Korrakaitse › Politsei toimingud

2.Kaebaja on märkinud, et arestimajas olles ei võimaldatud talle päevas 1-tunnilist värskes õhus viibimist. Kohus märgib, et tulenevalt arestimaja sisekorraeeskirja (ASkE) § 31, mis räägib kinnipeetu õigustest, on nimetatud sätte lõige 2 kohaselt kinnipeetul õigus tema soovil viibida vähemalt üks tund päevas valve all värskes õhus. Antud juhul on kaebaja märkinud, et talle ei võimaldatud värskes õhus viibimist. Kohus märgib, et kohtupraktika kohaselt Pärnu arestimajas üldse jalutusõu puudus, mida ka vastustaja kinnitab. Kohtupraktikas on asutud ka seisukohale, et seetõttu tuleb kinnipeetut transportida teise arestimajja jalutuskäigule viimiseks, kus asub jalutusõu. Kohus lisab, et seaduses ettenähtud kinnipidamistingimuste tagamine kuulub vastustaja mõjusfääri. PPA arvates tuleb kambris viibimise ajast maha arvata arestimajja toimetamise ja vanglasse etapeerimise aeg, mil kaebaja viibis arestimajas osa päevast ning samas viibis kaebaja ka menetlustoimingutel ja muudel kokkusaamistel, mis vastustaja arvates on kambrist eemal oleku aeg. Kohus nii ei arva, kuna ASkE § 31 lg 2 ja vangistusseaduse (VangS) § 93 lg 5 kohaselt tuleb kindlalt asuda seisukohale, et arestialuse, väljasaadetava ja vahistatu soovil võimaldatakse tal vähemalt üks tund päevas viibida valve all värskes õhus. Kohus tunnistab, et selles osas on arestimajas kaebajaga ebaõiglaselt käitutud ning rikutud on kaebaja suhtes eelnimetatud sätteid. Kohus tuvastab, et Politsei- ja Piirivalveameti toiming, millega ei võimaldatud kaebajale päevas perioodil 15.01.2018 kuni 19.01.2018 1-tunnilist jalutuskäiku värskes õhus, tuleb tunnistada õigusvastaseks. Tartu Ringkonnakohus on märkinud, et päevane värskes õhus viibimine on isikul, kellelt on võetud vabadus, olulise kaaluga õigus ( 23.03.2012 haldusasi 3-10-2676). Kuid kohus nõustub siinjuures PPA-ga selles, et viiepäevane ajavahemik (15.01.2018 kuni 19.01.2018) on liiga lühike aeg selleks, et kinnipeetul oleks saanud arestimajas olles tekkida mingeid füüsilisi või psüühilisi vaevusi seetõttu, et talle ei tagatud l-tunnist jalutuskäiku päevas värskes õhus ning veelvähem ei ole usutav see, et eeltoodud asjaolu on kaebaja psüühikale jätnud jälje tänaseni. Seega on jalutuskäigu mittevõimaldamisega tegemist nii väikese riivega ja kohus ei pea põhjendatuks selle eest mittevaralise kahju väljamõistmist rahaliselt. 3.Kaebaja on viidanud kambris olevale kehvale valgustusele ja sellele, et puudus päevavalgus. Kohus märgib, et VangS § 90 lg 4 kohaselt peab vahistatu kamber vastama VangS § 45 lõikes 1 sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse ja elektroonilise jälgimise. VangS § 45 lg 1 teise lause kohaselt peab kambris olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustuse. Kohus märgib, et varasemast kohtupraktikast on teada, et kambrites on aknad klaasplokkidest ja kambri laes on ka kunstlik valgus ja Pärnu arestimajas on arvestatud kunstliku valguse paigaldamisel elutegevuseks vajaliku normaalse võimsusega valgusega – kaks päevavalguslampi. Kohus leiab, et VangS § 45 lg 1 nõue on täidetud ning kaebaja õigusi ei ole rikutud ning kui kaebaja arvates oligi puudulik valgustus, siis see ei saa halvendada kaebaja tervist ega mõjutanud tema elutegevust, kuna kaebaja on olnud arestimaja kambris üldse ainult 5 ööpäeva. 4.Kaebaja on märkinud ka, et kambris puudus riidenagi ja laud, mille taga süüa. Kohus märgib, et ASkE § 13 lg 1 p 2 kohaselt kuulub kambri ja kartseri sisustusse võimaluse korral laud ja sama sätte p 5 kohaselt võimaluse korral riidenagi. Kuna nimetatud esemed on soovituslikud, ei ole tegemist kohustusliku kambri sisustusega. Vastustaja on märkinud, et laua asemel antakse kambrisse juurde toole ja riiuleid, mida saab kasutada esemete hoidmiseks ja samuti saab tooli kasutada laua asemel. Kohus nõustub vanglaga, et laua ja riidenagi puudumist kambris ei saa lugeda kaebaja suhtes tema õigusi rikkuvaks, kuna mõlemad esemed ei ole kambri sisustuses kohustuslikud ning 5 ööpäeva jooksul ei saanud nende esemete puudumine avaldada ka kaebajale mingit negatiivset mõju.

5.Kaebaja on märkinud, et kambris puudus soe vesi ja puudus kraanikauss pesemiseks. Kohus märgib, et tulenevalt ASkE § 13 lg 1 p 6 kohaselt on kambris võimaluse korral pesemiskoht, seega kraanikausi olemasolu ei ole kambris nõutud ning ka sooja vee olemasolu kambris ei ole kohustuslik ning seetõttu ei riku ka kraanikausi puudumine kambris ja sooja vee puudumine kambris kaebaja õigusi. Vangla on märkinud, et soovi korral antakse kambrisse sooja vett kannuga ja kanistriga, samuti on olemas kambris pesukausid. Arestimaja juhi ettekandest nähtuvalt on sooja vee andmine kambrisse vastutulek leevendada arestimaja kinnipidamistingimusi ja kõik soovijad saavad sooja vett. Lisatud on, et ka riideid saab pesta duširuumis või siis erandkorras kambris ja selle tegevuseks antakse kambrisse sooja vett. Seetõttu leiab kohus, et kaebajal oli võimalus vastavalt tema soovile küsida sooja vett nii enda pesemiseks kui ka riiete pesemiseks ning otseselt sooja vee võimaldamist kambris ei reguleeri ükski õigusakt. Kohus märgib, et kuna kaebaja viibis arestikambris kokku ainult 5 ööpäeva, ei ole kambris kraanikausi ja sooja vee puudumine saanud kahjustada kuidagi kaebaja õigusi. 6.Kaebaja on märkinud, et PPA on valesti märkinud oma vastuses, et 19.01.2018 on kaebajale tagatud pesemisvõimalus duširuumis. Vastustaja on vastuses kohtule märkinud, et on juhtunud inimlik eksitus ja tabelisse kanti ennatlikult märge, et X on pesuruumi kasutanud. Arestimaja juhi ettekande kohaselt on märgitud, et arvatavasti ametnik, kes märkis žurnaali duširuumi kasutamise korda, ei kontrollinud nimesid ja lisas kaebaja suhtes märke, et ta on duširuumi kasutanud. Kohus nõustub siinjuures PPA vastusega, et ASkE § 26 lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetule kord nädalas kasutada sauna või dušši, mistõttu ei ole kaebaja dušši kasutamise suhtes õigusi rikutud, kuna kaebaja viibis arestimajas ainult 5 ööpäeva, mitte nädal, mille pikkuseks loetakse 7 ööpäeva, ja samas etapeeriti kaebaja 19.01.2018 Tallinna Vanglasse ning vanglasse saabumisel tagatakse kinnipeetule pesemisvõimalus. 7.Mis puudutab õiguskantsleri seisukohta, mis on koostatud seonduvalt Pärnu arestimaja kontrollkäiguga, puudutab see eelkõige jalutushoovi puudumist ja kokkusaamiste ruumide puudumist. Märgitud on, et pikemaajaline kinnipidamine ilma jalutushoovita võib kujutada endast inimväärikuse riivet. Leitud on ka, et arestimajas puudub tervishoiutöötaja. Käesolevas asjas jalutushoovi puudumist ja selle seost kaebajaga on kohus puudutanud kohtuotsuse punktis 2. Mis puudutab kaebaja nõuet, et välja nõuda videosalvestis 19.01.2018 toimunu kohta , on kohus selle küsimuse lahendanud kohtumäärusega 28. 06.2019. Kohus nõustub vastustajaga, et arestimajas viibimise on kaebaja oma käitumise läbi ise põhjustanud, mistõttu tuleb kinnipeetul arvestada halvemate tingimustega kui vabaduses olles, kuid arvestada tuleb sellega, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta rohkem kannatusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas viibimisega. Tartu Halduskohus on seisukohal, et Pärnu arestimajas kinnipeetuna viibimisega ei põhjustatud kambritingimused kaebajale rohkem kannatusi või ebamugavusi kui need, mis paratamatult kaasnevad arestimajas kinnipidamisega, välja arvatud see, et kaebajale ei võimaldatud 1-tunnilist jalutuskäiku päevas. Arestimajas kinnipeetu õiguste realiseerimiseks on kindel kord, mis on paratamatult seotud arestimaja julgeoleku kaalutlustega ja seaduslikult piiratud võimalustega. Kaebaja ei ole esitanud kaebusi arestimajas olles, samuti ei nähtu, et kaebajal oleks tekkinud füüsilisi ja hingelisi kannatusi seonduvalt kambritingimustega. Seetõttu ei saa ka seonduvalt kambritingimustega käesoleval juhul olla tegemist inimväärikuse alandamisega ega hingeliste kannatuste põhjustamisega.

Kohus on seisukohal, et Pärnu arestimajas perioodil 15.01.2018 kuni 19.01.2018 kaebajale jalutuskäigu mittevõimaldamine on õigusvastane, kuid arvestades nii lühikest perioodi, on kohus seisukohal, et õiguste riive on nii väike, et kohus mittevaralist kahju rahas välja ei mõista. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt peab kahju olema tekitatud süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (RKHKo 15.03.2010, 3-3-1-93-09). Riigikohus on asunud kohtulahendis 3-3-1-64-14 seisukohale, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel tuleb kohtul teha individuaalne otsus, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades seejuures RVastS § 9 lg 2 ja RVastS § 13 (vastutuse piiramine) sätestatud kriteeriume. Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel. Kaebaja on nõudnud kokku mittevaralise kahju hüvitamist miinimumpalga ulatuses, mis on 540 eurot, mille kohus jätab mittevaralise kahjuna rahas välja mõistmata. Eeltoodu alusel jätab kohus mittevaralise kahju hüvitamise nõudes kaebuse rahuldamata ja tunnistab õigusvastaseks selle, et arestimajas ei võimaldatud kaebajale 1-tunnilist jalutuskäiku päevas. Jalutuskäigu mittevõimaldamise osas on kahju hüvitamise nõude eeldused täidetud, kuid kohus jätab mittevaralise kahju välja mõistmata ja selle asemel teeb kindlaks toimingu õigusvastasuse (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 41 lg 5). Seega rahuldab kohus kaebuse osaliselt, see on 20% ulatuses. Riigikohtu halduskolleegium on asunud kohtulahendis 33-1-80-09 p 12 seisukohale, et mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise kõrval olla ka kohtuotsusega ainult õigusvastasuse tuvastamine. Kohus on lähtunud otsuse tegemisel HKMS § 160 lg 1, mille kohaselt koosneb otsus sissejuhatusest, resolutsioonist, selgitustest ning kirjeldavast ja põhjendavast osast. Menetluskulud Kaebaja on tasunud riigilõivu summas 16.20 eurot, PPA ei ole omapoolset menetluskulude nimekirja esitanud. Tulenevalt HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Tulenevalt HKMS § 108 lg 2 kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kuna kohus on rahuldanud kaebuse 20% osas, tuleb PPA-lt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulud summas 3.24 eurot, mis on 20% kaebaja poolt makstud riigilõivust (16.20 eurot).

(allkirjastatud digitaalselt) Mare Priks Kohtunik

Tartu Ringkonnakohtu 08.10.2020.a otsus Resolutsioon

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.