Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Einar Vene ja Tanel Saar 16. oktoober 2020, Tartu 3-20-667 Vahur Siku kaebus Tartu Vangla vastu kahju hüvitamiseks Vahur Siku määruskaebus Tartu Halduskohtu
31.augusti 2020. a määruse resolutsiooni punktide 1 ja 2 peale Kirjalik menetlus Kaebaja Vahur Sikk Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata Vahur Siku määruskaebus Tartu Halduskohtu 31. augusti 2020. a määruse resolutsiooni punkti 1 peale, muutes määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
2.Jätta rahuldamata Vahur Siku määruskaebus Tartu Halduskohtu 31. augusti 2020. a määruse resolutsiooni punkti 2 peale.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni punkti 1 peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul käesoleva määruse kättetoimetamisest alates. Ülejäänud osas on määrus lõplik.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja suhtes kohaldati Tartu Vangla 8. oktoobri 2018. a käskkirjaga nr 6-1/1121 täiendavaid julgeolekuabinõusid, s.h eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist. Abinõude kohaldamise tingis samal päeval toimunud juhtum, kus kaebaja avaldas kõvahäälselt ja solvavaid väljendeid kasutades pahameelt toidu jagamise viisi kohta. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetati 9. novembril 2018. Sama juhtumi tõttu algatati kaebaja suhtes kriminaalmenetlus ning talle esitati süüdistus karistusseadustiku (KarS) § 274 lg 1 järgi. Tartu Maakohus mõistis kaebaja õigeks, Tartu Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse, tunnistas kaebaja süüdi ja mõistis talle karistuseks 6 kuud vangistust. Riigikohus tühistas omakorda ringkonnakohtu otsuse, leides et süüdistatava tegevus võib vastata väärteo tunnustele.
2.Tartu Vangla jättis 12. septembri 2019. a otsusega nr 1-13/153-2 rahuldamata kaebaja taotluse kahju hüvitamiseks seoses valesüüdistuse esitamise ja lukustatud kambris hoidmisega
8.oktoobri 2018. a juhtumi järel.
3.Tartu Vangla jättis 9. aprilli 2020. a otsusega nr 1-13/42-2 läbi vaatamata kaebaja kahju hüvitamise taotluse seoses kaebaja lukustatud kambris hoidmisega 2018. a oktoobrist kuni novembrini. Vastustaja selgitas, on 12. septembril 2019 juba lahendanud kahju hüvitamise taotluse seoses täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega 8. oktoobrist kuni
9.novembrini 2018.
4.13. aprillil 2020 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu kahju hüvitamiseks, nõudes 3000 eurot tema 1 kuu alusetult üksikvangistuses hoidmise ja kriminaalmenetluse algatamise ning 8400 eurot tema ringkonnakohtus süüdimõistmise eest.
5.31. augusti 2020. a määrusega Tartu Halduskohus tagastas kaebuse seoses menetlustoimingutega 8. oktoobri 2019. a juhtumi alusel algatatud kriminaalmenetluses (resolutsiooni p 1), jättis rahuldamata kaebaja taotluse riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks (resolutsiooni p 2) ning jättis kaebuse käiguta ja andis tähtaja riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks (resolutsiooni p-d 3 ja 4). Halduskohus selgitas, et mõistab kaebust selliselt, et kaebaja leiab, et talle tekitas kahju - Tartu Vangla sellega, et kaebaja suhtes kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid; - Tartu Vangla kui haldusorgan sellega, et vangla läks haldusorgani tegevuselt üle uurimisasutuse tegevusele; - Tartu Vangla kui uurimisasutus kaebaja suhtes läbi viidud kriminaalmenetluse käigus. Sh oli kaebaja hinnangul alusetu kriminaalmenetluse algatamine. Kaebaja väitel tekkis kahju ka seeläbi, et ringkonnakohus tegi süüdimõistva kohtuotsuse ning kaebaja pidi mõnda aega elama teadmises, et tema karistusaeg võib kuue kuu võrra pikeneda ja ennetähtaegse vabastamise võimalused luhtuda. Halduskohus leidis, et kriminaalmenetlusega tekitatud kahju osas kuulub kaebus tagastamisele pädevuse puudumise tõttu. HKMS § 4 lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalikõiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Kriminaalmenetluse raames tekitatud kahju osas näeb teistsuguse menetluskorra ette süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadus (SKHS). Eeltoodu kehtib ka siis, kui kohus mõistis kaebust valesti ja kaebaja hinnangul on talle kahju tekitanud menetlejaks hoopis Tartu Ringkonnakohus. Ülejäänud kaebust pidas halduskohus lubatavaks, kuid perspektiivituks, mistõttu jättis rahuldamata kaebaja taotluse riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks vaatamata sellele, et kaebajal puuduvad vahendid riigilõivu tasumiseks. Halduskohus asus seisukohale, et kuna haldusmenetluselt kriminaalmenetlusele üleminekul tugines vangla õigetele faktilistele asjaoludele, siis ei saavutaks kaebaja hüvitise väljamõistmist vanglalt. Selle hindamine, kas
8.oktoobri 2018. a juhtumis esinesid kuriteo tunnused ja kas oli põhjendatud algatada kriminaalmenetlus, toimus juba vangla kui uurimisasutuse tegevuse raames. Kohtupraktika põhjal on äärmiselt vähe tõenäoline ka see, et kaebajale määratakse eraldatud lukustatud kambris viibimise tõttu rahaline hüvitis.
6.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu
31.augusti 2020. a määruse tühistamist ja uue määruse tegemist, millega rahuldada menetlusabi taotlus.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus.
8.Ringkonnakohus mõistab määruskaebust selliselt, et kaebaja vaidlustab halduskohtu määrust nii kaebuse osalise tagastamise kui ka menetlusabi taotluse rahuldamata jätmise osas (määruse resolutsiooni p-d 1 ja 2). Kaebuse käiguta jätmine (määruse resolutsiooni p-d 3 ja 4) ei ole määruskaebusega vaidlustatav ning selle kohta ei ole kaebaja sisulisi vastuväiteid esitanud.
9.Halduskohus selgitas ammendavalt, miks kriminaalmenetluse toimingutega väidetavalt kaebajale tekitatud kahju hüvitamise nõude läbivaatamine ei ole halduskohtu pädevuses.
Halduskohtu määrust vaidlustades ei ole kaebaja väitnud, et halduskohus oleks ekslikult tuvastanud kaebuse nõude olemuse või kohaldanud valesti õigusnormi. See ei ole ka ringkonnakohtule äratuntav. Regulatsioon kriminaalmenetluse toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise korra osas on selge. Seadusandja on kriminaalmenetluse toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõuete lahendamise korra sätestanud SKHS-s nähes ette kohtueelse menetluse kui ka kohtuliku menetluse. Ühelgi juhul ei kuulu kriminaalmenetluse toiminguga tekitatud kahju hüvitamise asjas kohtuvaidluse lahendamine halduskohtu pädevusse. Seetõttu tagastas halduskohus põhjendatult kaebuse kriminaalmenetluse toimingutega tekitatud kahju hüvitamise nõude osas.
10.Erinevalt halduskohtust leiab ringkonnakohus aga, et kriminaalmenetluse toimingutega tekitud kahju hüvitamise nõue hõlmab ka nõude kahju eest, mille vastustaja väidetavalt põhjustas sellega, et läks haldusorgani tegevuselt üle uurimisasutuse tegevusele. Uurimisasutuse tegevusele üle minnes sedastas vastustaja haldusmenetluses tuvastatud asjaolude pinnalt kriminaalmenetluse aluse olemasolu. Kriminaalmenetluse alustamise ajendiks on seega haldusmenetluses selgunud faktiliste asjaolude kogum, mis on piisav kuriteokahtluse tekkimiseks. Teisisõnu otsustas vastustaja alustada kriminaalmenetlusega. Otsustus, et kuriteokahtluse tõttu jätkatakse menetlust kriminaalmenetlusena, tehakse juba kriminaalmenetluse raames esimese uurimis- või menetlustoimingu tegemisega vastaval kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 193 lg-le 1. Kui vangla kriminaalmenetluse alustamisel tugineb haldusmenetluses kogutud ebaõigele teabele, vastutab ta kriminaalmenetluse alustamisega põhjustatud võimaliku kahju eest uurimisasutuse, mitte haldusorganina. Haldusmenetluse raames ei saa otsustada alustada kriminaalmenetlusega. Vangla, viies läbi nii haldusmenetlust kui hiljem sama intsidendi kohta kriminaalmenetlust, ei esita iseendale kuriteoteadet. Ringkonnakohtu arusaama järgi puudub seega ka vaheaste haldusmenetluse ja kriminaalmenetluse vahel, milles tehakse eelotsustus minna haldusmenetluselt üle kriminaalmenetlusele. Haldusmenetluses kogutud info hindamisel kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks tegutseb vangla juba uurimisasutusena kriminaalmenetluse reeglite järgi. Sellele osutab üheselt ka KrMS, sätestades kaebekorra juhuks, kui uurimisasutus jätab kriminaalmenetluse alustamata. Sellega on seadusandja määratlenud kriminaalmenetluse alustamise otsustuse üheselt osana kriminaalmenetlusest, mitte haldusmenetlusest. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et halduskohtu määruse resolutsiooni punkti 1 tuleb mõista selliselt, et sellega on tagastatud kaebus ka haldusmenetluselt kriminaalmenetlusele üleminekuga tekitatud kahju hüvitamise nõudes.
11.Ringkonnakohus jagab halduskohtu arusaama, et ülejäänud osas on kaebuse eduväljavaated vähesed, mistõttu tuli jätta rahuldamata kaebaja taotlus riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks. Ajas ei ole vaidlust selles, et 8. oktoobril 2018 toimus Tartu vanglas intsident, mis tõi kahtluse, et kaebaja on täitnud kuriteo- või väärteokoosseisu. Hilisemas menetluses on kohtud olnud eri meelt selles, kas kaebaja käitumine on kvalifitseeritav kriminaalkorras karistatava teona või mitte. Samas on selge, et intsident kaebaja osavõtul leidis aset. Seda ei ole kaebaja eitanud ka halduskohtule esitatud kaebuses. Vastustaja kohaldas kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid 8. oktoobri 2018. a määrusega vangla julgeoleku kaitseks. Täpsemalt leidis vangla, et kaebaja ohustab teisi isikuid, eelkõige intsidendis osalenud vastustaja ametnikku. Kohtupraktikas on selgitatud, et täiendavate julgeolekuabinõude kui ennetava meetme rakendamise aluseks on prognoos, milles haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks ei pea vanglal olema tõsikindlaid tõendeid selle kohta, et õigusrikkumine tulevikus aset leiab. Piisab sellest, kui vastavalt asjaoludele saab järeldada, et isikust lähtub oht vangla julgeolekule ning et kaebaja võib toime panna uusi õigusrikkumisi. Olukorras, kus isik
on eeldatavasti toime pannud raske distsipliinirikkumise, ei ole põhjust pidada sellist vangla järeldust põhjendamatuks. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist ei muuda tagantjärele õigusvastaseks see, kui süüteomenetluses selgub, et isik ei ole süüteokoosseisu siiski täitnud. Vastustajal on kohustus tagada vangla julgeolek koheselt, mistõttu ei saa ta oodata meetme kohaldamise otsuse tegemisel kuni kõik asjaolud on lõplikult välja selgitatud.
12.Eeltoodud põhjustel jääb määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31. augusti 2020. a määrus muutmata.
13.Ringkonnakohus selgitab siiski täiendavalt järgnevat. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja on esitanud kaebuse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamiseks tähtaja rikkumisega. Vangistusseaduse § 11 lg-s 8 on sätestatud kinnipeetavale kohustuslik kohtueelne menetlus vangla vastu kahju hüvitamise nõude esitamiseks. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 18 lg-s 2 on ette nähtud 30-päevane tähtaeg kaebusega halduskohtusse pöördumiseks pärast haldusorgani otsuse tegemist kohtueelses menetluses esitatud kahju hüvitamise taotluse kohta. Kaebaja pöördus vastustaja poole taotlusega täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamiseks juba 2019. aastal ja vastustaja tegi selle kohta otsuse
12.septembril 2019. Seega oli kaebajal õigus pöörduda kaebusega kohtusse 30 päeva jooksul vangla otsuse kättesaamisest arvates. Vastustaja kinnitusel toimetati otsus kaebajale kätte
13.septembril 2019. Vastavalt lõppes halduskohtule kaebuse esitamise tähtaeg 14. oktoobril 2019. Pärast vastustajale teistkordselt kahju hüvitamise taotluse esitamist pöördus kaebaja kaebusega halduskohtusse aga alles 13. aprillil 2020, s.o ca pool aastat pärast kaebetähtaja möödumist. Ebatõenäoline, et kaebajal ei olnud võimalik kaebust kohtule varem esitada ja seega esineks kaebetähtaja möödalaskmiseks mõjuv põhjus. Kohtuinfosüsteemi andmetel on kaebaja esitanud vähemalt ühe kaebuse halduskohtule selle perioodi jooksul. Vastavalt HKMS § 152 lg 1 p-le 2 tuleb menetlus asjas lõpetada kaebetähtaja ületamise korral, kui kohus kaebetähtaega ei ennista. Kui kaebetähtaja rikkumine ilmneb enne kaebuse menetlusse võtmist, lõpetatakse menetlus kaebust menetlusse võtmata (HKMS § 152 lg 3). Kaebetähtaja rikkumine, kui kaebetähtaeg ei kuulu ennistamisele, on seega menetluse lõpetamise kohustuslik alus ning sel juhul tuleb kaebajale tagastada kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv (HKMS § 104 lg 5 p 4).
14.Asjaolusid kogumis hinnates peab ringkonnakohus tõenäoliseks, et juhul, kui kaebaja kõrvaldab kaebuse puuduse tasudes riigilõivu, kuulub menetlus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamise nõudes lõpetamisele kaebetähtaja rikkumise tõttu.
15.Nendel asjaoludel võib kaebajal olla otstarbekas tasuda riigilõiv halduskohtu määruses nimetatud summas üksnes juhul, kui ta on veendunud, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamise nõudes kaebetähtaja möödalaskmiseks esinev mõjuv põhjus ning ta suudab seda halduskohtule ka tõendada. Kaebetähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks võib üldjuhul olla objektiivne asjaolu, mille tõttu ei saanud kaebust halduskohtule esitada. Erandina on kohtupraktikas mõjuva põhjusena aktsepteeritud ka kaebajast endast lähtuvaid asjaolusid või kombinatsiooni neist kahest, näiteks kaebeõiguse regulatsiooni ebaselgust koostoimes kaebaja kogenematusega oma menetlusõiguste teostamisel. Viimane võimalus käesoleval juhul siiski asjakohane ei ole, kuna 30-päevase kaebetähtaja sätestav RVastS § 18 lg 2 on üheselt mõistetav ja vangla 12. septembri 2019. a otsuses nr 1-13/153-2 on toodud korrektne vaidlustamiseviide.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.