Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja Oliver Kask
Määruse tegemise aeg ja koht
06.08.2020, Tallinn
Haldusasja number
3-20-669
Haldusasi
The Look Medical Care OÜ kaebus Politsei- ja Piirivalveameti rahapesu andmebüroo 08.04.2020 ettekirjutuste nr 3.4-4/564-2 ja 3.4-4/573-2 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – The Look Medical Care OÜ, esindaja vandeadvokaat Vahur Kivistik Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet (rahapesu andmebüroo), esindaja Mihkel Ruubas
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 26.05.2020 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Politsei- ja Piirivalveameti ja The Look Medical Care OÜ määruskaebused
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta menetlusse Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebus Tallinna Halduskohtu 26.05.2020 määruse resolutsiooni p-de 1 ja 2 peale.
2.Võtta menetlusse The Look Medical Care määruskaebus Tallinna Halduskohtu 26.05.2020 määruse resolutsiooni p 2 peale menetluskulude väljamõistmise ulatust puudutavas osas.
3.Jätta Politsei- ja Piirivalveameti ning The Look Medical Care määruskaebused rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 26.05.2020 määruse resolutsiooni p-d 1 ja 2 muutmata.
Määruse peale on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 235 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.The Look Medical Care OÜ (LMC, kaebaja) alustas 2016. a-l eriarstiabiteenuse vahendamist Eesti ja Soome vahel. Seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse levikuga alustas ettevõte isikukaitsevahendite (näomaskide ja respiraatorite) importi ja
3-20-669 vahendamist Hiinast. Tema Luminor Bank AS-s asuvale arveldusarvele nr EE021700017004049885 laekus 03.04.2020 Huoltovarmuuskeskuselt (Soome kriisivaruametilt) 2 655 000 eurot. Makse selgituses on märgitud Pro Forma invoice 2302202040. LMC soovis järgmisel päeval kanda raha osaliselt edasi Hiina firmale HJSD TECH Limited, et tasuda kaitsemaskide tellimuse eest, kuid pank ei teinud makset. Tulenevalt rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadusest (RahaPTS) nõudis pank selgitusi LMC majandustegevuse ja ülekannete kohta.
2.Politsei- ja Piirivalveameti rahapesu andmebüroo (RAB) kohustas 08.04.2020 ettekirjutusega nr 3.4-4/564-2 Luminor Bank AS-i seadma LMC arveldusarvel nr EE021700017004049885 olevale 2 607 642,86 eurole käsutuspiirang 30 kalendripäevaks. Ettekirjutuse õigusliku alusena on märgitud RahaPTS § 57 lg 1. Ettekirjutuses ei märgitud selle faktilist alust (RahaPTS § 55 lg 2 ja § 57 lg 1). Faktilised asjaolud kajastati eraldi 08.04.2020 dokumendis nr 3.4-4/564-1, mida kaebajale ei tutvustatud.
3.Kaebaja taotles 09.04.2020 ettekirjutuse põhjendustega tutvumist ning loa andmist käsutuspiirangu lõpetamiseks.
4.RAB-i 13.04.2020 vastuse kohaselt ei ole kaebajale võimalik ettekirjutuse põhjendusi tutvustada (RahaPTS § 55 lg 3 p-d 1 ja 3). RAB ei andnud ka luba käsutuspiirangu lõpetamiseks, sest 08.04.2020 ettekirjutuse aluseks olevad asjaolud polnud ära langenud ning raha legaalne päritolu polnud tõendatud.
5.Kaebaja selgitas RAB-le 13.04.2020 täiendavalt asjaolusid ning taotles loa andmist käsutuspiirangu lõpetamiseks.
6.Soome kriisivaruamet esitas kaebajale 13.04.2020 lepingust taganemise avalduse ja taotluse tasutud ettemaksu tagastamiseks, sest ei pidanud reaalseks lepingu tähtaegset ja nõuetekohast täitmist.
7.LMC esitas Tallinna Halduskohtule 14.04.2020 kaebuse 08.04.2020 ettekirjutuse nr 3.44/564-2 tühistamiseks (haldusasi nr 3-20-669). Kaebusele oli lisatud esialgse õiguskaitse taotlus 08.04.2020 ettekirjutuse nr 3.4-4/564-2 kehtivuse peatamiseks.
8.RAB vaidles 15.04.2020 vastuses esialgse õiguskaitse kohaldamisele vastu. Vastuse kohaselt muutis RAB täiendava kahtluse tõttu 08.04.2020 ettekirjutust nr 3.4-4/564-2 ning andis 08.04.2020 ettekirjutuse nr 3.4-4/573-2, millega seadis käsutuspiirangu 30 kalendripäevaks kogu kontole nr EE021700017004049885. Ettekirjutuse õigusliku alusena märgiti RahaPTS § 57 lg 1. Ettekirjutuses ei märgitud selle faktilist alust (RahaPTS § 55 lg 2 ja § 57 lg 1). Faktilised asjaolud kajastati eraldi 08.04.2020 dokumendis nr 3.4-4/573-1, mida kaebajale ei tutvustatud.
9.Tallinna Halduskohus jättis 16.04.2020 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
10.Kaebaja täiendas 17.04.2020 kaebust 08.04.2020 ettekirjutuse nr 3.4-4/573-2 tühistamise nõudega. Lisaks palus ta tuvastada RAB-i õigusvastane tegevusetus piirangute lõpetamata jätmisel, kuigi vajadus oli möödunud, ning RAB-i kohustamiseks otsustada konto käsutuspiirangute lõpetamine. Täiendusele oli lisatud esialgse õiguskaitse taotlus peatada kuni asjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni 08.04.2020 ettekirjutuse 3.4-4/573-2 kehtivus Broman Logistics OY-lt laekunud 307 050 euro osas. Kaebaja taotles ka tõendite kogumist ning dokumentidele juurdepääsu võimaldamist.
11.Soome kriisivaruamet esitas Harju Maakohtule 20.04.2020 hagi LMC vastu 2 655 000 euro ja viivise nõudes (tsiviilasi 2-20-5806). Harju Maakohus rahuldas 20.04.2020 määrusega hagi tagamise avalduse ning arestis LMC arveldusarved 2 655 000 euro ulatuses nõude tagamiseks. 2(8)
3-20-669
12.RAB vaidles 22.04.2020 vastuses esialgse õiguskaitse taotlusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.
13.Tallinna Halduskohus jättis 23.04.2020 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
14.Kaebaja esitas määruskaebuse Tallinna Halduskohtu 16.04.2020 ja 23.04.2020 määruste peale esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmist puudutavas osas (täiendatud 30.04.2020).
15.Tallinna Ringkonnakohus võttis määruskaebuse 29.04.2020 määrusega menetlusse ja kohustas RAB-i vastama määruskaebusele hiljemalt 05.05.2020 kell 15.00. Ringkonnakohus selgitas 04.05.2020 kohtunõudes, et Soome kriisivaruamet on esitatud LMC vastu hagi 2 655 000 euro ja viivise nõudes ning Harju Maakohus on hagi 20.04.2020 määrusega nr 2-205806 taganud, andes loa arestida kaebajale kuuluvad arveldusarved nõude tagamiseks 2 655 500 euro ulatuses. Kuna raha omanik oli teada, tuli RAB-il selgitada, mis eesmärki täidab kaebaja kontol oleva raha käsutamise keeld.
16.RAB teavitas kohut 05.05.2020, et tunnistas 05.05.2020 haldusaktiga nr 3.4-4/720-2 08.04.2020 ettekirjutused nr 3.4-4/564-2 ja 3.4-4/573-2 kehtetuks ning lõpetas kaebaja varale seatud käsutuspiirangu.
17.LMC taotles 06.05.2020 vastuses määruskaebuse menetlemise lõpetamist HKMS § 152 lg 1 p 4 ja § 203 lg 2 alusel ning esialgse õiguskaitse taotluse esitamisega seoses kantud menetluskulude 2954,33 euro väljamõistmist.
18.Tallinna Ringkonnakohus jättis 06.05.2020 määrusega rahuldamata LMC määruskaebuse Tallinna Halduskohtu 16.04.2020 ja 23.04.2020 määruste peale ning halduskohtu määrused tühistamata. Ringkonnakohus leidis, et määruskaebuse lahendamise ajaks oli esialgse õiguskaitse kohaldamise vajadus ära langenud. Ringkonnakohus märkis siiski, et halduskohus ei olnud hinnanud kaebuse rahuldamise tõenäosust, sh rahapesu kahtluse tõendatust.
19.Tallinna Halduskohus selgitas menetlusosalistele 06.05.2020 kirjas, et 08.04.2020 ettekirjutuste kehtetuks tunnistamisega on kaebuse eesmärk saavutatud ning esineb alus menetluse lõpetamiseks. Ühtlasi andis halduskohus kaebajale võimaluse taotleda menetluskulude väljamõistmist.
20.LMC märkis 11.05.2020 avalduses, et soovib jätkata kohtumenetlust, esitades tuvastamisja hüvitamiskaebuse. Avaldusele oli lisatud taotlus tõendite kogumiseks ning ettekirjutuste põhjendustega tutvumiseks. Samuti taotles kaebaja tähtaja pikendamist, et esitada kaebuse terviktekst.
21.Tallinna Halduskohus selgitas kaebajale 12.05.2020 kohtunõudes, et tuvastamiskaebus ei ole lubatav ning hüvitamiskaebuse esitamine käimasolevas kohtumenetluses ei ole menetluskulude väljamõistmise seisukohast otstarbekas. Kaebajal on võimalus esitada hüvitamiskaebus uues haldusasjas. Tuvastamiskaebuse juurde jäämisel menetluskulusid välja ei mõisteta.
22.Kaebaja märkis 15.05.2020 vastuses, et on nõus menetluse lõpetamisega, kui halduskohus peaks leidma, et vaidlustatud haldusaktid tunnistati kehtetuks kaebuse ja määruskaebuse esitamise tõttu. Sellisel juhul palus ta jätta tähelepanuta ka 11.05.2020 avaldusele lisatud taotlused. Kaebaja palus vastustajalt välja mõista õigusabikulud 4996,08 eurot, tõlkekulud 262,08 eurot ja riigilõivu 30 eurot – kokku 5288,16 eurot. Ettekirjutusega kaasnes intensiivne ettevõtlusvabaduse riive. Kaebaja esitas erinevaid taotlusi, sest olukord muutus pidevalt. Kaebaja on tegutsenud kokkuhoidlikult, vaidlustades halduskohtu 16.04.2020 ja 23.04.2020 määrused ühes määruskaebuses. Ringkonnakohus pidas määruskaebust sisuliselt põhjendatuks. 3(8)
3-20-669
23.Tallinna Halduskohus andis RAB-le menetluskulude kohta hiljemalt 25.05.2020.
18.05.2020
võimaluse
esitada
seisukoht
24.RAB vaidles 22.05.2020 avalduses menetluskulude taotlusele vastu. Haldusakt tunnistati kehtetuks RahaPTS menetluse tulemusena, mitte kaebuse esitamise tõttu. Ühtlasi palus RAB piirata kaebaja juurdepääsu menetlusdokumendi lisale 1, s.o õigust tutvuda 05.05.2020 otsuse nr 3.4-4/720-2 faktiliste asjaoludega.
25.Tallinna Halduskohus lõpetas 26.05.2020 määrusega haldusasja menetluse (resolutsiooni p 1), mõistis PPA-lt kaebaja kasuks välja menetluskulud 3000 eurot (resolutsiooni p 2), tagastas enamtasutud riigilõivu 45 eurot (resolutsiooni p 3) ning kuulutas menetluse kinniseks PPA 22.05.2020 vastuse lisa 1 osas ning piiras kaebaja võimalust sellega tutvuda (resolutsiooni p 4). Vaidlustatud ettekirjutused on kehtetuks tunnistatud ning käsutuspiirang lõpetatud. Tuvastamiskaebus on tühistamiskaebusega hõlmatud. Kaebaja on seega saavutanud kaebuse eesmärgi ning haldusasja menetlus tuleb HKMS § 152 lg 1 p 4 ja lg 3 alusel lõpetada. Halduskohus tagastas 11.05.2020 avalduses esitatud taotlused, et kaebaja saaks need esitada hüvitamiskaebuses. Menetluse lõpetamisel HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel kannab menetluskulud vastustaja, välja arvatud juhul, kui haldusakti kehtetuks tunnistamine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest (HKMS § 108 lg 6). Vastustaja ei ole põhjendanud, et haldusaktide kehtetuks tunnistamine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Arvestades menetluse käiku, ei saa ka väita, et puudus seos haldusaktide kehtetuks tunnistamise ja kaebuse esitamise vahel. Kaebus koos esialgse õiguskaitse taotlusega esitati 14.04.2020. Kohus küsis taotluse kohta vastustaja seisukohta. Vastustajalt küsiti seisukohta ka 17.04.2020 esitatud esialgse õiguskaitse taotlusele. Taotlused jäid küll rahuldamata, ent kaebaja vaidlustas halduskohtu määrused ringkonnakohtus ning vahetult enne määruskaebuse lahendamist tunnistas vastustaja vaidlustatud ettekirjutused kehtetuks. Kuna ettekirjutustes kajastatu ei võimaldanud hinnata rahapesukahtlust sisuliselt, samuti ei selgitatud kaebajale, missuguseid tõendeid tal tuleb raha legaalse päritolu tõendamiseks esitada, ei saanud kaebuse, esialgse õiguskaitse taotluse ning taotluse rahuldamata jätmise vaidlustamist pidada põhjendamatuks. Praegune olukord sarnaneb kaebuse õigeksvõtmisega. Vastustaja esitas eraldi lisana ja punktide kaupa teatavate faktiliste asjaolude loetelu, mille osas taotleb menetluse kinniseks kuulutamist, kuid sealt ei nähtu, et haldusaktide kehtetuks tunnistamine ei olnud kuidagi kaebusega seotud. Eelkõige tuleb hinnata menetluskulude mõistlikkust. Vahepealse tegevuse kirjeldusel ja selle asjakohasusel võib olla tähtsust kahju hüvitamise nõude lahendamisel. Kaebaja taotleb menetluskulude hüvitamist 5288,16 eurot (koos käibemaksuga). Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6). Tegemist on hinnanguga. Arvestades haldusasja mahtu ja keerukust ning vaidluse olulisust kaebaja jaoks, tuleb mõista kaebaja kasuks välja 3000 eurot, s.o esindajakulu 2970 eurot ning riigilõivu 30 eurot. Selliselt on menetlusosaliste vastandlikud huvid tasakaalustatud. Kaebuselt tasutud riigilõiv 45 eurot tuleb HKMS § 104 lg 5 p-de 1 ja 4 alusel tagastada.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
26.RAB palub 05.06.2020 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 26.05.2020 määrus osas, milles halduskohus menetluse lõpetas ja jaotas menetluskulud, ning teha uus lahend, millega jätta menetluskulud poolte endi kanda. Alternatiivselt palub RAB tühistada halduskohtu määrus osas, milles asja menetlus lõpetati kaebust sisuliselt lahendamata ning lahendada kaebus sisuliselt ja jätta menetluskulud poolte enda kanda.
4(8)
3-20-669 Halduskohus eksis menetluskulude jaotamisel, jättes tuvastamata, kas RAB tunnistas ettekirjutused kehtetuks kaebuse esitamise tõttu. Ettekirjutusi ei tunnistatud kehtetuks nende vaidlustamise, vaid rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise menetluse tõttu. Halduskohus ei arvestanud RahaPTS-s sätestatud erisustega. Ettekirjutusi tehes täitis RAB RahaPTS-s sätestatud ülesandeid. Kui RAB-i esitatud tõendid ei olnud piisavad, oleks kohus pidanud küsima täiendavaid tõendeid või koguma tõendeid ise. Lahendi põhjal ei ole võimalik järeldada, kas kohus hindas esitatud dokumente ebapiisavaks või menetluse lõpetamise alust mitte tõendavaks. Sõltumata piirangu lõppemisest või selle kehtetuks tunnistamisest, oleks kohtul olnud võimalus kaebus sisuliselt lahendada, tuvastades RAB käsutuspiirangute õiguspärasuse või selle puudumise. Õigusvastasuse tuvastamine hüvitamiskaebuse raames ei ole menetlusökonoomiaga kooskõlas. Liiati soovis kaebaja menetluse jätkamist, kuid taotles menetluse lõpetamisel menetluskulude hüvitamist. Menetluskulu väljamõistmine oleks olnud põhjendatud, kui kohus oleks tuvastanud, et käsutuspiirangud seati õigusvastaselt või kui seda tehti kohtumenetluse tõttu. Neid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud, märkides vaid, et ei saa asuda seisukohale, et ettekirjutuste kehtetuks tunnistamine pole üldse tingitud kaebuse esitamisest. Ettekirjutused tunnistati kehtetuks, sest nendega jätkamine oleks olnud ebaproportsionaalne ning uusi asjaolusid arvestades eesmärgipäratu. Menetluskulude väljamõistmine tähendab ühtlasi seda, et RAB-l puudub edaspidi rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise menetlusest tulenevatel põhjustel võimalus tunnistada käsutuspiirang kehtetuks.
27.LMC palub 11.06.2020 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 26.05.2020 määruse p 2 osas, milles jäeti rahuldamata menetluskulude väljamõistmise taotlus, ning teha selles osas uus määrus, millega mõista RAB-lt kaebaja kasuks täiendavalt välja 2318,16 eurot (koos käibemaksuga). Ühtlasi palub LMC jätta RAB-i määruskaebus rahuldamata. Kaebaja ei vaidle vastu menetluse lõpetamisele ja menetluskulude jaotusele. RAB ei ole tõendanud, et käsutuspiirangu lõpetamine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Kaebaja selgitas 28.04.2020 määruskaebuses, et edastas RAB-le dokumendid 14.04.2020, kuid täiendavaid päringuid talle ei esitatud. Ei ole teada, et haldusmenetluses oleks tehtud muid toiminguid kuni 05.05.2020, s.o ajani, mil käsutuspiirangud tunnistati kehtetuks (p 19). Harju Maakohus rahuldas hagi tagamise abinõu juba 20.04.2020 määrusega nr 2-20-5806. RAB tunnistas haldusaktid kehtetuks 05.05.2020 kell 16.51, st vahetult enne seda, kui Tallinna Ringkonnakohus oli pikendanud määruskaebusele vastamise tähtaega. PPA väited, et käsutuspiirangud tunnistati kehtetuks muudel kaalutlustel ja haldusmenetluses ilmnenud asjaolude tõttu, ei ole põhistatud. Halduskohus eksis menetluskulude väljamõistmise ulatuse määramisel. Põhjendatud ja vajalik kulu oli kogu õigusabiteenuse maksumus 5288,16 eurot. Menetlus lõpetati vastustajast tuleneva asjaolu tõttu, kaebaja õiguste riive oli äärmiselt intensiivne, sest peatus võimalus teha majandustegevuseks vajalikke makseid, ning kaebajale pole avaldatud käsutuspiirangu kohaldamise põhjuseid. Seepärast oli kaebaja tegutsemine halduskohtumenetluses vajalik ja põhjendatud. Riive intensiivsuse tõttu tuli kaebajal olla aktiivne ning pidi arvestama ohuga, et RAB pikendab RahaPTS § 57 lg 3 alusel käsutuspiirangut 60 päevani.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
I RAB-i määruskaebus
28.RAB-i määruskaebuse saab HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse võtta. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1, § 155 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 sätestatud nõuetele. 5(8)
3-20-669 Määruskaebuse esitamisel ei tule tasuda riigilõivu (HKMS 104 lg 1, riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 9). Kaebaja on määruskaebuses vastanud ka RAB-i määruskaebusele.
29.RAB-i hinnangul oleks menetluskulud tulnud jätta poolte endi kanda. Määruskaebuse eesmärgi saavutamiseks on RAB vaidlustanud halduskohtu määruse menetluskulude jaotuse osas. Alternatiivselt on ta palunud tühistada halduskohtu määruse ka menetluse lõpetamise osas ning lahendada asi sisuliselt, jättes menetluskulud poolte endi kanda. Seega kokkuvõttes on RAB vaidlustanud halduskohtu määruse resolutsiooni p-d 1 ja 2.
30.Ringkonnakohus selgitab alustuseks seoses halduskohtu määruse resolutsiooni p-ga 1, millega lõpetati haldusasja menetlus, et kaebust käsutab kaebaja. See tähendab, et jätkutuvastuskaebuse esitamise ning kaebuse muutmise, sh hüvitamiskaebuse esitamise üle otsustab kaebaja, mitte vastustaja (vt HKMS § 44 lg 1, § 49 lg 1, § 152 lg 2). HKMS ei kaitse vastustaja huvi veenduda oma tegevuse õiguspärasuses. Praegu nõustus kaebaja menetluse lõpetamisega, kui menetluskulud jäävad vastustaja kanda. Arvestades, et halduskohus lõpetas menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 ja lg 3 alusel, on tulenevalt HKMS § 108 lg-st 6 küsimus seega selles, kas vaidlustatud haldusaktid tunnistati kehtetuks kaebuse ja määruskaebuse esitamise tõttu.
31.HKMS § 108 lg 6 eesmärk on hüvitada kaebajale vastustaja õigusvastase tegevuse tagajärjel tekkinud menetluskulud (Riigikohtu 05.11.2013 määrus nr 3-3-1-50-13, p 12). Vastustaja ei pea kandma kaebaja menetluskulusid, kui kohtumenetluse ajal kaebuse eesmärgi saavutamine ei olnud seotud kaebuse esitamise, vaid muude asjaoludega, näiteks oluliste asjaolude muutumisega pärast kaebusega kohtusse pöördumist, avalikkuse tugeva vastuseisuga vms. Seos kaebuse esitamise ja haldusakti kehtetuks tunnistamise vahel võib aga ilmneda näiteks siis, kui haldusorgan hakkab haldusakti vaidlustamise tõttu asjaolusid täiendavalt uurima ning tunnistab haldusakti kehtetuks asjaolude tõttu, mis tegelikkuses eksisteerisid juba haldusakti andmise ajal ja mida haldusorgan oleks haldusakti andmise ajal pidanud teadma, kuid uurimiskohustuse rikkumise tõttu nendega ei arvestanud. Menetluskulude kandmisest vabanemiseks tuleb vastustajal tõendada, et haldusakti kehtetuks tunnistamine polnud tingitud kaebuse esitamisest (vt Riigikohtu 10.01.2019 määrus nr 3-18-982, p 10; Tallinna Ringkonnakohtu 07.02.2020 määrus nr 3-19-2125, p-d 13–14; 15.08.2019 määrus nr 3-18-1593, p-d 21–22; 03.05.2019 määrus nr 3-19-496, p 14; 25.03.2019 määrus nr 3-19-52, p 13; 28.09.2018 otsus nr 3-17-757, p 41; Tartu Ringkonnakohtu 19.06.2020 määrus nr 3-18-1992, p 26).
32.Asja materjalidest nähtub, et RAB kohustas 08.04.2020 ettekirjutusega nr 3.4-4/564-2 Luminor Bank AS-i seadma käsutuspiirang kaebaja arvelduskontol olevale 2 607 642,86 eurole RahaPTS § 57 lg 1 alusel, sest kahtles raha legaalses päritolus. Järgnevatel päevadel palus kaebaja RAB-lt ettekirjutuse koopiat, luba käsutuspiirangu lõpetamiseks, taotles ettekirjutuse põhjenduste tutvustamist ning selgitas täiendavalt raha päritolu, esitades selle kinnitamiseks tõendeid (vt dtl 19–24). RAB vastas 13.04.2020, et ettekirjutuse põhjendusi kaebajale ei tutvustata. Kuna käsutuspiirangu seadmise alused ei olnud ära langenud, ei andnud RAB ka luba käsutuspiirangu lõpetamiseks. RAB ei selgitanud kaebajale, missuguseid tõendeid ta peaks raha päritolu tõendamiseks täiendavalt esitama. Kaebaja esitas halduskohtule 14.04.2020 kaebuse ettekirjutuse tühistamiseks ning esialgse õiguskaitse taotluse ettekirjutuse kehtivuse peatamiseks. Kaebaja väitis nii RAB-le esitatud taotlustes kui ka kaebuses, et kuna raha pärines Soome riiklikult ametilt, ei saanud olla kahtlust selle legaalses päritolus. RAB teavitas kohut 15.04.2020, et 08.04.2020 ettekirjutusega nr 3.4-4/573-2 muudeti varasemat ettekirjutust, kohustades käsutuspiirangut seadma kogu kontol olevale rahale. Halduskohus jättis esialgse õiguskaitse taotluse 16.04.2020 määrusega rahuldamata. Kaebaja täiendas kaebust 17.04.2020 08.04.2020 ettekirjutuse nr 3.4-4/573-2 tühistamise nõudega. Ühtlasi esitas ta enda väiteid kinnitavad tõendid. 08.04.2020 ettekirjutusest nr 3.4-4/573-2 ei nähtu, et selle tegemisel oleks arvestatud mingisuguseid täiendavaid asjaolusid. Kaebuse täiendusele oli lisatud uus esialgse 6(8)
3-20-669 õiguskaitse taotlus. Halduskohus küsis taotlusele vastustaja seisukohta ning selle saamisel jättis taotluse 23.04.2020 määrusega rahuldamata. Kaebaja vaidlustas halduskohtu määrused määruskaebe korras. Ringkonnakohus võttis määruskaebuse menetlusse 28.04.2020 määrusega ning kohustas vastustajat määruskaebusele vastama. Arvestades, et Soome kriisivaruamet oli esitanud Harju Maakohtule hagi kaebaja vastu 2 655 000 euro tagastamiseks koos viivistega ning Harju Maakohus oli hagi 20.04.2020 määrusega taganud, arestides kaebaja pangakontod, nõudis ringkonnakohus RAB-lt 04.05.2020 selgitusi käsutuspiirangu jätkuvale kohaldamisele. Vastustaja teavitas kohut, et tunnistas vaidlustatud ettekirjutused 05.05.2020 otsusega nr 3.44/720-2 kehtetuks tulenevalt talle menetluse käigus teatavaks saanud asjaoludest, mille analüüsimisel ja kontrollimisel selgus, et käsutuspiirangu jätkamist ei saanud enam pidada proportsionaalseks. Halduskohus tunnistas haldusasja menetluse 05.05.2020 otsuse nr 3.44/720-2 põhjenduste osas kinniseks ning piiras kaebaja võimalust nendega tutvuda. Halduskohtu määrus on selles osas jõustunud.
33.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vastustaja senises menetluses veenvalt näidanud, et puudub seos kaebuse (ja esialgse õiguskaitse määruse peale esitatud määruskaebuse) esitamise ning ettekirjutuste kehtetuks tunnistamise vahel. Kaebaja pöördus pärast ettekirjutuste tegemist, kuid enne kohtule kaebuse esitamist RAB-i poole taotlusega anda luba kontol oleva raha käsutamiseks ning esitas enda väidete kinnitamiseks erinevaid tõendeid. Vastustajal olid enne kaebuse esitamist seega teada kaebaja väited ja tõendid tehingust Soome kriisivaruametiga, samuti võimalus neid analüüsida ja hinnata kogumis teiste tõenditega. Kuigi käsutuspiirangu lõpetamise asjaolud võivad selguda sõltumatult puudutatud isiku tegevusest oma õiguste kaitsmisel (nt RAB kogub täiendavaid andmeid kolmandatelt isikutelt või saab andmeid teise riigi rahapesu andmebüroolt vms), ei nähtu 05.05.2020 otsuse nr 3.4-4/720-2 faktilistest asjaoludest, et ettekirjutuste kehtetuks tunnistamisel oleks otsustavaks saanud kaebaja tegevusest sõltumatud asjaolud. Otsuses kajastatud uued, kaebaja tegevusest sõltumatud asjaolud võisid omada teatavat mõju otsusele tunnistada ettekirjutused kehtetuks, ent seda kogumis teiste asjaolude ja tõenditega, millele kaebaja oli juba varem kaebuse esitamisel tuginenud. Kokkuvõttes ei saa kindlalt väita, et vastustaja oleks haldusaktid kehtetuks tunnistanud ka juhul, kui kaebaja ei oleks enda õiguste kaitsmisel olnud aktiivne. Eelnevat arvestades on HKMS § 108 lg 6 tingimused täidetud ja halduskohus jättis menetluskulud õigesti vastustaja kanda.
34.Kokkuvõttes jääb RAB-i määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 26.05.2020 määruse resolutsiooni p-d 1 ja 2 muutmata. II LMC määruskaebus
35.LMC vaidlustab halduskohtu määruse resolutsiooni p-i 2 menetluskulude väljamõistmise ulatust puudutavas osas. Ringkonnakohus võtab LMC määruskaebuse HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 sätestatud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS 104 lg 1, RLS § 22 lg 1 p 9). Ringkonnakohus ei pea vajalikuks nõuda vastustajalt seisukohta LMC määruskaebusele.
36.Menetluskulude väljamõistmiseks tuleb kohtu määratud tähtaja jooksul esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid (HKMS § 109 lg 1). Esindajakulud on väljamõistetavad, kui menetlusosalisel on tekkinud kulude kandmise kohustus (HKMS § 109 lg 11). Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6). Menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust tuleb kontrollida ka juhul, kui neile ei esitata vastuväidet (HKMS § 108 lg 12).
37.Halduskohus pidas põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks esindajakulu 2970 eurot ja riigilõivu 30 eurot. Kaebaja leiab, et põhjendatud ja vajalik kulu oli kogu õigusabiteenuse 7(8)
3-20-669 maksumus 5288,16 eurot: esindajakulu 4998,08 (30,84 h/135 eurot; koos käibemaksuga 4996,08 eurot), tõlketeenus 262,08 eurot, esialgse õiguskaitse taotlustelt tasutud riigilõiv 30 eurot. Ringkonnakohus märgib, et HKMS § 109 lg 11 laieneb vaid HKMS § 103 lg 1 p-s 1 nimetatud kuludele, s.o esindaja kuludele. Tõlkekulude väljamõistmiseks tuleb esitada kulu kandmist tõendav dokument, nt maksekorraldus. Kaebaja ei ole sellist dokumenti esitanud, mistõttu ei ole see kulu ka vastustajalt välja mõistetav.
38.Kõrgema astme kohtul on põhjust muuta väljamõistetud esindajakulude ulatust üksnes juhul, kui madalama astme kohus on teinud õigusabile kulunud aega ja keerukust hinnates ilmselge diskretsioonivea (nt Riigikohtu üldkogu 02.05.2017 otsus nr 3-2-1-134-16, p 56). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus sellist diskretsiooniviga teinud. Mõistes kaebaja kasuks välja esindajakulu 2970 eurot, on halduskohus pidanud põhjendatud ajakuluks sisuliselt 18,3 tundi. Kuigi vaidlus oli kaebaja jaoks suure tähtsusega, ei saa seda pidada õiguslikult keskmisest haldusasjast keerukamaks ega mahukamaks. Haldusasja menetlus lõppes enne selle sisulist läbivaatamist. RAB-i menetlusdokumendid ning halduskohtu määruse põhjendused ei olnud kuigi mahukad. Kokkuvõttes puudub alus asuda seisukohale, et halduskohus on menetluskulude väljamõistmise ulatuse hindamisel teinud ilmselge vea.
39.Eelnevat arvestades jääb LMC määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 26.05.2020 määruse resolutsiooni p 2 menetluskulude väljamõistmise ulatust puudutavas osas muutmata.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.