Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Tiina Pappel, Maili Lokk 08.10.2020, Tartu 3-19-987 A.A. (A.) kaebus Politsei- ja Piirivalveameti vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seonduvalt Pärnu arestimaja tingimustega Tartu Halduskohtu 20.11.2019. a otsus A.A. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant – A. A. Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
1.Jätta A.A. apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 20.11.2019. a otsus osas, milles halduskohus lahendas A.A. kaebuse Pärnu arestimaja kambris riidenagi, laua, kraanikausi ja sooja vee puudumisega ning kambri puuduliku loomuliku valgustuse ja kehvade laelampidega seonduvalt.
3.Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta A.A. kaebus kahju hüvitamiseks perioodil 15.01.2018-19.01.2018 seoses Pärnu arestimaja kambris riidenagi, laua, kraanikausi ja sooja vee puudumisega ning kambri puuduliku loomuliku valgustuse ja kehvade laelampidega läbi vaatamata.
4.Ülejäänud osas jätta Tartu Halduskohtu 20.11.2019. a otsus muutmata.
5.A.A. poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud jätta tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 08.10.2020, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
1.A. A. viibis Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna Pärnu arestimajas ajavahemikul 15.01.2018-19.01.2018.
2.A. A. esitas 17.04.2019 PPA-le kahju hüvitamise taotluse, milles nõudis inimväärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 540 eurot seoses sellega, et Pärnu arestimajas puudus jalutushoov ja talle ei võimaldatud päevas ühetunnist jalutuskäiku värskes õhus.
3.PPA jättis 17.05.2019. a vastusega nr 2.3-1/510-2 A.A. taotluse rahuldamata.
4.A. A. esitas 26.05.2019 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles soovis talle Pärnu arestimajas ebainimlike kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise, 540 eurot, väljamõistmist. Kaebuse kohaselt puudus arestikambrist riidenagi, samuti polnud kambris lauda, mistõttu kaebaja pidi sööma taldrik põlvedel. Kambris puudus ka loomulik valgus, samas olid laelambid kehva valgusega. Polnud sooja vett ja kraanikaussi pesemiseks. Kaebajale ei võimaldatud ka ühetunnilist jalutuskäiku värskes õhus. Sellised ebainimlikud ja inimväärikust alandavad tingimused mõjusid kaebaja psüühikale.
5.Tartu Halduskohus rahuldas 20.11.2019. a otsusega kaebuse osaliselt. Halduskohus tunnistas PPA poolt kaebajale ajavahemikul 15.01.2018-19.01.2018 päevas ühetunnise jalutuskäigu mittevõimaldamise halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 41 lg 5 alusel õigusvastaseks ning jättis kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes rahuldamata.
5.1.Pärnu arestimajas puudus jalutusõu, mida kinnitas ka vastustaja. Arestimaja sisekorraeeskirja (ASkE) § 31 lg 2 ja vangistusseaduse (VangS) § 93 lg 5 kohaselt tuleb asuda seisukohale, et arestialuse, väljasaadetava ja vahistatu soovil võimaldatakse tal vähemalt üks tund päevas viibida valve all värskes õhus. Seega rikuti eelnimetatud sätteid ja arestimajas 15.01.2018-19.01.2018 kaebajale jalutuskäigu mittevõimaldamine on õigusvastane. Samas on viiepäevane ajavahemik liiga lühike aeg selleks, et kinnipeetul oleks saanud arestimajas olles tekkida füüsilisi või psüühilisi vaevusi seetõttu, et talle ei tagatud päevas ühetunnist jalutuskäiku värskes õhus. Eeltoodut arvestades on kaebaja õiguste riive nii väike, et selle eest rahalise hüvitise väljamõistmine ei ole põhjendatud.
5.2.Varasemast kohtupraktikast on teada, et Pärnu arestimaja kambrites on aknad klaasplokkidest ja kambris on kunstlik valgus. Kunstliku valguse paigaldamisel arvestati elutegevuseks vajaliku normaalse võimsusega valgusega, mida annavad kaks päevavalguslampi. VangS § 45 lg-st 1 tulenev piisava valgustuse nõue on seega täidetud ning kaebaja õigusi ei ole rikutud.
5.3.ASkE § 13 lg 1 p 2 kohaselt kuulub kambri ja kartseri sisustusse võimaluse korral laud ja sama sätte p 5 kohaselt võimaluse korral riidenagi. Laua ja riidenagi puudumist kambris ei saa lugeda kaebaja õigusi rikkuvaks, kuna nimetatud esemed ei ole kambri sisustuses kohustuslikud ning 5 ööpäeva jooksul ei saanud nende esemete puudumine kambrist kaebajale ka mingit negatiivset mõju avaldada.
5.4.ASkE § 13 lg 1 p 6 kohaselt on kambris võimaluse korral pesemiskoht. Seega ei ole kraanikausi ja püsiva sooja vee olemasolu kambris kohustuslik ning seetõttu ei riku nende puudumine kambris kaebaja õigusi. Sooja vee võimaldamist kambris ei reguleeri ükski õigusakt. Vastustaja märkis, et soovi korral anti kambrisse sooja vett kannuga ja kanistriga,
samuti olid kambrites olemas plastmassist pesukausid. Seega oli kaebajal vajaduse korral võimalus küsida sooja vett nii enda kui ka riiete pesemiseks. Kuna kaebaja viibis arestikambris kokku ainult 5 ööpäeva, ei saanud kambris kraanikausi ja sooja vee puudumine tema õigusi selliselt kahjustada, et tegemist oleks inimväärikuse alandamisega.
5.5.ASkE § 26 lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetul kord nädalas kasutada sauna või dušši. Kaebaja õigust dušši kasutada ei rikutud, kuna ta viibis arestimajas ainult 5 ööpäeva, mitte nädala. Kaebaja etapeeriti 19.01.2018 Tallinna Vanglasse ja seal tagati talle ka pesemisvõimalus.
5.6.Pärnu arestimajas viibimisel ei põhjustatud kambritingimustega kaebajale rohkem kannatusi või ebamugavusi kui need, mis paratamatult kaasnevad arestimajas kinnipidamisega, välja arvatud see, et kaebajale ei võimaldatud ühetunnist jalutuskäiku päevas. Kaebaja ei esitanud arestimajas olles kambritingimuste kohta kaebusi, samuti ei nähtu millestki, et tal oleks tekkinud kambritingimustega seonduvalt füüsilisi ja hingelisi kannatusi. Seetõttu ei saa ka seonduvalt kõigi kaebaja poolt viidatud kambritingimustega olla tegemist kaebaja hoidmisega inimväärikust alandavates tingimustes, mis õigustaksid rahalise hüvitise väljamõistmist.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles taotleb kahjunõude täies ulatuses rahuldamist. Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et halvad tingimused kogumis ei moodusta kaebaja inimväärikust alandavat määra. Riigikohtu otsuses asjas nr 3-3-1-93-09 just sellele viidatakse. Samuti ei oleks halduskohus pidanud eraldama jalutuskäigu puudumist muudest kambritingimustest. Kaebaja juhib tähelepanu Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) otsusele asjas Akimenkov vs Venemaa (2613/13, 06.02.2018), milles EIK asus seisukohale, et ka lühikest aega kestev inimväärikust alandavates tingimustes viibimine on inimõiguste rikkumine. Kaebaja arvates on osaline õigusvastasuse tuvastamine ebapiisav, sest arestimaja tingimused sellest ei parane.
7.PPA palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Riidenagi, laua, sooja vee ja kraanikausi puudumine ei ole õigusvastased, kuna ASkE ei kohusta nimetatud mööbliesemeid ja hüvesid arestimajas kinnipeetule tagama. Ülejäänud tingimuste (loomuliku päevavalguse ja valgustuse puudulikkus, pesemisvõimaluse tagamata jätmine 19.01.2018) osas leidis halduskohus, et need ei rikkunud kaebaja õigusi. Ka Riigikohus on leidnud, et õiguspärased tingimused ei saa kogumis olla inimväärikust alandavad (RKHKo 08.12.2016, 3-3-1-55-16, p 16). Isik satub arestimajja iseenda käitumise tagajärjel ning seal viibitud aja pikkus sõltub toime pandud õigusvastastest tegudest. Eluliselt on usutav, et vabaduse võtmine põhjustab üleelamisi. Siiski pidi kaebaja vähemalt möönma, et mitteõiguskuuleka käitumise tagajärjeks võib olla tema tabamine ja paigutamine kinnipidamiskohta või -asutusse. Kinnipeetuna ei saa isik loota samale mugavusele, privaatsusele ja muudele soodsatele tingimustele, mis on vabaduses viibival isikul näiteks oma alalises elukohas. Uude olukorda sisseelamist tingimustes, mis ei vasta kinnipeetu tavapärasele elustiilile või harjumustele, ei saa pidada mittevaraliseks kahjuks. Kohus hindab mittevaralise kahju tekkimist oma äranägemisel kaebuse alust ja tuvastatud asjaolusid arvestades. Vastustaja hinnangul põhjendas halduskohus vaidlusaluses otsuses veenvalt rahalise hüvitise välja mõistmata jätmist ja jalutuskäikude mittevõimaldamise õigusvastasuse tuvastamisega piirdumist. Samuti tuleb silmas pidada seda, et 17.04.2019 PPA-le esitatud kahjunõudes taotles A. A. hüvitist üksnes jalutamisvõimaluse puudumise eest, mitte muudel aluste, mida ta halduskohtule esitatud kaebuses täiendavalt loetles.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et A.A. apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus, kuid halduskohtu vaidlustatud otsus tuleb osaliselt tühistada ja esitatud kaebus jätta läbi vaatamata osas, milles selle esitamine halduskohtule ei olnud lubatav. HKMS § 199 lg 2 p-st 3 ning lg-st 3 tulenevalt võib ringkonnakohus kohtulahendi apellatsioonkaebuse ja selle vastuväidete põhjendustest olenemata tühistada asja halduskohtule tagasi saatmata, kui halduskohus on oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi ning vastavat rikkumist ei ole halduskohtul võimalik kõrvaldada. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus tuleb osaliselt kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustest olenemata seoses kohtumenetluse normi olulise rikkumisega tühistada, kuna see on kaebuse eseme piiritlemiseks vajalik.
9.Vaidlust ei ole selle üle, et enne halduskohtusse pöördumist kasutas kaebaja Riigivastutuse seaduses (RVastS) sätestatud võimalust nõuda esmalt kahju hüvitamist haldusorganilt, esitades 16.04.2019 PPA-le kahjunõude, mille vastustaja registreeris 17.04.2019 (tl 25). RVastS § 17 lg 1 sätestab, et kahju hüvitamiseks võib esitada taotluse kahju tekitanud haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Seega saab isik valida, kas pöörduda kohe kaebusega halduskohtusse või läbida kohtueelne menetlus. Riigikohus on leidnud, et RVastS § 17 lg-s 1 ja § 18 lg-s 2 reguleeritud kohtuvälise menetluse läbimisel haldusorganis peab menetluse tulemusega mittenõustumisel isik pöörduma halduskohtusse kahjunõudega 30 päeva jooksul arvates taotluse rahuldamata jätmisest (RKHKm 08.10.2008, 3-3-1-41-08, p 8), mistõttu sellisel juhul ei kehti halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud kahju hüvitamise üldine kaebetähtaeg. Eeltoodust saab järeldada, et valides kahju hüvitamiseks kohtueelse menetluse, allutab isik end ka vastava menetluse reeglitele. Seega kehtivad kaebajale ka RVastS § 18 lg-st 2 tulenevad nõuded. RVastS § 18 lg 2 sätestab, et kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse kahju hüvitise väljamõistmiseks. Riigikohus on leidnud, et kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebuse esitaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Seetõttu tuleb halduskohtul kaebuse menetlusse võtmisel otsustamisel kontrollida vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjunõude vastavust (RKHKo 17.06.2010, 3-3-1-41-10, p 12). Eeltoodust tuleneb, et ka juhul, kui isik otsustab omal vabal tahtel kasutada Riigivastutuse seaduses sätestatud kohtueelset menetlust, ei saa isik seejärel RVastS-s sätestatud menetlust järgides halduskohtusse pöördudes nõuda haldusorganilt kahju väljamõistmist muudel kui nendel alustel, millistel ta taotles kahju väljamõistmist haldusorganilt ning haldusorgan taotluse rahuldamata jättis.
10.A.A. poolt 26.05.2019 halduskohtule esitatud kaebusest nähtub, et ta loetles Pärnu arestimaja puudulike kinnipidamistingimustena ehk kohtule esitatud 540 euro suuruse kahjunõude alustena üles võimatuse jalutada iga päev üks tund värskes õhus; riidenagi, laua, kraanikausi ja sooja vee puudumise arestikambris ning puuduliku loomuliku valgustuse ja kehvad laelambid (tl 1-3). PPA-lt nõudis kaebaja 16.04.2019 kahju hüvitamist summas 540 eurot siiski vaid selle eest, et ta ei saanud perioodil 15.01.2018-19.01.2018 kordagi värskes õhus jalutada. Üksnes sellesisulist kahju hüvitamise nõuet PPA ka menetles ja jättis A.A. vastava taotluse 17.05.2019. a vastusega rahuldamata (tl 4). Eeltoodust järeldub, et A.A.l on kõigi muude kaebuses loetletud hüvitamisnõude aluste osas kohtueelne menetlus läbimata. Ometigi on halduskohus vaidlustatud otsuses kaebaja kõiki eelviidatud väiteid analüüsinud, kuigi arvestades PPA-le esitatud kahju hüvitamise nõude aluseid tulnuks halduskohtul jätta
nimetatud osas kaebus läbi vaatamata. Seetõttu tühistab ringkonnakohus vastavas osas halduskohtu otsuse osaliselt ning jätab A.A. kaebuse eelviidatud hüvitamiskaebuse aluste osas läbi vaatamata. Samale seisukohale jõudis ringkonnakohus ka 14.04.2015. a analoogses asjas nr 3-14-268 tehtud otsuses. Pärast kaebuse osalist läbi vaatamata jätmist on ringkonnakohtus seega vaidlus vaid selle kahju hüvitamise aluse osas, mille osas lahendas PPA A.A. kahju hüvitamise taotlust kohtueelses menetluses ning mille osas halduskohus kaebuse osaliselt rahuldas. Selleks aluseks on värskes õhus viibimise õiguse puudumine perioodil 15.01.2018-19.01.2018.
11.Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on apellatsiooniastmes läbivaatamisele kuuluva kahjunõude osas kaebaja kinnipidamistingimuste õigusvastasuse otsuses õigesti kindlaks teinud ega pea vajalikuks halduskohtu sisulisi põhjendusi korrata (HKMS § 201 lg 4).
12.Vastavalt RVastS § 9 lg-le 1 võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Riigikohus on tõlgendanud seda sätet selliselt, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (RKHKo 15.03.2010, 3-3-1-93-09, p 11 ja 21.04.2010, 3-3-1-14-10, p 9).
13.Arvestades kaebajale jalutuskäikude mittevõimaldamist väga lühikese perioodi – 5 päeva jooksul – ei ole ka ringkonnakohtu hinnangul alust lugeda seda kaebaja inimväärikuse selliseks alandamiseks, mis toob kaasa õiguse nõuda mittevaralise kahju hüvitamist rahas. Ringkonnakohus on seisukohal, et üksnes kaebajale jalutamise mittevõimaldamine 5 päeva vältel ei ületa arestimajas kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatut taset seda enam, et nimetatud ajavahemiku sisse jäävad ka kaebaja arestimajja toimetamise ja ta sealt vanglasse konvoeerimise päevad. Asja materjalidest nähtuvalt viibis kaebaja arestimaja kambris ilmselt koos teise kinni peetava isikuga ja neljal päeval viidi ta kambrist välja menetlustoimingutele (tl 4 ja 26). 19.01.2018 konvoeeriti kaebaja Tallinna Vanglasse juba kell 11.30. Silmas pidades kaebaja Pärnu arestimajas viibimise lühiajalisust (5 päeva), samuti seda, et ta ei pidanud kõikidel päevadel kogu päeva ulatuses kambris viibima ning kaebaja õiguste riive iseloomu, nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et jalutusvõimaluse puudumine Pärnu arestimajas oli õigusvastane ja see ei ole kooskõlas inimväärikuse austamise põhimõttega, kuid millegagi ei saa tõendatuks pidada eeltoodud tingimustega kaebajale sellise mittevaralise kahju tekkimist alanduse ja hingeliste kannatuste tõttu, mis vajaks tingimata rahalist hüvitamist. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohus on leidnud, et mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele (RKHKo 11.12.2009, 3-3-1-80-09, p 12 ja 05.10.2006, 3-3-1-44-06, p 14). HKMS § 41 lg 5 sätestab, et kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse.
14.Kuna ringkonnakohus jätab PPA-le esitamata hüvitamisnõude aluste osas kaebuse läbi vaatamata, ei ole asjakohane kaebaja viide RKHKo 15.03.2010. a otsusele asjas nr 3-3-1-93-09 ja väide, et arestikambri halbu tingimusi tuleks vaadata kogumis ja sellisena on need siiski kõik
tema inimväärikust alandavad. Samuti ei anna viidatud lahendis toodud selgitused alust asuda seisukohale, et igal juhul tuleks ka 5 päeva jooksul kaebajale arestimajas jalutuskäikude mittevõimaldamist lugeda nii intensiivseks riiveks, mis õigustaks kaebuse rahuldamist ja hüvitise rahas väljamõistmist. Asjas nr 3-3-1-93-09 käsitletud olukord ei olnud käesolevaga sarnane, sest selles oli vaidluse all kinnipeetava õigusvastane kartserisse paigutamine ja seal hoidmine ning sellega kaasnevad õiguste ja vabaduste täiendavad piirangud, mille osas Riigikohus leidis, et kinnipeetava õigusvastaselt kartseris hoidmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise kohaseks vahendiks on üldjuhul rahaline hüvitis. Samas pidas Riigikohus oma varasemale lahendile (otsus asjas 3-3-1-44-06) viidates jätkuvalt võimalikuks, et mittevaralise kahju hüvitamiseks võib olla piisav ka ainuüksi õigusvastasuse tuvastamise nõude rahuldamine ja seda eriti juhul, kui rikkumine on väikese intensiivsusega või suunatud isiku jaoks väheolulise õiguse vastu.
15.Samuti ei anna kaebuse rahuldamiseks ja 5 päeva jooksul kaebajale jalutusvõimaluse tagamata jätmise eest rahalise hüvitise väljamõistmiseks alust EIK otsus asjas Akimenkov vs Venemaa (2613/13, 06.02.2018). Nimetatud lahendis tuvastati EIÕK art 5 lg 3 rikkumine ning art 3 rikkumine seoses transporditingimustega ja isiku paigutamisega klaaspuuri ühes kohtusaalis, millega seoses mõisteti välja ka rahaline hüvitis. EIÕK art 3 rikkumist seoses kinnipidamistingimustega (isik viibis 5 päeva kambris isikliku ruumiga 2,6 ruutmeetrit) ei tuvastatud, kuna sel ajal oli isikul võimalik veeta suurem osa aega väljaspool kambrit. Samuti märkis EIK, et kuigi teatud tingimused olid veel probleemsed – näiteks kuuma veega pesemisvõimalused ja juurdepääs joogiveele, ei olnud nende mõju kogumis siiski selline, mis ületanuks väärkohtlemise minimaalset raskusastet.
16.Kõiki eeltoodud põhjendusi arvestades jätab ringkonnakohus A.A. apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tartu Halduskohtu 20.11.2019. a otsus tuleb tühistada osas, milles halduskohus lahendas A.A. kaebuse Pärnu arestimaja kambris riidenagi, laua, kraanikausi ja sooja vee puudumisega ning kambri puuduliku loomuliku valgustuse ja kehvade laelampidega seonduvalt ning teeb vastavas osas uue otsuse, millega jätab A.A. kaebuse kahju hüvitamiseks perioodil 15.01.2018-19.01.2018 seoses Pärnu arestimaja kambris riidenagi, laua, kraanikausi ja sooja vee puudumisega ning kambri puuduliku loomuliku valgustuse ja kehvade laelampidega läbi vaatamata. Ringkonnakohus jätab ülejäänud osas Tartu Halduskohtu vaidlustatud otsuse muutmata.
17.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Seega jäävad kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes (riigilõiv) tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.