Keskkonnaõigus › Vesi

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

02.09.219 esitas WV vastuväited KeA 19.08.2019 eelnõule. Jõelähtme Vallavalitsus ja Keskkonnaministeerium esitasid taotluse 19.08.2019 eelnõule arvamuse/vastuväidete esitamise tähtaja pikendamiseks. KeA pikendas KMH aruande heakskiitmise või heakskiitmata jätmise kohta otsuse tegemise tähtaega (vt korralduse p 1.8) kuni 16.09.2019 ning teavitas osapooli, et teeb otsuse hiljemalt 23.09.2019. 04.09.2019 teavitas Keskkonnaminister ja Kultuuriminister kohtumise järgselt, et Linnamäe HEJ küsimus viiakse arutamiseks Vabariigi Valitsusse. 05.09.2019 edastas KeA WV-le eelnõu WV 16.08.2019 pikendamise taotluse rahuldamata jätmise ja vee erikasutusloa pikendamata jätmise kohta. 05.09.2019 saabus kohtule WV kaebus kohustada Keskkonnaametit pikendama WV-le väljastatud vee erikasutusluba nr L.VT.HA-171918 Linnamäe paisul Jägala jõe paisutamiseks ja hüdroenergia kasutamiseks kuni uue vee erikasutusloa andmise otsustuse jõustumiseni. Koos kaebusega esitas kaebaja kohtule esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus esialgse õiguskaitse korras pikendada või kohustada Keskkonnaametit pikendama WV-le väljastatud vee erikasutusluba nr L.VT.HA-171918 kuni käesolevas asjas kohtulahendi jõustumiseni.

KAEBAJA SEISUKOHT

ja loa vormid“ § 17 lg 1 sätestab, et kui olemasoleva vee erikasutusloa kehtivus lõpeb enne uue vee erikasutusloa andmist, pikendatakse olemasolevat vee erikasutusluba põhjendatud taotluse alusel kuni uue vee erikasutusloa andmiseni.

Keskkonnaministeeriumi seisukohtade esitamiseks pikendamise taotluste tõttu teeb KeA otsuse hiljemalt 23.09.2019. Ainuüksi eeltoodust nähtuvalt on väide olulise venitamise kohta ebatõene ning küüniline. Kaebuse esitaja toob lisaks välja, et aruande koostamise aega mõjutas muuhulgas nahkhiirte, ennekõike tiigilendlaste koloonia tuvastamine ja vastavasisulise eksperthinnangu koostamine (11.03.2019) ning ka uue muinsuskaitseseaduse jõustumine (01.05.2019), millest tulenevalt on ekspert J. Šafranovski oma arvamust täiendanud. 08.08.2018 Tallinna Ringkonnakohtus kompromiss sõlmides määrati vee erikasutusloa pikendamisele lisaklausel „kuni 05.09.2019“ eesmärgiga mitte jätta KMH aruande valmimist määramatusesse. Kompromissi lisatud võimalus nimetatud tähtaega pikendada oli eesmärgistatud sellest, et KMH menetluse kulgu ega selle kiirust ei pruugi olla võimalik üheselt ette näha. Sätte mõte oligi, et juhul kui selgub nt, et otsust ei jõuta teha 05.09.2019, vaid hoopis 23.09.2019, siis saab KeA tähtaega hõlpsasti pikendada. Kaebuse esitaja peab kohaseks korrata, et tegelikkuses on KMH menetlusega aktiivselt edasi liigutud. WV on esitanud KeA-le KMH aruande, mis ootab heakskiitmist. KMH aruandeni on jõutud mõistliku aja jooksul, pigem isegi kiirelt. Eeltoodut arvestades ei ole KeA etteheited põhjendatud. KeA väidab, et Muinsuskaitseliste ja keskkonnakaitse huvide ühildamine on võimalik ja rekreatiivset väärtust on võimalik säilitada ka paisjärve olemasoluta. Kaebuse esitaja on eeltoodud väidet põhjalikult käsitlenud oma 02.09.19 KeA-le esitatud vastuväite (I, tl 89-97p) peatükis VIII. Keskkonnaameti väide ei ole kooskõlas Muinsuskaitseameti poolt järjepidevalt rõhutatuga, et mälestiste säilimine tuleb tagada sellele sobivas ümbruses. Linnamäe hüdroelektrijaama paisule kui tööstusmälestisele sobiva keskkonna moodustab selle juures ajalooliselt väljakujunenud keskkond: seotud ehitised, paisjärv. Linnamäe hüdroelektrijaama pais on osa hüdroelektrijaama töökorras olevast ja töötavast kompleksist - mälestise parim säilimine on tagatud töötava hüdroelektrijaama korral. Muinsuskaitseameti seisukohtadega on kohtul võimalik tutvuda vastustaja poolt 10.09.2019 esitatud seisukoha kaebaja esialgse õiguskaitse nõudele lisas 6 (I, tl 98-101). Keskkonnaameti väide ei ole kooskõlas Jõelähtme valla esindajate seisukohtaga. Jõelähtme vald on järjepidevalt rõhutanud kohalikku elanikkonna soovi säilitada Linnamäe paisjärv. Vallavolikogu pöördumine paisjärve ja HEJ kaitseks võeti 15. augustil 2019 vastu ühehäälselt, mis näitab laiapõhjalise konsensuse olemasolu vallas järve kaitseks. KeA viitab loodusdirektiivi art 6 lg-le 4. Kaebuse esitaja on 02.09.19 vastuväites KeA-le (I, tl 8997p) põhjalikult välja toonud, et olemasolev olukord on lahendatav nii kaitse-eesmärke muutes, kui ka loodusdirektiivi art 6 lg-t 4 kohaldades. Kokkuvõtvalt selgub ülaltoodust, et käesoleval ajal ei esine selliseid kaalutlusi, mis põhjendaksid vee erikasutusloa pikendamata jätmise ning seeläbi kaebuse esitaja huvide kahjustamise.

esineb jätkuvalt põhjendatud kahtlus, et KeA (kui WV-le vee erikasutusloa väljastamata jätmisest huvitatud pool), on KMH aruandest asunud välja otsima asjakohatuid ja põhjendamatuid „puudusi“, eesmärgiga jätta KMH aruanne heaks kiitmata ning Vabariigi Valitsusse arutelule saatmata. WV vaidlustas KeA 23.10.2019 otsuse KMH aruande heaks kiitmata jätmise kohta kohtus. Kaebaja toob välja, et vastustaja enda 04.09.2019 eelnõu kaalutlused puudutavalt märkimisväärses ulatuses WV 04.10.2012 esitatud vee erikasutusloa taotlust ning selle menetlemist.

Hüvitusmeetmete välja töötamine on eraldiseisev tegevus, mis toimub seotud osapoolte vahel ning saab alata hetkel, mil KMH aruanne on vastu võetud ning otsus alternatiivi valiku (1 või 2) ja selle teostamise meetme osas on vastu võetud. Kaebaja kordab veelkord, et käesoleval juhul puudub üldse vajadus Natura erandi kohaldamiseks ja seega ka hüvitusmeetmete väljatöötamiseks.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

171918 muutmise taotluse läbi vaatamata jätmise ja taotluse tagastamise eelnõu. Kirjas anti kaebajale eelnõu suhtes arvamuse esitamise tähtajaks 20.11.2019 ning pikendati haldusmenetluse tähtaega kuni 02.12.2019. Jõelähtme Vallavalitsus esitas 06.11.2019 kirjaga nr 10-3/4098-1 taotluse pikendada vee erikasutusloa kehtivuse tähtajatuks muutmise menetluses antud arvamuse andmise tähtaega kuni 16.12.2019. Keskkonnaameti 12.11.2019 kirjaga nr 14-6/19/553-4 „Eelnõu arvamuse esitamise tähtaja pikendamine ja haldusmenetluse tähtaja pikendamine“ pikendati 04.11.2019 eelnõule arvamuse andmise tähtaega kuni 16.12.2019 ja vee erikasutusloa kehtivuse tähtajatuks muutmise haldusmenetluse tähtaega kuni 20.01.2020. Vastustaja jääb 04.09.2019 korralduse eelnõus (I, tl 10-14p) ning 10.09.2019 menetlusdokumendis (I, tl 57-61) esitatud seisukohtade juurde, täiendab kaalutlusi Keskkonnaameti 23.10.2019 kirjas nr 6-3/19/9100-11 (II, tl 23-45) esitatud argumentidega ning märgib täiendavalt järgmist.

tegevus ei mõju kahjulikult ala terviklikkusele ega mõjuta negatiivselt ala kaitse-eesmärki. Keskkonnaametile 02.08.2019 heakskiitmiseks esitatud KMH aruande lk 84 jõutakse mh järeldusele, et kavandatav tegevus on olemasolevate looduskaitse eesmärkidega vastuolus ning KMH aruande tabelis 3, lk 41-43 on toodud, et Jägala loodusalale mõjub kavandatav tegevus ebasoodsalt (04.09.2019 korralduse eelnõu p 2.1.4.2).

23.10.2019 kirjas nr 6-3/19/9100-11 esitatud kaalutlustele ei ole KMH heakskiitmata jätmine, KMH menetluse lõpetamine ja vee erikasutusloa andmisest keeldumine käesoleval ajal aktuaalne.) EÜ Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (edaspidi loodusdirektiiv või elupaikade direktiiv) art 6 lg 4 järgi, kui hoolimata negatiivsest hinnangust kava või projekti tagajärgedele ala suhtes ja alternatiivsete lahenduste puudumisel tuleb kava või projekt üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvatel põhjustel, sealhulgas sotsiaalsetel või majanduslikel põhjustel siiski ellu viia, peab liikmesriik võtma kõik vajalikud asendusmeetmed, et tagada Natura 2000 võrgustiku üldise sidususe kaitse. Loodusdirektiivi art 6 lg 4 on Eesti õigusesse üle võetud KeHJS § 29 lg-tega 3 ja 4 (04.09.2019 korralduse eelnõu p 2.1.8).

Kui tähtaegselt täiendatud ja heaks kiidetud KMH aruande kohaselt on kavandatud tegevus vaatamata ebasoodsale mõjule Natura 2000 võrgustiku alale alternatiivsete lahenduste puudumisel siiski vajalik avalikkuse jaoks esmatähtsatel ja erakordselt tungivatel põhjustel (KeHJS § 29 lg 3), saab Vabariigi Valitsus kaaluda kavandatud tegevuseks nõusoleku andmist. (KeHJS § 29 pädevuse jaotus kinnitab, et käesoleva haldusasja kontekstis on menetlusse kaasatud Vabariigi Valitsuse puutumus napp. Kuigi Vabariigi Valitsus on kabinetinõupidamisel toetanud kaebajale KMH aruande Natura 2000 erandi rakendamise võimalikkuse analüüsiga täiendamiseks, saab Vabariigi Valitsus KeHJS § 29 lg 3 alusel nõusoleku andmist kaaluda alles pärast KMH aruande täiendamist ja heakskiitmist. Käesolevas menetlusetapis puudub Vabariigi Valitsusel teave ja VeeS-st või KeHJS-st tulenev pädevus kaebaja tegevuse jätkamise lubatavust käsitlevate otsuste vastuvõtmiseks.). Alles Vabariigi Valitsuse nõusoleku andmise otsustamise järel selgub see, kas nn Natura 2000 erandi kaalumise eeldused on täidetud. KeHJS-s sätestatud eelduste täitumisel saab Keskkonnaamet lahendada 04.10.2012 esitatud taotluse vee erikasutusloa andmiseks. Menetlus koosneb seega mitmetest etappidest ja otsustest, selles on olulise tähtsusega kaebaja enda tegevus KMH aruande õigeaegsel ning nõuetekohasel täiendamisel. Menetluse lõpptulemust ei saa lugeda ettemääratuks.

Kaebaja taotlust vee erikasutusloa kehtivuse pikendamiseks ei ole võimalik lahendada algse vee erikasutusloa andmise aluseks olnud kaalutluste alusel. Tegemist on erandliku olukorraga, kus vee erikasutusloa senine kehtivus ületab selle algselt määratud kehtivuse aega. Keskkonnaamet on juba pikendanud algselt tähtajaks 15.01.2008–15.01.2013 antud vee erikasutusloa kehtivust seitsmel korral ligi seitsme aasta vältel. Arvestades KMH aruande heakskiitmiseks esitamise aega (23.10.2019 kirja nr 6-3/19/9100-11 kohaselt 30.05.2020), sellele järgnevat KMH aruande heakskiitmise menetlust, vajadusel Vabariigi Valitsuse nõusoleku kaalumise ja vee erikasutusloa andmise avatud menetlust, tooks vee erikasutusloa kehtivuse pikendamine uue loa andmiseni kaasa jätkuva vee erikasutuse täiendava pikenemise ca 9-12 kuu võrra. Tegemist on tavapärasest vee erikasutusloa menetlusest oluliselt pikema perioodiga. Vastustaja kordab siinjuures, et kehtiv vee erikasutusluba on antud VeeS redaktsiooni alusel, mis võimaldas loa andmist ainult tähtajalisena 5 aastaks (vt 04.09.2019 korralduse eelnõu p 2.1.4.1).

taastamine. Loodusdirektiiv lähtub eesmärgist tagada Natura 2000 võrgustiku alade kaitse ning tegevuse uudsus ei ole kaalumisel oluline. Arvestades kohtuasjas nr C-127/02 (samadele seisukohtadele tuginevad ka lahendid kohtuasjades C-179/06 (p-d 33–35), C-418/04 (p-d 226, 227, 244, 245), C-538/09 (p-d 39, 40, 55), C-182/10 (p 67) ja C-177/11 (p-d 22 ja 23)) antud suuniseid saaks Keskkonnaamet käesoleval juhul vee erikasutuseks täiendavaks perioodiks loa anda vaid juhul, kui olulise mõju puudumises ei ole mingit kahtlust. Riigikohtu halduskolleegium selgitas 06.12.2012 otsuses asjas nr 3-3-1-56-12 (p 12), et kuna Natura 2000 võrgustiku alale olulise mõju avaldamine on KMH kohustuslikkuse iseseisvaks aluseks, ei saa selle hindamisel lähtuda samadest kriteeriumeist, kui üldise olulise keskkonnamõju esinemise võimaluse väljaselgitamisel. Mõju olulisuse kindlakstegemisel tuleb Euroopa Kohtu selgituste kohaselt arvestada seda, kas kavandatav tegevus ohustab asjaomase ala kaitse-eesmärke. Hindamise kohustus puuduks kava või projekti puhul, mis küll mõjutab Natura ala, kuid ei ohusta ala kaitse-eesmärke. Kohus järeldas, et iga kava või projekti, mis võib kahjustada Natura ala kaitse-eesmärki, tuleb pidada alale olulist mõju omavaks. Ohu hindamisel tuleb eelkõige arvestada kava või projektiga seotud alale iseloomulikke tunnuseid ja eriomaseid keskkonnatingimusi (Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas C-127/02, p 47-49, Riigikohtu halduskolleegiumi 06.12.2012 otsus asjas nr 3-3-1-56-12, p-d 13-14). Vastustaja on seisukohal, et käesoleval juhul vastab vee erikasutusloa kehtivuse pikendamise taotlus tingimustele, mis toob kaasa selle käsitlemise kavandatava tegevusena (projektina). Euroopa Komisjoni koostatud käsiraamatus „NATURA 2000 alade kaitsekorraldus. Elupaikade direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 sätted“ (Kättesaadav Keskkonnaministeeriumi veebilehel https://www.envir.ee/sites/default/files/provisions_art_6_nov_2018_et.pdf.) kohaselt ei ole projekti piiritlemisel määrav selle suurus ning projekti hindamiskohustusest üldiselt vabastamine ei ole lubatud (lk 35-36). Sellest tulenevalt tõusetub küsimus, kas arvestades tegevuse tõendatult negatiivset mõju saab vastustaja olemasoleva teabe alusel kaaluda nn Natura 2000 erandi kohaldamist ja langetada selle menetluse tulemusena otsuse vee erikasutusloa kehtivuse pikendamiseks. Vastustaja on tuvastanud olemasoleva KMH aruande puudused, mis välistavad sellele tugineva Natura erandi kaalumise. Keskkonnaameti 23.10.2019 kiri nr 6-3/19/9100-11 (II, tl 23-45 ) p 2.2 kohaselt ei vasta kaebaja poolt esitatud KMH aruanne KeHJS § 13 p-le 3, § 20 lg 1 p-dele 4, 6, 7 ja 71, aruanne ei ole asjakohane ja piisav tegevusloa andmiseks ning aruande kohta esitatud ettepanekute ja vastuväidete arvestamata jätmist ei ole piisavalt põhjendatud. Keskkonnaamet ei nõustu KMH aruandes esitatud järeldustega, nagu peaks ebasoodsa mõju tuvastamisele järgnema kaitse-eesmärkide muutmine. Keskkonnaamet selgitab kirjas nn Natura 2000 erandi kohaldamise aluseks olevate kriteeriumide täitmist tingimuste kaupa. Natura 2000 erandi kohaldamiseks vajalike hüvitusmeetmete väljatöötamiseks tuleb kirja kohaselt täiendada ekspertrühma. Kaebaja kavandatud tegevuse suhtes nn Natura 2000 erandi kohaldamise kaalumine on võimalik, kuid alles pärast KMH aruande täiendamist. Tallinna Halduskohus kinnitas haldusasjas 3-17-1739, et enne KMH tulemuste selgumist on ennatlik võtta seisukohta, kas VeeS v.r § 17 lg-s 41 (kehtiva VeeS § 174 lg 3) sätestatud erandi rakendamine oleks põhjendatud või mitte. (Tallinna Ringkonnakohtu 14.11.2019 otsus haldusasjas nr 3-17-1739, p 23) Kokkuvõttes peab vastustaja vee erikasutusloa kehtivuse pikendamise otsustamisel kaaluma teadaolevat tegevuse põhjustatavat ebasoodsat mõju ning seda, kas nõuetekohane KMH aruanne toetab tegevuse lubamist. Vastustajal puudub veendumus, et eksisteerivad vee erikasutusloa kehtivuse pikendamist toetavad avalikkuse jaoks esmatähtsad ja erakordselt tungivad põhjused ning Natura 2000 võrgustiku üldise sidususe kaitset tagavad hüvitusmeetmed. KeHJS § 29 lg 3

menetlust ei saa asendada kohaliku omavalitsuse või teiste puudutatud isikute avalikku huvi käsitlevad väited. Vastustajal peab vee erikasutusloa kehtivuse pikendamisel arvestama KeHJS § 29 lg-test 2 ja 3 tulenevate tingimustega. Haldusmenetluse jätkudes ei saa vastustaja rahuldada kaebaja taotlust vee erikasutusloa kehtivuse pikendamiseks kuni uue loa andmise otsustamiseni.

võimalust, et projekt tõenäoliselt avaldab kaitstud alale olulist mõju (otsused kohtuasjades C98/03 ja C-418/04, punkt 244). Lisaks, keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (edaspidi KeHJS) § 11 lg 2 kohaselt tuleb iga tegevusloa taotluse menetlemisel kaaluda KMH vajalikkust, olenemata sellest, mis põhjusel luba taotletakse. KMH vajalikkust tuleb kaaluda Vabariigi Valitsuse 29.08.2005 määruse nr 224 “Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb anda keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang, täpsustatud loetelu” § 15 p 8 järgi ka selliste tegevuste korral, mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, kuid mis võib üksi või koostoimes muu tegevusega eeldatavalt mõjutada Natura 2000 võrgustiku ala või kaitstavat loodusobjekti. Hinnangu p 3.1 alapunktis 22 esitatakse järgmine väide: “Euroopa Liidus on õiguslik raamistik kehtestatud loodusdirektiiviga ja nn KMH direktiiviga. Sarnaselt siseriikliku õigusega, selgitavad nimetatud õigusaktid hindamise aluseid ainult uute tegevuste kontekstis. Linnamäe HEJ on rajatud Jägala jõele 1920ndatel ning katkematult on käitises toodetud hüdroelektrienergiat alates 2002, seega on faktiliselt tegemist olemasoleva tegevusega, mida alustati enne Jägala loodusala arvamist Natura alade nimekirja”. Esitatud väidet ei ole hinnangus põhjendatud. Keskkonnaamet juhib tähelepanu, et KMH direktiiv ei pea silmas ainult uusi tegevusi, vaid vajadusel lähevad KMH ja eelhindamise alla ka tegevuste muutmised ja laiendamised (vt KMH direktiivi 2011/92/EL lisade 1 ja 2 viimased punktid). Loodusdirektiiv on omaette kohustustega. Keskkonnaamet hindab veeloa taotluse lahendamisel igakordselt kava veekogu paisutada ja hüdroenergiat kasutada ning hindab igakordselt veeloa andmisest keeldumise aluseid. Veekogu jätkuv tõkestamine elektrienergia kasutamiseks on tegevus, mille mõju vajab teatud perioodi järel üle hindamist, kuna pikaajalisuse tõttu võib tegevuse mõju aja jooksul muutuda. Tähtajaline veeluba tagab selle, et iga loa kehtivuse perioodi lõppemise järel kaalutakse kavandatud tegevuse mõju keskkonnale ja tervisele ning hinnatakse veeloa andmisest keeldumise aluste esinemist (veeseaduse, edaspidi VeeS § 192). Tähtajaline keskkonnaluba annab võimaluse kaaluda igakordselt loamenetluses paisutuse ja hüdroenergia kasutamise keskkonnamõju, sotsiaal-majanduslikku mõju ja tegevuse jätkamise põhjendatust. Hinnangu p 3.1 alapunktis 23 esitatakse väide, et kohtupraktika kohaselt ei ole tegemist „uue“ tegevusega üksnes siis, kui sama tegevus jätkub samas kohas ja samal viisil. 2.1.9. Keskkonnaamet juhib tähelepanu, et hinnangu p 3.1 alapunktis 23 viidatud kohtuotsusest asjas C431/924 ei tulene sellist seisukohta, mis sellele hinnangus on omistatud. Kohtuotsus C-431/92 käsitleb üksnes KMH direktiivi ja seda ei saa automaatselt üle kanda loodusdirektiivi tõlgendamisele ja rakendamisele. Kohtule esitatud analüüs käsitleb samas kitsalt loodusdirektiivi rakendamist (vt nt hinnangu punkti 22). Hinnangu samas alajaotuses käsitletud otsus kohtuasjas C-293/175 annab vastupidiselt hinnangus välja toodule just laia tõlgenduse. Hinnangu p 3.1 alapunktis 24.1 viidatud Euroopa Kohtu 11.08.1995 otsus C-431/92 (punktid 34-35) käsitlevad aga KMH direktiivi, mitte hinnangus analüüsitavat loodusdirektiivi. Veeloa taotlemisel paisutamiseks käsitletakse kavandatava tegevusena nii uue paisu rajamist kui ka uue veeloa taotlemist pärast tähtajalise veeloa lõppemist. Tartu Halduskohtu 20.01.2015 kohtuotsuses haldusasjas nr 3-14-51675 p 22 märkis kohus, et paisutamise kavandamisena käsitletakse veekogu paisutamist ja hüdroenergia kasutamist vee erikasutusloa igakordsel taotlemisel. Eelnimetatud kohtuotsuse p 22: “/.../ Kavandatava tegevusena ei tule käsitleda ainult uusi tegevusi, vaid tegevusi, mida planeeritakse teha uuel perioodil. Käesolevas asjas on kavandatavaks tegevuseks Kunda jõe paisutamine ja hüdroenergia kasutamine. Kohus nõustub

vastustajaga, et ka vee erikasutust puudutav eriregulatsioon veeseaduses toetab igakordse vee erikasutusloa taotlemise käsitlemist paisutamise ja hüdroenergia kasutamise kavandamisena. Keskkonnaamet hindab vee erikasutusloa taotluse lahendamisel igakordselt kavatsust veekogu paisutada ja hüdroenergiat toota ning hindab igakordselt vee erikasutusloa andmisest keeldumise aluseid. Veekogu jätkuv tõkestamine elektrienergia tootmiseks on tegevus, mille mõju vajab teatud perioodi järel üle hindamist, kuna pikaajalisuse tõttu võib tegevuse mõju aja jooksul muutuda”. Hinnangu p 3.1 alapunktis 26 on esitatud järgmine väide: “Tulenevalt loodusdirektiivi artiklist 2 lõikest 1 peavad liikmesriigid tagama, et Natura alal asuvad tegevused ei halvenda ala seisundit võrreldes selle ajaga, mil need kaitse alla võeti”. Loodusdirektiivi artikli 2 lg 1 piiritleb direktiivi eesmärgi ega sisaldada hinnangus esitatud piirangut. Hinnangu p 3.1 alapunktis 27 viidatakse Euroopa Kohtu otsusele C-275/096 ja tuuakse välja järeldus, et KMH direktiivi tähenduses ei ole uus projekt olemasolevate lennuväljarajatiste käitamine, kui neid vähimalgi määral füüsiliselt ei muudeta. Keskkonnaamet juhib tähelepanu, et sama kohtuasja p-s 25 selgitab kohus järgmist: ,,On kohane lisada, et igal juhul ei nõua direktiivi 85/337 artikli 2 lõige 1 seda, et nimetatud direktiivis ette nähtud hindamismenetlus tuleks läbi viia kõikide keskkonda oluliselt mõjutada võivate projektide puhul, vaid et see tuleb läbi viia üksnes direktiivi I ja II lisas loetletud tööde osas (10. juuli 2008. aasta määrus kohtuasjas C‐156/07: Aiello jt, EKL 2008, lk I‐5215, punkt 34)”. KMH direktiivi artikli 4 lg 2 kohane projekt on KMH direktiivi lisa II p 3 alapunkti j kohaselt hüdroelektrijaam. Seega on viidatud kohtuasja alusel korrektne järeldus, et hüdroelektrijaama puhul on hindamismenetlus nõutav. Keskkonnaamet kordab siiski, et ka viidatud kohtuotsus käsitleb KMH direktiivi ning seda ei saa automaatselt üle kanda loodusdirektiivile. Hinnangu p 3.1 alapunktis 28 käsitletakse 2018. aasta EK juhendit ja leitakse, et ka selle kohaselt ei tule olemasolevaid hüdroelektrijaamu käsitleda „uue“ projektina loodusdirektiivi artikli 6 lg 3 tähenduses. Keskkonnaamet selgitab, et kui kavandatav tegevus avaldab ala kaitse-eesmärkidele ebasoodsat mõju (mis antud juhul selgub KMH aruandest), tuleb igal juhul järgida loodusdirektiivi artikli 6 lg-tes 3 ja 4 sätestatud nõudeid, sõltumata sellest, kas käsitleda jõe paisutamist ning HEJ jätkuvat tööd uue või juba olemasoleva projektina. Mõlemal juhul kehtib tegevuse jätkuval lubamisel Natura hindamise kohustus ning tegevust saab lubada üksnes loodusdirektiivi artikli 6 lg-s 4 sätestatud tingimustel. Hinnangu p 3.1 alapunktis 29 kirjutatakse: “Eelnevat arvesse võttes võib asuda seisukohale, et Linnamäe HEJ-d saab käsitleda olemasoleva, mitte uue tegevusena loodusdirektiivi tähenduses”. Kavandatava tegevusena tuleb käsitada igakordset veeloa taotlust (vt Tartu Halduskohtu 20.01.2015 otsus nr 3-14-51675, p 22; Euroopa Kohtu lahendid C-127/02, C-226/08, C-258/11). Tartu Halduskohtu 20.01.2015 kohtuotsuses haldusasjas nr 3-14-51675 p 22 märkis kohus, et paisutamise kavandamisena käsitletakse veekogu paisutamist ja hüdroenergia kasutamist vee erikasutusloa igakordsel taotlemisel. Hinnangu p 3.1 alapunktis 31 jõutakse järeldusele, et Natura hindamise lähteseisukohaks peaks olema eelkõige ajahetk, mil ala kanti Natura võrgustikku. Hinnangus järeldatakse, et loodusdirektiivi tähenduses negatiivse mõju välistamiseks peaks Natura hindamine jõudma järeldusele, et Jägala jõe hoiuala ei mõjutata ebasoodsalt võrreldes ajaga, mil see Natura alana määratleti. Esitatud järelduse osas selgitab Keskkonnaamet, et Natura 2000 alade võrgustikku esitamise hetkel olevat seisundit ei loeta ala vaikimisi soodsaks seisundiks, vaid sellel hetkel hinnatakse, kas seisund on soodne või mitte. Elupaikade ja liikide looduskaitseline seisund on

soodne, kui esinduslikkuse hinnang on kõikidel juhtudel A. Jägala jõe HA-l paisjärve piirkonnas on 3260 esinduslikkuse hinnang C, seega on vajalik soodsa seisundi taastamine. Kohtuasjas C399/14 Euroopa Kohus täpsustas, et: ,,/.../ isegi kui projektile on antud luba enne loodusdirektiivis ette nähtud kaitsekorra kohaldatavaks muutumist ala suhtes ja kui seetõttu ei laienenud projektile loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3 kohased nõuded seoses eelneva hindamise menetlusega, kuulub projekti elluviimine sellegipoolest direktiivi artikli 6 lõike 2 kohaldamisalasse. /.../ Olgu siiski meenutatud, et tegevus on loodusdirektiivi artikli 6 lõikega 2 kooskõlas ainuüksi siis, kui on tagatud, et see tegevus ei põhjusta mingisugust häirimist, mis võiks oluliselt riivata kõnealuse direktiivi eesmärke, eestkätt selle direktiivi kaitse-eesmärke.’’ Seega on ekslik hinnangu keskne järeldus, nagu peaks kavandatud tegevuse mõju hindamisel võrdlema kitsalt taotletava tegevuse mõju ajaga, mil objekt Natura alana määratleti. 2018. aasta EK juhendi ptk-s 4.5.2 selgitatakse: “„Olulisust“ tuleb tõlgendada objektiivselt. Mõju „olulisuse“ üle otsustamisel tuleb lähtuda kava või projektiga mõjutatava kaitseala iseloomulikest tunnustest ja keskkonnatingimustest ning võtta eelkõige arvesse ala kaitse-eesmärke ja keskkonna omadusi”. Kaitseala enim mõjutavate tegurite täpsemal kindlaksmääramisel võivad väga olulised olla ala kaitse-eesmärgid; samuti eelnev või algteave ala kohta (otsus kohtuasjas C-127/02, p-d 46-48). Osa sellest teabest esitatakse standardsel andmevormil, mida kasutatakse kaitsealade valimise protsessis elupaikade direktiivi ja linnudirektiivi alusel (vt jaotis 3.5.1). Samuti võivad liikmesriikidel olla üksikasjalikud ala kaitsekorralduskavad, milles kirjeldatakse alal esinevate elupaikade ja liikide tundlikkust erinevate ohtude suhtes. Vastustaja leiab, et kokkuvõtlikult põhinevad kaitse-eesmärgid alal esinevate liikide ja elupaigatüüpide ökoloogilistel vajadustel ning nende liikide ja elupaigatüüpide soovitav kaitsestaatus on määratud kaitsekorralduskavas. Soovitava kaitsestaatuse määramisel tuleb lähtuda iga liigi ja elupaigatüübi seisundist, mis on märgitud Natura ala kaitsekorralduskavas ning nendest Natura hindamisel lähtuda. Ala kaitse-eesmärgiks võib olla näiteks soodsas seisundis olevate liikide või elupaigatüüpide olukorra säilitamine, samuti kehvemas seisundis olevate loodusväärtuste olukorra parandamine (nt liigi arvukuse suurendamine, elupaigatüübi pindala suurenemine või kvaliteedi parandamine). Juhul kui Natura ala kohta kaitsekorralduskava puudub, tuleb lähtuda Natura standardsel andmevormil toodud andmetest. Hinnangu p 3.1 alapunktis 31 esitatakse seisukoht, et Linnamäe HEJ on pigem tõlgendatav olemasoleva tegevusena, mitte loodusdirektiivi artikli 6 lg 3 tähenduses uue projektina. Hinnangu koostajad asuvad seisukohale, et tegevuse jätkamise lubatavust ei tule hinnata mitte Natura erandi vaid Natura ala kaitsekorralduskava raames. Keskkonnaamet esitatud järeldusega ei nõustu. Loodusdirektiiv annab “projektile” laia tähenduse, mille alla lähevad ka “muu sekkumine looduskeskkonda” (võttes aluseks analoogia KMH direktiivis sätestatud mõiste “projekt” definitsiooniga). Kokkuvõtvalt ei nõustu Keskkonnaamet kaebaja järeldustega ja leiab, et kaebaja käitise näol on tegemist loodusdirektiivi artikli 6 lõike 3 tähenduses uue projektiga, mille puhul tuleb kaaluda Natura erandi kohaldamise vajadust.

Hüvitusmeetmete väljatöötamine on loa andmise eeldus Natura erandi etapis. Seda arvestades on arusaamatu hinnangus esitatud arutluskäik, nagu saaks hüvitusmeetmete väljatöötamine väljaspool KMH aruande koostamist aidata kaasa menetluse efektiivsuse suurendamisele. Keskkonnaamet ei nõustu kokkuvõtvalt hinnangus esitatud järeldusega, et hüvitusmeetmeid ei tule käsitleda KMH aruandes ning väitega, nagu oleks tegemist eraldiseisva protsessiga, mis saab tugineda ainult heakskiidetud KMH aruandele.

KAASATUD HALDUSORGANITE SEISUKOHAD

pidanud vee erikasutusloa väljastamist põhjendatuks, siis puudus tarvidus uue haldusmenetluse läbi viimiseks seonduvalt olemasoleva vee erikasutusloa kehtivuse pikendamisega.

Muinsuskaitseameti eksperthinnangu lehekülgedelt 9 ja 10 nähtuvad järgmised olulised seisukohad: - „Muinsuskaitseamet on seisukohal, et Linnamäe hüdroelektrijaama ja selle juurde kuuluva Linnamäe paisjärve säilimine olemasolevas, traditsiooniliselt väljakujunenud ja ca sajandi jagu püsinud harjumuspärases keskkonnas, on oluline Eesti ehitusajaloo ja kultuuripärandi ning Linnamäe koha identiteedi ja eripära säilitamise seisukohast. Praegune paisjärve olemasolu ilmestab ka linnamäe vanemaid asustusjärke asulakoha ja/või linnusena, mis oli kolmest küljest vahetult ümbritsetud veega ning neljandast küljest kindlustatud kaitsevalliga. Muutes nii rikkaliku arheoloogiapärandi Linnamäe paisjärve ääres tajutavaks ja mõistetavaks ka tänasel päeval.“ - „Arvestades seda, et kinnismälestise Linnamäe hüdroelektrijaama paisu säilimine sobivas kontekstis ning ümbruskonna arheoloogiapärandi säilimine ei ole tagatud kui paisjärv likvideeritakse, siis on vajalik kaitsevööndit suurendada. Kaitsevööndi suurendamine ning ühise kaitsevööndi loomine arheoloogiamälestistega tagab, et Muinsuskaitseametil kui kultuuripärandi valdkonna vastutajal on võimalus ja õigus kaasa rääkida otsustes, mis võivad mõjutada Linnamäe hüdroelektrijaama paisu ja piirkonna arheoloogiamälestiste säilimist ja väärtustamist.“ - „Käesoleval ajal on Linnamäe hüdroelektrijaama pais muinsuskaitse all. Paisjärv ilmestab Linnamäe vanemaid asustusjärke, mil ala oli kasutusel asulakoha ja/või kolmest küljest veekogude poolt ümbritsetud linnusena ja loob sellele sobiva ning toetava konteksti koos hüdroelektrijaamaga. Paisjärv toetab positiivselt Jägala linnamäel ja selle ümber paiknevaid arheoloogiamälestisi ja olemasoleva olukorra lõhkumine ning paisjärve likvideerimine läheks vastuollu muinsuskaitseseaduses väljatoodud eesmärkidega teadvustada ja säilitada tervikväärtusi. Paisjärve ümber on kinnistud, kus paikneb väärtuslik arheoloogiapärand, mistõttu on otstarbekas kehtestada kõikide lähestikku paiknevate mälestiste ja neid ümbritseva ning teadaoleva arheoloogilise kultuurkihti säilimise tagamise eesmärgil ühine kaitsevöönd.“ Muinsuskaitseameti eksperthinnanguga soovib Jõelähtme vald tõendada, et Linnamäe hüdroelektrijaama säilimine töötava hüdroelektrijaamana ning selleks Linnamäe hüdroelektrijaama paisu sihipärane kasutamine omavad muinsuskaitselistest kaalutlustest lähtuvalt olulist tähtsust. Seega, kui isegi käsitleda vee erikasutusloa nr. L.VT.HA-171918 kehtivuse pikendamise üle otsustamist vastustaja kaalutlusõigusliku otsustusena, omab Linnamäe hüdroelektrijaama kaitsevööndi laiendamine olulist tähendust selle vee erikasutusloa kehtivuse tähtaja pikendamise küsimuse lahendamisel. Nagu ilmneb MukS § 14 lg 2 p-st 1, on kinnismälestise kaitsevööndi üheks eesmärgiks tagada kinnismälestise säilimine sobivas ja toetavas keskkonnas ning seda ümbritsevate mälestisega seotud kultuuriväärtuslike objektide ja elementide säilimine. Linnamäe hüdroelektrijaama paisu säilimist tagavaks sobivaks ja toetavaks keskkonnaks on selle paisu järjepidev kasutamine vee paisutamiseks elektrienergia tootmiseks.

KOHTU SEISUKOHAD JA NENDE PÕHJENDUSED

kehtetuks tunnistamise kord, loa taotlemiseks vajalike materjalide loetelu ja loa vormid“ § 17 lg 1 alusel. Nimetatud lõige on sõnastatud järgmiselt: „(1) Kui olemasoleva vee erikasutusloa kehtivus lõpeb enne uue vee erikasutusloa andmist, pikendatakse olemasolevat vee erikasutusluba põhjendatud taotluse alusel kuni uue vee erikasutusloa andmiseni.“. Kohtu hinnangul ei saa eelnimetatud õigusnormi sõnastust tõlgendada nii, et vee erikasutusloa andjal on kohustus igal juhul vee erikasutusloa kehtivust pikendada kuni uue vee erikasutusloa andmiseni. Sätte sellise, ainult grammatilise tõlgendamise korral, tuleks loa taotleja poolt taotlusele ükskõik millise põhjenduse lisamisel ka pikendada varasemat luba vältimatult uue loa andmiseni. On selge, et selline ei ole olnud ei seadusandja mõte keskkonnaministrile määruse andmise õiguse andmisel ega ka keskkonnaministril määrust andes ja vastavat sätet sõnastades. Kohus on seisukohal, et vastava sätte mõtte lahtimõtestamisel tuleb kasutada sätte eesmärgipärast tõlgendamist sisustades eelkõige määratlemata õigusmõiste „põhjendatud taotlus“ ja sellest tulenevad järeldused otsustamiseks. Kohus märgib kõigepealt, et on ilmselge, et mõistet „põhjendatud taotlus“ ei saa sisustada nii, et selle sisu määratlemine on ainult loataotleja kontrolli all ja välistab ükskõik milliste põhjenduste esitamisel taotleja poolt haldusorgani poolse kontrolli põhjenduste asjakohasuse ja tõeväärtuse suhtes. Kohus on seisukohal, et loa väljastajal on siinkohal kontrolliõigus, millest tuleneb kohustus kaaluda (kaalutlusõigus), kas esitatud põhjendused on piisavad, et õigustada senise veekasutusõiguse pikendamist ehk tal on õigus ka põhjendatud otsusega senise vee erikasutusloa pikendamisest keelduda. Kohus märgib, et vastavad põhjendused peavad siinkohal muuhulgas sisaldama kasvõi esialgset hinnangut võimalusele üldse väljastada uut vee erikasutusluba, pikendamise mõjusid keskkonnale ja taotlejale ning kolmandatele isikutele ning vajadusel muid asjakohaseid kaalutlusi. Käesoleva asja lahendamisel võivad nendeks olla näiteks Keskkonnaameti poolt välja toodud asjaolu, et uut keskkonnaluba on menetletud juba kauem kui varasema maksimaalne kehtivus (5 aastat) oli. Sellises olukorras on kohtu arvates põhjendatud, et loa väljastaja hindab muuhulgas ka tekkinud olukorra põhjuseid ja seda, kas selline olukord ei või olla tekkinud taotleja omakasupüüdliku ja pahatahtliku käitumise tõttu. Kohus on seisukohal, et tulenevalt tekkinud olukorrast, kus haldusorganil ei ole võimalik olnud väga pika aja jooksul teha lõplikku otsust uue vee erikasutusloa väljastamise osas, on varasemate pikendamiste tähtaja saabumisel (on need siis tehtud puhtalt haldusorgani enda kaalutluse või kohtulahendi (kompromissi) tagajärjel), on haldusorganil lisaks kaalutlusõigusele luba pikendada või sellest keelduda, ka õigus määrata põhjendatult ja vee erikasutuslubade väljastamise eesmärke silmas pidades pikendamise tähtaeg. Muuhulgas võib erilise tähtaja määramise kaalutluse põhjenduseks olla vajadus tagada loamenetluse pahatahtliku venitamise lõpetamine taotleja poolt. Osaliselt on sisuliselt sarnaste järeldusteni jõutud mitmes sama temaatikat käsitlenud varasemas kohtulahendis ja kõige rohkem käesoleva asjaga seotult kohtulahendis ja hilisemas kompromissis haldusasjas 3-18-4.

kohta ja kaebaja on sellele esitanud oma arvamuse, kuid pärast kaebaja arvamuse saamist ei ole vastustaja rohkem kui poole aasta jooksul taotlust õiguslikult lahendanud. Kohus leiab, et vastustajal lasub pikendamistaotluse lahendamise kohustus vaatamata sellele, et kohus nõustub osaliselt vastustajaga, et kaebaja eesmärgiks võis kaebuse esitamisel olla läbinähtavalt ennetada esitatud taotluse lahendamist tema jaoks ebasoodsalt ning kaebaja taotluse piiridest väljuvatest põhjendustest nähtuvalt saada kohtu seisukoht uue vee erikasutusloa taotluse menetluses kohalduvate tingimuste kohta, mis ei ole kaebuse esemeks. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas kohtu poolt kaebaja taotlusel esialgse õiguskaitse meetmete rakendamine, mille eesmärgiks oli kaitsta kaebajat vee erikasutusloa kehtivuse lõppemisega 5.09.2019 tekkinud olukorras võimalike tema taotluse õigeaegselt ja õiguspäraselt lahendamata jätmisest tulenevate tagajärgede eest, ei lahenda esialgne õiguskaitse õiguslikult kaebaja taotlust ega loo talle kuuluvate õiguste ja kohustuste osas selgust. On selge, et selline olukord ei saa kesta lõputult ja vastustajal tuleb kaebaja taotlus vee erikasutusloa pikendamiseks lahendada. Kohus märgib, et kui ka käesoleva menetluse alguses võis olla teatud kahtlusi kaebaja kaebeõiguse suhtes tulenevalt selle esitamisest enne vee erikasutusloa kehtivuse lõppemise tähtaega, siis kohtuotsuse tegemise ajaks tekkinud olukorras on ilmselge, et tulenevalt vastustaja viivitusest kaebaja 16.08.2019 vee erikasutusloa pikendamise taotluse lahendamisel, on kaebus menetletav kasvõi juba tulenevalt sellest, et kaebajal on sellises olukorras õigus esitada kohustamiskaebus haldusakti andmiseks, sest ilma selleta ei ole tal võimalik oma õigusi tekkinud olukorras kaitsta. Kohus märgib ka seda, et taotlus oli esitatud piisavalt kaua, enne 05.09.2019 tähtaega, et selle oleks saanud lahendada tähtaegselt. Samuti ei ole vastustaja pidanud vajalikuks taotluse menetlemise tähtaega pikendada, sest see oleks ilmselt loogiliselt kaasa toonud vajaduse pikendada senist vee erikasutusluba kuni taotluse lahendamiseni.

dokumendiga ja selle vastustaja poolt heakskiitmiseks kohustamiseks on kaebaja esitanud kaebuse haldusasjas nr 3-19-2198, mille menetlus on hetkel ringkonnakohtus pooleli. Lisaks eeltoodule märgib kohus, et tulenevalt muinsuskaitse ja keskkonnakaitsenõuete konfliktist on tekkinud olukorda arutanud kahel korral eraldi ka Vabariigi Valitsus jõudmata siiski selge lahenduseni.

rakendada Natura erandit, kuidas tasakaalustada keskkonnakaitselisi ja muinsuskaitselisi huvisid, kas on õigustatud kaebaja majandushuvide kaitseks Jägala jõe hoiuala kaitse-eesmärkide muutmine – nõuavad need küsimused sisulise kaalutluse teostamist, mida käesolevaks hetkeks vastustaja ka pikendamise taotlusega seotud kontekstis lõplikult teostanud ei ole. Kohus on seisukohal, et tal puudub võimalus siinkohal ilma haldusorgani poolt antavas haldusaktis fikseeritud kaalutlusi nägemata asuda seisukohale, et haldusorgani kaalutlusõigus on kahanenud olematuks ja vee erikasutusluba tuleb seetõttu pikendada kuni uue veeloa andmiseni.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.