, et võlg riigi ees on ca 18% maksuotsusega määratud maksudest, ei tähenda seda, et kaebaja ei oleks selle eest vastutav. Vastupidine ei tulene ka kaebaja tunnistaja ütlustest, kes sularaha väljavõtmist osaühingust ei ole osanud põhjendada. Kaebaja ei ole osundanud isikule, kes tema teadmata või asemel valed juhtimisotsused tegi. Vastustaja ei ole rikkunud uurimiskohustust, vastutusotsus ei ole üheski positsioonis aegunud ja kaebaja sisulised etteheited läbi maksuotsuse vastutusotsusele ei ole põhjendatud. Samuti ei ole kaebaja kummutanud vastutusotsuse järeldusi seoses deklareeritud, kuid tasumata jäetud kohustustega, sh

väljavõetud sularaha seosega kaebajale pandud kohustusega. Maksude tasumiseks rahaliste vahendite puudumine on tekitatud kaebaja teadliku tegevusega. Vastustaja ei ole jätnud võtmata seletusi vastutusotsuse tegemiseks määravas osas töötajatelt. Maksusumma määramine ei ole aegunud ja ei puuduta maksuotsuseid. Kaebaja poolt kohtule esitatud tõendid ei tõenda teenuste osutamist vastutusotsuses nimetatud osaühingute vahel. Võrreldes vaidlustatud haldusaktidega on kohtumenetluses ainukeseks tõendiks, mida kaebaja ei ole vastustajale varasemalt esitanud, tunnistaja Marika Kuusiku ütlused (II kd, tl 86–87), kes on aga ütlused andnud kriminaalmenetluses. Tunnistaja Marika Kuusiku halduskohtu kohtuistungil antud ütluste kohaselt töötas ta 2003. aastast kuni 30.09.2015. a Estiske Laftehus OÜ-s raamatupidajana. Tegi raamatupidamist ka OÜ-le Vestenson, mis tegeles põhiliselt ehitustegevusega tehases. Vestenson OÜ-s töötasid ehitajad, Estiske Laftehus OÜ-s oli müügiosakond (kontoritöötajad). Kahte äriühingut oli tarvis riskide hajutamiseks. Estiske Laftehus OÜ arvelt maksmise vajadus tekkis siis, kui MTA blokeeris OÜ Vestenson arveldusarved, mis halvas majandustegevuse. Tunnistaja Estiske Laftehus OÜ sularahaga ei tegelenud. Ülekanded tegi aruandvatele isikutele, kelleks olid juhataja, tootmisjuht Pidim ja Norras töötava tiimi juht. Neile kanti raha, kui oli vaja väikseid materjale osta. Sularaha otsese liikumisega ei tegelenud, sellest ei tea, kassa oli juhataja käes. Ei tea, kas juhataja X tegeles sularahaga. Teisest ettevõttest raha laekumise kohta tehti laenuleping, raha kasutamise kohta ei pidanud raamatupidamislikke kandeid tegema. Ei mäleta, kas Norske Laftehus OÜ-lt laekus 2015 aasta veebruarist-augustini Estiske Laftehus OÜ arvele raha. Sellest, et X võttis sularahana Estiske Laftehus OÜ arvelt välja 56 000 eurot, ei tea midagi. Samuti ei tea, et Xi tehtud aruanded oleksid kajastanud kassast võetud sularaha Estiske Laftehus OÜ majandustegevuses kasutamist. Vestenson OÜ ja Estiske Laftehus OÜ makse tasus pangaülekandega juhataja. Maksude maksmisega tegeles juhataja, tunnistaja tegeles arvestusliku poolega. Kui konto suleti, tehti tasaarveldus, Vestenson OÜ esitas teenuse arve. Enne toimusid arveldused Estiske Laftehus OÜ ja Vestenson OÜ vahel. Vestenson OÜ-l teisi äripartnereid peale Estiske Laftehus OÜ ei olnud, töötajad viidi ühest firmast teise üleviimisega. Aruandvatele isikutele kanti raha kontole, mitte ei antud sularahas. Septembris 2015 tuli tunnistajale ettepanek tööks Estla Hous OÜ-s, mis ehitas palkmaju. Põhimõtteliselt oli töö sama. Tootmine oli samas kohas. Teisi töötajaid läks ka sellesse firmasse üle, enamik ehitajaid. Poolte poolt on esitatud ka Marika Kuusiku poolt kriminaalmenetluses tunnistajana kirjalikult antud ütlused. Halduskohus on seisukohal, et võrreldes tunnistaja poolt halduskohtu istungil antud ütlusi ja vastustaja poolt vaidlustatud haldusaktide andmisel analüüsitud kirjalikke ütlusi, siis tunnistaja halduskohtu istungil antud ütlustest ei nähtu taolisi asjaolusid, mis seaksid kahtluse alla vastustaja poolt vastutusotsuses muuhulgas M. Kuusiku kriminaalmenetluses tunnistajana antud ütlustega tuvastatu. Vastustaja on maksumenetluse toimiku materjalide kohaselt teinud 25-le kaebaja ettevõtetega seotud töötajale kohustuse teabe esitamiseks ja kogunud maksumenetluses 16 isikult seletused, sh kaebaja nimetatud tunnistajatelt L. Lauri, M. Pidim ja E. Pelska. Vastustaja on vastutusotsuse menetluses käsitlenud, miks tema poolt M. Pahvalt, T. Soelt, U. Savisaarelt, E. Pelskalt, V. Eglitelt, A. Paškovalt, E. Vaherilt, T. Kännalt, K. Länikult, V. Paškovilt, R. Gumenjukilt, A. Otsalt, A. Markilt, H. Tootsilt, I. Ivanovilt, I. Kesvateralt, O. Papagoilt, L. Laurilt ja M. Pidimilt võetud kirjalikud seletused (II kd, tl 8–40) ei tõenda kogumis teiste maksumenetluses kogutud tõenditega kaebaja versiooni vastutusotsuse alusetusest. Kaebaja esitas kriminaalasjas kogutud tõenditest kriminaalasja materjalide hulgast M. Pidimi, I. Savisaare, M. Kuusiku, J. Kosemje, P. Kondratjeva, L. Lauri, S. Tiškevitši, M. Grislise, V.

Paškovi, A. Reinika, E. Vaheri ja I. Kesvatera tunnistajatena ülekuulamise protokollitud ütlused (II kd, tl 46–71). Halduskohus on seisukohal, et kaebaja esitatud kirjalikud tõendid ei kummuta vastutusotsuse järelduste õigsust. Kohus on seisukohal, et vastutusotsust ei ole antud seetõttu, et kõik Estiske Laftehus OÜ töötajad oleks vormistatud OÜ Vestenson töötajaks. Vastustaja on maksumenetluses teabe esitamise nõude teinud suurusjärgus kahekümne viiele töötajale. Tartu Maakohtu 09.09.2019. a kriminaalasjas nr 1-18-3535 menetluse lõpetamise määruse (II kd, tl 76–79) kohaselt käsitleti suurusjärgus neljakümne töötaja vormistamist osana maksukuriteost. Kaebaja on seega esitanud oma valiku tunnistajate ülekuulamise protokollidest, põhjendamata valikut. Töötajad, kelle ümbervormistamise asjaolud, olid piisavad kaebajale süüdistuse esitamiseks kattuvad vähemalt osaliselt vastustaja poolt maksumenetluses tuvastatud taoliste töötajatena. Kaebaja käitumine maksumenetluses ja sellega paralleelselt toimunud kriminaalmenetluses ning käesolevas halduskohtumenetluses on halduskohtu hinnangul olnud vastuoluline. Halduskohtule teadaoleva informatsiooni kohaselt ei ole kaebaja vaidlustanud maksuotsuseid, millest tuleneb suur osa maksuvõlast, mille eest ta on vaidlustatud vastutusotsusega pandud vastutavaks. Vastutusotsuse ja asjas kogutud teiste tõenditega on tõendatud, et kaebaja juhatuse liikmeks oleku ajal on arvestatav osa maksuotsusega määratud kohustusest Gulbuve Elements OÜ poolt tasutud. Maksukohustuse täitmine viitab halduskohtu arusaamisel maksuotsusega nõustumisele. Maksu- ja vastutusotsuse menetlusega samaaegselt on kaebaja suhtes toimetatud kriminaalmenetluses, milles kaebajat on süüdistatud maksukuriteos, mille menetluses on tuvastatud, et kriminaalasjas ei ole riik kaebaja vastu avalik õiguslikku kahjunõuet esitanud, kuna riik kasutab kahju sissenõudmiseks haldusõiguslikke meetmeid. Kriminaalmenetluses on kaebaja kohustunud tasuma 25 000 eurot riigituludesse ja halduskohtus on kaebaja pool kinnitanud, et käesolevas asjas kohtuistungi toimumiseks on kaebaja võetud kohustuse riigi ees täitnud. Vastustaja poolt halduskohtule esitatud kriminaalmenetluse lõpetamise määruse kohaselt on kaebaja kinnitanud menetluse lõpetamisega päri olemist, selgitades maakohtule, et etteheidetavad teod pani ta toime, sest tal oli majanduslikult keeruline olukord, ent soovis ikkagi töötajatele palka maksta. Halduskohus saab neil asjaoludel järeldada, et kaebaja on maksumenetluses maksukohustuse täitmisest hoidunud juriidilise isiku esindajana tunnistanud riigi nõuet, seda on ta füüsilise isikuga teinud ka kriminaalmenetluses, kuid ta vaidleb riigi sama nõude vastu käesolevas halduskohtumenetluses. Halduskohus on tõendikogumi alusel seisukohal, et kaebaja meelemuutusega nõustumiseks asjas tuvastatud faktilised asjaolud ja vastustaja poolt kohaldatud õiguslik alus võimalust ei anna. Maakohus on kriminaalmenetlust lõpetades resümeerinud kaebaja seisukoha: maksukohustuse täitmise asemel otsustas kaebaja töötajatele palga maksmise kasuks. Tegemist saab olla ainult tahtliku tegevusega, millele apelleerib ka vastustaja kaebajale vastutusotsust tehes. Vastustaja on maksumenetluses tuvastanud usaldusväärselt asjaolud, mis viitavad kaebaja kui juhatuse liikme süüle maksukohustuses, mida ei ole osaühingult olnud võimalik sisse nõuda ja mille tasumise eest vastutab vastutusotsuse kohaselt kaebaja.

Samuti ei tähelda halduskohus riigiorganite sõnamurdlikku käitumist maksumenetluses ega kriminaalmenetluses, sest loogiliselt ja kronoloogiliselt on jälgitav, et ühegi maksuotsusega nõustumisel või toimetatud kriminaalmenetluse lõpetamise aktsepteerimisel ei saanud kaebajale tekkida põhjendatud arusaamist, et see vabastab ta seadusekohasest solidaarsest vastutusest Gulbuve Elements OÜ maksuvõla eest. Kaebaja poolt kaebuse põhistamiseks kohtule esitatud 17.12.2015. a Estiske Laftehus OÜ dokumentide üleandmise nimekirja on vastustaja vaideotsuses käsitlenud. Tõend ei tõenda asjaolusid, mis tingiks vaidlustatud haldusaktide tühistamise. Vastutusotsus käsitleb varasemat perioodi. Kaebaja ei ole kummutanud vastustaja vastuväidet kaebusele ka selles osas, et 19.12.2014. a alustas maksuhaldur Vestenson OÜ suhtes maksustamisperioodide juuli 2013–märts 2014 osas kontrolli, mis päädis MTA 25.06.2015. a maksuotsusega Vestenson OÜ-le, milles vastustaja kinnitusel asuti seisukohale, et äriühing iseseisvat majandustegevust ei oma ning et seda kasutati vaid Gulbuve Elements OÜ igapäevases majandustegevuses kasutatavate töötajate palkadelt tasumisele kuuluvate maksukohustuste deklareerimiseks ning tekkinud maksukohustuste tasumiseks hoidumiseks. Kohus on seisukohal, et ka see vastustaja vastuväide iseloomustab kaebaja vastuolulist ja valikulist käitumist erinevates käesoleva vaidlusega haakuvates menetlustes. Vaideotsus ei riku kaebaja õigusi vaideesemest sõltumatult, mille tõttu puudub alus ka vaideotsuse tühistamiseks. Neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel on kohus seisukohal, et vastustaja on korrakohaselt vastutusotsust andes usaldusväärselt tõendanud vastutusotsuse andmise alused, millega läks tõendamiskoormus üle kaebajale (MKS § 150 lg 1). Kaebaja seda kohustust halduskohtumenetluses täitnud ei ole, mille tõttu tuleb kaebus jätta rahuldamata. Kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, mille tõttu peab kaebaja ise kandma oma menetluskulud (HKMS § 108 lg 1). vastustaja pole menetluskulusid taotlenud, seega jäävad ka tema kulud vastustaja enda kanda (HKMS § 109 lg 1). Kohtu algatusel tuleb avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.